What a bad little girl I am

Jonas Brothers'i fanfiction siis , : ) kirjutan vahepeal kui igav on .

sissejuhatus .
"JESS, MA SAIN !" karjusin ülierutatult üle maja.



"Lizzy," ütles mu ema ärritunult juba vist viiekümnendat korda, "su lennuk väljub juba homme. Hakka ometi pakkima!"
"Kohe, ma vaatan selle saate ära ja siis hakkan." Emad võivad vahel nii tüütud olla.

Õõh, miks mu kohvritel nii kaua aega läheb ? Palun tulge nüüd ilusti järgmistena selle lindi peal välja.
Astusin lennujaama terminali ja nägin suurt silti "Welcome Lizeth !" . No mida ?
Kõndisin aeglaselt oma kohvreid järel vedades sildi poole. Lõpuks nägin ka inimesi selle sildi juures, kuigi ma polnud päris kindel, kes neist tegelikult selle juurde kuulusid. Jäin plakati ette seisma ning üritasin võimalikult armsa naeratuse ette teha, mis mul küllaltki hästi välja tuli.
"Tere, mina olen Lizeth," Jube, kuidas ma vihkan seda nime.
Üks naine tuli ennast kohe tutvustama:"Oh, tere! Mina olen Denise ja see on mu abikaasa Paul." Ta osutas käega veidike eemal seisva mehe poole. "Meie neli poega on kodus." Ta muigas arvatavasti mu näo peale. Neli poega ?!

"Nii, see on siis sinu tuba kogu järgmiseks aastaks. Teine tuba ootab sind Californias."
"Aitäh, Denise! Siin on väga ilus." Liiga ametlik ? Aga mulle tõesti meeldib mu tuba.
Ta istus mu voodi peale, "nii et sa elad siis muidu Londonis, jah ? Milline elu siis seal ka on ?"
"Oh, seal on palju rahvast, aga siin on sada korda rohkem inimesi," vastasin lõbusalt. Taaskord muigas ta mu üle.
Mul on äge vahetuspere !

liiga lühike,
muidu mulle meeldib.. vist. esialgu tundub hea.

haha, mul oli tegelikult esimene osa ka valmis ,

#1
Mmm, pole paremat asja olemas kui üks mõnus tass kohvi hommikul ärkamiseks. Toetasin oma parema käe küünarnuki köögikapi peale ja seisin seal käsi põsakil näoga toa poole. Vasak käsi hoidis lusikat, millega segasin oma tulikuuma kohvi.
"Hommikust!" ütles Joe mulle uniselt teiselt poolt kappi. Kuidas ta juba sinna sai ?
"Hommik jah," muigasin vastu. Ära pliiiiiis jõllita mind niimoodi. Pöörasin pilgu taas kohvitassi.
"Võeh, ma arvasingi, et tundsin seda haisu," tegi Joe imelikku grimassi. Lükkasin tassi talle ninaette, kuid ta oli küllalt kiire, et see kiiremas korras tagasi lükata.
"Haah, joo oma teed siis," naersin ta üle.
"Oh, nii hea, et sa mulle teed tegid," seda öeldes muutus ta nägu rõõmsamaks ning mina hakkasin veel rohkem naerma.
"Sa oled niii naiivne. Tee omale ise teed." Võtsin oma kohvitassi kätte ning kõndisin muiates elutuppa. Tassi lauale asetades otsisin silmadega telekapulti ning nägingi seda kapi peal. Samal ajal kui ma erinevaid kanaleid klõpsisin jõudis Joe oma teega ka lõpuks kohale. Istusime natuke aega vaikuses, kuid varsti hakkas ta ise rääkima.
"Teisi pole kodus vä ?"
"Mkm," vastasin pilku telekalt kõrvale pööramata.
"Kus nad on siis ?"
"Mina ei tea, läksid vist kuskile." Ikka ei vaadanud tema poole.
"Mh, okei siis. Mis sul täna ka plaanis on ?" Eii, ta ei küsinud just seda.
"Eee...midagi eriti," valetasin. "Hiljem näeme!" Võtsin kiiresti oma tassi ja läksin pooljoostes oma tuppa, et ta enam rohkem midagi ei küsiks. Gaah, võta ennast kokku. Sa oled alati hästi valetada osanud ja tal pole vaja teada.
He’s like my Cloe shoes, Betsey bag. Oh he’s cute. He’s like my Marc Jacobs chain, Prada shades...
"Jep, ma kuulen...ja tulen küll, ma ütlesin ju juba...okei, tsau." Viskasin telefoni voodi peale ja läksin riidekapi ette. Nii, ja mis ma siis täna õhtul selga panen...
"Ou, sa jääd koju või tuled minuga linna kaasa ?" MIKS MU UKS LUKKU EI KÄÄÄÄIII ?
"Sa koputada ei oska ?" vaatasin Joed omast arust jube kurja näoga, aga tema arust oli see hirmus naljakas.
"Haha...no tuled siis ?" Ta seisis mu toa ukse vahel ja vaatas ootavalt minu poole.
"Nooh, mul oleks vaja küll tegelikult poodi minna..."
"Tee siis kähku, ma ootan sind...mm...teises toas." Ta pani ukse kinni ja ma hakkasin uuesti riideid valima. Peale 20 minutit olin lõpuks valmis ning läksin tagasi elutuppa, kus Joe telekat vaatas.
"C'mon lähme nüüüd," pidin teda kutsuma, kuna ta ei märganud mind. Joe pani televiisori kinni ja läksime koos autosse.
Peale kümne minutist sõitu olime juba kesklinnas.
"Ja kuhu sa siis minna tahad ?" küsis Joe minult.
"Sa mine kuhu sa tahad, ma mõtlen veel." Hmm, see on nüüd küll kahtlane. Mida ta veel üritab ?

Istusime jälle kahekesi Joe autos kuna ta oli kindel, et taksoga on mul ebamugavam koju minna kui temaga. Eem, nüüd me küll kodu poole enam ei sõida...
"Ou ou, kuhu nüüd ?" küsisin ma Joelt. Ta ainult naeratas omaette. Tore mees küll.

väga hea, uut.

meeldib =)
Ja tahaks uut osa , kkohe väga . (:
kriitika puudb . nomh , või võik rääkida peategelasest lähemalt.

mhmh , meeldib , edasi

#2
"Tore küll, kavatsed mind linnast välja viia ja puu külge kinni siduda vä ? Sorri, aga mul on täna tegemist, äkki mõni teine päev ?" küsisin aknast välja põrnitsedes.
"Vähe sõbralikum äkki ? Ma mõtlesin, et võiksime lõunat sööma minna..."
"Kuule ausalt, mis sul viga on ? Mulle on nagu selline mulje jäänud, et sa ei salli mind eriti ja ausalt öeldes pole mul sellega väga probleeme ka," vastasin ükskõikselt.
"No...ma mõtlesin, et sa elad ju terve aasta meie juures, et pole mõtet tülitseda. Või mis ?" ta vaatas eriti armsa näoga minu poole ning ma lihtsalt pidin pea ära pöörama. Kuulsin, kuidas ta omaette vaikselt naeris. Muidugi, ta sai, mida tahtis.
Panin silmad kinni ja ootasin, et me juba kohale jõuaks. Möödus umbes 15 minutit enne kui auto seisma jäi. Avasin oma silmad ja nägin, et Joe vaatas minu poole.
"Ega sa ometi ei maganud ?" küsis ta sellise näoga, nagu hakkaks kohe naerma.
"Eii, muidugi mitte !" Palun vii mind koju ? "Eem, ega me ometi siin sees sööma ei hakka ?" küsisin kiiresti, sest paistis, et ta ei hakkagi autost välja minema.
"Oh, õigus jah. Vabandust, ma jäin mõtlema." Tore küll, aga mu aeg pole sinu unistamise peale raiskamiseks.
Hüppasin kiiresti autost välja ja hakkasin juba restorani poole astuma.


"See oli ju tore või mis ?" küsis Joe mu käest kui uuesti autosse istusime. Jäin oma telefoni vaatama ja unustasin täiesti, et ta minult üldse midagi küsis.
"Hei, kuuled ka või ?" küsis ta uuesti, kõvemini.
"Mh ?" jäin Joe'le lolli näoga otsa vaatama.
Ta hakkas naerma ja raputas õrnalt pead. Okei, mida iganes.
"Tundub, et me oleme täna õhtul siis ainult kahekesi kodus," hakkas ta uuesti rääkima,"teised läksid juba Californiasse ära."
"EI !" vastasin ma liiga kiiresti ja kõvasti. Joe vaatas korraks minu poole ja siis uuesti teed enda ees. Ta tundus mu vastuse pärast pettunud. "Või tähendab, noh, ma lähen täna õhtul välja." Üritasin veidike sõbralikumat muljet jätta. Vaatasin tema poole ja naeratasin vabandavalt.
"Mhm," vastas Joe mulle erilist tähelepanu pööramata. Ohkasin ja võtsin telefoni jälle kotist välja. Hmm, kell on juba 18.49. Susie ja Katie tulevad kahe tunni pärast minu juurde, et me siis kolmekesi edasi kellegi juurde peole minna saaks.
Vaatasin aknast välja ja nägin, et oleme juba suhteliselt kodu lähedal. Seejärel üritasin ilma pead pööramata Joe poole vaadata, kuid see ei tulnud mul eriti välja ning pidin varsti alla andma.
Auto jäi maja ees seisma ning ma läksin tagaukse juurde oma kotte välja võtma. Joe läks juba ust lukust lahti tegema. Sain just kõik kotid kätte ning hakkasin toa poole kõndima, kui kuulsin kotist oma telefoni helinat.
"Ei ole võimalik !" Läksin pooljoostes otse oma tuppa ning viskasin kõik asjad voodi peale. Seejärel otsisin kotist oma telefoni üles, mis ikka veel helises. Ekraanil oli Susanna pilt. Vajutasin vastamise nuppu ning panin telefoni kõrva äärde.
"Tšau, mis nüüd ?" küsisin, sest olime juba kokku leppinud, et nad tulevad minu juurest läbi.
"Tšau jah. Kuule, ma tahtsin sulle öelda, et see pidu hakkab varem. Nii et me tuleme hoopiski tund aega varem kohale," ütles Susie ülikiiresti telefoni. Ilmselt oli tal sama kiire nagu minulgi kohe hakkab.
"Aah, ei ole võimalik !" ütlesin jälle, ise samal ajal riideid kottidest välja tõmmates. "Okei, näeme siis tunni aja pärast." Lõpetasin kõne enne kui Susie mulle vastata jõudis. Haarasin kapi ukse küljest rätiku ja jooksin vannituppa.
Tagasi oma tuppa jõudes nägin, et mul oli veel natuke üle poole tunni aega. Hakkasin kiiresti oma voodil olevaid riideid läbi lappama ning leidsin lõpuks sobiva pluusi. Otsustasin selga panna uue helekollase kirjadega t-särgi, sinna alla oma kitsad lemmikteksad. Föönitasin kiiruga oma pikad lainelised juuksed kohevaks ja tegin samal ajal meiki. Sain valmis kui mul oli kõigest 10 minutit aega. Panin telefoni taskusse ning kõndisin läbi maja elutuppa, et teiste saabudes sealt otse välja minna.
Joe istus diivanil ja tegi midagi oma telefoniga, kuni kuulis mind tulemas. Ta pani telefoni käest ja vaatas minu poole.
"Kuule, ma mõtlesin, et kas ma võin ka teiega kaasa tulla ?" küsis ta sõbralikult.
Jäin oma kohale seisma ega suutnud liikuda. PÄRISELT VÄ ?

Suht hea. Uut.

Ma ei kuula eriti JB'd.

Aga niipalju kui ma neist tean... Siis mulle välimuse poolest meldibki Joe vist kõige rohkem (Nick ja see teine *nimi ei tule meelde*- mitte väga minu maitse) Iseenesest huvitav :)