Minu järjekordne egolaks kirjand siis.
Sõna võim ja võimetus.
Kui keegi käsib või palub meil midagi teha, juhinduksime üldjuhul oma järgmist sammu astudes mõistusest. Kas me tahame seda teha? Miks me peaksime seda tegema? Kuid kelle sõna me siiski au sees hoiame, või mitte, ja miks?
Kui palujal on autoriteeti - ta sõnal on võimu - teeme me arvatavasti asja ära ka siis, kui see on täiesti absurdne ja/või ebameeldiv. Kui boss käsib sul järgmine nädal kohvipoiss olla, sa ei keeldu. Nagu öeldud - tema sõnal on võimu.
Kuid siis, kui tüütu noorem vend või õde ütleb sulle päevas kümme korda, et oma laua ära koristaksid, ei liiguta sa end sellegipoolest enne motivatsiooni leidmist. Sinu sõna on noorema õe/venna omast üle.
Milles väljendub siis sõna võim ja võimetus?
Minu arvates on sõna "võim" kujunenud nimisõnast omadussõnaks. Seda ei saa enam ette kujutada kaasaskantava asjana. Pigem on tegu omaette auraga - autoriteediga, mis inimestega kooskõlastub ning mida tänapäeval edukad persoonid vilunult ära kasutavad.
Sõna võim saabki alguse su enda võimust ja mainest: positsioonist karjääriredelil, ühiskonnas või perekonnas. Samuti on sõna võimetusega. Mida allpool sa eelmainitud redelitel oled, seda suurem on sinu sõna võimetus. See väljendub kahjuks ka üha enam sõprussuhetes.
Sellegipoolest tuleks üritada end kuuldavaks - mitte kuulduks - teha ning mitte unustada oma õigusi, millest üks on õigus sõnavabadusele. Nagu mu vanaisa alati toonitada armastab: "kavalus ja sõnad on need kõige tugevamad relvad. Poleks mul keelt ja aju, oleksin juba aastakümneid külm."
Sõnad on tõesti parimad relvad ning nende käes on alati olnud suur võim. Olgu see siis sõnade mõjusus või nende võimetus, mis väljendub tegelikult lihtsalt negatiivses võimus.
Pealkiri: Sõna võim ja võimetus. 
5/5/2009, 19:12