MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 "Tyhi"

Go down 
+3
Taylor
Keiti
Tuki
7 posters
Mine lehele : 1, 2  Next
AutorTeade
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime25/10/2009, 15:32

Jeah. Jutt keerleb vähemalt alguses autode ümber. Noorte elu ekstreemsemas variandis.
Jutus üldiselt esineb natuke vängemat keelekasutust.
Esimene üritus ühte korraliku fantaasiaelukate vaba juttu teha ja ei saaks öelda, et see just mingi geniaalsuse sünnitis on x)


***


Väljas puhus külm sügistuul. Puud nagisesid, mõned nõrgemad oskad kukkusid maha kirjusse ja läbiligununud lehtekorda. Majas põles ainult üks tuli- keegi vaatas telekat. Kuid see-eest garaa¾ säras tuledes.

Lisaks valgusele oli seal ka mitmeid kordi soojem. Ainsateks helideks oli seal vaikne hip-hop vanast stereost ja tasased kriginad auto juurest. Vana Opel Kadett oli endiselt sõidukorras, kuigi ülevaatus oli juba ammu läbi. Cecilia ei näinud mõtet sellele raha raisata.

Tüdruk libistas end osavalt auto alt välja ja istus autosse, andes korraks gaasi. Opel möirgas hetkeks nagu uuema aja sportauto, kuid suri siis kohe välja. Ta katsus mitu korda uuesti käivitada, kuid iga kord andis see vastuseks ainult vinguva hääle.

„Kuradi kasutu saast,” sõimas ta masinat ja lõi käega vastu amatuurlauda. Ta ohkas ja vajus istmele pikali. Terve päev asjatut tööd. Katsu veel bemmi mootorit sellele vahele ehitada. Raudselt ühendas ta kuskil valesti või on see hoopis lihtsalt bena alla neelanud..

Cecilia võpatas, kui ta telefon helises. Ta koukis selle aeglaselt taskust välja ja naeratas- helistajaks oli Margus. Just see inimene, keda vaja.

„Kuulen.”

„Hei, Cessi, said auto korda?”päris madal hääl.

„Mingi jama on. Ma arvan, et jagaja juurest läks üks asi valesti,” hakkas ta seletama. Kõrvaltvaataja poleks sellest tehnilisest keelest midagi eriti aru saanud, mis teema on nende plokkide, rihma, piduriklotside ja muu jamaga. Kuid Ceciliat olid autod juba lapsest peale huvitanud ja kui ta tutvus Marguse ning tema kambaga.. noh, see oli juba tema kolmas auto ja ta ise oli alles 16. Esimesega oli ta jäärajal üle katuse käinud ja teise lihtsalt maha müünud.
Nüüd soetas ta katsetuseks Opeli, et seda väheke võimsakas teha. Ja tõesti, väeti pinna all peitus tõeline kiskja. Originaalmootoriga oli neiu ainult ühe korra sõitnud, siis audi 100 vastu vahetanud, siis ühe teise audi oma peale pannud ja lõpuks nüüd oli üritanud bmw-ga midagi teha. Tegelikult ka välimust oli ta korralikult korrigeerinud ja Kadetti ei tahtnud selle all äragi tunda. Bmw iluvõre, kitsamad tuled, 18 tollised veljed, uus sisustus, tumedad klaasid, uus must värv- tutvustega saab kõike odavamalt. Ka Opeli märk oli maha kraabitud.

Ja Cecilia rääkis Margusega peaaegu tund aega. Poiss üritas teda telefoniteel juhendada ja lõpuks said nad masina tööle. Hääl oli muusika nende kõrvadele.

„Aga kuule, kas sul on homme palju tegemist?” küsis Margus. Cessi peaaegu tundis, kuidas too muheleb.

„Ei ole väga,” vastas ta muiates.

„Saaks kokku? Kinos tuleb praegu see õudukas, mida sa ennem nii väga kiitsid..”

Cecilia naeratas. Margus oli tõesti tore poiss, kuid mingid sügavad tunded olid siinkohal tõsise küsimärgi all. Kuid fakt, et sellisel hajameelsel poisil oli meeles tema kuuajatagune jutt, tõstis tema tuju eriti.

„Vast ikka.. aga kuule, ma lähen magama ära, ma ei kujuta ettegi palju kell näitab.”

„Üks öösel.”

„Oih,” ta hammustas huulde. Homne koolipäev tuleb tappev.”Sul ju tööpäev, miks sa ei maga?”

„Aga sul on koolipäev. Marss tuttu, musi,” vaidles Margus lõbusalt.

„Jajah. Head ööd, kallis,” ütles tütarlaps ja vajutas telefoni kinni. Ta ringutas mõnusalt, kuid ei läinud veel voodisse. Ta otsustas uue mootoriga ühe ringi ära proovida.



„Cecilia!” nõudis keemiaõpetaja, koputades nukkidega lauale,”Millega sa öösel tegelesid, et sa magamata oled?”

„Sellega, millest teie vaid unistate,” nähvas neiu, kui end taas tundi lülitas. Mõned turtsusid naerda. Eilne ring oli liiga pikaks läinud. Kaks päeva järjest ainult umbes neli tundi magada pole naljaasi.

„Kas sa tahad direktori kabinetti minna?” ähvardati teda. Cecilia kehitas õlgu ja vastas:

„Jätan vahele. Äkki lähme edasi teemaga?” Ülbuse eest pidi ta maksma ülejäänud tunni tahvli ees veetes. Õnneks oli ta keemias küllatki tugev, nii et väga piinav see polnud, kuid tunnikella helisedes ohkas ta kergendatult.
Gert ja Jevgenia ujusaid talle kohe külje alla.

„Tegelt ka, mis tegid siis eile?” uudishimutses Jevgenia, hüüdnimega Senni.

„Noh...” venitas Cecilia näiliselt tüdinult,” Sain bemmu mootori peale. Minek on kuradi hea, aga vedrustuse peab jäigemaks tegema. Käsikaga on ka jama. Aga selle teen täna pärast tunde ära ja siis nädalavahetusel saab sõita.”

Senni vaatas teda rangelt, Gert seevastu läks pöördesse.

„Kuule, ma viskan su siis ära, ma tulin rolleriga täna.” Nähes aga Cessi piinatud näga, puhkes ta naerma. ”Keegi ei tunne sind kiivri alt ära, mida sa põed.”

„Kui mõned inimese peaksid mind sellel riistapuul nägema...” alustas neiu muiates.

„Kammoon, ise sa sõidad oblääga,” irvitas Gert ja pööras prantsuse keelde. Tüdrukud läksid vaikides edasi, et saksa keelde jõuda.

Cecilia ja Jevgenia polnud väga erinevad- kuigi viimasel oli rohkem respekti seaduste, reeglite, õpetajate ja selliste asjade vastu, lasi ta ainult vahel ennast lõdvaks, seevastu Cessi oli alati väike mässaja olnud ja kõige rõhuva vastu võidelnud. Kui kummalisel kombel olid nad 1. klassist peale sõbrad olnud ja peaaegu mitte kunagi tülitsenud.

Senni oli särava välimusega ja pälvis koolis paljude poiste tähelepanu. Tal olid pikad lokkis blondid juuksed viltuse tukaga, keskmine kehaehitus, tavapärasemast peenemad näojooned ja graatsiline kõnnak. Riietus ta alati moodsalt. Ka Cecilial polnud midagi viga, kuid tal jäi sellest särast puudu. Neiul olid õlgadeni sirged helepruunid juuksed, natuke saledam kui sõbranna ning nöbininaga. Oma tagasihoidliku välimuse eest hoolitses ta võimalikult hästi. Muidu oleks neid lausa õdedeks võinud pidada.

Ülejäänud unnid möödusid venides. Ka teistele õpetajatele jäi tüdruku unisus silma. Viimases tunnis ajas teda täiesti ärkvele aga Marguse sõnum.

Mis kell musile järgi võib tulla ?

Ta oli selle täiesti unustanud. Cessi peksis endale telefoniga vastu pead, teenides sellega imestunud pilgu Sennilt.

Sorri, ma täna ei jõua. Sad Ma olen täiesti magamata , vastas ta kiiresti. Enne tunni lõppu sai ta vastuse ’’nojh siis .’’. Ta tundis end natuke süüdi, kuid Gerdi saabudes olid tal kõik meelest pühitud. Poisi nakkav entusiasm hakkas ka talle külge. Nad jätsid Senniga hüvasti ja hüppasid oran¾ile rollerile. Cecilia tõesti vihkas neid masinad. Need olid aeglased, kohmakad ja jubeda häälega. Mitte mingil juhul ei suudaks need mootorratta vastu võistelda.

Koju oli sõita umbes 9 km, tavaliselt läbis ta selle bussiga. Kui ta lõpuks seal maha sai, ohkas ta kergendatult. Läbi vihma ja pori sõita ei olnud üldsegi mõnus kogemus.

„Noh, oled elus ikka?” muigas Gert teel garaa¾i juurde. Neiu krimpsutas nägu ja ütles:

„Mina võin olla, aga mu tagumik on surnud.”

„Seljuhul tuleb ellu äratada,” lõõpis ta edasi, kuid autoni jõudes jäi ta jahmult seisma.

„See küll oblää pole,” venitas ta, käies aeglaselt ümber masina. „Ainult kuju on sarnane... Ooh, sul on siin angel eyes ka, jumala ägedad ju. Mida sa sellega teinud oled?”

„Oh, natuke putitasin,” vastas Cecilia, tõmmates kooliriiete peale tunked ja vana jaki. Ta otsis mutrivõtit.”Margus käis mul ka vahepeal abis ja Karl ka.

„Karl? Sa mõtled Tammikut?” päris Gert, hallid silmad suured. Saanud hajameelse noogutuse, vilistas poiss pikalt.”Sul head tutvused sees ma vaatan. Aga mida sa selle Margusega jamad ikkagi, ta natuke liiga vana pole sulle või?” Tema hääles oli kuulda tusasust

„Me oleme sellest rääkinud. See, et ta 20 on, ei muuda midagi. Pealegi, mul pole temaga mingit nii hullult tõsist suhet.”

Gert toksis järjekindalt jalaga kummi.”Või nii,” kostis ta juba natuke rõõmsamalt.”Mitte, et sinu armuelu eriti minu asi oleks, aga me tulime siia sinu kallikest ravima, nii et hakkame peale?”

„Hakkame,” nõustus Cecilia, laskudes ägedasse vaidlusesse, kuidas on kõige parem amorte kohendada.
Tagasi üles Go down
Keiti
Libelobasulg kõrva taga
Keiti


Female Postituste arv : 3579
Age : 30
Asukoht : Teispoolsuse 666.

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime25/10/2009, 16:10

Mulle meenusid kohe mu enda unetud 66d.
Osa oli m6nusalt pikk ja yldse v2ga huvitav tundus.
Kirjavigu ka ei n2inud.
uut siis!
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime25/10/2009, 17:33

Juhtub Wink
Eks millalgi panen siis ülesse.
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime26/10/2009, 10:10

Uus osa siis. Igav hakkas Very Happy


Kolmas käik.. neljas.. 135 km/h.. Ta sööstis teistest autodest järskude sööstudega mööda, taustaks mingi Cool D lugu, subwoofer seda mitmeid kordi võimendades. Cecilia näol mängles naeratus.

„Cessi, võta hoog maha, tegelt ka,” ütles Senni hirmunult, hoides meeleheitlikult turvavööst kinni.

„Ära närva, ma tean mida ma teen. Või sa ei usalda mind?” päris ta äkitselt.

„Ei, ei, usaldan küll... lihtsalt ma kardan...”

Gert, Helen ja Sander naersid, kuid tüdruk võttis kiiruse 100 peale. Ta oli harjunud kiiresti sõitma, eriti veel nii hea teega nagu on Tartu- Viljandi maantee.

„Viska suitsu,” ütles Sander. Cecilia raputas pead.

„Minu autos ei suitsetata. Teeme siis juba väikse peatuse.” Tagant kostev mõmin oli natuke sõjakas, kuid peatuses hüppasid kõik välja, tagumised küll väikse raskusega.

Suitsupakk läks ringile ja üheskoos ka süüdati. Senni tegi harva, kuid ta arvas, et praegu kuluks tallegi üks ära. Isegi Cecilia tegi paar mahvi.

Nad vaatasid vaikides värvides küütlevat silda.

„Milline mõtetu raha raiskamine,” pomises Helen pead vangutades. Ta sai vastuseks nõusoleva mõmina.

„Kuule, Cessi, mis Karl teeb ka?” päris Sander äkitselt, tõmbas käega läbi mustade juuste ja paljastas oma säravad hambad. Neiu kehitas ükskõikselt õlgu, eirates kõigi nelja uudishimulikku pilku.

„Kodus vast. Kust mina peaksin teadma?”

Helen turtsus ja kustutas koni.”Huvitav, kas siin kolkas poodi ka leidub, võtaks paar jooki ja läheks minu poole?”

„Davai,” oli Cecilia jalamaid nõus ja kallutas istme ettepoole, et teised sisse saaksid. Seekord tahtis Gert ette istuda ja Jevgenia oli sellega täiesti nõus.

Nad ostis kohalikust bensiinijaamast mõned gini, viina ja kuuspaki poistele ning neilt ei küsitud isegi dokumenti. Tee kodu poole kulges veel kiiremini, Senni peitis natukeseks ajaks pea põlvede vahele, kuid võttis varsti gin mohhiito vastu.

„Valge mersu, valge mersu, minu ustav ratsu sa, annan sulle aina piitsa, mööda maanteed ratsutan,” kõlas autos kergelt joobunud laul. Cecilia nõksutas rütmis peas ja keskendus sõitmisele. Pole Heleni juurde jõudnudki ning juba on siidrid ja õlle hävitatud. Paistis, et ta pidi seekord kaineks autojuhiks jääma.

„Metsapeatust!” lõugas Senni üle muusika, silmad kergelt kilamas. Täna oli üks tema nn”lõtvadest päevadest” ja täis peaga muutus ta täielikuks pohhuistiks. Cecilia tõmbas tee äärda ja hüppas välja. Gert kohmitses toolinupu kallal, kui sai välja ja jäi tüdrukuga koos teisi ootama. Nad tegid veel ühe suitsu vahepalaks.

„Sa ei joogi täna?” päris poiss pehme keelega.

„Mitte roolis olles,” vastas Cessu teravalt. Kaine peaga oli suht raske joonutega suhelda.

„Tubli tüdruk,” kiitis Gert, otsides autolt toetuspinda.”Kui sa selle Opeli maha müüksid, saaksid sa nagu sitaks raha. Saaksid selle Audi osta, mis sa tahtsid..”

„Jajah,” ütles Cecilia ainult, pilk kaugusesse kinnitatud. Teda tõesti ei huvitanud. Kuid Gert jätkas oma monoloogi.

„.. või hoopis bemmu, vaat selle hõbedase, mis motors’is oli. Mis Margus teeb?”

Cessi oli teemamuutustest üllatunud, kuid ei kaotanud oma pahurat maski.

„Mis ma olen teil mingi infotahvel või? Kust kurat mina peaks teadma.”

„Sinu mees ju,” torkas poiss õllekulistamise vahepealt.

„So what?” porises Cecilia. Ta ei tahtnud tunnistada, et teda tõesti häirisid Marguse pikad äraminekud, eriti kui poiss-või siis pigem mees, 20 ikkagi ju- ette ei teatanud. Ning ilmus siis välja nagu poleks vahepeal ära olnudki ja oli siis tema vastu nii hea. Selline asi ajas tõsiselt närvi.

Enne, kui Gert oleks saanud midagi öelda, tulid teised käratsedes tagasi. Nad istusid sisse ja teekond jätkus. Neiu pani muusika veel valjemini mängima, lisas kiirust ja lülitas ennast teistest välja.

Gert oli päris nunnu. Tal oli tavapärane välimus, aga ikkagi oli tema juures midagi, mis ta tähelepanu köitis. Oli selleks sportlik kehaehitus, lai ja aval naeratus või see mõnus hele siilipea, ta ei tednud. See vastu Sandri ümber tiirles naisi nagu mesilasi meepoti juures. Tõesti, tüüp oli rabava välimusega ja tal oli jalustvõttes sarm, kuid Ces sellest ei hoolinud. Nad oli Heleniga paar ja sinna vahele ta end toppima ei hakanud. Talle ei meeldinud Helen eriti tibiliku oleku pärast, kuid vahel oli temaga päris tore koos ringi chillida.

Ta oli oma elu tõsiselt käest ära lasknud, kui nüüd mõtlema hakata. Nii palju seaduste rikkumisi ja veel tütarlapse poolt ka. Mõnikord oli tal lausa kahju, et ema temast ei tahtnud midagi kuulda ja isa talle vähe tähelepanu andis. Neid kahte venda tal peaaegu et polnudki. Nii masendav kui see ka ei olnud, oli tema perekonnaks sõbrad. Ja Margus, kelle kohta ta ise ka ei teadnud, kas teda tõsiselt või lõdvalt võtta.

Nad möödusid politseiautost, mis haakis end kohe sappa.

„Ah sa vana perse,” vandus Cessi, kui teda maapeale tagasi toodi ning keeras muusika vähe maha, nii et ka teised kuulsid sireene. Valitses vaikus.

„Kellel pole turvavööd peale, pange kinni,” käsutas Cecilia ja vajutas gaasi põhja. Auto tegi vägeva sööstu.

„Ces, pea kinni!” ütlesis Helen ja Sander koos, hääles selge meeleheide. Gert oli nendega nõus, ainult Senni raputas pead.

„Ei, mitte mingil juhul. Ces oskab küllalt hästi sõitaaaAA!” Lõpp oli karjudes, kuna juht tegi järsu 90 kraadise pöörde ja kihutas autode vahel edasi. Ment pööras järgi.

„Tänan, Senni,” pigistas Cecilia vastuseks, käsi kobamas raadio kallal. Ta vahetas plaati ja üsna pea kõlasid autos Dope raske meloodia. Tal oli vaja seda keskendumiseks.

„Ma panen teid Heleni maja lähedal maha, ise lähen edasi,” karjus ta teistele. Politseiauto oli piisavalt kaugel, kuid ilmselt näinud tema numbrimärki. Kiirus oli juba isegi 170 km/h ja tüdruk kartis, et auto ei pea enam kaua vastu. Ka ta ei tahtnud sõprade eluga riskida.
Ta võttis kiirust maha ja pidurdas. Senni hüppas välja ja tegi tee vabaks ka teistele.

„Õnn kaasa,” ütles ta parim sõbranna ja nad vahetasid kerge naeratuse. Kui uks pauguga kinni lendas, sööstis Cecilia kohalt, jättes endast vaid mustad jäljed.

Neiu sundis end aeglaselt sõitma, et alguses mitte tähelepanu äratada. Osa temast tahtis seda, osa soovis olla kodus, teki all. Põgenemisjärgne adneraliin möllas ikka veel tema sees ja kui ment ta uuesti üles leidis, vajutas neiu rõõmuga gaasi.

See oli esimene kord, kui ta politsei eest põgenes.

Jah, ta oli varem võimudega kokku puutunud, kuid need olid olnud ilma turvavööta kaassõitja olemine, kaks korda joomine, suitsuga vahele jäämine ja ühe korra avaliku korra häirimine.

Veel üks rikkumine, oldi teda hoiatatud, ja sind ootab arestimaja.

Cecilial oli gaas põhjas, rool värises tohutult ja osuti näitas 190 km/h. Ta poleks iial uskunud, et see masin võtab nii palju välja. Ment oli piisavalt kaugel. Tüdruk võttis hoo maha ja käsipiduri abiga keeras kitsale külavaheteele. Suure kiirusega sõites pidi ta siin rohkem keskenduma.

Ja ei tea kust oli tema selja taga kaks vilkuritega autot. Tüdruk vandus ja keeras subwooferi maha, kuid muusika jättis. Ta otsis ülesse Evanescense- Going Under ja tagaajamine jätkus.

Ta manööverdas tuttavaid teid pidi ja oleks äärepealt kraavi sõitnud. Rool pöörles tema käes nagu hullumeelne ja süda puperdas pidurdamatult. Mitte hirmust, vaid põnevusest.
Nad olid liiga lähedal. Cecilia kaalus, kas kasutada oma nö salarelva, mitte ta ettenägelikult sellisteks puhtudeks oli paigaldanud.

Just siis, kui ees ootas järsk kurv, kustutas Cecilia kiiresti tuled ja vajutas ühte nuppu, mille peale hakkas taga ere pro¾ektor põlema, pimestades tema kannul olevat juhti. Tema keeras ilusti kurvist välja, kuid üks auto lendas teelt välja ja üle katuse. Cessi kustutas selle üleliigse tule, kuid sõitis endiselt pimedas edasi. Ta teadis seda kohta vägagi hästi. Ta oli peaaegu Marguse juures.

Teine ment oli kannult kadunud ja Cecilia võis rahus hoovi sisse pöörata. Margus elupaik oli natuke väiksem kui tema oma, kuid vähemalt sai ta auto nii parkida, et see tee pealt silma ei paistnud. Adneraliin hakkas jahtuma ja asendus paanikaga ning olukorra kohalejõudmisega. Ta ajas auto lauda taha ja jooksis ukse juurde, koputatades nagu hullumeelne. Joonas, Marguse isa, avas ukse ja oli neiut nähes äärmiselt üllatunud.

„Tere. Kas Margus on siin? Mul vaja temaga rääkida,” rääkis tüdruk tungivalt. Mehe pilk libises Opeli peale ja ilme süvenes. Toast kostus väike rüsin ja õue ilmus otsitu ise.

Üks pilk Cecilia näole ütles talle kõik.

„Paps, mine parem sisse,” ütles ta vaikselt ja hüppas auto juurde.

„Olgu..” venistas too ja sulges ukse. Cecilia sööstis pagasniku juurde ja otsis värisevate kätega ülesse varunumbrimärgid, kus isegi oli ülevaatuse kleeps küljes.

„Kui kaugel nad on?” päris Margus kiiresti.

„Ma raputasin nad üsna siinsamas maha. Üks lendas kraavi. Ma arvan, et teine jäi ka sinna.”

„Sa ajasid kuked kraavi?” naeris Margus. Cecilia naeris närviliselt, kui asendas numbrimärki. Jumal tänantud, et ta oli numbrialused paigaldanud, märke saab ainult mõne sekundiga vahetada. Poltidega oleks siin sada aastat läinud.

„Tehtud. Anna need siia, ma tean mida nendega teha,” Margus haaras Cessi käest numbrimärgid ja käis korra toas ära. Väljas ootava tüdruku jaoks tundus see igavikuna. Nüüd, kus ta polnud oma autos, jättis enesekindus ta maha. Kui poiss jõudis tagasi ja kallistas neidu tugevalt, rahunes ta.

„Sa olid väga tubli. Kui nad oleks teadnud, et tsikk nad üle kavaldas, oleks see paras laks nende ego pihta..” Ces ei öeldnud sellle peale midagi. Jah, ta oli kohati enda üle uhke, kuid nüüd peab ta mingiks ajaks suurtel teedel sõitmisest vahet.

„Tahad, ma sõidutan su koju või jääd siia?” küsis Margus üllatavalt õra häälega.

„Jään siia,” pomises Cecilia ja nad astusid üheskoos tuppa.


Viimati muutis seda Tuki (26/10/2009, 12:30). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Keiti
Libelobasulg kõrva taga
Keiti


Female Postituste arv : 3579
Age : 30
Asukoht : Teispoolsuse 666.

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime26/10/2009, 10:17

Oijaa, Cecilia on vinge eit. Very Happy
Lahe osa oli.
uut !!!
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime26/10/2009, 10:22

Jep, Cecilia on äge jah Very Happy
Tagasi üles Go down
Taylor
Kuri põhjapõder(???)
Taylor


Female Postituste arv : 199
Age : 29
Asukoht : In my dreams.

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime26/10/2009, 11:58

Nii ägeee... Cessi on nii armas nim minu arvates.
Täiega hea osa oliiiiii! Ma armastan seda juttu. Very Happy
Agamh, uutt! lol!
Tagasi üles Go down
http://orkut.com
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime26/10/2009, 12:24

heh, aitäh Very Happy
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime27/10/2009, 18:27

Suht mõttetu osa tegelikult. Aga varsti läheb actioniks kah :p



Kui Cecilia ärkas, polnud Margust tema kõrval. Ta sirutas ennast mõnusalt, kuid ei raatsinud sooja teki alt lahkuda. Kui uks avanes, tõmbas ta automaatselt teki lõuani.

„Ah, sa oled üleval,” rõõmustas Margu, käes kandik võileibade ja musta kohviga,”ma tõin sulle süüa.”

Tüdruk kergitas üllatunult kulme, kuna see polnud Marguse moodi, kuid ta näole tekkis suur naeratus.

„Nii armas sinust,” ütles ta siiralt ja viskas enne röstsaia hävitama asumist särgi selga. Nad olid mõne hetke vaikuses, kuni Ceciliale tuli järku kõik meelde. Ta käsi peatus poole tee peal ja vaatas küsivalt poisi poole. Sõnadeta mõistmine oli nende puhul tavaline.

„Küla kihab,” ütles too vaid.

„Mis mõttes?”

„Noh.. sinu öisest seiklusest. No muidugi ei teata, et see sina olid, aga palju kahtlustavad. Ma tegin paar muudatust su Kadeti kallal. Targem oleks see maha müüa ja uus osta.”

„Võib-olla on sul õigus..” nõustus Ces kahtlevalt. Ta oli hakanud sellest autost hoolima, kuna ta oli nii palju higi ja vaeva sellese valanud. „Praegune müük oleks riskantne.”

„Mul on mõned sõbrad, kes ostaks selle ära. Nad ei tahtnud uskuda, mida sa selle masinaga teinud oled, kuid nad olid nõus vaatama tulema...”

„Oota,” katkestas Cecilia teda uskumatul,”Oota nüüd. Sa tahad mulle öelda, et sa oled selle sama hästi kui maha parseldanud? Kurat, see on minu masin, ma otsustan, mis on sellele parim, eks ole.”

„Sa räägid nagu see oleks inimene,” ütles poiss kuivalt.

„Äkki minu jaoks ongi,” põrutas Cecilia tuliselt.”See oli suht sitas seisus, kui ma ta ostsin. Mina tegin ta korda, lisasin võimsust, välimust. Sina, Karl ja mõned veel aitasid mind, aga põhilise tegin ma ise. Kui ma ütles, et ma müün, siis ma müün, aga sul ei ole mingit otsustusvõimalust.”

„Mendid käisid seda otsimas,” lisas Margus. Neiu vakatas kohe ja kahvatus.

„Nad nägid autot,” jätkas ta,”kuid nad ei saanud midagi teha, sest numbrimärk ei klappinud ja sisse ma ka neid ei lasknud. Nad helistasid selle orderi jaoks, aga seda ei antud. Liiga vähe tõendeid või midagi sellist,”

„Ainult märk oli ju vahetatud..” sai neiu suust.

„Ma panin ennem väiksema tuuletiiva, võtsin angel eyes’id ära ja praegu seisab see telliskivide peal. Igaksjuhuks.”

Cecilia noogutas ja ohkas. Siiski ei kavatsenud ta seda müüa, vaid ilmselt üle värvida ja natuke muuta. Äkitselt mõistis ta, et maja on harukordselt vaikne.

„Kus kõik on?” küsis ta kulmu kortsutades.

„Mutt ja vanamees tööl, ülejäänud pudulojused koolis.”

„Appi, ma unustasin ära, et esmaspäev on!” oigas neiu ja kobas telefoni järgi. Kell näitas 09:04 pluss veel mitmed vastamata kõned ja sõnumid.

„Tahad minna või teed popipäeva?” küsis poiss.

„Ma pean minema,” vastas ta voodist välja hüpates ja ajas Marguse teksad jalga.” Teised muretsevad. Hüppame minu juurest läbi ja ma peaks veel kolmandaks tunniks jõudma.” Ta viskas teksadele vöö peale ja oli tänulik, et Margus piisavalt peenike oli. Natuke laiemad püksid olekid tema jalad naeruväärsed olnud.

Ta jõudiski kolmandasse tundi, milleks oli ajalugu. Hilinemise pärast vabandust pomisedes sööstis ta oma kohale ja ladus asjad lauale. Senni, Gert ja Helen vahtisid teda pärani silmi, ka teised viskasid tema poole pilke. Jutt oli ilmselt levinud või midagi.

Nägu krimpsutades kuulas ta õpsi monoloogi kommunismi kohta. Talle lennutati kiri, kuid ta eiras seda, kuna õpetaja kullisilmad temal peatusid.

„Cecilia, kolm mittedemokraatliku liikumist, palun.”

Neiu ohkas ja vastas vaevata.

Kell oli vaevalt vahetundi helisenud kui ta ümber piirati.

„Noh? Räägi, mis juhtus. Jumal küll, me olime nii mures, miks sa ei vastanud meile,” paanitses Senni, teenides kõrvalistelt inimestelt uudishimulikke pilke.

„Mitte siin,” pomises Cecilia,”lähme pinkide juurde.”

Ja seal ta rääkis neile algusest peale kõik ära. Tagaajamise, auto maskeerimise ja muu. Nad kuulasid teda pärani silmi ja Heleni puhul ka suu ammuli. Lõppu jõudes valitses vaikus.

„Et nagu tegelt ka?” sai Helen suust, sinised silmad nagu hirvel. Senni vaatas mõtlikult kaugusesse ja Gert oli oma suu kriipsuks surunud.

„Jah..” venitas tüdruk. Kell helises ja käratsevad õpilased möödusid neist. Nad liikusid aeglaselt eesti keele tundi.

„Sa oled siis päris sügava.. jama sees,” ütles Gert lõpuks, kasutades natuke viisamaid väljendeid, kuna üks õps läks mööda. Neiu kehitas õlgu ja enda imestuseks oli ta tõesti ükskõikne.

„Ma tean ainult seda, et aresti ma ei kavatse minna. Margus lubas auto koju viia.” Nad sisenesid klassi ja istusid eri kohtadele. Senni ja tema istusid kokku ja tüdruk takseeris Ceciliat tõsiselt.

„Ma ei hakka sulle moraali lugema, kuid pea meeles, et ole milline kriminaal tahes, sõpradeks jääme me nii või naa,” ütles ta lõpuks. Cecilia üllatus sel hommikul teist korda ja noogutas naeratades. Kui kellelgi teisele loota ei saanud, siis Jevgeniale küll.

„Aga,” muigas Senni, heites lõbusa pilgi neiu pükstele,”Nüüd sa räägid mulle, mis sul Marguse teksad jalas on ja miks kuradi pärast need sulle nii hästi sobivad.” Ces itsitas.



Lõpuks kodus, mõtles Cecilia väsinult. Ta viskas koti nurka ja jäi voodi peal vedeledes lakke vahtima.

Kodu. Kui suhteline mõiste. Tal polnud selle majaga otseselt mingit emotsionaalset sidet, kuid ometigi oli see koht, kuhu võis suuremas hädas peituda. Vähemalt oli tal katus pea kohal ja toit toodi lauale. Tegelikult oli Marguse tuba talle pigem kodu eest, sest seal tundis ta end tõsiselt mugavalt.

Ta vinnas end ülesse ja õppis mõned pakilisemad asjad ära. Isegi nendega jäi ta hilja peale ja kui ta garaa¾i poole otsustas minna, tõkestas isa tema teed. Või Martin, nagu neiu teda tavaliselt kutsus.

„Kus sa terve nädalavahetuse olid?” nõudis ta. Cecilia vaatas meest mürgiselt, kuna selline otsene ründamine ajas teda närvi. Olgugi, et ta polnud reedest saadik siia nägu näidanud ega endast märku andnud.

„See ei ole tõesti sinu mure. Käi eest ära.”

„Seni, kuni sa siin elad, pead sa mulle vastust andma. Miks ma kuulsin, et sa olid politsei eest autoga ära sõitnud? Kus see masin üldsegi on?”

Neiu kahvatas. Nii et inimesed teadsid. Oh jah..

„Jah, ma ajasin mentidel eest ära. Aga nagu näha, sain ma tulema, nii et jumala eest ära põe. Öösel olin Marguse juures, jõudsin ilusti kooli. Opel peaks tema juures olema,” esitas ta aruande ja pööritas silmi. Muutes oma plaane, asus ta külmkappi rüüstama ja praadis kartuleid. Söögilõhnad meelitasid kööki tema kaksikvennad Reinu ja Taneli.

„Oo, kes see veel on?” küsis Rein suurte silmadega.

„Kadunuke on koju jõudnud. Halleleujah!” hõiskas Tanel ja etendas paar tantsusammu.
Nad irvitasid ja Cecilia pööritas silmi. Vennad olid temast kaks aastat nooremad ja täiesti ühte nägu- kiitsakad, tumedate lokkis juuste, tedretähnide ja nagu kõigil selles perekonnas olid ka neil pruunid silmad. Neil sai ainult ühte moodi vahet teha- Rein kandis prille.

„Täna jälle jooma?” päris Tanel lõpuks, seades end nurgadiivanile istuma. Rein võttis õuna ja viskas vennale ka.

„Tahaksid ka tulla?”sähvas Cecilia tujutult. Ta segas hajameelselt kartuleid, mõtted juba järgmise nädalavahetuse juures.

„Kuule, ära siis nähva kohe,” teeskles Rein solvunut.”Me lihtsalt muretsema oma big sis’i pärast.”

„Jah, et ta täis peaga matsu ei paneks autoga,” jätkas Tanel.

„Või mentidel eest ära ei kihutaks.”

„Nii et need kraavi lendavad.”

„Või siis alkoholimürgitusega haiglasse ei satuks või hoopis arestimajaja viidaks,” lõpetas Rein pühalikult. Cessi muigas- nad olid nii tüütud kui ka naermaajavad.

„Te olete võimatud,” vastas ta ainult ja tõstis söögi ette. Kaksikud panid ka endale süüa ja varsti ilmus ka Martin sinna. Polnud kerge olla peres – kui seda nii võis nimetada- ainuke tüdruk.

Õhtusöök möödus vaikides, vähemalt nii kaua kui see kestis. Neiu kugistas viie minutiga söögi alla ja läks tagasi oma tuppa. Ta otsis oma hiiglaslikust plaadikuhjast isetehtud plaadi ja pani selle peale. 42GO lihtsad viisid vallutasid toa.

Cecilia hüppas voodisse ja avas läpaka, mis ta eelmiseks sünnipäevaks oli saanud. See oli olnud küllaltki odav ja nüüdseks vahepeal jupsis.

Ta logis end MSNi, vaatas orkutisse ja kontrollis meili. Mitte midagi erilist.

Karrrrl | says:
Ou , sa panid kukkedel eest ära w? : D

Cecilia klõpsas ettehüpanud akna kinni ja kui tal tuli kaks sellise sisuga vestlust veel, logis end välja. Ta ei tahtnud oma teoga uhkeldada, veel vähem, et keegi sellest teada saaks ja politsei talle lõpuks jälile saaks. Ta lülitas arvuti välja.

„No kurat, elu ei ole,” ütles Cessi vihaselt rusikaga vastu patja lüües.
Tagasi üles Go down
Espada
Maailmapäästja
Espada


Female Postituste arv : 777
Age : 30
Asukoht : Viljandi

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime27/10/2009, 18:57

Mõned kirjavead olid, esimeses kaks ja teises üks, aga muud ei märganud. Very Happy
Mulle üüliiiiiivääääägaaameeeeeldiiiib! Nagu, for real! Very Happy Ma pole ammu midagi nii head lugenud!

Ja nimed on tegelastele ülihästi valitud. Ja kirjeldused ja. Omgomgomg, ma tahan edasiiii jubaa!! Very Happy:D:D
Tagasi üles Go down
http://signkolm.blogspot.com
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime27/10/2009, 19:30

Vigu jääb ikka sisse Wink
Aga tänan siiski Very Happy

Täitsa tavalised eesti nimed, peale Cecilia, ja minu meelest just kirjeldusi pole eriti.. Razz
Tagasi üles Go down
Keiti
Libelobasulg kõrva taga
Keiti


Female Postituste arv : 3579
Age : 30
Asukoht : Teispoolsuse 666.

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime27/10/2009, 19:52

Mulle ka v2ga meeldib. :)
ma olen veidi s6natu lihtsalt.
uut!
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime27/10/2009, 19:56

Tore kui meeldib :))
Aga miks sõnatu?
Tagasi üles Go down
Keiti
Libelobasulg kõrva taga
Keiti


Female Postituste arv : 3579
Age : 30
Asukoht : Teispoolsuse 666.

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime27/10/2009, 19:57

Sellep2rast, et see on vapustavalt hea jutt.

Ja ma tegin yhe t2helepaneku veel.
Tuki ja Tyhi. << nii h2sti sobib kokku. (:
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime27/10/2009, 20:01

Ahsoo. :) Selle peale ma ei mõelnudki Very Happy
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime28/10/2009, 23:34

Noh, midagi hakkab looma. Last romance moments. Very Happy



„Pidupidupidu!” hõiskas Helen reedel, plaatinablondid juuksed hüpetega kaasa lendlemas.

„Kuskuskus?” uuris Gert kohe, katkestades garderoobis riidepaneku.

Helen pööritas silmi ja ütles nagu oleks see maailma ilmselgeim asi:„Daa, minu juures. Täna õhtul.”

Cecilia muigas. Nädal oli möödunud kiiresti ja rahulikult. Üks nädal veel ja siis sai vaheajale minna. See tähendas pidu peaaegu et igal õhtul.

Senni raputas pead ja ütles, et ta ei saa seekord tulla. Seevastu Karl, kes oli juttu pealt kuulnud, tahtis ka tulla ja lubas paar sõpra veel kaasa võtta. Karlil oli üldiselt koolis kõige rohkem respekti. Poiste puhul piisas heast kaklemisoskusest ja karismast, tüdrukute jaoks oli ta lihtsalt põrgulikult hea välimusega. Helen oli elevil.

„Ces, sa ikka tuled ju?” küsis Gert.

Cecilia noogutas ja viskas koolikoti selga.”Ma räägin Marguse ära, et ta meid viiks. Enda masinaga on mul ju tilluke probleem.”

Ta viipas sõpradele ja seadis sammud kooli parkla poole. Hetkel sõitis ta vana rohelise ATM’iga, millel paberite järgi oli 50cc mootor, nii et ta sai ilma lubadeta ringi panna. Tüdruk seadis kiivri pähe, lõi masinale hääled sisse ja sõitis rahulikult kodu poole, et peoks valmistuda.


Kell oli umbes kaheksa õhtul, kui Gert, Cecilia, Margus ja kaks tema sõpra, kes nägid üdini kahtlased välja, jõudsid Heleni juurde peole. Muusika käis päris kõvasti üle ja hoolimata jahedast ilmast oli rahvast ka õues.

Nende saabumine äratas tähelepanu ja vaevalt oli auto seisma jäänud, kui seda tüdrukutekari ümbritses, kes üritasid marki kindaks teha. Cecilia ja teised hüppasid välja.
„Bemm!” teatas üks roosa jopega lõpuks ja hakkas naerma. Tõesti, kui vaimukas, märkis Cessi mõttes Autos polnud midagi erilist, kõigest punane vana kolmene BMW, mille võimsus hakkas tasapisi kuluma nagu ka teised osad. Ta haaras trepi pealt kastist kaks rohelist coolerit. Ühe viskas ta Gerdile, kuna Margus oli tahtnud täna kaine olla.

„Terviseks!” ütlesid nad koos ja jõid ühe lonksuga pool ära. Neiu vaatas ringi. Rahvast oli tõesti omajagu ja ilmselt oli toas neid veel rohkem. Üks rahvarohkemaid pidusid, kus ta senimaale olnud oli.

„CESSI!!” lõugasid paar majast tulnud inimest ja ta piirati ümber. Oh jah, hakkame suhtlema nüüd, ütles ta iseendale väsinult ja manas näole naeratuse.

Rohkem tund aega hiljem oli tüdruk kerges joobes, mis tema puhul tähendas ohtralt rääkimist ja mingil määral tasakaaluhäireid. Nad olid kuuese kambaga sooja sauna taandunud ja jõid nüüd seal. Cecilia pea puhkas Marguse õlal, Helen oli Sandri süles ja vägagi ametis, Karl ja Gert ajasid oma autojutte.

„Ma arvan, et vaatame mujal ka ringi,” pomises Margus vaikselt. Ces noogutas ja üritas püsti tõusta, kuid oleks kohe pikali käinud. Marguse käsi lendas talle piha ümber.

„Davai siis, niggad!” jättis tüdruk hüvasti, saades ainult ebaühtlase mõmina auks.
Nad käisid majas, kus pidu oli täies hoos. Olgu, mõned küll põõnasid juba, aga siiski oli enamus rahvast ärkvel ja sigalakku täis nagu Gert armastas öelda.

„Ou, kus te viina panite?” hüüdis Cessi. Talle visati poolik pudel ja kellegi käest sai ta ka mahlatopsi. Tüdruk jõi, tegi grimassi ja jõi veelkord. Ta jättis need kuskile lauanurgale ja liikus niisama seltskonnas ringi.

„Vaapsee, Cecilia isiklikult ju,” hõiskas mingi tüüp ja raske käsi lendas neiu õlgadele.

Tüdruk tundis ära selle rokiliku soengu, kandilise näo ja kõhetu kehaehitusega poisi - tema ammune sõber Kristjan. No tegelikult eks, aga nad said normaalselt läbi.

„Krissu nunnukene, kus sa olnud oled?” imestas Ces ripsmeid välgutades. Ta kuulis Marguse köhatust ja vaatas kiiresti tema poole. Mees oli näoga üldse teises suunas, kuid kivinenud. Cecilia eemaldad Kristjani käe ja naeratas talle endaarust pimestavalt- pigem kukkus asi kodutu missivõistluse võitja moodi välja.

„Ahsoo, sa oled sellega koos või?” sai Kristjan aru, lonkas õllet ja vaatas arupidavalt oma nö konkurenti. Ettevaatlikult libistas ta oma käe Cessi ümber, kuid neiu rapsas selle ära. Poiss andis Cessile ühe kiire põsemusi, enne kui too eemale põigelda sai.

„Õu, lõpeta ära,” pahandas Cessi, kui Kristjan talt uuesti ümber kinni võtta üritas.

Margus pidas vajalikuks läheneda ja tegi seda harukordselt.. kuidas öeldagi? Ähvardavalt? Ülbelt? Ohtlikult? Cecilia poleks selle jaoks sõnu osanud leida, kuid see hoiak oli neetult seksikas.

„See on minu tüdruk, keda sa kabistada üritad,” ütles Margus külmalt.

Kristjan irvitas ja viskas tumeda juuksetuti silmilt. „Sul on mingi probleem sellega või?”

„Jah, juhuslikult on küll.”

„Siis on küll sitt lugu,” märkis Kristjan. Cecilia nihkus niimoodi, et ta oleks saanud vajadusel poiste vahele söösta. Kurat nende meeste mõistust teab. Ces kõikus närviliselt ühelt jalalt teiselt, oodates et keegigi midagi ütleb. Talle absoluutselt ei meeldinud see olukord.

Kuid nad ainult põrnitsesid üksteist.

„Ee..” tegi Cessi ettevaatlikult.”Kallis, äkki hakkaks minema?”

See oli kohati päris koomiline, kui nad mõlemad tema poole pea pöörasid. Margus noogutas ja nad liikusid koos väljapääsu poole, käed üksteise tagumises püksitaskus.

Auto juures jäid nad seisma. Nad olid laubad vastakuti, eirates nende ümber käivat melu, mis niigi oli suuremas osas juba tuppa kolinud. Cecilia märkis mõttes, et poisi silmad olid nii kuradi mõnusad rohelised ja kollakate varjunditega, et sinna tõesti või ära uppuda. Oh jumal.

„Sa oled nii ilus,”pomises Margus vaikselt, libistades sõrmega õrnalt üle neiu põse. Cessi kulmud kerkisid imestuseks. Okei, Margusel on midagi viga, mõtles ta, kuid meelitus ja puudutus panid tal seest midagi liikuma. Ei, mitte liblikad. Pigem nagu hullumeelsed maod.

Cecilia ohkas õrnalt ja naeratas. Mida ta oskab sellise avalduse peale ikka öelda? Aitäh kõlaks kuidagi labaselt.

Nad suudlesid lühidalt ja seejärel istusid autosse. Margus otsustas tüdruku koju viia. Autosõidu ajal tundis Ces end väga uimasena, ta oleks andnud kõik, et olla juba oma soojas voodis. Kuid iga kord kui ta silmad sulges, hakkas ta mõistus ringe tegema ja süda pööritama.

Kuid siiski oli tema pea nii selge, et ta suutis mõelda. Jah, ta oli tujukas, mitmed korrad oli ta kaalunud Margusest lahku minekut, eriti kui nad tülis olid, kuid need armsad hetked muutsid iga kord tema otsust. Mehes oli midagi erilist, kohati (kui tal unistamise tuju oli) tundus tüüp täiesti ideaalsena, siis aga jällegi igavese vastiku seana. Kuramus, ta ise ka ei teadnud enam.

Ta vaatas noormeest tähelepanelikult, saades omakorda lühikese, kuid läbitungiva pilgu osaliseks. See pani Cecilia kõhus midagi mõnusalt särisema. Ta oli tuhmpruunide juuste ja pikema poisipeaga, kõhna, aga piisavalt musklis, kandilise lõua ja suurte tugevate kätega. Neid jooni oli ta esmapilgul näinud ja aja jooksul lisanud sinna veel.

Margus keeras häirimatult rooli ja ka Cessi viis oma pilgu teele. Ta ei pannud peaaegu tähelegi, kui telefon helises ja nooruk selle vastu võttis. Alles siis pööras ta pead, kui Marguse häälde sigines ärritus ja kannatamatus.

„Ei, ma ei saa täna. Mul pidi vaba päev ju olema? Mis tähendab, et ta ei saa tulla, mis see mind kotib?” vaikus venis pikemaks nagu ka poisi nägu.”Ahsoo, ma mõistan. Ma olen Ceciliaga praegu. Ei tea. Ei, ma ei ütle.” Ta ohkas kõne lõpus ja vaatas peaaegu kurvalt uudishimuliku tütarlapse poole. Ta parkis auto teeserva, mitte kuigi kaugele Cecilia kodust.

„Ma pean sult ühte teenet paluma. Oh jumal, ma ei tohiks sellest rääkida praegu!” Margus oli selges ahastuses, kui ta pea roolile toetas. Cecilia võttis talt ümbert kinni, nii palju kui ulatas.

„Räägi, palun,” ütles ta, mõistus endiselt veidi hägune.

Mees ohkas. „Sa pead vanduma, et sa seda mitte kellelegi ei räägi, eks?” Cecilia noogutas ärevalt. Mis asi võis küll nii tõsine olla?

Ta ohkas veel kord ja soris istme all. Päevavalgele tuli üks räsitud karp, mis oli hoolikalt kinni tebitud. ”Hoia seda enda käes. Ära seda lahti tee, kellelegi näita, peida see ära ja unusta selle olemasolu. Selge?” küsis mees tungivalt. Ces noogutas imestunult.

„Mis see on?” küsis ta igaksjuhuks. Margus oli puiklev.

„Üks mu isiklik asi, mida ma kodus ei saa hoida. Palun ära tee seda lahti, eks?” Noormehe nägu oli anuv, Cessi polnud teda kunagi sellisena näinud. Ja ta otsustas sõna kuulata.

„Ei tee. Ma hoian seda oma elu hinnaga,” lausus tüdruk vaikselt ja kiirustas autost välja.

„Ma loodan, et selleni asi ei lähe,” sosistas Margus vaikselt, jälgides tema minekut.
Tagasi üles Go down
Keiti
Libelobasulg kõrva taga
Keiti


Female Postituste arv : 3579
Age : 30
Asukoht : Teispoolsuse 666.

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime29/10/2009, 01:09

salap2raseks l2heb.
ja, hea osa.
oijah, uut. Very Happy
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime29/10/2009, 11:00

Hakkab ja vaikselt minema Very Happy
Eks ma seda juttu kuni nano'ni kirjutan.
Tagasi üles Go down
Espada
Maailmapäästja
Espada


Female Postituste arv : 777
Age : 30
Asukoht : Viljandi

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime29/10/2009, 12:36

Huvitav, põnev, lahe, edasi tahan! Very Happy
Tagasi üles Go down
http://signkolm.blogspot.com
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime29/10/2009, 13:24

saabsaab :p
Tagasi üles Go down
Lord Esai
Rahvusvahelise kuulsusega tippmodell
Lord Esai


Male Postituste arv : 369
Age : 30
Asukoht : Cast away from this horrible world...

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime29/10/2009, 17:00

Väga lahe jutt :)
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime29/10/2009, 18:58

tänan :)
Tagasi üles Go down
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime30/10/2009, 12:45

Nii, uus siis.. eile sai ka väheke Cessist eeskuju võetud ja autoga kihutatud Very Happy Mõnus oli Very Happy
Peatüki kohta: midaiganes :p asjad liiguvad päris kiiresti.

***

Mis saaks olla hullemat tugevast pohmakast?

Cecilia oigas. Pilk libises tühjale Fizz’i purgile, mis ta ilmselt õhtul kaasa oli toonud ja ta lõi selle voodi alla. Ta ei suutnud alkot näha ega sellest mõelda. Nii palju ta organism siiski vastu pidas, et sisikond välja ei tahtnud karata.

Telefon helises ja see lõikas ta kõrvu jubedalt. Ta sirutus kiiresti heliallika poole, et see põrgulärm välja lülitada, kuid kogemata libises sõrm vastvõtunupu peale. Oh jah, mis seal ikka, mõtles ta.

„Kuulen..,” ütles ta kareda kurguga. Tal oli kohemaid vett vaja.

„Hei, Ces.” See oli Margus. Mees ohkas. „Ma olen igavese jama kokku keeranud.”

Cecilia vaatas uimaselt oma toas ringi ja haaras öökapilt klaasi. „Mis tegid siis?” küsis ta osavõtmatult.

„Ma lähen vangi.”

Cessi suust purskus vesi tagasi klaasi. „Misasja? Miks? Mida sa tegid?” kordas ta uuesti, olles täielikus ¹okis.

„Narko vedamine,” kostis Margus süngelt. Cecilia ahhetas ja lõi käe suule.

„See ei ole võimalik..”

„See on nii. Tõendeid on liiga palju, ma ei saa sellest jamast välja. Umbes viis aastat ei kuule sa minust.”

„Aga... kui kaua juba?” päris tüdruk vaevaliselt.

Margus naeris rõõmutult.”Üsna pikka aega. Aasta enne sinuga tutvumist. Vabandust, et ma sulle ei rääkinud, ma ei tahtnud sind ohtu seada.”

„Ma.. ma..” kokutas Cecilia, suutmata midagi tarka öelda.

„Mul pole palju aega rääkida ka,”katkestas Margus teda,” Nii et.. ma tahtsin öelda, et sa oled väga kallis mulle, aga kui ma vangis olen, palun mine oma eluga edasi, eks? Ja minu pärast pole mõtet muretseda, ma saan hakkama. Ja pea oma lubadust meeles,” viimane oli öeldud sosistades ja siis kõne katkes.

„Jah..” suutis Cecilia vaid pomiseda tühjale toale. Seda ei olnud just praegu juhtunud.



Ka kaks päeva hiljem oli tüdrukul seda raske mõista. Marguse ei võtnud enam ühendust. Ta võis ainult oletada, et enne tuleb kohus, aga kus teda seni kinni peeti? Lõpetab ta ilmselt Tartu vanglas. Cecilia oli rohkem masenduses ja segaduses kui kunagi varem. Tal oli tunne, et iga minutiga vajub ta järjest sügavamale auku ja pisarad matavad ta enda alla.

Isegi see kuradima Marilyn Manson ei suutnud tema tähelepanu mujale juhtida. Tavaliselt oli aidanud selle kähiseva hääle kuulmisest ja ta peas olid juba teised mõtted. Kuidas sellele idioodile lauljale kuul pähe lasta.

Ces keeras muusika kinni ja asendas plaadi millegi meelepärasemaga- Eminemi uue väljalaskega. Ta istus voodile, sulges silmad ja nautis rütmi..

Ja talle tuli meelde pakk.

Aga kuhu ta selle pannud oli? Cecilia needis ennast, seda karpi ja kõike pähetulevat maapõhja. Ta ajas end voodist ülesse ja tuhlas toas ringi. See käis kiiresti, sest ruum oli küllaltki väike- ainult voodi, kirjutuslaud, peegel ja segamini riiul. Kuid otsitut ei olnud. Neiu hammustas huulde ja muutus veel ärevamaks.

Ta tuhnis läbi kogu maja, isegi protesteerivate kaksikute toas tegi ta kiire ülevaate. Ta viskas jope selga ja alustas õuest otsinguid. Seal pidi ilmselt kauem aega minema.
Otsimine andis talle tegevust ja seda vajas ta mitte mõtlemiseks. Cecilia oli tuntud selle poolest, et ta ei taganenud iial oma lubadustest, olgu need nii lollid kui tahes.
Ta pidi selle leidma.

Kuid kaks tundi väljas olid edutud. Oli juba liiga pimedaks ja külmaks läinud, nii et Cecilia marssis löödult tagasi tuppa. Teda ei huvitanud, mis seal sees, peaasi et see jälle tema kätes oleks. Nii palju tundis ta end Margusele võlgnevat. Nüüdsest oli see temale kinnisideeks.



„Kuule, elu ei ole veel selle pärast läbi,” lohutas Senni.”Mine teda vaatama. Ta seletab sulle kõik ära, ma usun.”

„Kahtlen,” vastas Cecilia veendunult.”Pealegi, ma ei taha teda näha. Ta hoidis seda minu ees üle aasta saladuses. Siga, raisk.” Ta kostitas mees mõne valituma sõimusõnaga.

Cessi kurbus oli asendunud vihaga ja ta kasutas seda hea meelega ära. Sellega oli lihtsam toime tulla kui valuga, mis tahtis südame seest ära viia.

Senni kallistas sõbrannat. „Jah, sul on õigus. Aga kuna ta läinud on, siis sa peaksid Gerti silmas pidama.” Ta pilgutas kavalalt silma.

„Mis temaga on?” päris Cecilia mõistmatult. Jevgenia nookas peaga ette poole ja Cessi järgnes ta pilgule. Gert, teolt tabatud, vaatas kiiresti tahvlile, näost kergelt punane.
„Ta jälgib sind pidevalt. Ise aru ei saa või?”

„Seda jama veel vaja oli,” pomises Cecilia, langetades meeleheites pea.
Samal hetkel helises kell. Õpilased haarasid kiirelt oma asjad ja tormasid füüsika õpsi eest minema. Koolipäev oli lõpuks läbi.

„Cecilia Kaselaas?”

Neiu seisatas ja pööras tagasi. Tema ees koridoris seisid kaks meest, kellele möödaminejad imelikke pilke heitsid. Mustades ülikondades, õhukese juuksekihiga, igavesed suured mürakad, raadiosaatjad kõrvas. Cecilia neelatas. Tüübid nägid välja nagu mingi FBI agendid või kellegi ihukaitsjad. Selliseid juba igapäev Elvas ei näinud.

„Jah?” kinnitas ta ettevaatlikult.

„Palun tulge meiega kaasa.” Ütles parempoolne konkreetselt. Too oli pisikese kuldse kõrvarõngaga ja pisut väiksema kehaehitusega kui ta kaaslane, aga millegipärast poole hirmuäratavam. Tüdrukule ei tulnudki pähe keelduda ja noogutas. Mehed kõndisid ta külgedel ja see tundus äärmsielt tobe.

Nurga taga, kooliakende vaateväljast eemal, seisis must kaubik. Kuigi see kõik oli nii kli¹eelik, puperdas tema süda tohutu kiirusega, kui see avati. Seal ei olnud mitte mingeid ülekuulamisseadeid või mida iganes Cessi FBI filmides näinud oli. Ainult tühjus. Häirekell tema peas hakkas tööle.

Ja enne kui ta reageerida jõudis, tõmmati talle side silmadele, pangi käed raudu ning visati ta ülbelt sinna sisse. Kott lendas järgi. Uks pandi pauguga kinni ja kaubik võttis kohalt.
Tagasi üles Go down
Espada
Maailmapäästja
Espada


Female Postituste arv : 777
Age : 30
Asukoht : Viljandi

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime31/10/2009, 19:05

Omgomgomgomgomgomgomgomg kui põnev! Very Happy
Edasiiiiih. Very Happy
Mulle hulllult meeldib lihtsalt. Very Happy
Tagasi üles Go down
http://signkolm.blogspot.com
Tuki
Helmut
Tuki


Female Postituste arv : 917
Age : 30
Asukoht : Tartu

"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime31/10/2009, 19:07

Espada, tänan :)

***

„Laske mind välja!” karjus Cecilia ja tampis jalaga seinu. Ta oli nii loll olnud, lihtsalt nendega kaasa läinud. Idioot, sõimas ta ennast mõttes, kuidas ma seda ette ei näinud?

Ta pidas kasulikumaks mitte energiat raisaka ja uuris kuulas helisid. Ford. Ta sai sellest mootori järgi aru. Sujuv liikumine osutus maanteele. Kära järgi oli ta juba Tartus. Arusaamise uhkustunde varjutas jällegi paanika. Kuhu kurat ta viiakse?

Eesistujad kuulasid Sky Plusi. Cessi turtsatas, kuid ta mõtles õnne katsuda.

„Kuhu te mind viite?”

Vaikus. Nojah, vähemalt ta proovis.

„No kuulge, vähe sellest, et te mind siia taha viskasite ja ma pea ära põrutasin, nüüd eiratakse ka, võiks ju väikse vihje anda?” ütles ta ootamatu julguse ajel. Endiselt vaikus. Neiu ohkas.

„Sind viiakse Viljandi Skorpionite juurde,” ütles lõpuks kõrvalistuja. Ilmselt see kõrvarõngaga tüüp.

„Ee... kelle?”päris Cecilia mõistmatult. Mehed naerid mürisevalt.

„Küll sa varsti näed,” ütles suurem kuju ja vahetas kaaslasega irvituse. Cessi neelatas.
Sõit kestis umbes kaks tundi, kuid Cecilia oli oma ajataju kautanud. Ta lebas vaikides kaubiku tolmusel põrandal, nägu lae poole. Mitte et ta seda näinud oleks, kuid ta ei näinud mõtet lärmamisel ja ringi kargamisel. Tal võis energiat vaja minna.

„Kuule, oled elus seal veel või?” kostus järsku küsimus. Cecilia vaikis.

„Ah, vahet pole. Ilmselt magab,” ütles teine ükskõikselt. „Me oleme nagunii kohal varsti.”
Varsti ümbritses neid jälle valjud liiklushääled. Kuna see oli poole valjem kui Tartus, kaalus Cecilia Pärnut või Tallinnat. Kaubik tegi järsu pöörde ja hääled muutusid tuhmimaks. Kõrvaltänav.

Juht vajutas järsult pidurit ja Ceciliale tuli jälle närv sisse. Uks libises lahti ja ta hiivati õlale. Kerge lootussädemega üritas ta lahti rabeleda, kuid mees tugevdas oma haaret, nii et tal pidi hing peaaegu kinni jääma.

Kriiksuv uks. Soojus. Trepid. Veel ühed trepid. Ta lõi pea vastu ühte uksepiita ära ja vandus valjusti. Keegi naeris ja ta asetati maha. Käerauad eemaldati ja ka side. Cecilia pilgutas pimedusega harjunud silmi ja vaatas ringi.

Tuba meenutas mingit peent kabinetti. Raamatud olid klaasusetga kappides, akent kattis valge ruloo ja tumepunased kardinad, tume laud asus keset tuba ja selle taga võimsas toolis istus kõhetu mees. Juuksed oli siilisoengus, tal oli päevitunud nahk ja vastikult läbitungivad hallid silmad. Paistis keskealine olevat. Cecilia võttis sisse oma ülbe hoiaku.

„Mida ma siin teen?” päris ta julgelt.

Mees vaid naeratas ja noogutas ihukaitsjatele. Üks lahkus ja pani ukse enda järelt kinni, teine surus Cesi laua vastas olevale toolile.

„Meid pole tutvustatud,” alustas mees, hääl magusam kui mesi,”mind hüütakse siin Fareniks. Sina, kena neiu, oled Cecilia, seda ma tean.”

Ces noogutas, nägu kivinenud.

„Tegelikult mul on sulle väga lihtne küsimus,”jätkas Faren, liikudes akna juurde. Ta jäi seljaga Cecilia poole.”Sa tead Margust. Ta andis sulle ühe paki. Kui sa ütled meile, kus see pakk on, saad sa väikse vaevatasu.” Ta keeras end tagasi.„Kahekümnest tuhandest peaks piisama vast?”

Cecilia silmad kargasid suureks. 20 tonni? Selle paki eest? Ah sa püha kurat küll.
„Ma kaotasin selle ära,” vastas ta vaikselt. Üle Fareni näo jooksis ärritus, kuid ta taastas oma rahuliku maski kohe.

„Võib-olla viis tuhat lisaks värskendaks su mälu?”

„Tegelikult ka, ma olen seda mitu päeva juba otsinud!” üritas Cessi seletada, hääl värisemas.”Ma polnud tol õhtul kaine ja mul pole meeles, kuhu ma selle panin..”

„Säästa mind sellest,” lõikas Faren talle vahele.”Praegu otsivad mu mehed su elamist läbi ja kui sealt peaks see pakk päevavalgele tulema..” ta jättis ähvarduse õhku rippuma.

Nad seisid paar minutit vaikuses. Cecilia hoidis vägisi pisaraid tagasi ja vaatas oma ketse. Tal oli tunne, et elusana ta siit ei pääse.. ja kas ta üldse tahtiski seda.

„Tallinn või Pärnu?” küsis ta läbi hammaste lõpuks. Mees kergitas tema poole kulmu.
„Kuidas, palun?”

„Kas ma olen Tallinnas või Narvas tahan ma teada.” kordas ta, seekord selgemalt.

„Tallinnas,” ütles Faren kergelt imestunud. Neil käis selle müraka mehega ilmselt mingi hääletu suhtlemine, sest paar hetke oli toas jälle vaikus, kuid siis hakkas juht uuesti rääkima:

„Oskad sa öelda, mis masinaga sa siia sõitsid?”

„Must kaubik. Ford, tõenäoliselt Transit. Kilovatte võis olla 40-60 ringis. Käigukast tundus jamavat. Taga on gaasamordid, ees on vanad õlikad, mis minu arust vajavad kiiret vahetust. Talverehve polnud veel all,” rääkis Cecilia aeglaselt, pilk kindel. Autoalaste teadmistega meeldis talle hiilata.

„See ei ole normaalne, et 16 aastane tüdruk selle koha peal nii tark on. Kust sa seda kõike tead?” jätkas Faren küsitlemist, saades ihukaitsjalt kinnitava noogutuse.

„Ma tean autodest üht-teist,” vastas tüdruk. Mees viskus lap topi taha ja klõbistas natuke. Siis hakkas ta naerma ja see pani Cecilal ihukarvad püsti tõsuma.

„Juba neli rikkumist ja ise nii noor. Kahtlustatav politse eest põgeneja.. mida sa tegid?” Ta oli küllaltki lõbustatud.

„Sõitsin Opel Kadetiga eest ära, üks lendas üle katuse, teise kohta ei oska midagi öelda,” pomises Ces vaikselt. Toas levivat meeste naeru katkestas telefonihelin.

„Faren kuuleb. Saan aru. Jah. Võite tagasi tulla.” Mees klõpsas oma moodsa klapiga mobiili kinni ja vaatas tähelepanelikult Ceciliat.

„Otsitut ei leitud,” ütles ta lõpuks, olles tagasi oma ohtlikult mesise hääle juures.”Võib-olla oli see nii hästi ära peidetud, kuid võib-olla rääkisid sa tõtt,” ta ohkas.”Kuna sa oled selline tore ja paljulubav tüdruk, annan ma sulle valida..”

Mees võttis sahtlist välja revolvri ja keeras summuti sinna otsa.

„Kas sa tead, kes on Viljandi Skorpionid?” küsis ta mõõdukalt. Ces raputas pead, jälgides pärani silmadega relva. Lõpp oli ligidal.

„Me oleme üks suurmaid narko-, relva- ja inimkaubandusega tegelevaid organisatsioone. Viljandi tänavatelt sai see alguse, sellest ka see nime pool.. aga saad valida, nagu ma enne ütlesin.” Mees vaatas teda range pilguga, katsetades kuivalt sihikut seina peal. Kaitseriiv klõpsas lahti.

„Valik on selline- sa töötad kas meie heaks kuni Marguse võlg on tasutud või su elupäevad lõppevad siin ja kohe. Otsus on sinu.”

Cecilia vaatas relva ja siis Fareni nägu. Surm või illegaalsele ärile kaasaaitamine? Ta pea oli täisti tühi, kuid ta süda oli otsusekindel.

Ning ta teadis täpselt, mille ta valib.


Viimati muutis seda Tuki (22/2/2010, 22:02). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Sponsored content





"Tyhi" Empty
PostitaminePealkiri: Re: "Tyhi"   "Tyhi" Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
"Tyhi"
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2Mine lehele : 1, 2  Next
 Similar topics
-
» Novellet "Kolm Meest, kes istuvad Oksal"

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Tuki looming-
Hüppa: