- Liina kirjutas:
- Lahketüdruk üritab siis uue osaga pihta hakata varsti
HAHAHAHAHAH :'D Jaah, 5 kuud ongi varsti.
10."Lõpeta ära, Isabel, palun!"
Siis lükkas Siim hundi enda pealt maha, pühkis näo enam-vähem kuivaks ning tõusis istuli. Loom toetas enda pea õrnalt Siimu jalgadele ja niuksatas. Siim silitas hunti ning küsis temalt peaaegu sosinal:
"Isabel, kus sa olnud oled? Me muretsesime su pärast... Ma igatsesin sind."
Nimelt oli Isabel hundikutsikana ühel sarnasel talveõhtul Siimu vanaisa maja juurde tuigerdanud, kõhn, tokerdanud ja näljane. Siimu vanaisa, kes loomi hästi tundis, arvas, et looma ema oli hukka saanud, seega võttis ta helevalge hunditüdruku enda juurde. Kui Siim oli loomakest näinud, oli poiss temasse otsekohe kiindunud ning kui hunt eelmisel aastal metsa pagenud oli, oli Siim väga kurvastanud. Nüüd silitas ta järjest pimenevas metsas taasleitud sõpra ja sosistas talle tasakesi, kui väga ta looma igatses. Järsku raksatasid oksad veel kord ning mööda kuupaistest sädelevat lund liginesid Siimule ja Isabelile kolm ukerdavat hundikutsikat. Kõik olid oma ema koopiad, muidugi kordades väiksemad. Esialgu olid nad üsna arad, aga kui Isabel nende juurde astus ning nad õrnalt Siimu juurde tassis, kohanesid nad poisiga kiiresti.
"Nojaa, ma oleks pidanud aru saama, MIKS sa siia tulid..." ütles Siim nüüd ja üritas kõiki hunte korraga silitada. Lõpuks heitis ta pilgu oma telefonile. Kell hakkas seitsmele liginema ning poiss otsustas tagasi minna. Veel viimast korda Isabeli ja kutsikaid silitanud, tõusis ta püsti, rapsis suurema osa lumest maha ja lahkus, korduvalt tagasi vaadates. Ka Isabel asus poegadega koos minekule.
Metsast väljudes oli vanaisa talu juba kiviga visata. Siim kiirendas pisut sammu ning juba paari minuti pärast astus ta õuele.
"Noh, küll sul läks ikka kaua," ütles vanaisa, kes parajasti pliidi alla puid lisas.
"Jah, sain Isabeliga kokku," kostis poiss. Angela tõusis püsti ja jõudis hääle järgi Siimuni.
"Kes on Isabel?" küsis ta veel enne, kui vanaisa midagi öelda jõudis.
"Oo, kas ma haistan armukadedust? Ära muretse, Isabel ei ole tüdruk. Vanaisa räägib," vastas Siim ning surus Angela laubale musi. Vanaisa muheles, tõusis pliidi äärest püsti ja jutustas ka Angelale Isabelist. Kui vanaisa ohates vaikis, ei öelnud Angela pikka aega midagi, lõpuks ohkas ka tema.
"No, tulge nüüd sööma!" hõikas vanaema ning kõik koondusidki laua äärde einetama ning telekat jälgima.
Kell kolmveerand kaksteist tõusis vanaisa diivanilt üles ja ütles Siimule:
"Poiss, kuule, ma ostsin natuke tulevärki ka, aga ma pole osav sellega, äkki sa tuled mulle appi?"
Siim noogutas, haaras Angelal käest ja kõik astusid esikusse, et end riietada. Minuti pärast seisid nad õuel. Vanaisa ja Siim süütasid aina uusi ja uusi ilutulestikurakette ning need sööstsid vuhisedes taevasse. Angela seisis pisut nukralt Siimu vanaema kõrval, pea taeva poole ja kujutas ette sellist ilutulestikku, nagu ta paari aasta tagant mäletas. Järsku kuulis ta kellegi hingeldamist oma kõrval ning Siim haaras ta oma embusse.
"Head uut aastat, musi," sosistas poiss ja kui tüdruk oli samaga vastanud, suudles Siim Angelat õrnalt.
Juba järgmisel päeval sõitsid noored Kuressaarde tagasi. Koolini oli küll veel pisut aega, aga nad olid maal olemisest juba pisut tüdinenud. Paar päeva puhkasid nad kõigest ja ka teineteisest ning veetsid aega omaette, Siim oli ka Heiliga päris palju koos. Kui poiss parasjagu kodus polnud, käis ta linna peal ringi. Angelaga ta enne kooli ei kohtunudki.
Uue veerandi esimesel päeval jalutasid Siim ja Heili koos kooli. Koos võtsid kasuõde ja kasuvend tossud jalast, riputasid joped nagisse ja panid jalga sisejalanõud. Peaaegu korraga haarasid nad kotid ning asusid klassi poole. Järsku Siim seisatas ja ütles Heilile:
"Fakk, ma jätsin oma empeka garderoobi jope taskusse, ma lähen toon ära selle. Sa ei pea ootama mind."
Tüdruk noogutas ning lahkus, Siim aga pööras kiirel sammul garderoobi poole tagasi. Pleieri kätte saanud, asus ta taas minekule, põrkas aga ukse vahel kokku ühe oma klassiõega.
"Oi, sorri," ütles Siim kohe ning küsis veidi murelikult:
"Ega sa haiget ei saanud?"
Tüdruk raputas õrnalt pead ja üritas Siimust mööda astuda. Muidugi tekkis neil see piinlik olukord, kus mõlemad teineteisest korraga mööduda püüavad ning sellega kuidagi hakkama ei saa. Lõpuks jäi Siim seisma ja lasi tüdruku mööda. Mõlemad naeratasid ning punastasid. Siim astus endiselt õhetades klassi poole.
Vaevalt oli ta saanud oma asjad välja võtta, kui seesama tüdruk klassi astus. Siimule tundus neiu kuidagi tuttav, seetõttu küsis ta pinginaabrilt:
"Kiku, kes see tüdruk on, kes klassi tuli just?"
"Mmm... Liisu. Suht äge tüdruk, vaikne ainult. Aga laulab täiega hästi ja kitarri oskab ka mängida. Vahel tsillime väljapool kooli, tema kitarri ja laulu ja mina trummidega."
"Sa mängid trumme?" küsis Siim üllatunult. Kiku noogutas ning muigas uhkelt.
"Ja Merit? Tema mängib ka midagi?"
"Ei, ta käib meid fännamas," vastas Kristiina turtsatades.
Nüüd helises kell ja nende klassijuhataja astus peatselt ruumi. Tundi alustanud, asus ta rääkima:
"Nii, nagu te teate, siis tuleb meie klassil selleaastasel valentinipäeval midagi teha. Laulda oleks ilmselt kõige lihtsam, minu idee oleks üks duett "Romeost ja Juliast". Kuidas teile see mõte tundub? Kes seda laulma peaks?"
"Liisu," ütles keegi ning kõik olid sellega otsekohe nõus. Klassijuhataja vaatas küsivalt Liisule otsa ja tüdruk noogutas nõusoleku märgiks.
"Aga nüüd üks poiss. Henrik, sina?" pöördus õpetaja ühe tagapingis lamaskleva poisi poole. See ajas end otsekohe sirgu ning raputas resoluutselt pead.
"Oeh... Kes siis? Siim, sina?"
Nimetatu silmitses õpetajat jahmunult. Ta küll pidas üsna korralikult viisi, aga terve kooli ees laulda...
"Ei, ma ei usu, et ma hakkama saaks," ütles Siim, aga Kristiina lausus talle sosinal:
"Kamoon, tee ära see, mis vahet seal on! Sa oled nagunii meie klassist kõige parema häälega poiss ju!"
Ka õpetaja arvates võinuks just Siim seda teha ning lõpuks ohkas poiss alistunult.
"Okei, ma teen ära selle siis."
Silmanurgast märkas ta, kuidas Liisu teda hindavalt seiras ja siis kergelt naeratas. Õpetaja läks tunniga edasi, aga Siim ei kuulnudki suuremat osa jutust. Ta mõtles veel kord selle peale, mida ta valentinipäeva kontserdil tegema hakkab. Ülesanne tundus järjest jubedamana ning tunni lõpu poole hakkas poiss oma valikut kahetsema. Ta kirus enda lollust Kristiinale, tüdruk aga sosistas poisile:
"Rahu, sa saad hakkama ju! Mina toetan sind ja teised ka!" Sellega tõstis ta Siimu tuju pisut ning poiss ei torisenud rohkem.
Ülejäänud päev möödus veidi rahulikumalt. Heilil ning Siimul ja Kikul oli ühepalju tunde, seega said nad koos kodu poole kõmpima hakata. Veidi aja pärast pööras Kiku oma kodu poole ning Siim ja Heili kõndisid kahekesi edasi. Veidi enne õigele tänavale jõudmist teatas Siim:
"Kuule, ma lähen käin Angela juures, sa võid otse koju minna."
"Okei, näeme siis," vastas õde talle.
Siim astus mööda tuttavaid treppe üles ning helistas Angela korteri ukse taga kella. Uksele tuli Ingrid, kes pisut jahedalt poisi sisse kutsus. Siim astus oma tüdruku tuppa ning nägi kohe, et Angela on pisut tujust ära.
"Tsau, tibu, mis viga?" küsis Siim kohe ja istus tüdruku kõrvale voodile.
"Siim... Tsau, ma just tahtsingi sinuga rääkida," vastas Angela tujutult.
"Mis juhtus?" küsis Siim hirmunult.
"Tead... Siim, ära nüüd mõtle, et asi sinus on. Sa oled maailma parim poiss, aga mina ei ole kaugeltki maailma parim tüdruk, keda sa vääriksid. Mul pole midagi. Ma olen lihtsalt mingi vigane väärakas ja... Üldse, kõik läheb minu jaoks liiga ruttu. Siim, ma tahan lahku minna."
Siim istus sõnatult ning lihtsalt jõllitas Angelat.
"Ära aja nüüd sellist juttu! Sa oled kõige armsam tüdruk! Ja pealegi... Võtame hoogu maha, aga me ei pea ju lahku minema sellepärast..."
Tüdruk katkestas teda:
"Peame küll. Ma ei saa nii. Palun, ärme enam nii tihti kohtu. Palun, mine ära, enne kui ma nutma hakkan," ütles Angela ning ohkas.
"Angela, kallis..." ütles Siim ja kallistas Angelat. Ta üritas veel midagi öelda, aga Angela ütles nüüd veel õnnetumalt:
"Palun, Siim, mine..."
Poiss, kellele pisarad silma tulid, tõusis ning astus uksest välja. Joostes läks ta enda majja, enda tuppa, vajus voodile ning ohkas.
Heili astus vaikselt tema tuppa, jäi seisma ja päris:
"Mis sul juhtus? Angelaga midagi?"
"Ta jättis mind maha," suutis poiss lõpuks pomiseda.
Heili nägu venis pikaks ning ta astus vennale lähemale.
"Tule, ma teen sulle teed või midagi," ütles ta ainult ja haaras poisil käest.
Hiljem istus Siim oma toas ning kuulas muusikat. Tuju oli endiselt paha ja poisile kippus masendus kallale. Suurivaevu õnnestus tal kõik ära õppida ning ta uinus juba veidi enne pool kümmet.
Järgmisel hommikul ärkas ta sama tusaselt ja kui nad Heiliga kooli poole kõndisid, valitses nende vahel piinlik ja pingeline vaikus. Koolimajja jõudes tegi poiss ette pisut rõõmsama näo, et keegi pärima ei hakkaks, ja suundus peale jope äravõtmist klassi. Seal tervitasid teda poisid peaaegu korraga hüüdega "Hommik, Romeo!", mille peale poiss turtsatas. Veel enne seda, kui ta koridori suundus, et Kristiina üles leida, astus ka Liisu klassi.
"Hei, Julia," ütles poistekamp nüüd enda arust võrgutavate häältega, mille peale Liisu valjusti naerma puhkes. Heitnud pilgu "Romeo" poole, pani ta oma koti lauale ning asus sealt asju otsima. Siim aga läks Kikut otsima.
Enne tunni algust oli ka Kiku kuulnud Siimu ja Angela lahkuminekust. Esialgu oli uudis talle üsna uskumatu tundunud, aga seejärel oli ta sõpra lohutanud ning julgustanud. Terve päeva üritas ta kõikvõimalike vahenditega poisi tuju tõsta.
Terve nädal möödus vaikselt ja pisut melanhoolselt, aga lõpuks saabus reede. Peale kojujõudmist istusid Heili ja Siim diivanil ning vaatasid filmi, kui uksekell helises. Siim vedas end püsti ja avas ukse. Nähes Meritit ja Kristiinat, kutsus ta sõbrad lahkelt sisse. Tüdrukud olid ka jooke kaasa toonud, nii et õhtu tõotas tulla põnev.
"Ma kuulsin, et sulle kuluks väike jook ära," ütles Merit naerdes ning ulatas poisile esimese pudeli. Kristiina aga küsis:
"Tüüp, sul midagi süüa pole? Ma olen suht näljane täna, pole eriti söönud."
"Eeeh... Kindlasti on, ma tulen aitan otsida?" vastas Siim ja tõusis vastust ootamata püsti. Koos suundusid nad kööki. Kristiina leidis köögikapist riisi ning mingist vanast ajast sinna unustatud söögipulgad.
"Haha, täna mängime hiinlasi," teatas ja tõstis leitu lauale. Siim turtsatas, aga saanud aru, et tüdruk mõtleb asja tõsiselt, lasi ta potti vett ning pani selle tulele. Vähem kui kümne minuti pärast kandsid nad surmtõsiste nägudega neli kausitäit riisi lauale ning ulatasid Heilile ja Meritile söögipulgad. Kristiina ütles prantsuse aktsendiga, nagu mõni kelner:
"Olge lahked, daamid! Meie uusim firmaroog - riis a la kaks idiooti! Muide, see on dieettoit. Muid söögiriistu kasutada ei tohi, süüa saate niipalju, kui pulkadega tõsta oskate."
Siim üritas naeru tagasi hoida, aga kui Kristiina vaikides kummardas ning istet võttis, hakkasid Merit ja Heili naerma ja ka Siim liitus nendega. Lõpuks naersid kõik neli.
"Siim, kuule, ma tulen sinu juurest läbi homme, lähme minu ja Liisu proovikasse, saate oma duetti harjutada," ütles Kristiina veidi hiljem. Siim noogutas naeratades vastuseks.
Noored veetsid ülimalt toredasti aega. Siiski oli Siim veidi tasasem kui muidu. Kui Merit ja Kristiina lahkusid, kinkis Merit poisile lohutuskallistuse.
"Kõik saab korda," sosistas ta poisile kõrva.
"Tead, ma tahaks kõik lihtsalt ära unustada, mis oli, sest haiget teeb..." ohkas Siim vaikselt.
"Oojaa, sa ei tea, kui palju ma mõistan," vastas Merit, naeratas ja lahkus oma tüdruksõbra kannul.
Järgmisel päeval läksidki Siim, Merit ja Kristiina proovi tegema. Ka Heilit kutsuti kaasa, aga ta teatas, et läheb hiljem Marko juurde. Niisiis läksid nad ikkagi kolmekesi.
Prooviruum polnudki Siimu kodust eriti kaugel. Majja astudes viskas Kristiina jope nagisse, tervitas majahoidjat ja tormas siis trepist üles, kisendades:
"Kiisu!"
Ülevalt kostus sama vali vastus:
"Kobi üles!"
Siim eeldas, et tegemist on Liisuga. Poiss jooksis Meriti kõrval trepist üles. Liisu pani parasjagu võimendeid tööle. Kuulnud, et Kristiina jõudis üles, küsis ta:
"Hei, Kiku! Tõid Romeo ka kaasa?"
Kristiina turtsatuse peale pööras ta end ümber. Ta nägi veidi hingeldavat Siimu ning punastas.
"Hei, Liisu... Või Kiisu," tervitas poiss Liisut naerdes.
Kohe, kui tehnika korda sai, hakkasid Siim ja Liisu laulu harjutama. Peale seda, kui nad olid dueti kaks korda läbi laulnud ning koreograafiat pisut harjutanud, teatas Liisu kulmu kortsutades:
"Sa pead paremale minema, ära mulle otsa roni."
"Ise käskisid vasakule minna," vastas poiss kohe, kuna ta ei leidnud oma esituses ühtki viga.
"Ei käskinud, ma ütlesin, et sa paremale läheksid," sõnas Liisu juba pisut pahuramalt.
"Ah, käi seenele," reageeris Siim samasuguse tooniga.
"Idu," ütles Liisu solvunult ning astus ruumist välja.
"Mh, aitab äkki?" küsis Kristiina samuti veidi pahaselt.
"Olgu, olgu, mis tal hakkas?" päris Siim hetk hiljem ning Kiku vastas:
"Kui sa veel ei tea, siis nüüd tead: temaga ei tasu vaidlema minna, ta on tundlik selles suhtes."
Nüüd tuli Liisu tagasi.
"Okei, ma lähen ära, üks asi tuli vahele," ütles ta ning haaras oma jope.
"Ära ole nii karm temaga, ise sa ei tunnegi teda õieti ja nüüd lähete niimoodi tülli," ütles Kiku vaikselt, kui Liisu oli lahkunud, ja silmitses Siimu etteheitva pilguga.
"Okei, okei. Lihtsalt... Ma ei tea, viimasel ajal on kõik suht... No, sa saad aru, mida ma mõtlen."
"Nojah. Jääd veel siia?"
"Ei, pole mõtet vist enam. Ma lähen ära, tsau!"
Kiku lehvitas lahkuvale poisile ning jäi siis harjutama.
Siim astus pikkade sammudega toidupoe poole, kuna poisi kõht oli üsnagi tühjaks kiskunud. Poe ette jõudis needis ta aga oma ajastust, sest pidi peaaegu Ingridi ja Angelaga kokku põrkama.
Pealkiri: Re: The Last Sunset 
3/9/2008, 17:59
Nii super
