XD saingi valmis
pikk osa, olge rahul
5. peatükkSisenesin proovides võimalikult rahulikult ja aeglaselt hingata liigse lärmi vältimiseks, kuna sees valitses täielik vaikus.
„Kuhu ma minema pean ilma sihtpunkti nägemata?“ sõnasin oma tavalise häälevaljusega, kuid sõnad jäid mõneks sekundiks vastu kajama. Hetke pärast tundsin mehe jahedaid käsi oma pea külgedel ning ta suunas silmad otse ette. Ma märkasin seal õite heledat valgustäppi.
„Sinna?“ küsisin igaks juhuks üle.
„Jah,“ vastas Matt mulle napisõnaliselt ning ma sirutasin käed külgedele laiali, kusjuures mõlemal pool ma tundsin ka seina. Nõnda jätkasin edasi kõndimist. Kui minu sammud tegid mingit häält, siis Matthew samme ma küll ei kuulnud ning üleüldse oli mees mu jaoks väga kahtlane. Kuidas ma seda varem nii otseselt ei märganud, ma ei tea, aga nüüd ajas ta küll külmavärinad peale ja seda mitte oma välimusega vaid just nimelt käitumisega. Nüüd kui ma sellele veidi teise pilguga vaatasin, siis tundus see üsna imelik, et ta mind kodust välja meelitas, teadmatusse kohta viis ja isegi enne mind valguse suunas ei kõnni. Igatahes ei olnud mul muud väljapääsu, kui minna otse.
Valgus tuli aina lähemale ning kui sellest umbes viisteist meetrit eemal olin, nägin, et see on tõrvik. Kergitasin mõistmatult kulme.
„Hmm, ja edasi?“ küsisin teekaaslaselt.
„Trepist alla,“ täheldas ta, paremale jäävale trepile osutades. Pöörasin peatselt sinna ning kõndisin ringikujuliselt allapoole, järgmiste tõrvikute valguse saatel. Kui umbes nelikümmend astet astutud, seisin järgmises koridoris, mis üleval olevaga minu meelest täpselt kohakuti oli.
„Jumal küll, kas sa ei või ees minna?!“ olin ma tüdinud juba juhiste uurimisest. Lihtsam olnuks ju temale järgneda.
„Ei!“ käratas ta mulle, et ma vait jääksin,
„siit vasakule ning kohe on uks paremal,“ sõnas ta veidi rahulikumalt. Mind üllatas ta karmus, kui ta ennist nii vaoshoitud oli, või seda vähemalt mänginud, siis miks ta nii enesekontrolli kaotas? Küll aga tegin nagu kästud ja läksin vasakule koridorist edasi. Käed jällegi välja sirutatud ning peatselt tundsin kivi asemel puitu. Pöörasin selle poole ning otsisin linki, mida aga ei leidnud. Proovisin ust lükata ning surve avamisel see kriuksudes avaneski. Tegin mõned sammud ja astusin sisse.
See oli tohutult kõrge ruum. Seintel jällegi tõrvikud, kuid laest rippus lühter alla, kus põlesid küünlad. Samuti oli ruumis kamin, kus sees põlesid suured ja paksud puud, andes toale kõige rohkem valgust. Seina ääres oli üpris mahukas raamaturiiul. Selle kõrval puidust pink. Seal lähedal üks uhkete nikerdustega suure pinnaga laud, ühe laiema osaga seina vastas. Selle taga paistsid mõned kõrge seljatoega üsna mugavad toolid. Kuid tähtsaim asi toas oli massiivne tugitool kamina ees.
„Morelya,“ kõlas sealtpoolt kajav hääl. Ma ehmatasin veidi ning astusin vasakule, käed tugevalt vastu seina, teadmata, mida oodata.
„Morelya, Morelya, Morelya,“ korrutas seesama hääl uuesti ja uuesti. Seejärel tõusis üks mees tugitoolist püsti, lai naeratus näol. Ta lõi plaksuga oma käed kokku ning ohkas õnnelikult, millest ma aru ei saanud. Pärast seda ilmnes juba üks tuttav liigutus – kummardus.
Vahepeal kirjeldaksin tema välimust. Ta nägi välja nagu mees oma neljakümnendates eluaastates, kes pole paar nädalat korralikult süüa saanud. Juuksed olid tal veel pruunid, mõnesendimeetrised, üle pea taha kammitud. Kulmud üsna puhmas, ripsmeid peaaegu näha polnudki, ka parema valgusega, silmad hallid, kusjuures iirise osa oli väga väike ja must eriti terav. Nägu veidi kortsus ja lohkus. Ise oli ta üpris pikk ja, ilmselgelt, kõhn nagu ta käed ja jaladki. Mis mind aga üllatas, olid ta küüned. Need olid üpris pikad ja teravad nagu küünised. Ja seda ka Matt’il. Seljas oli mehel pikk mantel, mille all ma arvan, et triiksärk, must, valget värvi eriti väikeste triipudega. Ehteks oli kaelas mingi ripats ja sõrmedes kolm sõrmust. Jalas mustad… velvetpüksid, kui ma õigesti nägin. Jalatsitest oli ta valinud veidi tanksaabaste moodi väljanägevad kingad.
„Miks te pidevalt tervituseks kummardate?“ pidin küsima, kuna see nii… vanaaegne ja idiootne mulle tundus.
„Viisakusest,“ vastas mees.
„Mis tuletab mulle meelde… Nimeks on mul Tristan, Tristan Gothard,“ tutvustas ta nüüd end.
„Ee… Mind sa juba tead,“ sõnasin kõhklevalt ning mängisin mängu kaasa, kummardusin samuti.
„Kas keegi nüüd seletaks, miks ma siia p i d i n tulema?“ katkes ka minu kannatus.
„Morelya, palun, tule võta istet ja ma olen rohkem kui meelitatud olema see, kes seda sulle seletab,“ vastas Tris mulle. See kõik tekitas segadust ja ma ei mõistnud lihtsalt midagi. Seetõttu läksin ja seadsin end mugavalt suurde tugitooli sisse, jalad enda istumise alla tõmmates. Asetasin oma käed, sõrmed ristatult, sülle ja jäin kahte meest jõllitama. Alles siis lõi mulle pähe, kui naljakas see olukord on – kaks täiskasvanud meest seisavad tema ees kusagil koopas, kust ta üksinda väljagi ei oskaks minna. Ma turtsatasin, kuid sellele järgnes ohjeldamatu naer.
Kui ma lõpuks, umbes minuti pärast, rahuneda suutsin, kuivatasin pisarad silmist ära ning pärast mõningaid turtsatusi suutsin taas tõsiseks jääda, suurte pingutustega.
„Niisiis. Miks ma siin olen,“ tuletasin taas teemat meelde. Märkamatult oli mu vastas kaks tooli ning nii Tristan kui Matthew istusid nendel. Nagu lubatud, alustas Tris rääkimist.
„Sa oled… väljavalitu,“ alustas ta ettevaatlikult, kuid turtsatasin taaskord, arvates, et ta teeb nalja.
„Mis, ma päästan nüüd maailma või?“ pidin kommenteerima.
„Morelya, palun,“ kurjustas mees veidi mu sarkastilise märkuse peale ning ma jäin vait, mõistes, et huumorisoon neil puudub.
„Ei meie ega saatus pole seda otsustanud, ainult sina ise,“ ei seletanud ta siiski mu ’ülesannet’, vaid proovis kõike minu süüks ajada.
„Mina?! Kuidas?!“ ei mõistnud ma sellise asja võimalikkust.
„On sul viimastel päevadel midagi imelikku juhtunud?“
„Jah! Ma koperdasin Matthew otsa, tegin oma teksad katki ja jäin bussist maha!“ ütlesin veidi valjema hääletooniga.
„See võinuks kõigiga juhtuda. Midagi muud?“
„Hmm…. Miks ma seda üldse teile rääkima peaksin?“ pidin taas end kontrollima, et võõrastele liigset infot välja ei räägiks.
„Sest sul pole muud võimalust?“ sõnas Tris veidi küsiva häälega, mõistmata mu küsimuse mõtet. Heitsin talle selle eest pahase pilgu.
„
Hästi. Mul on viimased kolm ööd väga imelik unenägu olnud. Metsast ja koopast,“ jäin väga napisõnaliseks ning kergitasin taas kulmu, oodates nende lahenduskäiku.
„No nägid! Sina ise valisid selle tee!“ sõnas vanem mees taas elavnedes.
„Sinu alateadvus oli see, kes sind sinna unenäkku pani!“ proovis ta seletada, ent minu meelest tegi see asja keerulisemaks.
„Meie saatsime vaid kutse välja ning ootasime, et sellele vastus tuleks.“ Jutt tekitas mus veelgi enam kahtlust.
„Ja kuidas teie siis teada saite, kes sellele vastas?“ küsisin.
„Telefon ei saa heliseda ilma, et keegi sellele helistaks.“ Selle peale jäin ma veidikeseks mõttesse. Toetasin küünarnukid reitele ja pea rusikate peale.
„Miks mina?“ küsisin endamisi.
„Sest sinus on kõik eeldused olemas,“ ei saanud Tris oma entusiasmist üle.
„Ja mida ma siis tegema pean?“ küsisin pärast paariminutilist pausi, kurbade silmadega neid mõlemaid piieldes.
„Esmalt ainult meie leegionitega ühinema,“ alustas Tris tasakesti. See aga pälvis mult erilist tähelepanu.
„Te kavatsete kolmandat maailmasõda alustada?!“ ei saanud ma aru, mis leegionitest ta räägib. Seejärel tõstsid nad mõlemad ühe käe, otsisid sellega kaelas ühe kee üles ning näitasid seda. Metallplaat, mille peale oli graveeritud kolm tähte: A, S ja V.
„Kas sa tead, mille lühend see on?“ tegi Matt üle pika aja häält.
„Mul on palju erinevaid variante, kuid ma kardan, et kui see teil mõlemal on, siis ma ei tea,“ vastasin ausalt, kuigi pähe turgatas mõte, et need võivad olla ju nii Matt’i kui Tris’i hüüdnimede initsiaalid. Selle peale pidin taaskord lõbusalt turtsatama, kuid valjult seda välja ei ütelnud.
„Kuidas seda sulle sobivalt ette sööta…“ arutles Tris Matt’iga vaikselt, ent minule kuuldavalt.
„Ma olen hea fantaasiaga, võite otse ütelda,“ ütlesin rõõmsalt, tuju endisest lõbustusest hea. Tekkis väike paus ning tundus, et Tris päriselt kaalubki mu sõnu.
„Vampiiride Salajane Assotsiatsioon,“ ütles ta välja. Silmade suurus kahekordistus ning ma lihtsalt jõllitasin meest.
„Nüüd järgneb naerupaus?“ küsisin, mõistmata, miks keegi sellist nalja tegema peaks.
„Ei. Nüüd järgneb see koht, kus sa küsid, kuidas see võimalik on,“ oli nende mõlemate näoilmed karmid, jäigad ja muutumatud.
„See ei saa ju võimalik olla,“ tõusin tasakesti tooli pealt püsti, esmalt oma jalad taas maha pannes.
„Mõtle nüüd veidi,“ pinnis Tris edasi. Ning ma kuuletusin. Esmalt, unenäod. Tõsi, see mees sealt oli ülimalt kiire olnud. Samuti üsna tugev, kuna olin nii õrnalt ta süles olnud. Järgmiseks. Kui ma Matt’i otsa koperdasin. Ta pilk oli olnud terane, kuid see ei tähendanud midagi. Ta oli tardunud, kui verd nägi, seda küll. Ning seejärel kummalisel kombel oli ta minu põgenemiskatsel käänaku taha ilmunud, mida ma ei mõistnud. Ma oleksin kuulnud, kui ta metsast läbi oleks jooksnud. Seejärel oli ta mind siia toimetanud ja teel siia ei saanud ma oma silmi avada, mis võis olla vabalt tema kätetöö. Ta oli märganud imepisikest valgusetäppi koridori otsas, mida ma esmalt tähelegi ei pannud.
Kuid nüüd järele mõeldes, ma olin märganud netis surfates küll VSA alla ühte kahtlast lehte. Selle peale mul enamus aega tegelikult ju kuluski, ma ei suutnud end sinna sisse häkkida, aga kui seda tegin, ei uskunud sõnakestki, mis seal kirjas oli. Kes ikka ususki, kui oled end kaks tundi ühele lehele sisse häkkinud ja siis märkad, et on veriselt ülevalt kirjas Vampiiride Salajane Assotsiatsioon?! Ühingust oli kirjutatud kui organisatsioonist, mis tegeleb FMV vastu (FreeMinded Vampires – Vabameelsed Vampiirid). See oli nii utoopiline! Ja eriti liikmete hulgaga, sellise seltsiga ei ootaks väga, et nende arv tuhandetesse ulatuks!
„See ei saa ju olla,“ tõusin taas pärast toolile vajumist püsti ja jalutasin raamaturiiuli juurde.
„Vampiire ei ole olemas, inimesed! See ei ole loogiline!“ pöörasin end taas ümber ja vaatasin neid kui poolearulisi, tundes end osa nendest.
„Morelya, see o n reaalsus,“ sõnas Matthew, kes oli samuti püsti tõusnud ning tuli minu poole.
Teen kiire kõrvalpõike ja kirjeldan ka teda. Mees on umbes kahekümne viie aastane, kuid seda ma enam ei uskunud. Ta ei olnud nii kiitsakas samuti, vaid oli veidi liha ka luu peal. Silmad olid sügavpruunid, kulmud ja juuksed mustad. Kiharad olid siilisoengust pikemad, tukk ulatus kulmudeni, külje pealt peitis kõrvad peaaegu ära, tagant sama pikk umbes. Nina sirge, terava otsaga, habe kenasti aetud. Seljas samuti pikk nahkmantel, all T-särk, jalas teksad ning tanksaapad. Kaelas sama ripats mis Tristanilgi – VSA ühingu oma.
Matt jõudis minuni ning asetas oma käed mu õlgade külgedele. Seejärel tõstis mu vähimagi pingutusega üles ning viis tagasi toolile. Seal tegi ta oma käele küünega väikese haava.
„Oled sa kuulnud, et vampiire kutsutakse külmaverelisteks? Siin on selle põhjus,“ sõnas ta ning viis pilgu taas haavale, kust hakkas sinist vedelikku välja tulema.
„Misasja?!“ ei uskunud ma oma silmi ja pidin neid korduvalt pilgutama, et mitte end hulluks pidada.
„Kuidas see teil s i n i n e olla saab?!“ vaatasin hämmeldunult talle otsa.
„Asi on tegelikult üsna lihtne ja sina peaksid sellest veel eriti hästi aru saama. Inimese veres on õhuhapnikku siduvaks aineks hemoglobiin, mille tsentraalelemendiks on raud. Meie… veres on selleks vask ning vastavaks aineks hemotsüaniin. Õhuhapnikuga kokku puutudes tekib sinise värvusega oksühemotsüaniin, mis hapniku loovutamisel valastub ja tekibki hemotsüaniin.“ Ta vaikis hetke, kui mu nägu märkas.
„Mu mõte on selles, et meil on raua asemel veres vask ning selle tõttu ongi veri sinine.“ Ma seedisin seda hetke ja noogutasin seejärel.
„Okei,“ sõnasin vaikselt, endiselt seda täielikult mitte uskudes. Matt aga tõmbas keelega üle haava ning sellest vere voolamine peatus üsna kiiresti.
„Kuidas sa seda tegid?!“ olin järgmises üllatusmomendis.
„See on kaltsium. Meie veres on seda inimesega võrreldes rohkem. Verega kokkupuutel need segunevad ja veri hüübib seda kiiremini.“ Matthew tundus päris asjalik olema.
„Okei, asi kisub liiga loogiliseks, et tõene olla. Kuid nüüd ma tõesti p e a n koju minema, ema muretseb end haigeks! Ja homme on koolipäev!“ tõin vabandusi, et värske õhu kätte pääseda.
„Olgu. Matthew, viid ta koju?“ küsis Tristan kaaslaselt, kellelt sai positiivse vastuse.
„Morelya, sul on aega nädala lõpuni asja üle mõtelda, kuid otsustada sa enam ei saa, see osa on juba tehtud,“ ütles vanem mees veel järele, enne kui Matt mu uksest välja suunas. Ma koperdasin üsna palju, mõistmata eriti midagi, mis äsja toimus, kuid üks asi oli kindel – ma olin teel koju.
Seekord võttis Matt mu kohe endale selga ja ilma, et ta midagi ütleks, sulgesin vabatahtlikult oma silmad ning lõõgastusin. Tundsin peatselt taaskord tuult ja uimasust. Pea rõhus ning märkamatult olin ma magama jäänud.
Kohutav pinin! Parem käsi sirutus ja vaigistas äratuskella. Olin üllatunud, kuid hea meel selle üle, et kodus! Ärkasin kiiresti üles ja seadsin end kooliks valmis, ise mõtiskledes, kui imelik mu unenägu oli olnud, ja nõnda reaalne!
Pealkiri: Re: Morelya Manthony saladused 22/23 
13/7/2009, 18:50
