Saint Castle

Nii, üritasin siis proovida midagi teistsugust kirjutada.
Lisasin siia sissejuhatuse, et näha teie arvamusi selelst ja ka seda, et kas on üldse mõtet järkata :)




Sissejuhatus:

Istun oma hämaras toas, ainsaks valgusallikaks arvuti ja aknast kiirgav hämar
valgus. Vaatan tujutult arvuti valget ekraani ja kolan suvalistes kohtades.
Toetan pea vasakule käele ja ohkan. Masendav. Heidan pilgu kellale, mis näitab, et kahekümne minuti pärast on kell kaheksa õhtul. Ohkan veel kord ja avan neti lehekülje, kus on kirjeldatud ekskursiooni Põhja Californias asuvasse Saint Castle’sse.
Kirjeldus on iseenesest väga huvitav: „Saint Castle, asub Põhja Californias ja on seni teada kõige vanim seni säilinud loss, mida pole kordagi restaureeritud. Teil avaneb enneolematu võimalus seda lossi külastada!“
Huvitav, mõtlen ma ja klikin „edasi“ peale. Sealt loen välja, et ollakse Lossis kaks nädalat, ööbitakse kohapeal ja tutvutakse lossi enesega, kui lossi ümber oleva ilusa loodusega! Mina lähen! Saabki eemale sellest kohutavast reaalsusest.
Kerin lehte allapoole ja mu silm peatub ühel punasega kirjutatud lausel: MOBIILTELEFONID JÄTKE KOJU! Nagu, mida? Ekskursioon ja telefone ei või kaasa võtta? Oh, aina imelikumaks asi läheb, mõtlen ma. Kerin lehte veel alla poole ja avastan veel midagi kahtlast. Kirjas on, et kohale tulla südaööks. Veider. Ekskursioonid algavad tavaliselt päevaajal, mitte südaöösel. Mu silm peatub lingil „registreeru“ Oh, teen ära, mõtlen ma ja klikin lingile. Sisestan enda andmed. Nime, vanuse, aadressi, haridustaseme, koha kus töötan ja telefoninumbri. Täidan linnukesega lahtri „nõusun tingimustega“ ja klikin „registreerin“ ja tehtud see ongi.

Mu arust on see põnev.
Uut.

Mnjaa.. mingi õudukas jaah ?
Mnjaa
Kuigi, ma ei usu eriti, et inimene paneks ennast päriselt ka nii kahtlasele asjale kirja..
Aga see on aint jutt, niiet jah.
uut siis.

Huvitav. Jään ootama.

Mina... end ka vist nii lihtsalt kirja ei paneks. Kahtlane asi juuu...

Vahepeal oli lausetes liiga palju sõnakorduseid, nagu näiteks:



Istun oma hämaras toas, ainsaks valgusallikaks arvuti ja aknast kiirgav hämar
valgus.

Sealt loen välja, et ollakse [b]Lossis kaks nädalat, ööbitakse kohapeal ja tutvutakse lossi enesega, kui lossi ümber oleva ilusa loodusega.

Soovitan kasutada lauses, kus on kahte siduvat sõna vaja, "ning" või "ja", või mõlemat, sest kui ja, ja, ja koguaeg on, siis on halvem lugeda.

Kahtlane.

Ja liiga lühike!!!

UUT! 20 minutes you only have!

Birgit, teed tagasi mulle? Hihi.
Ütleks ära, et mina ka ei registreeriks sinna
SixxStradlin, äitäh kriitika eest. Parandan end :)

Uus osa tuleb vist tänase õhtu jooksul, kui mitte siis hiljemalt homme hommikul.

Hihi.
Ma nõuan kriitikat
Ma nõuan asjalikke kommentaare
Muidu ei tule siia veel niipea uut osa. Kõik sõltub Teist !


Pimedus kattis hilisõhtule kohaselt linna. Tänavavalgustuse lambid vilkusid ja tundus naug ma sõidaksin kuskil õudusfilmis. Tee oli praktiliselt pime. Ainult mu autotuled valgustasid teed ja väga suur oht oli sõita mööda väikesest metsavaheteest.
Kurat, mul polnud ju õrna aimugi kuhu ma lähen, aga ometi ma registeerisin end ja sain jaatava vastuse, et ma olen osavõtjate nimekirjas. Hiljem lugedes selgus veel, et eksurisoonile saab tulla vaid napilt paarkümend inimest. See polnud vähemalt nii üllatav, kui see, et mobiiltelefonid paluti koju jätta. Tegin nagu kästud, kuid hilisemal mõtlemisel ma hakkasin oma otsust kahetsema. Aina rohkem ja rohkem mõtlesin, et mis saab siis kui ma ära eksin? Või mis saab siis, kui mul näiteks autokumm keset sõitu katki läheb? Neid mõtteid oli veel ja veel. Kuid enese huvides ma sundisin need oma peast eemale.
Võtsin kiirust maha ja vahetasin käiku. Vaatasin pingsalt ühe silmaga aknast välja ja teisega jälgisin teed. Nii. Siin ta ongi, mõtlesin ma ja keerasin metsavaheteele. Tee oli väga väike, ühesuunaline.
Puude oksad klõbisesid vastu katust, kui nende alt läbi sõitsin. Tekitas õõvastava tunde. Võiksin isegi öelda, et ma kartsin tol hetkel.
Teel ei paistnudki lõppu olevat. Olin sõitnud juba umbes viieteist minutit täiesti sirgel metsavaheteel. Kokku teeb see siis umbes kümme kilomeetrit äkki? Jälle mõtlesin ma täiesit jaburatele asjadele. No ja siis? Kümme kilti. Kõigest.
Mõne minuti möödudes nägin ma lossi tippe. Sõitsin aina lähemale ja need lähenesid, kuni jäin seisma kuulsa „Saint Castle“ ees. Tume, hiiglama suur ja raudvärvatega – millel olid peaväravad raudkettide ja tabalukkudega suletud - ümbritsetud ehitis. Hakkasin just autost välja tulema et väravaid avada, kui müristas järsku ning vihma hakkas sadama. Kurat, mõtlesin ma ja istusin autosse tagasi. Siis nägin ma midagi väga ebaharilikku. Lukus olnud väravad avanesid kriuksudes. Sügasin silmi. Oli kaks varianti, ma kas hakkan hulluks minema, või juhtub see päriselt. Väravaid aina kriuksusid, kuni avanesid täielikult. Panin autole hääled sisse ja sõitsin ettevaatlikult väravatest läbi. Võpatasin, kuna mu seljataga läksid väravad järsult kinni. Kas see olu nüüd silmapete või mis see oli? Igatahes, nägin ma, et raudketid ja tabalukud olid taas ees. Sõitsin edasi, kuni peatusin musta rekka taga. Tõmbasin kapuutsi pähe, kuna vahepeal oli vihma sadama hakanud ning läksin autost välja. Tagaistmelt võtsin kaks punast kohvrit ning läksin rekkast mööda. Kuulsin kellegi hääli. Suurema rahvamassi hääli ning kiirendasin sammu.
„Tervist!“ hõikasin ma ja lähenesin oma ees seisvale umbes paarkümnele inimesele. Nende pilgud koondusid mu hääle peale minule.
„Sienna Armstrong?“ küsis meesterahvas, kes eristus rahvamassist oma üdini tumeda riietuse poolest.
„Jah, mina,“ ütlesin ma ja jäin seisma umbes kahekümne aastase tütarlapse ja umbes sama ealise noormehe kõrvale. Nad vaatasid kumbki mulle otsa ja jõnksatasid peaga tervituseks.
„Kõik on kohal. Lähme sisse,“ ütles meesterahvas ja avas kerge liigutusega rasketena paistvad rauduksed. Uste avanedes oli koridor pime kuid nagu nõiaväel süttisid seinale kinnitatud laternad, valgustades sellega suure ja pika koridori. Inimesed mu ees seisid ja alles siis kui meesterahvas käega viipas, hakkasid liikuma. Kaasaarvatud mina ja minu kõrvalseisjad. Kosta oli väga tugevalt kohvrite vedamisest tulnud helisid.
„Welcome to the Saint Castle,“ pomises tütarlaps minu kõrval ja me mõlemad muigasime selle peale.
Meesterahvas meie ees ütles vaikse häälega „Victor, meil on külalised,“ ning juba avaneski vasakul olev suur uks krigisedes. Meie, naisterahvad, karjatasime ja ma haarasin enda kõrval seisval noormehel jopest kinni. Uksest väljus vana, hallipäine meesterahvas, silmad aukus, nahk väga hele ja huuled tumepunased. Tema olemus ja väljanägemine... oli imelik.
„Teie soovid härra Bannertaum?“ küsis Victor.
Bannertaum vaatas lõbusalt Victori poole ja siis meie poole. „Saage tuttavaks. Victor Von Wunderpants – majahoidja ja teenindaja. Victor on teie teenistuses järgnevad kaks nädalat ööpäevaringselt.“
Me noogutasime. Bannertaum jäi vait ja vaatas pingsalt Victori poole. Nimetatu vaatas tühja pilguga kivist põrandat.
„Victor, kas sa ei peaks midagi tegema?“ küsis Bannertaum.
Victor keeras oma aukus silmadega pea Bannertaumi poole. „Mida, sir?“
Bannertaum turtsatas pahaselt ja ütles üsna kärsitult „Võta teatavaks, et meil on külalised ja keegi peab nende kohvrid üles viima. Sa ei taha ju ometi, et mina seda teeksin ja sellega enda selga vigastaksin?“
Victor raputas pead „Ei, sir. Kohe saab tehtud.“
Mõned – kaasaarvatud mina – naersime kergelt. Ma pigistasin oma käe tugevamini ümber kohvri sanga, et seda siis ettepoole vedada, kuid, midagi oli justkui valesti. Kuulsin enda ümber ahhetusi ja siis hakkasin ka mina taipama. Mu kohvrit polnud enam mu seljataga. Vaatasin ette ja taha. Ühtegi kohvrit polnud enam näha. Ometigi oli mu ees olnud ju kohvrid. Kuhu need kõik said?

edasiiii

Suht kahtlane, et kohvrid ära kadusid ja siis see teenindaja oli ka mingi imelik, suht õudustemaja.
Aga uut.

What a...
See kisub liiga veidraks.

Enivei, hea ikka. Uut!

edasi ma ütlesin O.O

Meeldivalt hea.
Sooviks varsti näha/lugeda uut osa! :)

Mõnusalt palju kommentaare! Vabandust, et varem uut osa ei tulnud.
See väike osa, tunnistan. Oleks pikem kui mul oleks kooli ja muusikakooli kõrvalt rohkem aega :/

Pubekate ja New life'i lugejatele ütlen niipalju, et ma ei garanteeri, et uus osa järgmise nädala jooksul tuleb.

Enjoy!


Bannertaum vaatas meid irvitades ning lisas siis „Teie kohvrid on kõik turvaliselt teie tubades. Tulge. Ma juhatan teid raamatukokku.“
Kõik hakkasid liikuma, kaasaarvatud mina. Inimesed meie ees rääkisid ja mulle tundus, et ma olen ainuke idioot, kes vait püsib. Kuid peagi sai mu probleem lahendatud. Minu kõrvalseisev tüdruk alustas vestlust: „Miks siin kõik nii suur ja õudne peab olema?“ küsis ta.
„Äkki sellepärast, et see loss on viimati restaureeritud eelmise sajandi alguses. Tollel ajal tundusid suured uksed ja tume värv elamutes suure luksusena. Vanad lambid, pruunid tapedid, suured robustsed riiulid ja muu selline värk. Rääkimata neljameetristest väravatest, mis ümbritsevad lossi,“ rääkis mu kõrval kõndiv noormees ja ta hoidis minule ja siis teisele tüdrukule ust lahti, et me sisse saaks.
„Ajaloolane oled või?“ küsisin ma ja ahhetasin, kui nägin enda ees kõrgumas vähemalt viiemeetriseid raamaturiiuleid.
„Võta kuidas tahad. Tegelikult on netiühendus see, mis mind ühe kauni tütarlapse silmis ajaloolaseks teeb,“ irvitas ta. „Muide, see oli ka kompliment sulle,“ ütles ta tõsiselt ja ma noogutasin.
„Palun tähelepanu!“ ütles Bannertaum.
Tütarlaps mu kõrval sosistas: „Sebimine käib?“ ja tegi silma.
„Loomulikult,“ sosistasin vastu ja asusin majaomanikku kuulama.
„Jagan kätte toad ja toavõtmed. Tubades saate olla nii üksi kui ka maksimaalselt kolmekesi. Võimalik on võtta ka tuba, kus on üks suur tuba ja sealt käik väiksemasse tuppa.“
Tüdruk mu kõrval koputas mulle õlale. „Oleme kolmekesi koos ühes toas?“
„Võtame selle toa, kus on käik väiksemasse tuppa. Nõus?“ küsis noormees minu kõrval. Ma noogutasin.
„Sienna Armstrong, Brandon Brendos ja Sidney Martinella. Kus toas soovite olla?“
„Käiguga toas,“ ütles noormees nimega Brandon mu kõrvalt.
„Victor!“ hõikas Bannertaum ja juba oligi kuulda kõpskinga heli.
„Jah, sir?“
„Juhata meie külalised oma tuppa!“
Victor noogutas ja viipas meile, et me tema järel läheksime. Hakkasime tema järel minema. Läksime sellest samast uksest välja, kust me enne raamatukokku olime sisenenud. Pöörasime vasakule ja Victor seisatas vana, kulunud, musta, kergelt robustse ukse ees. Selle asemel, et kohe sisse minna, võttis ta kõrval seinalt põleva tõrviku ning lükkas uske lahti. Ta avas ukse, läks ise uksest sisse ja jäi seisma.
„Teie järel,“ ütles ta õudustetkitava tooniga hääles. Väristasin õlgu ja tundsin kuidas Brandon mu kõrval närviliselt ohkas.
„Lähme siis tüdrukud,“ ütles noormees ja läks meie ees. Me kehitasime õlgu ja suundusime tema järel pimedasse käiku.

Nagu ma ka enne ütlesin, äärmiselt meeldiv jutt. Selline kõhedust tekitav ning tahaks kohe teada mis edasi saab.
Seega, mida ruttem uus osa tuleb, seda parem! :)

Aitäh :) Ma ütlen, et see on alles algus. Annan endast parima, et uus osa võimalikult ruttu tuleks :)