Põgenedes iseenda eest

*hakkab naerma*

asi läheb käest ära juba. :/



Neljas peatükk – personaalne lähenemine


Pärast seda mäletas ta lisaks veel kohutavat valu, ent võimetust silmi avada. Järgmise asjana lamas ta voodis, ümbritsetud valgega. Hädaliselt sai ta ka pead pöörata ning nägi ema enda kõrval.
„Kas ma olen haiglas?“ proovis ta küsida, ent suust tuli ainult õrn õhuvoog välja.
„Rahu, rahu, Anny, ära üle pinguta,“ hoidis Nataly ta kätt ja silitas seda õrnalt. „Kõik saab korda.“ Anny nägi ema märgu silmi ning kartis, et ta ütleb seda ainult lohutuseks, ent teadis, et kui ta seal juba teadvusel on, ei saa ju midagi kardinaalselt parandamatu olla. Siis pani Anny tähele, et ta oli äärmiselt väsinud ning sulges silmad, mille järel ta praktiliselt hetkega magama jäi.

„Anny, Anny!“ kuulis tüdruk vaikselt kusagilt kaugusest kedagi hüüdmas. Vaevaliselt avas ta silmad, ent ei näinud kedagi. „Anny!“ kostus seekord lähemalt ning tüdruk proovis pead pöörata. Kui ta sellega hakkama sai, nägi ta üht tüdrukut enese ees seismas, naeratus näol. „Lõpuks ometi ärkasid sa üles,“ lisas ta ning tol hetkel jõudis tüdrukule kohale, kust ta teda teadis, miks ta nii tuttav tundus.
„Esther?!“ sai ta isegi välja öeldud. Silme ees jooksid juba pildid filmist „The Orphan“, eriti nendest kohtadest, kus peategelane, Esther, mõrvu sooritas.
„Mina, mina,“ vastas ta oma lapseliku lõbususega. „Tule nüüd püsti, kaua sa passid siin,“ võttis ta Anny käest kinni ja tõmbas teda. Anny üllatuseks ei näinud ta enesel ühtki sidet, kipsi, isegi plaastrit mitte. Justkui oleks ta üleöö paranenud. Kuid ta teadis, et ärkvel ta olla ei saa. See ei oleks lihtsalt füüsiliselt võimalik olnud. Anny ei teadnud, mida teha, kuid ajas end püsti, nähes, et on täiesti riides ja valmis minema. Esther hoidis endiselt teda käest ja tiris palatist välja.
„Kuhu me lähme?“ küsis Anny, kartes, kas nüüd on tema see nii-öelda väike õde, kes teda teiste tapmises aitab.
„Kuss!“ ütles ta seepeale sõrme suu peale pannes. Kui nad haiglast välja läksid, tõmbas Anny end lapse käehaardest välja ning pistis jooksu kodu poole.
„Anny! Kuhu sa lähed??“ hüüdis teine talle järele. Anny aga ei vaadanud tagasigi ning kui ta ühte tänavasse põikas, pidi äkitselt peatuma, kuna Esther tal otse ees seisis, käed pahandavalt puusal. „Sa ei saa mu eest ära joosta, võiksid seda juba teada.“
„Ei, ei, see ei saa nii olla. Miks te mind rahule ei jäta? Kus mu ema on? Isa? Paul?“ läks Anny närvi ja veel rohkem segadusse ja hakkas teise tänavasse tagurdama, Esther tasapisi talle järele astudes, ees salapärane muie.
„Noh, kuidas nüüd öelda, sinu abiga saime neist lahti. Sa ei mäleta eilsest midagi, ega?“
„MIDA?!“ karjatas Anny valjusti, ent tundus, et terve see ümbruskond oleks justkui välja surnud, polnud isegi ainsat lindu seal kandis lendamas. Anny hakkas jälle jooksma, nähes siin-seal vahepeal taas Estherit, kes isegi ei teinud pingutust liikumiseks, vaid lihtsalt ühest kohast teise ilmumiseks. Nõnda jõudis Anny varsti koju ja sealt kiiresti kööki, kust ühe noa võttis. Tol hetkel ei silmanud ta tüdrukut enam kusagil.
„Oo, Esther!“ hüüdis ta kutsuvalt ja hiilis vaikselt köögist välja, proovides tüdrukut kohata. Ta kõndis elutuppa, üles, vaatas enda toa läbi, vanemate, väikevenna, ent ei näinud otsitavat. „Esther! Tule kohe siia!“ proovis ta teist meetodit, ent ka see ei aidanud. Terve maja olnuks justkui välja surnud. Seejärel tuli talle mõte: kuidas ta ennegi oma nii-öelda unenäost välja oli saanud – enesele haiget tehes. Seega tõstis ta noa oma käes ja tõmbas pika haava oma käele ning ei, mitte veenidele, teisele poole. See tegi talle haiget, ent lootis, et asi aitas. Ta läks alla kööki ja kuulis tänaval autot sõitmas. See peatus täpselt tema maja ees ja peatselt sisenesid kolm, mustades ülikondades meest, kes Anny poole kõndisid, kui teda märganud olid.
„Kes te olete?“ küsis Anny veidi hirmunult, kuna ei saanud aru, kuhu ta nüüd sattunud oli. Nood aga ei vastanud midagi, viisid ta autosse ja sõitsid minema, sõnagi lausumata. Nad peatusid taaskord haigla ees, kus kaks arsti välja jooksid, Anny’t kummaltki küljelt toetades sisse viisid. Jälle viidi ta sinna palatisse, kust ennist Esther’i saatel lahkunud oli.
„Kuidas temaga on? Kas on operatsiooni vaja?“ küsis üks arsti, kes neile teel sinna vastu tuli.
„Arvatavasti ainult õmblust,“ vastas teine, kes Anny vasakul küljel oli. Palatisse jõudes tõusis Nataly kiiresti püsti.
„Te leidsite ta!“ hüüdis ta osalt õnnest, osalt veel hullemast kurbusest, nähes, milline ta laps välja näeb.
„Palun, proua, meil tuleb kiiresti tegutseda,“ palus teda teine arst, kui nad last voodile asetasid ning sellega teise ruumi läksid. Nataly jäi sinna nuttes maha. Anny ei mõistnud mitte midagi. Mis seal nii hullu oli? Kõik oli ju korras peale selle ühe haava, mille ta ise endale meelega tegi. Talle pandi üks mask pähe, mis teadvuse kaotust põhjustas.
Järgmisena ärkas Anny, kuuldes taaskord oma ema nutmas. Seekord ei tundnud ta end nõnda haigena nagu eelmine kord. Ta suutis isegi istukile tõusta.
„Ema, miks sa nutad?“ küsis ta rahulikult ning too ehmatas tütre küsimuse peale.
„Sinu pärast, Anny! Mida sa teinud oled endaga?“ hädaldas too pikema mõtlemiseta. Anny kortsutas kulmu, kuna ei saanud aru, mida ema mõtleb.
„Mida ma ikka teinud olen? Kõik on korras ju!“ proovis ta vastu vaielda. Ema tõusis püsti ja läks võttis peegli, mille tütrele suunas, et too end õieti näeks. Anny viis pilgu peeglile, kust avanev vaatepilt oli kõike muud kui ilus. Nägu oli sinikaid täis, ümber pea oli valge side, käel samuti ning ta tundis, et sinnatehtud haav põletas tegelikult kohutavalt. Seejärel proovis ta oma jalgu liigutada. Paremaga ta seda ka teha sai, kuigi see andis kohutavalt valusalt tunda, ent vasakut ta isegi ei tundnud.
„Ema, miks ma oma vasakut jalga ei tunne?“ küsis ta ärevalt, ent seepeale hakkas Nataly taaskord nutma. Anny hakkas paanikast hingeldama, tundis, kuidas tal endal silmadki märjaks läksid ning hapnikupuudusest ajus minestas ta taaskord.

6666 sõna!!!


Vaevalt sai Anny silmad lahti teha, kui ei näinud enam mitte midagi oma ümber. Kõik oli must, tume, lõpmatus. Ei olnud põrandat, lage ega seinu, polnud mitte midagi, kuni sähvatas kusagil mingi tuli. Hetkeks põles ja kadus seejärel ära.
„Anny?“ kostus kõikjalt ja samas eikusagilt sügav hääl. See pani tüdruku enese ümber ringi vaatama, ent ei näinud kedagi.
„Ja?“ vastas ta sellegipoolest. „Kes see on?“
„Mind tuntakse paljude nimedega. Surnumatja, surm ise, vikatimees, kondimees, surmahaldjas, kutsu mind kuidas tahad.“
„Kas ma olen surnud?“ pidi Anny seepeale vastu küsima ning pilk peatus lõpuks justkui läheneval kujul. Ümbrus oli veidi valgemaks läinud, ent silmapiirini ei paistnud mitte midagi.
„Ei, sa ei ole surnud, kuigi ühe sõrmeliigutusega sa saaksid seda olla. Ma pakun sulle tehingut. Hetkel saadan ma su tagasi haiglasse ilma ühegi vigastuseta. Sa oled täiesti terve ning isegi veidi vastupidavam muljumistele, aga viie aasta pärast tahan ma sinu hinge, eranditult. Tee sa endaga, mida tahad, aga viie aasta pärast kuulud sa täielikult mulle, siis enam väljapääsu pole.“
„Miks ma peaksin sellega nõustuma?“ ei näinud Anny asjas erilist positiivset poolt.
„Tahad ma näitan sulle, mis juhtub, kui sa praegu minuga tuleksid?“ küsis lähenev kuju, mis oli mattunud suurde ja laia kuube. Vastuseks noogutas Anny, kuna sellega ei saanud ju midagi kaasneda. Surm võttis ta käest kinni ja hetkega hakkasid nad aegruumis liikuma. Nad olid tagasi palatis.
„Su keha on äsja ära surnud, arstid panid aja kirja, jälgi oma ema.“ Anny tegi nagu kästud. Ta ema nuttis ohjeldamatult. Peatselt saabus ka Robert, kes Nataly’t veidi lohutas, kuid ei suutnud isegi pisaraid tagasi hoida. Nataly pigistas tugevasti Anny surnukeha kätt ja eitas kogu juhtunut, et kõik olevad nii kiiresti toimunud ja Anny polnud õieti oma eluga veel alustanudki. Surm tegi sõrmenipsu ja hetkega olid nad kodus.
„Pool aastat hiljem,“ kommenteeris ta kõrvale. Nataly tegi köögis süüa. Pliidil oli pott, milles olevat segu ta kulbiga liigutas, ise otse eikuhugi vaadates.
„Sööma!“ hüüdis ema mehaaniliselt ning võttis ilma pajakinnasteta anuma ja pani lauale. Paul ning Robert tulid alla, istusid ja tõstsid endale süüa. Lähemal vaatlemisel nägi Anny, et tegu oli veega, kus sees suvaliselt erinevad asjad ulpisid. Paar makaroni, tilli, tomatit, jahu, sinep… Anny väristas õlgu sellise asja peale. Paul vaatas seda asja ning proovis ühe lusikatäie. Seejärel sülitas selle tagasi ning jooksis üles. Robert saatis poega pilguga, ent ei öelnud midagi. Ta sundis end seda asja sööma, ent võis näha, et ta tegi kõike peale selle nautimise. Nataly ise tõstis endale veel juurdegi.
„Kuidas ta seda süüa võib?“ küsis Anny oma isa kohta.
„Ta peab. Nataly ei parane, kuigi Robert teda järjepidevalt arsti juurde viib.“ Kõlas järjekordne nips. „Kahe aasta pärast.“
Nad paiknesid mingis kinnises asutuses. Anny tundis ära oma isa, kes arsti järel mööda koridori nende suunas tuli ja seejärel teise pöörasid. Anny ning Surm läksid talle järele. Arst avas peatselt ühel küljelt võtmega ukse ja mõlemad sisenesid, nende järel ka Anny ja Vikatimees.
„Nataly!“ hüüdis Anny, kui märkas hullumajas paiknevat ema, kes valgete padjataoliste seintega vooderdatud ruumi nurgas kükitas, julgemata Robertit lähedalegi lasta. „EII!“ hüüdis Anny ning jooksis ema poole, proovides teda kallistada, ent temast läbi vajudes.
„Palun olge ettevaatlik, me ei tea, mida ta teha võib, kui keegi teda ta möödunud elust külastab,“ palus arst, jäädes ise seina äärde, kui mees vaikselt lähenes.
„Olgu! Sul on minu nõusolek, lihtsalt lähme palun siit ära!“ hädaldas Anny Surmale, kes ühe sõrmenipsu saatel neid mõlemaid taas eikuhugi saatis. Sinna, kus Anny teda esimest korda nägi.
„Nõusolekuks sõlmime lepingu.“ Taaskord vaid nipsuga tekkis äkitselt laud, lambiga valgus ja piiblipaksune paberikogumik. „Mul on vaja su allkirja siia, siia ja siia,“ sõnas ta kolmele kohale näidates.
„Pastakat ka leidub?“ küsis Anny seepeale vastu, pisaraid silmist pühkides.
„Ei, ei, sa pead oma verega asja kinnitama. Siin on tera,“ ulatas Surm Anny’le ühe žiletitera laadse asja, mille tüdruk vastu võttis ja sellega parema käe nimetissõrme veristas. Sellega tegi ta kolme kohta oma allkirja, misjärel asetas sõrme suhu, proovides sellega verejooksu peatada.
„Viis aastat,“ sõnas Surm enne nipsu tegemist, millega Anny koju saatis, aega, kus Anny äsja katuselt alla oli hüpanud, ent jäi täiesti terveks.

Hee, hr. Surm

mhmhh edasi läheb jälle põnevaks

See oli juba üsna põnev

mulle meeldisid üksikud kohad

neljanda jätk:


„Kas sa saaksid kellegi mu tuppa tapeeti panema palgata?“ küsis Anny emalt, kui ta köögis istus ja ema üle vaatas, kas tütar tõesti kuidagi haiget ei saanud ega midagi ära ei murdnud.
„Ee, muidugi, kullake,“ vastas too kahtlustavalt, kuna polnuks arvanud, et Anny kunagi oma sellisest vaimustusest lahti saab.
„Tore, ma lähen siis tapeeti valima,“ sõnas Anny naeratades ja hüppas toolilt püsti.
„Oled sa kindel, et kõik korras on?“ küsis Nataly üle, tahtmata uskuda, et Anny oleks üldse kuidagi nii kergelt sellisest asjast pääsenud.
„Jaa! Kõik on korras!“ kinnitas nooruk emale ja lahkus kodust. Poes valis ta välja valgel taustal oleva lilledega tapeedi ning pärast isale helistamist tellis mõned rullid. Seejärel jalutas rahulikult koju, teades, et proovib alates Surmaga kohtumist elu täiesti algusest alustada – seega ka kogu negatiivsusest lahti saada, kõik tõendid õudusfilmidest ja –raamatutest hävitada. Oma toas ronis ta väikese trepi peale, et ulatuda oma toas oleva seinakapi ülemistele riiulitele, kust kõik filmid käes olevasse suurde prügikotti viskas. Kokku tuli neid viis tükki, koos raamatutega. Anny peatus hetkeks, et mõelda kogu sellele raisatud rahale. Lootes, et selle teoga aga mured lahendatud saavad, oli ta enam kui valmis neist kõigist lahti saama. Seejärel vinnas need autosse, pagasnikusse ja tagumistele istmetele, keeras võtit ning auto tärkas ellu. Sidur, tagumine käik, gaasi natukene ja minek. Kuigi tal lube ei olnud, teadis, et ei jää vahele. Seal ei liikunud politsei just kuigi tihti ringi ja Anny oli sõitmist juba üpris noorelt harjutanud. Paar kilomeetrit linnast väljas oli prügila, kus Anny asjad taas välja vinnas. Ta peatus haripunktist veidi eemal, lagedal maastikul, ninasõõrmed pesulõksuga suletud, et haisust mitte lämbuda, võttis ühest kotist paar raamatut, pani need maha ja süütas käesoleva raamatu nurga, millega ülejäänudki põlema pani. Vaikselt lisas ta sinna vaheldumisi filme ja raamatuid, proovides tuld pidevalt elus hoida, ehk vähem raamatuid ja rohkem filme. Eraldus kohutavalt musta suitsu ja heitgaase, mille tõttu Anny’l veidi kahju hakkas, aga ta lohutas end taaskord tulemusega, et saab kõigest halvast lahti.
Ta istus seal oma kolm tundi, kuid lõpuks saigi kõik põletatud. Järgmisena viis laenutatud komöödiafilmid ka tagasi, makstes veidi viivist.
Õhtul oli tal palju kergem tunne oma toas uinuda, kuigi pildid häirisid teda siiski kohutavalt. Nataly oli enne öelnud, et järgmine päev tuleb keegi tapeetima seinu ja Anny tänas teda selle eest. Tüdruk oli ausalt öeldes kooli, õppimise ja kohustused täiesti unustanud. Talle oli tol hetkel tähtis ainult see, et oma elu puhtalt lehelt alustada.
Hommikul ärkas ta äratuskella peale üles ja vedas end siiski kooli, küll ilma õpikuteta, aga võttis ühe vihiku kaasa, et sinna konspekteerida, mis iganes tunnid juhtuvad olema. Pärast kiirustas kiiresti koju, kuna tapeet pidi lähiajal saabuma. Kui ta kõrvaltänavas oli, parkiski auto just ukse ette ja mees väljus autost, misjärel uksekella helistas. Anny jooksis kiiresti, tervitas kullerit ja lasi pappkarbis olevad rullid sisse tassida. Rahulolevalt proovis ta pakki üleskorrusele tirida, mis tal ka suure pingutuse järel õnnestus. Ta lõikas pakendi lahti ja imetles tapeeti, mille oli välja valinud. Järgmisena tõstis ja liigutas kogu mööbli toa keskele ja kattis suuremad objektid kilega, igaks juhuks. Kui ta nõnda ettevalmistused tehtud sai, kõlas uksekell märguandeks, et töömees saabunud oli. Anny lasi ta rõõmsalt sisse ning juhatas ta oma tuppa, kus mehel rahulikult toimetada lasi. On märkimisväärne, et Anny polnud sellest aegruumis liikumise juhtumist saati enam midagi ega kedagi olematut näinud.
Anny’l oli nii hea tuju, et ta läks kööki vanematele süüa tegema, kes peatselt koos väikevennaga saabuma oleksid pidanud. Viskas kartulid ahju, tegi toorsalatit kõrvale ning valget viinerikastet pearoale. Nii Nataly kui Robert olid positiivselt üllatunud Anny hilistest tegudest ning kiitsid teda aga takka. Ka töömees ühines nende õhtusöögiga ja jätkas seejärel tapeetimist, mis juba üsna lõpusirgel oli. Pärast selle valmimist ja tasustatud saamist tegi mees minekut, olles tööotsaga nähtavasti üpriski rahul.
Anny magas rahulikult diivanil, lastes tapeedil kuivada ja ruumil tuulduda. Üle pika aja oli tal rahulik unenägudeta öö, mis väga rahustavalt mõjus.
Hommikul ajas Nataly ta üles, et laps kooli läheks ning soovikohaselt Anny seda ta rahuloluga tegi. Hommikusöögiks soojendas ta eelmise päeva sööki uunikumis ja tõttas siis õppeasutusse. Anny kutsus Audrey selleks ööseks taas enda poole, et talle esiteks oma muutumist näidata ning ka enesekindluse suurendamiseks, et kõik ikka hästi läheb. Audrey oli meeleldi nõus, eriti nähes Anny paranemist pärast psühholoogi juures käimist. Anny ei julgenud talle tegelikku lugu rääkida, selle hulgas ka katuselt allahüppamisest.
Kodus nihutas Anny kogu mööbli taaskord paika ja lasi silmadel rahulikult toas ringi käia. Kõik oli lihtsalt tohutult valge, ruum tundus palju avaram, kui see ennist oli olnud, arusaadavate põhjustega ka muidugi. Tüdruku mõistus oli iseennast veennud, et talle meeldib kogu see kujundus, kuigi sisimas igatses ta siiski endist süngust.
Õhtul saabus Audrey, kes tõsiselt üllatunud oli sõbranna totaalsest muutumisest. Nad mängisid paari lauamängu, kuid seejärel jättis Anny ta üksinda oma tuppa, kuna läks ise vanni. Arvuti oli aga Audrey’le seltsiks, või nõnda vähemalt Anny arvas, et võiks olla. Mõne minutiga oli vann veega ilusti täitunud ja neiu läks sooja mõnulema.
Ta arvatavasti tukastas hetkeks, vähemalt oli tal tunne, et tükike oleks nagu mälestustest puudu. Kui ta silmad avas, pistis Anny kiljuma, kuna vesi oli täiesti punast värvi, nagu ei oleks selles mitte kedagi tapetud, vaid ta istunukski vere sees. Taaskord kõlas ta kõrvus tuttav itsitus ja miski vee alt tiris teda sinna. Anny vähkres kohutavalt, pritsides vett ja proovides end üles tõmmata. Korraks ta saigi uue sõõmu õhku ahmida, kui taas tiriti vanni põhja. Ta peksis jalgade ja kätega igale poole, et häält teha, et Audrey kuuleks ja teda päästma tuleks. Anny isegi kuulis, kuidas Audrey teiselpool ust karjub ja seda lahti proovib saada, aga see olevat lukus. Anny ei saanud aru, kuidas see olla sai, kuna ta ei lukustanud kunagi seda ust. Ta proovis aru saada, kus suunas ta ahistaja paikneb ning talle virutada, kuid ta isegi ei saanud aru, mis teda seal vee all hoiab, veel vähem, kus ta paiknes. Kui kõik õhumullid juba välja olid puhutud ehk Anny minestamise äärel, käis pauguga uks lahti ja Audrey tormas sisse, läks vanni juurde ja tõmbas kätega Anny püsti, kes lõpuks ometi hingata sai.
„On sinuga kõik korras?“ küsis Aud kiiresti murelikult. Kui Anny hingamine juba enam-vähem normaliseerus, sai ta noogutada. „Anny, miks sa ise ennest vee all hoidsid?“ pidi siis Audrey küsima, kuna just selline oli tema sissetormamisel avanenud pilt – Anny vannis, käed enese kaelal ja proovides vee all püsida ka jalgade ja küünarnukkidega peksnud.
„Mida??“ küsis Anny, kui kopsudest enamiku vee välja oli köhinud. Audrey selgitas talle siis täpsemalt, millest selline küsimus ajendatud oli.
„Ei, ei! See ei saa tõsi olla!“ hädaldas Anny meeleheitlikult, kuna see oli märk, et ükski tehtud muutus ei olnud tegelikult aidanud. Kõik oli valesti, kõik oli nõnda nagu ennegi. Hetke pärast jättis Aud Anny üksinda vannituppa, et ta lõpuks ka end pesta saaks. Umbes kümne minuti pärast väljus ka Anny niiskest ruumist ja istus masendunult oma voodile, kus nutma puhkes. Esimest korda terve selle kohutava juhtumi jooksul polnud ta korralikult nutnud selle asja üle, ent nüüd tundis talle, et see kergendab ju. Samal ajal proovis ta Audrey’le rääkida oma läbielamistest, kuid arvatavasti ei saanud too eriti paljust aru, ent noogutas hoogsalt ja lohutas veel tihemini.
Nad läksid üsna varakult magama, Audrey veel enne issameie palvet lugedes, et temaga kõik hommikul ka korras oleks ja Anny end öösel ära ei tapaks. Hommikul ärkas Audrey enne äratuskella ja enne Anny’t ning vaatepilt, mis avanes ei erinenud oluliselt magamaminekul esinenust, vaid selle erinevusega, et põrandal oli kohutavalt palju A4 suurusega lehti, mis tundusid mõlemalt poolt täiskirjutatud olevat. Neiu ajas end vaikselt püsti ja korjas paberid kokku, istus laua taha ja hakkas neid uurima. Kõikidel oli sarnane sisu: sa oled meie, sa oled surnud, me tuleme sulle järele, see on alles algus, sa piinled veel kohutavalt, meist lahti saada enne surma ja ka sinna tuleme järele ja nii edasi. Lisaks suurel hulgal sõimusõnu, muid ähvardusi ja mis kõige hullem – kõik Anny käekirjaga. See kohutas Aud’i kõige rohkem.
Kliriseva äratuskella peale Audrey ehmatas kohutavalt ja nägi, et Anny samuti end liigutama hakkab. Ta mõtles kiiresti, kas näidata talle neid pabereid, või peita ära, aga teadis, et ausus on alati parim.
„Hei! Sa oled juba kaua üleval?“ küsis Anny, kui kella kinni pani ja end istukile ajas.
„Mitte kaua,“ vastas too ettevaatlikult. „Anny, sa pead midagi nägema.“ Tema näoilme ja hääletoon tegid Anny ärevaks, et too end üsna kiiresti püsti ajas ja tema juurde läks. Audrey näitas talle pabereid ja Anny sirvis need kõik kiiresti üle, saades samuti aru, mis selle põhisõnum oli. Ka tema ei jäänud märkamatuks käekirja sarnasus.
„On sul aimu, kes selle kirjutada võis?“ küsis Aud’ viisakalt, kuigi teadis vastust.
„Kes teine, ikka mina…“ vastas Anny kaugustest, aina sügavamale masendusse sattudes. Mõlemad vahetasid riided ära ja läksid kooli, kus väga vähe omavahel sõnu vahetasid, ent sellegipoolest pidevalt üksteise seltskonnas viibides.
„Tahad, et ma täna ka su poole tuleksin?“ küsis Audrey koolipäeva lõpus.
„Ma ei tahaks sind päris ohustada,“ andis Anny talle endale võimaluse valiku teha, ilme süümepiinu tundmata. Kuid Audrey aimas, kui raske Anny’l oli ning tegi, mida süda käskis.
„Olen enne kuute kohal,“ vastas ta õrna naeratusega ja läks ära. Anny pani alles välisjalanõusid jalga ja seadis sammud seejärel kodu poole.

neljanda jätk (endale väga meeldib, sai 10 000 sõna ka täis!!):

Öösel ei jätnud Anny’t ta unenäod teda taaskord rahule. Ta nii-öelda ärkas, teades isegi, et näeb und. Maja tundus inimtühi, isegi Audrey oli ta kõrvalt läinud. Piiludes vanemate tuppa ei silmanud ta sealgi kedagi. All pidi ainult südamerabanduse saama, kui köögis Hannibali ühel toolil istumas nägi.
„Oli ka aeg, et sa siia jõuaksid, ma juba oma neli tundi ootan, ikka ei kedagi.“ Anny lähenes mehele ettevaatlikult, ent järjepidevalt, kuni võttis teisel pool lauda samuti istet.
„Kus kõik on?“ küsis ta seejärel hullult.
„Retooriline küsimus?“ turtsatas mees naerma. „Mu kõht oli tühi. Tegelikult on mu kõht ikka veel tühi, seega anna oma käsi siia!“
„Ei! Mida? Miks ma peaksin??“ läks Anny närvi ja hakkas samal ajal ka kartma.
„Sest ma saan selle sult ühel või teisel moel kätte. Aga kui sa tahad, siis võime seda ka raskemal viisil teha,“ andis inimsööja Anny’le valikuvõimalused, misjärel too jooksu pistis. Oli kuulda tooli nihkumist ja mehe samme. Anny itsitas korraks, kuna mõtteis ütles enesele „deja vu“. Ta läks oma tuppa ja seekord lukustas ukse, kuna oli nähtavasti võtme juba ette jätnud. Mees pärast lingiga avamatust ust peksma ja karjuma. Edasisest ei saanud Anny enam ise ka täpselt aru ega ei mäletanud, mis toimus. Ta oleks justkui täiesti hulluks läinud, asju peksnud. Lõhkunud, neid nihutanud, ennast peksnud, ta ei teadnud, kas, miks või kuidas, aga hommikul sai teada, mida? Kui äratuskell helises, oli Anny paugu pealt ärkvel. Audrey’l läks püstitõusmiseks ja pilgu selginemiseks mõni sekund rohkem aega, kuid kui ta sinna jõudis, kostis Anny’le kõrva karje.
„Mis siin juhtunud on?!?“ lisas Aud, kui kisamise lõpetas. Küsimus oli põhjendatud, sest kogu tapeet oli maha kistud, pildid nähtavale pääsenud ja mis kõige hullem – tapeedi sisse oleksid justkui põletatud või kriibitud kõik need ähvardavad laused, mis eelmisel hommikul leitud paberitelt. Täpselt nagu oleksid need tegelased sealsamas piltidel seda ise teinud. Nagu oleksid nad tahtnud taas välja pääseda ja nõnda sellepärast talitanud. Terve põrand oli tapeeti täis. Anny kargas püsti ja hakkas seda kokku korjama. Audrey tuli talle hetke pärast appi, kui oli esimesest šokiseisundist üle saanud. Umbes kolme minuti pärast oli põrand taas tühi, toa nurgas ilutses suur hunnik raiskuläinud tapeeti.
„Tore küll,“ kirus Anny kogu oma vaeva mõttetust, ent üks mõte tal siiski turgatas pähe, mis võiks kõige seda ohjeldada. „Audrey, anna andeks, aga täna ma kooli ei tule, ma ei saa, ei taha ja ei pea seda ohutuks.“ Audrey noogutas mõistvalt ning lahkus majast paarikümne minuti pärast üksinda, kui oli riided vahetanud ja suutäied söönud. Anny ütles seda ka vanematele ning kui nägid, mis öösel toimunud oli, nõustusid tütrega. Anny ise sõitis aga peatselt neuropsühholoogiahaiglasse, kus oli tulevikuvisioonis ema näinud. Sissesaamine ei valmistanud probleemi, sinnamindud eesmärgi täitmine aga küll.
„Palun! Kui teie ei taha seda müüa, siis ütelge mulle vähemasti, kust ma seda saada võiksin? Mis firma tegeleb hullusärkide müümisega?“ piidles Anny seal paari arsti, kes temale kohe kuidagi vastu tulla ei tahtnud. „Nimetage oma summa, ükskõik kui suur!“ Anny ei mõistnud üldse, miks nad ei taha teha inimesele head ja talle ühte hullusärki müüa.
„Meie asutus ei ole müügi-ostu paik, see on haigla!“ käratas üks talle lõpuks vastu.
„Ma palun teid! Meie linna heaolu nimel!“ Pärast pikka, väga pikka moosimist oldi nõus ning Anny ostis ihaldatud objekti. Ta sõitis koju ja värvis seinad üle, valge värviga, mille vahepõikel poes oli soetanud. Eranditult sai iga ruutsendimeeter ta seintest kaetud puhtaima värviga.
„Audrey! Mul on plaan ning ma olen üsna kindel, et see võib töötada, aga mul on sinu abi vaja. Kas sa tuleksid ka täna minu juurde ööseks?“ küsis ta sõbrannalt temale helistades.
„Kui sa arvad, et see töötab, siis muidugi,“ vastas too veidi kahtlevalt, ent oli sellegipoolest nõus.
„Ma jään sulle igaveseks võlgu!“ oli Anny õnnelik sellise sõbranna üle ning veetis paar tunnikest õppides kogu materjali, mis sellel tema jaoks kahtlasel perioodil õpitud oli. Vanemate saabudes koju näitas Anny, mida ta oli päeval teinud. Tuba haises endiselt värvi järele, ent muidu nägi super välja.
„Anny, sa ikka üritad väga muutuda,“ avaldas tehtu mõlemaile muljet. Vastuseks noogutas tütar lootustandvalt.
„Audrey tuleb taaskord ööseks,“ lisas ta veel enne, kui vanemad toast lahkusid. Need olid, nagu alati, nõus. Hiljem saabuski sõbranna ning otsejoones läksid nad Anny tuppa, kus tüdruk kapist ostetud särgi välja võttis.
„Sa pead mind täna selle sisse panema. Ei ole mingit võimalust, et ma ise siit lahti saaksin, ei ole ju?“ tahtis ta kinnitust saada, et mõte geniaalne oli.
„Kui saaksid, oleks see läbimurre ning keegi peaks veel turvalisemad hullusärgid välja mõtlema,“ avaldas Aud oma arvamust.
Öö eel ajas Anny pluusi omale selga ja Aud kinnitas selle seljatagant nii tugevasti, kui sai.
„Head ööd!“ soovis Audrey sõbrannale.
„Eks me hommikul näe,“ vastas ta rahulikult ja enesekindlalt, misjärel mõlemad vaikuses uinusid, üks varem, teine hiljem.
Kõlas äratuskell ning Anny ärkas üles. Tahtes kella kinni panna, ei saanud ta, kuna käed olid endiselt seljal kinni.
„Jess!“ hüüdis ta valjult ja võidurõõmsalt. Audrey aga ei paistnud üldse ärkavat. Hetke pärast sisenes tuppa Paul, Anny noor venna, kes teda nii tõsisel ilmel vaatama jäi.
„Hei!“ tervitas sõsar last. „Saad sa selle sõlme mul siit lahti teha?“ palus ta venda, kes astus õele lähemale ja pusis veidi aega sõlmega, kuid sai seejärel edukalt selle lahti tehtud.
„Aitäh, sulle!“ tänas ta Paul’i ning pani uuesti helisema hakanud kella kinni. Pluusi seljast saanud, hakkas ta uurima, miks Audrey ei ärka. Ta raputas teda, ent ei mingit reaktsiooni. Pöörades tüdrukut selili, ei tõmmelnud isegi tolle silmad. Anny kummardus sõbranna kohale ja kuulas tolle hingamist, kuid ei saanud seda teha, sest kusagil, mitte väga kaugel, hakkas Paul mänguasjadega mängima, neid omavahel peksma või Anny ei kujutanud ettegi, mida täpsemalt, aga võimatu oli midagi nii vaikset kuulda. Selle asemel tegi ta oma sõrme märjaks ja pani selle Audrey nina alla, et näha, kas sõrm kuivab hingamisest tuleneva õhuvooga ära. Ta ootas pool minutit, ent ei midagi. Vajutas kaks sõrme ka kurgule, et tunda ta südamelööke, mis tundusid seal olevat, ent eriti vaikselt ja harva.
„APPI!“ karjus ta seejärel üle terve maja, kuid ei tulnud kedagi kutse peale kohale. Kiiresti otsis ta oma telefoni laua pealt üles, et kiirabisse helistada, kuid üllataval kombel polnud üldse levi. Ainus märk elust selles majas tuli Paul’i juurest, kes valjult oma toas mängis. Anny jooksis sinna tuppa, kuid ust avades leidis ta eest tühjuse ning vaikuse. „Paul!“ hüüdis ta teda, kuid maja oli nüüd täiesti tühi. Anny vaatas kõik toad üle, kuid ei leidnud enam kedagi ega midagi. Lootusetult naasis ta oma enda tuppa, kuhu minnes pidi šoki saama. Kindlasti olete kuulnud sellisest õudusfilmist nagu „Saag“ ning selle peategelasest John Kramer’ist ehk Jigsaw mõrvarist. Just tema seal toas oligi. Ta oli üles seadnud järjekordse oma lõksu, ühe, mille pidi arvatavasti Anny läbima ja teine Audrey juures.
„Tere, Anny. Kui palju aastaid oled sa elanud vanemate kulul, nende eest neile praktiliselt kuidagi vastamata. Sul pole sõpru, sa ei aita teisi eriti palju. Raha on sinu jaoks kõik. Filmid ja raamatudki põletasid ära, mitte ei annetanud neid või ei müünud odavalt maha, ei andnud kasvõi ära. Sa pidi isegi Stephen King’iga kohtuma, sest sa oled ta raamatuid lugenud. Sa ajasid ta taas hullustaadiumisse, millest ta nii suure vaevaga välja tuli. Rahaga oled sa nii palju halba siia maailma loonud, kuid nüüd on sul võimalus seda kõike taas väärtustada. Sinu ees seisab lõks, millest läbipääsemisel päästad sa ka Audrey elu, ent kui sa läbi kukud, hukutad endaga ka sõbranna. Nagu sa näed, on siin ohtralt üksteist külge keeratud okastraadi küljes rahatähed. Sa pead nendest läbi ronima, või õigemini, sa pead leidma ühe võltsi rahatähe, mis siin on. Ühe tuhandest. Sul on aega kümme minutit selle tegemiseks. Aja lõppedes liigub mürk Audrey veres päästmatult kaugele ning sinul on seks ajaks liiga suured haavandid ja sa sured verekaotusesse. Aeg läks nüüd!“ Anny ei julgenud midagi enam ütelda, vaid pidi kiiresti liikuma hakkama, kuna aega oli ainult kümme minutit. Okastraat hakkas kohe alguses ta nahka lõikama tohutult valusalt. Kogu asja tegi hullemaks tõsiasi, et see oli roostetanud rauast. Ehk, kui ta ka tegi selle läbi, oli tal kindlasti mõni kohutav verehaigus küljes või läheb ta lihtsalt mädanema. Kuid Audrey’d oli tal veel võimalus päästa ja see teda ajendaski. Ta kummardus, otsis, vaatas neid rahatähti, mis igal pool rippusid. Tal ei olnud aimugi, milline see õige oli, kuid kui ta keskenduski ainuüksi sellele, unustas ta peagi valu ära, sest seda oli lihtsalt liiga palju, mõistus ei suutnud selle omastamisega enam toime tulla. Ülevalt, kõrvalt, alt, eest, tagant, ta vaatas igalt poolt, ronides aga edasi ja neid vaadates. Seina peale oli justkui projektorist lastud digitaalne stopper, mis ainult kahte minutit veel näitas. Anny lisas kiirust, kuid valu hakkas nüüd tagasi tulema. Ta veri voolas suures koguses ning teadvus hakkas vaikselt kadumise poole liikuma. Paljud rahatähed said verega kokku määritud, ent Anny oli kindel, et nende seas, mida ta vaadanud oli, ei leidunud see võltsrahatäht.
Tüdruk arvas, et see asetseb kindlasti nii-öelda tunneli lõpus, muidu poleks ülesanne ju nõnda raske. Kolmveerand minutist jäänud. Poole meetri jagu veel vaatamata. Pilt silme ees virvendas kohutavalt ning ta liikus aina aeglasemalt edasi. Lõpuks, kui viimased sekundid jäänud olid, tiris ta lihtsalt ühe suvalise raha traadi küljest ära ja vajus nende toele, kaotades viimasegi ärkvelolekumärgi.
Järgmine asi, mis teda äratas oli vähemalt pooleminutiline ülikõrgel noodil kiljumine. Anny avas ettevaatlikult silmad ja nägi Audrey’t mõned meetrid eemal seismas.
„Anny! Kas sa elad veel???“ kisas ta pärast kiljumist tüdruku juurde joostes. Anny aga ei suutnud vastata, kuna tundis kõikjal enese ümber kohutavat valu. Aud otsis kiiresti oma telefoni ja kutsus kiirabi. Ka Nataly, Robert ning Paul olid kiljumise peale kohale jõudnud ja pidid ise peaaegu sedasama tegema. Lisaks kõigele oli värskelt värvitud valgele seinale ka kiri jäetud: Kõigest algus, see on kõigest algus. Nataly viis kiiresti Paul’i minema, et tema seda nägema ei peaks, veel vähem seda hiljem mäletama. Anny oli terve see aeg täie teadvuse juures, kuid ei suutnud lihastki liigutada. Ta tundis aga, et on märja sees ja miski temas ütles, et see on ta enda veri. Minuti-paari pärast kuulis ta taas sireene ja sammumadinat, misjärel teda tõsteti ja ära viidi. Haiglas operatsioonisaalis olles kaotas ta alles oma teadvuse, lõpuks ometi valu unustades.
Ta ärkas mitte väga hilja pärast operatsiooni ja kuulis arsti ning ema omavahel rääkimas.
„Kas ta saab terveks?“ eristas Anny Nataly heleda kurva hääle.
„Me loodame. Sada ja nelikümmend kuus õmblust tuli teha, lisaks andsime talle ka doonoriverd, kuna ta väga palju oma omast kaotanud oli, kuid ükski elutähtis organ vigastada ei saanud. Kuidas ta seda aga teha sai, kas teil on aimu?“ vastas arst samuti murest murtult.
„Ise? Oi ei, mul pole aimugi, kas on üldse võimalik midagi sellist ise endale teha?“ oli ema imestunud ja veidi ka eitusfaasis.
„Muud seletust ei ole. Ta toas ei olnud ju midagi nõnda teravat, millega ta selliseid haavu, sellises koguses neid teha oleks saanud.“
„Tõsi, aga ta ei teeks… see ei ole temalik, ta on viimasel ajal just nii tublisti käitunud, väga palju muutunud. See ei saa olla…“
„Andestust, proua, kui teid ärritasin, see ei olnud mu mõte. Palvetagem siis jumalat, et kõik hästi läheks.“

aww aga jah, see jutt on ka kohati komöödia minu meelest
varsti peaks uue osa ka lisama vihikusse suht palju kirjutanud juba
ja mulle nii meeldib seda kirjutada kusjuures, suht tore on ise tõmmata õudukaid j a vaadata, keda jälle juurde kirjutada

XD olgu, otsin, tõmban, vaatan kui veel meelde tuleb, anna aga teada

pff,s ee oli mõttetu mu meelest aga olen näinud. ja zombid tulevad ka sisse võta ükskõik milline õudukas tahad xD neid on vähemalt kümme tükki, jänkide omi hollywood xD aaa, ja see, mingi.... night of the living dead oli selle nimi vsit. eiiiii, ei ei olnud ka. Dead Alive. no mine perse, niiiii haige! komöödia-horror väga rõve!

jaa! i'm with you! totally! japsid ruulivad

noniii



Viies peatükk – kui personaalsus valib poole


Anny jäi haiglasse umbes kaheks kuuks sisse. Tihti käidi tal külas, klassikaaslased, kellest tüdrukul endal üsna ükskõik oli, isegi paar õpetajat, filmipoe müüja, keda ta tihti varemalt nägi, ent kõige rohkem siiski perekond ja lähisugulased.
Ta õudusunenäod ei jätnud teda siiski maha. Igal ööl tuli talle keegi külla ja võttis tükikese temast endaga kaasa. Tihti avastati Anny’l jällegi mõni uus verejooks, eriti tihti leiti neid organismist seest, mis arstidele erilist muret valmistasid.
Mida aeg edasi, seda harvemini sugulusringist väljaspoolsed külalised teda vaatamas käisid. Ning mida aeg edasi, seda tihemini hakkasid Anny’l esinema mälulüngad. Ta ärkas ning vahel oleks justkui teadvuse kaotanud, ent kui taas ise oma keha juht oli, asetses ta teistsuguses poosis, kui oli mäletanud või kui olnuks loogiline uneseisundist toibumisele.
Vanemad läksid samuti aja möödudes aina rohkem pingesse, kuid Anny haavad hakkasid paranema ning kuu möödudes sai ta isegi peaaegu normaalselt juba liikudagi, ent, nagu ma juba ennist ütlesin, oli ta haiglas umbes kaks kuud, seega ei lastud teda igaks juhuks veel nii pea välja. Alles siis, kui õmblused kõik paranenud olid ning sisemisi verejookse aina harvem esines.
Ning nõnda oligi käes see päev, kui Anny oma tavapärased riided taaskord selga ajas ning oma kalliks saanud voodiga hüvasti jättis. Vaikselt jalutati auto juurde, kus Paul juba sees istus ning hakati sõitma.
„Kuhu me lähme?“ küsis Anny, kui märkas, et nad ammu juba kodust möödunud olid.
„Me kolisime, sinu heaolu nimel peamiselt,“ vastas ema õrnalt naeratades. Ülejäänud teekond möödus üpris pilkases vaikuses, raadio helivaljus võis olla umbes neli, ehk ei kuulnud mitte midagi. Paul jäi üsna varakult juba magama ka ning Anny’gi ei jaksanud enam kaua oodata, kunas nad teadmata paika kohale jõuavad, seega lasi ka tema vahepeal silmad looja.
„Anny, Anny!“ sosistas Nataly lapsele kõrva ja raputas teda õrnalt, mille peale too silmad avas. „Me oleme kohal,“ lisas ta seejärel selgituseks. Anny pilgutas nii kaua silmi, kuni udusus kadus ja ta nägi, kus viibiti. Ta astus välja ja vaatas ümberringi. Oli arusaadav, et tegu oli mingi suurlinna elumajade rajooniga. Maja ei olnud nii suur kui eelmine, ent nägi üpris uus välja. Robert võttis pagasiruumist Anny koti asjadega, mis aja jooksul haiglasse kogunenud oli, ning lukustas auto piiksuva häälega. Nataly läks ees ja avas kõik uksed, käsikäes Paul’iga, kelle kohe pärast Anny’t oli üles äratanud. Anny pani jala jala ette vaikselt ning ettevaatlikult, julgemata midagi teha, kartes kedagi jälle näha, kartes, et keegi võtab teda mitte nii ohutult majas vastu.
„Mine, mine nüüd,“ julgustas Robert tütart ning too hakkaski veidi kiiremini liikuma. Uks oli lahti ning Anny astus sealt sisse. Esikust võis kohe näha ühel pool elutuba ja teisel kööki. Elutoast läks ka trepp üles, nagu Anny arvas end trehvavat. Ta võttis seljast üleriided ja riputas pluusi nagisse, jalanõud asetas vastavale riiulile. Köögis vaatas ta ringi üllatusega, kuna kujundus oli kardinaalselt teistsugune, kui ta harjunud oli. Elutuba oli tunduvalt väiksem ja mööbel oli samuti muutunud. Nähtavasti armastasid Anny vanemad teda ikka väga palju, et isegi kõik uue mööbli soetasid. Seejärel läks tüdruk ülemisele korrusele, kus Nataly talle venna ning nende tuba näitas. Kõige viimasena viis tütre tema tuppa, kuhu ta ka jättis.
Anny ruum oli väga palju väiksem, ütleks, et pool endisest. Seinad olid õrnbeežikat tooni, mööblit leidus vähe ning kõik oli ümmargune, et ta ei saaks end kuidagi seal vigastada. Robert oli vahepeal juba tüdruku asjad tuppa poetanud, seega pakkis ta nood lahti, leides, et kapis on täiesti uued rõivad soetatud. Tüdrukule tundus, et ema oli neid enda järgi ostnud, kuid ei pahandanud, nad olidki ju tegelikult üpris samas mõõdus. Peatselt läks Anny oma voodisse, mis oma pehmuse poolest vähemalt eelmist meenutas.
„Pöörates elul uue lehekülje…“ sõnas ta endamisi ning uinus peatselt.

Unest eraldas teda mingi togimine ning kui ta silmad avas, nägi justkui seitset pöialpoissi, tähendab, ta ees seisid väikesed nukud, või õigemini, nukkude kohta mitte just nõnda väikesed, umbes kolmekümne sendimeetri kõrgused. Ja järjepidevalt nad torkisid Anny’t, just! Nad olid elus. Kui tüdruk silmad lahti sai, pidi ta neid veel kaua pilgutama, et udune pilt ära kaoks. Kui nukud märkasid, et nooruk ärkvel on, jäid nad rahulikuks, teda vaatama. Välimus oli kõikidel väga isesugune, ent üks tunnus läbis enamikke neid – lõualohk. Kui Anny need kõik üle oli lugenud, koguarvuks kümme saades, teadis ta täpselt, kellega tegu.
„Puppet Master!“ hüüdis ta sosinal ning meelde tuletades kõiki filme, mis nendest tehtud oli, kõiki neid mõrvu, mida nad sooritanud olid, tagurdas ta kiiresti tahapoole, voodi ning seina nurka, kus teki endale peale tõmbas ja selle äärt kramplikult kinni hoidma jäi. Üks tegelastest, Blade ehk Tera, ühe käe asemel nuga, teise konks, must mantel ja püksid seljas, peas kaabu, silmad süsimustad, kohati lihtsalt silmakoopaid meenutades, nii-öelda nahk täiesti valge, ronis Anny voodi peale. Kuna ilme neid muutumatu oli, ei saanud ka sellest midagi järeldada ega isegi aimata. Kuid kui Blade oleks tahtnud Anny’t tappa, oleks ta seda juba arvatavasti teinud ning see järeldus ajas tüdrukut veel rohkem segadusse. Mehike jalutas nooruki poole, kuni jõudis ta jalgadeni. Seal upitas tolle käeni ja pani oma oma sinna peale. Või õigemini, selle tera siis. Metall oli külm, kuid ta ei teinud haiget, vähimalgi määral mitte, vaid rohkem nagu avaldas kaastunnet. Anny oli aga liiga suures hirmus, et seda mõista ja käratas hoopiski: „Miks sa mind juba ei tapa?!“ Blade’il polnud seda aga mõtteski ning vastuseks raputaski pead. Ta proovis oma käsi-käe vastu žestiga Anny’le seda näidata. Kui tüdruk hakkaski veidi mõtlema selle peale, kergitas kahtlustavalt kulmu.
„Te olete minu poolel?“ sosistas ta segaselt. Blade noogutas talle elavamalt. Anny tundis, kuidas hullus teda endale nõuab. Osad nukud, kelle seast tundis neiu ära Tunneler’i ehk Tunnelikaevaja, Pinhead’i ehk Nupupea, keda Anny filmisaagat vaadates oli hakanud Sibulpeaks kutsuma tema väljanägemise pärast, Torch’i ehk Põletaja või Tõrviku, Leech Woman’i ehk Kaaninaise ning Six Shooter’i ehk Kuuspüstoli., hakkasid liikuma ukse poole, justkui teades, et sealt keegi sissetungija peatselt saabub. Anny voodi juurde jäid Mephisto, Decapitron, Jester ja Totem. Võis öelda, et tüdruk tundis end isegi veidi turvalisemana nüüd, kui teda keegi ka kaitses, mitte ainult ei üritanud tappa.
Äkitselt kostus uksel koputus. Nukud läksid järjekindlalt selles suunas ning peatusid ava juures ringikujuliselt, et piirata, kes iganes tulemas on. Koputus kordus ning peatselt oligi see ainult üks ja seesama madin, keegi peksis seda ust oma kätega. Heli kandus ülespoole, kuni tundus, et selle allikas jõudis lingini ning seal peatus. Link vajus alla ja klõpsatuse saatel vajus uks veidike lahti, seda saatva kriginaga, mis tulenes liikumisest õlitamata hingedel. Anny laubale oli juba külm higi tekkima hakanud, rääkimata tema üldisest ärevusest ja lubivalgest nahast.
Uks hakkas vaikselt-vaikselt aina rohkem avali minema, kuid koridor oli täiesti pime ning mingit liikumist näha ei olnud. Ka valvurid seal juures ei paistnud kedagi silmavat. Kindluse mõttes käivitasid kõik oma funktsioonid – Tunneler’i puur hakkas ringi käima, Torch’il oli tuli valmis käest välja tulema, Six Shooter laadis ning vinnastas oma kõik kuus püstolit.
Avaus oli juba oma pool meetrit, kuid endiselt ei olnud kedagi näha. Umbes minutike oli möödas ning uks pärani lahti. Majas valitses pilkane pimedus, mille lõpetas Anny ema pehme hääl, mis hüüdis: „Anny! Aeg üles tõusta!“ Laps ei julgenud midagi vastata, vaatas aga hirmunult koobastesse tõmbunud silmadega ukse poole. Äkitselt kargas koridorist tuppa nukk, suurem kui eelmised, vähemalt poole meetri kõrgune, seljas must ülikond, eriliselt jälgivad silmad peas. Irvitus näol nägi veidi kohutav välja, kuid Anny nukud aitasid teda. Nii kiiresti, kui nende „mõistus“ võttis, asusid nad rünnakule.
Kui selline olukord oleks kusagil filmis esinenud, oleks Anny end arvatavasti ogaraks naernud, kuid sel hetkel lootis ta oma nukkude arvule, oskusele ja tugevusele, kuna „Dead Silence“ filmis nähtud nuku Billy vastu, teadis Anny, oli üsna raske saada.

Ainus asi, mis nii-öelda aidata sai, oli tema „ema“ tapmine, mis omakorda tähendas seda, et ta on elus ja arvatavasti, kuna Billy elas, siis seal lähedal. Või kui eriti detailseks minna, siis tegelikult oligi osa Mary Shaw’st ju Billy sees, kuidas nukk muidu elada saanuks.
Anny mõistus oli üsna paranoiliseks nende kuudega läinud ning hiljuti tegi see eriti spontaanseid ja kõige hullemaid otsuseid, järeldusi ja loogilisi lahendusi, ent tihti olid need ka õiged. Tüdruku šokiolukorras tuli talle äkitselt julgushoog peale ning ta tõstis Blade’i kõrvale, tõusis püsti ning läks otsejoones Billy’le vastu. Jättes üksteise vahele umbes pool, võib-olla veidi rohkem meetrit, viis ta hooga parema jala taha ja tõi selle veel kiiremini ette, ehk teisisõnu, virutas poissnukule nii suure jõuga kui sai. Marionett lendas uksest välja, otse vastu seina, mis teisel pool koridori vastu tuli.
„Beware the stare of Mary Shaw, she had no children, only dolls, and if you see her in your dreams, be sure you never ever scream,” lausus ta filmis nähtud luuletuse ning sulges kindlalt oma suu, mida ei kavatsenud, juhtugu mis juhtub, avada. Billy ajas end vaikselt juba püsti, silmad ühele ja teisele poole välkumas. Anny läks hooga talle vastu, lõi uuesti ning astus talle peale, proovides teda katki trampida. Kui too veidi oimetu juba näis, võttis nuku kätte ja läks vannituppa, kus vanni pabereid korjas ja Torch need süütas, viskas Billy sinna peale. Vanu ajalehti söötis pidevalt juurde. Kumm, paber, riie, plastik ja pahtel – nad sulasid, põlesid hingamisteedele laastavalt, kuid Anny’t lohutas mõte, et vähemalt saab asjast lahti. Tüdrukul hakkas peatselt pea ringi käima ja ta pidi ruumist lahkuma. Õnneks polnud üheski vannitoas suitsuandurit, seega ideaalne koht tule tegemiseks, kuna majas ei leidunud kaminat, või isegi kui leidunuks, olnuks see veidi imelik, et tüdruk need keskööl põlema süütab. Muideks, seoses sellega mainiksin ära, et Anny oli surmkindlalt veendunud, et ta on ärkvel, tal ei olnud seda unelaadset seisundit, et võib olukorrast muud moodi, kui ise vastu hakates lahti saada.
Vannitoast lahkudes läks ta oma voodi juurde ning kuna Blade’i seal peal seismas ei paistnud, viskas rahulikult pikali. Mõnda aega veel kuulis ta mingit sädistamist, tegutsemist, kuid ühel hetkel kadus teadvus korraks unedemaale. Kui ta ärkas, kuulis uuesti ema häält, mis hüüdis: „Anny, kaua sa magad? Tule üles! Ma olen siin…“ Anny tõusiski istuli ja viis pilgu vasakule, kus uks endiselt pärani lahti oli. Miski sundis teda püsti tõusma ja vaatama minema, kus ema siis on. Nukud olid kadunud, ent tüdruk ei märganud seda, vaid suundus otsejoones koridori. Sealt jätkas oma teekonda vanemate tuppa, ema oli ju kutsunud, seega luba siseneda oli täiesti olemas. Seal leidis ta seni olemata kiiktooli nurgast, millel tundus keegi istuvat, lina üle pea tõmmatult. Anny tundis end ise justkui nukuna, kuna see ei olnud kaugeltki mitte tema soov järele uurida, mis selle lina all paikneb. Siiski pidi ta selle poole minema, linast kinni haarama ja seda tõmbama, paljastades seeläbi oma ema surnukeha, millelt oli alalõuast üks osa ning keel ära hammustatud. Anny kiljus, kiljus nii hullusti, valjusti, kui suutis, kui häälepaelad lasid seda teha. Selle karjega tõusis ta oma voodis istukile, märgates, et tegemist oli olnud kõigest unega. Laubal tundis siiski külmi higipisaraid. Ta ohkas rahulikumalt, kuid mida ta ei mõistnud, oli see, et nukud olid endiselt alles. Nad olid end toa nurka istutanud, sinna mõnusa aseme teinud, ja ootasid, et saaksid kuidagi tüdrukule kasulikud olla. Anny kartis, et sellest tekib veel hullem segadus, seda eriti vanematega seoses. Mary Shaw meelde tulnud, jooksis ta kiiresti vannituppa, kust leidis eest Billy nuku, poolsulanuna, ent siiski kujult arusaadavana, kellega tegu on. Anny otsis veel pabereid, mida Torch’i abiga põlema panna ja sellega nukk lõplikult hävitada.
Kui mõtted teostatud, leidis ta, et võiks ju ka kella vaadata. Ta võis vanduda, et oli juba vähemalt kuus hommikul, kuid telefon näitas kõigest 03.12. Kui pilk ka aknast välja viidud oli, mõistis ta, et aeg peab tõesti alles päris vähe olema, kuna seal valitses pilkane pimedus. Olles nukud üle vaadanud, et nad ilusti alles ja korras on, otsustas neiu, et peaks veidi siiski puhkama ka, olles väsinud kõigist toimunud juhtumeist.
Ülejäänud öö möödus võrdlemisi rahulikult, Anny uinus unenägudeta unne, pea kohe, kui pea taaskord patja puutus.

olgu, olgu järgmine tükike sellega suht algabki

nonii, järgmine jupiku viiendast. on palju rohkem otsekõnet



Ta ärkas uuesti üles mingi müra peale. Kui silmad selgeks saanud, nägi ta, et Pinhead’i juhtimisel ehitati väikeseid kaitserelvi, või õigemini, lõhkeainete taolisi esemeid, et järgmise rünnaku korral paremini oma ülesannet täita ja Anny’t kaitsta. Tüdruk kuulis peatselt ka samme koridoris, millele järgnes vali koputus uksel.
„Anny, mis sa teed seal? Kell on alles kuus hommikul! Täna on pühapäev!“ hüüdis pahane ema teisel pool ust ja hakkas ukselinki pöörama, et sisse tulla. Selle peale hüppas Anny kiiresti oma nukkude ette, et neid varjata ema eest. Nataly nägu nähes, manas ta enda omale laia ning võltsi naeratuse.
„No mis see nüüd olgu?“ sõnas ema, kui nägi tütart maas vedelemas. „Kell on kuus!“ kordas ta uuesti ja Anny manas kurva ilme endale ette, kuid teadis, et see niikuinii mitte midagi ei päästa.
„Ma…“ ta proovis kiiresti mingit vabandatavat vabandust välja mõtelda, „ma nägin halba unenägu ja peksin jalgadega, anna andeks.“
„Ja miks sa seal siis sellise irvitusega lamaskled?“ küsis ta kiiresti juurde.
„Jäin siin eile magama,“ vastas Anny kärmesti, teades, et ema seda uskuma ei jää.
„Olgu peale, mine nüüd voodisse, proovi ikka vähemalt kaheksani edaspidi magada,“ utsitas Nataly teda nüüd tagant, kuid Anny ei julgenud liikuda. Ema vaatas teda kannatamatult, kuid tüdruk ei saanud ju liikuda ja nukke oma selja taga paljastada. Või sai? Nataly jalg hakkas tatsama, oodates, et tütar voodisse ja magama läheks, et saaks ise ka veel natukene silmad looja lasta.
„Palun!“ lisas ta siis, kuna ei näinud liikumist. Anny teadis, et peab seda varem või hiljem ikkagi tegema, seega tõusiski aeglaselt püsti ja liikus oma voodi poole, pingsalt ema ilmet jälgides, mis nüüd rahulikum oli, kui tüdruk liikus. Anny’s tekitas see aga segadust, kuna too ei teinud nukkudest märkamagi.
„Ja kui sul jälle midagi kohutavat unes on, siis soovitan sul enne magamajäämist ühe tableti võtta sellest pudelist, mis su vannitoa peeglikapis on, need peaksid aitama.“ Nende sõnade saatel lahkus ta toast ja tõmbas enda järel ukse kinni. Anny oli jõudnud just voodisse teki alla selle ajaga pugeda ja pööras siis kortsus kulmudega jõllitava pilgu oma nukkudele, kes endiselt teises toa nurgas seisid, kuid nüüd Anny’le vastu vaatasid.
„Kas ta ei näe teid?“ küsis ta neilt, eelkõige Blade’ilt, kes eriti lähedane temale tundus. Nukk raputas vastuseks pead ja Anny ilme muutus veel imestunumaks. „Kuidas? Miks?“ tahtis ta teada, aga samas, nagu filmistki nähtud, ei saanud kunagi sellele vastust, kuna need nukud rääkida ei osanud. See väljendus ka nende tegutsemises ehk Anny’st mitteväljategemises. Tuimalt vajus tüdruk pikali ja jäi lage vaatama. Valge, kuid veidi hallika varjundiga.
„Öisest põletamisest?“ arutles ta endamisi valjult. Pärast mõningat vaatlemist ja jõudmist tulemuseni, et vahet ei ole, sulges ta silmad ja jäi und ootama, mida aga ei saabunud. Kella uuesti vaadanud, loobus ta isegi katsest uuesti magada, kuna möödunud oli kolmveerand tundi ja tal polnud selle aja sees isegi kordagi silmad kinni vajunud. Ta ajas end püsti ja läks arvutisse, internetti, kus polnud üle kahe kuu olla saanud, seda kiirete, hirmutavate ja võimatute asjaolude tõttu. Ta isegi imestas selle üle, kui mõtlema hakkas. Taas klaviatuuril klõbistada oli veidi võõrastav, kuid pärast pooletunnist e-mailide ülevaatamist harjus sellega taas ära ja naeratas omaette, kui nägi, mida talle kõike kirjutatud on, seda nii prahi kui ka klassikaaslaste lohutavate kirjade üle. Üks mõte viis teiseni, kuni ta pidi endale üles kirjutama, et vanemate ärkamisel küsida – mis koolist saab? Ei saaks ütelda, et Anny’l oleks olnud kahju eelmisest lahkuda, sest ainus asi, mis tema südamesse kripeldama jäi, oli Audrey, kellega polnud tüdruk üsna kaua aega enam kontaktis olnud. Viimane kord, kui ta teda nägi, oli paariks sekundiks, sest sellele järgnes pool tundi teadvusetust, mälulünka. „Tagasi arvutisse…“ ütles ta enesele, et mitte hakata taaskord selle üle mõtisklema, mis kurat haiglas kõik juhtus. Ta surfas netis, mängis, vaatas üht komöödiat, mis tema haiglasoleku ajal välja oli tulnud ning kui kuulis liikumist, jooksis kiiresti selle allika suunda.
„Isa!“ hüüdis ta, kui nägi tema peanuppu allakorrusele liikumas. Too peatus ja pööras ümber. Anny jooksis ta juurde ja naeratas. „Ütle mulle, kas ma hakkan siin kusagil koolis ka käima, või kuidas?“ Isa oli hetkeks segaduses, kuid sai siis taas järje peale.
„Ei, kooli sa enam ei lähe. Kui tahad, õpetame sind kodus,“ vastas ta hoolitseva ilmega tütart vaadates, kuid lootis sisimas, et ta isegi ei taha kooli peale mõtelda.
„Oh! See oleks nii lahe! Mis ainet te annaksite? Sina kehalist, matemaatikat, loogikat, geograafiat, füüsikat. Ema keeli, kokandust, käsitööd, keemiat, ajalugu?“ sattus tüdruk ekstaasi.
„Ee…“ ei leidnud ta ei ennast üldiselt ega ka keelt oma suus üles, teadmata, mida selle peale vastata. Ta kratsis oma kukalt. „Jah, vaatame veel,“ jättis ta otsad lahtiseks ja läks kööki. Anny seevastu lippas taaskord oma tuppa, kus avanes kohe vaade nukkudele, kes rahulikult vastu seina istusid ja valvet pidasid.
„Te olete ikka nii armsad!“ ütles ta lõbusalt, saamata isegi aru, mis imelik tuju tal hetkel on.

Päeval ei toiminud midagi märkamisväärset, millest ma aga teilegi jutustama hakkan on öö. Kell oli kaheksa, kui Anny võttiski oma peeglikapis olevast pudelist ühe väikese, umbes poolesendimeetrise läbimõõduga tableti, neelas selle alla ja kulistas veidi vettki peale. Ta tundis end väsinuna, kuid seda ka ilma ravimi abita. Ta viskas voodisse pikali ja kutsus Blade’i enda juurde. Ta ei teadnud miks, aga toda nukku usaldas ta kõige rohkem. Iga pealtvaatajagi saab aru, et sellepärast, et Blade oli ju esimene ja tegelikult ka ainuke, kes neiuga otse kontakti oli astunud. Nukk tuli palve peale ja toetas samuti oma pea padja peale, jäädes näoga ülespoole. Anny naeratas selle peale väga rahulolevalt ja teadis, et teda valvatakse. Oma veerandi tunniga ta umbes uinus pilkases vaikuses.
Teda äratas kriuksuv hääl koridoris, justkui keegi hiiliks, ent ei saa sellega päris hästi hakkama, kuna põrand võrdlemisi vana ja logu on. Ta ajas end kiiresti püsti ja nägi, et tema kaitsevägi juba ukse ees lahingurivi moodustab. Taas läbis teda heldimus seda vaadates, ent pidi siiski tundma ka hirmu, kuna keegi teda jällegi tappa tahab. Sammud jõudsid, põranda häälte järgi, ukseni ja peatusid seal. Edasi keerles uksnupp päripäeva ning uks avanes sissepoole.
„Siinpool Chucky!“ hüüdis siseneja, kelle tundis Anny kohe ära filmist „Child’s Play“. Nukk hüppas tuppa sisse ja lahti läks möll, kisa ja kära, mida kuulis, teadis Anny, ainult tema ise ja teised väljamõeldud tegelased. Tema nukud proovisid Chucky’st lahti saada, kuid too hüppas neist üle, olles umbes meetrikõrgune, ja liikus otsejoones Anny suunas. Tüdruk sattus paanikasse, kuna kedagi polnud nende vahel ega suurt Chucky’t peatamas. „Hea poisi“ käed sirutusid välja ning suundusid täpselt neiu kaela poole. Kui need eesmärgini jõudnud olid, tõukas ta oma jõuga Anny voodi peale pikali ja ronis talle peale, käsi aina tugevamini kaela ümber surudes. Anny ei suutnud enam korralikult hingata, kuna kurguava lihtsalt nii väikeseks oli surutud, õhk ei pääsenud läbi. Ta tundis, kuidas nägu aina kontrastsemalt värvi muutis. Ta proovis kätega Chucky’t eemale suruda, kuid võinuks sama teha ka seinale, miski ei muutunud. Jalgadega peksis vastu põrandat ja proovis ka nendega poisini ulatuda, aga ei aidanud, miski ei aidanud. Ta kuulis vaevu, kuidas Tunneler proovib tolle jalgadest läbi murda, lootes seeläbi oma kaitsealust vabastada, kuid isegi, et ta karjus valust, ei lasknud lahti. Tuli Pinhead ja võttis nukust kinni, proovides ära tirida, kuid jällegi tulemusteta. Blade ronis poisi peale, torkas oma konksu talle otsaette ja proovis nõnda rippudes ta kätt otsast saagida.
Sellised katsed jätkusid, kuid Anny liikus iga hetkega surmale lähemale. Seda hetkeni, kuni kuuldus koridorist valje trampimisi, ukse lahtilöömist ja mõrvakatsele lähenemist. Anny tundis, et ta saab hingata. Pilt oli juba mõni aeg tagasi mustaks läinud, ent siis naasis. Kui ta köhis ja hingeldas, ajju taas hapnikku saates, tõstis ta vaikselt pilgu, et näha, mis teda aidanud oli. Altpoolt vaadatuna tundus see eriti jube: suur, kohmakas keha, laiad õlad, kokkulapitud nägu. Teadagi kes, Frankenstein’i koletis. Õud haaras neiu enda haardesse, kui ta nägi monstrumit Chucky’t hävitamas. Too tõmbas nuku lihtsalt oma paljaste kätega tükkideks. Ohver küll karjust ja palus andestust, kuid ei saanud armu. Lõpuks, kui Anny lihtsalt oma voodi nurgas hirmust värises, kui hävitustööga oldi lõpetatud, põlvitas koletis voodi, seega ka tüdruku ette.
„Sa pead mind aitama!“ ütles ta meeleheitlikult ning Anny nägi ta ilmes kahetsust ja meeleselgust. Nukud ei teadnud enam, mida teha, proovida Frankenstein’i vastu saada või ka tema endi sekka võtta? Anny aga teadis, et parem mitte peletist närvi ajada, seega palus teda enda kõrvale voodile istuma.
„Räägi mulle, mis sind vaevab,“ proovis ta ülimalt huvitunud ja kaastundlikku nägu ette manada ja jäi ootama, et too oma mured ära kurdaks. Liitlasi taolistes olukordades pole ju kunagi liiga palju.
„Frankenstein, mu looja, ta ei armasta mind. Mida ma tegema pean? Kas mina olen oma välimuse selliseks loonud? Olen mina tahtnud üldse elada? Kõik otsustavad sisu üle välimuse järgi. Mitte keegi mind ei armasta… Ma ei ole loomu poolest paha, ei. Ma ei taha olla tapamasin. Ma sooviksin kõigest kas surra või elada kellegagi koos, kes mind sellisena armastab nagu ma olen, ent sellist inimest, olevust pole ma veel siiani kohanud. Isegi mu looja pelgab mind. Tema, kes leidis elu valemi ja seda minu elluäratamiseks kasutas. Teda hoiatati, kuid ta ei kuulanud. Eluga ei mängida, kas see pole mitte elementaarne? Ma olen proovinud ise endale otsa peale teha, aga, taaskord, ei mingit tulemust. Ta tegi mu vastupidavaks, mitte millegi ees kohkuvaks. Miks? Et mind sellisena maailma jätta teisi hirmutama? Isegi linnud pööravad otsa ringi, kui ma hommikuti mäe otsas vaadet naudin. Kas see ongi elu? Tunda ainult kurbust, viha ja tahet kedagi tappa, ent teades, et saad ainult viimasele vastu. Igavus on kõige hullem viis suremiseks, kuid veel hullem on seda surmavalt tunda, kuid ilma tulemusteta, sest isegi selle kätte sa surra ei saa.
Ta põgeneb mu eest igal võimalikul viisil, muutus isegi paranoiliseks, kuid mis kasu sest mulle on? Ma proovisin talle näidata, et ma olen midagi muud, kui üks kohutav vaatepilt, mis teistele ainult kahju toob, ent ta no nii kinnine, ei kuula, viibib mõtetega eemal või kaalub, kas joosta või teha enesetapp. Temal vähemalt on see võimalus, enesetapp teha, kuid minul? Mis võimalus minul on? Jääda teda taga nutma?? Ma ei taha seda! Jumal, miks sa andsid talle võimaluse mind ellu äratada? Ütle sina, Anny, miks ta ei võinud mind siis vähemaltki ilusamaks teha? Ütle? Ei ütle? Olgu peale. Ma ei arvanudki, et sa tead. Kuid seda pead sa ometi mõistma, kui raske elu mul on. Sa ju mõistad seda? Eks ole?“ ei lasknud ta vahepeal Anny’l vastata, kuid nüüd lausa nõudis seda.
„Jah, muidugi mõistan,“ vastas tüdruk hirmunult, isegi kaalumata, mida vastata, kuna ta hääletoonist väljendus kindel nõudmine jaatavale vastusele.
„Sa ei ütle seda nagu ka mõtleksid. Sa valetad!“ läks koletis siiski närvi ja ma pean teile mainima, et ka Anny’l viskas tegelikult juba ammu tolle hädaldamine üle, kuid kartes, mida ta vihahoos teha võib, proovis ta näitemängu tõetruult jätkata.
„Ei, ei! Ma päriselt ka mõistan. Frankenstein oli lihtsalt niivõrd endasse tõmbunud, et ta ei võinud mingit muud informatsiooni õigeks pidada.“ Hiiglane kaalus seda ning otsustas siis jätkata, olles veendunud, et Anny’ga saab ikka kõigest rääkida.
„Ma rändan ainult öösiti, söön marju, seeni, mida iganes metsast leian, sest minul vahet ei ole. Ronin ühest mäe otsast teise, ujun ühelt saarelt teisele. Mida muud mul teha on? Täielik tegevuse puudus valitseb! Ma ei saa minna tsivilisatsiooni, sest seal peletaksin ma kõik eemale. Ma ei saa ennast tappa…“ ja sel hetkel pööritas Anny silmi, kuna see oli kolmas kord juba, kui ta seda mainis. „Sa ikkagi ei saa mind aidata. Ma ei meeldi sulle! Sa ei mõista mind! Sa oled täpselt nagu kõik teised, kuidas sa võisid?!“ läks ta närvi ja siis ei aidanud Anny lohutamine enam mitte kuidagi moodi. Oma suures ärritumises võttis ta ükshaaval kõik Anny nukud, kes ettevaatlikult kogu juhtumist pealt olid vaadanud, kätte ning murdis nad pooleks, tegi katki, rebis hammastega pea otsast ära, kuidas parasjagu tundis, kuid lõpp jõudis kõigile kätte, välja-arvatud Blade’ile, kes oli suutnud õigel ajal varju minna, seekord kapi taha. Frankenstein’i koletis muidugi ei märganud seda, et keegi puudu oleks, vaid tahtis juba Anny kallale asuda. Ta silmis oli viha ja käed andsid sellest omakorda märku, kui need ka nõnda kivistusid ja monstrum selja peale maha lendas, kus rahuliku väljanägemise taaskord omandas. Blade oli kusagilt saanud loomadele antavat uinutit ja seda mõrvarisse süstinud.
„Blade!“ kiljatas Anny rõõmust, kui nägi, et ta lemmiktegelane oli peale ellujäämise ka teda päästnud. Muidugi morjendas neid mõlemaid teadmine, et kaaslased on surnud, tegelikult on neil mõlemal alles jäänud vaid teine. Ta embas nukku, kui see temani jõudis, kuid hakkas peatselt mõtlema, mida koletisega teha.
„On sul mõtteid?“ küsis ta sõbralt, kuid sai pearaputuse vastuseks. Ta istus ja mõtles. Ja mõtles, kuni uni sai ta üle võimust. Järgmine hetk, mida ta mäletas, oli ülestõusmine ja nägemine, et põrand on lage. „Blade, sina said Frankenstein’ist lahti?“ küsis ta nukult, kuid too ei vastanud. Blade istus nurgas, mille ta kaaslastega koos oli valmistanud, üsna elutult. Anny tõusis kiiresti püsti, et minna järele uurima, mis toimub. Kui ta sinna nägi ja nuku endale sülle võttis, et teda uurida, leidis, et nuku pea oli seest tühjaks õnnestatud. Ta teadis, et koletis oli seda teinud, toppinud oma käe sinna sisse ja lihtsalt järjest kaugemale läinud, sisu välja tõmmates. Nüüd puhkes tüdruk haledalt nutma. Tal oli lihtsalt niivõrd kahju, et tema ainus sõber suri. Ainus sõber, kes teda veel kaitsmas ja seltsis oli, läinud. Umbes oma viis minutit ta ulgus, kuni kuulis väljas sahistamist. Mainiksin ära, et kell oli nelja-viie vahel, üsna vara, pime, kuid juba paar valgusvihku jõudsid nende kodukandini, seda õrnalt valgustades. Esmasel vaatamisel ei suutnud ta kedagi eristada, kuid hetke päras, kui silmad kohanenud olid, nägi ta Frankenstein’i kuju puu otsas istumas, lootes, et keegi teda ei näe. Anny pööras end kiiresti ümber ja läks aknast eemale, tundes, kuidas hirm taas tema üle võimust saab.

viienda peatüki viimane osa:

Puud sahisesid uuesti ning Anny eeldas, et koletis tahab teda kätte saada, kuid lootis akende peale, mis tugevasti kinni olid. Ta hingas sügavalt sisse ja välja, kuni väljas kõlas praksatus. Silmad läksid peas pungi ning ta pidi akna juurde vaatama minema, mis juhtus. Avanenud vaatepilt oli kohatu: Frankenstein lamas maas, suure murdunud oksa peal. Anny kortsutas selle peale kulmu ja vaatas koletist mõne hetke, kuid kui too taas püsti end ajada oli suutnud, kummardas tüdruk kiiresti, et tolle vaateväljast kaduda. Kui tüdrukul hetk aega mõtlemiseks oli, ei leidnud ta tegelikult üldsegi põhjust, miks vaenlane esimeses kohas välja oli läinud. Tal olnuks ju suurepärane võimalus ilma kellegi piiramiseta teda tappa ja siis rahus lahkuda.
Koletis oli püsti saanud ja Anny’le teadmata viisil rippus nüüd tüdruku akna taga, proovides sisse muukida. Neiu jooksis edasi vannituppa, kuhu end sulges, istus vanni ja proovis madalat profiili hoida. Oli kuulda akna lahtitulemist, veidi klaasiklirinat, kuid mitte nagu see oleks katki läinud, vaid pigem nagu keegi hõõrunuks end selle vastu. Võis aimata, et akent sulgeti ning koletis toas seejärel ringi uudistas. Kui ta märkas, et Anny’t kusagil ei paista, oli kaks võimalust: vannituba või koridor. Kuna loogiliselt võttes oli vannituba edasipääsmatu, läks ta esimesena sinna vaatama. Anny läks nii madalale kui sai ja proovis hinge kinni hoida, et mitte tollele silma hakata ja seeläbi koheselt surma saada.
Sammud lähenesid ähvardavalt, Anny süda hakkas aina kiiremini peksma ja hinge kinnipidamine ei toiminud kõige paremini. Tüdrukule tundus, et koletis märkas teda ning kui ta tundis tema kohalolekut õige lähedalt, sättis end vaikselt stardiasendisse ja valju kisa-kära ning karjumise saatel hüppas vannist välja, jooksis Frankenstein’ist mööda ning oma tuppa, kus lõi pähe paanika – kuhu edasi minna? Ta tahtis koridori joosta, vanemad üles ajada, kuid tuli meelde, et oli ennist just ukse lukustanud. Paraku taipas ta seda alles siis, kui toda võimalust proovis, seega kaotas mõttetult aega. Koletis oli jõudnud Anny tuppa tulla ja vaatas teda nüüd ähvardava pilguga. Paari sammuga oli neiu nurka surutud ja monstrum temast ainult oma meetri kaugusel. Tõusis rusikasse surutud käsi ja massiivne kogum liikus tüdruku näo suunas, kus ka maandus, tulemusena tolle keha maha lennutades.
„Sa oled täpselt nagu nemad,“ ütles koletis, enne kui uuesti rusikaga tema kallale läks. Anny keha läbis kohutav valuhoog, külmavärinad ja ta kartis päris tõsiselt oma elu pärast. Ninaluu arvas ta olevat juba murdunud, sellest voolas rohkesti verd, samuti oli ka huul katki, põsest immitses verd välja, mida ta vaikselt alla neelas, oma tegusid otseselt kontrollimata. Ta tundis, et ta tõsteti üles ja virutati vastu seina. Teadvus kadus taas vaikselt ära, pilt silme ees virvendas, ning ta ei saanud enam ümbritsevast väga aru, kuid ta tundis kohutavat valu. Ajataju oli samuti kadunud kuid mingil hetkel avanes ta toa uks ja ta jäi maha vedelema.
„Anny!“ kuulis ta karjet, mis arvatavasti kuulus ta emale. Isa jooksis kiiresti kiirabi taaskord kutsuma. „Miks sa ennast nõnda kohtled?!“ hädaldas ema.
„Deja vu,“ sai Anny veel vaikselt ütelda, enne kui teadvus täielikult kadus. Nataly kartis, et ta kolju võis viga saanud olla, seega ei julgenud tüdrukut puutudagi, vaid nuttis lihtsalt oma tütre kõrval põlvitades.