Nüüd ongi siis kõik, ja?

Kojamees Postituste arv : 25 Age : 28

Väga vabndan kui jutt on mõttetu ja vigade rohke, kirjastiil võib ka ebakohane olla kuna msnist on väga palju sellist, teistsugust, ebasobivat stiili külge jäänud, kuid see on mu esimene jutt üldse, lihtsalt prooviks kirjutan midagi.
Kirjutage siin oma arvamusi ja ka kriitikat, et saaksin ennast tulevaste juttude jaoks parandanda :)

Istun siin muulil, jälgin seda uskumatult vaikset merd millel pole lained peaaegu märgatagi. Kuulen telefoni piiksatamas, otsin selle taskust välja ja ekraanile laiub suurelt "Vabandust..." Jah värdjas, vabanda jah, nagu mind enam huvitaks, nagu ka sind ei huvitanud. Ma hoian telefoni kramplikult käes tahtes seda vette visata, kuid panen selle siiski taskusse tagasi. Mu klaasistunud pilk seisab üle mere laiuvad Tallinna panoraamil. Ma mõtlesin vaid sellele, sellele, millega sa just hakkama olid saanud. Olime olnud koos rohkem kui aasta, ühe õnneliku aasta. Mina ei oleks sulle kunagi nii teinud, ma vähemalt arvan nii. Ma pole nii südametu, et täpselt selle tänava ääres, kust sa iga päev koju kõnnid mingit teist poissi suudleks. Ma tean ja, see pole nüüd maailma lõpp, kuid kui sa ise tunnistad, et sul ei ole enam minu vastu tundeid, siis see teeb tohutult haiget. Kas need tunded kadusid üleöö, või oled sa juba ammu kuskil kellegi teisega ringi käinud, seda ma tõesti ei tea. Kuid nüüd olen õnnelik, et ma vähemalt ei pea mingi valega edasi elama. Ma saan sinust üle, leian endale uue ja loodan saada õnnelikumaks kui ma eelneval aastal olin. Lõpuks tõusin ma püsti kindla sihtpunktita, ma lihtsalt kõndisin mööda teed, et vaadata kuhu tee viib. Umbes viieteist minuti pärast avastasin ennast kooli eest. Mu koduni on siit poole tunni tee, nojah eks ma hakkan siis vist sinna poole minema, õnneks pole see see tee kus ma sind ennem just näinud olin, see oleks olnud lihtsalt kõhedaks muutev valu sealt minnes. Kõmpisin koju, kõik oli kuidagi imelikult vaikne. Minu mõtted lausa nagu kajaks mul peas, kõik tundus mu peast kadunud olevat, kõik eelnevad mälestused, kõik näis kadunud olevat. Vaatasin korra üles, taevas laiuvad suured tumedad pilved, vihm oli varsti siin. Nägin teeääres suurt kivi, ronisin selle otsa, põimisin käed ümbes jalgade ja toetasin pea põlvedele. Oligi hakanud vihma sadama, tugevat vihma. Pisarad lihtsalt hakkasid mu silmast voolama, nüüd, kui juhtunust on möödas üle poole tunni. Ma arvasin, et olen piisavalt tugev, et mitte nutta, et mitte mõelda, et ma sind igatsema hakkan. Kuid nüüd tuli see kõik välja. Kuivatasin oma pisarad, kuigi sellest polnud abi, vihm tekitas mu näole jälle nutuse ilme. Hakkasin taas kodu poole kõndima, varsti paistiski pruunikas maja nurga tagant, varsti olin juba selle ukse taga. Ohkasin ning astusin uksest sisse jättes juhtunu ukse taha...loodetavasti.

Mulle endale tundub see jutt kohate kuidagi imelik, maitea, mida teie arvate? Igasugune arvamus on oodatud :)

Because pizza is love, pizza is life Postituste arv : 2863

Olgu, aga mis siis su tegelasega juhtus täpsemalt?
Oli ta tüdruk või poiss?
Kaotas parima sõbra? Fianceé?
Arusaamatuks jäi Very Happy

Kojamees Postituste arv : 25 Age : 28

Jamh, vb oli kuidagi halvasti seletatud, igatahes, keskendudes lausele "Ma pole nii südametu, et täpselt selle tänava ääres, kust sa iga päev koju kõnnid mingit teist poissi suudleks. " Siis sealt lausest peaks aimu saama, et jutu tegelane, ise oma poisi kodutänaval kedagi teist ei suudleks, nagu seda tegi tema poiss(ehk, tüdruku poiss suudles tema nähes teist tüdrukut [siit peaks ka nagu aru saama, et tegelane on tüdruk onju])... Jaaa, ta kaotas oma poisi, kellega ta oli koos olnud üle aasta.

Vabandan, kui kellelegi veel segaseks jäi, küsige aga :)

Kojamees Postituste arv : 25 Age : 28

Kas tõesti nii jube jutt, et keegi ei julge oma kriitikat/arvamust välja valada mu peale? ;/

Tsiklimees Postituste arv : 430 Age : 30

Ilus..
Kriitikat niipalju, et... olevik-minevik vaheldusid vahepeal..väga ebaloogilistes kohtades..ma usun, et see ei olnud nii mõeldud, ega?
Aga muidu.. mulle meeldib.
Ja sul on väga hea kirjutamisstiil muide. :)