MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!

Go down 
+8
Lammas
black
Kärolyn
padjanägu, [h]
Krissu
nasicc
SixxBitch
Tärru.
12 posters
Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6
AutorTeade
Tärru.
Nobenäpp
Tärru.


Female Postituste arv : 1198
Age : 30
Asukoht : Igal pool.

Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!   Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Icon_minitime16/2/2009, 21:50

Ma tean, et 26 osa on saast ja et 27 on veel rohkem saast, aga ma ei osanud midagi paremat teha. Ja mõnes mõttes mulle 25 osa isegi meeldib.. Igatahes on see nüüd lõpp. Aga mul on teist hooaega ka natuke kirjutatud, nii et.. võib-olla ma teen selle ka valmis. Very Happy Endale, muidugi. ;d
Aga head lugemist. Ja kes loevad, palun märku anda. Oleks hea teada saada, kes selle siis läbi viitsisid lugeda! ;d

25.

Annabel peaaegu et jooksis kooli poole, mis siis, et ta oli niigi viisteist minutit varem kodust välja tulnud. Aga käes oli teisipäev. Nädal aega oli möödunud viimasest vestlusest Silluga ja tüdruk lihtsalt pidi kooli jooksma. Seda enam, et Tannu oli neiu sisetundega leppinud.
Õnnelikult naeratades jooksis tüdruk garderoobi, pani kiiruga jope ära ja tormas seejärel 11B garderoobi juurde.
„Sillu!“ hõiskas ta naeratades, nähes poissi koos paari klassivennaga garderoobis istumas. Kuid hetkel ta nendest ei hoolinud. Annabel oli juba valmis poisile sülle kargama, kui ta märkas nooruki virilat nägu. „Kas me saaksime rääkida? Omavahel,“ sõnas Silver, astudes garderoobist välja ja tegemata oma ajutistest klassivendadest välja. Mis juhtus? Kas ta leidis kellegi TEISE? Kas ta jätab mu MAHA? Just siis, kui.. ma oma elust LOOBUSIN? EI! Annabeli mõte karjus nii kõvasti, et ta arvas hetkeks, et isegi Silver võis seda kuulda.
Poiss peatus garderoobidest eemal ja vaatas kurvalt tüdrukut.

„Miks sa mulle ei öelnud, et ma sulle närvidele käin? Ma oleksin sellest aru saanud, tead. Selle asemel pean ma seda aga sinu sõbrannade käest kuulma! Ma jätan sind ja Tannut rahule, kui sa seda soovid. Ning ma võin siit koolist ka jalga lasta. Kõik saab korda, usu mind. Sa ei näe ega kuule minust enam midagi. Tegelikult ma tulingi täna siia ainult selle jaoks, et sulle seda öelda. Aga.. tead, ma tõesti armastan sind. Nagu tõesti. Aga eks Tannu armastab ka, ja eks see ole õigusega tema võit. Tema oli ju esimene, kuigi mine tea, võib-olla-„
„OOTA, STOP!“ katkestas Annabel teda, jõllitades poissi segaduses ilmega. „Millest sa räägid?“ Oli tuhandeid küsimusi, aga see oli neist kõige tähtsam - selle vastuse teadmisel sai üldine pilt selgemaks. „Ma lähen ära ja jätan su Tannule,“ vastas Silver raske ohkega. „Sa jätad mind maha?“ hüüatas tüdruk hämmeldunult. „Jah, kui seda võib nii väljendada.“
„Sa jätad mu maha, olles enne pannud mind kogu oma elust loobuma? Just siis kui mina Tannu maha jätan ja üksi jään? MIKS ometi? Mida ma TEGIN?“
„Sa ei teinud midagi. Aga su sõbranna tegi sinu eest. Ta rääkis mulle kõik ära.“
„Kõik? Mis kõik?“
„Et ma käin sulle tegelikult närvidele, aga et sa oled liiga hea, et mulle seda öelda.“
„Miks ta seda tegi?“
„Sest ta tahtis, et sa õnnelik oleksid.“
„Aga ma olen ju sinuga õnnelik! Ega ma muidu poleks Tannut maha jätnud!“
„Misasja? Sa jätsid Tannu maha? Miks?“
„Sest ma armastan sind, Silver, mitte teda!“
„Sa.. sa armastad mind?“
„Aga loomulikult! Rohkem kui kedagi kunagi olen armastanud!“
„Tõesti?“
„Jah.“
„Aga Helen-„
„-sai valesti aru.“
Silveri näole ilmus aegamisi naeratus. Ettevaatlikult tüdrukut silmitsenud naeratas poiss ulakalt, astudes sammu Annule lähemale. Kiirelt pilguga üle neiu näo käies kummardus ta ette poole ja surus oma huuled Annabeli omadele. Tüdruk värises, toetas oma käed poisi seljale ja tundis, kuidas Silver oma käed tema pihale asetas. See oli kõik, mida tüdruk kunagi soovinud oli. See oli Taevas. Kool ja kaasõpilased olid nii Annabeli kui ka Silveri mõtetest ammu kadunud. Olid ainult nemad kaks. Taevas. Annabel tundis ängistusega, kuidas nooruki huuled kaugemale tõmbusid.
„Ma armastan sind ka, Annabel,“ sosistas ta naeratades, et siis hetk hiljem neiut veel jõulisemalt suudelda. Annabel naeratas õnnelikult. Jah, see oli kindlasti Taevas.

Kui Annabel lõpuks Silverist eemale tõmbus, viis ta oma pilgu sinna, kus poisi oma juba oli. Tüdrukul oleks hing peaaegu kinni jäänud. Nad kõik olid seal. Inger naeratades, Tannu haavunult, Karl sõbra õlga pigistades ja segaduses ilmsega Annabeli ning Silverit jõllitades, Helen suu ammuli silmi pilgutamas, Donna ja Sirelin tunnustavalt pöidlaid hoidmas, Edvard, käsi Ingeri piha ümber, silmad uudishimust põlemas ja kõige lõpuks Marten, kes muigas laialt, kuigi murelikud pilgud venna poole näitasid Beltsile, kui väga ta Tannule kaasa tundis.

„Noo, mis siin siis toimub? Kell käis juba ammu. Hopp-hopp, klassi!“ Füüsika õpetaja oli kohale jõudnud. Kõik hakkasid vastumeelselt treppide poole liikuma, saates üle õla pilke Annabelile ja Silverile, kes samas kohas seisid. Annabel tõstist pilgu ja vaatas noorukile otsa. Kummalisel kombel ei hoolinud ta hetkel teiste arvamusest. Isegi mitte õpetaja. Kikivarvukile tõustes suudles ta Silverit uuesti. „Hk-hmm. Ma arvan, et ka teie, noored tuvikesed, peasite klassi minema. Jooksuga.“ Kuigi Annabel tahtis vastu vaielda, tundis ta, et Silver noogutas. Pettunult astus ta poisile järgi, hoides noormehe kätt kindlalt enda haardes.
„Ära muretse, ma tulen pärast tagasi,“ sosistas Silver, kui nad Annabeli klassini jõudsid. Ja nooruk suudles tüdrukut jälle.
„Hk-hmm.“
„Jajaa, juba lähen. Tsau, armastan,“ pomises tüdruk Silverist eemale tõmbudes ja silmi pööritades. Poiss muigas ning pilgutas lõbusalt silma. Ning uks langeski Annabeli selja taga kinni. Ohates kiirustas tüdruk enda kohale, ignoreerides kõikide pilke. Küll kuulujutud levisid kiiresti.

26.

„See oli ikka nii nunnu!“ hüüdis Helen, toetades pea seina vastu. „Kuigi, ma olen endiselt pettunud, et sa mulle ei rääkinud!“
Inger, Annabel ja Helen istusid Beltsi toas, pidades enda igakuist pid¾aamapidu. Kuigi Annabel oli tahtnud seda edasi lükata, ei olnud kumbki sõbrannadest nõustunud. Ohates pööras tüdruk ennast tooliga Heleni poole ja pööritas silmi. „Jaa, ma teaan.“ Inger turtsatas ja hüppas laua pealt maha. „Nii. Aeg on meie igakuise moeshow käes.“ Annabel pööritas taas silmi ja ajas ennast püsti. Iga hetk, mis ta Silverist eemal oli, tundus mõttetu. Ilmselt taipas Inger seda samuti. „Mul tuli mõte, võib-olla lisaks üritusele natuke särtsu ja kutsuks pealtvaatajaid?“ Annabeli vanemaid polnud taaskord kodus – nad läksid iga pid¾aamapeo ajaks enda sõprade juurde. Belts tõstis üllatunult pilgu, oskamata kuidagi reageerida, samal ajal kui Heleni silmad täitusid elevusega. „Jaa! Kindlasti Tauno!“
„Mhm. Ja ma mõtlesin veel, et Silver ja Edvard,“ lisas Inger naeratades. „Matut, Karli ja.. Tannut ei tohiks ka unustada,“ pomises Annabel, tundes, kuidas süümekad viimase nimega kaasnesid. „Siis peaks juba Donna ja Sirelini ka kutsuma. Sa ju tead, milliseks nad muidu muutuvad,“ vastas Helen kulme kortsutades. „Jah, ehk nad tahavad ka osaleda!“ Inger vaimustus sellest ideest kohe – ilmselt ei tahtnud ta nii paljude poiste ees liialt tihti kõndida. Annabel noogutas. „Hakkame siis helistama.“

Kahe tunni pärast oli kogu rahvas kohal. Tannu küll keeldus tulemast, aga sellele ei mõelnud enam keegi. See oli ju siiski aimatav. Donna, Sirelin, Inger, Helen ja Annabel seisid Beltsi taos, valides endale riideid välja. „Me peame alustama! Kes esimene on?“ hõikas Inger, vaadates üldises segaduses ringi. „MINA!“ karjus Donna jalule hüpates ja oma uhkes kostüümis välja tormates.

Annabel ohkas. Oli viimane voor ja tema oli tüdrukutest viimane. Ning otseloomulikult filmisid poisid kõike. Neiu raputas pead ja jälgis, kuidas Inger talle aina lähemale jõudis. Järgmisel hetkel kõndis tüdruk juba elutoa poole, ballikleit ilusti lehvimas. Kui ta sisse astus, peatus tema pilk koheselt Silveril ja vali muusika kadus. Säravalt naeratades pööras tüdruk ümber ja alustas tagasi kõndimist. Äkitselt komistas ta aga enda jala taha ning järgmisel hetkel oli ta juba Silveri kaitsvas embuses. Naeratades juhtis poiss teda tantsusammul, pöörates niimoodi moeshow tantsimiseks. Silmanurgast nägi Annabel, et ka teised olid tagasi tulnud. Edvard ja Inger tantsisid ühes nurgas ning Helen ja Tauno keerlesid toa keskel. Ka Sirelin ja Marten ning Donna ja Karl olid paaridesse võtnud, viimased, kusjuures, suudlemas. Annabel naerats ja pöördus Silveri poole.
„Ma igatsesin sind,“ sosistas ta. Poiss naeratas. „Mina sind ka.“ Ja juba olidki nooruki huuled tüdruku omad leidnud.

Kõik olid jälle ära läinud, sest Inger oli kategooriliselt keeldunud nende pid¾aamapidu mingisuguseks tavaliselt peoks muutma. Kolm tüdrukut istusid diivanil, pilk naelutatud televiisorile. Nad olid pea kolm tundi tagasi pannud mängima DVD „Titanic“.
„I promise!“ ütles Rose parajasti, hoides Jack’i jäätnunud käest kinni. Annabeli põsed olid pisaratest märjad ning ka Helen ja Inger pilgutasid lummatult silmi.
„Okei,“ sõnas Annabel telekat kinni pannes, „me peaksime magama minema.“ Titanic oli lõppenud, vana Rose kalliskivist südame merre visanud ja oma loo lõpetanud. Teised kaks noogutasid, haigutades kordamööda. „Ehk tõesti,“ pomises Helen, ajades ennast diivanilt püsti ja komberdades Annabeli toa poole. Kolm tüdrukut olid selleks õhtuks suure madratsi maha laotanud, nii et nad kõik sinna ära mahtusid. „Kuidas teil siis Edvardiga läheb? Ja sul Taunoga?“ uuris Belts, heites keskele pikali ja tõmmates teki kurguni. „Suurepäraselt,“ vastasid Helen ja Inger koos, vahetades lõbustatud pilgu. „Ja sul Silveriga?“ küsis Helen, pöörates pea pinginaabri poole. „Meil Silluga läheb samuti suurepäraselt,“ vastas Annabel naeratades, sulgedes samal ajal silmad ja ohates rahulolevalt. „Siis on ju hästi,“ pomises Inger, sipeldes veel natuke aega. „Ma mõtlen koguaeg, et huvitav, kas me jäämegi nüüd elu lõpuni nendega kokku? Noh, et me oleme ju siiski nii noored!“
„Mina kavatsen küll Silluga kokku jääda.“
„Ja mina Taunoga!“
„Nojah, aga kui keegi neist leiab endale meist parema?“ Inger ikka ei tahtnud seda teemat jätta. „Ah, sa ikka pead kõik ilusa ära rikkuma?!“ torises Helen, mühatades nördinudlt. „Ei, ma lihtsalt mõtlesin..“
„No vot. Siis mõtle vähem!“
„Okei, aga.. mitut last te saada tahaksite? Ja mis nimedega? Ma mõtlen, et mulle piisaks kahest küll. Näiteks Siim ja Kelli.“ Helen pööritas tähendusrikkalt silmi, kuid vastas siiski tüdinenult: „Ühtegi, nagu sa väga hästi tead. Nad käivad pinda!“ Nüüd oli Annabeli kord silmi pööritada. „Ma olen mõelnud neljast. Karl, Kati, Alice ja Marko. Eriti tore oleks, kui kaks neist oleksid kaksikud. See oleks nunnu.“
„Oeh, sina ja sinu lastejamad,“ pomises Helen jälle silmi pööritades. „Ja üldsegi, miks sa Karli tood välja, aga mind mitte?“
„Ma ei too teda välja. See nimi lihtsalt meeldib mulle.“
„Jajaa, mida iganes. Head ööd.“
„Head ööd.“
„Head ööd.“
Tagasi üles Go down
http://raamatuhull.wordpress.com
Tärru.
Nobenäpp
Tärru.


Female Postituste arv : 1198
Age : 30
Asukoht : Igal pool.

Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!   Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Icon_minitime16/2/2009, 21:51

27.

Helen ja Tauno, Inger ja Edvard ning Annabel ja Silver jalutasid mööda parki, kõigil näod naerul.
„Uskumatu, et kooli algusest on ainult kuu aega möödas,“ sõnas Tauno naerdes, suudeldes Heleni pealage. „Ausalt,“ vastas Annabel, tugevndades enda haaret Silveri ümber, „nii palju on juhtunud!“
„Üle pika aja on nii soe ilm. Kui ma silmad kinni panen, siis võin ette kujutada, et on suvi. Imelik,“ sõnas Helen, minnes eelmisest teemast täiesti mööda. Inger muigas, hoides Edvardi käest. „Võib-olla liigub ka päikese jaoks kõik liiga aeglaselt.“ Helen vangutas pead.
„Hei! Seal on sobilik koht istumiseks!“ Edvard osutas ühe väiksema künka poole. Teised naeratasid.
Rohelisele murulapile jõudes laotasid noored tekid maha ja võtsid istet.
„Kurat, mahl jäi maha. Ma lähen ostan kiiresti,“ sõnas Silver, hüpates Annabeli kõrvalt püsti. „Käi ruttu, palun,“ vastas Annabel naeratades, suudeldes kiirelt noorukit. „Jaa.“ Silver naeratas samuti ja jooksis seejärel minema. „Niisiis. Kas te võtsite twisteri kaasa?“ küsis Inger. „Muidugi,“ vastas Helen särades, võttes ühest kotist suure karbi välja. Edvard avas just suu, et midagi vastu öelda, kuid enne, kui ta seda jõudis, kõlas vali pidurite krigin ning seejärel suur mats. Kõikide noorte tähelepanu pöördus autoteele. „Kurat,“ pomises Tauno, olles teele kõige lähemal, „õnnetus.“ Viis noort tõusid kiiruga ning jooksid autode poole. Kui nad olid piisavalt lähedal, et sündmustikust aru saada, karjatas Annabel läbilõikavalt. „See on Sillu!“ karjus ta, joostes hingeldades maas lebava verise kogu juurde. „Kurat,“ pomises Edvard, kiirustades teistega järgi ja haarates taskust mobiili.
„A-annu.“
Hääl kahises kohutavalt ja oli peaaegu arusaamatu. „Ma olen siin,“ vastas tüdruk, haarates pisarate voolates nooruki käest. „Ära muretse, kõik saab korda. Kiirabi tuleb kohe. KURAT, KUTSUGE SEE NEETUD KIIRABI!“ Viimase lause karjus ta teistele, heites neile vaid kiire pilgu.
„A-annu, m-ma a-arm-mastan sind.“ Annabel noogutas kiirelt. „Ma tean. Ma armastan sind ka. Aga ära palun räägi praegu. Sa pead jõudu hoidma. KUS, KURAT, SEE KIIRABI ON?“
„S-suud-dle mind, p-palun.“
Annabel kummardus pisarmärja näoga alla ja suudles õrnalt poissi. „Ära muretse. Kõik saab korda, ma luban.“ Ja lõpuks ometi oli kuulda kiirabi vilkureid.
„M-ma ar-rmast-tan sind, An-nab-bel, p-pea meel-les.“
„Ma pean. Kõik saab korda. Kõik saab korda.“
Kuid siis sulgusid poisi silmad ja tüdrukule tundus, et ta hingamine peatus samuti. „Silver? SILVER! TEHKE OMETI MIDAGI!“ Arstid olid nendeni jõudnud ja asetasid nüüd Silveri kanderaamile, pumbates talle õhku kopsudesse. Annabel ronis nende järel kiirabi autosse, vappudes üle keha nutust.

Annabel istus diivanil, oskamata midagi teha.
„BELTS! On sinuga kõik korras?“ See oli Helen, kes koos teistega lõpuks ometi kohale oli jõudnud. „Kuidas Silveriga on?“ küsis Inger, vaadates hirmunult sõbrannat. „On ta..?“
„Ta on elus. Veel. Nad opereerivad teda juba pikemat aega.“ Kohe oli aru saada, et tüdrukule oldi rahusteid antud. Tema silmad küll ujusid pisaratest, aga tema hääl kõlas enam-vähem normaalselt. „Kõik saab korda,“ sosistas Helen, surudes sõbranna enda vastu. „Kõik saab korda.“ Annabel tõi esile rea värvikaid nuukseid, kuid lasi Helenil ennast rahustavalt kõigutada.

„Olete te siin Silver Pärmi pärast?“
Annabel avas koheselt silmad, vaadates õudusega valges kitlis arsti. „J-jah,“ vastas ta nuuksudes.
„Kas te olete tema sugulased?“
„Ma olen tema tüdruk.“ Arst saatis Annabelile pika pilgu ning ohkas siis. „Te võite teda vaatama minna, kui soovite.“
„Muidugi. Kus ta on?“
„Siit kaudu.“
Kui Annabel lõpuks arsti järel ühte palatisse astus, jooksis neiu voodi juurde, kus lamas teadvusetu Silver. „Millal ta üles ärkab? Kuidas temaga on?“ küsis tüdruk, vaadates tähelepanelikult poisi nägu. Arst hammustas huulde. „Sellest ma õigupoolest rääkida tahtsingi,“ sõnas ta aeglaselt. Annabel pööras hirmunult pilgu arstile. Mees niheles ebamugavust tundes. Ilmselgelt ei olnud ta valmistunud sellest teismelisele rääkima.
„Asi on nii, et ta ei pruugi veel nii pea üles ärgata,“ sõnas ta ettevaatlikult.
„Mismõttes?“
„Ta.. ta on koomas.“
Kohe, kui Annabel selle sõna tähendust taipas, teadis ta, et käes on lõpp. Tühjus. Pimedus. Kõik. Läinud.
Lõpp.
Äkitselt läks tüdruku silme-eest mustaks ja ta vajus haiglapõrandale kokku, mõttes kajamas ainult üks lause.

„Ta on koomas.“

THE END.
Tagasi üles Go down
http://raamatuhull.wordpress.com
EITC.
Tindisüda
EITC.


Female Postituste arv : 1073
Age : 30
Asukoht : Tallinn&Võru.

Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!   Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Icon_minitime16/2/2009, 23:16

Phh.
Ma vihkan seda lõppu.
Ma ei lugenud seda, kusjuures.
Ma ei tahtnud.
Aga põhimõtteliselt.
Ja kahekümne viiendat osa ma armastan.
Kuigi selle lõpp on veidi imelik.
Aga üldiselt ...
Tagasi üles Go down
Espada
Maailmapäästja
Espada


Female Postituste arv : 777
Age : 30
Asukoht : Viljandi

Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!   Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Icon_minitime24/2/2009, 17:07

Oh mu jummal, Ann! Very Happy Sa suutsid mu jälle nutma ajada.
Aga see on siiski parem, kui suremine. Ma loodan, et ta saab korda. Päriselt. Silver on mu lemmiktegelane siin ever! Sa ei saa midagi paha teha, onjuonju?!
Aga suurepärane jutt. Õnnetus läks vääga kiiresti kuidagi. Aga armastan, armastan!
Tagasi üles Go down
http://signkolm.blogspot.com
Tärru.
Nobenäpp
Tärru.


Female Postituste arv : 1198
Age : 30
Asukoht : Igal pool.

Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!   Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Icon_minitime24/2/2009, 19:15

Signe-Signe. Sillu PEABKI lemmik olema! Very Happy Aga.. jah, ma ei ütle, mis seal saab. XD Jaa... tegelt on nõme see, et mu vihik selle jutu järjega on kadunud. *kortsutab kulmu* Kuigi mul on arvutisse kõik kirjutatud, aga...
Ja ma tean, et läks kiirelt. Ma ei osanud pikemalt kirjutada. Very Happy Sorri.
Aga.. mulle meeldib, kui see piisavalt kurb oli, et sa nutsid. Noh, jah, okei, ei ole tore, et sa nutsid, aga.. mulle meeldib, kui mu jutud sellised on. Very Happy Siis on need minu jaoks enam-vähem piisavalt head! XD
Aga.. jah. Tänud. See teeb tuju niii heaks! (:
Tagasi üles Go down
http://raamatuhull.wordpress.com
Karolin
Põ(h)jatark
Karolin


Female Postituste arv : 974
Age : 27
Asukoht : Mõtetes

Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!   Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Icon_minitime19/12/2009, 19:10

Algus oli hea, aga lõpp vajus minu arvates natuke ära
Tagasi üles Go down
Tärru.
Nobenäpp
Tärru.


Female Postituste arv : 1198
Age : 30
Asukoht : Igal pool.

Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!   Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Icon_minitime19/12/2009, 20:58

Tegelikult see oligi s*tt jutt. Very Happy Ja ma ei mõelnudki, et see peaks hea jutt olema. Very Happy Ma kirjutasin lihtsalt suvalt, fakte eriti välja mõtlemata ja täiesti ebanormaalsetel aegadel. Niisiis ma ei imesta, et lõpp ära vajus. ;d See on pigem nagu mingi reidijutt vms, ja see mulle ei meeldi. Very Happy
Tagasi üles Go down
http://raamatuhull.wordpress.com
Sponsored content





Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Empty
PostitaminePealkiri: Re: Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!   Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD! - Page 6 Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Life, that sucks! | (27/27 osa) LÕPETATUD!
Tagasi üles 
Lehekülg 6, lehekülgi kokku 6Mine lehele : Previous  1, 2, 3, 4, 5, 6
 Similar topics
-
» Life sucks sooo much

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Ebaaktiivsed kaustad :: Tärru. looming-
Hüppa: