Kes teavad teie loomingust..?

Mm... paremad sõbrad teavad. Osadel on suva, osad on vaimustuses.
Vanemad ja õde teavad. Kõik on midagi lugenud ka ja neile meeldib.
Mu paralleelikatele meeldivad ka mu asjad (ükskord piilusid mul kaasavõetud tekste paberitel), aga nad ei tea, et mina autor olin.
Mu loomestuudio (käsitöö pool) juhendaja teab ka minu kirjutamisest. Ja siis reedel ma viin talle oma lugusid lugeda. Palus... Mul juba ette mark maas oma imalate armastuslugudega.
Aga ta on ise ka kirjutanud ja tahtis mu stiili näha.
Mu eesti keele õpetaja teab... Ta on siit leheküljelt üht-teist lugenud ka. Ükskord arutasime üht juttu ka... (Mitte minu oma.) Ja siis... jamh.
Koolitöödega on ta mul rahul.

Mm.. teavad paar minu klassiõde (raskelt fännid), teavad vanemad. Ema lasi töö juures minu romaaniwannabe ära trükkida ja köita, pmst on vaja vaid nimi patenteerida ja käsikiri kirjastusele sokutada.

Mõned klassivennad teavad ka, teavad piisavalt, et pilgata.

Minu ema teab, ta pidi end Leanne'i laulu peale lõhki naerma Kaks tädi ka, nad ise ka loomingu tüüpi. Kõik =)

Vanemad teavad ja ema on mõnda kirjatükki isegi lugenud. Väga kriitik ta ei ole, aga kui siin-seal midagi kohendada on vaja, siis ta alati ütleb. Sõbrad-sõbrannad on ka enamvähem kursis, mida ma parajasti kirjutan, sest mulle meeldib sellest alati lobiseda ja mõni neist on mõnele jutule ka pilgu peale visanud Tavaliselt, muidugi, ei julge ma kellelegi midagi näidata, enne kui olen kogu tekstist sada korda üle käinud...ma vihkan, kui mu jutus on kirjavigu

Vanemad midagi teavad, aga neid ei huvita eriti. Ei näitaks ka oma laavstoorisid nendele.
Sõbrannad teavad ka osad, aga suurem osa pole kommenteerinud.

Mul ema ja parim sõbranna teab, samuti lemmik sugulane (ehk ka nagu parim sõbranna ). Emale ei ole enda jutte lugenud, ainult mõned enda kirjanid ja talle need meeldisid.
Sugulasega tegeleme mõlemad kirjutamisega, siis sellel teemal on juttu rohkem kui küll:)
Parim sõbranna ise kirjutab vahel luuletusi ja loeb neid mulle ette, kuid mina talle enda jutte ei loe, ma ei tea miks (a).. ei ole eriti soovi. Kuid kunagi ammu ühe lugesin, mis oli lõpetatud ja hästi dramaatiline, see talle meeldis :)

Kedagi teist see ei huvita ja ma ei hakka ise teada andma ka

Minu loomingut pole mitte kui keegi peale eta õpsi ja ühe parima sõbra(internetist, et ei peaks kunagi kohtuma...) lugenud...
ei tahaks kaa, et keegi loeks...
Eta õpsi ees juba piisavalt häbi...kuigi peaaegu iga kirjandi lõppu on kirjutatud "väga hea" jms
Muidu olen mõned luuletused, kaks juttu ja palju psüühilist teksti kirjutanud...

Mul teavad sellest asjast ema, isa ( ma ei ela temaga koos ja seetõttu on temal minust ja minu juttudest täiega ükskõik. Tema sõnad), ema ja isa poolsed vanavanemad. Onu teab. Tädi ei tea, ega saa ka teada Aga mu parim sõbranna, klassiõed, kellega tihedamini suhtlen ja siis ema sõbranna ka. Isegi mu laulustuudio õpetaja elab kaasa. Klassivennad tevad mu kirjutamis oskusest, aga and seda ei tea, et ma kirjutan
Kõik suhtuvad mu kirjutamisesse hästi. Ema on öelnud, et olen pärinud tema geenid kirjanduses. Ka tema kirjutas noorena jutte, aga eelkõige luuletusi. Mul on nii, et kõigekõigekõige rohkem kirjutan jutte ja luuletustega jään hätta Sõbrannad ütlevad, et kui kunagi mu juttudest raamatud saavad, siis nõuavad nad extrasuuri pühendusi.

Ema oli alguses üllatunud, kuid suhtus positiivselt :)
Sõbrannad teavad mu kirjutamisoskust juba neljandast klassist saati. Siis loeti mu jutt ühel laste ja lapsevanemate koosviibimisel ainukesena ette (A) Ma muidugi OHTRALT punastasin
Sama moodi oli ka, siis kui ma sain klassi kirjandivõistal kolmanda koha Siis loeti "Kas tõesit pole mind enam vaja..." ette.

ma kusjuures ei teagi, kas mu ema teab. arvatavasti küll, aga mingit reaktsiooni nagu ei ole olnud. Parim sõbranna on täiesti paadunud fänn. Endine klassiõde on ka paari lugu lugenud. Ja siis ma käisin parima sõbranna klassis rääkimas ja nõnda, ehk tema klass teab mu lugusid muidu... ega ma sellega väga ei laiuta, kui keegi küsib, siis ma ei varja, aga päris kisama ka ei lähe

Mul teavad vanemad, ema ei loe nii palju, minu üht/kaht juttu on lugenud. Üks oli see, milelga ma oma koolis omaloominguvõistluse esimese koha sain ja teine mingi fantaasiajutt. Isa on vaimustunud, soovitab pidevalt raamatut kirjutada, räägib, et ta oleks nõus kõike avaldamisasja ajama jne.

Õde teab ka, tema loeb ja kommenteerib.

Parim sõbranna ka, kirjutame mõlemad, loeme. Väga palju ei kritiseeri, seda pole vajagi. Kirjutame pealkirja või tegelaste alustel ka teineteisele, anname sõnu, mida peab juttudes kasutama ja nii. Traditsiooniks kujunenud juba, et kokku saades käime kohvikutes lühijutte kirjutamas ja lugemas, kooki söömas ja teed joomas.

Pinginaaber ka teab, on mitut lugu lugenud, mis ma talle meilile saatnud olen, vahest küsib, kas olen edasi teinud jne.

Klass... klass teab, et ma kirjutan kirjandeid üsna hästi, kuna õpetaja kommenteerib minu ja mõne klassikaaslase oma valjult. Eestikeele õpetaja pakutavalt aimab, saadab igast võistlustele ja nii.

Kunagi kirjutasin luuletusi, kuid need pole tõepoolest minu jaoks.

Issand. Loen ja muigan...
Me räägiks siin nagu mingist totaalselt keelatud asjast...

vast ei ole ikka keelatud...vanemaks saades huvi kirjutamise vastu kaob...ning ei taheta endale liigset tähelepanu tõmmata...
kuidas see välja peaks nägema, et poiss kirjutab ülinummisid armastusjutte ning esitab neid klassiees...kunagi üks klassivend kirjutas ühe väga hea lovestoory ning pidi selle klassiees esitama...ütleme et ei läinud kõige paremini...hakkas oma jutu peale nutma...ma arvan, et selles jutus oli midagi liiga isikliku...peale seda lõpetas kirjutamise...ta oli kirjutanud palju luuletusi...ürital neid edasi kirjutada aga ei tulnud enam nii hästi välja...polnud mingeid emotsioone...ning üldse muutus kinniseks...

Minu loomingust teavad peamiselt sõbrad ja vanemad, aga ma ei näita neid kellellegi. Tahaks enne KÕVASTI areneda, kui näitan oma haledaid laavstoorisid

Ema, isa, õde, klassikaaslased, paraleelklassikaaslased, kõik teie siin, sõbrannad. Umm... rohkem vist ei ole. Ühesõnaga kõik teavad:D
Vanavanematele ma rääkida ei julge ja lugeda ka ei annaks, kuna nende arust on kõik, mis ma teen paha. See ajab jumala närvi kusjuures!
"Loore, sa enam kannelt ei õpi?"
"Ei õpi jah."
"Issand kui kurb ikka, nii tore oli."
"Mulle õpetaja ei meeldinud. Miks te Kati kallal ei kobise, et ta kitarri pooleli jättis?"
"Issand kui kurb meel meil on, et sa enam kannelt ei õpi."

Niiii paha on kuulata seda teksti.

Mm, ma olen vahepeal mõelnud, et saadan midagi Veiko Märkale lugeda, aga ta ilmselt trambib mu maa-alla.

Eem.. Emme teab, õde teab.. nad kiidavad takka mu loomingulist tegevust aga lugema küll väga ei kipu. Siis.. klassiõed mõned teavad, need kellele ma rääkinud olen. Osad käivad lugemas ka vahel. Teie siin teate. Mõned niisama semud msnist ja koolist ja nii..

Kõik suht kiidavad takka ja osad on paadunud fännid kes korraldavad msniterrorit mulle. Keegi nüüd nii küll ei ole et ah nõme vms..

Mmmm...
Eeeee...
Eeemmm...
Mai teagi
Kõik teavad vist

Hahaah.., kuidas te kõik nii julged olete???

ma võiksin ka enda jutte näidata aga ei paku pinget, et sõbrad teaksid mu jutte, mulle meelib neid teiega jagada

Emps teab ja tunnustab seda. Üks sõbranna ka teab, kellele sellised asjad siin ei meeldi näiteks nagu selline foorum. Minu teada ei loe ta üldse eestikeelseid jutte ja fikke.

Vanemad,vanavanemad ja kolm klassiõde.Rohkem ei tea keegi,aga tahaks küll.

Eem... perekond... Minul teab ema ja vanem vend. Ema tegi ükskord isegi pakkumise, et ma võiksin raamatu kirjutada. Olin ausalt öeldes üllatunud, kui ta nii ütles ja siis teatasin talle, et kirjutan õudusjutte ja neid ei julgeks hiljem keegi lugeda. Reaalsus.

Ja siis vend... Noh, talle ütlesin ka, et ma kirjutan õudusjutte ja kui ta küsis millised ja ma ütlesin, et ulmekate sarnaseid, siis jah... Ta on selline... pigem realistlik inimene ja ta ei salli gooti värki mitte karvavõrdki. Masedav. Igatahes andis ta siiski mulle ühe teistsuguse vaate õudusjutu kirjutamiseks, kuid siis meenutaksin ma Edgar Allan Poe'd kui teeksin asja nii nagu ta soovitas.

Siis endised koolikaaslased! Ma kirjutasin kunagi (2008. aastal oli viimane mille lõpetasin sel aastal) pubejutte ja lisasin reiti ning hiljem vahetunnis tuli Angelica minu juurde ja teatas, et ma olen topis esimesel kohal. M, ja mu vihavaenlane nagu välja tuleb, luges ka mu jutte ja ei osanud kritiseerida.
Kuradi masendav...

(Õh, oli selline juhus ka, kui ma lisasin reiti jutte, siis läksin sõbrannadega raamatukokku ja üks küsis, et kust ma neid jutte kopin ja siis reiti lisan. Gee, küll ta oli üllatunud kui sai teada, et ma kirjutan neid ise. xD )

Mu perekond teab, mu sõbrad teavad.. Ja ka teised võivad teada saada, kui vaid tahavad.
Emal mul eriliselt vahet pole, kas kirjutan või ei. Kui mulle meeldib kirjutada ning ma tahan ka edasi sellega areneda, siis lasku aga käija. Tihtipeale olen ka öelnud, et ma kavatsen ka kunagi raamatu välja anda. Tema: "Lase käija." Mu juttudest on ta lugenud aint üht vist.. Mingi krimka, mis ma klassiõe jaoks välja printisin. Ta küll naeris üsna tihti mu "vigade" peale, aganojah.. Isa on lugenud mul üht komöödiajuttu.. Irvas veidike küll, agajahh.. Perekonnaliikmetest teised vist polegi midagi lugenud. Ahjaa, õele olen vahepeal üht enda loomingut ette lugenud.
Sõbrad üldiselt teavad, et ma ikka midagi krijutan ja paljud neist on ka vahepeal neis üleval olnudl ugusid lugenud. Mu parim sõbranna on aga mu juttude fänn.. Temajaoks valmib ka üks raamat, mida ma aga teistele niipea näidata ega lugeda anda ei kavatse.