A/N: Hello! Werewolf and Erewin are back with a new story! Ma ei kirjuta seda üksi, vaid koos meie kalli geeniuse Erewiniga!
So, öelge, mis arvate esimesest osast, ja siis otsustame, kas paneme uue osa ka üles.



Chapter 1


"A man without love is just a half of man-"
"Brenda McKellar! Kas sa lõpetad?" Kahvatupruunide sirgete vööni ulatuvate juustega tüdruk näis suhteliselt tüdinud.
"See on meie eurolaul, Ashley," vastas Brenda McKellari nimeline tüdruk, kelle süsimustad juuksed olid jaotatud kahte lühikesse turritavasse patsi.
"No ja siis?" Ashley põrnitses oma parimat sõbrannat, nii et sinakasrohelised silmad tundusid peaaegu sädemeid pilduvat. "See ei pruugi igaühele meeldida. Ja see, et sa oled selle laulu esitaja õetütar, ei anna sulle mingeid eriõigusi."
Brenda mühatas ninakalt ja keeras selja, nii et tüdruku musta-valge ruuduline kleit lehvis. Ashley muigas. Kerge tuulehoog pühkis üle lagendiku ja tüdruk tõmbas valge jaki hõlmad koomale. Augustikuu oli Londonis eranditult nagu oktoober mõnel natuke soojemal maal. Ja eriliseks erandiks ei olnud ka 14. august.

Sellel päeval pidi Ashley Thompsoni elu igaveseks muutuma.

Ashely võttis jakitaskust pastakataolise kirjutusvahendi ja asus sellega kaunistama valget kivi, mille kõrval ta istus. Tint valgus kivile haruldaselt hästi ja imbus pragudesse. "Mida sa teed?" küsis Brenda, kes oli sõbrannale selja tagant ligi hiilinud. "Joonistan, nagu näed," vastas Ashley pastakaga kivile kriipse tõmmates. Ta oli tegelikult natuke närvis - sügisel pidi ta kooli minema. Kuid kahjuks olid nende koolid erinevad - Brenda pidi minema Stonewalli keskkkooli ja Ashley...Ta ei olnud veel seitsmeaastanegi, kuid juba metsikus ise - temast pätimat olevust ei leidunud terves Surreys. Paistis, et Little Whingingis pole enam ühtegi inimest, kelle uksepiidale ta poleks pannud veeämbrit, kelle prügikastis poleks käinud tema õhutusel Brenda kass nimega Dude või kelle aknaid poleks ta kildudeks visanud. Brenda ei käinud küll Ashley pahategudega eriti kaasas, ent niipalju kui käis, oli temal õnnestunud vahelejäämisest pääseda. See-eest Ashley lausa nautis vahelejäämist ja lasi end alati kinni võtta. Seetõttu pidi tema minema St Brutuse erikooli. Seal olid temasugused huligaanid.
Ashley lõpetas joonistuse ja kivile jäi terendama tumesinine roosiõis. "Kena," tunnistas Brenda. Ashley noogutas kergelt ja silmitses lille. Siis ajas ta end sirgu. "Läki. Ma polegi sel nädalal veel Jeremy roose retsinud." Jeremy Corn oli hinnatud roosikasvataja, aga tema saagi rikkusid Ashley ja Brenda alailma ära.
Brenda noogutas õhinaga. Tüdrukud pistsid korraga jooksu, kleidid jahedas tuules lehvimas.

Nad peatusid kõrge roosiheki juures, mis kõrgus Corni maja taga. "Sina ees," õhutas Brenda itsitades. Ashley toksas jalaga üht aialauda. See ei teinud teist nägugi. Kuid selle kõrval olev teivas kukkus müksu peale ümber. Ashely suu venis naerule, kui ta oma õblukese keha august läbi pressis. Brenda tuli kohe tema järel.
Nende pilgule avanes punase-kollasekirju väli. "Jeremy on jälle paigutust muutnud," mühatas Brenda kergelt, hüppas siis lillepeenrasse ja asus seal ringi keerutama. Ashley turtsatas sirutas siis käed ette ja tegi kukerpalli, nii et rada laiakslitsutud roose maha jäi. "Tead, ma tahan ka Brutusesse!" karjus Brenda õielehti õhku loopides.
"Seda sa ka saad, kui siit kohe ei kao!" müristas üks hääl. Tüdrukud tardusid hetkeks, vahtides Jeremy Corni, kes neid põrnitses, muruniiduvikat käes.
"Ups," tegi Ashley.
Siis ta naeratas laialt, kahmas Brendal käest ja pistis jooksu.
"TULGE TAGASI!" möirgas Corn nende selja taga.
"Ei tule ikka küll!" kiljus Ashley.
Siis nad peatusid. Aiaaugu ees seisis Jeremy väga kurjailmeline vanem vend Joe.
"Uuups," tegi seekord Brenda.
Nende juurde rühkis Jeremy. "Retsivad minu roose!" kostis pahast porinat. Ta peatus tüdrukute ees, kes talle otsa vaatamiseks pea kuklasse keerasid.
"Tere päevast, härra Corn," tegi Ashley inglinäo pähe.
Jeremyt see ära ei petnud. "Seekord jääte mõlemad vahele, lähete mõlemad sinnasamussegi Brutusesse, ei retsi enam minu roose..." Ta lajatas oma suure kämbla Brenda õlale. Brenda kraaksatas ja püüdis end lahti väänata, ent mehe käsi püsis kindlalt ta õlal ja hoidis kinni.
"Joe."
Joe kuuletus ja üritas Ashleyst kinni kahmata, kuid tüdruk oli kiirem: ta põikas nii kiiresti eest ära, et korraks polnud teda nähagi.
"Mida värki?" Joe sööstis teist korda Ashley poole, ent too kadus jälle välgukiirusel.
"Hoia seda siin," käskis Jeremy. Joe pigistas Brenda teise õla enda kätte, nii et tüdruk viskles. Jeremy aga viskas vikati maha ja hüppas Ashley poole.
Tüdruk seisis sekundi murdosaga Jeremy seljataga, endal näol sama šokeeritud ilme, kui ülejäänud kolmel kokku.
"Vau," sosistas Brenda, kellel olid silmad pärani.
Jeremy tegi veel ühe katse. Ashley hüppas ja...
Ta istus Jeremy maja katusel.
All ahmisid kõik õhku, ent Ashley oli nii jahmunud, et ta kukkus üle ääre alla.
Kummalisel kombel ei saanud ta kriimugi.

Ning just samamoodi jätkus see järgmised viis aastat, ilma et keegi - kõige vähem Ashley ise - oleks aru saanud, mis toimub. Kuigi need imelikud asjad kippusid ehmatama, suutis Ashley neid peagi mingil määral kontrollida ja tavaliselt kasutas ta neid selleks, et veel rohkem pahandust teha.

Oli 22. juuli, Ashley sünnipäev. Suur seinakell lõi kümme pauku. Kell oli kümme hommikul. Ashley istus aias kirsipuu otsas, sõi kirsse ja pildus Dude'i kirsikividega. Niiviisi oli ta mitu tundi istunud.
Lähedusest kostis samme. Ashley vaatas värava poole ja nägi postiljoni.
"Härra Gregorius!" rõõmustas ta ja hüppas puu otsast alla. Postiljon nimega Martin Gregorius oli ainuke inimene, keda ta kiusata ei viitsinud ja nad said suhteliselt hästi läbi.
"Tere hommikut ja palju õnne sünnipäevaks, preili." Härra Gregorius lehvitas talle oma postiljonimütsiga.
"Mulle midagi on?" küsis Ashley väravale nõjatudes rõõmsalt.
"Moment," ütles härra Gregorius ja asus postikotis tuhnima. Järgmisel hetkel ulatas ta Ashleyle neli ümbrikku ja ajalehe. "Kaks on su isale, arvesta sellega."
"Tänan, härra Gregorius!" sidistas Ashley nobedalt, võttis ümbrikud ja tuiskas tuppa.
"Kesse niimoodi laamendab?" küsis Ashley isa Ian Thompson, kes tugitoolis istus.
"Mina!" naeris Ashley, viskas isale ajalehe ja kaks temale adresseeritud kirja ning hüppas oma kirjadega diivanile. Ashley rebis innukalt esimese ümbriku lahti. Selle sisuks oli sünnipäevakaart Brendalt ja tema vanematelt. Ta asetas kaardi enda kõrvale maha ja avas järgmise ümbriku. Taaskord kaart, seekord Ashley isa USAs elavalt õelt. Tüdruk uuris parajasti oma tädi saadetud lilledega kaarti, kui uksekell helises. Ashley ajas ennast püsti ja jooksis uksele. Kui tütarlaps avas ukse, siis sattus ta tõtt vahtima ühe väga kummaliselt riietatud naisega. Võõral oli peas mingisugune sinine lotu, seljas roosa lilleline kleit, mis talle kohe üldse ei sobinud ning jalas olid tal kalamehe saapad. See imelik riietus ei läinud kuidagi kokku naise range olemusega. Daami välkuvates silmades oli näha halvakspanu, kui ta nägi, et Ashley jõllitas teda häbi tundmata. Naine köhatas valjusti ja tüdruk läks näost punaseks.
"Tere, mina olen Minerva McGonagall," teatas võõras. "Kas sinu vanemad on kodus?"
"Eem, on jah. Tulge sisse," kutsus Ashley ukse eest ära astudes. Minerva McGonagall sammus edasi ja Ashley pani tema taga ukse kinni. Siis pöördus tüdruk toa poole: "Isa? Ee..Sinu ja ema juurde tuldi."
"Sinu juurde ka, preili Thompson," märkis oma lotut otseks seadev McGonagall.
"Kust te mu nime teate?" küsis Ashley jahmunult.
McGonagalli päästsid vastamisest Ashley vanemad, kes olid esikusse jõudnud ja hämmendunult võõra välimust tunnistasid.
McGonagall pöördus nende poole. "Mary ja Ian Thompson?" küsis ta natuke kõrgilt.
Ashley ema noogutas kergelt.
"Ee...Tulge edasi," suutis ta siiski lõpuks suust välja saada.
McGonagall noogutas kergelt ja astus joonelt elutuppa, nagu oleks ta teadnud, kus see asub. Asjast äärmiselt huvitatud Ashley sibas otse naise sabas. Kõige lõpuks jõudsid kohale Mary ja Ian.
Naine patsatas kergelt diivanile istuma. "Ma tulin siia sõnumiga. Preili Ashley Thompsonile."
Ashley, kes oli ennast diivani teise otsa istuma seadnud, naeratas kergelt. "Sõnumiga?" küsis ta leebelt. Korraks vaatas ta ema ja isa poole, kes tugitoolides istusid, hämmeldunud näod peas, ja siis jälle McGonagalli.
Too aga võttis mingist mütsi moodi käekotist kirja ja ulatas selle Ashleyle. "Loe kohe läbi."
Üle mõistuse põnevil Ashley võttis ümbriku vastu ja jäi seda hetkeks uurima. Ümbrik oli valmistatud kollakast tugevast materjalist, Ashley nimi ja aadress olid kirjutatud sügavrohelise tindiga. Mark puudus.
Ashley tõmbas ümbriku lahti, võttis kirja välja ja luges:






Ashley pea täitus kõikvõimalike küsimustega ja ta ei suutnud otsustada, millist neist kõigepealt küsida. Lõpuks pahvatas ta: "Mida see tähendab - nad ootavad mu öökulli?"

Mina ? Geenius ? Hell no.
Enamuse on siis ikkagi WT kirjutanud. 10 punkti neile, kes saavad minu lollaka kirjutamisstiili järgi aru, et ma olen kusagile midagi vahele sokutanud.

Jeejee, Sigatüügas :]

Erewin - Jah, oled geenius. ^^

Bullet - Sigatüügas ^^

Murtagh - Mismõttes kopeeritud? Ega ma tervet kirja ei hakka ise otsast peale uuesti välja mõtlema. Ahjaa, öökull. Nojasiis, et sama küsimus? Keda kotib?
Patsatas-potsatas, on seal vahet?
Loeloe :)

Ma ju ei tea, mis koolid seal Inglismaal veel on. Ega ma inglane pole.
Mis see 'ei saanud viga' HPsse puutub? Seda küll seal ei mainitud.

Okei, Murtagh, rahune maha.
Pealkiri ütleb selgesti: Harry Potteri fanfic, elad üle.

Minu meelest on see jutt äge ja mind küll mingi kopeerimine ei häiri Tundub, et sellest tuleb päris korralik fikk, nii et ma ootan rõõmuga uut osa

A/N; Väga pisikene osa tuli.



Chapter 2



McGonagall kergitas kulme. "Ebatavaline küsimus. Muguverelised küsivad tavaliselt, mis koolist jutt käib."
Ashley punastas kergelt. Siis tekkis ta näole mõtlik ilme ja ta küsis: "Muguverelised?"
"Nõiad ja võlurid, kelle vanemad on mugud ehk ilma võluvõimeteta inimesed," vastas McGonagall natuke kärsitult.
"Oodake nüüd moment." Ashley vahtis McGonagalli tuimalt. "Kas te tahate öelda, et see värk mida ma oskan, on...võlukunst?"
"Loomulikult on see võlukunst, mis asi see veel olla saaks?"
"Kas teie olete ka...nõid?"
"Igatahes." McGonagall lükkas nina peal allavajunud prillid ülespoole.
"Tõestage," lausus Ashley ninakalt.
McGonagall vaatas talle korra väga rangelt otsa. Järgmisel hetkel seisis seal, kus ta istunud oli, vöödiline kass, kelle ainsaks sarnasuseks koha eelmise omanikuga olid kandilised laigud silmade ümber, nagu prillid.
Ashley vanemad istusid tardunult tugitoolis. Mõlemad jõllitasid kassi nagu see oleks tulnukas. Lõpuks ajas tüdruku isa ennast püsti ja köhatas.
„Ashley, mis 'värgist' sa rääkisid?“ küsis mees.
„Eem,“ ütles tütarlaps. „No mõnikord ma võibolla liigun kiiremini, kui päriselt võimalik on, hüppan katustele ja alla kukkudes ei saa haiget ja ...“
Ashley peatus kohe seal, kui oli näinud oma ema õudust täis pilku.
„Kukud alla katuselt?“ küsis tüdruku ema nõrgalt.
„Nagu ma ennem mainisin, ma ei saanud haiget,“ lausus tütarlaps.
Hetkeks valitses majas vaikus. Ashley ema vaatas tüdrukut nõrgalt, McGonagall silmitses Ash’i, tütarlaps ise uuris Sigatüüka kirja ja isa jõllitas tuimalt vaipa.
„No palun väga,“ katkestas täiskasvanud nõid vaikuse. „ See kõik, millest teie tütar rääkis, on võlukunst. Koolieelikud suudavad mõnikord vähesel määral võlukunsti kasutada."
"Mis värk selle Sigatüükaga muidu on?" küsis Ashley kirja tagant.
McGonagall turtsatas pahaselt. "Sigatüügas on võlukunstikool, nagu sa kirjast näed. Seal õpetatakse võlukunsti õieti kasutama."
"Ahah."
Majas valitses taaskord vaikus, ainult Dude laamendas ukse juures ühe saapaga.
"Mis see öökulli ootamine siis tähendab?" küsis Ashley lõpuks.
"See tähendab, et sa pead kooli saatma kirja, milles ütled, et said kirja kätte ja lähed sügisel kindlasti Sigatüükasse."
"Selge." Ashley uuris nüüd varustuse nimekirja. "Kust ma need...katlad ja raamatud saan?"
"Londonist."
"Aga...Seal pole selliseid poode." Ashley tundis Londonit läbi ja lõhki.
McGonagall saatis talle veel ühe range pilgu ja tüdruk punastas. "Tegelikult on küll. Sa pead minema Diagoni põiktänavale."
"Ee.." tegi Ash küsiva näo. Londonis tema teada sellist põiktänavat polnud.
"Otsi välja kõrts nimega "Lekkiv Katel". Sees palu baarimees Tomi, et ta sulle värava lahti teeks."
"Olgu pealegi." Ashley kratsis natuke kahtlevalt pead.
McGonagall tõusis püsti. "Sellisel juhul olen ma lõpetanud. Head päeva."
"Oodake moment!" Ashley hüppas püsti. "Kas selle kraami eest meie rahaga maksta saab?"
"Diagonil on pank nimega Gringotts. Seal saad oma raha võluraha vastu vahetada."
Ashley noogutas. McGonagall samuti ja ütles: "Sellisel juhul head päeva."
Ning ta sammus välisukse juurde, tõmbas selle lahti ja kadus.

"Igatahes." McGonagall lükkas nina peal allavajunud prillid ülespoole.
"Tõestage," lausus Ashley ninakalt. , meenutab HP 6. osa filmist kui oli Tom Riddle seal orbude kodus ja lasi Dumbledorel tõestada, et ta on tegelikult võlur. *Turts* Aga mulle meeldis. Kuidagi liiga lühike, vähe tegevust... Ma ootan seda millal ta Sigatüükasse läheb. :} See oleks vist irooniline kui vaadata seda sinu teist fanficki (Sõrmuste Isanda teemaline).

Ootan uut ;D

Mis sa arvad, et mingi muguperre sündinud nõiake usub ka seda, kui talle öeldakse, kes ta on? Tõestust on ikka vaja. Ma arvan, et Hermy küsis ka tõestust.