MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Mälestused, mis jätsid armid igaveseks. [POOLELI!]

Go down 
AutorTeade
Diana.
Maailmapäästja
Diana.


Female Postituste arv : 791
Age : 29
Asukoht : Rakvere.

Mälestused, mis jätsid armid igaveseks. [POOLELI!] Empty
PostitaminePealkiri: Mälestused, mis jätsid armid igaveseks. [POOLELI!]   Mälestused, mis jätsid armid igaveseks. [POOLELI!] Icon_minitime9/8/2008, 16:24

Väga ammu kirjutatud jutt.
Mitte soovitatav laavstooride vihkajatele;)
See on ehtne laavstoori!

1. Osa
Oli külm sügisõhtu. Annika jalutas üksi mööda pimedat järvekallast. Järv helkis talle vastu, ta vaatas seda. See järv purustas eelmisel suvel kogu tema unistused ja kustutas elumõtte. Siin, selles järves ujudes uppus tema armastatu Markus. Annika vihkas 29.juulit, sest sel päeval see juhtus. Kell oli 23.49 ja Annikale helistas Kertu, tema vanem õde.
Annika:"Jaaa!"
Kertu :"Tule koju, kell on juba liiga palju!"
Annika:"Ei!"
Kertu:"Kas sa oled seal järve ääres?"
Annika:"Jah!"
Kertu:"See juhtus juba 4 kuud tagasi!"
Annika:"Ja siis? Tea, et ma ei saa sellest kunagi üle, kunagi, on selge?"
Kertu:"Kas sa ema ja isa surmast said siis üle?"
Annika:"Ma olin siis seitsmene ja ma ei mäleta enam kümne aasta taguseid sündmuseid eriti hästi!"
Kertu:"Sa oled meie vanemate surmast üle saanud?"
Annika:"Eieiieieieieieieiei, aga ma ei saa kunagi üle Markuse surmast,on selge?"
Kertu:"Tule koju!"
Annika:"Ei kavatsegi!"
Kertu:"Annika........"
Annika:"Praegu on vaheaeg ja ma võin olla väljas niikaua kui ma ise tahan, mis sellest, et ma olen alles 17!"
Annika pani telefoni ära ja hakkas nutma, sest ta ei suutnud enam, kertu tuletas meelde veel vanemate surma. Annika mõtles:"Miks just minuga need asjad juhtuvad, miks ma ise ei võinud Markuse asemel surra?"
Kuni Annika seal nuttis, tuli tema juurde 1 poiss ja puudutas teda. Annika kiljatas.
Annika:"Kes kurat sa oled ja mis sa minust tahad?"
Poiss:"Rahu, ma tean,et sa oled ¹okis ja...."
Annika:"Kas sa oled mind jälginud?"
Poiss:"Ei, ma lihtsalt elan siin ligidal, näed selles majas seal."
Poiss näitas Annikale oma maja.
Poiss:"Noh ja siis ma nägin sind siin istumas ja tulin küsima, et mis viga on."
Annika rääkis juba rahulikuma häälega.
Annika:"Okei, kas ma võin sult ühte asja paluda?"
Poiss:"Ikka!"
Annika:"Ära nüüd üthe asja küll mulle rääkima hakka!"
Poiss:"Mida?"
Annika:"Seda, et mine koju siin on ohtlik ja mis kõik veel eks, sest ma ei lähe koju, juhtugu mis tahes!"
Poiss:"Kas see juhtus sinu tuttavaga ,et mingi poiss uppus siin ära?"
Annika:"Jah, see oli minu poiss Markus. Muide mina olen Annika."
Poiss:"Meeldiv tutvuda, mina olen Siim."

Lisan kohe ka teise osa:

2. Osa
Annika:"Tere Siim!"
Siim ja Annika naersid. Annika vaatas Siimu silmadesse ja ta nägi sealt kiirgamas soojust ja rahulolu.
Siim:"Annika, kui sa tahad koju minna, siis hakka liikuma, sest on juba hilja."
Annika:"Mkm, ma ei lähe koju!"
Siim:"Miks?"
Annika:"Sest Kertu, mu õde, tuletas mulle täna lisaks Markuse surmale veel ka vanemate surma meelde."
Siim:"Ma tunnen sulle kaasa! Ka mul pole vanemaid."
Annika:"Mina omakorda tunnen sulle kaasa."
Annika ja Siim naersid, õigemini Annika naeris peale nelja kuud esimest korda, sest ta tundis end vabalt ja ta sai Siimuga rääkida, mis talle hingerahu andis.
Annika:"Ma...vist....pean ...nagu jah koju minema."
Siim:"Kas me saame veel kunagi kokku?"
Annika:"Ma käin õhtuti siin ja noh meenutamas Markuse ja minu õnnepäevi."
Annika hakkas jälle nutma, sest see sündmus.............Siim üritas rahustada Annikat ja kallistas teda.
Śiim:"Rahune, rahune!"
Annika:"Okei ma lähen siis, tsau"
Siim:"Kas me kohtume homme jälle?"
Annika:"Ma usun küll!"
Annika näole ilmus naeratus ja ta kadus oma musta audisse ja sõitis minema. Samal ajal läks Siim koju ja sai oma sõbraga kokku.
Sõber:"Kellega sa seal rääkisid?"
Siim:"Ühe kauni neiuga, kellel on minuga sama saatus."
Sõber:"Sama saatus?"
Siim:"Jah, Annikal suri sel suvel siin samas või õigemini uppus siin järves poiss Markus. Annikal on veel vanemad ka surnud."
Sõber:"Kas ta jättis sind täiesti külmaks?"
Siim:"Ei vastupidi, armumine esimesest silmapilgust."
Sõber:"Te juhuslikult kohtusite ja juba räägid sina, et oled armunud?" Siim naeratas ja läks oma majja.
Annika mõtles oma kojusõidul samat asja mis Siimgi. "Siim....miks ma tunnen end sinuga nii hästi ja täna kui sa mind kallistasid siis oli mul mõnus soe tunne, sama tunne mis Markust kallistadeski.......armastus esimesest silmapilgust." Annika jõudis koju , parkis auto ja jooksis oma tuppa lõi ukse kinni,l äks voodile ja jäi magama. Annika nägi unes kuidas nad Siimuga seal samal järvel ujuvad ja päevitaksid śeal järve kaldal ja kõik nagu oleks ideaalne.

Nõme jutt, eks.
Kas jätkan osade siia lisamist või ei?
Tagasi üles Go down
 
Mälestused, mis jätsid armid igaveseks. [POOLELI!]
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Ebaaktiivsed kaustad :: Diana looming-
Hüppa: