Eeeh.
Eeeeh.
Ma... ma ei oska midagi öelda ka mitte.
Eile peitsin ma end pärast arvutist ära tulemist teki alla, sest ma ei suutnud uskuda, et ma selle osa üles panin.
Ma olin täiesti... ahastuses.
Aga, jahm, see... tegevus toimub nagu Inglismaal ja siis... nagu, jahm, tekst tuleb suuremas osas inglise keelne. Ma loodan, et kedagi väga ei sega.
Ma... ma... ma nagu üritan teha nüüd tõsiselt normaalselt pikad osad koguaeg.
Aga... aitäh! =)
Ja teema reostamine on totaalselt lubatud !
1.
Kirsten vajus roosaka kattega voodile istuma ning ohkas raskelt, silmi pööritades. Ta võis ainult Jumalat tänada, et ta ema talle inglisepärase nime oli pannud ja teda hääldamisselgitustest päästnud.
„ So... do you have a dog?“ küsis tüdruk naabervoodist sõbralikul häälel, prille ninal kohendades ja säravalt naeratades. Viimased viiskümmend kaheksa minutit ja kakskümmend kaks sekundit, mille ajal Marie talle ringkäiku tegi, oli ta vahetpidamata esitanud küsimusi, mis tundusid täiesti... mõttetud.
Kirsten ohkas jälle, kui ta vasaku jala üles tõstis ning üht kinga jalast saada proovis. Armsad, kuid piinavad laimirohelised lakknahast kingad olid tema au ja uhkus... mitte.
„ Aitäh, ema,“ pomises ta endamisi mõrult, kui tundis kannal ville paisumas. Aia. „ Järgmiseks käsi mul veel stiletod jalga panna ning ma olen täielik ’normaalne tüdruk’.“
„ Kirsten, i... don’t understand Finnish,“ märkis Marie kohe, kulmud kergitatud ja huuled pahaselt kokku surutud. See oli tüüüüüüüüütu, kui keegi midagi ütles ja tema sellele pihta ei saanud.
„ Oh,“ Kirsten naeratas Mariele süüdlaslikult ning tõmbas jalast ka teise kinga. Lasknud kuuldavale nõrga oiatuse, pillas ta jalatsi põrandale ning vajus voodile pikali. „ No, i don’t have a dog. I don’t like dogs.“
„ Hmm...“ Marie ei osanud midagi öelda. Tema jumaldas loomi. Alahuult närides noppis ta oma nailonsukapükstelt mõned karvad, mis olid sinna sattunud ringkäigul, kui ta ühikapidaja koeraga kohtus ning temaga veidi müras.
Kirsten noogutas endamisi, pilk laele kleebitud. Valge, igav pind. Nagu enamus asju siin ühikas, oli iga nurk puhas, mitte kusagil ei olnud näha ühtegi ämblikuvõrku, ei midagi...
Seega ei mingeid ämblikke. Nähh.
„ So,“ Kirsten köhatas kergelt, kui ta end uuesti püsti ajas, kõhulihased valusad ning jalad piinlemas, et oma asjad välja pakkida. Erkpunane kohver seisis valge ukse juures nurgas. „ Tell me about the people around here. Maybe there’s-“ Tüdruk tõmbas korra hinge, kui ta kohvrit voodi poole lohistama hakkas. „- something special i should know?“
„ Eeeehm,“ Marie luksatas, kui ta end oma voodile pikali viskas, samal ajal haigutades. „ I... don’t know. Of course there are... erm... certain groups. Like... the elite group – who thinks we’re garbage – and the sport-guys and... well, nerds, like me. Of course there are a lot of them and i’m not even sure i can name every one of them to you, but... i think if you stick with us and disturbe no one, then you’ll be perfectly fine.“
„ Uhuh,“ lausus Kirsten, peaaegu tüdrukut kuulmatagi. Ta oli kohvrist välja õngitsenud oma kõige vajalikuma asja – aaaarvuti – ning kõndinud oma hetkel veel täiesti tühja ja haledalt igava laua poole, avas ta läpaka kaane liikumise pealt. „ They do have WiFi around here, right?“
„ Yea,“ vastas Marie uuesti haigutades. Paistis, et temal oli käes tuttuminemise aeg. Aeglaselt, kuid kindlalt, ajas ta end püsti, käigupealt seelikulukku lahti tõmmates. „ I’m going to bed. It’s only half past nine, but still... you should go, too. Tomorrow’s an important day for you.“
„ Yeah, yeah,“ Kirsten noogutas eikellegile, kui ta msn’i sisse logis. Nüüd end korra Marie poole pööranud, noogutas ta tüdrukule. „ I’ll go to sleep soon, too. I just have to check on one thing, and then...“
„ Ookay...“ kehitas Marie õlgu, oma kapi poole rännates. Toas oli kaks kappi, kaks kirjutuslauda, kaks voodit, kaks tooli, kaks öökappi... noh, põhimõtteliselt oli kõike kaks. Ning neil oli kahepeale isegi eraldi vannituba.
„ Jah...“
Kirsten naeratas endamisi, kui ta listis seda tuttavat nime nägi. Oli ta Eestis või Inglismaal – süda hüppas tal ikka, kui James’i vestlusaken lahti hüppas. See, et ta poisist hästi natukene sisse võetud oli ja teda meeletult sõbrana armastas, polnud mingi saladus. Seda teadis isegi ta ema.
James says: Whoa, shinie.
Where have you been?
Kirsten says: Hey.
Kirsten says: I’ve been busy...
James says: With what?
Trying to find something to wear tomorrow?
Kirsten says: Maybe... maybe not.
James says: Aww. You’re afraid of tomorrow, aren’t you?
Kirsten says: Shut up.
It’s a new school.
Kirsten tundis, kuidas südamelöögid ta kõri mööda üles ronisid. Neelatades pigistas ta käed rusikasse. Jah, tõepoolest, uus kool uuel maal. Aga ta polnud poisile ikka veel maininud, et see on see sama kool, kus temagi käib.
James says: Aww.
Come on, it’s not so bad. You’re nice. Everyone’ll be on their knees in front of you, you Godess.
Kirsten says: Yeah, sure. Of course.
James says: Yeah!
Kirsten says: So why do i have the feeling that nobody will like me, like... like in Estonia? Like in my old school?
James says: Grrsh, stop it, sweetie. Come on – you’re blonde, you’re pretty, you’re intelligent... everyone will fall on their knees, as i already said!
Kirsten turtsatas, seda teksti lugedes. Muidugi. Muidugi. OF COURSE. Nagu oleks see kunagi võimalik. Pealegi ei olnud midagi sellist vaja... ta tahtis lihtsalt... olla.
Kirsten says: Pretty?
James says: Well... okay, i’ll say it out.
James says: Not pretty. :)
James says: You’re hot.
Kirsten says: Ha ha ha ha.
Kirsten says: Very funny.
James says: I can’t see why you’re laughing. It’s not funny. At all.
Kirsten says: Whatever, FOOTBALLBOY.
Kirsten says: I’m going to bed.
James says: May i come with you ?
Tüdruk naeris vaikselt omaette, kui veidi liigagi elav kujutluspilt end ta silme ette kleepis ning sealt enam ära ei tahtnud minna. Aga James tegi lihtsalt nalja, lihtsalt nalja, lihtsalt... nalja.
Kirsten says: Yeah, sure – OVER MY DEAD BODY.
James says: Awww. Then i won’t come. There’s no fun being in your bed with your corpse.
Kirsten says: Excellent.
James says: :S
Kirsten says: Nope, but really. I’ll go now.
Kirsten says: Good night.
James says: Aww... please don’t go!
Kirsten says: Sorry, mate.
Kirsten says: Dream... er... happy dreams! XD
James says: Uhh. You’re... evil. Good night.
:D:D
James says: And i will. ;D
James says: Good night, sunshine.
Kirsten naeratas veel korra ning logis siis msn’ist välja. Ta pidi tõepoolest magama minema. Homme... homme oli tähtis päev. VÄGA tähtis päev.
„ Who was it?“ Marie istus voodil, üks jalg üle teise ning kuivatas käterätiga oma märgi, musti lokkis juukseid. „ Your boyfriend?“
„ Nope,“ vastas Kirsten naerdes. Ta tõusis toolilt püsti, hüples kergelt avatud kohvri juurde ning hakkas seal sorima, üritades leida väikest roosat kotikest ja suurt rätikut.
„ So who was it?“ küsis Marie, kulmud taas juuksetuka all peidus. Ta prillid puhkasid öökapil, suurendades niimoodi tüdruku äratuskella rohekaid, pimedas helendavaid numbreid.
Kirsten, saanud vajalikud asjad välja kougitud, heitis ühe kahetseva pilgu kohvris valitsevale segadusele, millest osa oli ka põrandale üle kolinud, ja võttis siis suuna vannitoa poole, kus Marie tule põlema oli jätnud.
„ He’s my... best friend,“ ütles ta lõpuks, hästi-hästi vaikselt, kuid endamisi muiates.
Marie naeris veel natuke omaette, kui ta uus toakaaslane end vannituppa lukustas.
„ Sure thing...“ pomises ta tasakesti, juuste kuivatamist jättes ja end püsti ajades. Visanud rätiku toolileenile toa teises otsas, raputas ta korra ägedalt pead, et juukseid normaalseks saada ja ronis siis tagasi voodile, ise samal ajal oma kitsast satiinöösärki, mille tõttu ta komistas, needes.
*
Suur, kreemvalge maja, mille ees seisis purskkaev delfiiniga, kõrgus hirmuäratavalt teiste elamumajade kõrval justkui mingine hiiglane. Oma viie korrusega oli see hoone kindlasti tänava kõrgeim maja – kõik teised olid ühe-, kahekorruselised väikesed telliskividest ühiselamud, mille omanikud hommikupoolikut koeraga jalutades alustasid.
Kirsten heitis ühe tigeda pilgu mehele, kes temast oma Taani dogiga möödudes keelega üle huulte tõmbas ja heakskiitvalt vilistas. Jobu.
Marie, kes oli Kirsteni hetkelist hingetõmbepausi muidu kannatlikult kannatanud, haaras nüüd tüdruku käest ning tõmbas teda keelt naksutades ristmiku poole.
„ Come on,“ porises ta pahaselt, kuid muiates, fooride taga peatudes. Punane... grr. „ We’ll be late. You can watch and drool after school, too.“
„ I didn’t drool,“ ütles Kirsten kohe, sõbrannat küünarnukiga ribidesse lüües. „ That guy was a real jerk. Besides, he was like... thirty or forty or something and-“
„ I was talking about the building, sweetie.“ Marie naeris, kui ta rohelist tuld nähes esimesena sebrale astus ning Kirstenit kaasa vedas. Nende mõne hetkega, mis nad foori taga seisnud olid, oli nende selja taha kogunenud märkimisväärelt suur hulk rahvast, kes nüüd kõik üle selle kitsa triibulise tee pressisid.
„ Oh.“ Kirsten noogutas, tundes põski veidi õhetama löömas. „ Right.“
„ Yeah,“ pomises Marie talle irvitades, kuid irve vahetus mõne hetkega säravaimaks naeratuseks. Kirsteni käest lahti lastes ja korra nõrgalt kiljatades tõstis ta oma mõlemad käed ja lehvitas kellegile.
Alles nüüd nägi Kirsten isikut, kes neid teisel pool teed, kõnniteel seistes ootas, käed sügavale taskutesse pistetud ja juuksed kerge tuulekese käes lendlemas.
„ Adam!“ Kirsten kissitas valulikult silmi, kui Marie üle terve tänava röögatas, pannes paljud möödakäijad niimoodi pead pöörama ja kulmu kortsutama.
Marie tormas edasi, hoolimata oma hoolealusest, kes ettevaatlikul sammul oma Puma tossudes üle kõnnitee äärekivi astus ning talle siiski järgnes. Mingi lollakas tormas temast mööda ja tüdruk sai täistabamuse koolikotiga, kus sees paistsid löögi tugevuse järgi hinnates olevat kivid. Hull, raisk.
Kirsten seisatas paistvast paarikesest veidi maad eemal, et mitte neid segada, kui Marie kangesti Adami kallistamisega ametis oli.
Marie piiksatas veel korra, valjult, poisi nime ning paistis, et tal oli selge kavatsus Adam ära kägistada. Kuid ei, poiss haaras ohjad ja tõmbus diskreetselt ning tüdruku tundeid riivamata eemale, silmad hoopiski blondil ilmutusel paar sammu eemal.
Kirsten vaatas poisile kõhklemata otsa. Must pintsak kattis veidi kiitsakat keha, jalad olid rõivastatud viigipükstesse, mis lõppesid nahast kingadega ja silmad, mis teda huvitunult jälgisid olid... noh, nii kaugelt polnud võimalik seda lihtsalt näha. Kuid Adami soeng oli laitmatult... laitmatu, punakaspruunid, vallatud lained langesid poisi paksude mustade raamidega prillidele, mis ise seisid püsti üsna vinnilisel ninal.
Marie köhatas, enda prille oma jumestuskreemikihiga kaetud ninal kohendades.
„ Kirsten, this is Adam...“ Tüdruk peatus korraks, ärevalt kõnealusele isikule otsa vaadates. „ He’s... he’s... erm... my... my friend. My best friend. My... my closest friend.“ Veel üks lühike köhatus. „ Adam, this is... Kirsten. From... from... somewhere. She’s my new roommate.“
„ From Estonia,“ parandas Kirsten muiates. Viisakalt sirutas ta käe ette, et sellel kummalisel tüübil kätt suruda. Poiss võttis ta käe vastu.
©okk.
„ Oh... issand... Jumal... küll...“ Kirsten lõpetas hingamise. Ta ei pannud tähelegi, mida ta suust välja ajas, kui ta silmad justkui vägisi mööduvale kambale kinnitusid. Kamp päevitunud, päikeseprille kandvaid... kutte, heledates toonides T-särgid istumas ideaalselt... treenitud kehadel, Levi’s’i teksased istumas justkui valatult nendel palli tagumisest vormis jalgadel...
Jalgpallikutid. Jalgpallikutid.
„ Jalgpallikutid...“ Kirsten neelatas, jälgides, kuidas kolme- või neljaliikmeline grupp neist möödub. Mitte keegi neist ei vaadanud nende poolegi. Ja just ühel neist olid tumepruunid juuksed ning just tema oli kambas kõige lühem ja just... just...
„ Kirsten!?“ Tüdruk võpatas, kui Marie käsi ta vaatevälja blokeeris. Jahmunult ärkas ta oma transist, milles ta mööduvaid... inimesi justkui aegluubis edasi minevat oli näinud.
„ Oh, eeehm...“ Kirsten raputas pead, proovides mõistust veidi selgemaks saada, kuid noh... JALGPALLIPOISID!!! „ Sorry. I... i was... thinking, i...“
Kohmetunult avastas ta, et Adami käsi hoidis ikka veel tema kätt ning punaseks värvudes tõmbas ta oma higise käe tagasi.
„ It’s nice to meet you, Adam,“ lausus ta vaikselt, lausa tundes, kuidas Marie teda irvitades vaatab.
„ Oh yeah,“ Marie puhkes naerma, kui ta vaikivalt Adamilt käe alt kinni võttis ning teda kooli poole talutama hakkas. „ Of course you were thinking... about FOOTBALLBOYS!! Come on, Kirsten, you’re pathetic. They’re a bunch of complete MORONS! I thought your taste is better...“
„ Yeah...“ Kirsten hammustas huulde, kui nad hallist trepist üles läksid. Ta ei pannud isegi tähele, kuhu ta jalad teda viisid. Keegi oli ta mõttemaailma totaalselt vallutanud. Ning ta teadis ka, kes.
James.
*
Aaaa! Ja EITC - aitäh, et parandasid. :)
Ja kõik, kes mingit viga näevad, parandage, palun!
Ma tahaksin kangesti inglise keele selgeks saada.
Ohjah.
Kriitika ?
Pealkiri: Five Hundred Miles. 
