Lõpetamata lugu | 14. osa+epiloog. Lõpetatud! :D

Pööh.
Sad.

Oeh.. ma olen magamata, kuid õnnelik (h)
Igatahes, uus osa
JA ma ei suuda mainimata jätta, et minu silmis kisub iga peatükk ainult ajuvabamaks ja tüüpilisemaks. Suht lapsik ka, mingi 2 aastat tagasi kirjutatud ikkagi xd
Kirjavigu ma ei jõua uuesti üle kontrollida..




Nad kisti kuhugi värvilisse tunnelisse, kust nad püstloodis alla kukkusid. Norelle tundis, kuidas ta Arthuri käest libisema hakkas ja tugevdas haaret. Vabalangemine tekitas õõvastava tunde ning just siis, kui tütarlaps hakkas sellega veidike ära harjuma, maandusid nad kuskil pehmel pinnasel. Veel kaks sekundit keerlesid värvid pimestavalt ja kadusid siis äkitselt, jättes triole silme ette kirjud täpin tantsisklema.
Kui Nora oli toibunud omapärasest reisist, märkas ta hämaras olevat ümbrust. Nende maandumiskohta ümbritses rohmakas pikk puust aed ja selja taga paarikümne meetri kaugusel seisis vaevu püsti madal hurtsik, mida polnud ilmselt aastaid keegi kasutanud.Tunduvalt kaugemal paistis olevat midagi linna sarnast, kuna majadekogumiku kohal oli õrn valguskuma. Tüdrukule langes silme ette tema enda pähklipruun salk, mis teda alguses ehmatas, kuid kohe tuli meelde, mida Artur öelnud oli. Kõik on selles maailmas loomulik. Neiu katsus neete oma taskus, et väheke rahu saada. Tema üllatuseks ja nördimuseks olid need aga kadunud.
"Siitkaudu," sõnas tema vend lühidalt ja juhatas nad lagunenud maja suunas. Albus haaras hetkeks Norelle õlast, et tasakaalu tagasi saada. Ta paistis küllatki näost ära olevat. Neiu toetas poissi ja sörkisid Arthuri pikkade sammude taga.
"Miks me sinna lähme?" küsis ta kergelt.
"Me veedame tänase öö seal."
"Aga, ema ja isa?" küsis Nora mõistmatult."Nemad ju ei tea ja nad tulevad paari tunni pärast koju!"
"Siin on aeg erinev," vastas Art napilt. Näis, et ta oli siin Maailmas palju kindlameelsem ja sundimatu käitumisega. Kui nad ukseni jõudis, oli Al juba endale jalad alla saanud. Uks avanes kriginal, andes mõista, et siia pole ammu sisenetud ja ta võib karmima käsitluse tulemusel eest kukkuda. Sisenemisel koperdas Norelle vastu uksepiita.
"D- Neetud," kirus ta, kuid pärast sõna välja ütlemist jäi ta seisma."Miks ma d- neetud, noh, tead küll mis sõna öelda ei saa?"
Arthus astus korraks välja, sülitas kolm korda nimetissõrmele ja tegi ukse peale mingi märgi ja alles siis sulges selle."Sellepärast, et siin elab kummaline rahvas ja nende maal on võluvõime. Siin ei saa end augustada, värvida ega slänge kasutada."
"M-heldeke," ütles Albus ja kripsutas siis nina. Nähtavasti ei meeldinud talle selle sõna kõla. "See on ju kohutav. Ilma slängita on kahtlane rääkida," lisas Norelle samasuguse näoga.
"See pole meie ainus mure," ütles Arthur ja kükitas väikese ahju ette. Ta pani sinna paar puud ja läkitas tule otsa, ise samal ajal selgitades:"Meil on tegemist raske ülesandega. Albuse Võluri lossi saamine on keeruline, isegi väga keeruline, sest tal on palju käsilasi. Teda ei tohi kunagi väljaspool seda maja nimetada Mustaks Võluriks vaid valitsejaks, sest tema teenrid ütlevad talle Isand, lihtrahavas aga just nii," ta tõusis kangete jalgadega püsti ning ahi lehitas harukordselt kiiresti soojust. Märkamatult oli ka hurtsik mugavamaks muutunud: tolm oli kadunud, väljaspoolt kinni löödud akendest nägi välja, põrandalauad paranenud, ämblikuvõrgud haistunud ja mööblitükid tundusid tugevamad ja korralikumad. Potter ja Nora nägid, et tavalise punakas-oranži tule asemel lõõmas hoopistükkis roheline tuluke.
"Mis koht see selline on?" päris Albus vaadates kulmu kibrutades ringi.
"Siin ma tavaliselt peatun," vastas Art, sagides asjalikult ringi. Ta põikas korraks teise tuppa ja tuli hetke pärast tagasi kannu, suhkrutopsi ja tassidega. Ta kallas kõigile kuuma jooki, lisades enda omale natuke brändit. Tegemata Norelle etteheitvast pilgust, rüümas ta ettevaatlikult teed ning istus ruumika ja mitme vanaaegse tooliga laua äärde. Teised kaks järgisid tema eeskuju.
"Ma usun, et Shangos ütles sulle, et sa saad kolm küsimust?" oletas vend. Norelle noogutas."Ma oleks pidanud tähtsamaid asju küsima."
"Seda ütlevad kõik, kes temaga koos on olnud," lohutas Arthur,"Ta oskab kuidagi inimeste mõtted tähtsaima juurest eemale rebida. Kas ta sulle armi kohta rääkis?" Nad heitsid kolmekesi vaistliku pilgu Nora käeseljale, kust ta mõne hetke eest nahkkinda oli ära võtnud.
"Ei."
"Parem oleks vist, kui sa seda kataksid," märkis Albus. Arthur noogutas nõusolekuks, lisades:"Tal õigus. Aga ma võin sulle ise sellest rääkida, kuna täna me oleme siin kaitstud. Tore oleks, kui te esitaksite küsimused hiljem. Ah!" hüüatas ta, kui uksele kostus järsk koputus, mis pani Albuse ja Norelle võpatama. Art viipas käega ning nõud kadusid ja alles siis läks avama.
Talle vaatas vastu peaaegu kokkukasvanud puhmaskulmude, sassis tumeda juuste ja habemega, peaaegu kahe meetri pikkune ning tõenäoliselt ka tugev mees. Tal olid seljas mingid nahksed rõivad ja tumedad silmad puurisid kahtlustavalt majas viibivaid inimesi. Kui Norelle esialgsest ehmatusest üle sai, tuli talle pähe tobe mõte, et tulija meenutab küllaltki Hargidit.
"Kui tore, et nii kiiresti said tulla," ütles Arthur. Võõras noogutas ja võttis märguande peale laua taga istet, hõivates korraga kaks tooli. Tema pilk langes Norelle käele, kes selle kohe laua alla tõmbas, ning imetilluke korts ilmus tema muidu siledale laubale.
"Niisiis. Mis tööd teha vaja on, Arch?" küsis too, pöördudes Arthuri poole
"Palun oota sellega kuni kõik on kohal," sõnas noormees, kui avas järgmise koputuse peale ukse. Nora, kes oli oodanud jälle mõnda pikka tüüpi, üllatus kergelt- toa sisemust uuris temast natuke lühem, pikkade heledate juuste, nöbinina, unise pilgu ja hapravõitu väga päevitunud naine, kübar uljalt kukla taha torgatud. Ta võttis mütsi peast, vaadates Arthurit oma kahe jääsinise silmaga ja noogutas."Isis," tutvustas ta ennast, istudes Albuse kõrvale. Mõlemi uustulnuka pilk oli ainiti Norelle suunatud, kes tundis end äkitselt rambivalgusesse sattununa.
Järgmiselt hetkel avas vennas veelkord ukse ning kaks kogu astusid sisse. Üks lühike ja tüse, teine pikk ja peenike. Kui ka nemad olid kaabud enda ette lauale pannud, tundis Nora ära teda liftis jõllitanud punaste lokkidega ja pruunide silmadega lühikese vanema daami, kes hea meelega jätkas oma tegevust. Neiu vaatas vilksamisi teise poole ja nägi nooruki musti juukseid, kitsast kahvatut nägu, tumedaid leebeid silmi ning peenikesi heledaid huuli. Just teda piidleski Norelle silmanurgast, kuna mustajuukselised tüübid olid talle alati meeldinud. Muigega tuletas ta endale meelde, et ka Albus on tumedajuukseline, kuid liiga noor. Too tüüp paistis olevat aga normaalse vanusega.
Arthur lipsas korraks välja ja koputas selle kummalise märgi keskele. See kadus nagu oleks miski selle minema pühkinud. Alles siis istus ta ainukesele vabale toolile, teenides sellega teiste tähelepanu, kes seni olid Norat jõllitanud. Kõigil paistisid seljas olevat vana-aegsed rõivad nagu ka Albusel ja Norellel.
"Mattias," alustas Arthut tutvustamist ning Hagridi-taoline mees noogutas,"Amaterasu," Punapea lehvitas särades,"Isis,"Naine, kes ennist end juba uksel tutvustanud oli, tõstis kergelt käe,"Ja Seth," Norale silma jäänud noormees naeratas meeldivalt ja tüdruk tundis, kuidas kuskil nabapiirkonnas käis läbi väike jõnksatus. Talle tundiusid kõigi nimed kuidagi kummalised ja võõramaised.
"See," jätkas Art," On Albus Potter ja Norelle Carmenta," Külalised ahhetasid nagu üks mees ja Seth saatis õrnalt kergitatud kulmudega pilgu Norellele, kes vastas samaga, kuid langetas pea, sest ka teised hakkasid teda uuesti vahtima. Samas andis tema peas miski alarmi, kuna arvas olevat valesti kuulnud. Carmenta?
"Ma teadsin seda!"võidurõõmutses Amaterasu elava sosinaga ja ajas end sirgu. Isis oli vägagi üllatunud näoga ja tundus olevat kõnevõimetu. Norelle saatis Arthurile küsiva pilgu, kuid vend andis märku, et praegu pole küsimiseks sobiv aeg.
"On's see kuidagi meie tööga seotud?" päris Mattias kipras kulmuga. Tema oli kõige vähem oma emotsioone välja näidanud.
"Küllaltki. Norelle ja Albus, võib-olla vabandaksite meid? Ülemisel korrusel on magamistoad, mida te kasutada võite," vastati talle
„Miks me siia ei või jääda?”küsis Norelle kulmukergitusega.
„Te pole Ühingus,” teatas Art kategooriliselt.
Albus tõusis natuke vastumeelselt, Nora vahest kiiremini, kuna ta poleks ilmselt seda jälgimist ära kannatanud, ja lahkusid ruumist. Uks nende selja taga prantsatas kinni, summutades kõik hääled. Nad leidid end millesti, mis tahtis ilmselt köök olla, sest võis näha katelt, mis lõõmava tule kõrval kummuli oli ja rippuvaid potte-panne ja mida iganes veel. Nora ja Al keerasid trepist ülesse.
"Kes need veel olid?" küsis Albus äkitselt ja mõlemad hakkasid naerma. Tõepoolest, maja oli paari hetkega kontvõõraid täis kogunenud, aga Arthur paistis neid teadvat. Ka need tulijad paistsid teda, Norelle Contoed teadvat, kuid nimetasid teda Carmentaks. Selle saladusliku mõttega kehitas ta Alile vastuseks õlgu ja lahkus poisist, keerates paremale poole.

Albus lonkis aeglaselt vasakule. Ta saatis korraks pilgu Norelle seljale ja hammustas huulde. Pruunid juuksed sobisid Norale palju paremini ja kuidas need veel lainetena seljale langesid... Ei, keelas Al endale, kui astus ühte magamistuppa. Raskendav asjaolu on see, et nad olid erinevatest maailmadest. Sõna otseses mõttes. Kurbusega uuris võluripoiss ümbrust, kuhu ta sattunud oli.Tema sisenemisel kadusid kõik märgid sellest, et see koht oli vana ja räämas. Selle asemel laius tema ees hele kaheinimese voodi punase ja kuldse kattega, sama värvi kardinad, kullakarva kohev vaip, Gryffindori vapp voodi kohal, kuid ka siin limpsas puuhalge roheline tuli, mis toaga eriti kokku ei sobinud. Väikseks tasakaaluks oli kulunud valge tapeet, puiduesemed nagu laud, kapp ja peegliümbris olid mingist heledast materjalist. Kerge rahuloluga, kuid kummalise kurbusesööstuga kinnitas ta pilgu tuttavale vapile ja istus ühte pehmesse tugitooli.
Suunanud oma pilgu pimedast aknast välja, hiilisid mõtted paratamatult tagasi Norelle poole. Ta teadis, et tüdruk oli tema jaoks ka liiga vana ja nii edasi ning nüüd, kui tema ise varsti lahkub, peab ta sellest üle saama, kuid ega mõistust ei saa käsutada. Õigupoolest tekitas siin veel probleeme mõistuse puudumine. Kui järele mõelda, mis olid helgemad pooled? Albusele ei torganud kohe mitte ühtki mõtet pähe.
Ning sel teemal endamisi arutades suikus poisike tugitoolis, mis venis kummalisel kombel diivaniks, rahulikku unne.

Õrna ohkega vajus Norelle oma smaragdrohelisse voodisse. Tema tuba oli roheline, hõbedane ja must, otsekui oleksid ebatavalised leegid teadnud, mida tal täpselt vaja on. Magamistoad olid peaaegu samasuguse sisustusega, ainult siin oli tume puitmööbel ning maani peegel. Tüdruku silme ees kummitas Sethi nägu ja tema suu venis tahtmatult kõrvuni. Paar minutit uues kohas ja juba armunud, noomis ta ennast leebelt. Isegi kummaline uus liignimi vajus aju tagumisse soppi ja asendus kena nooruki näolapiga.
Hetkeks tuli tüdrukule meelde, kuidas talle Marcus meeldis, aga hiljem pidi pettuma. Kibedalt grimassiga keeras ta voodis ringi, nii et ta sai aknast vabalt välja vaadata.

„S e e oli siis Carmenta?” küsis Mattias oma habetunud lõuga mõtlikult kratsides.
„Tore tütarlaps.”
„Kindlaste.”
„Omapärane, peaks mainima,” lisas Seth endale ninaette pomisedes, samal ajal, kui teised jätkasid valjuhäälset arutamist Norellest. Mõne hetke pärast läks jutt ka Albus Severus Potteri peale.
Seth ei sallinud eriti siinseid kombeid ja enimikke inimesi. Millegi pärast arvati, et enne koosolekut tuleb üks kena keelepeks teha, et mõtted töö juures püsiksid. Mattias heietas liigselt palju ja ajas närvi oma vale keelekasutusega. Isis oli küll viisakas, kuid ta sarkasmitses liialt ja lootis selle läbi tunnustust saada. Amaterasu... noh, ega oma emaga on alati raske läbi saada, eriti kui ta võiks vabal asutada ÜKO, Ülemaailmse Külamuttide Organisatsiooni ja olla seal kõigutamatu president. Arthur... Archist ei tasunud üldse rääkida, ta oli kõige uuem, aga arvas et juhib seda kõike. Kuid nad kõik koos olid parimad ja hoolimata pahedest oli kõigil ka häid külgi.
„Ma ei teadnudki, et Potter siin on...”
„Norelle tuli teda tagasi viima.”Need sõnad kuulusid Arturile ja hetkeks valitses laudkonnas vaikus. Siis hakkas Isis naerma.
„Väga naljakas. Paistab, et sulle hakkab Esimese Maailma huumor liiga kergelt külge,” muigas ta, heites iroonilisi kõrvalpilke ülejäänutele, kelle suunurgad juba tõmblesid.
„Ma ei leia siin midagi naljakalt,” sõnas Arti häitimatult, aimates sellist reaktsiooni juba ette.
Tuju vajus tagurpidi ja Isis tegi midagi enda ‚maine päästmiseks’:” No ja kuidas ta seda kavatseb teha? Muidugi, marsime Võluri resitentsi ja palume tal Potter tagasi saata?” Nüüd kostusid juba üksikud turtsatused. Seth pööritas silmi: Siinne huumor oli tõsiselt mõtetu. Nad ilmselt ei teadnudki, mida see sõna tähendab.
„Ei. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina pean oma kohustuseks Carmentat aidata, tema kes on ju ikkagi paljude saatus...”
„Aga kes seda ütleb?” märkis Amaterasu kavalalt silmi pilutades,”Noh, Saatuse Kandja peab olema märgitud... teate küll, mida jutud räägivad? Ring paremal käeseljal?”
„Tal on see olemas.”
Neli külalist tundusid kimbatuses olevat. Artur tundis tasapisi võidurõõmu oma südamesse ronimas. Ta oli selle lahingu peaaegu võitnud, tuli nad ainult vedike vihaseks ajada.
„Muidugi,” ütles ta selliselt ülespuhutul toonil, mis talle üldse ei sobinud ja meenutas kangesti Isist,” Muidugi on ka võimalus, et te olete unustanud põhitõed, mida Liikmeks astumine nõuab. Võib-olla tuletan teile meelde? Esiteks, ustavus. Teiseks, vaidlematu käsu-..”
„Me teame, mis need kuramuse põhitõed on,” käratas Mattias oma sügava häälega, katkestades Arti sõnadevoolu.”Aga ma ei saa aru, miks pagana pärast pidid ta sa siia tooma, kui ta tõesti Carmenta on?”
„Seaduses...” jätkas Art, teades et teda katkestatakse uuesti. Tal oli õigus. Mattias soovitas Arthuril oma seadustega ebaviisakalt toimida ja jätkas oma pikka solvunud jada. Kõigest kaks aasta ja mul on juba manipuleerimine selge, mõtles Norelle vend ülima rahuloluga, pannes vaevalt tähele, mida suur tüüp räägib.
Tajunud pausi, tegi ta katse suu avada, kuid nüüd segas teda Seth. Seda polnud kunagi jutunud, nii et Arthril jäi lõug kergelt rippu. Seth rääkis üldiselt vähe, kuid tavaliselt asjalikult.
„Mina,” alustas noormees mahedalt,”Arvan, et teil mõlemil on õigus. Arch, sa poleks pidanud teda siia tooma enne meiega kontsulteerimata. Mattias, me oleme andnud vanede, et kui Saatuse Kandja tuleb, aitame me teda. Või oled sa selle unustanud?”
Keegi ei vaielnud talle vastu. Äkitselt sulges Isis ilmad ja deklameeris laulval häälel kõigi imestuseks:

Ih nevous des Druze- leoda mend
Eh önes kled, eh zoe flöm wiht
Bico Druze ples, Lucivonk
Rez’zark hures broil milmane.


Mattias tõlkis kohe, nagu kombeks oli:
Lase läbi Kandja, üllaim kõigist
Umbrohtu hävita, kadugu rõhumine
Lase läbi Kandja, kes toob Saatuse.
Rez’zark’id märkige Tema.


Amaterasu jätkas salme, nautides täiel rinnal uuesti nende laulmist. Must Võlur oli sellised asjad ära keelanud:
Hloven Frem si gloven,
hloven Frem si jonsple
Frem nazel, bäno ziles-
Si vermo ka Frem coles.

Ka Seth oli oma osa oodanud:

Sa päästad meid orjusest,
Sa päästad meid kurjuse käest.
Sa oled siin uus, kuid tea-
Meie uks on sulle alati avatud.

Arthur kuulas kadedalt, kuidas teised oma Endise Keele teadmisi demostreerisid. Ta oli neid lause alati imetlenud, kuigi seal polnud riimi, aga oli uhke tunne, et need rääkisid kellestki tuttavast. Siiski oli ta õppinud viimase salmi endale tuttavas keeles:

Öösel su palel särab kalliskivi,
andes lootust nõrgematele.
Sa oled meie päästja, kaitseja.
Lase läbi Saatuse Kandja.

Lõppu võttis vastu vaikus, kus kõigil oli pea langetatud. See polnud leina märk, vaid pigem austus. Patriootlikud nagu nad kõik olid, armastati seda laulluuletust. Ühte vähestest, mis oli üle elanud Musta Võluri puhastustöö

Carmenita on lahe nimi

Ouch.

Albus on Norasse ära armunud? ^^ Damnit, ma tahan Nora olla, mingu kõik need kollid metsa. ^^

Vahepeal esines kirjavigu natuke eriti sagedasti, aga muidu oli okei.

Hea jutt, uut osa tahaks. :)

Kamoon. Albus, noh. ^^

Kuhu uus osa jääb?

Noojah
Igatahes, uus osa siis Imelik nagu ikka.


„KADUNUD?” karjatas Must Võlur, pritsides sülge kössi tõmmanud Hramoniti peale. Halbade uudiste tooja oli vaieldamatult kõige hullem olla. Võlur viipas agressiivselt käega ja käskjalg lendas suure kaarega vastu seina ja libises põrandale, kuhu ta teadvusetult lamama jäi.
Ta ei saa niisama kadunud olla. Inimene ei saa haistuda! Kui just ta siia Maailma tule ning see oleks ülimalt naeruväärne mõte. Mees jätkas oma mõttekäiku, kihutades närviliselt mööda saali ringi. Hramonit piilus õrnalt silmi paotades ja tegi kindlaks, et isand on seljaga. Ilmselt isegi gepard poleks suutnud temaga põgenemises võistelda.
Võlur ei pannud põgenikku tähele, vaid lehvis oma Deemonitoa poole, nagu ta seda viimasel ajal nimetas.
„Või et tema JULGEB kaduda?” raevutses mees, visates vihase liigutusega paar asja riiulilt katlasse ja segas kiirelt. Vedelik läks mullakarva ja auru hakkas sikk-sakina tõusna. Kuidagi tõmblevalt täitis Must Võlur kolbast tehtud peekri ja kummutas olluse endale kurk, sulgedes hardusest silmad.
Südantlõhestavalt ohanud tundis ta end palju rahulikumana ja mõistus töötas selgemini. Ma võin uue deemoni teha... või plika tagaotsitavaks kuulutada. Just!
Valitseja istus hiljuti nurka toodud laua taha ja otsis sahtlist pärgamenti ning tinti. Hetke peatudes kortsutas ta kulmu, mõeldes parajat süüdistust, kuid ideed ronisid talle iseenesest pähe. Mõne minuti pärast pani ta sule käest ja luges üle.

Norelle
Otsitakse taga loatanõidluse, warastamise ja on kahtlusalune mõrwas.
Autasu sada kwanti

Mõnesmõttes oli see ju tõsi... nõidluse selles suhtes, ta oli jäljetult kadunud. Inimesed võtavad seda nõidade-asja vägagi tõsiselt, kui nõidadel just vastavaid volitlusi pole.. Ka varastamine on siin suur pahe ning Norelle oli pätsanud temalt hetkeks enesevalitsuse. Kahtlusalune mõrvas... noh, kui asi nii edasi läheb, siis k e e g i lihtsalt viskab sussid püsti Musta Võluri väikese abiga. Sada kvanti paistis olevat küllalt ja vajaduse korral võib ju hinda tõsta.
Ta tõusis püsti ja läks tagasi oma troonile, mille all pesitses väikene nupp. Võlur vajutas seda ja vaatas ootavalt ukse poole. Hetke pärast see avanes ning hingeldav ja sinakaks tõmbunud silmaga Hramonit jooksis trooni juurde, põlvitades vaikselt neelatades.
„Pidin peaaegu ootama,” turtsatas Võlur. Talle meeldis nii öelda, see pani nad alati väheke kössi tõmbuma. Praegugi andis see tulemusi.
„Hangi mulle selle plika Contoe pilt ja lase see tagaotsimiskuulutusele koos minu kirjutatud tekstiga,”käsutati resoluutselt.
„Em...” alustas teener, piiludes ülespoole,”Saab kohe tehtud, isand. Aga kas Crocifissa ei öelnud teile, et Teised on kohal? Nad on juba veerand tundi oodanud.”
Kui Must Võlur poleks joonud Rahujooki, oleks ta olnud täielikus paanikas ja Hramoni poleks sealt toast elusalt lahkunud. Kuid näidates oma praegust kindlameelsust, noogutas ta, lubades mõttes Crocifissat kuidagi karistada.
„Natuke ootamist ei tee neile midagi,” teatas istuja, pildudes silmis sädemeid süüdlase poole, kes piilus alles nüüd ukse vahelt sisse ja hiilis siis vaikselt seina äärde, lootes sellega ühte vajuda.
Ta andis käskjalale märku, et too võib minna ülesannet täitma ja ootas, kuni vaikne uus tulija on põlvitanud.
„Crocifissa,” alustas ta jäiselt, jälgides kuidas nimetatust käib läbi värin. Milline ajuvaba inimene paneb sellise nime oma lapsele, mis tähendab krutsifiksi? Noh, vähemalt on teada, et t e m a vennake see küll polnud.”Kas ma pole öelnud, et mind tuleb asjadest k o h e s e l t teavitada. Kus nad on?”
„Em, nõupidamissaalis,” vastas naine. Must Võlur tõusis püsti ning Crocifissa hirmu täis pilk vilksatas hetkes tema poole.
„Su karistuseks saab olema viis päeva sõdurite ridades. Väike karastus,” irvitas ta, lehvides kiirel sammul minema. Crocifissa lasi kuuldavale kerge halina ja peaaegu jooksis pärast Võlurit minema.

Kui valitseja vajalikku ruumi jõudis, süvenes seal olev vaikus veelgi. Ta teadis, et seal olevad inimesed polnud sõnakestki vahetanud, sest ukse tagant polnud midagi kuulda ja hetkeks oligi talle tundunud, et sattus valesse kohta. Kuid ei, nad kõik olid olemas.
Ruum oli küllatki lihtne. Kümned rohelise kattega toolid ümber suure pikliku laua, paar maali seinal, üks suur värviline vitraažaken, vaipadega kaetud kivipõrand, kenasti nikerdatud lagi ja väike kamin, milles praksus hubane tuli.
Endiselt midagi ütlemata võttis Võlur istet laua kõike uhkemal toolil ja libistas pilgu üle kõigi kurjamite nägude.
Sõnad, mis lõhkusid surmvaikust, olid temale suunatud:”AVADA KEDAVRA!” Lord Voldemort vaatas õudusega, kuidas uuesti varastatud leedripuust võlukepp väikese roosa pahvaku koos phahh’iga välja lasi. Ta langetas masendusest pea ja poleks olnud ime, kui inimlikus koos pisaratega talle külla oleks tulnud. Sauron veeretas kurvalt käes uuesti vermitud sõrmust, mida ta tulutult sõrme üritas panna. Valge Nõid katsetas Simon Lovelace kiviks muuta, kuid sau ei reageerinud üldse. Lilith jõi ahnelt koos Loraga suurtest peekritest punasekarva vedelikku. Galbatorix paistis olevat kõige rahulikum, sest ka Voldemorti kaaskond oli närviline, püüdes edutult loitsida. Tundus, et pärast Voldemorti sõnu läks üleüldine lärm lahti, umbes nagu keegi oleks täis veinivaadil punni eest võtnud.
„Rahunege,”ütles Must Võlur kätt tõstes. Vaikus tekkis peaaegu kohe, kuigi kõik vaatasid teda äärmiselt kahtlustavalt. „Mina,” alustas ta väärikal häälel,”olen valitseja ehk Must Võlur,” Voldemort turtsatas halvakspanevalt.”Eeldades, et te ei tea üksteist, paluks end kõigil tutvustada.” Kümne minutiga olid kõik nimedest teadlikud, kusjuures Võlur oli tähele pannud, et Voldemort rõhutas eriti oma nime’M u s t Isand’. Ta aimas ka, et siit koosolekust tuleb üks suuremat sorti iroonitsemine.
„Miks me siin oleme?” küsis Bellatrix kõrgil häälel. Mees viipas käega ja igaühe ette ilmus klaas valge veiniga. Mitte keegi ei puutunud seda.
„Nagu te olete aru saanud, on teile antud teine, võib-olla ka mitmes võimalus maailma endale allutada. Teie käes on vahendid, mis te olete kaotanud, aga nüüd uuesti leidnud. Ma loodan, et te saavutate sama eesmärgi, mis minagi,” Sel hetkel tormas ilma koputamata sisse George, kes paistis olevat noorem ja lõõgastunum kui tavaliselt. Vampiir seisatas korra, pilk hetkeks laudkonnale suunatud, ning peaaegu liugles siis oma venna juurde, kummarduses tema kõrva juurde.
„Käisid nümfide kallal, jah?” päris Must Võlur kohe vaikselt. Need olid ju ka surematud naised, aga võrdlemisi tabamatud.
„Juhtus jah nii. Aga see selleks. Plika on kuidagi siia jõudnud, ma arvan, et mõne põrandaaluse ühingu kaudu,” pomises too vastuseks. Võlur läks kahvatumaks kui tavaliselt ja tema silmad tõmbusid pilukile.
„Ma lasin Hramonitil ennem tagaotsimiskuulutused valmistada. Jääd siia?”
Vampiir tõusis püsti, keerates end laua poole ja noogutas teravalt.”Krahv George Arthur de Prudensse.”
Ta ei lahkunud Musta Võluri juurest, vaid asetas oma käe tooliseljale, vaadates uudishimulikult Lora ja Lilithi poole, kes teda samamoodi uurisid. Need, kes olid väheke tähelepanelikumad, märkasid, et enamik võimuihaldajatest olid kahvatud, otsekui oleks see selle peamisi sümptomeid.
„Niisiis,” jätkas Must Võlur kerge ebamugavustundega,”Jätkakem. Maitske julget me jooki, ma luban, et see pole mürgitatud,” saatnud teele naeratuse, mis jäi vastuseta, köhatas ta kergelt.”Tagasi teema juurde. Minul on õnnestunud see maailm vallutada, kuid teil on enda omad ees. Piiramatu võim, kindlad ülestõusude mahasurumised. Kuidas oleks kokkuleppega, et m i n a aitan teil võimule tulla ja selle kindlustada?” Kostus arutavat mõminat, surmasööjad olid oma isanda juurde troppi kogunenud, teised arutasid omavahel.
„Mis kasu sina sellest saad?” hüüdis Simon Lovelace laua teisest otsast, tagades sellega ootusäreva vaikuse.
„Ah, te olete tarmukas härra,” muigas Võlur,” Tasuks paluks ma teie abi ühe teise maailma vallutamisel, kust te saate ka oma osa. Te olete sealt kõik tuntud, teist on kirjutatud raamatuid, paljudest isegi mitmeid.”Oli näha, et saalisviibijad on uhked, mõni vähekeumbusklik.
„Seal maailmas teavad teid kõik ja seda suurem on nede aukartus ning hirm. Nad teavad, milleks te võimelised olete ,” lisas George omaltpoole, tekitades järjekordse arutelu, mis oli väheke valjem.
„Aga kui me ei nõustu?” mürises Sauron, üritades endiselt sõrmuse abil nähtamatuks muutuda.
„Seljuhul te olete väheke raskemas olukorras ja teie vallutamine pole nii lihtne kui minuga. Võib-olla kaovad isegi teie kallid abivahendid. Ma oman küllaltki suurt võimu ja võluväge. Võimalused on ahvatlevad, daamid ja härrad. Te saate vallutusel abiks absoluutselt kõik, mida hing ihaldab.”
„Tõepoolest hea pakkumine,” möönas Valge Nõid mõtlikult. Nad läksid pehmemaks kiiremini kui Võlur oli arvanud.
„Meie oleme nõus,” tunnistas Lord Voldemort küllaltki teravalt. Kõik andsid oma nõusoleku, ainult Galbatorix ei vastanud veel.
„Kuidas te saaksite lohemune, kui neid pole meil peaaegu üldse järel?”küsis ta, ajades lõua kergelt püsti ning kulmu kortsu.
Valitseja vaikis hetkeks, hammustades huulde. Tegelikult polnud tal aimugi, kuid see jook tegi tema valetamisoskuse ja mõttetöö parimaks. Kahju, et seda ei võinud kuigi palju võtta. „Ma ei tea, kuidas seda teile selgitada.” vabandas ta enda pikka vaikimist, „Aga ma usun, et selle peaks vabalt korraldama ka nii, et need sünnivad vajalikele inimestele. See on keerukas, kuid ma saaksin sellega hakkama.”
„Siis võite minuga arvestada,” teatas Galbatorix kerge irve saatel.
Edasi läks juba libedalt aga aeglaselt, vajalikud paberid, kuhu alla kirjutada ja mida täiustada. Kõigil olid omad tingimused ja tahtmised. Kes soovis parajal mõõdul hiiglasi, kes lohemune, kes lihtsalt sõdalasi. Arutati ka eelmise korra vigu. Vahepeal oli krahv lahkunud, pomisedes, et paberitöö on tema jaoks igav ja veel mõned nümfid ootavad koos ülesannetega, mis tuleb tingimata täita.
Kui jätta Must Võlur mitmeteks tundideks nõupidamissaali ja järgneda Georgele, siis ei jääks igavusest magama. Vampiir peaaegu liugles lossist välja, samal ajal, kui valvurid tema läheduses lihtsalt kuidagi seinaga ühte sulasid või ajutiselt kadusid.
Lossist välja saanuna muutus ta jällegi nahkhiireks, kuna see oli kõige parem reisimisviis. Pärast tagasi muundumist oli tal olnud alguses väheke raske harjuda, et nägi silmade, mitte kõrvadega. Sellega harjus pikapeale- tegelikult küll alles kahe sajandiga- ära ja nüüd suutis ta nahkhiirena isegi inimese kombel korralikult mõelda ja vahel toitu hankida. Küllatki kasulik lisa, kui kasvõi enne päikesetõusu on vaja peitu minna. Viimast juhtus küll harva, aga polnud välistatud.
Olles jõudnud ühe äärelinna kohale, kuulis ta üliteravate meeltega laulu sealt, kus seda poleks tohtinud olla- nimelt peaaegu lagunenud hurtsikust. Laperdades kiirelt sinnapoole, lendas ta mõnda pragu otsides maja ümber. Kuigi osmik oli lagunenud, ei avastanud George midagi ja muutus hetkeks meheks.
Laul vaikis poole sõna pealt. Järelikult nõiutud koht, mida ei näe inimesed ja minusugused, otsustas ta, liikudes hääletult mööda maad. Näis, et ta laguneb koos, sest järgmisel hetkel oli temast ainult sädelus järel, mis liikus kiirelt mööda pragudeta onni välisseinu. Paari minuti pärast oli pettunud vampiir tagasi, jõllitades uskumatusest hütti. Löödult muutis ta end tagasi nahkhiireks ja lendas ohvri otsingule, lubades sellest kummalisest asjast oma vennale rääkida.

Samal ajal jätkusid kõikjal kummalised sündmused. Isegi Esimese maailma tavalised inimesed, kes ei lugenud fantaasiaromaane, pidid nentima, et midagi imelikku on teoksil. Kui tihti ikka tuleb sulle Manhattanil vastu keskaegses riietuses mees? Või Pariisis loodusesse mähitud pikkade juustega neiud? Valitsused olid moodustanud salaorganistastiooni, mis kogus need veidrad nähtused ühte kindlasse kohta, sest need võisid ohtlikud olla. Hoopis teine lugu oli Suurbritannias korraks välja ilmunud sinises lohes, keda paljud nägijad nimetasid Saphiraks. Sellist asja ei saa juba tähelepanuta jätta ega kinni püüda, võttes arvesse veel seda, et nimetatut ei leitud enam.
Teises maailmas on meile tunduvad haruldased nähtused neile igapäevane asi. Ei tehtud teist nägugi, kui see samune sinine lohe ilmus ka sinna koos ratsanikuga. Neile kergitati kaabut ja jätkati oma tavalisi tegemisi, olgugi, et ühel vanal mehel oli vaja saada kätte vett kaevust, mille otsas draakon maandus. Neil olid enda mured, millesse põhiliselt kuulus Valitseja viimase aja suurem aktiivsus ja plakatid vaevatasuga, mis üleöö kõikjale ilmunud olid.
Aga mõlemist neist suuremas hädas oli vana hea raamatumaailm, mis hakkas mingil määral lagunema. Kui Must Võlur oli alistajatega lepingu sõlminud, jätkasid „pahad” järjekindalt alistamist omades väikestes piirkondades, milles rahvas pani visalt vastu. Kangelased ja ka teised kadusid vahel jäljetult. Koguti sõjavägesid, peeti lahinguid, saadi surma, kehtestati kriisiolukord... mitte kellelegi ei halastatud. Kuna ajad on erinevad, siis Kolmandas maailmas tehti laastamistööd kiiremini kui arvata oleks osanud.

***

SEE ON KUIDAGI IMELIK, nentis Surm, kui ta vaatas mitmeid tühjuses hõljuvaid tüüpe. Viimasel ajal oli surevus eriti kasvanud, kuigi tema andmetel ei levinud siin kuskil ühtegi katku ega midagi sellist. Paistis, et mõned vaimud on üksteisega tuttavad ja Surm alustas kähku oma ülesandega. Ta oli jätnud kassid Alfredi toita, aga pärastpoole tahtis ta nendega isiklikult rääkida.
Surm libises koos oma absoluutsest pimedusest kootud kangaga rahva vahel, pannas need kaduma, kui oli paar küsimus esitanud. Mõned nägid täitsa hullud välja- näiteks üks mees hoidis lausa käes välja rebitud südant, mis talle kuulus, teine oli aga nii palju nooli täis tuubitud, et sarnanes juba siilile.
KUIDAS SA END NII VIGASTASID? Päris ta ühelt naiselt, kes oli põhimõtteliselt pooleks. „Sõda,” ühmas too ühe suupoolega ja Surm saatis ta kiiresti usule vastavasse kohta, et too ei peaks liiga palju kannatama, hoolimata sellest, et olematuses valu ei tunta.
Kõndides ja pärides sai ta üsna sarnaseid, aga samas erinevaid vastuseid. Tuli välja, et mingit kohta on tabanud sõdade epideemia, sest jahuti kogu aeg erinevaid nimesid, mis siiski mõnikord kattusid. Surm oli kindel, et ta saatis kunagi kellegi ussinäoga Voldemorti minema, kuid paljude jutu järgi oli too tüüp veel elus, nagu ka teised, kes peaksid surnud olema. Mis toimus?
SEDA ASJA PEAB VAATAMA, pomises ta endale. Lähipäevadel tundus tulevat palju tööd, aga kuidagi pidi endale vaba aja saama. Öösel nad ju ometi kogu aeg ei sure? Kahju, et ma assistenti ei saa võtta, tabas Surm end mõttelt. Praegu oleks seda hädasti vaja.
Ta peatus, kui märkas mingit moodustunud kampa ja liikus sinnapoole. Kõndimiseks ega hõljumiseks ei saanud seda nimetada, niisiis ta lihtalt kuidagi jõudis punktist A punkti B..
USKUSITE TE MILLEGISSE?
Kamp vaatas teda umbusklikult ja kõhetu noormees ajas end sirgu.”Me oleme täisväärtuslikud kristlased,” teatas ta, imestades salaja, kuidas too ilmunud võõras rääkis.
AH, sõnas Surm ja mõtles. Siin avanes väike võimalus küsitleda. MINGI SÕDA KÄIB?
Seltskond noogutas ja paar naist hakkasid äkitselt omavahel sosistama, heites talle pilke. Kõhnuke, kelle nime teadis Surm olevat Gerald, hakkas seletama:
„Sauron, olgu ta kolmekordselt neetud, on kuidagi ellu ärganud, või on see tema hullumeelne järgija. Meie maa, isegi Maakond, on ohus ja lahinguid lüüakse veel kord. Kõigi lootused on vennaskonnal, kellest niiii palju laule lauldakse. Lootus, et nad kokku tulevad, on praeguseks juba suhteliselt suur..” Gerald jätkas seletamist, aga Surm saatis nad edasi- ta oli siit küllalt teada saanud ja liikus edasi, jätkates rahutult oma tööd.

Kuule, tõsiselt ka, ma armastan sind. See lugu... On üle mõistuse liiga hea.
Roosa pahvak võlukepist... ^^
Siis... Saphira kaevu otsas. Sauron oma sõrmusega...

SURM jõlgub Keskmaal! 5+ selle eest ^^

Mind tembeldati paarile jutule Betaks, aga siia on võimatu kriitikat panna. Ma ei leidnud isegi kirjavigu.
Ahjaa, Vennaskond ei saa uuesti korralikult kokku tulla, Boromir on surnud! xD
Kuigi arvestades Voldemorti ja Bellatrixi ja teisi, kes ka surnud on, on suht tõenäoline et keegi ta ärkvele kolgib. ^^

Igatahes...Ma tahan järgneva kahe minuti jooksul uut osa, vot mis.

This is BLOODY BRILLIANT!
Mul läks päris kaua aega, et see läbi lugeda, aga see tasus end ära.
Ma polegi vist varem lugenud juttu, kus korraga nii palju eri fantaasiategelasi sees on.
Lahe on, tahaks juba uut

Mul tuli kuri idee nõuda, et sa Kariibi mere piraadid ja Early Edition'i ka paneks.
Aga ise tead, ma hoian edasi suu kinni ja soovin lihtsalt kähku uut osa. ^^

Kusjuures, ma tahtsin ka pakkuda, et sa võiksid piraadid sisse toppida

Järgnev nädal oli Ühingule, Norellele ja Albusele tehgus. Enne minekut õpetas Mattias Norellele mõned enesekaitse viisid ja kuidas mõõka õigesti hoida. Ka teel olles jätkusid õpetused, nii et nad jätsid kõigile mulje nagu oleks nad õpetaja ja õpipoiss. Tüdruku Sethi-vaimustus hakkas ka vaikselt raugema, kuigi mingi sümpaatia siiski jäi. Järgmisel päeval olid nad varahommikul teele asunud, tegemata välja Nora mässulisest pominast vähese magamise kohta ja Albuse häälekatest haigutustest, mis sageli vestlust katkestasid.
Nad hankisid hobused ja Arthur astus enne minekut neiu ette, paistes olevat jällegi natuke närvis.
„Ee,” tegi ta alustuseks.”Me peaksime sind ilmselt väheke maskeerima. Kuidas oleks lühikeste juustega?” Nähes oma õe innukat nägu, muigas ta ja kutsus Amaterasu, kes osutus juukselõikusel vilunuks- soeng polnudki kõige hullem, kõigest lõuani sälgutatud juuksed. Nora oli oma uue välimusega ülimalt rahul, kui mitte arvestada pisikest pettumustorget, et ta ei saagi sirgeid juukseid, vaid peab tüütute lokkidega leppima. Kui nad aga kohalikku külasse jõudsid, pühiti tütarlapsel sellised mõtted peast, sest esimene mulje oleks ta ääre pealt hobuse seljast maha kukutanud, kus ta niigi vaevaliselt püsis.
Talle vahtis vastu lähimal tahvlil tema enda nägu koos mingi ajuvabade süüdistustega. Olles peaaegu kindel, et Art teadis neist ja sellepärast otsustaski lõikuse teha, müksas Norelle hoopis Albust, kes ka ei tundnud end kõrvi seljas kuigi koduselt. Noormehe silmad läksid üllatusest pärani.
„Aga... kuidas nad j u b a teavad?” sosistas ta ärevalt. Nora kehitas sünge näoga õlgu ja talle tuli ehmatusega ette, kust see pilt oli saadud- eelmine suvi Saksamaal puhkusel, üks neist harvadest kordadest, kui ta end pildistada lasi. Nad pidid selle saamiseks ilmselt toa pahupidi pöörama. Kui ta tagasi jõuab, peab ta vist koristama. Kui? kordas tüdruk kibedalt.
Kellelegi Ühingust ei paistnud need üllatust tekitavad, kuigi Seth laia kübara varjust ühte lähemalt uuris, silmis viisakas uudishimu.
„Ah, selle plika püüan ma vabalt kinni,” ütles ta valjusti ja tegi salamisi Norellele silma, kes tabas ära.
„Vaevalt,” praalis ta pilklikult, proovides häälde väheke jämedust tuua,”Ma saaks ta ennem kätte kui sina oma eesli selga hüpata jõuad,” Seltskond turtsatas, nagu ka mõned pealtkuulajad, ja nad liikusid kiirustades edasi, et sealt pääseda.
Nad ööbisid harilikult võõrastemajades, sest talvel ei olnud kõige targem õues vahtida. Ühingu omad kadusid pidevalt öösit, aga koidikul ilmusid nad tagasi, olles küll väsinud aga rahulolevad.
„Nagu sa aru oled saanud, Valitseja teab su siinolekust,” ütles Arthur kolmandal päeval enne teeleasumist. Nad pakkisid parasjagu oma asju kokku. „Sellepärast on parem, kui me sind väheke maskeeriksime. Lõikus on hea, aga ma usun, et väiksed vuntsid ei teeks paha.”
„Kui sa pole märganud, siis ma olen tüdruk, mitte poiss,”sõnas Norelle pahaselt, solvudes kergelt venna lõbusa näo peale.
„Ma tean... oota,” Arti kleepis talle ette väikesed valevuntsid, mis oleksid võinud olla noorel mehel. Astudes sammu tagasi oma kätetöö hindamiseks, ütles ta:
„Rõõmsam nägu, Nora... see pole veel maailma lõpp, mul on olnud vaja vanaks naiseks ümber riietuda.” Norelle naeris, kujutades Arthuri massiga inimest soliidse vanaprouana ja vastumeel vuntsidesse lõdvenes pisut.
Kui tore seal Ühingu seltskonnas ka olla polnud, näris Norat kahtlus tema ‚ürituse’ suhtes nagu mõned seda nimetasid. Ta oli vist olnud ääretult loll, et sellise asja oma õlgadele võttis. Albus oleks võinud vabalt ka vend tagasi viia... Siia tuleks oli tõesti viga, eriti, lisas Norelle oma järjekordset tagaotsimiskuulutust silmates, kui mingi hull maniak otsib sind taga.
Norelle oli maganud õues ainult suviti, aga tal oli tunne, et need huberikud, kus nad peatusid, tegid sama välja ja lutikatest puretud voodid polnud just kõige parem ase. Kuna Mattias oli Albusel rangelt võlumise ära keelanud, tuues põhjuseks nende asukoha avastamise, ei saanud võluripoiss satikate vastu midagi ette võtta.
Imelik oli olla, kui sa teadsid, et viibigu sa siin nii kaua kui soovid, tagasi jõuad sa peaaegu samal ajal kui läksid. Lisaks sigines temasse veel ebamugavustunne, kui tema lähenemisel kamp sosistamise lõpetas ja kähku jooma hakkasid. Oli ilmselge, et tema eest varjati midagi.
Ta sai osa tõest teada kogemata.
Öösel oli Norelle tundnud kohutavat janu ja otsustanud kööki minna, et klaasike vett võtta, tuigerdas ta mööda külme koridori. Teda sundis peatuma tema enda nime kõla.
„...saab sellest varsti aru. Norelle pole loll, ta on ilmselt nende kohta lugenud.” urises Mattis. Ettevaatlikult hiilis Nora ukse juurde ja pani kõrva vastu lukuauku, ihates rohkem teada saada. Mattiasele vastas Sethi siidine hääl.
„Ma tunnen seda oma veres, ta on täpselt sobiv kanditaat. Varsti mõikavad Valitseja poolel olevad seda samuti ja vot siis on meil küll jama kaelas.”
„Seljuhul teeme nii, et sinu kamp sellest teada ei saaks...”
„Minu kamp?” Sethi hääles oli isegi treenimata kõrvale kuulda haavatust,” Ma ei suhtle enam nendega, ei loe end üheks nendest. Ainult tänu Isise süstile suudan ma peaaegu normaalset elu elada, kõndida varjatuna päikese käes..” ta vakatas.
Kostsid sammud ja Nora põgenes kiirelt ja vaikselt nurga taha, kõndides sealt edasi rahuliku sammu, kuid peksleva südamega köögi poole. Ta kuulatas, kuidas uks kääksatas lahti, vaiksed sammud käisid ringi ja siis pöördusid tagasi. Ta ohkas kergendatult ja laksatas samas endale vastu otsaesist. Vesi oli ju ka tema toas!

Hommikult ei mäletanud Norelle vahejuhtumsit eriti midagi, vaid pidas seda lihtsalt unenäoks. Ka ei vihjanud Mattias ega Seth sellele kuidagi.
Ning siis lõppesid majad otsa.
Seltskond vaatas metsa, kuhu nad sisenema pidid. Norelle ei osanud seda esialgu millegagi võrrelda, aga kui nad sisse astusid, tuli talle meelde ammu loetud kääbik. Puuvõrad kummardusid kitsale teele, laskmata erilist päikesevalgust sisse. Teerajalt kõrvale astuda oleks olnud vist elu viga, sest metsa sisemust polnud üldse näha. Neid ümbritses igast küljest pimedus.
„Seda kutsutakse Cernunosi metsaks,“ ütles Isis,“ nimetatud selle oletava valitseja järgi, kes kannab metskitse sarvi.“
Nora oli tüdinud sellest reisist. See oli igav. Kui ta alguses oli arvanud, et ta satub millegisse raamatu taolisesse, siis arvas ta praeguseks end eksivat olnud. Asi oli nii kaugel, et ammu oleks midagi imelikku juhtuma pidanud, keegi rünnanud või kakelnud. Aga ei, nemad kasutasid maskeeringuid, hoidsid madalat profiili.
Ringi vaadates märkas Nora tahtmatult, et ma teised on rusutud. Tüdruk pilutas silmi ja otsis hobuse seljas mugavamat asendit. Milline ebamugav vahend pikkadel maadel reisimiseks... auto oli igatahes etem. Talle meenus pehme, mugav voodi, mis oli jäänud teise koju. Ta oli sellesse ühe lohu sisse maganud, kus oli end hea kerra keerata ja siis mõelda. Ja söök-
Järsku Mattias seisatas.
„Keegi luurab,“ sosistas ta, uurides pingsalt puude latvasid. Norelle otsekui ärkas unest. Nad olid väheke lagedamal kohal, niiet kamp kogunes troppi.
„Ma küll midagi ei näe,“ ütles ta tavaliselt valjemalt, kuigi polnud seda kavatsenud. Teiste pilgud panid teda väiksemaks tõmbuma.
„Ole vait,“ soovitas Amaterasu.
„Ole ise,“ nähvas Nora, teadmata miks ta seda ütles.
„Pidage mõlemad suu,“ sekkus Arthur.
„Tema alustas,“ ütlesid Amaterasu ja Norelle korraga. Nad põrnitsesid üksteist, kuni Seth otsustas suu lahti teha.
„Ma ei tahaks küll teie meeldivat vaikushetke lõpetada, aga mulle tundub, et siin on tavapärasemast rohkem erimeelsusi.“
„Ja kes sinuga rääkis?“ kissitas Isis silmi. Sethi kulmud kerkisid ja ta saatis pilgu Mattiase poole.
„Pakub huvi midagi?“turtsus too.
Nad seisid endiselt paigal, mõtetu vaidlus tuure kogumas ja märkamata puude vahel hiilivat kuju.
„Siia metsa tulek oli nõme mõte, Art,“
„Keegi ei sundinud sind tagant.“
„Kes ütles...“
„Olge ometi VAIT,“ pahvatas Seth. Kõik jäid puhtast vapustuses vait. Ei tulnud just ette, et Seth karjub.“Kas te ei saa aru, see mets on nõiutud. Cernunosi võlujõud tungib teie meeltesse ja otsib sealt ülesse kõik ebameeldivad üksikasjad, mida te tavaliselt unustada tahaksite. See teeb teid kergesti ärritavaks,“
„Sa ajad lolli juttu,“ ütles Amaterasu pehmelt, ja pani käe poja õlale, kes selle kohe ära rapsas.“No siis lähme edasi,“ ütles Seth silmi pööritades ja andis hobusele hoogu. Teised järgnesid talle. Tüdruk tundis imestust ja kui nad liikuma hakkasid siis jällegi kummalist kergust. Võib-olla oli Sethil õigus ja see koht oli tõesti nõiutud.
Seltskonna teele astus inimene, kes hoidis vibu peakohal.
„Ei soovi midagi halba,“ ütles ta kergelt kummardudes. Nora märkas, et tulija nahk on kuidagi rohekat tooni. Mis kõige imelikum, ta ei saanud aru, kas tegu on naise või mehega ja see pani teda muigama.
„Minu nimi on Eibhear, ma olen Cernunosi luuraja. Ta soovib teid näha.“
Arthur ja Mattias vahetasid kortsus kulmuga pilgu ja noogutasid siis koos. Nad hakkasid liikuma selle mehikese järgi, Arthur rääkis Mattiasega juttu, Amaterasu Isisega, paistis nagu eelnevat tüli poleks olnudki. Nora ratsutas Sethi kõrvale, kes oli jällegi endassetõmbunud.
„Ütle mulle, kas see teejuht on mees või naine.“
Seth vaatas talle alguses segaduses näoga otsa ja pahvatas siis naerma. Neiu ainult muigas tema reaktsiooni peale.
„Metsarahvas? Neil pole sugu. Ja ma ei taha teada, mida sa järgmiseks küsid.“
Norelle itsitas ja proovis mõnest teisest asjad juttu teha. Alguses oli Seth küll kinnine, aga aja möödudes vestles ta üpis meelsasti.
Tee äärtesse hakkas kogunema seda sama kummalist rahvast, kes omavahel rääkisid. Nende keel (kui see oligi üldse keel) oli kummaliselt voolav, aga samas terav. Nad tõid kuuldavale selliseid häälikuid, mida inimene poleks pidanud suutma isegi järgi teha. Mõned neist järgnesid seltskonnale.
Äkki jäi kogu kolonn seisma. Nad seisid mingi koopa ees ja ilma mingit käsku andmata olid ratsanikud hobustelt maas, vaadates imestunult üksteisele otsa. Ainult Seth maandus hilinemisega, kulm jällegi mõtlikult kortsus.
„Jälle mässab nende ajudega,“ pomises ta omaette.
„Ei, ei, ei, pigem tahtega,“ ütles hääl otse tema selja taga. Kostis sahin, kui metsarahvas põlvili laskus. Seth pööras end ringi ja leidis end tõtt vahtimast tugeva kehehituse, blondide juuste ja siniste silmadega tüübiga. Tal olid seljas midagi linasest riide moodi värgendust, aga ainult hädapärast. Lisaks olid tal peas metskitsesarved. Cernunos.
Amaterasu, Isis, Albus, Arthur ja Norelle kummardasid koos, silmis eemalolev helk. Seth nõksatas jällegi väikse hilinemisega.
„Mitte ei saa aru,“ pomises kitsesarvedega valitseja. Valjemalt jätkas ta aga:“Palun astuge edasi siia koopasse.“ Teised paistsid lummusest vabanevat ja vaatasid segaduses ringi, kuid järgnesid Cernunosile.
Koobas ei olnud seest nagu koobas peaks olema. See meenutas hästiorganiseertud labürinti, mis peaks ründaja ja ka tegelikult külalised segadusse ajama. Paarikümne meetri pärast (kui nad olid mitmest kohast ära pööranud) sattusid nad hästivalgustud ruumi, kus olid maas punutud matid, mis tundusid sama pehmed kui karvased vaibad Nora kodus, pikk puust madal laud, mille ümber samblataolised padjad ja palju muud, mida silm alguses haara ei suutnud. Laes rippusid midagi kuivatatud leiva moodi ja valgust kumas valgetest pallidest, mis lähemal uurimisel olid tegelikult ämblikuvõrgu punutised.
„Istuge,“ nad võtsid sõnatult istet, naised ühel pool, mehed teisel. Cernunos sättis end sisse otsas. Ta lasi kuuldavale mingi hõike selles imelikus keeles ja ühest teisest avausest ilmusid välja suured ämblikud, kes kandsid nõusid söögiga enda seljas. Neil oli selleks spetsiaalne rakend.
„Minu väikesed abilised,“ tutvustas Cernunos neid ja elukad ronisid lauale, kuhu nad liikumatult seisma jäid. Amaterasu, kes oli veel hetk tagasi näljane, unustas oma söögiisu täielikult ja tõmbus tahapoole. Ta vihkas ämblikke.
Teised aga ei lasknud ebaharilikul teenindusel end segada ja võtsid meelsasti süüa, mis koosnes peamiselt puuviljadest. Norelle tundis ära õunad, ploomid, pirnid ja mõned välismaised, mida ta koolis piltide peal oli näinud. Kuid seal oli ka teisi vilju, näiteks koonusekujulisi seest iirisega täidetud väikeseid snäkke, siniseid mügarikke leivamaitselise sisuga. Nora avastas ka ühe pehme, mis muutis kuju ja oli äärmiselt toitev.
Samal ajal aga räägiti. Nad kõik tutvustasid ennast. See oli sunnitud jutt, mis hoidis hoolega ühest kindlast teemast kõrvale. Kuigi Arthur küsis, kuidas toimib metsarahva elukorraldus, mis paistis teda tõeliselt huvitavat.
Seth ohkas ja ristas sõrmed.
„Ma ei tahaks küll ebaviisakas olla, aga miks te meid, kui võhivõõraid, siia kutsusite?“Lauas tekkis vaikus, kus silmad käisid Sethi ja Cernunose vahet, kes paistis olevat rahulolev.
„Terane inimene. Milline ebaharilik kokkusattumus,“ ütles ta ohates,“Jutud on liikvel, et meie maale on astunud Carmenta,“ ta vaatas ainiti Norellet, kes jõllitas talle ekstra vastu,“Meie ajaloos on sellel oma koht. Tal pidi olema kaasas keegi, kes suudab murda läbi meie kaitsest ja juhatada kaaskond õigele teele,“siinkohal vaatas ta Sethi otsa. Ta ei olnud kordagi silma pilgutanud.
“Võib-olla seletaksid, kuidas see sul õnnestus?“
Seth, sulges hetkeks silmad, et Cernunos ei näeks tema silmis peegelduvat lootusetust.“Ma tundisin, et keegi proovib minu meeltesse siseneda, tõrjusid selle vaevaga välja ja ehitasin müüri ette. Lihtne, igaüks saaks hakkama, kes on kõrgmäe munkadelt õpetust saanud.“
Lauas valitses vaikus, kuni Cernunos noogutas.“Mu väikesed abilised juhivad teid tubadeni. Veetke see öö siin.“
Hääles oli selline noot, mis ei soovinud vastuvaidlemist. Nad tõusid ja läksid ämblike järel käikudesse. Jagunedes samamoodi nagu lauaski, naised ühele poole, mehed teisele poole.

Veel samal ööl avanes üks uks ja keegi liikus saali. Ta vältis vaatevälja sattumist, hiilides hääletult nagu vari. Kuid siiski keegi kuulis teda ja see keegi oli Cernunos.
„Milline tore üllatus. Just sinuga ma soovingi rääkida.“
Seth peatus poolel sammul ja ajas end siis pahaselt püsti. Ta nuhutas kergelt õhku ja naeratas siis.
„Aa, sa tead juba mu harjumusi?“ muigas ta ja võttis ulatatud peekri vastu. See oli täis kariimipunast vedelikku, mille Seth aeglaselt nautides ära jõi, silmad sama värvi.
„Pole just raske märgata. Sa peaaegu ei puutnudki oma toitu ja ma saan kõigi elavate pähe minna. Mitte surnute.“
„Ma eelistaks terminit ebasurnu või siis juba Seth,“ ütles nooruk jahedalt.
„Aga palun,“ naeratas Cernunos laialt.“Ma tahtsin, et sa ei läheks mu alluvaid verest tühjaks imema, niisiis organiseerisin selle sulle.
Sa oled siis ikkagi selle seltskonna ’kadunud hing’...mhmh, saan aru.“ Mehe nägu oli mõtlik, kuid Seth oli segaduses.“Mida sa sellega mõtled?“
„Mitte midagi halba,“ tunnistas ta ohates .“Meie ajaloo osa. „Kord saabuvad iidsesse metsa kuus elavat ja üks surnu. Alkeemik, pooljumal, inimene, sõjamees, võlur ja kadunud hing. Surnu juhib nad läbi takistuse, millest keegi kutsumata pole läbi saanud. Kuid nendega on kaasas ka Carmenta, kes muudab maailma“.. kas pole nii? Isis, Amaterasu, Arthur ja Mattias, Albus. Ning sina. Seitsmene seltskond, maagiline number, kellel on määratud olla. Tahad teada, mis edasi läheb?“
„Ei,“ vastas Seth napilt, ulatades peekri tagasi. Tema silmad hakkasid normaalser värvi minema,“Saatud on kõigi enda otsustada. Tänan joogi eest.“ Vampiir keeras selja ja peaaegu liugles endassesüvenenult oma tuppa. Ja oma teravate silmadega jäi tal seekord märkamata lahtiolev uks tema toa kõrval ja seal välja piiluv erkroheline pilukil silm.

*mõtleb hoolikalt* Kas ma varem juba ei taibanud, mis Seth on, või on mul juhe?

Cernunos on kahtlane, ma'i tia misperast. *loodab omasisetunde peale*
Pealekauba meenutab ta mulle Herne the Hunter'it.

Roheline silm seal lõpus on huvitav. Kahtlustan Albust ^^

Kriitikat... Pisut rohkem entereid teeks lugemise lihtsamaks ja üldmulje kenamaks. =)

Just nimelt see paganama roheline silm (koos Kahtlase Cernunosiga) ajab mind närvi.

Uus osa oleks äärmiselt teretulnud, tänan.

P.S.: Kui raamatuid tahad juurde, võta McCaffrey "Lohelend" ja "Lohelaul". Head asjad. Kuldne kompass, Chevaliers d'Emeraude ja Moira trilo ei teeks ka ilmselt paha. =)

Dude, I've gotta say it, I love you. I really do.
Sa oled geenius. Tahaks ka osata niimoodi kirjutada.

*Ohkab* Ehk siis üle pikapika aja kirjutatud peatükk, sealhulgas sündmused arenevad üpriski kiiresti. Ma tahtsin kangesti ühte tegelast tappa, aga ma ei suutnud :/



Järgmine hommik koitis päiksesepaistega. Jätkuv hea ilm ning üle pika aja korralikes voodites magamine tekitas rändajates positiivse meeleolu. Cernunos lasi neile veel süüa kaasa pakkida, andes neile haldjaleiba."See on hästi toitev, ei tekita väga palju janu ja ei võta palju ruumi. Mis võiks parem olla?" seletas ta naeratades.
Ta ei hakanud lisama, kus kohast nad seda said. See, mida sa ei tea, ei saa sulle kahju teha. Enamasti. Proovides need häirivad mõtted unustada, surus metsavalitseja igaühega neist kätt.
"Kuni Pärli läteteni on teil ohutu minna. Edasi peate omal käel hakkama saada.. aga seda võin ma öelda, et katsuga paremale hoida," viimane oli sosistatud, nii et ainult seltskond seda kuulis. Neid oli saatma tulnud teisedki metsalapsed.
Norellele ei tundunud nende keel enam ebaharilik, vastupidi- ta suutis seda vähehaaval isegi mõista. Kui hoolikalt kuulata. Ta ei tabanud küll mitte mingeid erilisi infokillukesi, kuid mitu korda jooksis läbi Carmenta nimi, mis pani tüdruku kulmu kortsutama.
Lahkudes oli päike juba kõrgel taevas.
Seltskond rääkis palju. Isis viskas Amaterasuga nalja ja Mattias heietas väheke lootusetu näoga Arthurile ühest sõjast, millest ta kunagi osa oli võtnud. Seth aga kuulas huviga peal, lisades vahetevahel omapoolt paar märkust. Keegi ei paistnud märkavat, et Albus ja Norelle omaette hoidsid.
"Sa oled nagu täiesti kindel?" küsis Norelle, heites närvilise pilgu Sethi seljale.
"Jumal küll, ma ise nägin kuidas ta verd jõi," sisistas Al vaikselt ja pööritas silmi. Ta oli Norale rääkinud ainult Sethi kohta ja rohkem polnud tal vaja teada. Poisi meelest oli tema õlgadel juba küllaltki muresid.
Norelle hammustas huulde ja vaatas Sethi poole. Too paistis nagu tema pilku tajuvat ja vaatas selja taha. Ta naeratas neiule, kes sundis end samaga vastama. Kui vampiir pilgu ära keeras, jätkas ta võluripoisiga sosinal arutelu.
"Kas teised teavad?"
"Noh," kõhkles Albus,"Isis teeb talle vist mingit jooki, mis ei lase tal päikse käes kõrbema minna. Aga üldiselt ma arvan, et jah."
"Ja mina olin ainuke, kes ei teadnud?" nõudis Nora raevukalt. Ta ei oodanudki sellele küsimusele vastust, niisiis leppis ta Albuse õlakehitusega.
"Teeme ühe peatuse!"hõikas Arthur. Norelle hüppas oma hobuse seljast maha ja sidus selle ühe puu külge. Ta lasi pilgul üle maastiku ja ta suu jäi kergelt lahti.
See oli lihtsalt muinasjutuline- puud kummardumas kristallselge järve kohale, mille kallastes õitsesid vesiroosid. Eemalt paistsid valgete tipuudega võimsad mäed. Ennem polnud seda märgata, aga õhk oli kosutavalt karge ja täis veekohinat, puudesahinat ja linnulaulu. Natuke edasi kõndides märkas Nora kividelt langevat koske, mis andis sellele kõigele viimase lihvi. Täielik idüll.
"Ilus, eks ole?" ütles vaikne hääl ta kõrval. Tüdruk võpatas- ta oli täiesti teiste kohalolu unustanud. Pead keerates vaatas ta otsa Sethile, kes oli lähemal, kui mugavam oleks olnud. Hea meelega oleks Norelle paar sammu tahapoole asutunud, kuid jäi paigale. Tema ja näitab mingile tüübile, et kardab? Unistage edasi. Kõik seisid ja vaatasid võlutult loodust, panemata neid tähele.
Norelle noogutas ja Seth naeratas talle. Hetkega oli neiu peast kõik pühitud - keda see huvitas, et Seth vampiir on? Edward oli ka, aga mis neist Bellaga sai...
"Pärli lätted. Lihtsalt suurepärane. Siin peaks nümfe ka leiduma, loodame et nad siia ei tule. Pole sellist asja praegu vaja," seletas Mattias, lõhkudes lummuse. Norelle pilgutas silmi ja asus kiiruga askeldama, kirudes end mõttes.
"Kes on nümfid?" küsis Albus innukalt. Kõik mehed muigasid ja vahetasid naerdes teadvaid pilke. Norelle hoidis kõrvad kikkis.
"Kui vana sa oled, poiss?" päris Mattias.
"Varsti 12."
Uus naerupahvakas. Al paistis küsitut juba kahetsevat ja Nora tõttas talle appi ja ütles:
"Sinu maailmas võrduksid need veeladega, ainult veel hullem variant. Tead ju küll..?"
Albus punastas ja keeral pilgu ära. Kõik hoidsid vägisi naeru tagasi.
"Olgu, sööme ja liigume edasi siis," ütles Arthur lõpuks. Toit kugistati alla ja hüpati taas hobuste selga.
Edasi liikudes jätkus kaunis maastik. See üllatas aina rohkem- näiteks mõndade puude ümber olid ennast mähkinud suurte roosakate õitega lilled, mis eritasid magusat lõhna. Veekogu oli lähedal ja vahepeal oli kuulda kergeid sulpsatusi, otsekui oleks keegi neis saatnud. Arthur, Seth ja Mattias olid selge sõnaga öelnud, et nad soovivad selle järve lähedusest võimalikult kiirest ära saada, kuna see teeb neid kuidagi närviliseks. Ka Isis ja Amaterasu olid valvel. Norelle ja Albus aga, keda see kõik külmaks jättis, olid mõlemad vait, vaadates ainult ringi.
Hakkas juba pimedaks kiskuma ja Isis pakkus välja, et peaks laagrisse jääma. Kerge kõhklemisega oldi nõus. Norelle pakkus end seekord lõkkevalvuriks ja asus tuleaset üles tegema. Teised viskasid teki üle, keerasid midagi pea alla ja üritasid magama jääda.

Ööhääled täitsid täie võimsusega tema kõrvu. Taevas kiratses noorkuu. Tähti polnud peaaegu üldse, kuid ikkagi vaatas Norelle taevasse. Vahel oli tal tunne, et see on tema ainuke meenutus kodus, sest taevas on kõikjal üks, ole ükskõik kui kaugel. Tema ainuke ühendus.. Kui just Arthur välja arvata. Mitte kunagi polnud ta oma vennaga nii hästi läbi saanud..
Nora lõi oma küüned käsivarde, et pisaraid tagasi hoida. Poleks uskunud, et vanemate juurest eemal olemine on nii raske, arvestades seda kui väga ta oli iseseisvaks saamist oodanud. Ees oli ilmselt ootamas võitlused. Ta ei osanud ju midagi- nojah, vahepeal oli Mattias talle mõne torke ja pareeri või mille iganes selgeks õpetanud ja natuke rusikavõitlust ka, aga sellest ei aita ju.. Ja ettekuulutus mingist seitsmest, kes maailma päästavad? See oli absurdne, täiesti ebareaalne..
Mõttessesüvenenud Norelle ei pannud midagi tähele, vähemalt mitte enne, kui jääkülm käsi tema suule libises. Automaatselt karjatas ta summutatult, kuid see oli liiga nõrk-magajatest keegi isegi ei liigutanud. Võib-olla olid nad juba surnud? Tüdrukut haaras hirm. Ta rabeles ja kellegi suu puutus tema kõrva:
"Sa peaksid tähelepanelikum olema."
"Seth!"hüüatas tüduk nördinult, vahtides pooleldi solvunult, pooleldi naerdes mehele otsa.
"Lihtsalt kontrollisin," muigas too, tehes süütut nägu. "Tegelt ma arvan, et sa peaksid magama minema. Ma võtan siin üle, sobib?" Norelle noogutas, kuid ei liigutanud. Ta vahtis üksisilmi Sethi.
"Miks sa mulle ei öelnud, et sa vampiir oled?" julges ta lõpuks pärida. Puunott, mis ebasurnu käes oli, kukkus kohmakalt lõkkesse. Sädemed lendasid aeglaselt keereldes taeva poole.
"Kes sulle seda ütles?" nõudis ta, kuid leebus peaaegu kohe."Nojah, tegelikult ma ei leidnud õiget hetke sulle ütlemiseks. See ei ole ju nii eluliselt tähtis info."
"Kui palju sinusuguseid siin on?" jätkas Norelle küsitlemist.
"Mitte eriti. Meid on väheks jäänud, seda õiget veregruppi pole just palju. Minu meelest alla 10, vähemalt viimati. Seda tean ma kindlalt, et valitseja enda vend on vampiir. Kuida see võimalik on, pole mul aimugi. Ta kusjuures üritas meid jälitada."
"Kes, see tema vend?" küsis Nora ehmunult.
"Just. Saatis ühe nümfi meile järgi, aga eks mul endal on ka teatavad võimed. Nümfiveri on meile ainult kasulik.. igatahes, erinevalt Artist, ma usun, et sa peaks teadma- sul on see õige veregrupp ja pole kahtluski, et kallil krahvikesel on omad kasud sees. Oleks olud teised, valitseks ta ise troonil ja siis, usu mind, oleks see kõik palju keerulisem. Sa ju tahad Albuse koju saata?"
"Jah.. ja ma olen plaani kallal töötanud, ma arvan, et ma arutan seda kõigiga homme.. " ütles ta natuke mõtlikult, viies pilgu Sethile. Nende vahele sigines vaikus, mil nad üksteisele pingsalt otsa vaatasid. Nora andis ennem järgi ja hakkas tuld kohendama, kuigi selleks polnud vajadust.
"Kaua sa vampiir oled olnud?" ühmas ta.
"Ma ei loe aastaid," vastas mees kuidagi pingul olekul,"kuid umbes kuus sajandit."
"See on päris pikk aeg," märkis Norelle. Seth noogutas, muigas siis ja küsis omakorda:
"Millega sa Esimeses maailmas tegelesid?"
Hetk mõtlemiseks.
"Ei midagi erilist. Noh, nüüd siis oli uus kool. Vanas oli mul päris palju sõpru, seal sai hea tasemega haridust. Vabal ajal ma kas õppisin, lugesin raamatuid või mõnikord olin sõbrannadega koos," vastas ta raskelt, üritades igatsust tahaplaanile suruda.
"Aga poissi, kavaleri, või kuidas te seda ka ei nimeta, polnudki?" päris Seth siira imestusega. Norelle raputas kiirelt pead, muiates vampiiri reageeringu peale.
"Aga praegu ma lähen teen enne magama minekut väikse jalututskäigu. Ja ma olen ettevaatlik," lisas ta natuke valjemalt, nähes, et Seth üritab teda katkestada.
"Kindel, et sa mulle seltsi ei taha jääda?" pakkus too. Norelle kõhkles korra ja ütles:"Mõni teinekord," ja tõusis püsti. Hetke pärast oli pimedus ta neelanud, jättes mõtliku Sethi tule äärde.
Tüdruk ei läinud väga kaugele, ta jälgis, et ta näeks ikka lõkketuld. Ohates toetus ta vastu puud ja enne kui ta arugi sai, topiti talle kott pähe.
Norelle lasi kuuldavale kilje, mis pidi raudselt lõkkeni ulatuma. Karje katkes poole pealt, sest talle löödi midagi kaela ja ta kuulis rasket hingamist oma kukla taga. Ta ei suutnud ühtegi häält teha ega lihast liigutada. See oli imelik, tunda enda verd kehast lahkumas. Talt võeti kott peast ja suruti midagi huulte juurde. Endale aru andmata jõi Norelle antut, silmad klaasistunud.
Järsku see kõik lõppes ja Nora vabanes lummusest. Teised olid ta ümber ja võitlesid nelja ööolendiga. Mõõgad raksusid, Arthur suutis ühel pea paha võtta. Järele jäi ainult tuhk.
Üks oli juba põgenenud, ilmselt see, kes Norellest joonud oli. Tüdruk pühkis kähku suu puhtaks ja avastas õudusega, et see on veri.
Mattias võitles nagu härg kahe olendiga. Kuid ta vääratas ja need kasutasid juhuks jalga laskmiseks. Maruvihane Seth tahtis neile järele minna, kuid Isis ja Amaterasu hoidsid teda kinni.
"See oli Fereberus, ma nägin," sisistas ta, lüües jalaga lähedalolevasse puusse päris korraliku aegu. Viimati oli ta teda siis näinud, kui ta alles noor ja roheline oli ja see mälestus oli jõhker. Ta sajatas kõiki ettejuhtuvad. Seltskond oli küllaltki ehmunud- mitte keegi polnud näinud Sethi niimoodi enesevalitsust kaotamas.
Tal läks natuke aega rahunemiseks, aga siis hüppas ta Norellele peale.
"Ah et sina oled ettevaatlik?"torises ta."Näita end," ta haaras Norellel vastuväidetest hoolimata käest kinni ja vedas ta lõkke äärde, uurides siis kaela olevaid jälgi, silmi ja isegi suud. Ta mühatas rahulolevalt.
"Vähemalt ei saanud nad sind tervenisti muuta, aga sinusse jäi vampiiri verd. Ma ei kujuta ette, mida see tegema hakkab, kas jääb passiivseks või võtab võimust."
Norelle ei öelnud midagi. Ta tundis endas nagu mingit uut olevust ja see ei meeldinud talle üldse. Kui teised selle kõige üle arutasid, käis tema sees teissugune võitlus, mis üritas seda maha suruda. Vähemalt praegu see õnnestus, kuid ta tundis end mürgitatult.
"Äkki läheks magama?" pakkus ta nõrgalt, teeseldes tuikumist. Albus jooksis talle kohe appi, kuid Seth nägi teda läbi ja istus tusaselt tule äärde. See kokkusaamine oli tema tuju täielikult rikkunud. Kõik hakkasid liikuma, peale Amaterasu, kes vahtis liikumatuna tulle, silmad pahupidi.
"Teral on nägemus," ütles Seth nagu muuseas. Norelle unisus oli nagu paugupealt pühitud ja ta muutus uudishimulikuks.
"Ta on selgeltnägija?" sosistas ta Arthurile. Too raputas pead. "Pooljumal," oli vastus, mis Nora sai. Kõik olid vakka ja ootasid. Lõpuks Amaterasu liigutas, hingas sügavalt sisse ja hakkas väriseva häälega rääkima:
"Veel öö enne täiskuud kaikub üle maa sõjasarvede hüüd. Surm tantsib oma verist tantsu Helle tasandikul. Reetmine, kuid kas see on seda väärt? Võita võivad mõlemad pooled. Carmenta juhib meid lahingusse, saatjaks jumalad." Ta vaikis.
"Sõda?" kordas Al nõrgalt.
"Kes see paganama reetur on?" müristas Mattias, pilk leegitsemas ja küsimused hakkasid paiskuma läbisegi.
"Vaikust," käratas Isis."See on ju ilmselge. Mattias võtab oma väed, tee pealt kogume vabatahtlikke, kes soovivad vabaduse eest võidelda. Carmenta nimel tegutsemine peaks asja kiirendama."
"Lõpuks ometi midagi käega katsutavat," teatas sõjamees,"Mina olen igatahes nõus, minu mehed lähevad lahingusse. Nad on selle maa parimad. Kuid Helle tasandik.." ta väristas õlgu.
"See on jube," nõustus Amaterasu."Kahjuks ma ei saanud seekord selgelt pilt, miski oleks nagu seganud. Ma vihkan neid ettekuulutusi, need käivad tõsiselt närvidele. Saavad alati oma tahtmise, raudselt on valitsejal ka need mõtted peast läbi käinud ja mingil salajasel põhjusel ongi nii, et kaks väge kohtuvad Helle tasandikul," seletas ta kibestunult. Ta läks oma hobuse juurde, otsis üles lähkri ja kummutas sealt ühe suure sõõmu.
"Te tahate öelda, et mina pean mingit sõda juhatama või nii?" küsis Nora uskumatult ja pilgutas silmi."Mulle ei järgne elusees keegi, teile meeldetuletuseks, ma saan kuu aja pärast alles 15!"
"On ka nooremaid väejuhte olnud," möönas Mattias. Isis lisas:"Siinkandis sinu vanustel on juba oma pere. Vanus pole mingi näitaja, kas tead."
Norelle pööritas silmi. Asjaolu, et teda oli tahetud äsja vampiiriks muuta, paistis teda vähem häiriva kui see, et tema õlgadele taheti suur koormus panna. Siin maal paistis kõik nii ebamugavalt korraga juhtuvat. "Ma lähen magama," teatas ta lõplikult, soovides seda teemat vätida. Ta peaaegu et tundis, kuidas kõigi silmad tema selga puurivad, kuid üsna pea järgiti tema eeskuju. Hommik polnud aga kuigi kaugel.