Hea küll, sain tänu tänasele vihmasele ilmale aega uue osa kirjutada. Tuli vähemalt väheke pikem kui eelmine, loodan, et meeldib :)
Neljateistkümnes
„Mia, ärka ja sära! Kell on juba kaksteist läbi.“ Kellegi soe hääl paitas mu kõrvu ning kellegi pehmed käed sasisid mu sassis juukseid. Läbi une kulmu kortsutades ning suud maigutades keerasin teise külje ning rehmasin paar korda laisalt käega.
„Ma magan,“ mõmisesin uniselt, viitsimata isegi silmi avada.
Mõne hetke pärast aga tõmbab keegi kardinad akende eest ning magamine muutub pea võimatuks, kuna aknast tuppa kiirgav päike ei tee mu unistele silmadele just rõõmu. Lasen kuuldavale pahase pomina ning sukeldun tekkide alla, et kas või mõni minut kauem magada.
Üsna pea aga annan alla ning ajan end pahuralt istuli. Aeglaselt avan ka silmad ning satun paariks lühikeseks hetkeks suurde segadusse kui avastan, et ma ei olegi kodus. Silmi kissitades vaatan otsa end äratama tulnud naisele, kes tundub mulle hetkel võõramana kui kunagi varem. Ehmatuses vajub mul suu lahti ning ma vaatan umbusklikult toas ringi, mõne aja pärast olen juba piisavalt ärkvel, et segaduses olevat iseennast mõttes rahustada ning noomida oma haugimälu pärast.
Köhatades ajan end püsti ning lausun: „Tere hommikust! Vabandust ma pole just eriline hommikuinimene ja pealegi oli mul praegu veel täielik mäluauk ka paari viimase päeva suhtes.“
Minu ema naeratab mulle arglikult, noogutab ning jätab mu seejärel üksinda. Tunnen tahes tahtmata, et suutsin teda kuidagi solvata, aga samas leian, et ma ei oleks osanud selle olukorraga ka mitte kuidagi paremini toime tulla.
Äkitselt hakkab kuskil voodis tekkide ja patjade vahel helisema telefon. Üllatunult vaatan veidi aega lihtsalt voodit, kuid hetke pärast kargan juba voodisse ning sukeldun linade vahele, et helina asukohta kindlaks teha.
Telefoni leidnud, võtan kõne rahulolevalt vastu ning asetan telefoni kõrva äärde. „Hallo, Mia kuuleb.“
„Kuidas sul läheb, Mia?“ Torust kostev heli on tuttav ning ma tunnen, kuidas tuim igatsusevalu mu südant hakkab pitsitama.
„Lucas,“ sosistan vaevukuuldavalt. „Tähendab, mul läheb hästi. Kõik on enam-vähem normaalne. Ma saan päris hästi hakkama.“
„Tõesti? See on väga tore. Kuidas sulle seal meeldib?“ Lucase hääl on madal ja kauge ning miskipärast paneb see mind muretsema.
„Kuidas sinu endaga on? Kas sul on kõik korras? Sa tundud eemalolev,“ küsin väriseva häälega. Üritan mure oma hääles varjata nii hästi kui võimalik.
„Siin on kõik korras ja minuga on kõik korras. Ma lihtsalt... ma igatsen sind, Mia,“ kuuldes Lucase murdunud häält, tunnen kuidas midagi mu sisimas torgib, kuid ma ei suuda midagi vastata, sest hääl tundub olevat kurku kinni nööritud. „Aga see selleks, loodetavasti varsti näeme. Ma pean praegu minema. Tsau!“
Enne kui ma üldse midagi mõistan, on Lucas kõne lõpetanud ning telefon mu kõrva ääres tumm. Tuimalt viskan mobiili tagasi voodi peale, vahetan riided ning suundun elutuppa.
„Tere hommikust!“ sõnan rõõmsalt isale ning saadan ema poole vabandava pilgu. „Kas basseini võib kasutada igal ajal?“
„Ikka jah, majaelanikel on selle kasutamiseks vaba voli. Kas sind huvitab ujumine? Tahad võib-olla kuhugi trenni minna lausa? Ma arvan, et leiaksin sulle mõne sobiva spordiklubi kui veidike maad kuulaksin. Oled huvitatud?“ Isa nägu oli entusiastlik ning paistis, et ta oli õnnelik, et sai abivalmis olla. Tundus nagu oleks ta valmis kohe praegu telefoni kätte võtma ja spordiklubisid läbi helistama.
Tahtmata talle pettumust valmistada noogutasin alistunult pead. „See oleks tõesti tore, isa.“
Mere ääres kasvades on ujumisel kahtlemata suur roll inimese elus, kuid pean tõdema, et ma pole kunagi eriline ujumise fänn olnud. Muidugi mulle meeldib rannas käia ning sellega kaasneb kindlasti ka suplemine meres, kuid niisama ujumise vastu ei ole ma ausalt öeldes kunagi erilist huvi tundnud. Tundus, et nüüd aga pean hakkama tundma.
„Ma lähen praegu basseini äärde,“ laususin mõtlikult ning asutasin end uksest välja astuma. Tõtt öelda tahtsin ma basseini juurde pääseda mitte ujumiskes, vaid lihtsalt selleks basseiniäärel istuda ning vaikset lainete laksumist kuulata. Kodus käisime me Lucasega pidevalt mere ääres laineid kuulamas. Kuna aga siin merd ei ole, siis tuleb mul leppida sellega, mis mul on. Basseini hädised tuule poolt tekitatud lainekesed peavad selleks korraks piisama.
Basseini äärde jõudes viskasin end ohates murule pikali ning asetasin jalad üle serva vette. Neid aeglaselt vee taktis kiigutades jälgisin sinetavat taevast ning kuulasin vaikset vee lainetamist. Mõne aja pärast sulgesin silmad ning manasin enda silme ette Lucase näo. Tahes tahtmata kippus mu näole naeratus tulema, kuid samas tundsin ka kipitavat igatsust.
Kuidas ma üldse sain ta sinna maha jätta? Ta oli mu parim sõber. On siiani. Ega see ju tema süü polnud, et ma temasse ära armusin, me oleksime ikkagi saanud sõbrad edasi olla. Mitte midagi ei oleks pidanud muutuma. Mina aga rikkusin kõik ära oma tujude ning tunnetega. Ja nüüd olen ma siin võõras linnas, võõras kodus ning võõraste inimestega. Olen ma nüüd õnnelikum?
„Kas sul hakkab see basseini ääres kükitamine harjumuseks saama?“ Avasin silmad ning nägin enda ees tuttavat tüdrukut, kelle rinnaesisel pärlendas nimesilt ning kleidi voltide vahelt punnitas välja suur kõht.
„Tere, Helen,“ laususin unelevalt, alustades vestlust täpselt samade sõnadega nagu viimane kord. „Kuidas läheb?“
„Ei saa kurta, kuigi alati võiks paremini minna. Küll me oleme täna alles viisakad. Kuidas teil endil ka läinud on?“ naeris tüdruk ning suure vaevaga sättis ta end minu kõrvale murule istuma.
„Mul läheb suhteliselt nirult. Ma kolisin siia, kuigi ma tegelikult ei tahtnud kolida.Või noh, ma nagu tahtsin, aga samas ma ei mõelnud sel hetkel eriti selgelt ja nüüd ma olen masenduses, kuna ma igatsen Lucast, sest ma olen temasse armunud. Mitte see teie Lucas, kes siin elab, vaid minu Lucas, kes on kaugel praegu. Igatahes tema igatseb mind ka, sest ta ise ütles seda, aga mina ainult vaikisin ja siis ta pani juba kõne ära. Kusjuures, millal sul laps sünnib?“
Helen jälgis mind lõbustatud ilmel ning puhkes mu viimast teemamuutust tähele pannes naerma. „Septembri alguses on tähtaeg.“
„Ahah, väga tore,“ sõnan vaikselt aru pidades. Suutmata ennast takistada laon lagedale ka järgmise küsimuse, mis paneb mind tahtma endale kõrvakiilu anda. „Kas su lapse isa on see siin majas elav Lucas?“
Järgnes vaikus.
Pealkiri: Re: Igapäevane elu 
19/8/2012, 13:50
