Pubekad 2: Seitsmeteistkümne aasta möödudes... [ "Pubede saaga" lõpp. LÕPETATUD ]

Ongi aeg siinmaal, et tuleb kotid kokku pakkida ja see jutt ära lõpetada.
Südamest Suured tänud teile kõigile, kes on selle pooleteise aasta jooksul elanud kaasa Eliisi, Mirko, Mirella ja Robi jt juhtumistele nende eludes.
See võib uskumatu olla, aga selle aja jooksul on need tegelased mulle nii armsaks ja kalliks saanud, et kui ma viimast osa kirjutasin, olid mul endal ka pisarad silmis.
Ma poleks iial uskunud, et ma sellise suure nn "saagaga" valmis saan, aga ma sain! Ja ma loodan, et teile meeldis :)

Tahaks öelda: "Täiskasvanuteni!"
Aga ma ei saa.
Ma ütlen siis: "Hüvasti, pubekad!"

*Trummipõrin*
Siit viimane osa.
Enjoy!


5 aastat hiljem.


„Hops!“ ütles blond naisterahvas pisikesele tumedapäisele pikkade juuste ning pruunide silmadega tüdrukule. Ta hoidis autoust lahti. Tüdruk hüppas välja ja võttis naisel käest kinni.
„Kes täna kohal on?“ küsis tüdruk peenikese häälega.
„Kõik,“ vastas naisterahvas, nimega Mirella ja pani päikeseprillid ette. Ta võttis tüdruku sülle ja liikus otse edasi.
Eemal seisid lähstikku tumedasse riietatud inimesed.
„Onu Silver!“ kilkas tüdrukutirts ja rabeles ema sülest maha.
„Rebeka!“ ütles tumepruunis triiksärgis ja tavalistes teksapükstes mees, kes tüdruku hüüde peale kükitas ja käed ümber tüdruku pani.
„Tervist Silver,“ ütles Mirella ametlikult. Silver noogutas vastu. „Oled onu Silveri juures kuni emme ära käib?“ ütles Mirella Rebekale.
„Jah,“ ütles tüdruk peenikese häälega vastu ja pani käed ümber Silveri kaela. Mirella naeratas ja noogutas jälle Silverile, mille peale mees samuti noogutas. Neil oleks nagu omavahel olnud sõnatu ent kehtiv kokkulepe.
Mirella naeratas teistele inimestele, kellest ta möödus ja kui lõpuks oli sihtkohta jõudnud, seisatas ta puude varjus oleva kivi juures. Ta laskus kükki, võttis päikeseprillid eest ja vaatas kivi.



Mirella sättis end hauaplatsil olevale valgele pingile istuma. Ta vaatas ainiti hauaplaati, silmade ees Robi naeratav nägu. Mirella pani silmad kinni ja hetkeks ilmus ta silmade ette pildike neist kahest – Robist ja Mirellast – koos. Mirella põsele langes pisar.
Järsku pani keegi oma käe Mirella õlale ja ta ehmatas.
„Vabandust, ma ei tahtnud ehmatada,“ ütles tulija.
„Oi Delissa,“ ütles Mirella ja tõmbas käega üle oma põse „pole hullu.“
„Võib istuda?“
Mirella osutas käega enda kõrvale „Koht on vaba.“
Delissa istus ja jäi samuti esialgu hauaplaati vaatama. „Juba viis aastat,“ ütles ta mõtlikult pärast lühiajalist vaikusemomenti.
„Jah. Aeg lendab, kas pole?“ lausus Mirella ja lisas vaikselt: „See kõik olnuks nagu eile..“
Delissa tajus sõbranna kurbust ja pani talle käe ümber õlgade. „Me kõik igatseme Robit. Aeg on meeletult kiiresti läinud. Me kõik – tema lähedased – tunneme puudust tema lsetskonnast. Tema naljadest. Tema positiivsest olekust. Tema energilisusest. Ühesõnaga kõigest mis moodustasid tema ehk sinu kallima ehk meie sõbra,“ rääkida Delissa „Ma sooviksin öelda, et ma tean mida sa tunned, aga see on võimatu. Ma ei tea. Mitte keegi peale sinu ei tea, sest sina olid ainus, kes Robiga kõige lähedasem oli.“
„Sul on täiesti õigus,“ nentis Mirella „Te ei teagi,“ ütles ta vaikselt.
Delissa vaatas seljataha ja nägi kaugel eemal Rebekat Silveri süles. Tüdruk kihistas naerda ja kallistas siis Silverit. Delissa muigas. „Kas Rebeka hakkab juba vaikselt olukorrast aru saama?“ küsis ta ettevaatlikult.
Mirella suunurgad tõusid üles poole ning ta noogutas „Kui ma ütlesin talle täna, et me lähme kalmistule, kilkas ta: „Me lähme issi juurde!“ Seda oli nii armas kuulda. Ma sooviksin, et see olekski nii. Et ta... ta saaks oma isa juures olla, teda tundma õppida ja temaga koos aega veeta.
See oli hiljuti. Ma läksin talle lasteaeda järgi. Me olime juba teel koju, hakkas Rebeka rääkima issist, kes on taevas inglite president. Küsisin, „Miks ta just president on vaid pole lihtsalt ingel?“ Ta vastas: „Ta on liiga hea, et olla tavaline ingel. Ta ülendati oma headuse pärast kõige paremaks ingliks ehk inglite presidendiks.““ Rääkis Mirella „Terve tee koju oli mul nutt kurgus. Oleksid sa vaid kuulnud, missuguse entusiasmiga ta seda rääkis ja samal ajal näpuga taeva poole osutas nagu.. olekski Robi seal...“ Lausus Mirella ja pühkis põsele tikkunud pisara.
Delissa silmad olid Mirella jutu ajal punakaks tõmbunud „Ta on asjast teadlik?“ võttis Delissa Mirella jutu kokku.
„Jah, ta teab. Ta on võib olla veel liiga väike, et mõista, aga mida päev edasi, seda rohkem hakkab ta asja tõsisust taipama.“
„Arusaadav,“ ütles Delissa.
„Ei, aga tüdruk on vahva. Tema kasvamist ja tegemisi on tore jälgida. Ta sarnaneb väga Robile. Ta on totaalselt isasse läinud. Mõneti nagu koopia, aga teisest soost ainult.“
„Väga hea, et ta sul olemas on. Sa ei tunne end vähemalt üksinda,“ lausus Delissa. Ta vaatas uuesti seljataha ja nägi, et inimesed liiguvad väiksemat sorti kivimaja poole. „On aeg. Lähme kabelisse,“ ütles Delissa.
„Kus Rebeka on?“ meenus Mirellale järsku tütar.
„Ta läks juba Silveriga kabelisse.“
Mirella tõusis püsti „Lähme,“ ütles ta Delissale. Nimetatu tõusis samuti püsti ja tõmbas käega üle hauaplaadi. „Järgmise korrani, Robi!“

Kabelis toimus Robi mälestustseremoonia, kuhu olid kogunenud kõik tema pereliikmed, sõbrad ja tuttavad. Mirella ja Hannes pidasid liigutavad kõned, mille lõppedes nii mõnelgi pisarad silmis olid. Kaasaarvatud Mirellal. Hannes oli tugev nagu ühele mehele kohane. Rebeka oli tseremoonial erakordselt tõsise pilguga ja vaatas ainult altaril oleva Robi pilti. Nüüd on aeg, mil ta asja tõsisust taipama hakkab, mõtles Mirella.
Mälestusteenistus oli läbi saanud. Rahvas kõndis norgus peadega Robi haua juurde. Seal oldi viis minutit vait ja mõeldi Robile. Oldi mõtetes temaga. Eliis ja Mirko asetasid poja hauale lilled ja küünla. Brita ja Paul tegid sama. Ka Eliisi vanemad tegid nii. Inimesed panid üksteise võidu hauale küünlaid ja lilli. Õigepea oli haud lilledest lookas. Mirella seisis kogu selle aja teistest eemal. Füüsiliselt ta oligi teistega koos hauaplatsil. Vaimselt rändas ta ajas viis aastat tagasi. Päeva, mis muutis ta elu.

Telefon helises hommikul kell pool kuus. Mirella kompas silmad kinni telefoni järgi. „Jaa?!“ ütles ta uniselt telefoni.
„Mirella, Robiga juhtus õnnetus! Ta on haiglas.“ Ütles Eliis närviliselt.
„Mida?!“ karjatas Mirella ja tõusis voodis istukile. „Millal? Mis juhtus?“
„Ma ei tea millal, jusiis varahommikul. Mulle helistati mõne minuti eest ja paluti haiglasse minna. Ma istun kohe rooli ja hakkan haiglasse sõitma. Tulen su maja eest läbi. Võtan su peale?“ tema hääles oli kosta paanika nooti.
„Mhmh. Jaa!“
„Selge pilt. Ma olen kohe su maja ees. Pane end ruttu hakkama!“
„Jah, arusaadav!“ Mirella viskas telefoni voodile. „Ei ole võimalik!“ ütles ta endale, kui teksapükse jalga tõmbas. Ta võttis tooli seljatoelt pusa ja pani sokid jalga. Mirella jooksis vaikselt esimesele korrusele, pani tossud jalga ja jooksis autosse, mis teda juba maja ees ootas.

%%%

Valge haiglapalat.
Üks piiksumine teise järel ja aparaatide surin.
Voodis lebas hingamisaparaadiga tumedapäine noormees, silmad suletud. Voodi kõrval toolil istus blond tütarlaps, kes noormehel käest kinni hoidis ja vaikselt nuttis. Kui ta enam istuda ei suutnud, nihutas ta tooli voodile lähemale ja pani oma pea noormehe rinnale. Ta tundis tema keha soojust, mis pani teda veelgi enam nutma. Mõte sellest, et iga minut võib olla noormehe viimane, oli judinaid tekitav.
Korraga avas noormees voodis oma silmad ja vaatas vaikselt nutvat blondi tüdrukut.
„Hei, Mirella..“ ütles ta vaikselt ja silitas oma vaba käega tüdruku juukseid. Nimetatu tõstis pea ja sügas silmi. „Kuidas on?“
„Valus,“ ütles Robi vaevatud häälel. Kuuldu pani Mirella nuuksuma.
„V-vab-b-an-d-hu-st,“ ütles ta.
„Mis on?“ küsis Robi vaikselt.
„Ma ei taha, et sa lahkud! Ma ei taha sinust ilma jääda.“ purskas Mirella lõpuks end kaua piinanud laused välja. Robi pööritas silmi „Sa ei jää. Ma olen alati koos sinuga,“ ütles noormees Mirella rahustamiseks ja pani ühe käe Mirella puusale ning teise kõhule „Ma jään alatiseks sinuga.“ Mirella soovis naeratada, aga ei suutnud. Vaikides heitis ta Robi voodiäärele pikali ja puges noormehele nii lähedale kui sai. Robi pani käe tüdrukule ümber ja sosistas: „Ma armastan sind ja meie last. Ära seda iial unusta. Ära selles iial kahtlema hakka, isegi, kui ma läinud olen.“
Mirella pani oma käe enda suule ja nuttis vaikselt. Robi sulges silmad ja jäi magama.
See oli viimane kord, kui Robi päevavalgust nägi. Mõne tunni pärast langes noormees koomasse ja kaks päeva hiljem suri. See päev oli kahekümne viies juuni.

„Mirella, kas tuled?“ küsis Natalia, mille peale Mirella võpatas.
„Ei, ma jään veel siia natukeseks.“ ütles ta ohates ja istus pingile. Rahvas oli juba vaikselt lahkuma hakanud. Eemal parklas seisid veel vaid mõned autod.
„Sobib. Ja Rebeka?“ tundis Delissa huvi.
„Las ta läheb praeguseks mu vanemate juurde või Hele juurde. Pärast lähen võtan ta peale. Mul oleks vaja natuke aega üksinda olla.“
„Mõistame,“ ütlesid Delissa ja Natalia koos. Sõbrannad kallistasid üksteist ja Delissa nind Natalia läksid minema, Mirella jäi.
Kõrgel puuoksal siristas linnuke. Päike paistis ja õues oli soe. Nii oli igal aastal olnud. Ja on ka edaspidi.
„Rebeka saab kevadel viieseks. Sina aprillis kakskümmend neli. Mina suve lõpus kakskümmend kolm. Aeg liigub meeletu kiirusega. Alles sa olid mu kõrval ja nüüd sind enam pole. Alles oli Rebeka imetilluke imik, nüüd juba varsti eelkooliealine. Kahju, et sa tema kasvamist kõrvalt ei näe.. Ta on ääretult tore. Kui sa ainult teaks, kui väga ta sinust lugu peab. Ma olen talle palju sinust rääkinud. Ta igatseb sind tohutult. Mina.. igatsen sind tohutult.
Mäletad, kui sa tol päeval haiglavoodis mind lohutasid ja mulle viimast armastust avaldasid. Sa jäid liiga kiiresti magama, seega ma ei jõudnud sulle vastu öelda ja ülejärgmisel päeval sa surid. See on mind piinanud.
Robi, ma armastan sind ka. Alati ja igavesti. Sulle jääb alati kohake mu südames,“ rääkis Mirellavaevatud häälega ja tõusis pingilt püsti. Ta asetas lillekuhja peale suure kimbu valgeid roose. Tema nägu oli tuim. Mingeid erilisi emotsioone sellest ei peegeldunud. Välja arvatud punased silmad.
„Hüvasti, Robi,“ lausus Mirella ja lahkus kiirel sammul surnuaiast. Kui ta autosse oli jõudnud, tundis ta erakordset vabaduse tunnet. Tunnet, mida ta polnud peale Robi surma veel kordagi tundnud. Imelik, mõtles Mirella ja käivitas auto. Ta sõitis parklast välja ja vajutas gaasi, et kiiremini oma tütre juurde jõuda, kelle järgi ta oli järsku suurt igatsust tundma hakanud.

See hooaeg oli mu kõige lemmikum , mis sest et ma hakkasin täiega nutma kui ma sain teada et Robi on surnud (ja et ta suri täpselt 1 päev enne minu sünnipäeva nagu MJ). Õnneks ma lugesin selle eile öösel lõpuni (Väsimuse tõttu ei kirjutand ma kommentaari eile õhtul vaid täna hommikul) ning mul pole nüüd niiii kurb tuju.

Esimeses hooajas ei meeldinud see et Eliis läks IGA asja peale närvi ja hakkas karjuma(kuigi tegelikut oli see hea , sest igal inimesel on oma head ja vead)

Seda tahaks teada , et kui kaua said Robi ja Mirella peale nende ära leppimist koos olla?

Biku - Jaa.. kahjuks. Ära mossita :) Nende elu on alles ees :W
Usu mind, nemad armastavad sind ka selle eest, et sa nende elukesele kaasa oled elanud

HannaLiisaaa - Kõige eman? vaat kui tore. :)
Ma pean tunnistama, et ma ise ka nutsin, kui seda kohta kirjutasin. Tõsiselt.
Kahju, et see sind kurvaks tegi, aga, eks see mu soov oligi. Lõpetada see jutu nn saaga nii, et see meelde jääks.

Eliis oli jah selline omaette frukt. Ta meeldis mulle ja meeldib tänini.

Vähem kui nädal.

DIANA!!!!
See on esimene jutt üldse, mis mind kunagi nutma on ajanud.

Sa oled nii LOLL, et sa Robi ära tapsid!!!!

Igatahes, mul on ka üks tuttav kelle nimi on Robi aga y-kuga
Ta on ka tegelikult suht sama iseloomuga nagu Robi.

Aga päriselt ka, miks Robi ära suri?!

Aga jamh... Mulle meeldis, nõme on see, et ma nutan hetkel. Ja siis see ka,et ma oleks varem kommenterinud ja sule pinda hakand käima,aga ma unustasin selle jutu olemas olu ära ja nii see siis jäigi.

Aga kolmas hooaeg, vaata et see tulemata ei jää.

Või kui jääb,olen ma suurim luupainaja!

Ära muretse. Hooaeg, kus Rebeka põhitegelaseks on, valmib vaikselt. :)