Kättemaks!

Sisseuhatuseks -

Tegu on Grand Theft Auto 3 nimelise arvutimängu story-osa ümberjutustusega. Ma pole seda varem teinud ning ei tea ka, et keegi teine oleks.
Loosse on vähesel määral lisatud omaloomingut, et asja natuke sujuvamaks muuta. Samuti on lisatud juurde väikesed kirjeldused tegelastest ja nende osast selles mängus.
Igatahes, siin ta siis on.
Nautige... või vihake. Oma asi


Prelude

Panoraam õhtuhämaruses. „Liberty City Bank“, suurim (ja ainus ametlik) rahahoidla kogu linnas, kõrgub tühja tänava servas. Noh, mitte just päris tühjas. Turvameeste soomustatud autod on siin alati. Juhuks, kui on vaja kiirelt raha liigutada. Siiski, kedagi ei liigu. On liiga vara.

Kuid siiski. On kuulda mootorimürinat. Väga valju mootorimürinat. Mööda kihutab sportauto. Banshee, kui täpne olla. Rohekas, laia valge triibuga jooksmas üle kere. Numbrimärki sellel pole, kuid isegi kui oleks, ei teaks keegi seda otsida. Tänav on tühi. Auto kiirendab pangast mööda ja tõmbab külje ette peatudes just panga kõrval olevas vahekäigus. Ta ootab.

Mis siis toimub. Vaatame ümber nurga. Seal, sinamas keset graffitiga kaetud betoonseina, on panga tagauks. See lüüakse lahti ning on kuulda häirekella. Rööv! Välja tormavad naine ja mees. Mehel on seljas lilleline lühikeste varukatega siidsärk, jalas lihtsad mustad püksid ja peas tume kübar. Ühes käes on tal püstol ning teises kohver. Naine kannab tumedat ülikonda laia dekolteega. Peas pole tal midagi, tumedad juuksed on see-eest tihedalt kinni tõmmatud. Ka tema on relvastatud püstoliga. Nad jooksevad ümber nurga.

Samal ajal jookseb välja veel kolmaski isik. Ta kannab heledaid pikki pükse, tumedat särki ja nahktagi. Tema juuksed on tumedad ja lühikesed ning ta on relvastatud pumppüssiga. Veel enne viimast jooksuotsa pöördub ta ringi ja laseb täislaengu otse valvekaamerasse, mis ukse poole vaatab.

Ta jookseb nurga poole ning on peaaegu ümber nurga jõudmas, kui kuuleb lasku. Ta ei jõua reageerida ning nii ta jookseb otse kahe püstoli toru ette.
„Anna andeks, kallis,“ ütleb naine teisel pool püstoleid. „Ma olen ambitsioonikas tüdruk ja sina…“ Kostub lask. Nahktagis mees vajub oma kaaslase kõrvale maha.
„Sina oled ainult väike kala!“

Mees jõuab veel näha, kuidas naine võtab kohvri ja jookseb auto poole. Kõik vajub pimedusse.

Intro

Ajalehed huilgavad!Muuhulgas on näha ka selline pealkiri: „Kriminaal sai tüdruksõbrast kaasosaliselt kuuli: Kohus tunnistab relvastatud röövis osaleja süüdi!“ Mida kõike tabloidid välja ei suuda uurida! Siiski, on teada, et meie tumedapäine sõber on elus.

Kuuleme reportaaži: „Täna tabas Liberty City’t šokk, kui politsei, tuletõrje ja kiirabi püüdsid toime tulla tänahommikuse hävitava rünnakuga politseikonvoile kaasnenud kahjustustega. Praeguse hetkeni ei ole midagi täpsemalt teatatud konvois veetud vangide kohta ning ei ole ka ükski rühmitus võtnud enda peale vastutust selle rünnaku eest. Konvoi lahkus politsei peakorterist täna varahommikul, et toimetada kurjategijad Liberty kinnipidamisasutusse. Rpnnak leidis aset Callahani Sillal jättes vähe tunnistajaid ja kahjustades suures ulatuses silda.Konvoi arvatakse olevat hävinenud plahvatuses, mis järgnes toimunud rünnakule. Viited rünnaku proffesionaalsusele jõudis politseile kohale tunde kuljem, kui kustutati konvois veetud kurjategijate failid politsei peakorteri serveritele tehtud häkkerite rünnaku käigus. Kuna ka Porteri Tunneli ehitus on ajakavast maha jäänud, jättis see katastroof Portlandi ülejäänud linnast isoleerituks.“

Mis juhtus tegelikult?

Gooooooooood. Jätka samas vaimus.

Ammmuuuuuuuuuuuu juba.
UUT. UUT.

Ammu Sul 12 postitust, mul pm 200

Aga uut

Iga päev pole postitada.UUT. UUT.

Lost and found

Transportautos Enforcer istub kolm vangi. Loomulikult oranžides riietes. Neid valvab kaks valvurit. Rohkem pole vaja, vangidel on käed raudus. Politseinikud on täiesti tähelepandamatud mundrikandjad. See-eest võiks tähelepanu pöörata vangidele.

Kõige uksepoolne on valge pea, kuid täiesti tumeda habemega latiino. Juba näos olevate kortsude järgi võib öelda, et ta on juba üsna teispoolsuse ukselävel, kuid tema silmades põleb elu, hoolimata sellest, et ollakse teel vanglasse. Ta pole sõnagi rääkinud, seega pole ta kohta ka midagi teada.

Tema vastas istub 8-Ball’i nimeline neeger. Ta on täiesti kiilakas ja range näoga. Niipalju, kui ta rääkinud on, on teada, et tegemist on linna kõige kõvema pommieksperdiga. Tema mure ei ole mitte see, et teda vanglasse veetakse, vaid see, et ta nädal tagasi Kolumbia narkokartelliga toimunud tulevahetuses kahe rinde vahele jäi. Kuna kolumbialased kasutasid leegiheitjaid, on selle tulemusena tema käed põlenud ja kinni seotud. Ravima hakatakse neid alles vanglas, nii et ta ootab pigem sinna jõudmist.

Tema kõrval istub meile tuttav mustapäine nägus mees, kes paari kuu eest sai oma tüdruksõbralt kuuli. Tema jutust on selgunud vaid tema nimi – Claude. Ta mõtleb ainult kättemaksule. Teda vangla ei huvita.

Niisiis liigub transport, juhituna ühest patrullautost, Portlandi poole, et seal panna vangid laevale. Sõites maha mitmerealiselt kiirteelt, mis ümbritseb Stautonit, hakkab nende järel sõitma roheline sportauto Cheetah. Kas see ka midagi tähendab, ei tea. Järgmine pööre. Kangialusest tänavast sõidab välja hall Rumpo kaubik. See sõidab Cheetah ette ja jääb kolonni järel sõitma. Kui konvoi pöörab Portlandi silla peale, sõidab sportauto edasi, kaubik sõidab aga ikka järel. Piki tänavat tuleb sinine Kuruma. Tema lihtsalt juhtus seal olema. Samas keerab kaugemalt sama tee peale tume džiip Patriot. Tema on see, kes hakkab probleeme tekitama.

Kolonn pöörab sillale. Cheetah sõidab otse üle tee ning ei saagi toimunust teada. Kuruma sõidab kolonnist mööda ning jääb samuti rünnakust puutumata.

Rumpo vahetab rida ning kiirendab. Tagauks läheb lahti ja sealt lendab välja mingi metalliläikega pakk. Kaubik sõidab kolonni taha tagasi. Vahepeal on liikuma hakanud Patriot ning tema sõidab kolonnist mööda. Just enne seda, kui tee hakkab Portlandisse maha keerama, sõidab ta Kolonnile ette. Pidurid krigisevad. Patriot sõidab küljepiirdesse sisse, kuid see ei tee talle midagi.
Ka kaubik peatus ning nüüd tulevad sealt välja kaks samasuguste siidsärkide ja kaabudega tüüpi, kes hiljuti veel Claude’iga koostööd tegid. Kolumbia kartell. Käes on neil M16A1 automaadid.

„Tule välja!“ käsivad nad valvurit. Too kuuletub.
„Senor sitapea! Meil pole mingit probleemi sind tappa!“ hoiatavad nad mundrimeest. Valvuril on käed kuklal, Patriot samal ajal blokeerib sillale sõitvad autod.

„Seda sa kahetsed!“ ütlevad nad valvurile. Neil pole aimugi, kui õigus neil on. Selle lause peale astub välja valge peaga vanamees uksest välja ja läheb kaubikusse. Kaks kolumbialast katavad teda. Kui vanamees on ohutult kaubikus, ütleb üks meestest valvurile:
„Okei, okei! Tõmba minema!“ Valvur aga seisab niikaua, kuni kolumbialased otsa ringi pööravad ja minema sõidavad. Siis ta julgeb käed alla lasta ja pöördub ringi, kuid juba on 8-Ball talle virutanud. Tüüp kustub hetkega. .

Teine valvur, kes seni on tardunult istunud, tõuseb püsti ja hakkab 8-Balli ründama, kuid Claude paneb talle jala taha ning siis võmmu kuklasse. Claude võtab talt võtmed ning teeb oma käerauad lahti. Siis läheb ta 8-Ball’i juurde, kes seisab kangelt, hoides tagasi valu, mis löögi andmine talle tekitas. Ka neegri käed on hetke pärast vabad ning peaaegu kohe köidab nende tähelepanu mingi piiksumine. Nad vaatavad silla peale ja näevad seal pakki. Mehed tunnevad hetkega ära, millega tegu ning jooksevad eemale. Käib plahvatus….

Niisiis liigub transport, juhituna ühest patrullautost, Portlandi poole, et seal panna vangid laevale. Sõites maha mitmerealiselt kiirteelt, mis ümbritseb Stautonit, hakkab nende järel sõitma roheline sportauto Cheetah. Kas see ka midagi tähendab, ei tea. Järgmine pööre. Kangialusest tänavast sõidab välja hall Rumpo kaubik. See sõidab Cheetah ette ja jääb kolonni järel sõitma. Kui konvoi pöörab Portlandi silla peale, sõidab sportauto edasi, kaubik sõidab aga ikka järel. Piki tänavat tuleb sinine Kuruma. Tema lihtsalt juhtus seal olema. Samas keerab kaugemalt sama tee peale tume džiip Patriot. Tema on see, kes hakkab probleeme tekitama.

Kolonn pöörab sillale. Cheetah sõidab otse üle tee ning ei saagi toimunust teada. Kuruma sõidab kolonnist mööda ning jääb samuti rünnakust puutumata.

Rumpo vahetab rida ning kiirendab. Tagauks läheb lahti ja sealt lendab välja mingi metalliläikega pakk. Kaubik sõidab kolonni taha tagasi. Vahepeal on liikuma hakanud Patriot ning tema sõidab kolonnsit mööda. Just enne seda, kui tee hakkab Portlandisse maha keerama, sõidab ta Kolonnile ette. Pidurid krigisevad. Patriot sõidab küljepiirdesse sisse, kuid see ei tee talle midagi.
Ka kaubik peatus ning nüüd tulevad sealt välja kaks samasuguste siidsärkide ja kaabudega tüüpi, kes hiljuti veel Claude’iga koostööd tegid. Kolumbia kartell. Käes on neil M16A1 automaadid.

„Tule välja!“ käsivad nad valvurit. Too kuuletub.
„Senor sitapea! Meil pole mingit probleemi sind tappa!“ hoiatavad nad mundrimeest. Valvuril on käed kuklal, Patriot samal ajal blokeerib sillale sõitvad autod.
„Seda sa kahetsed!“ ütlevad nad valvurile. Neil pole aimugi, kui õigus neil on. Selle lause peale astub välja valge peaga vanamees uksest välja ja läheb kaubikusse. Kaks kolumbialast katavad teda. Kui vanamees on ohutult kaubikus, ütleb üks meestest valvurile:
„Okei, okei! Tõmba minema!“ Valvur aga seisab niikaua, kuni kolumbialased otsa ringi pööravad ja minema sõidavad. Siis ta julgeb käed alla lasta ja pöördub ringi, kuid juba on 8-Ball talle virutanud. Tüüp kustub hetkega. .

Teine valvur, kes seni on tardunult istunud, tõuseb püsti ja hakkab 8-Balli ründama, kuid Claude paneb talle jala taha ning siis võmmu kuklasse. Claude võtab talt võtmed ning teeb oma käerauad lahti. Siis läheb ta 8-Ball’i juurde, kes seisab kangelt, hoides tagasi valu, mis löögi andmine talle tekitas. Ka neegri käed on hetke pärast vabad ning peaaegu kohe köidab nende tähelepanu mingi piiksumine. Nad vaatavad silla peale ja näevad seal pakki. Mehed tunnevad hetkega ära, millega tegu ning jooksevad eemale. Käib plahvatus….

Linna kaart

Give me Libery

Sillast on suur tükk puudu. Seda kaudu enam mujale linna ei pääse. Niisiis on vaja hakkama saada Portlandiga, selle kõige räpasema linnaosaga. Siin on linna punaste laternate rajoon, laohooned ja kaubasadam. Siin on ülemvõim itaalia maffial, kuid oma osa üritavad haarata ka Mehhiko Diablod ja Hiina pesumajad.
´
Politseikonvoi lendas koos pommiga õhku. Claude ja 8-Ball on napilt ohutusse jõudnud. Ning nende kõrval seisab tühi roheline Kuruma.
8-Ball ütleb: „Ma tean ühte kohta punaste laternate rajoonis, kus me saame oodata, kuni asjad maha rahunevad.“ Ta lisab: „Mu käed on päris nässus, nii et sõida parem sina.!“
Niisiis, istuvad mehed autosse (hoolimata algselt lukustatud ustest) ja Claude sõidab minema. Sillalt alla saanud, pöörab ta vasakule ja sõidab läbi Hiinalinna. Tänavatel on näha palju tunkedes Hiina triaadide käsilasi. Igaks juhuks pöörab Claude veel vasakule kuni jõuab mitmerealisele teele. See tee on kogu saare läänekaldal. Calude pöörab paremale (põhja) ja nii jõuavadki nad punaste laternate rajooni.

Nagu nimigi ütleb, on tegu lõbumajade asupaigaga ning seal on liikumas palju lillades siidülikondades sutenööre. Aga see pole tähtis. Just enne seda, kui suur tee pöörab itta, keerab Claude 8-balli juhatuse järgi väikesesse kõrvaltänavasse. Seal on näha vananenud neoonsilt „Eddie kasutatud boilerid“. On üks uks ja garaažiuks ja kõik. Muidu on ainult hall betoon. 8-Ball ütleb:
„See on see koht! Hoiame korra tänavalt kõrvale ning leiame mõned korralikud riided“ Nii nad astuvad autost välja ja lähevad uksest sisse…

Luigi’s girls

Seal toas pole midagi peale pappkastide ja voodi. Noh, mitte just päris voodi, see on vaid madrats ja tekk. Aga öö möödasaatmiseks kõlbab küll. Garaaži lubab 8-Ball Claude’ile kasutada samal ajal pappkastides sorides. Lõpuks leiab ta omale meelepärase sinise valgete käistega džempri ning teksad. Ka Claude saab omale riided – teksad ja nahktagi. See sobib talle. Nad lähevad tagasi sisehoovi ning istuvad autosse.
8-Ball ütles: „Ma tean ühte tüüpi, kellel on sidemeid. Ta nimi on Luigi. Minul ja temal on ühine minevik, nii et ma saaksin sulle natuke tööd sebida. Läheme sinna!“

Ta juhendas Claude’i ümber nurga ning mööda tänavat lõuna poole. Nad peatusid suure striptiisiklubi ees. Hiiglaslik helesinine neoonsilt kuulutas: „Sex Club 7“. Ei olnud mingi saladus, et selles klubis tegeleti prostitutsiooniga. Politsei oli võimetu. Neil polnud selles linnas võimu. Ka politseinikud olid korrumpeerunud. Isegi kinnivõtmisel sai end kergelt altkäemaksuga vabaks osta. Ka relvad konfiskeeriti, et need hiljem mustal turul müüki paisata.
8-Ball lausus: „See ongi see koht. Lähme ümber nurga tagaukse kaudu.“

Niisiis lähevad mehed kangialusest sisse ja jõuavad siseõue. Graffiti seinal väidab: Kaubad. Huvitav, missugused kaubad?
Siseõues domineerib hall betoon paljude ventilatsiooniavadega. Servas on raudvarbadest aed, kuhu klubi oma prügi kogub. Väike trepp viib rohelise ukseni, mille kohal olev roheline silt ütleb: „Tuletõrjeväljapääs. Hoida vaba.“ Õue kaugemas seinas on trepp, mis viib katusele.
Claude ja 8-Ball jõuavad trepikeseni.
„Oota siin! Ma lähen sisse ja räägin Luigi’ga,“ ütleb 8-Ball. See oli pigem fakt kui palve.

Ta teeb ukse lahti ja korraks on kuulda tümakat, kuid see sumbub ukse sulgudes. Peaaegu samal hetkel läheb uks uuesti lahti ja välja tuleb lillas siidülikonnas kant. Uksehoidja, väljaviskaja, pigem viimane. Ta vaatab korraks Claude’i ja seejärel avab ukse. Sealt kostab: „Say hello to 8-Ball, ladies!“ Vähemalt ühel meestest on hea olla.
Uksest astub välja musta ülikonnas (ja mitte odavas) mees. Must pea, umbes 30-ndate esimene pool. Sile, natuke liialt ümar nägu, kuid kõrged põsesarnad. Päevitunud jume. Luigi. Luigi Goterelli. Suurim ja stiilseim sutenöör linnas. Seotud koguni perekond Leonega ning nemad juhivad seda linnaosa.

Luigi räägib kähedal, kuid üleoleval häälel: „8-Ball’il on teisel korrusel pisut tegemist.“
Ta mõõdab pilguga Claude’i ning jätkab: „Aga võib-olla saaksid sa mulle teene teha.“
Ta teeb pausi, nagu ei usaldaks ta enda ees seisvat meest ning siis annab juhised: „Ühel mu tüdrukutest on küüti vaja, nii et hangi auto, mine kliiniku juurde ja võta Misty peale. Siis too ta siia tagasi.“
Ta vaatab Claude’ile ähvardavalt otsa ning peaaegu et käratab: „Keegi ei mässa minu tüdrukutega! Nii et parem hoia oma käed roolil!“
Claude hakkab juba lahkuma, kui Luigi veel lisab: „Kui sa seda tuksi ei keera, võib mul sulle veel tööd olla. Aga nüüd keri minema!“

Claude läks tagasi tänavale ja istus autosse. Seejärel pööras ta paremale, kiirtee peale. Sõitnud edasi kaks tänavavahet pööras Claude vasakule. Nüüd oli ta jälle Hiinalinnas. Millegipärast tundis ta end ikka natuke kõhedalt, kui nägi sinistes tunkedes hiinlastest töömehi ringi kondamas. Ta ei keskendunud sellele. Tänava lõpus oligi haigla. Ja seal oli ka Misty.

Ta olid jalas lillad sukad, mis olid kinnitatud roheliste väga lühikeste pükste külge. Seljas oli tal sukkadega sama värvi korsettrinnahoidja ning selle peal roheline jakk. Tal olid erepunased juuksed ning liilat värvitud nägu. Lits juba kaugelt näha. Raske arvata, miks ta kliinikus käis… Ta istus autosse.

„Hei, mina olen Misty“ ütles ta rõõmsalt. Claude ei vastanud. Selle asemel ta sõitis tagasi tänavale ja pööras itta. Sõitnud paarkümmend meetrit L-rongi rööbaste all, pööras ta järgmisele tänavale ning oligi punaste laternate rajoonis. Seal tegi ta efektse kannapöörde ning laskis Mistyl välja minna. Kuigi ta seda ei teadnud, kanti samal hetkel tema pangaarvele 1500 dollarit.

Don’t spank ma bitch up

Kuigi päev oli juba õhtus, otsustas Claude veel tegevust leida. Parkinud auto kõnniteele, läks ta samuti tagauksejuurde. Misty oli juba ammu sees. Claude koputas.

Juba tuttav kapp tuli välja ja ütles natuke väriseval ja ebakindlal häälel:
„Luigi ütles, et, et ma selle sulle annaksin, nii et, palun, palun. Siin see on.“
Oli näha, et tema peale oli karjutud. Ta andis Claude’ile kirja. No mitte päris kirja, pigem sedeli. Too avas selle ja luges:
„Tänavatel ringleb uut tüüpi doos nimega SPANK. Mingi ninatark on Portlandi sadamas seda rämpsu mu tüdrukutele tutvustanud.“ Selle koha peal hakkas käekiri värisema. Karjumist oli isegi läbi kirja tunda. „Mine ja tutvusta kurikat tema näole. Siis võta ta auto ja värvi see üle. MA TAHAN SELLE SOLVANGU EEST HÜVITUST!“

Kui Claude kirja tasku kägardas, märkas ta, et kapp on läinud. Ta oli ainult ühe pesapallikurika ukse kõrvale jätnud. Claude võttis selle ning läks autosse.

Tee sadamasse on lihtne. Mööda kiirteed lõunasse ning siis ladude juurest paremale. Pärast seda on kaubasadama hooned juba näha.
Claude sõitis just seda teed mööda, ning peale laohoonete märkas ta seal ees ka kahte tüdrukut ning mingit tunkedes tüüpi. Ta pidurdas ning tuli autost välja. Tüdrukud said aru, mis toimub ning panid jooksu. Tüüp ei saanud ning ründas Claude’i. Läks vaja ainult paari lööki kurikaga, et see mees
enam kunagi SPANK’i ei müüks.

Tüübi auto oli sealsamas. Roheline valge nahkkatusega Stallion. Claude istus sisse. Võtmed olid muidugi ees. Niisiis asus Claude tagasiteele. Ta sõitis väravatest välja ning pööras paremale. Nii jõudis ta ruttu tagasi elamurajooni. Sealt pööras ta vasakule, lääne poole ning jõudis uuesti Hiinalinna serva. Metroosissepääsu juures köitis tema tähelepanu tulevahetus hiinlaste ja itaallaste vahel. Neil on mingi vana vaen. Ta ei süüvinud sellesse. Huid oli juba hilja. Auto oli kurvis ülejuhitavuse leidnud, ning põrutas nüüd täie hooga seina poole. Claude jõudis napilt autot nii palju pöörata, et mitte seina sõita, selle asemel sõitis ta läbi klaasi, läbi suure tühja ruumi ning seejärel läbi teise klaasi. Tegu oli ehitusjärgus kaubamajaga. Olles nüüd õiges linnajaos, pööras ta veel läände ning oligi „Sprayshop’is“.

Seal tehti kiire ülevärvimine siniseks ja igaks juhuks vahetati katus ära tagasihoidlikuma pruuni riide vastu. Luigi garaaži läks ta täpselt sama teed pidi, kust oli tulnud, ainult et mitte enam läbi akende. Üks tee varem keeras ta lõunasse ning haigla ees keeras ta vasakule siseõue, kus oli rida garaaže. Claude teadis õiget garaaži. See oli ainus rohelise uksega. Ta parkis auto sinna ning andis sellest klubisse teada. Ta sai teada, et talle oli raha üle kantud. Seekord juba 4000 dollarit.

Sellest kohast ei olnud sadmasse palju minna. Niisiis hakkas Claude sinna kõndima, käed taskus, pilk maas, märkamatuna. Politsei uuris juba mõrvapaika. See polnud oluline, auto oli tal eemale parkinud. Niisiis võttis ta selle ja sõitis oma ööbimiskohta.

kas see pole nagu gta3?

Õige, see ta ongi.
Aga väikeste erinevustega. (väga väikestega)
Proovisin midagi uut teha. Pole ise kunagi varem mängust lugu kirjutanud.
Oled sa vastu?

Drive Misty for me

Hoolimata kehvast voodist ja jubedast ümbrusest ärkas Claude puhanuna. Ta oli hullemagagi harjunud. Tema mõtted uitasid Catalina peale ning tema käed tõmbusid rusikasse. Ta tõusis ning läks välja. Riided olid tal juba seljas. Ta oli nendega maganud.

Garaažist oma Kurumaga välja sõites mõtiskles ta uue auto hankimisest. Tal oli piisavalt sidemeid. Kõigepealt aga pidi ta endale piisavalt raha hankima. Niisiis sõitis ta uuesti Luigi tagaukse juurde.

Luigi oli uksest väljas ja rääkis oma kapiga. Kui ta Claude’i nägi ütles ta tollele:
„Hei, ma pean sinuga rääkima…“ Siis pöördus ta uuesti kapi poole: „Olgu Mick, ma räägin sinuga hiljem.“ Tuli välja, et tegu on Mickey Hamfist’iga, klubi kaasomanikuga. Huvitav, miks Mick lasi Luigil ennast niimoodi käsutada. Kui Mick sisse läks, pöördus Luigi uuesti Claude’i poole.
„Kuis läheb, poiss. Don’i poeg Joey Leone tahab pisut tegutseda oma tavalise tüdruku, Mistyga. Korja ta üles. Ta on praegu Hepburn Heightsis… aga vaata ette, see on Diablode ala. Siis vii ta garaaži Trentonis ja ole kiire. Joey ei ole mõni, keda sa oodata lased.“ Ta rääkis Claude’iga kui võrdsega. Küllap oli temast siis üht-tesit üleval kuuldud. Luigi lisas veel õpetussõnad:
„Pea meeles, sul on jalg juba ukse vahel, nii et hoia silmad teel, mitte Mistyl!“

Clude läks autosse ning tegi kannapöörde. Vajalik asukoht jäi tema seljataha. Õnneks oli Hepburn Heights kõrvallinnaosa. Claude sõitis sela olevasse parki ning pargi servas oleva maja ette. Ta andis signaali. Rahuliku kõnnakuga tuli Misty välja. Ta istus autosse ning nähes Claude’i ütles:
„Nii et sina töötad nüüd siis Luigi heaks, jah? Tal oli ka aeg hankida sohver, keda saab usaldada.“
Claude ei vastanud vaid sõitis kõige otsemat teed pidi kiirtee peale. See lõppes ladude juures. Claude pööras vasakule ning oligi Joey garaaži ees. Claude tuli autost välja, avas Mistyle ukse ning juhatas ta uksest sisse.

Joey garaažis oli mitu Mafia Sentineli, üks Stinger ning üks BF Injection. Niipea, kui Misty Joeyt nägi, jooksis ta tema juurde hüüdes tema nime. Oli näha, et tegu ei olnud tavalise tööotsaga, tüdruk lausa nautis seda. Ta küsis vallatlevalt:
„Kas ma saan jälle sinu suure otsaga mängida?“
„Ma olen kohe sinuga, kullake,“ vastas Joey ning andis tüdrukule laksu vastu tagumikku. Siis pöördus ta Claude’i poole:
„Mina olen Joey. Luigi ütles, et sa oled usaldusväärne, nii et tule hiljem siia. Mul võib sulle tööd olla.“
Nagu tavaliselt, ei öelnud Claude midagi, ta vaid noogutas. Ning polnud vajagi. Claude läks välja ja sõitis tagasi punaste laternate rajooni.

Pump-action Pimp

Jõudnud tuttava ukse juurde, Claude koputas. Läks mööda kümme sekundit ning välja tormas maruvihane Luigi. Ta ütles Claude’ile vihaselt:
„Mingi Diablo-pasakott kupeldab oma räpaseid litse minu tagahoovis! Mine ja aja see minu heaks korda!“ Claude’il ei olnud raskusi arvata, mis ta peab tegema. Natuke rahunenud Luigi lisas:
„Kui sul on relva vaja, mine vaata AmmuNation’isse.“ See asus metroo sissepääsu juures.

Sinnasõit läks Claude’il kiiresti. Ta astus poodi, kus dressiks müüja ütles:
„Luigi helistas ja andis teada, et sul võib relva vaja minna. Ma jätsin sulle üheksase tagahoovi.“

Niisiis läks Claude tagahoovi ning leidis sealt püstoli. Täpsemalt oli tegu M1911-ga. See seletas ka mõne aja eest uudistes olnud väga suure relvaröövi. Nüüd on siis see relv mööda tänavaid laiali jagatud. Claude vaatas korra tagaseinas olevat märklauda ning naeratas. Seda ei läinud tal vaja.
Samal hetkel kuulis ta mööduvat sportautot. Tagasi tänavale jõudnud, nägi ta eemalduvat Diablo Stallionit. Raske oli seda musta ja leekidega autot mitte ära tunda. Tema mootori plärin kostus mitme kilomeetri peale. No see oli küll liialdus, kuid vali oli see ikkagi. Claude istus autosse ning asus seda jälitama. Ainult sutekas, kes Luigi territooriumil tegutseb, on nii ülbe, et oma hoovist väljaspool nii uhkeldavalt liigelda.

Ta järgnes autole, oodates sobivat hetke. See saabus, kui sutenöör hakkas keerama kasutatud autode müügikoha juures. Claude sõitis sisekurvis talle ette. Toimus kerge kokkupõrge. Claude’i Kurumale tuli väike mõlk, Stallionil aga läks tuli. Claude tuli autost välja, teeseldes vihast juhti, sama tegi ka Stallioni juht ning tema kõrval istunud sutekas. Claude polnud kahe mehega arvestanud, kuid sellest hoolimata jätkas ta oma plaaniga. Ta tulistas juhti pähe, kes suri hetkega. Sutekas võttis välja pumppüssi ning tulistas Claude’i. Too jõudis napilt Stallioni taha varjuda ning kuulis kuidas üle pea vihisevad haavlid tema selja taga oleva mehe maha niitsid. Ta tulistas paar lasku huupi üle kapoti, ise ikka veel varjunud. See sundis ka kupeldajat varjuma. Claude otsis palavikuliselt juhi relva, kuni leidis Micro-uzi. Ta võttis selle ning tõusis püsti, relv ette suunatud ning naeratas. Toru näitas otse kupeldaja peale, kes näost ära läks. Ta tõstis küll oma relva, kuid jäi hiljaks. Claude oli juba päästikule vajutanud. Sutekas sai endale pool salvetäit kuule rindu. Surnud, mis surnud.

Kui Claude läks pulssi katsuma, võttis ta ühtlasi kupeldaja pumba kaasa. Ka seda võib vaja minna. Ta Istus autosse ning lasi Sprayshop’is auto üle värvida ja mõlgi välja lüüa. Siis sõitis ta koju ning mõistis, kui napilt tal oli selle otsaga läinud.

Every man for himself

Claude istus kodus, ei pigem ikka ööbimiskohas, ning mõtles. Tema peast käis läbi igasuguseid mõtteid, kaasaarvatud ausa elu alustamine, Luigi mahalöömine, Diablode territooriumile minek ning igaüks, kes Diablode tumesinist jakki ja punast pearätti kannab, maha lasta. Lõpuks leidis ta endale sobiva lahenduse. Ta naeratas.

„Hallo“ kõlas pahane hääl telefoni teises otsas. Tundub, et sellele tüübile ei meeldinud kell 5 hommikul telefonile vastata. Claude mõtles mida öelda, talle ei meeldinud tühjad sõnad. Ta ohkas, hingas sügavalt sisse ning hakkas just rääkima, kui hääl telefonis teda katkestas:
„Oled see sina, Claude?“ Hääl oli ärritunud ning ärevil.
„Ma ei tea sind, Claude. Ära enam helista!“ Siis oli kuulda ainult kinnist tooni.

Claude vihastus, astus välja telefoniputkast, kust ta helistanud oli ning istus autosse. Ta ei olnud ilmaasjata sadama juurest helistanud. Ta arvas, et saab ruttu, mis tahab. Nüüd aga oli ta lähedal, et asjad ise korda ajada. Ta sõitis Hiinalinna serva, kus oli rida poode. Ta jäi ühe ette seisma. See oli Liberty Bagel Delivery. Claude jäi ootama. Kell pool seitse tuli keegi kiilaspäine, kuid alles neljakümnendates mees. Ta tegi ukse lukust lahti ning pani enda järel lukku.

Claude astus autost välja ja koputas uksele.
„Me avame kell seitse, persevest, oota!“ Seda võiks nimetada viisakaks klienditeeninduseks. Vähemalt Libery City’s küll.

Claude’i see-eest see vastus ei rahuldanud. Ta lõi ukse sisse ning astus sisse. Käes oli tal pesapallikurikas. Kiilakas mees põgenes ühte kontorisse. Claude järgnes rahulikult, kuid vihaselt. Ta tõmbas ukse lahti nii et see seina rammis. Ukseklaas tärises, kuid jäi terveks. Mees oli laua taha jooksnud. Tema nimesildilt seisis: Max Johnson. Tema nägu oli lumivalge.

„Oota, oota. Räägime,“ kogeles ta. Tal oli surmahirm. „Sul on relva vaja, eks?“ Claude ei vastanud, vaid astus veel ühe sammu laua poole, kurikas tõstetud.
„Kuule, ära ole pahane. Ma arvasin, et sa oled vanglas ja… ja… Sa ju tead, et ma vanglas olijatega ei tegele…“ vabandas ta edasi.
Claude tõstis kurika ja astus veel sammu edasi. Nüüd oli tema ja Maxi vahel ainult poole meetri laiune kirjutuslaud.
„Oota! Oota! Mul on sulle üks pakkumine!“ kisas Max.

Ilme Claude’i näol ei muutunud, kuid ta langetas kurika.
„Kui sina aitad mind, aitan mina sind,“ ütles Max ikka veel väriseva häälega. Tema elu rippus selle pakkumise küljes ning ta teadis seda. Ka Claude teadis seda.

„Meie konkurent röövis meie kaubalennukit ning puistas kõik pakid mööda linna laiali. Meil on nende umbkaudsed asukohad. Iga paki eest, mis sa tood, saad tonni. Iga kümne paki eest hakkame sulle koju tooma mõnda relva ja selle laskemoona. Iga päev.“ Tema näol voolas higi ning hääl ikka veel värises, kuid talle oli värv tagasi näkku tulnud, kui ta nägi, et Claude’i asi huvitab.
„Anna ainult oma aadress,“ lisas ta ning jäi värisedes ootama.

Claude mõtles minuti ning siis kirjutas paberile Eddie kasutatud boilerite aadressi. Seejärel ta lahkus, jättes Maxi värisema.



Kuna pole mõtet seda retke Claude’iga kaasa teha, mainin ma vaid, et ta leidis enamuse pakkidest, mis Portlandis olid. Mujale ta ju veel ei pääsenud. Kokku 31 pakki 33-st. Ta viis need Max’ile. See lubas, et kodus ootavad teda püstol Uzi ja granaadid.

Claude sõitis tagasi oma ööbimiskohta, ning avastas, et kõik oli nii, nagu Max oli lubanud. Nurgas olid kastid M1911-ga, Micro-Uzidega ning käbigranaatidega. Pakkide üleandmisel vihjas Max, et selle eest on vaja maksta. Claude’i pilge peale võttis ta selle teema maha. Claude teadis, et oma pakkide korjamisega oli ta Maxi kasumi miljonitesse tõstnud, samas kui relvad oli Max kätte saanud võileivahinnaga.

Claude naeratas endamisi ning läks Luigi juurde.

Tore, mõnus gängsterijutt. Polegi sellist lugenud.

Idee Rockstar'ilt
Teostus minult

The Crook

Jõudnud Joey garaaži juurde, kuulis Claude telefonihelinat. Tegu oli telefoniautomaadiga, millega ta oli hommikul Maxile kõne teinud. Huvitatuna võttis Claude toru. Seal rääkis libe hääl:
„Minu nimi on Chonks. Marty Chonks. Ma juhin Kuradi Koeratoidu vabrikut, mis on siit ümber nurga. Mul on rahaprobleemid, kuid kellel poleks, eks? Ma peaksin varsti oma võlausaldajaga kohtuma. Ta on üks paadunud närukael, kes nõuab muudkui laenu tagasimakseid, et ta saaks vahelt võtta. Võta mu auto, korja ta üles ja too ta siia. Mul on sellele vereimejast kaanile väike üllatus.“

Claude ei teadnud, kellega täpselt tal tegu, kuid ta eeldas, et tegu on üksiküritajaga. Kuna mingit seost ühegi sündikaadiga ei paistnud, istus Claude autosse ning Sõitis tehase värava ette. See avanes. See oli täis sadulveokite järelhaagiseid. Krundi taganurgas oli ka tuhmkollane Perenniali universaal. Võtsin selle ning sõitsin Calahhani silla juurde. Sealt põhja jäi Liberty City Panga harukontor.

Seal ees seisis ka tumedas ülikonnas ja maotu pruuni kaabuga mees portfell käes. Ta istus sisse ning ütles rahuliku ning ennasttäis häälega:
„Aa, härra Chonks saatis su, kas pole? Eks teeme sellele vennikesele ühe külaskäigu.“

Juba tema jutumaneer pani Claude’i rooli pigistama. Tema nukid läksid valgeks. Võlausaldaja seda ei märganud. Tagasi vabriku territooriumile jõudnud, laskis Claude mehe autost välja. Too läks ukse juurde. Uks avanes, kuid kedagi polnud näha. See üllatas pankurit ning ta jäi seisma, kuid tema ahnus oli liiga suur, et ohtu märgata. Uks sulgus ning paari hetke pärast oli kuulda iiveldamaajavat lirtsu. Kolp puru, ajud mööda seina arvatavasti laiali.

Uks läks irvakile ning sama libe hääl, kes oli ülesande andnud, küsis:
„Mis su pangaarve number on?“ Claude vastas.
„Mine ja vii auto Crusherisse. Tõendeid pole vaja jätta,“ ütles too hääl ning uks sulgus.

Seda Claude ka tegi ning sai 300 taala selle kahetonnise auto eest. Pangaarvele aga lisandus järjekordne 1000 dollarit.

Tore, aga autode nimed häirivad ja asjatundjad ei saa võib-ola aru.

Hu-vi-tav
Autonimed ei häiri...
Ja see, et see on Grand Theft Auto 3 järgi kirjutatud...-minu jaoks päris muljetavaldav.
Ootan uut.

Droideka kirjutas:

Tore, aga autode nimed häirivad ja asjatundjad ei saa võib-ola aru.

Ma võin ju ka päris autod välja otsida/ nimed välja vahetada

Neid autosid pole päriselt olemas.