1448'a järjejutt: ''Surm''

Esimene,
Minu kõige esimene kogemus surmaga oli siis kui minu vanemad kaheksa aastat tagasi lennuõnnetuses surid ja ma
orvuks jäin. Kõige raskem oli ilma raha ja abita üksinda hakkama saada. Kuid oma põikpäisuse ja eneseuhkuse pärast,
ei olnud ma nõus minema lastekodusse. Ei ole vahet, kus ma oma elu mööda kükitan, kord on aeg minu käes ja see ei
ole enam kaugel. Narkootikumid, sigaretid ja alkohol on oma töö teinud, nüüdsest on nemad minu elu, koos
lõpmatute pidude ja tohutute hulkade sõpradega. Raha puudus mind enam ei kõiguta, sidemete kaudu saan kõik
vajaliku tasuta kätte. Maja, mis enne oli täis rõõmu ja elujõudu on nüüd kokku varisemas ning näeb kohutav välja.
Ümbruskonna laste seas levinud kui ''Tondiloss''. ,,Ma kuulsin, et seal sees kummitab'' sosistas üks väiksem tüdruk
oma sõbrale, kui ma nendest mööda kõndisin, et ''koju'' minna. Kõik lapsed käisid sellest ringiga mööda, ainult
julgemad kes arvasid, et maja on tühi julgesid sisse astuda. Nähes mind rahulikult ringi kõndimas pagesid nad nii
kiiresti minema kui võimalik. Maja teine korrus oli pooleldi sisse varisenud ning pidi teadma kuhu astuda, kui ei
tahtnud sisse kukkuda. Kolmas ning neljas korrus olid puutumatud, seal pole ma juba aastaid käinud ja ei soovi ka,
sest seal elavad ju nö. tondid. Ma olen vist juba üks neist, sest nii lapsed mind kutsuvad. Nad vist arvavad, et ma olen
tegelikult surnud ja lihtsalt inimsilmale nähtav hing, kes rahutult maa peale elama on jäänud. Kolmandal ja neljandal
korrusel asuvad kõik mu mälestused, ilmselt leidub seal ka korralikke riideid ning soe pehme voodi kus ma varem
enamus oma ajast veetsin. Ma olin korralik. Jah mõelda vaid, ka mina kandsin kunagi juukseid koguaeg kõrges patsis
ja olin alati perfektselt riides. Kogu aeg oli mu tuba laitmatult korras. Uudishimu mis minus ülemiste korruste vastu
tekkib suureneb praegu iga hetkega, kuid ma ei tea kas trepp enam kannab seega ma ei saaks seda kasutada ja
ronimine tundub tülikas, kuid ometi kavatsen ma just täna öösel seal ära käia. Ehk kohtan ka mõnda tonti seal. Ma
arvan, et seal on hunnikuga tolmu ning ämblikuvõrke aga kindlasti ka korralikke riideid, võib olla on isegi vann
säilinud, kust ilmselt enam sooja vett ei tule. Varsti tuleb mu sünnipäev, lõppudelõpuks saan ma kaheksateist. Tööle
ma ikkagi ei lähe, sest kümne aastasest saadik olen ma saanud ilma rahata hakkama, miks peaks ma nüüd oma
saavutust rikkuma. Kool jäi ka pooleli, seega ei saaks ma sobiva palgaga töö kohta ja muud ma ei taha. Nii madalale
kui lihttööline mina ei lasku. Ma olen terve elu pärit olnud kõrgemast klassist, mis siis, et nüüd olen ma teiste jaoks
madalam kui lihttöölised pean ma ikkagi ennast kõrgemaks, sest ma tean kust ma pärit olen. Teiste jaoks olen ma
lihtne narkar või vaim. Mind see ei kõiguta, mu vanemad olid miljonärid, kuid nende kogu pärandus läks minu
vennale kellest ma juba aastaid kuulnud pole. Jah, ma võisin olla korralik ja täielikult perfektne laps, kuid siiski mu
vanemad vihkasid mind. Ma olen õnnelik, et nad surnud on ja mu elu peal ei talla. Jah nüüd suudan ma seda välja
öelda, et ma olen õnnelik, et see õnnetus juhtus. Alguses ei suutnud ma sellega leppida, kuid nüüd olen ma lausa
rahul, kuigi alateadvuses armastan ma neid siiani.

1448

Mm... ootan uut.
Tundub suht põnev.

Tõesti hea! Uut ruttu

Teine,
''Pain, without love. Pain, I can't get enough. Pain, I like it rough. 'Cause I'd rather feel pain than
nothing at all'' kõlas minu katkisest mp3'st kui ma taas ''kodu''poole kõndisin. Väljas oli külm,
tuuline ja muidu vastik. Taas vastu nägu lendav kastani leht, sundis mind jälle vanduma. Ma
vihkan sügist, lausa jälestan seda. Kui ma lõpuks majja jõudsin vaatas mulle vastu kari noori, kes
politsei eest minu majja jooma ja suitsetama olid tulnud. Vaatasin neid imelikult, kuid otsutasin
siiski nendega liituda. Tasuta alkohol ja sigaretid. Kas enam paremaks saab minna? Nad
vabandasid ja ütlesid, et tulid siia vaid selle pärast, kuna arvasid, et maja on tühi. Noorte seas oli
ka korralikke. Need kes ei joonud ega suitsetanud, istusid nii sama mõne kuti kaisus või
kadestasid neid kelle oli see võimalus. Peagi nad lahkusid ja ma jäin kergelt vindise peaga
üksinda. Otsustasin uuesti kolmandale korrusele ronida. Kuid mu käed olid nõrgad ja ma sadasin
poole tee peal tagasi teisele korrusele. Vandudes ja ennast tolmust puhtaks pühkides tõusin ma
taas püsti, täis rohkem enesekindlust ja tahte jõudu kui varem. Haarasin treppi kõrval olevast
põranda servast kinni ning tõmbasin ennast ülesse. Vaate pilt oli hullem kui ma arvasin. Ükski
eelmine kord ei jõudnud ma nii kaugele, et näeksin mis üle serva paistab. Ehmatusest lendasin ma
taas alla, kuid ma ei andnud alla. Otsustasin trepi kasuks, sest alla sajan ma nii või naa. Minu
õnneks trepp kandis. Pobisedes enda lolluse üle mitte julgeda treppi kasutada kõndisin ma
kolmandal korrusel asuva ukse poole. See oli lukus. Otustasin ukse maha lüüa, see oli vastik, ning
mu õlg hakkas veel rohkem valutama. Minu tuba. Kergelt tolmune kuid pehme voodi värskelt
vahetatud linadega justkui naeratas mulle vastu. Ma hüppasin koheselt voodisse, vedelesin seal
veidi, kuid märkasin toa nurgas asuvat arvutit. Kasutada ma seda ei saanud, ma ei oleks saanud
elektri arvet maksta. Kuid siiski lülitasin ma arvuti sisse. See töötas, pole võimalik, et pärast
kümmet aastat on see täiesti töö korras. Arvuti oli aeglane. Jätsin ta sisselogima ning suundusin
oma kappi poole. Vahetasin riided kui teksad pidin samaks jätma, sest hetkel ma seelikut küll
kanda poleks tahtnud. Otsustasin öö siin veeta. Homme, siis kui jälle valgem on lähen käin ka
neljandal korrusel. Praegu, aga.. head ööd.

Vägaväga hea! ja huvitav(Y)
uut! :)

Tore kui meeldib :].

Pönev, pönev :)
(meelega kirjutasin õ asemel ö. xd)

Mmm...
TUndus kuidagi segane olevat...
Aga ootan täitsa uut!

nasicc kirjutas:

Mmm...
TUndus kuidagi segane olevat...
Aga ootan täitsa uut!

Ma lugesin selle läbi, kergelt segane ja. Mõte on uitama läinud, mis teha :d.

Palun uut :)

Nojahh , kummitab-kummitab
aga vaata, see häirib pisut,
et see nii
on kirjutatud Kuidagi väga veider on lugeda vms. x)

LittleMassacre kirjutas:

Nojahh , kummitab-kummitab
aga vaata, see häirib pisut,
et see nii
on kirjutatud Kuidagi väga veider on lugeda vms. x)

Veider ^o)?

vägatoree
Tore on küll mööda sõna, aga noh - uut
ja see
et see votnii on kirjutatud, on nagu imelik ja uus tõesti

See enese
uhkus on võimas, võimis?

MILLALJUBAUUSOSA? (A)

veider on 'imeliku' all mõeldud.
Loomulikult ma su juttu ei kiritiseeri, vaid seda kuidas sa lauseid paigutasid. Kuidagi tõesti imelik on lugeda. Jõuad kolm laused ära lugeda ja kõik, juba järgmine rida.
Aga jahm , millal uus osa tuleb ?

LittleMassacre kirjutas:

veider on 'imeliku' all mõeldud.
Loomulikult ma su juttu ei kiritiseeri, vaid seda kuidas sa lauseid paigutasid. Kuidagi tõesti imelik on lugeda. Jõuad kolm laused ära lugeda ja kõik, juba järgmine rida.
Aga jahm , millal uus osa tuleb ?

See ei olnud minu süü, ma lisasin selle teise foorumisse ja pastesin siia, ma ei viitsinud parandama hakata + ma olen seest praegu piisavalt tühi, jutu kirjutamisest ei tuleks midagi välja-

okei (:
Ootame siis, et kuna sa ee.. täis saad?

Pingu kirjutas:

okei (:
Ootame siis, et kuna sa ee.. täis saad?

Ma olen lihtsalt kergelt oma sisemusega pahkusis, ma luban teile, et ma varsti kirjutan osa :)

’’Teda nähes kippus mu süda rinnust välja hüppama. Tundsin, et õhust tuleb puudu. Ma tahan kogu aeg tema lähetuses olla. Ma tunnen ülimat rahulolu kui ma temaga koos olen, kuid see rahulolu on seotud pingega, erutusega ja ootuseg millegi järele..’’ valetasin ma sõbrannale. Muidugi ei olnud ma kellegist nii sees, ta võis ju küll kena välja näha, aga temasse armuda? Võimatu. ’’Sa oled lootusetult armunud’’ naeris mu sõbranna, mille peale ma lihtsalt süstla naeratades veeni torkasin. Mõnus, tunnen kuidas aine minu soontes mind aina uimasemaks ja uimasemaks teeb. Ma kukun, uninun. Üledoos.
Ma ärkan haiglas, see kõik lõhnab vastikult. Mõne hetke pärast kiljatab üle meigitud ja lõhnastatud, kes avastab, et ma ärkvel olen. Sulen kiirelt silmad. Ta kangutab need jõuga lahti ja suunab mulle tule otse silma. Muutun vihaseks ja tõusen järsult, nii et üle blondistunud mimm kaugele eemale taganeb. Märgatav on tema kartus minu vastu, olen endiselt uimane ja ei kontrolli enda tegusi. Ma kukun järsult tagasi, et tema närve uuesti süüa. Kui ta uuesti läheneda jõuab veeren ma voodist maha ja torman nagu segane mööda koridori shokeerides seal olevaid inimesi. See võib tunduda veider ja naljakas, kuid järsku kukun ma kokku.

Toibudes olen ma taas oma palatis, see kord kinni seotult. Rabelen paaniliselt, kuid nöörid ei anna järele. Tundub nagu pingutaks neid keegi üha enam ja enam. Kuidas ma vihkan kui keegi vere kinni tõmbab. Rabelen paanitsedes ühe käe lahti, haaran taskust süstlas mis mul endiselt seal oli. Kui nõel mu veeni tabab ja vedelik sinna imendub, tunnen ma rahul olu. Kõik on hästi, vähemalt nemad pole mind jätnud.
Järgmisel hommikul olen ma täielikult toibunud. Mind viiakse üle politseisse..

’’Teie nimi, palun?’’ küsis minult veidi tüsedam tumesinises vormis naine. ’’x’’ sõnan ma põlglikult. ’’Ei, ma mõtlen teie päris nime’’ pinises mutt mulle vastu. ’’x’’ kordan ma ennast. ’’Kui nii siis nii’’ naine kirjutab midagi ülesse ning küsib siis , ’’Vanus?’’. ’’x’’ naeratan ma talle. Ta mõistis, et mida kõike ta ei küsiks mu vastus on üks ’’x’’.
Mind topitakse vastu meelselt kongi. ’’Taas siin’’ pomisen ma oma ette. ’’x ?’’ küsib värisev hääl mu selja taga. Pööran põlastavalt ümber. Hääle omanik taganeb märgatavalt, kuid jookseb kiirelt trellide juurde ja kisendab täiest kõrist : ’’x on majaaas’’. Kongides olev sumin vaibub.

Hmmm....No kuu aega läks aega ja ikka nii pisipisi osa Uut tahan juuu

ahsiisniiii

SixxBitch kirjutas:

Hmmm....No kuu aega läks aega ja ikka nii pisipisi osa Uut tahan juuu

Ma tõesti unustasin kogu toimuva keskel oma jutu ära, -.-

’’Värdjad’’ karjusin ma. Ma käitusin eneselegi ootamatult. Ma arvasin, et ma olen sellest üle saanud ja ei satu enam siia. Kuid kuna ma siin taas vedelesin pidin ma oma endise kuulsuse tagasi saavutama. Uus soeng, uus stiil kuid sisemuselt olin ma endiselt sama. Nõme väike plika kelle unistus oli olla paha tüdruk. Nüüd ma siis olen seda ja üldsegi mitte õnnelik. Oleksin parema meelega kas või venna talla lakkuja kui elaksin lagunenud majas ja toituksin narkootikumidest. Ma olin aastatega muutunud täielikuks kondikubuks, kuid minu jõud oli endiselt sama. Nende näost oli näha, et nad kardsid. Iga järsema käeliigutuse peale võpatas mu kongikaaslane ja peitis näo. Ma nautisin varem seda kui mind pinksalt jälgiti ja minu tallalakkujad taga lohisesid. Nüüd see häirib mind, iga mu liigutus on jälgitud, minust möödadest tuntakse hirmu judinaid, sest kõik teavad kes ma olen. Peale paari uustulnuka. ’’Ja kes sina oma arust oled?’’ küsis lakutud blond, ilmselt kõiki mees valvureid karanud, eit. ’’x’’ vastasin ma urisedes. ’’Ma ei küsinud sinult mis su hüüdnimi on, vaid kes sa oled! Kui sa tahad siin vanglas ellu jääda pead minu reegleid järgima’’ kisendas ta kiledalt mille peale kogu vangla üheselt naerma hakkas. ’’Sa ei tea kes ma olen, seda ei tea ka su tallalakkujad. Ma olin ise sama sugune, karmim küll, kuid sarnane, tallalakkujatega friik. Selleks, et vanglat ennast kuulama panna, tuleb omada mõistust ja jõudu mitte kunstküüni ja karata valvureid’’ sõnasin ma rahulikult. ’’Sa oled praegugi friik’’ nipsatas ta. ’’Ma olen friik, enamgi veel ma olen narkomaan ja ohtlik’’ tõusin ma püsti. ’’Sina ohtlik või? Ära aja naerma’’ ütles ta enda arust kindlalt, kuid ta hääles oli tunda kartust. ’’Küsi mõne vanema vangi käest, kes veel sulle kuuletub’’ kõndisin ma lohakalt minema. ’’Nii sina uurid välja kes ta on ja sina tood mulle apelsiini mahla, mu kurk kuivab’’ kuulsin ma veel viimast kiledat häält ning tõmbasin siis õue ukse enda järelt kinni. Peale mõneaegset istumist välipingil, tundsin üsna suurt vajadust järjekordse anuma järgi, seega läksin oma eelmisesse kongi ja võtsin välja, sinna varutud kogud. Rahuldus, mõnus surin ja unisus valdas mind kui ma korraliku lahuse kätte olin saanud. Pole midagi paremat kui narkootikumid narkomaanile. Suutsin just mõnusa asendi saada, kui keegi ’’x’’ alumisel korrusel kisendas. ’’Mida?’’ tatsasin ma uniselt rõdu äärele. ’’See mimm tahab sinuga kakelda’’ naeris hääl. ’’Ma olen liiga umbes praegu, et tema kunstküüni murda’’ pobisesin ma ning kõndisin aeglaselt trepilt alla. ’’Noh, tule kui julged’’ naeris T.n.T (nagu see üles löödud eit ennast kutsus). Kõndisin vastikust tundes tema poole, virutasin ta pikali maha, ning kõndisin siis rahulikult tagasi oma kongi. ’’Miks ma nii tegin? Miks ma talle korralikult tappa ei andnud?’’ need kaks küsimust kummitasid mind kergelt, kuid viskasin need peast ja jäin magama.

1448

ahvõinii :D:D
Natuke segane küll, aga ilmselt on see sellest pikast vahest tingitud ;D

vahepeal oli natuke segane,aga..
Mulle meeldib,huvitav ^^