MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Põgenedes iseenda eest

Go down 
+2
Karolin
Maiu Laaneoja
6 posters
Mine lehele : 1, 2, 3  Next
AutorTeade
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime4/11/2009, 16:31

mu uus ja SEE ÕIGE NaNo jutt Very Happy endale meeldib. loodan, et sõnad tulevad ka kergesti Very Happy ja Audrey, kui sulle ei meeldi, et su nimi, siis ütle, võin ära vahetada Very Happy ja ma ei pannud seda sinna sinu pärast või midagi, et seostada end tegelasega pole mõtet Very Happy
et esimene osa siis:



Põgenedes iseenda eest
Maiu Laaneoja



„Igav,“ vastas Anny oma sõbranna Tina küsimusele, kas hiljuti väljatulnud õudusfilm ka hea on.
„Mida aga ma soovitan vaadata, on klassikaline „Nightmare On Elm Street“. Pole küll kõige uuem, aga kui suudad end mõelda sellesse kohta ja aega… oi, jumal, siis on põnev!“ Tina ei olnud seesugust vastust sugugi oodanud ning tegi juba siis otsuse seda siiski vaatama minna.

Kõlas õrn klõpsatus, kui Anny kell 23:42 põnevushorrori „Voonakeste vaikimise“ DVD selle mängijasse sisestas. Esitiitrid hakkasid ekraanil jooksma ning äkitselt kostusid kõrvulukustavad piiksud – märk plaksumaisi valmissaamisest. Anny jooksis kiiresti kööki, kust sekundite möödudes naasis snäkkide ja limonaadiga. Mitte just kõige tervislikum, ent see-eest maitsev vahepala.
Vanemad olid juba ammu magama läinud ning kaheaastase venna pärast ei tulnud tal veel niipea muret tunda. Ning nõnda ta siis vajuski mugavalt suurele diivanile, et nautida üht head raamatu järgi tehtud filmi juba kolmandat korda.

Teil tekib kindlasti küsimus – kes oli Anny? Ei ole vaja temast pikalt seletada, kuid tegu oli äärmiselt huvitava noore tütarlapsega, kes enamik oma ajast õudusfilmide vaatamisele kulutas. Miks? Sest talle meeldis, talle lihtsalt meeldis horrori ¾anr. Ta oli esimene laps kahelapselises perekonnas. Isa nimeks oli Robert ning ema Nataly. Oli ka väikevend Paul. Kus ta elas, mis koolis ta käis, see ei oma vähimatki tähtsust selle loo juures. Ent nii palju mainiksin siiski ära, et perekond oli keskmisest jõukam. Maja oli neil kolmekorruseline ja Anny tuba… seda ei saa lihtsalt ise ette kujutada ilma, et midagi taolist näinud oleksid. Seinte põhivärv oli must, ent sinna peale oli ta ise maalinud erinevaid filmitegelasi ning ma ei mõtle ainult õudusfilmide. Ka näiteks Dorian Grey portree ilutses seal veidi modifitseeritud Einstein’i kõrval. Oli ka nähtamatu mehe kontuurid, ämblikud, küünlad ning päris hulgaliselt ka riste. Lisaks sellele võis kohata siin-seal ka erinevatest uskumustest, müütidest, raamatutest ning linateostest isesuguseid sümboleid, mida halvaks peetakse. Näiteks 666, tagurpidi rist ja muud taolist. Ka idüllitses seal seitse surmapattu, või õigemini seda kujutavad naisfiguurid.
Vaadates nüüd muid asju peale ta seinamaalinute, mainides siiski ära, et talle tõsiselt meeldis joonistamine ja kunst üldiselt, oli tal ühes seinas maast laeni ehitada lastud kapp. Nii umbe 20cm sügav, iga riiul umbes kolmkümmend või veidi alla kõrge. Ees klaasist liuguksed. Arvan, et te teate isegi, mis seal sees olid. Kui mitte, ütlen ise – DVD’d. Kusjuures kronoloogilises järjekorras. Täidetud oli sellest umbes kaks kolmandikku, sest ega ta päris igasugust prahti ka sinna ostnud. Ent ometi ei olnud tal selles suhtes vahet. Taskuraha sai regulaarselt ja päris korralikult, kuid ei ütleks, ta hull pubekas oli. Pigem oleks ta selline sel juhul, kui talle armastusromaanid ja populaarne noortemuusika peale oleks läinud. Ent tema kuulas heade filmide soundtrack’e ning võimsaid sümfooniaid ehk klassikalist muusikat.
Lisaks oli toas teises seinas veel kaks kappi. Üks riietele ning teine raamatutele. Ka raamatuid oli tal päris palju, ent neid ostis ta veelgi valivamalt. Siis voodi, laud, arvuti ning nipet-näpet ka muud. Selline oli Anny tuba. Enamiku oma ajast veetis ta kas arvuti taga või all suures elutoas nende gigantse televiisori ees. Mida ta arvuti taga tegi? Ta nautis ka ise uute hirmutavate asjade väljamõtlemist, seega kirjutas jutukesi.
Ning räägiksin veel Anny sõpradest. Tal ei olnud neid ülemäära palju. Õigupoolest, tal oli üks parim sõbranna ning tuttavad. Kuna tal väga laiahaardelisi huvialasid ei olnud, ei leidnud ta ka kellegagi ühist teemat, millest rääkida. Seepärast pöördutigi tema poole enamasti siis, kui taheti mingi filmi nime või selle kvaliteeti teada. Parim sõbranna, Audrey, ei fännanud küll ise õudusfilme, kuid mõistis Anny’t muudelt elualadelt.
Ent nüüd, kui teil on teada olulisim informatsioon, võin ma naasta loo juurde.
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Karolin
Põ(h)jatark
Karolin


Female Postituste arv : 974
Age : 27
Asukoht : Mõtetes

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime4/11/2009, 20:30

Tundub huvitav .
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime4/11/2009, 20:31

aww, tänud Very Happy täna tuleb kindlasti esimene peatükk ka. tegelt. see vist ongi valmis.. xD
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime4/11/2009, 20:34

Mulle meeldib ,et sa mu nime kasutasid Wink
Ja selle osaga, kus sa Audrey't kirjeldasin, saan ma küll samastuda. Ehk... Vist...

Mina ootan uut...

PS. Sa siis ikka osaled Nano's jah? Very Happy
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime4/11/2009, 20:35

osalen-osalen Very Happy nüüd tuleb lihtsalt kiire spurt teha, et taas järje peale saada Very Happy

sinu kurbuseks pean mainima, et Audrey't väga palju seal sees ei ole Very Happy suht Anny-põhine Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime4/11/2009, 20:44

lühike. hetkel veel Very Happy edasi tulevad pikemad.



Esimene peatükk – mil see kõik algas


Oli suve lõpp ja Anny võttis sellest veel viimast, ehk külastas lemmikpaiku, kirjutas jutukesi, käis kinos päevastel ja õhtustel, mõlematel, seanssidel ning magas kaua.

Käes oli üleeelviimane vaba päev. Anny ärkas kell üksteist, võttis öökapi pealt raamatu „Coraline“, Neil Gaiman’i oma, ning luges selle teise poole lühikese ajaga läbi. Talle meeldis see raamat oma lihtsuse ja müsteeriumi poolest. Seejärel lõunatas, ise veidi köögis mässates, pani mugavad riided selga ja läks välja, kõrvus vali muusika mängimas. Peas kujutas ta juba kogu seda algavat hullumaja ette, kui kool taas kätte jõuab. Õhtud kuluvad pikemaks, tuleb kohvi ning musta teed taaskord jooma hakata, et üleval püsida, sest ega raamatud lugemata ning filmid vaatamata ei saa jääda.
Jalad viisid teda taaskord surnuaeda, kus ta seda puhkavat rahu imetles. Seejärel veidi sobimatult turtsatas ta valjult naerma, kuna silme ette tulid pildid hauasttõusvatest zombidest. Peas mõtles juba välja, kuidas ta nagu mõni filmikangelane nendega võitleks ja eluga pääseks, ning kui värava ukse kinni paneb, ei pääse nad ka suletud ringist enam välja. Jaa, sellised mõtted olid tal tavalised tulema. Ent peatselt suutis ta vait jääda ning rahulikult seal edasi jalutada. Kogu see miljöö seal mõjus positiivselt, kui irooniliselt see ka ei kõlaks. Mitte, et Anny ise negatiivne inimene oleks, seda mitte, kuid ta võis olla vahetevahel veidi närviline ja liialt ükskõikne.
Anny tuju läks selle külaskäiguga aga õite rõõmsaks ning ta otsustas järgmisena visiidi metsa teha. Kuna oli toimumas kas globaalne soojenemine või lihtsalt oli käimas see ajajärk, mil temperatuurid veidi langevad, et hiljem tasapisi taaskord tõusta, olid osad puud oma okkaid päris varakult puistama hakanud. Ka kuivanud lehed ning oksad praksusid ja pragisesid mõnusalt karskelt ja koduselt ta jalge all. Tõelise looduse hääl. Ning justkui öeldud – mullast oled sa tulnud ning mullaks pead sa ka saama. Kuidas aga metsas mulda juurde tekib? Eks ikka orgaaniliste jääkide lagundamisel – oksad, lehed, okkad ja muud taolised asjad. Seega miks peakski keegi metsi põlgama?
Kui ta metsas ühe puu najal juba oma tunnike istunud oli, otsustas ta veel viimasesse kohta minna – raudteejaama. See koht oli tema jaoks väga eriline, sest just ühe ta lemmikfilmi viimane stseen oli sealsamas, tema kodulinna vaksalis filmitud. Üleüldse meeldis Anny’le ka reisida just nimelt selliste asjade pärast. Kus aga oli mõni hea film tehtud, sinna ta pidi saama, üksinda või vanematega. Mis tal juba nii-öelda traditsiooniks sai, oli lasta teha endast pilt umbes samas kohas ja asendis nagu mõnes teoses keegi lemmikosatäitja.
Raudteejaamas kujutas ta kõike ette, kuidas tegelased rööbaste peal kaklesid, veri tilkus ning üks neist tuleva rongi alla jäi. Täielik kli¹ee, ent ometi hea. Ja seda juba näitlejate pärast.
Pimedus lähenes ja Anny jalutas koju. Tee peal, kusjuures, sai tal veel mp3-mängija aku ka tühjaks, seega oligi aeg mõne elektripesa poole suunduda. Vanemad olid seks ajaks kodus ning isa valmistas juba õhtusööki. Viisakusest küsis Anny, kuidas neil tööl läks ning kadus seejärel enda tuppa, sest tal oli vahepeal lihtsalt liiga hea plaan tekkinud, et selle täitmiseks mitte ettevalmistusi tegema hakata. See võis esmapilgul tunduda utoopiline, ent, kuna teatavasti tal rahast puudust ei tulnud, ei leidnud ta ka mingit peatumispunkti, sest ka kuulsused on kõigest inimesed, eks ju?
Nüüd küsite kindlasti – millest kuradist ta räägib? Ma jõuan sinna, õige peatselt.
Anny istus arvuti taha ning avas IMDB internetilehekülje. Ta sisestas otsingusse „Stephen King“ ning klikkis esimesel vastusel. Seejärel kontakti all oleval lingil, mis suunas ta IMDB-pro lehele, kus ülevalt „log in“ vajutas. Edasi sisestas oma aadressi ja parooli ning suundus otsitava isiku agendi kontakte vaatama. Selle kätte saanud, istus ta oma toolis, toetas küünarnukid laua peale, toksis vastavalt samu sõrmi üksteise vastu ja muigas rahulolevalt.
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime4/11/2009, 20:48

Urr, hea!!!

Vahel kui ma kellegi jutte loen siis tuleb kohe selline tunne, et tahaks wordi avada ja lihtsalt kirjutada, kirjutada, kirjutada.... Aga kui viitsimist pole on see nii nõme-ee-e-e-e-e!
*kannatab hetkel sama tunde käes*
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime4/11/2009, 20:50

ma saan aru, kui viitsimist pole, that's overcomeable Very Happy aga kui inspiratsiooni ei ole.... vot see on kohutav Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime4/11/2009, 20:58

JAAAAAAAAAAAAAAAAAA!
* noogutab *
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime4/11/2009, 23:03

Teine peatükk – peateel põrgusse


Nagu te võite aimata, siis Anny’l õnnestus Stephen King’i mäned¾eriga asjad selgeks rääkida ning pärast piisavalt armsat häält tehes ka endale kokkusaamine muretseda, tuues vabanduseks kooli, et seal olevat vaja teha kuulsusega intervjuu. Anny muidugi kirus end, et ta selle idee peale alles nii hilja tuli, kuid oli rahul, sest parem Hilja, kui naabri valve, eks?

„Anny, Paul, söök on valmis!“ kõlas viimane hüüe söögilekutsele Roberti poolt enne kooli algust. Mõlemad ruttasid ülevalt alla ning neil oli kaunis söömaaeg. Pärast seda otsis Anny oma filmikogust välja „The Number 23“, üks jällegi talle väga meeldiv film. Tuli DVD’ga alla ning sisestas mängijasse. Nõnda veetis ta oma kogu ülejäänud õhtu. Kusjuures, miks talle see film meeldis, ei osanud ta isegi öelda, ent enamasti põhjendas seda „omanäolisusega“.
Kell oli 01:37, kui Anny diivanil ärkas, filmi valikmenüü ees. Ta jõudis kiirele järeldusele, et oli nähtavasti magama jäänud ning naeris selle üle, et ta nii nõrk viimasel ajal on. Filmi eemaldas mängijast, sulges televiisori ja liikus üleskorrusele, karbike näpus. Väsinud pilk oli suunatud jalgadele, ent kui ta viimase sammu oli ära teinud, tõstis ta silmad ning võis vanduda, et nägi kedagi koridori lõpus liikumas. Muidugi oli pime, ent oli pilvitu öö ja Kuu peegeldas Päikesevalgust veidi sisse, seega sai tavainimenegi eristada seinu ja põrandat. Anny loomulikult pani selle oma väsimuse arvele ja pärast kiiret hammastepesu läks voodisse, kus õige kiiresti uinus.
Kell 6:40 hakkas äratuskell helisema ja tüdimusega pani neiu selle kinni.
„Jälle kooli,“ ohkas ta valjult ja surus näo patja.
„Anny! Üles! KOOLI!“ karjus Nataly lõbusalt ukse taga ja koputas valjusti ja mitu korda sellele. Jah, ema nautis sellist asja, sest ta oligi positiivne vanem, kes paljusid asju huumoriga võttis. Seda ei saa aga kahjuks isa kohta ütelda, kuna see väga karm oli. Tulenes see tolle töökohast. Nimelt oli Robert militaarsõjaväejuht ning seega nõudis mingil määral distsipliini ka kodus. Ent kui tal hea tuju oli, näiteks pärast paari klaasi veini, võis talt põhimõtteliselt igale lubaküsivale palvele positiivse vastuse saada.
„JAAA!“ kisendas pahameelne Anny emale vastu ja viskas ärritunult endalt teki pealt ära. Riidesse pannud ja hambad pesnud, vinnas ta õlakoti õlale ning liikus allakorrusele. Nataly oli pudru juba valmis keetnud, seega Anny võttis kapist taldriku ja tõstis sinna mõne kulbijagu toitu. Veidi moosi ka peale ning hakkas sööma.
„Aitäh!“ hüüdis Anny mõne hetke pärast emale, kuna oli märganud, et pool kannu kohvi on juba ära tilkunud. Õrn naeratus tuligi lõpuks ta näole, mil ta ärkamiseks valmistuks.
Taldrik ning tass tühi, pesi ta need ära ning viskas jaki selga. Eelmistel aastatel oli ta pea et terve esimese kuu ilma üleriieteta koolis käia saanud, ent tänavu tuli sügis õite varakult. Ja nõnda Anny läkski taaskord kooli, jälle aastake vanemana.
Kui ta matemaatika tunnis pingis istus, pea rusikale toetunult ning pilk õue suunatud, kus koolikõrvane muruplats näha oli, silmas ta justkui mingit väga imelikku meest pikas mustas mantlis, sügav ja suur kapuuts üle pea tõmmatud. Ta vaatas kiiresti kõrvale ning tagasi, kuid seda meest enam polnud. Kulm kerkis kahtlustavad üpris kõrgele, et seejärel otsustas ta taaskord tunnile keskenduda.
Teises tunnis vajus ta justkui hüpnoosi, vaatas täiesti tühjalt tahvlit, ei kuulnud ega näinud tegelikult mitte midagi. Ja siis äratas teda sellest seisundist klouni naer. Teate, see tüüpiline, algab madalalt, kõkutav, läheb kõrgele ja langeb taas veidi. Anny hakkas seejärel juba end väga kahtlaselt tundma. Kolm viirastust ühe päeva jooksul (kuna öösel toimunud oli ju samuti daatumiliselt sellel päeval)? Ent tol päeval Anny sellele mõtlemisele enam aega ei raisanud. Õhtul luges ta mõned peatükid Hannibal Lecter’i tetraloogia esimesest raamatust.
Tol ööl ei saanud aga nooruk hästi magada. Ta nägi klippe õudusfilmidest, kus on tema ise see peategelane, kes surma saab. Lõpus äratas ta unest põnevusfilmi „The Ring“ kurjajuur Samara, vaikselt sosistades „Me tuleme sulle järele“. Anny vaatas õuga ümberringi, kuid ei silmanud kedagi. Ta tõusis voodist ning läks vannituppa. Toetanud käed kraanikausi kõrvale, vaatas ta end tõsise ilmega peeglist. Pärast silmade pesemist, jäi ta taaskord end tühjalt jõllitama. Just nagu kooliski juhtunud oli, kuid nüüd oli ta täiesti teadvuse juures, aga lihtsalt lihased ei allunud mõistusele, mis juba ammu karjus: liiguta! Vii pilk mujale! Sulge silmad! Löö peegel katki! Sest mis juhtuma hakkas, ei olnud kõige meeldivam. Isegi Anny jaoks mitte, kes oli oma üsna lühikese elu jooksul igasuguseid erinevaid õudusfilme ning suremise versioone näinud. Ta silmaümbrused läksid peeglis täiesti tumedaks ning see levis mööda nägu edasi. Silmist hakkas verd jooksma. Juuksed läksid pikemaks ning oma poole minuti möödudes seisis peeglis täiesti omaette inimene.
„Bloody Mary!“ hüüdis ta mõistus iseenesele.
„Valmistu suremiseks!“ sõnas pilt peeglis, misjärel tõusis tolle parem käsi, mis hoidis kramplikult kinni suurest noast. Kujutis tegi äkilise liigutuse ning hetkel, mil Anny oleks pidanud tundma külma tera sisenemist kehasse, tõusis ta palehigis üles.
„See oli uni???“ küsis ta endalt sosinal ning sellest õhtust alates teadis Anny, et miski ei ole enam endine. Ta teadis, et ees ootab teda katsumus, millesarnast pole ta veel üheski filmis näinud ega raamatust lugenud.




see on kõik, mis ma täna kirjutan. aga teine peatükk jätkub veel. ootaks kirjavigadeparandusi ning kriitikat. rohkelt kriitikat. ükskõik, mis ei meeldi, andke teada Very Happy ja kui meeldib, siis mis? Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime5/11/2009, 16:36

2. peatüki jätk:




Anny tundis kohutavat hirmu, hullemat, kui ta eales veel tundnud polnud. Ta teadis, et on edaspidi siin maailmas üksida. Pole kedagi, kes isegi aimaks, mida Anny läbi peab elama. Üldiselt ei olnud Anny morbiidse mõttelaadiga, ent oma surmanigi ei saanud ta sellest kartusest lahti.

Anny läks taaskord vannituppa. Taaskord, sest ta võis vanduda, et oli seal siiski too õhtu käinud, see tunne oli liialt reaalne, et nõnda eitada. Kui mõistus täiesti maa peale jõudis, tundis ta oma kõhus midagi naljakat. Kui ta pid¾aamapluusi veidi kergitas, valdas teda täielik õud, kuna vaatepilt, mis peeglis avanes, pani Anny minestama. Ta oli kõhul oli märk – üsna värskelt tekkinud paarimillimeetrise läbimõõduga ning umbes kuuesendimeetri pikkune haav, või õigemini, juba kärn, mille vahelt verd immitses. Nõnda jäigi Anny oma vannitoa põrandale lebama, kuni võis kuulda äratuskella helinat. Seepeale ajas neiu end põrandalt püsti ja kui ta uuesti pilgu oma kõhule heitis, ei olnud enam haavast mingit jälge.
„Anny! Kooli!“ kõlas taaskord Nataly koputus ning hüüe läbi ukse, ent hääl tundus seekord palju kaugemalt kõmavat.
„Jah, ema!“ vastas Anny ebalevalt, tundes, et on täiesti hulluks läinud. Või alles sinna teel?

Möödunud oli oma kuu aega tollest juhtumist ning tasapisi läks olukord aina hullemaks, ent asjal oli ka positiivne külg. Kätte oli jõudnud aeg Anny’l Stephen King’iga kohtuda. Kuna kirjanik elab teatavasti USA’s ning ma tõotasin tegelaste asukohta mitte reeta, ütlen, et ta ei viibinud hetkel kodus, vaid oli maailmaturneel, käis raamatupoodides ja –kogudes rääkimas oma loomingust ja autogramme jagamas. Samuti ei avalda ma ka seda, kuidas, mis transpordivahenditega, ja kui kaua võttis Anny’l aega, et temaga kokkusaamiseks määratud paika jõuda, ent sinna ta siiski saabus.
„Härra Stephen King!“ hüüdis ta joovastusega. Mõistus ei võtnud hetkel toimuvat endiselt päriselt omaks nagu ikka liiga heade asjadega on. „Mina olen Anny, te ei kujuta ettegi, kui suur au teiega kohtuda on!“
„Tervist, Anny, kui tore on näha enda fänne ka noortemate seas!“ vastas kuulsus ning Anny oleks peaaegu taaskord minestanud. Ta ei olnud küll nõrga tervisega, ent nii suures õnneseisundis hakkas ta hingeldama ja ei hapnik ei läinud enam piisaval määral verre, sealt ajju. Kuid peatselt asi normaliseerus.
„Te ei kujuta ettegi, kui suur fänn ma tegelikult olen! Mul on ostetud absoluutselt kõik teie raamatud ning filmid. See hetk on mu eluunistus olnud.“ Stephen ei osanud sellele enam midagi vastata ning nõnda Anny juttu jätkaski.
„Palun, te peate mulle oma saladuse avaldama, kuidas teil sellised ideed tulevad? Nii palju ja niivõrd head!“
„Kui nüüd ausa olla, siis ideed tulevad üsna ise. ma avan kõigest kirjutusprogrammi arvutis ja käed teevad ise kogu töö ära. Hiljem imestan isegi, mida kõike ma kirja olen pannud.“
„Ma ise küll ei usu, aga kas teil endal ei ole vahel õudusunenägusid kogu selle horrori pärast, mida te kirjutate?“ Sellele tahtis Anny tõesti vastust saada ning lootis endast jätte piisavalt hea ja usaldusväärse mulje, et Stephen talle tõtt räägiks.
„Kusjuures uni on mul täiesti korras. Mis aga pärast seda toimuma hakkab, see on kohati hirmutav…“
„Mida te selle all mõtlete? Palun, rääkige, ma ei avalda seda osa kellelegi. Puhtast fännilikust uudishimust küsin.“
„Teiesugune noor haritud neiu teab kindlasti sellisest haigusest nagu kuutõbisus. Arstid ei ole seda mul veel ametlikult tuvastanud, aga ma kinnitan, et midagi sellelaadset mul on. Ma ei mõista, ausalt. Ma lihtsalt ei mõista…“ ning ta istus toolil veidi tahapoole ja vaatas närviliselt ümberringi, justkui midagi kartes.
„Mida te ei mõista?“ pinnis Anny edasi.
„Vahel ma leian hommikul sahtlitest mitmekümnete lehtede kaupa käsitsi kirjutatud materjali. Käekiri on täpselt minu oma, aga ma ei mäleta, et seda teinud oleksin. Umbes nädalaga kuni kuuga ongi mul salapäraselt jälle raamat valmis.“
„Ma aiman, mida te tunda võite. Umbes kuu aja eest hakkasid minuga väga imelikud asjad toimuma ja täiskirjutatud paberid on samuti nende hulgas,“ proovis Anny veel rohkem usaldust võita, ka peaga laialt kaasa noogutades, kui kuulsus rääkis.
„Mõtesta oma „imelikud asjad“ palun lahti,“ lasi Stephen nüüd Anny’l rääkida.
„Hallutsinatsioonid, ähvardused, nii-öelda uned, millest osa justkui oleksid tõesed, õudusfilmide halbade tegelaste nägemine…“ vastas neiu, kellel selles suhtes oli ükskõik, kas keegi teadis või mitte.
„Ei, ei, see ei saa nii olla.“ Stephen sattus justkui mingisse eitavasse faasi, kui keegi halva uudise ütelnud on.
„Miks?“ muutus ka Anny ärevaks.
„Ei. Sa pead… sa pead lõpetama, mida iganes sa teed. Hävita kõik tõendid nende olemasolust ning kõige tähtsam – ära maga! Sa pead minema. Mine kiiresti! Nad on siin. NAD ON SIIN!“ hakkas autor hüsteeritsema ja tõusis toolilt püsti. „JOOKSE! Mine, põgene, põgene kiiresti, kuni sul veel võimalus on nendest lahti saada. MINE!“ kisendas King Anny’le, kes juba tema sellisest olekust end hirmutatuna tundis ning pistis jooksu nii kiiresti, kui jalad võtsid, jättes turvamehed oma kaitsealuse kinnihoidmisega ja ta kindlasse kohta toimetamisega tegelema.
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Karolin
Põ(h)jatark
Karolin


Female Postituste arv : 974
Age : 27
Asukoht : Mõtetes

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime5/11/2009, 21:03

Creepy
*väriseb*

Õudusjutud ei ole täpselt minu maitse, aga see jutt nagu sunniks end lugema.


Viimati muutis seda Karolin (6/11/2009, 18:36). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime6/11/2009, 00:13

creepy* Very Happy oleks grammatiliselt õigem Very Happy aga. lahe :d mulle meeldib see koht, kuhu ma hektel arvutis jõudnud olen Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime6/11/2009, 17:57

mittek õige huvitavam osa (jätkub, kui tagasi tulen ja kirjutan):


Kolmas peatükk – tagasiteed enam pole



Anny jõudis kenasti koju enne kooli algust hommikul ning oli isegi aega veidi koduseid töid lahendada. Pärast kooli andis vanematele aru, kus ta oli käinud ja sulges end oma tuppa, kus otsejoones kaugeimasse nurka voodi kõrvale läks ja hirmunult ringi vaatas, kusjuures silme ees liikusid pidevalt erinevad tegelased. Freddy, kummitused, deemonid, Frankestein’i koletis, Mr. Hyde ja paljud teised ilmusid silmanurgas ning kui Anny nende poole vaatama hakkas, kadusid nad ära justkui peitust mängides. Mis asja eriti kõhedaks tegi, oli see, et nad isegi itsitasid nõnda.
Kui ta umbes pool tunnikest seal nõnda silmad punnis istunud ja jõllitanud oli, otsustas ta asjalikumaid asju teha. Kell oli õnneks alles viis saamas ning seega sai Anny kiiresti joostes videolaenutuses käia ja oma kümme TOP 10 komöödiad valikust need kõik võtta. Kiiresti naasis ta koju ja omastas diivani kogu õhtuks ära. Filmid ei olnud siiski nii head, vähemalt need neli, mida ta vaatas. Sellegipoolest sai ta vahepeal naerda, umbes sajandiku neist kordist ka päriselt nõnda tundes. Aeg-ajalt moondusid tegelaste näod filmis ja ümberringi oli taas kosta kihistamist.
Südaöö ajal hakkas ta väsima ning otsustas siiski magama minna, mitte ülejäänutega end piinata. Ta teadis, et sellised asjad ei sobi talle, kuid ta pidi ju midagi parandama. Hetkel, mil ta viimase DVD välja oli võtnud ja karpi pannud, pööras ta ümber ning pidi kiljuma hakkama, kui Freddy „küüned“ poleks ta näkku mitu sügavat haava lõiganud ja seega valuga teda vaikima sundinud. Anny seisis kohkunult ja mitte midagi enam mõistvalt oma kohal. Ka kujutis ta ees oli kadunud, ent nüüd, kui ta oma käe tõstis arvatavasti kohutava väljanägemisega põse juurde, tundis ta, kuidas verd haavadest tuleb, üsna suure hooga, kusjuures. Pluus oli ammu juba punane ja mõtlemine, kuidas see paranema hakkab, ei olnud sugugi nii valutu, mis sest, et tegu oli siiski ainult mõttega.
„Kümme, üheksa, kaheksa, seitse, kuus, viis, neli, kolm, kaks, üks, null,“ loetles Anny silmad kinni ning kui ta need taas avas, seisis ta oma toas, keset ruumi, kõigest punast värvi pluus seljas. Kiiresti liikus käsi põse juurde, kus enam ühtki haavandit ei paistnud. Sellegipoolest võis ta vanduda, et midagi seal katki on, sest valu oli lihtsalt väljakannatamatu just noist kohist, kus ta oli mäletanud Freddy küüsi. Järgmisena viis ta pilgu aknast välja, kus päike kõrgelt siras.
„Kurat!“ vandus ta valjult, kuna nähtavasti kooli ei olnud jõudnud. Ta mõtles, mida oma ajaga teha. Lõpuks võttis julguse kokku ning vaatas viiendat komöödiat. Seekord seal midagi imelikku ja ebaloomuliku ei olnud.
Kostus ehmatamapanev muusika, mille Anny oma telefonile omastas. Puldi pealt vajutas ta kiiresti pausi nuppu ning läks esikusse, kust arvas jakitaskust kõnevahendit leidvat.
„Audrey,“ sosistas ta enesele, kui klapil olevat numbrit näinud oli. „Hei!“ proovis ta rõõmsalt ütelda, et teadis, et kõlab väga teeseldult.
„Anny! Kus sa oled? Miks sa koolis ei käinud?“ lendasid teiselt poolt küsimused vastu.
„Kodus olen. Ja ma arvatavasti ei kuulnud äratuskella, muidu oleksin tulnud,“ leiutas ta käigupealt vastuseid, ise nägukrimpsutavaid grimasse tehes.
„On sinuga ikka kõik korras? Sa oled nii kaugeks jäänud, üldse ei räägi midagi ja käitud kohati hullumeelselt…“ Sel hetkel otsustas Anny, et ta peab kellelegi oma probleemist rääkima.
„Sa täna öösel mu poole ei tahaks tulla?“
„Ee… Ma pean emalt küsima, aga arvatavasti võin küll. Millal tulen?“
„Nii peatselt, kui tahad või saad,“ vastas Anny seekord mõttega naeratades.
„Olgu. Olen siis umbes kell neli kohal. Näeme!“ sõnas Audrey veidi murelikult, ent siiski lõbusalt ja pani vastust ootamata ära.
„Okei, tsau…“ sõnas Anny nähtavasti iseendale ja lükkas telefoniklapi kinni. Ekraanile ilmus kell, mis näitas 14:52. Tüdruk kehitas õlgu ning naasis teleka ette.

Kella poole nelja aeg saabus Nataly koju.
„Anny! Mida sa eile õhtul tegid, et ma sind hommikul üles ei saanud? Su äratuskell karjus oma seitse minutit, sa aga magasid sama rahulikult nagu ennegi, justkui oleks kell alles kolm öösel,“ noomis ema Anny’t.
„Magasin?“ küsis too imestunult sellepeale. Sel juhul ma ei valetanudki Audrey’le, lisas ta mõtteis.
„Jah, magasid. Niisiis…?“ jäi Nataly tütrele otsa vaadates jalaga vastu maad ootamise märgiks tatsama, kui väliriided seljast ära oli saanud.
„Ma ei tea! Ausalt! Lõpetasin juba südaööl teleka vaatamise!“ proovis ta end ema ees kaitsta, kes teda endiselt kergitatud kulmuga jõllitas. „Ma kutsusin Audrey siia ööseks,“ pidi ta ka seda mainima.
„Vähemalt keegi, kes sul silma peal saab hoida,“ oli ta ikka pahane, ent ei ütelnud enam mingeid vastuväiteid. Selle asemel läks oma tuppa, teisele korrusele. Anny tahtis aga asja kuidagi heastada ning otsustas veidi süüa teha. Nõnda ta läkski kööki ja vaatas, mis kapis leidub.
Poole tunni pärast helises uksekell ja neiu ruttas ust avama.
„Hei! Tore, et tulid! Võta üleriided ära ja tule kööki,“ rääkis ta kiiresti ja jooksis tagasi söögi juurde, kus kastet segama hakkas.
„Nonii. Äkki seletaksid nüüd kogu seda müsteeriumit?“ tahtis Audrey kohe asja juurde asuda, kui oli ühel pukil istet võtnud ja Anny’t jälgis.
„Pärast õhtusööki,“ vastas neidis ning proovis võimalikult andestavat ilmet ette manada. Sellele vastas sõbranna silmakissitusega, ent ei vaielnud vastu. „Mis koolis muidu toimus?“ jätkas Anny sellegipoolest vestlust.
„Ääh, ei midagi huvitavat…“

Õhtul istusid nad kõik viiekesti laua taga: Anny, Audrey, Paul, Nataly ja Robert. Pärast seda läksid neiud koos üles, Anny tuppa, kus mugavalt voodil istet võtsid, kui tüdruk veidi taustamuusikat pannud oli. Ta oli end alles väga enesekindlalt tundnud, kuna polnud hiljuti midagi imelikku näinud, ent siis, kui ta seda kõike eelnevat meelde tuletas, tundusid asjad veel hullemad.
„Noh?“ oli Audrey kannatamatu, kuna Anny mitte midagi ei öelnud.
„Sina tunned mind kõige paremini väljaspool perekonda,“ alustas too seepeale.
„Jaaa…“ utsitas sõbranna teda tagant.
„Sa tead, et mulle meeldivad õudusfilmid ning –romaanid. Aga… mis saab siis, kui mina nendele ei meeldi?“
„Millest sa nüüd räägid??“ oli Aud kergelt segaduses.
„Ma näen asju. Ma tunnen asju, mis ei ole reaalsed, ent näivad ja annavad end sellegipoolest tunda. Ma kardan…“
„Mis asja? Anny, su jutus pole tibakestki loogikat.“
„Ma tean, sa ei saagi teada, mida ma tunnen. Nad käivad ringi, kõik need tegelased nendest raamatutest ja filmidest, kõik need mõrvarid ja levivad viirused… Alles eile õhtul virutas Freddy mulle küüntega piki nägu. Verd voolas hulgi ning kui ma kümnest üheni lugesin, olin oma toas ilma ühegi jäljeta. Ja oli keskpäev! Audrey, ma hakkan vist hulluks minema. Ma ei tea, mida teha. Aga kõik see on lihtsalt niivõrd reaalne. Ma tunnen seda valu, näen neid, aga hetke pärast kaovad nad ära. Aita mind.“ Ta lõpetas kuidagi kaugenevalt, justkui oleks ta iseenesesse ära kadunud. Audrey näoilme oli aga hindamatu: suu veidi avatud, üks kulm kõrgel, teine kortsutatult allpool ning pilk justkui ütles „mida kuradit?“. Kui nad paar minutit vaikinud olid ja Anny’l nii tõetruult hirmunud ilme ees püsis, pidi Audrey veidi järele andma.
„Sa räägid ausalt?“ Vastuseks Anny noogutas hoogsalt. „Sa näed raamatute ja filmide tapamasinaid. Nagu… teisi inimesigi ringi kõndimas või kuidas?“
„Rohkem nagu ähvardamas. Nad tulevad, kõnnivad vahel ringi ka, jah. Nad nagu mängiksid pigem peitust. Vahel ma näen neid silmanurgast ja kui vaatan, kuulen itsitust ning neid pole kusagil. Teinekord ilmutavad nad end väga selgesti ja teevad haiget, kusjuures need annavad ikka veel tunda. Kõht ja nägu, aga mingit märki enam ei ole.“
„Olgu, Anny, sa ajad mulle juba hirmu nahka. Sa peaksid professionaalset abi otsima, ausalt. Mine mõne psühholoogi juurde, äkki oskab ta rahusteid või midagi sulle soovitada, kuna sellised hallukad küll normaalsed ei ole,“ avaldas Audrey ausalt oma arvamust, ent Anny seda ei kuulnud. Mida tema nägi, oli justkui mõni zombie, kes talle otse näkku irvitas ja karjus: „Tee mis sa tahad, lõpuks kuulud ikkagi meile! See on alles algus, oo jaa. Varsti sa alles saad tunda, mida tähendab meiega jamada!“
„MIDA MA TEILE TEINUD OLEN?!“ kisas äkitselt Anny Audrey’le näkku ja hüppas voodilt püsti, misjärel toast välja tormas, jättes sõbranna ehmunult ning segaduses olles sinna istuma. Läks umbes viis minutit mööda ja Anny tuli tuppa tagasi, vaikselt ja tagasihoidlikult.
„Anna andeks, see juhtus jälle…“ sõnas ta vabandavalt, ent ei lootnudki sellega asja parandada. Aeglaselt jalutas ta tagasi voodi juurde ja istus sinna maha.
„Anny, rahu, sa saad sellest üle. Kõik läheb hästi,“ täitis Audrey oma kohust ja lohutas sõbrannat, sellega veidi teise tuju parandades.
„Ema lubas mulle mõne hea psühholoogi numbri hankida.“
„Noh, näed, juba lähevadki asjad paremuse poole!“ sõnas Aud kahtlevalt.
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Karolin
Põ(h)jatark
Karolin


Female Postituste arv : 974
Age : 27
Asukoht : Mõtetes

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime6/11/2009, 18:51

Mitte midagi isiklikku, su jutt on tõesti hea, aga õudusjutud ei ole tõesti minu maitse.

Põgenedes iseenda eest Lol
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime6/11/2009, 22:21

Very Happy thnx anyway Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime8/11/2009, 12:49

see on heaaaaaa!!! Twisted Evil
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime8/11/2009, 12:52

awwwwwwwwwwww Very Happy kuigi lõpp läks ikka veidi käest ära. aga mul tuli plaan. ja ma loodan, et see toimib ja annab mulle rohkem sõnu Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime8/11/2009, 12:53

ootan!
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime8/11/2009, 13:25

oioioiiiiii, praegu läks nii põnevaks kirjuamine Cool
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime8/11/2009, 13:33

kolmanda peatüki jätk:


Anny läks pärast kooli järgmisel päeval psühholoogi juurde ja rääkis talle oma muredest, kes, mida aeg edasi, aina hullemaid grimasse tegi.
„Ja sa oled täiesti sajaprotsendiliselt kindel, et ükski neist asjust ei olnud uni?“ pidi seejärel vanem proua noorukilt küsima.
„Jah!“ vastas see ülbelt ja pahameelselt. „Seda ma olengi proovinud teile viimased kolmkümmend seitse minutit selgeks teha!“ nähvas ta juurde ning tõusis lamamistoolilt püsti. „Ma saan aru, et te ei usu mind, seega saan ma ka aru, et siit rohkem abi ei leia, kui te mulle just mingit ravimit ei oska soovitada. Oskate?“ proovis ta viisakalt, ent kindlalt jutule lõpu teha. Too hakkas kiiresti paberile midagi kirjutama ja võttis kõrvalt laua pealt mingi A5 suuruses paberiploki, kuhu peale samuti kritseldas mõned sõnad, rebis selle teiste hulgast ära ning ulatas Anny’le.
„Palun, see võib aidata, ent ei pruugi. Aga ma tõsiselt loodan, et sellest on kasu.“ Anny noogutas, tänas ja lahkus, samal ajal retsepti uurides. Ta läks sellega ühte supermarketisse, kus ka apteek oli, ulatas noorele kassapidajale saadud paberi, kes seejärel sahtlisüsteemi juurde läks, avas ühe neist, otsis pakendi üles ning asetas selle lauale, lausus summa, Anny andis talle rahatähe, sai isegi natukene tagasi, võttis oma ravimi ning läks koju, kus ta infolehe läbi luges, sõi veidi ning ühe tableti ka kohe alla neelas.
„Mis see oli?“ küsis ema, kes oma tütart ravimitopsi käes nägi hoidvat ja sealt midagi tarbivat.
„Psühholoog kirjutas need mulle,“ vastas too süütult, kuna polnud ju midagi otseselt varjata.
„Näita siia,“ palus Nataly Anny’le lähemale astudes ja kätt välja sirutades. Neiu andis talle ihaldatud objekti ja jäi sinnasamma seisma, oodates neid tagasi.
„Parandavad ajus veresisaldust, kasutada hallutsinatsioonide korral…“ luges ta pudeli pealt ning viis üllatunud pilgu tütrele. „Sul on hallukad?“ küsis ta ettevaatlikult.
„Mina ei ütleks, aga tema jõudis sellisele järeldusele,“ kehitas Anny õlgu. „Et kas ma tohin?“ sirutas nüüd tema käe, oma rohtusid saada tahtes.
„Vaata, et sa neid ikka ainult sellel eesmärgil kasutad, ja üle ei pinguta!“ tundis ema kohustust lapsele sõnad peale lugeda, kuigi ta teadis, et isegi kui Anny’l pole mõistust nii palju peas, siis ei aita ka tema sõnad seal mitte midagi.
„Ema, ma päris idioot ka ei ole!“ vaatas ta teda veidi altkulmu, kui ravimid enda kätte võttis ja läks rahulikult oma tuppa, kus voodisse pikali viskas. Peatselt jäi ta seal sügavalt magama.

Kõlas pinisev äratuskellahelin ja Anny ajas end voodist püsti. Kool! hüüdis ta mõistus, kuna oli unustanud koduseid ülesandeid isegi vaadata, veel vähem järgmise päeva asju kokku panna. Selle vea parandas ta kiiresti, kõik tolle päeva asjad kotti lükates. Seejärel läks allakorrusele, kust meeldivat toidulõhna juba tõusis. Sinna jõudes nägi ta Nataly’t, kes tema poole seljaga oli, samal ajal mingis suures potis segu segas.
„Mis hommikusöögiks on?“ küsis Anny lõbusalt. Vastamiseks pööras ema ümber ning tol hetkel mõistis Anny, et ta polnud sugugi üles ärganud. Seljatagant täpselt Nataly, ent eest… Eluka nägu oli justkui mädanenud, tilkus, silmi ei olnud, kuid ometi sai ta rääkida: „Tükike isast, tükike vennast, tükike sinust,“ vastas ta teoreetiliselt naeratusega, ent väga see sellena välja ei paistnud.
„Kes sa oled?“ kisendas Anny, olles südamepõhjani hirmul.
„Sinu ema, kullake,“ vastas too ning lähenes oma „tütrele“.
„Ei ole! Mine ära! See ei saa tõsi olla. Ma loen kümneni ja ärkan siin üles,“ oli Anny eitusfaasis ning sulges silmad, hakates loendama. Kui ta kümneni jõudis ja hetke pärast silmad avas, ei leidnud ta end soovitud paigast, vaid jõllitas otse oma „ema“ zombistunud näkku, mis teda ihaldavalt vastu piidles. Anny hakkas kiljuma, tõsimeeli, kuna oli elukast ainult oma kahekümne sendimeetri kaugusel. Seejärel jooksis kiiresti trepist üles, oma tuppa, avas nii kähku kui sai sahtli ja otsis ukse võtit. Ta kuulis juba kaugelt hullu lähenemist temale ja läks aina rohkem paanikasse. Ta tundis, kuidas laup märjaks kisub ja ta oma mõistust kaotab.
Sammud kostusid aina lähemalt ning kui ta võtme lõpuks leidis, käis klõpsatus, kui ta uksenupp keerdus ning avanema hakkas. Anny jooksis ja surus seda oma keharaskusega kinni, ent see justkui polekski midagi mõjutanud, sest tüdruk oli see, kes liikus „ema“ rahulikule avamisele, mis üldse isegi ei tundunud pingutusena. Anny kisas taaskord ja jooksis oma akna suunas, teades, et peab kuidagi välja saama sellest õudusunenäost ning hüppas umbes poolteist meetrit enne akent, kuid klaas oli purunematu ja pidas ta katsele kenasti vastu, seega põrkas ta sealt tagasi, tundes selles küljes nüüd veel ka valu.
„Jäta mind rahule!“ kisendas ta zombile, olles täiesti nurka surutud ning too talle pidevalt ja kiiresti lähenemas. Ta käed olid ette sirutatud ning kui ta lähemale jõudnud, proovis Anny kõrvalt mööda põigelda ja joosta. See tal õnnestus ning nõnda kiirustas ta allakorrusele, kus välisuksest väljuda proovis, ent see oli lukus ja seda lahti tehes, ei tundunud tulemus muutuvat. Seega oli ta justkui majas vangis, väljapääsematult. „Ema“ tuli juba trepist alla ning edasi tuli Anny’l mõte, mis ei saanud teda lihtsalt alt enam vedada. Ta läks elutuppa ning kui ema piisavalt lähedal oli, jooksis teiselt poolt ringiga taas trepi juurde, sealt veel üles, kolmandale korrusele ehk pööningule ja ronis katusele, kust vähimagi mõtlemiseta alla hüppas.
Kui ta maad puutus, kostis hetke pärast majast kiljatus.
„Anny! Mis kurat sul arus on?!?“ tuli ta õige ema poolt hädaldus, kui ta lapseni jõudnud oli ja teda nüüd ümber pööras. Taskust otsis kiiresti mobiiltelefoni ja helistas kiirabisse. Anny ei saanud midagi vastata, ent pisarad Nataly’l juba jooksid. „Miks sa ennast tappa tahad?!“ küsis härdunud ema, kui oli telefoni käest pannud. Anny tahtis vastata, kuid ta lihased esiteks valutasid ning teiseks ei kuulanud absoluutselt ta mõistuse tahet. Ainsad asjad, mida ta teha sai, oli silmi liigutada ning hingata, kuigi mõlemat valulikult. Järgmine asi, mida Anny mäletas oli sireenide heli ja auto loksumine.
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime8/11/2009, 16:08

silent
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime8/11/2009, 16:19

....meaning.... what? Very Happy
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime8/11/2009, 16:20

üritasin sõnatu olla. Mul pole mittte midagi öelda lihtsalt...

Tahaks hullult kirjutada praegu aga pole üldse viitsimist nagu Very Happy
Tagasi üles Go down
Maiu Laaneoja
Tilu-lilu-ilu kõlarid
Maiu Laaneoja


Female Postituste arv : 6120
Age : 31
Asukoht : Aberdeen

Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime8/11/2009, 16:24

XD

nojah. neelasid keele alla, jah? Very Happy *mõtleb, kui irooniliselt ta looga seostub*
Tagasi üles Go down
http://myspace.com/spidress
Sponsored content





Põgenedes iseenda eest Empty
PostitaminePealkiri: Re: Põgenedes iseenda eest   Põgenedes iseenda eest Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Põgenedes iseenda eest
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 3Mine lehele : 1, 2, 3  Next
 Similar topics
-

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Ebaaktiivsed kaustad :: Maiu Laaneoja looming-
Hüppa: