Tokio Hoteli fanfic, mille ma arvutist juhuslikult leidsin. See pole mul täiesti lõpetatud, aga mõned osad on juba valmis. Seda ma ausalt ka üritan lõpetada. =)

Esimene peatükk.

Valge limusiin seisatas ning ootas, kuni väravad avatakse. Väravad avanesid ning limusiin sõitis edasi. Pool minutit ootamist ning auto peatus uuesti. Seekord avanes üks tagumine uks, ning välja astus noor tütarlaps. Peale teda väljus kolmekümnendates naisterahvas, kes oli arvatavasti neiu ema. Viimasena astus välja umbes neljakümne aastane mees. Viimase järel suleti uks ning limusiin sõitis minema. Vanemad sisenesid majja, mille ees nad olid seisnud. Tüdruk aga ohkas ning vaatas suurt valget hoonet peaaegu vastikusega. Mustas ülikonnas mees, kes oli tüdruku kõrval seisnud, kummardus kergelt ning küsis, et kas tüdruk ei suvatse siseneda. Tüdruk ei vastanud midagi ning läks majja. Ta ei teinud välja kummarduvatest teenijatest ning mustades ülikondades meestest. Ta läks teisele korrusele ning otse enda tuppa. Tema pilk vilksas suurele peeglile, kust vaatas vastu pikkade pruunikate juustega ning siniste silmadega tüdruk, Merilyn. Merilyn sammus akna juurde ning vaatas alla. Täna oli jälle üks nendest päevadest, kui ta pidi sealt majast välja pääsema. Ta ei saanud ju ometi oma sõbrannat, Angelicat alt vedada. Ohanud kergelt silmitses tüdruk pilti seinal. Valge maja, mõtles Merilyn vastikusega. Just see maja, kus ta elas. Jah, Merilyn elas Valges majas, Ameerikas, ning tema isa oli president. Pidi ta selleks presidendiks kandideerima? Nüüd ei saa ma ju enam mitte midagi teha, mõtles seitsmeteistkümne aastane tüdruk suurele ja pehmele voodile pikali heites. Mobiil helises vaikselt, ning tüdruk võttis kõne vastu.
„Merilyn, millal sa tuled?“ küsis hääl.
„Angelica! Sa tead, et ma käisin ära. Ma kohe vahetan riided ning tulen,“ vastas Merilyn vaikselt ning katkestas kõne. Ta tõukas käega õrnalt seina ning sisenes väiksesse ruumi, mille olemasolust vanematel aimugi ei olnud. Seal hoidis ta neid asju, mida vanemad tal enam osta ei lubanud. Ka riideid, mis ei kõlvanud vanemate meelest kusagile. Merilyn valis välja üle põlve teksad ning valge topi. Peale panemiseks haaras neiu nagist kerge jaki ning sulges salajase sissepääsu. Ta kustutas toas tuled ning avas ettevaatlikult akna. Mööda vihmaveetori ronis tüdruk alla ning läbis pisikese vahekäigu, mis oli valve all. Merilyn aga teadis, kuidas sealt läbi pääseb. Olles tee peal, kiirendas ta sammu. Kümne minutiga jõudis ta ühe suure puu alla, kus ootas teda veidike ärritatud Angelica. Angelica tundis kergendust, kui nägi Merilyni lähenemas. Viimane võttis taskust pabertaskurätiku ning kummardus, et enda valged botased puhtaks teha. Jalanõud puhtad, silmitses ta oma sõbrannat. „Lähme?“ uuris Merilyn. Angelica vaid noogutas ning hakkas kõndima, Merilyn kannul. Vaikides jõudsid nad juba kaugelt paistva valguse juurde. Valgus helendas ühe populaarse klubi sildilt. Tüdrukud sisenesid muiates klubisse ning läksid esialgu istuma. Merilyn tüdines ning sõnas: „Ma lähen tantsima.“ Angelica noogutas ning saatis sõbrannat pilguga. Merilyn oli kohe ümbritsetud poistega, kuid tüdruku pilk oli kinnitatud ühele kaugemal seisva ning tantsuplatsi vaatavale poisile. Noormehel olid mustad ja kitsad riided ning tema juuksed olid pikad ja tumedad, mõndade valgete salkudega. Merilynile hakkas poiss kohe meeldima ning ta võttis endale nõuks poisiga rääkida. Kergelt puusi nõksutades jõudis ta noormeheni. „Hei,“ ütles poiss kergelt naeratades, kui Merilyn tema ees peatus. „Hei jah,“ vastas Merilyn. Noormehe pruunide silmade pilk libises üle neiu keha ning poiss naeratas uuesti.
„Tantsida tahad?“ küsis poiss. Merilyn noogutas naeratades ning liikus tantsuplatsile tagasi, noormees kannul.
„Kuidas kõlab sinu nimi?“ küsis Merilyn, jälgides poisi liigutusi.
„Bill,“ vastas poiss. „Ja sinu nimi?“
„Merilyn,“ kõlas vastus, tüdruk jättis meelega enda perekonnanime mainimata. Bill noogutas ega ei pärinud rohkem midagi. Veidike kaugemalt kostis lühike naeruturtsatus, kui Angelicaga tantsiv poiss võttis tüdrukul ümbert kinni. Merilyn muigas ning pilgutas sõbrannale silma. Bill silmitses Angelicaga tantsivat poissi ning ütles kõveralt muiates: „See on minu kaksikvend, Tom.“
Merilyn naeratas. „Ja see tüdruk on minu sõbranna, Angelica.“
______________________________________________________

Kriitika?

Ha, kui ma alguses lugesin, et see on TH fikk, siis lõin värisema. Sorri, Tokio Hotel just eriti ei meeldi. Aga lugesin läbi ja... I've gotta say, not bad. Keep going.

mõnede - mõndade ehk?

M, Tokio Hotel, mäletan kui ka neid fännasin.
Ja presidendi tütar, seda ei juhtu kuigi tihti, et just selle inimese laps mööda vihmavee toru alla ronib, et kusagile ööklubisse minna.

Obama-Obama.
Ei, Obama is too cool for that. Ta laseb raudselt oma tattidele võlts-ID kaardid teha ning siis laseb neil ööklubides end laksu täis tõmmata, ise neid kaasa aitamas.

Ammugi mitte
Pole midagi, ma arvan, et seal Valges Majas on baarikapp olemas. xD

Peaks ju olema.
See on ju Valge Maja, noh! Seal peaks olemas olema KÕIK!

Teine peatükk.

Tom ja Angelica keerutasid end Billile ning Merilynile lähemale. „Hei venna,“ tervitas Tom muiates. Bill vaid noogutas. Mõne hetke pärast tegi Tom väga huvitava pakkumise: „Lähme istume?“
Kõik nõustusid väsinult ning vajusid ühele vabale diivanile istuma. Kõik tervitasid end ning varsti lobiseti juba nagu suured sõbrad.
„Tead, sa meenutad mulle kedagi,“ ütles Bill Merilynile.
„Täpselt,“ nõustus Tom. Angelica heitis pisut närvilise pilgu Merilynile. Too vaid naeratas.
„Ja keda?“ küsis ta.
„Presidendi tütart,“ vastasid kaksikud ühest suust.
Merilyn ja Angelica puhkesid naerma ning esimene kostis: „Jah, ma tean, et ma meenutan.“ Tüdrukud vahetasid kavala pilgu ning muigasid. Poisid vaid kehitasid õlgu.

Mõne tunni pärast tundis väikese joobega Merilyn väsimust. „Kuulge, ma lähen koju,“ sõnas ta ning hakkas kergelt tuikudes ukse poole liikuma. „Hei, oota!“ hüüdsid kaksikud ja Angelica. Bill haaras tüdrukul käest ning küsis telefoni numbrit. Kerge naeratatusega andis Merilyn selle ning väljus klubist, teistele käega viibates. Angelica järgnes talle.
Jõudnud suure puu juurde, jätsid tüdrukud üksteisega hüvasti. Angelica suundus metsateele, mis viis tema koju. Merilyn aga jalutas teed mööda edasi. Mõne aja pärast jõudis tüdruk aiani ning ootas õige hetke. Siis lipsas ta sealt läbi ning ronis kibekähku mööda vihmaveerenni üles. Poole minutiga oli ta enda toas ning sulges akna. Ta pani tule põlema ning asetas telefoni öökapile. Siis vahetas ta riided ööriiete asemele ning kustutas tule. Seejärel vajus ta voodisse ning uinus niipea, kui tekk oli peal ja pea padjal.
Hommikul äratas Merilyni ere päike ning kerge raputus. Tema kõrval seisis üks teenijanna, kellel oli käsk ta üles ajada. Unine tütarlaps vahetas riided ning suundus alla, söögisaali.
Söögisaalis ootas teda isa, Ameerika president.
„Hommik, paps. Mis tahad?“ tervitas Merilyn uniselt.
„Tere hommikust. Kas sa kuulsid eile kedagi majja sisenemas? Nii… Kolme-nelja paiku?“ uuris mees.
„Mina? Mina magasin nagu nott,“ vastas Merilyn naeratusega, mille ta enda näole kleepis. President vaid kehitas õlgu ning hakkas sööma. Tüdruk istus enda kohale ning kallas kaussi hommikuhelbeid. Neiu isa uuris kaussi vaadates: „Kas sa tõesti midagi asjalikumat ei taha?“ Merilyn raputas pead ning kallas kaussi ka piima. Seejärel hakkas ta sööma.
Kümne minuti pärast ühines nende seltskonnaga Merilyni ema. Ta tervitas lauas viibijaid ning istus teise laua otsa, enda mehe vastu. Too ei ütelnud enda tütre söögi kohta midagi, kuna oli ammu leppinud, et Merilyn sööb hommikuks neid. Kord, kui ta üritas tütrele putru pakkuda, lõppes see suurema tüliga, ning Merilyn ei rääkinud enda emaga tervelt nädal aega ning sõi enda toas.
Kui Merilyn oli enda söögi lõpetanud, viis teenijanna kausi minema. Tüdruk tõusis ning suundus koridori ning sealt trepist üles, enda tuppa. Ta vaatas igatsevalt suurest aknast välja ning ohkas, meenutades Billi. Hetke pärast helises tüdruku telefon.

____________________________________________________

Kriitikat ja värki-särki =) Kindlasti kommentaare!

Ma pole just suurim TH fänn, aga see-eest olen Valge Maja juttude fänn, nii et keep going!

Osad võiksid pikemad olla, muidu kriiti pole. ^^

Anyway, uut!

Oookei, mul on küsimus. Kus on salateenistus ? Ma arvan, et presidendi tütar ei saaks päriselt nii kergelt majast välja.

Btw, fakt, et Bill tantsida oskab, on küll täiesti vale. Ta ei oska tegelikkuses tantsida, vähemalt ta ise ütleb nii.
Eniveis TH oli minu esimene lemmk saksa bänd. Aga minumeelest on TH out ja mulle nad enam ei meeldi ammu.

Muidu on täiesti hea jutt, pole midagi halba kosta siia ^^
Eniveis, uut!

See, et presidendil ükstapuha oli, et öösel kedagi sisse tulemas kuulis, oli kahtlane.

Muidu ootan uut!
Kuigi TH´d nähes tõmbus kulm kortsu ja esimene reaktsioon oli lugemata jätta.