Kärolyn
Magus maius
 Postituste arv : 2124
Age : 31
Asukoht : Tartu
 |  Pealkiri: Veidrad mõtisklused  14/6/2009, 20:36 | |
| Niisiis. Ma vaatasin siin üht filmi. Rändavate Pükste Õeskond. Aitäh, Iris. Kui sa poleks maininud, poleks ma seda filmi vaatama hakanudki.
Ma olen selline inimene, keda puudutab kõik siin maailmas väga sügavalt. Seetõttu on mul ka filme üpris keerukas vaadata, sest ma pean arvestama sellega, et mul kulub pärast mitu päeva, et filmiga kaasnevaid mõtteid peast välja saada.
Ma ei tea, kas täna soosib seda mingi tähtede seis või kuu faas või on mul lihtsalt üks Sellistest päevadest. Aga ma mõtlen liiga palju. See film.. Tavalised inimesed võtaksid seda ägeda noortele suunatud filmina. Parajalt intriige, armastust, draamat, tülisid, leppimisi, elu, surma. Aga mina seostan end kohe iga tegelasega ja praktiliselt tunnen seda kõike, mida need tegelasedki.
Teile võib see tunduda hea asjana, aga tegelikult on see suhteliselt kurnav.
Ja täna on mul veel mingid unenäo järelnähud. Ma ei mäleta teist unenägu, mida ma nägin. Aga ka see mõjutas ming kuidagi. Mõjutas sügavuti. Ja see ajab veidike hirmu nahka, sest ma ei mäleta absoluutselt midagi sellest unenäost.
Vahepeal tundub mulle, et ma ei oskagi olla õnnelik ja oma eluga rahul. Ma otsin alati nii kaua kuni ma leian midagi, mille kallal vinguda. Ja siis otsin kõik inimesed kokku ja halan neile kui palju mu elus valesti on. Selle asemel, et olla õnnelik nende asjade üle, mis õigesti on.
Aga tagasi selle filmi juurde. Seal oli üks koht.. kus Maggie, Bridget'i koer, võttis need püksid hambusse ja jooksis majast välja. Bridget jooksis talle muidugi järele. Ilus suvine ilm oli. Tal olid jalas lühikesed püksid ja samas stiilis top - magamisriided. Ja siis mulle jõudis kohale.. Ma ei saa kunagi joosta otse majast välja, muretsemata sellepärast, mis mul seljas on või milline ma välja näen. Ja lihtsalt joosta. Ma ei pea selleks koera jälitama muidugi. Vaid lihtsalt.. jookseksin.. Ükskõik kuhu..
Praegu ma mõtlen nii. Homme on mu peas juba teised mõtted. Seda ma ei tea, kas need on halvemad või paremad. Aga tuleb aeg, millal ma mõtlen jälle elule. Mõtlen elule natuke teisest küljest. Ma ei tea, kas see on hea ja kas see tuleb mulle kasuks või paneb see mind vaid rohkem endasse tõmbuma. Ma saan ainult loota. Saan loota samamoodi nagu ma saan loota, et mul kunagi avaneb võimalus magamisriiete väel mööda tänavaid koera taga ajada. Teile võib see tunduda tobe. Aga kui mul avaneks selline võimalus, siis ma oleks palju õnnelikum inimene. Õnnelikum kui keegi teist.
Ma mäletan, kuidas väiksena.. igakord kui ma kas vaatasin kella maagilisel ajal (22:22, 13:13 etc.) või siis leidsin viie kroonlehega sireliõie. Või siis oma sünnipäeval küünlaid puhudes. Igakord ütles ema mulle, et ma silmad kõvasti kinni pigistaks ja kogu hingest midagi sooviks. Ja igakord oli mu soov sama.. Et ma saaksin joosta.. Kuni üks päev ma enam ei soovinud. Sest ma lakkasin uskumast, et mu soovid täituvad.. Ja ma arvan, et see oligi see päev, mil ma taipasin, et elu saab ka hoopis teisest küljest vaadata. Osad ütlevad, et siis ma tõmbusin endasse. Mina ütleks, et siis ma hakkasin lihtsalt asju sügavamalt vaatama.. Ja ma võin teile vihje anda: Sedasi vaadates näeb rohkem. 
(Ps. Ma oskan nii hästi teemast välja minna omadega, eks?) | |
|
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu
| |
