Roosiaia mõisapreili RoosMarii [lõpetatud]

Puudub

Puudub

Puudub

Puudub

Puudub

Puudub

Puudub

Puudub

Puudub

Puudub

Puudub

Urgitsen küll vanades asjades, aga mind lihtsalt tõmbas mõisa mainimine lugema. Väikestviisi mõisafanatt nagu ma olen.
Alustuseks ma mainin need asjad ära, mis silma riivasid, et siis positiivselt lõpetada. Üks pisiasi, mis kuidagi kohatuna mõjus oli siin: Helena Willbośa lausa röökis "MINU LAPSELAPS EI LÄHE MINGI SUVALISE NOLGIGA KUHUGI, ÜKSKÕIK KES SEDA KA EI SOOVIKS."
Pani nagu hetkeks kahtlema, kas vana ja väärikas aadlidaam just selliseid sõnu ja väljendusviisi kasutaks. Ja siis mainiks veel ära selle kosmeetiku ja juuksuri koha. Minule jättis lugu üldjoontes sellise n-ö vanema aja mulje ja need eelmainitud ametid sobivad pigem tänapäeva olustikku kui sellisesse mõisaaega. Tol ajal ehk oleks kammerneitsid või muud säärased tegelased paremini teemasse sobitunud. Ehk panen praegu ise ka puusse, aga mõttest saad ju ikka aru :)
Üldises plaanis mulle see jutt sümpatiseeris- oli palju huvitavaid pöördeid, mis pinget praktiliselt lõpuni üleval hoidsid ja mina isiklikult suutsin endale seda olustikku ka väga elavalt ette kujutada.
Ja kui lugu pidigi selline tänapäevasem olema, siis vabandan, et ma mõisaloo automaatselt minevikuliseks tembeldasin.
Ja kui siin foorumis ei ole tavaliselt kombeks nii pikalt kedagi kiita/laita/kommenteerida, siis vabandan sellegi eest. Olen ometigi "noor ja roheline"

*on meeldivalt üllatunud*
ma peaks ütlema, et mina olen ka mõisade fänn. *naerab*
Ja jututegevus toimub tõesti vanal ajal.
Praegu kui hakkan mõtlema tunduvad need asjad tõesti veidrad. *mõtleb kas on võimalik neid kuidagi parandada*
Ja ma mõistan täiesti :)
Tagantjärgi mõeldes tundub see jutt mulle endale naeruväärne..
Seda peaks ka mainima, et see on üks asjalikumaid kommentaare, mida ma kunagi saanud olen. :)
Siin foorumis on inimestel tõesti kombeks lühikesi kommentaare kirjutada, aga jutu autorid rõõmustavad üksikute pikkade kommentaaride üle palju rohkem kui lühikeste üle. Pikalt kommenteerimine on väga oodatud.
Ja aitäh veelkord! Kavatsen natukene nüüd asju muuta. :)

Kui ma selle jutu pelkirja nägin naersin ma järgmised poolpäeva järjest.Ei midagi isiklikku.Lihtsalt minu kodu lähedal on igivana kohvik kus käivad kohalikud pensionäärid oma juubeleid tähistamas ning see püsib vaevu püsti ja arva ära, mis selle nimi on? Roosmariin *väänleb jälle naerukrampides*

Aga jutt on üsna hea.

Mina väänlesin jällegi eelneva kommentaari naeru küüsis. Ja teise osa alguses või kuskil seal oli koht, kus teener RoosMarii isa mõrvast teatas ja ma lihtsalt ei suutnud ülemteenrit minestamas kujutleda, nii et see eba-koomiline poleks. Niiet ma sain topelt-naerukrambid.

Aga jutt oli üsna sümpaatne. Tore oli. :)

Palun, palun.