Sulle, emme.

Lihtsalt täna hakkasin mõtlema..
10.05.2009

Taas. See päev, mis on pühendatud sulle – mu emale. Ma karjun ikkagi su peale, ma solvan sind, hoolimata sellest, et on emadepäev. Miks ma nii teen? Kuidas ma nii halb saan olla? Ma ei taha seda ju, aga ma ikkagi teen seda. Ma tean, et sa kannatad, aga sa ei näita seda välja, sa oled liiga tugev. Ma tean, et sa tahaksid nutta, aga sa ei tee seda.
Mis saaks siis, kui sind enam ei oleks?
Emme..
Ma tean, kui palju ma sulle haiget olen teinud. Ma pole mitte kunagi öelnud sulle, et ma armastan sind. Tegelikult sa ju tead seda ikkagi. Kuigi sa ajad mind koguaeg närvi ja ma tahaksin kodust ära joosta, siis oled sa siiski minu ema. Sina istud öösel üleval, kui mind kodus ei ole ning kui ma lõpuks jõuan, siis karjud mu peale. Pahandad, kui ma koolis halva hinde saan. Paned mu koduaresti, kui ma ei ilmu õigel ajal koju..
Ma ei saa sinust mitte kunagi aru. Sa topid enda nina minu ellu, sa küsid kõige kohe, sulle ei meeldi miski, mida ma teen – aga seda ju emad teevadki, või mis?
Kui sind ei oleks, siis ei saakski ma nutta sellepärast, mida sa mulle näkku karjud. Ei saaks nutta sellepärast, mida ma sulle teen, kui halb tütar ma olen. Ma ei saaks sinu peale vihane olla. Ei saaks rääkida, kui halb sa oled ja keelad mul kõike teha. Mitte kunagi ei saaks ma öelda sõna ’ema’.
Kui sa oleksid läinud, siis nutaksin mina sinu pärast. Alles siis saaksin aru, mida sa tundsid, kui mind polnud. Nüüd nutaksin mina sinu pisaraid edasi.
Ma olen sulle nii kohutavalt haiget teinud. Tean, et seda kõike ei saa mitte kunagi heastada, aga ehk saab otsast alata? Palun, palun püüa mulle andestada.
Ma loodan, et sa ei loe seda mitte kunagi, sest ma ei taha, et sa kõike seda teaksid. Ma ei suudaks nii, et alustaksime otsast peale. Mul oleks liiga valus mõelda, mida ma sulle teinud olen. Kurb oleks vaadata, kuidas sa teeskled, et oled õnnelik, kuigi tegelikult on kõik need minu öeldud halvad sõnad südames.
Kõigest hoolimata.. nüüd ma saan seda öelda..
Ma armastan sind, emme.

PS! Ma tegin sulle kooki. Ma pole küll suurem asi kokk, aga loodan siiski, et sulle maitseb.

Need on need jutud, mida ei saa lihtsalt tavaliste sõnadega kirjeldada...
Mõni ütleks selle kohta 'psühholoogiline jura' mõni jälle 'maailma ilusaim mõtteviis'... Ma ei ütle parem midagi, kuigi see jutt mulle väga meeldis...

Miks mina kirjutan neid punkte peaaegu iga lause lõppu?
See on 'psühholoogiline jura', et sa saaks lause üle järele mõelda, mida sa arvatavasti ei tee...
OT... ^

Tegelt on asi nii, et seda lugedes saan ma aru isegi kui väga ma oma ema armastan, hoolimata tegelikult sellest, kui jaheda iseloomuga ma olen viimased aastad elanud. Kõik need tülid, kõik need sõimamised, minu nõmedad ärajooksmised kodust... Ma isegi lõikasin tema pärast omale veenidesse ja ainult seetõttu, et me tülitsesime. Raske on tõesti leppida hiljem sellega, kui alustad otsast ja elad iga päev teadmisega, et oled kallile inimesele nii palju halba teinud, kuigi tema üritab sinu jaoks ainult kõike head korda saata.

me likes it too :) liialt armas. :)

Äärmiselt sügav ja armas jutt. Selline mis teeb hingest soojaks ja tuletab meelde kui tähtis inimene see ema on. Väga meeldis!

Ohh..
Hästi armas ja sügavamõtteline.
Meeldib ja kuidas veel!

Mul ei ole enam s6nu. Samas oleks nii palju vaja siin 6elda.
See on mingil m22ral nagu minu elu. Ainult selle vahega, et minu ema on n6rk ja mina olen alati paha.
Mina ei saa 6elda, et see on armas. Ja ma ei saa 6elda, et see on hea, aga...
See on pigem nagu see, mis on k6igis olemas, aga mida paljud ei r22gi.
Ja. ma tahaks seda kiita k6ige paremate s6nadega, aga ma ei oska.
Suur vaimustus. Erilisus.
Ma tean, et olen segane!^^
lihtsalt imeline .