Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!

Uuuuuut!

sorri, et vead ja töötlemata, aeg otsas.
teile kõigile ;*
loodan, et meeldib.

9.

Edvard vaatas üllatunult tüdrukut, suutmata uskuda öeldut. "Kuule, ära tee nalja," pomises ta, taastatades oma naeratuse. enne, kui tüdruk midagi öelda jõudis, lisas Edvard veel: "Ah jaa, kui loll ma olen! Te mängite tõde ja tegu, eksole?! Okei, saan aru. Oli veel midagi?" Naeratus nooruki näos oli kramplik ning Inger nägi seda selgelt. "Eiei," sõnas ta kiirelt, aga lootusetult. "Aga ma lähen nüüd. Rohem ei olnud midagi." Neiu naeratas kiirelt ilma rõõmuta, pöördus ja tormas minema.

*******

Annabel jalutas punaste rooside kimpu käes hoides edasi, lootes jõuda kiiremini oma poisi juurde. Peagi peatuski neiu vanalinnas ühe maja juures ning surus nimetissõrme number neljale. Koheselt läks ukse lukk lahti ja tüdruk tormas sisse, joostes kiiruga teisele korrusele. Ka sealne uks oli avatud, selles suhtes oli Beltsil Marteniga kokkulepe. Naeratades nägigi ta poissi endale vastu tulemas ning sosinal tervitama. "Hei," vastas Annabel vaikselt, peatumata hetkekski. Mõne minuti pärast peatus ta Tannu ukse ees, lükates selle vaikselt lahti. Poiss magas voodis vii et tekk oli pooleldi maas, paljad jalad ulatusid teki lat välja ja näol oli kulmu kortsutav ilme. Õrnalt naeratades astus neiu edasi, sulgedes enda järel hoolikalt ukse. Olles voodi äärel istet võrnud, kallutas Bella ennast ettepoole ja suudles poissi pikalt ning armastavalt. "Palju õnne sünnipäevaks, kallis," sosistas ta naeratades, kui Taniil ennast liigutama hakkas. "Kuidas uni möödus?" Muiates silitas Annabel nooruki pead. "Bella, mu arm, palun korda oma kinki," kostis mõmisev hääl. Tüdruk naeratas ning suudles veel kord poissi. "Oled rahul?" küsis ta vaikselt. Tannu noogutas haigutades ja avas silmad. "Sina muudad alati kõik parimaks," pomises ta Bellat enda kõrvale voodisse tõmmates. Tüdruk naeratas laialt ning surus ennast noormehe vastu.

Uks avanes ja sisse astusid Helen, Karl ja Marten. Kui nad nägid Bellat ja Tannut koos magamas, muigasid kõik. "Äratus, tuvikesed!" hüüdis Helen lõbusalt. Tal oli möödunud tore teekond koos Karliga, kuigi midagi erilist ei juhtunud. "Hei, vennas," hõikas Karl, visates poisile ühe paki. "See on minu ja Heleni poolt." Tannu ja bella ajasid ennast haigutades üles ning Taniil hakkas pakki avama. Lõpuks, pärast pikka pusimist, õnnestus tal see avada ning nähtavale tulid kaks kutset restoraani. Tannu tõstis kulme kergitades pilgu. "Noh, nüüd saad sa Beltsile korraliku kohtingu teha," selgitas Helen naerdes.

*******

Annabel seisis peegli ees, seljas kaunis kuldkollane kleit. "Mkm, see ei sobi," sõnas Helen, asetades pea kätele. Inger naeratas ja astus samuti voodi juurde, võttes Heleni kõrval istet. annabel ohkas naeratades ja avas oma kapi ukse kortsutades kergelt kulmu. "Näe," pomises Inger, "see valge ja mustaga sobiks hästi."
Belts saatis sõbrannale tähendusrikka pilgu ja võttis seejärel mainitud kleidi kapist välja.
"Vaimustav!" hüüatas Helen, kui Annabel oli kleidi selga ajanud. "Kui Tannu sind selles näeb, siis läheb ta raudkindlalt segaseks." Inger turtsatas kergelt ja naeratas siis. "Helxil on õigus. Ja pealegi pead sa varsti minema hakkama," sõnas ta muiates kella poole osutades. Annabel pööras pea sinna poole ning kergitas üllatunult kulme. "Juba?" küsis ta ehmunult kapi uksi sulgedes. "Tannu tuleb juba poole tunni pärast ju!" Helen ja Inger vahetasn naerdes pilgu ning astusid ligemale, et sõbranna soeng korda seada.

*******

Tannu ja annabel istusid laua taga, vaadates üle mahlaklaaside üksteisele otsa. Bella oli Tannu tumedatesse silmadesse uppumas ega saanud kuidagi pilku ära pöörata. "Ma.." alustas Tannu, haarates laualt tütarlapse käe ja suudeldes seda. "Bella, kallis, ma armastan sind." Ja enne kui Annabel reageerida jõudis suudles tannu teda soojalt. "Mida?" küsis Annabel jahmunult. Äkitselt oli neiu täielik vastand sellele armsale tüdrukule, kes Tannut jõllitanud oli. "Et ma armastan sind väga palju." Annabel värvus näost punaseks ja alustas kiirelt mahla sisse kaanimist. "Ma saan täiesti aru, kui sina minu vastu seda sama ei tunne," lisas Tannu kiirelt, märgates sõbratari reaktsiooni. Annabel tõstis üllatnult pilgu, raputas pead ning pomises punastades: "Ma peaks minema. Ma lubasin keskööks koju jõuda." Kiirelt naeratanud, tõusis neidis püsti ja kiirustas minema, jättes Tannu endale õnnetult järgi vaatama.

Iirimaale, keda ma juba näha tahan, mis siis, et ma alles teda nägin. (mis tähendab muidugi, et see, mis ma seal ütlesin on täiesti mitte arvestatav lause, eksole ;d)
Hanele, kes on lihtsalt KÕIGEPAREM ja kelleta ma ei suuda olla ja et mul on väga kahju, et teda täna meiega ei olnud <3 ;*
Pähklile, kellega oli lihtsalt liiga tore täna. (vaata kui kohane su nimi on.. hansuke ja greeteke :D
(yy)^^
*hansuke ja greeteke xd*

aaga mulle nagu täääiiiieeegggaaa meeeldib
nagu ülihea jamh
naguu..

Edvard on ikka hea meen küll noh
aga noh.. ootan edasist

Nooo.. pane juba uus osa!

10.

Annabel istus pisarate voolates kiigel, mis tema maja taga oli. Tüdrukul oli ikka veel seljas must-valge kleit, kuigi kell lähenes juba ühele. Neiu juuksed olid soengust lahti vajunud ja meik laiali läinud, kuid see teda hetkel ei huvitanud. Tema mõtetes keerlesid pildid Tannust restoranis. See kõik oli justkui mingi unistus, mis lõpuks täitus. Kuid siiski ei saanud Beltsakas poisile samaga vastata. Mitte, et ta Tannut armastanud poleks, aga ta teadis, kuidas see uudis teistele mõjuks. Karl hakkaks kindlasti eemale hoidma, Helen ja Inger (ning arvatavasti ka Donna ja Sirelin) räägiksid temaga vähem ja ütleksid, et Belts on "kinnine naine". Annabel oli selle jaoks veel lihtsalt liiga noor. Viisteist aastat selles ilmas ei tee inimest eritivastutulelikuks sellistele asjadele. Ohates pühkis tüdruk pisarad ära ning läks majja, et järgmiseks päevaks natukenegi välja puhata.

Helen jalutas naeratades Karli maja poole. Neiu oli noorukiga kokku leppinud, et nad lähevad koos Tannu sünnale. Õnnest särades peatuski tüdruk Karli maja ees ning järgmisel hetkel avas poiss ukse ja astus välja. Tal olid seljas tavalised teksad ja tume särk, kuid tema juuksed.. ja silmad.. Neid nähes pidi tüdruk silmapilk minestama. ennast vaevu talitsedes pomises ta: "Hei!" Vägisi meenus tüdrukule tähtaeg, mille nad Annabeli ja Ingeriga kokku leppisid. "Kolm päeva," sõnas ta mõttes. Neiu lihtsalt pidi Karliga käima hakkama, aga ta ei teadnud, kuidas seda kavandada. Karl naeratas võluvalt ja haaras Heleni käest. "Jou! Lähme nüüd kiirelt, ma tahan kohale jõuda. Pealegi. Pimedas võib siinkandis röövleid kohata." Tüdruk tõmbus vaistlikult noorukile lähemale ja see ei jäänud Karlile märkamatuks. Poiss naeratas kavalalt ning tõmbas kooliõe lähemale. "Ära muretse, ma olen praegu olemas." Helen naeratas laialt ning asus Karli kõrval Tannu poole teele.

Inger istus diivanil ja jälgis külalisi, kes järjest saabusid. Ja lõpuks, pärast nii pikka ootamist, sisenesid ka Martin ja Edvard. Tüdruk naeratas ning tormas poiste poole, tervitades neid entuasistlikult. "Jou," vastas Marten lõbusalt. See oli kindel märk sellest, et Edvard ei olnud vahejuhtumist sõbrale rääkinud. Noormees noogutas naeratades. "Ee.. Kas me võiksime korra rääkida, Ed?"
"Räägi, sa tead, et mul ei ole Matu ees saladusi."
Marten vaatas huvitunult mõlemat sõpra, kuid kumbki ei pannud seda tähele. "Ahsoo. Mitte ühtegi?"
"Mitte ühtegi," vastas Edvard kindlalt. Inger noogutas kiirelt, üritades pisaraid eemale hoida, ja kõndis minema, otsides silmadega Beltsi ja Helxi. Lõpuks Annabeli leidnud, maandus tüdruk sõbranna kõrvale diivanile. "Hei," pomises Inger. Tema suureks üllatuseks vastas Annabel sama tusasel häälel: "Hei!" Inger jälgis kooliõde tükk aega, teadmata, mida arvata. Seejärel avas ta suu, unustades koheselt enda mured. "Kus Tannu on?"
"Ma ei tea."
"Mismõttes?"
"Otseses."
"Kas tal pole sinu jaoks aega?"
"Ma arvan, et on."
"On?"
"Jah."
"Jaa...?"
"Mis jaa?"
"Miks sa siin oled?"
"Aa, see," vastas Belts silmi pööritade. "Niisama."
"Kui nüüd järgi mõelda, siis millal sa üldse Tannuga viimati rääkisid?" Annabel vaikis, avas siis suu ja sulges selle peaaegu koheselt. Inger vaatas talle teadja inimese ilmel otsa. Belts lasi pea longi ega vaadanud enam sõbranna poole. "Niisiis? Mis teie vahel juhtus?" Annabel raputas vastuseks ainult pead. "Läksite tülli?"
Pearaputus.
"Ei läinud? Aga siis.."
"Ta ütles, et ta armastab mind," sõnas Annabel lihtsalt, üritades pisaraid varjata.
"Aga.. see on ju hea. Või ei ole?"
"Vist on."
"Aga miks sa siis temaga ei räägi? Kas sa ei armasta siis teda?"
"A-armastan. Aga.." alustas tüdruk, kuid pidi pisarate pärast peatuma. Ennast kogudes lõpetas ta: "Ma olen selle kõige jaoks liiga noor. Sa ju tead, kuidas Karl selle uudise vastu võtaks. Ta ei oleks enam minuga nii palju koos, kuna ta ei taha Tannud pahandada. Ja ma ei elaks seda üle. See oleks liig."
Ja tüdruk puhkes nutma, kuigi seda ei olnud üldises peomöllus nähagi. Faktides öelduna oli Inger Annabelist noorem, kuid küllaltki tihti oli reaalsuses asi vastupidi. Inger tõmbas sõbranna enda vastu, pomisedes samal ajal lohutavaid sõnu. Paari minuti pärast taastas üheksandik enesevalitsuse. "Ära muretse! Pealegi on täna pidu ja siin peab lõbutsema." Annabel naeratas nukralt ning noogutas seejärel. "Sul on õigus," pomises ta püsti tõustes. "Näeme hiljem."

Pidu oli täies hoos. Noored tantsisid laual, ujusid basseinis ja tegid kõikvõimalikke rumalusi.
Karl vaatas naeratades ringi. Peagi märkas ta tüdrukut, keda otsinud oli. "Hei," pomises ta tantsiva Annabelini jõudes. "Kuidas läheb?" Annabel kiljatas naerdes. "Tsauuuu! Kus Helen on?"
"Ma ei tea." Karl lähenes tüdrukule, kuid Belts ei pannud seda tähelegi. "Mm, okei," pomises ta vaid naerdes. "Mis muidu teed?" Selle küsimuse peale muigas poiss paljuütlevalt ja jõudis täitsa tüdruku juurde. Ainsa hoiatuseta suudles ta neiut, kes oma joobmuse tõttu instinktidel ennast juhtida lasi ja noormeest täisvõimsusel vastu suudles.

11.

Inger vaatas naeratades, kuidas Annabel inimmassi kadus. Kuid sõbranna lahkumisega meenusid tüdruku enda mured. Neidis vaatas nukrald Edvardit ja Matut, kes koos tüdrukuid vahtisid. Ohates otsis Inger silmadega Helenit ja Karli, kuid leidis sõbranna selle asemel hoopis ühe tüdrukupundiga jutustamas. Kulmu kortsutades keskendus ta pundile. Silja, Karolin, Ingel, Margit ja Helen. Väga ebatavaline seltskond. Inger tõusis püsti ning kõndis oma parima sõbranna, õe ja tema sõbrannade juurde. "Hei," pomises ta naeratades. "Mis toimub?" Ingel pöördus oma õe poole ja silmitses teda natuke aega lõbusalt. "Niisama. Helen otsib Karli ja me aitame teda."
"Akuule," alustas Karolin. "Sa Annabeli oled näinud?"
"Mhm. Mis siis?"
"A, ma tahtsin temaga ühte asja rääkida. Tead sa, kus ta on?"
"Mkm," vastas Inger sõbrannade klassiõde silmitsedes. Ta ei saanud lihtsalt aru, kuidas sellist inimest võis taluda. "Okei, ma lähen siis teda otsima. Tuled ka, Silja?" Pruunijuukselinetüdruk noogutas muiates. "Pärast näeme, Ingel." Helen jälgis, kuidas klassiõed lahkusid ja pöördus siis Ingeri poole: "Ega sa pole Karli näinud?"
"Ei, ma nägin teda viimati peo alguses," vastas tüdruk õlgu kehitades. "Aga tegu on ju suure peoga. Küll sa ta kunagi üles leiad." Helen noogutas ja kiirustas siis käega viibates minema.
"Ja kuidas sul läheb?" küsis Ingel, vahetades Margitiga pilgu ning naeratades siis õele. Inger kortsutas kulmu ja kõndis silmi pööritades minema. Mõnikord võisid õed ikka nii tüütud olla.
Vaevalt oli Inger ümber pööranud, kui tema ees avanes üllatav vaatepilt. Suu ammuli pilgutas tüdruk silmi, kuid vaade ei kadunud. Käsi rusikasse surudes sammus neiu eemal asuva diivani juurde. Köhatades pani ta käed rinnale risti ja kergitas kulme. "Belts, kas sa ei mõelnud mitte Tannud otsima minna?" Suudlev paar pööras ehmunult pilgu Ingerile ning Annabel avastas, et ta suu oli lahti vajunud. "Ee," pomises ta näost punaseks lahvatades, "ei."
"Oi, ee, tere, Inger," pomises Karl laialt naeratades ja enda naabri pihast kinni haarates. "Kas, emn, midagi on viga?"
"Ei, aga ma arvan, et teiega varsti on. Kui mitte juba praegu, sest tead, Karlikene, Helen nimelt otsib sind. Ja kui ta leiab oma enda parima sõbranna sinu sülest, siis.." Inger jättis lause lõpetamata, vaadates tähendusrikkalt noormeest. "Mul savi," vastas Karl õlgu kehitades. Inger viis oma pilgu küsivalt Annabelile. Tüdruk tabas sõbranna pilgu ning pomises vaikselt: "Ei, Karl, see ei kõlba."
"Miks?"
"Sest.." Belts vaatas anuvalt Ingerit, kuid tüdruku pilk oli sama range. "Sest ma armastan Tannut mitte sind." Lause oli peaaegu kuuldamatu, kuid Annabel tundi jäisust, mis Karli liigutustesse ilmus. "Mis sa ütlesid?" küsis ta, üritades oma hääletooni normaalsena hoida. "Et sa armastad teda?" Annabel noogutas õnnetult, tundes, kuidas ta poisi sülest maha vajub. "Kas-kas ta teab seda?" Pearaputus. Karl noogutas endamisi ning tõusis püsti. "Ma ehk lähen.. otsin Heleni üles." Annabel jälgis, kuidas ta parim sõber rahvahulka kadus. PEad raputades üritas ta Ingeri eest oma pisaraid varjata. "Sa tegid õigesti," ohkas Inger kooliõe kõrval istet võttes. "Ma tean," vastas Belts sosinal.

Helen otsis ikka veel Karli taga. Tundus, nagu oleks poiss maa alla vajunud. Kuid sellise variandiga tüdruk juba leppida ei kavatsenud. Ta pidi iga hinna eest oma tulevase poisi üles otsima.
"Tere, kas preili otsib kedagi?" küsis äkitselt hääl, mida Helen nii hästi tundis. Ehmunult pöördus ta ringi ja jõllitas siniseid silmi, mis teda ikka veel nii sügavalt lummasid. "Ee, tere, Tauno. Mida sa siin teed?" sõnas ta vaikselt, suutmata sundida ennast minema kõndima. "Otsin sind," vastas noormees, haarates naeratades oma endise tüdruku käest. "Ma tahtsin öelda, et.. ma armastan sind ikka veel ja et mul on kohutavalt kahju, et meiega nii läks. Ma tean, et praegu on juba hilja, aga ma pidin seda sulle ütlema." Enne, kui Helen ennast kuidagi takistada jõudis, suudles ta poissi. "Ma igatsesin sind," sosistas ta vaikselt, suutmata uskuda, et ta üldse ilma poisita hakkama oli saanud.
Karl vaatas otsivalt ringi ning nägigi tüdrukut, kuid oma suureks üllatuseks kellegi teise embuses. "Hei!" karjus ta paarile lähenedes. "Lase mu tüdruk lahti!" Helen pöördus kiirelt ringi ja nägi ehmatades Karli. Kas Karl oli teda tõesti oma tüdrukuks nimetanud? "Kao minema," pomises Tauno turtsastades ning taas Heleni poole pöördudes. Neiu aga ei saanud rahu. "Kuule, ma pean ta ära viima. Aga ma võtan ühendust." Karli enda ees nüüd lükates väljus Helen majast. "Kurat küll! Miks na mõlemad just täna mind leidsid?!" pomises ta silmi pööritades, oodates juba koju jõudmist.

Hahahaha , tegelt ma võin ju siia kirjutada, et uut, aga ma olen juba väääga palju lugenud.

Kiiruga tehtud, vigade eest ei vastuta ;d kui keegi seda veel siit loeb XD
KRIITIKAT!

12.

Helen istus pea käte vahel pargipingil ning raputas pead. Inger ohkas tema kõrval vaikselt, suutmata uskuda, et kõik äkitselt armuma hakkasid. "Niisiis.. sa ei tea, kumb sulle rohkem meeldib?" päris ta, pöörates väsinult pea sõbranna poole. "Ei," ohkas Helen, raputades taas pead, "mina ei tea, kumb neist see õige on või kas üldse on. Pidid nad just korraga mind avastama?" Inger vangutas pead, mõeldes sellele, mida tema oli näinud. "Nii et.. kõigepealt musitas Beltsi ja seejärel tormas Heleni juurde?" Karl hakkas talle üha vähem meeldima. Ohates pööritas tüdruk silmi. "Võib-olla sa peaksid mõtlema põhjustele, miks sa Taunoga üldse lahku läksid ja seejärel uurima, kuidas Karliga asi oleks," pomises ta, suutmata aru saada, kuidas Helen just nende poiste vahel valima pidi. Helen ohkas jälle ning sulges silmad, üritades oma tunnetes selgusele jõuda.


Beltsu. <3 | Tannu <3 says:
Hei. M, seda eilset värki ei olnud, eks!

KARL. | Helen! says:
ofc mitte. väike arusaamatus lihtsalt. sest sul on ju tannu ja mul helen. muide, mida sa sellest taunost tead?

Beltsu. <3 | Tannu <3 says:
Just! Ömn, kunage me saime suht hästi läbi, aga siis nad läksid Heleniga lahku ja.. tegelt ma ei teagi, miks nad õieti lahku läksid, aga jah. Muud eriti ei tea. Mis siis?

KARL. | Helen! says:
aa. ta mingi musitas eile peol helenit. peab talle selgeks tegema, et tema aeg oli ammu ära.

Beltsu. <3 | Tannu <3 says:
:O Või nii. Tore teada.

KARL. | Helen! says:
Helen ei maininud sulle midagi? Ma mõtlesin, et ta räägib sellistest asjadest just sulle.

Beltsu. <3 | Tannu <3 says:
Noup. Kusjuures, minagi arvasin seda. Aga ma pean Ingeriga rääkima. Homme näeme, tsau.

KARL. | Helen! says:
bye, homseni.

Annabel jõllitas natuke aega tuimalt arvuti ekraani, tegemata midagi muud. Ta ei suutnud uskuda, et Helen ei olnud talle sellisest asjast rääkinud. Kiirelt võttis neiu mobiili välja ning toksis sisse sõnumi:

Hei! Kuule, seda eilset.. vahejuhtumit ei olnud, eks (= See minu ja Karli värk. Enivei, sa midagi Helxi ja Tauno kohta tead?

Annabel vajutas saatmisnuppu. Koheselt tuli ka vastus:

Ise tead.. Aga jah, ma praegu kuulan ta masendavat kõnet, kuidas ta ei suuda valida Karli ja Tauno vahel. Ja Karl tõesti.. ah, ma ei hakka rääkima. Ise teate, mis teete.

Annabel turtsatas vaikselt. Mis ajast kuulas Inger selliseid teemasid, mitte tema ise? Kulmu kortsutades tõusis tüdruk toolilt, pani jope selga ja asus teele parki, kus ta Heleniga tavaliselt kohtus. Juba eemalt nägi neiu oma meelispaigas kaht inimest. Surudes enda näole laia naeratuse, hõikas Annabel: "Hei! Mis te siin teete?" Belts peatas oma pilgu veidike pikemalt Ingeril, kes üllatunult teda jõllitas. Helen oli see, kes esimesena kõnevõime tagasi sai. Kiirelt mureliku ilme asemel rõõmsa naeratuse näole mananud, hüüatas ta: "Belts! Mis sa siin teed?" Annabel kortsutas mõttes kulmu, kuidas vastas endiselt särades: "Niisama, tulin jalutama." Helen noogutas, vaadates abi otsivalt Ingeri poole. "Ee," sõnas tüdruk, vaadates kordamööda mõlemat sõbrannat. "Me ka. Sattusime lihtsalt kokku." Helen noogutas veendunult, võttis oma telefoni välja ja teatas: "Oi, ma pean minema. Homme näeme!" Teiste vastust ootamata kiirustas tüdruk minema. "Õõh, kuidas ta mulle vahest ei meeldi! Miks ta minu ees salatsema peab? Mis ta arvab, et ma langeksin sügavasse masendusse? ÕÕH!" pomises Annabel, jõllitades pahaselt oma pinginaabri kaugenevat selga. Inger vaatas kõhklevalt pargis ringi, suutmata otsustada, kas lasta jalga või ei. "Mis ta sulle siis rääkis?" küsis Annabel sõbranna poole pöördudes ja käsi puusa pannes. Inger kahvatas. Parem oleks olnud jalga lasta. "Kuule, sa ju tead, et ma ei saa sulle rääkida," pomises ta maha vaadates. Belts kergitas kulme ja turtsatas siis pahaselt. Kui vaikus oli juba ebameeldivaks muutunud, alustas Inger: "Mh, ära-" Kuid Annabel peatas ta oma vihase pilguga. "Tavai, kui Helen on sulle tähtsam kui mina, siis lasen mina jalga," sõnas ta keelt näidates, ümber pöörates ja juuste lehvides minema kõndides. "BELTS!" karjus Inger meeleheitlikult, kuid sõbranna ei peatunud. "Kurat," pomises ta pahaselt, istudes kiigele ning jälgides juba teise sõbranna kaugenevat selga. Silmi pööritades üritas neiu meenutada, kumma jalaga ta hommikul voodist välja oli tulnud. "Loll," pomises ta natukese aja pärast. "Ma olen juba nagu Belts. Ebausujumalanna." Selle peale naerda turtsatades alustas Inger kiikumist, arvutades, kaua läheb Annabelil aega vabandamiseks.

lihtsalt NIIIHEA jutt . alles hiljuti hakkasin lugema ja ma olen täiesti vaimustuses .

EDASIIII !

jeje , ma loodan , et võimalikult rutttu , : ))

13.

Heleni telefon helises ja tüdruk ajas ennast mõmisedes voodist üles. "Jaa-jaa, juba tulen," pomises ta telefoni otsides. Lõpuks mobiili leidnud vajutas ta rohelist klahvi. "Hallo!" sõnas ta uniselt, olles üldse unustanud vaadata, kes helistajaks on. "Tsau, Tibu!" kosti vastuseks hääl ning Heleni unisus kadus koheselt. Lai naeratus ilmus tüdruku näole, kui ta energiliselt vastas: "TAUNO! Tsau, mis teed?" Järgmisel hetkel kuulis neiu poisi naeru, kui see ei kõigutanud teda üldse. "Mm, ma mõtlesin, et kas sa välja saad tulla?"
"Ofc! Kuhu, millal?"
"Saaks viieteist minta pärast poliku pargis kokku?"
"Mul läheb ju kauem aega. Nii et.. tunni pärast."
"Mh, tavai. Näeme, musi!"
"Jep, tsau."
Helen lõpetas naeratades kõne ja tormas vannutuppa.
Olles pesemas käinud ning ennast ära meikinud kiirustas tüdruk välja, jõudes vaevu emale kirja jätta.
Neiu jõudis veerand tundi enne kokkulepitud aega kohale ning istus naeratades pingile, silmitsedes lapsi, kes mänguväljakul ronisid. Kuid vaevalt oli Helen ennast mugavamalt istuma seadnud, kui ta märkas lähenevat Taunot. "Hei!" hõikas noormees naeratades. Helen hüppas koheselt püsti ja tormas poisi juurde. "TSAU!" Tauno raputas muiates pead ning suudles siis tüdrukut. "Sa said eile sellest segasest lahti?" uuris ta, võttes ühe käega Heleni selja tagant kinni ning kõndides edasi. Neiu aga kahvatas kergelt, meenutades, millises olukorras ta on. "Jah," vastas ta vaikselt, vältides Tauno pilku ja lootes, et nooruk sellel teemal enam kauem ei peatu. "Mis ta oligi mingi väga purjus vä? Või ta ongi sinu boyfriend?" jätkas aga nooruk, vaadates uurivalt tüdrukut. Helen neelatas ja vastas siis kiirelt: "Ta oli väga purjus." Noormees naeratas ning kõndis vaikides edasi, samal ajal needis Helen aga ennast maapõhja.
"Sa polegi mulle öelnud, kuidas sa Tannu sünnale sattusid," sõnas neiu lõpuks. Tauno muigas paljuütlevalt. "Ah, Taniil on mu vana tuttav," selgitas ta häälel, mis tüdrukule üldse ei meeldinud. "Kustkaudu?" küsis ta kahtlevalt, tõstes pead nii, et ta sai poisile otsa vaadata. "No kuule, ära uuri elu," vastas Tauno vaid, lüües Helenile vastu tagumikku ühe laksu. Karjatades hüppas neiu eemale, hüüdes naerdes: "Loll!"
"Sinu oma," vastas Tauno lõbusalt, haarates taas neiust kinni.

Inger istus mõtlikult Magic puffes. Kell oli juba kuus, aga Annabel ei olnud ikka leppimiseks helistanud. See oli ebatavaline ning tüdruk hakkas juba vaikselt muretsema. "Jou!" hüüatati aga äkki ja Inger nägi pead tõstes enda poole tulevat Martenit. "Oh, tsau," tervitas neiu kiirelt, üritades enda kahtlusi hääles peita. "Kuidas sul läheb?" Marten võttis istet, jälgides huvitunult Ingerit. "Nagu tavaliselt. Sul?" Käsi lauale asetades alustas oiss oma tavalise tagumisega. "Normaalselt," vastas neiu kiirelt, vältides hoolikalt sõbra pilku. Marten aga ei jätnud järgi: "Aga tegelikult? Ma vaatan, et sa pole nii kaua Eddyga rääkinud. Mis teil toimub kah?" Inger muutus näost punaseks ning raputas kiirelt pead. "Ei midagi," pomises ta, vaadates enesekindlalt lauda. Marten kergitas kulme, kuid ei pärinud enam. Tüdrukud olid need, kes muretsesid, poisid lasid kõigel omasoodu minna - ja nii ka Matu. "Aga nagu ma aru saan, ei olnud see sinu mure põhjuseks. Milles asi?" Inger tõstis pilgu, kaheldes, kas ta peaks poisile rääkima või ei. Samas oli ta ju alati saanud Matut usaldada. Ohates lausus ta lihtsalt: "Ma läksin Beltsiga tülli. Mitte, et see mingi ime oleks, aga tavaliselt on ta selleks ajaks juba helistanud ja vabandanud." Inger ohkas jälle pead raputades ning asetas käed endale sülle. "No kuule, kõik läheb normi. Miks te siis nüüd kaklete?"
"Ma ei rääkinud talle, mida Helen mulle ütles."
"Ahsoo. Nii et see ei ole sinu süü. Jälle Annabeli pirtsutamine."
"Lõpeta ära, see ei ole Beltsi süü ka! See on ju loogiline, et ta solvub, kui mina tean tema parima sõbranna saladusi, aga tema ise ei tea." Marten turtsatas silmi pööritades, pomisedes midagi säärast nagu "tüdrukud". Inger ohkas vaikselt ning pani käed lauale, toetades pea nendele. "Kuule, sa oled omadega tõesti läbi. Mine parem koju magama ja ära mõtle sellele," sõnas Marten, vandutades murelikult pead. Tüdruk noogutas ning tõusis lauast. "Homme näeme. Ja.. tänud." Neiu naeratas kiirelt ning kõndis söögikohast minema, peas keerlemas mõtted, kas Annabel järgmisel päeval tuleb leppima. Ja kui ei, kas siis peaks ta äkki ise vabandama minema.

mõnuuus . edassiii !

uhh , võiks juba edasi minna ,

ma tean , et ma olen nii tüüütu , aga juba nii ootan uut osaa .

14.

Helen kiirustas kooli, soovides juba Annabeliga rääkida. Ta tahtis teada saada, mis tema sellest olukorrast arvab. Muidugi, neiu oli selleks õhtuks Taunoga kohtingu kokku leppinud, aga see võis vajadusel ka viimaseks jääda.. vist. Kui neiu aja kooli sisse astus, leidis ta oma üllatuseks Ingeri enda garderoobi ees seismas. "Hei!" hüüdis tüdruk, astudes sõbranna juurde ning naeratades hädiselt. Helen heitis kooliõele kiire pilgu ja sõnas siis: "Hei, kuule, sorri, aga ma pean minema. Mul on vaja Beltsiga rääkida."
"Mm. Ära kiirusta," pomises Inger, mudides oma sõrmi ja vaadates maha. "Mismõttes?" küsis Helen, silmitsedes kulmukortsutusega sõbrannat. "Ma muidugi ei tea, aga ma arvan, et ta ei räägi suga eriti. Aga eks sa mine vaata ise, mis ta teeb. Ma mõtlesin sind lihtsalt hoiatada või nii." Helen vaatas segaduses olles sõbrannat ja pani siis enda välisriided nagisse. "Ee, okei," sõnas ta kahtlevalt, haarates enda koolikoti. "Pärast näeme siis." Huulde hammustades pööras neidis Ingerile selja ning kiirustas matemaatika klassi juurde. Kohale jõudes tabas teda aga suur üllatus. Annabel naeris koos Karolini ja Siljaga eemal, pööramata Heleni saabumisele üldse tähelepanu. Vaikselt hakkas tüdruk aru saama, mida Inger silmas oli pidanud. Pettunult pööras tüdruk ringi ning marssis WC-sse, hoides silmadesse tungivaid pisaraid tagasi.

Nii möödus terve päev. Annabel istus tundides Silja ja Karolini juures ning naeris nendega ja vahetundide ajal olid nad samuti koos. Ning kogu selle aja vältel ei vaadanud Belts Heleni poolegi. Päris mitmel korral leidis tüdruk ennast WC-s nutmas, mõnikord Inger lohutamas, kuid teinekord täiesti üksi. See kurnas Helenit kohutavalt, kuid samas ta ka teadis, et see kõik oli tema süü. Tema ei olnud Taunost Annabelile rääkinud, vaid valinud Ingeri. Just tema salatses enda parima sõbranna ees ja nüüd oli tulemus käes - Annabel oli oma eluga edasi läinud, jättes Heleni seljataha. Peale kooli ilmus Karl äkitselt tema juurde. "Hei," sõnas ta vaikselt, vaadates kaastundlikult Helenit. "Ma vaatasin, et sa ei olnud täna üldse Beltsiga koos. Mis toimub?" Helen vaatas tükk aega Karli silmadesse, teades, mida ta tegema peab, kuid ometi suutmata ennast selleks sundida. Lõpiks ta ohkas ning sosistas vaikselt: "Meie vahel on kõik läbi, Karl. Mul on tõesti kahju." Midagi rohkemat ütlemata kõndis tüdruk minema, jättes üllatunud nooruki endast maha. Tegelikult ei olnud Karl ainus, kes asja tähele pani. Ka Donna ja Sirelin nõudsid selgitust. Muidugi Heleni käest, sest Annabel hoidis ka nendest eemale. Kuigi, neist möödudes ta vähemalt naeratas ja lehvitas. Kui tüdrukud juhtunust pärast pikka pärimist kuulsid, olid nad veendunud, et kõik laabub ilusasti. Kuid Helen ei olnud selles eriti kindel. Ta saatis Taunole sõnumi, et ei saa sel õhtul poisiga kohtuda ning läks otse koju, logides ennast msni, kus ta kavatses Annabeliga rääkida. Kuid kui ta nägi klassiõe pealkirja, mattis ta selle idee koheleselt maha. Big B. | S, K - nii fann ei saa olla! Omg XD lihtsalt ei olnud eriti kutsuv. Kiirelt vaatas neiu, kas ta "S" ja "K" on sees. Ning Silja oligi messis: "S, sa jätad endast armuvalus poisid maha!" - B. XD. Ka see ei tundunud eriti meelitav. Äkitselt tundis Helen, kuidas viha temas keema hakkas.

Helen. (...) says:
Noh, mitu poissi su seljataha siis jäi?
"S, sa jätad endast armuvalus poisid maha!" - B. XD says:
No ma ei tea XD Uuri B käest, tema loendas neid
Helen. (...) says: Tänu mõnele asjale ei räägi ma enam "B"-ga, nii et kahjuks ei saa ma talt küsida.
"S, sa jätad endast armuvalus poisid maha!" - B. XD says:
Ahjaa, õigus. B rääkis jah. No kahju, siis ei oska ma sid aidata ;p Seda tahtsidki küsida? XD
Helen. (...) says:
Okei. Jah, sellest piisas. Näeme.
"S, sa jätad endast armuvalus poisid maha!" - B. XD says:
Tavai. Tsau XD

Helen turtsatas vihaselt, kui ta vestluse kinni vajutas. "Käi perse," pomises ta vihaselt, marssides voodi juurde ning visates ennast sinna pikali. "Kuidas ta võis niimoodi teha? Hoolimata sellest, et ma talle Taunost ei rääkinud. Ta oleks pidanud aru saama!" pomises ta, virutades rusikaga vastu voodit. Turtsatades tõusis Helen püsti ja jautas taas arvuti juurde, avades wordsi ja pannes oma tunded paberile kirja. Kahjuks oli arvuti avamisega ka msni sisse läinud ning peagi väriseski uus vestlus. Pahaselt avas Helen kasti.

Karl. :S MIKS? says:
Hei.
Helen. (...) says:
Mis tahad?

Alles siis sai tüdruk aru, kellega ta rääkis. Ohates trükkis ta kiirelt vabanduse.

Helen. (...) says:
Sorri, ma ei ole kõige paremas tujus.
Helen. (...) says:
Ma ei tahtnud niimoodi nähvata.
Karl. :S MIKS? says:
Okei, pole probleem. Ma tahtsin lihtsalt küsida, miks sa mu maha jätsid? Kas ma tegin midagi?
Helen. (...) says:
Ei, muidugi mitte!
Karl. :S MIKS? says:
Siis selle poisi pärast, kes sind Tannu sünnal musitas?

Helen kahtles tükk aega, kuid vajutas lõpuks saatmisnupule.

Helen. (...) says:
Sort of yes. Sorry veelkord.
Karl. :S MIKS? says:
Ma ei saa aru, miks sa tema valisid. Ta juba korra reetis sind!
Helen. (...) says:
Kust sa seda tead?
Karl. :S MIKS? says:
Beltsakas rääkis. Mis teie vahel siis ikkagist toimub?
Helen. (...) says:
Ei midagi. Ütle talle minu poolt aitäh. Ma pean minema.

Taaskord vihasena logis tüdruk msnist välja. Nii et tema ja Tauno suhtest kuulutas Annabel kõigile. Seda ta veel kahetseb!