kahekesi kuuvalgel

I OSA

"Neetud sipelgad." Lausus Robin pahaselt
"Unusta need sipelgad. Me siiski oleme koos kahekesi. Me ei saa iga päev vaadata koos täiskuud, eriti sellisel kellaajal." Lausus Malle Robinile. Malle istus Robini süles. Nad mõlemas olid järve ääres. Robin ise istus kivi otsas, mis oli järvest eemal. Seal lähedal oli sipelga pesa, kuid mitte üpris suur.
"Tõsi Malleke." Lausus Robin vaikselt ja toetus oma pea Malle õlale, kuna tema istus Robini süles.
"Jah. Aga nüüd me saame olla niipalju, kui me tahame koos. Mu emme ja issi läksid kauaks ajaks reisile ja mul on ainult suur vend, kes käib pidevalt väljas." lausus Malle sosistades ja vaatas kuud.
"Tõsi." Lausus poiss vaikselt.

Nad mõlemas istusid koos. Jutt oli tõsi, et nad ei saa koos palju olla, kuna Malle perekond ei luband Mallel Robiniga kokku saada. Põhjust Malle ise ei teadnud. Siiski oli nende kahel armastus ja nad said ikka päeval salaja kokku.
"Tead... Ma armastan sind?" Sosostas Robin vaikselt "Sinu nimel ma teen kõike." Lausus Robin juurde. Malle muigas
"Jah, ma tean" Lausus ta. Mõlemad vaatasid kuu poole. Oli vaikus.

"MIDA SA SIIN TEED?" Tuli kõva hääl nendest eemal. Hääl oli Malle venna hääl. "Eh? Andres?" Ta vaatas Andrese poole, näol värisev Ilme. Robin ja Andres tõusid mõlemad püsti.
"Mida sa siin teed? Sa pidid olema ju?" Alustas Malle
"Lõppes varem ära ja teepeal koju tulles, märkasin ma sind." Ta kõndis Malle juurde ja haaras ta käest kinni "Me lähme koju. Sul tuleb suured pahandused, kui ema ja isa saab teada sellest." Ta hakkas tirima Malles omaga kaasa. Malle ei julgenud vastu panna.
"Lõpeta ära. Me just o..." Alustas Robin.
"Sa jää vait, väike tatikas. Sa armastad teda onja? Siis soovi talle parimat ja jäta ta rahule. Sa tekitad talle palju rohkem probleeme. Sa pole ta vääriline." Malle vaatas Robinile järgi ja võis ta huulelt lugeda sõna

"Palun vabandust, Robin." Robin vaatas vihaselt Andresele järgi. Ta oleks tahtnud virutada Andresele, kuid jättis selle tegemata, et mitte Mallele probleeme tekitada. Vihaselt kõndis ta sõbra poole. Malle kõndis koos andresega kodu poole.

Jätkub

Soojendus siis .

II osa

"Neetud." Lausus Robin vihaselt, ise lebas oma toas voodis.
"Robin." tuli ukse tagant, samal ajal kostus ka koputus "MINE ÄRA, MA EI TAHA KEDAGI PRAEGU NÄHA." Karjus Robin vihaselt. Uks avanes, sisse tuli ema "Robin. Sa olid täna JÄLLE poppi koolist pannud. Kindlasti panid sa koos Mallega?" Ta vaatas Robinit pahase pilguga.
"Jäta mind rahule. Sind pole kunagi huvitand, mis ma teen, mõtlen või mis ma tunnen." Lausus Robin, ise oli kõhuli voodis, pilk oli endast paar cm eespool oleval seinal.
"See pole tõ..." Hakkas Ema lausuma, kuid poiss käratas "KUIDAS SEE POLE TÕSI? SIND POLE KUNAGI MIDAGI MINU KOHTA HUVITANUD." Ta tõusis püsti ja tormas emast mööda, järgmisena alla esiku, jalatsid jalga ja juba jooksis ta kodunt minema.

Samal ajal lesis Malle oma voodis. Tema kodu oli teisel korrusel, ühe puu kõrval. Poiss vaatas lage.
"Välja mineku keeld huh?" mõtles Malle. Ta teadis, et kui vanemad tulevad koju, saab ta arvatavasti kerepeale. Andres oli vanematele helistanud ja kõik ära kitunud. Nad olid hoiatanud Mallet, et kui ta proovib veel kasvõi korra kodust lahkuda, saab ta sellise karistuse, mida ta ei unusta terve oma elu jooksul.
Natuke hiljem kuulis ta kive, mis puudutasid akent. Malle hüppas püsti. Ta aimas, kes seal oli. Ta avas akna ja märkas all Robinit
"Mis sa siin teed?" hõiskas ta sosinal Robile.
"Ma ronin ülesse." Poiss hakkas ronima puu otsa ja läks mööda oksa Malle juurde ja ronis aknast sisse. Malle samal ajal kõndis ukse juurde ja avas selle. Ta kuulis all korrusel teleri häält ja vahepeal venna naeru. Ta pani ukse kinni ja järgmisena juba lukku. Ta kõndis Robini juurde, kes just oli aknast sisse hüpanud. Järgmisena nad kallistasid ja suudlesid.
"Mis sa siin teed?" Küsis Malle kohe peale suudlust.
"Põgeneme. Kahekesi. Lähme siit minema ja ärme kunagi tagasi tule." Lausus poiss Mallele. Malle vaatas Robinile otsa.
"See on võimatu... Mu i..." hakkas Malle kurvalt ütlema, kuid see jäi pooleli. Robin ütles vahele "Unusta isa ja ema. Unusta perekond. Riik on suur. Põgeneme siit kaugele. Kauaks ajaks kaugele. Ärme tule kunagi tagasi. Sa vihkad ju oma perekonda? Ma vihkan ka." Malle naeratas ja lausus "Olgu."

"Kuula." Lausus poiss natuke hiljem, kui nad olid mõlemad voodile istunud ja neil oli märkmikud käes "Sa pead külmkapist toitu võtma. Võta kõik, mis tundub sulle kasulik olevat." Malle noogutas "Ma võtan oma enda läpaka ka." Lausus tütarlaps. Poiss noogutas. "Kõik sidet või ühendust pidavad asjad jäta maha. Nendega saavad nad meid ülesse otsida. Vähemalt võta Sim välja ja ostame pärast tavalise Zeni." Tütarlaps noogutas "Ma muretsen raha pärast. Mu perekonnal on raha küll ja küll. Pärast kaome siit... Kahekesi." Ta naeratas ja lausus "Saame kokku meie lemmikpargi taga olevas salakas." Tüdruk noogutas jälle "Vaata, et sa vahele ei jääks." Tüdruk noogutas jälle "Saame öösel, kell 1." Tüdruk lausus siis "Mu vend kindlasti magab siis." Poiss ronis aknast alla ja jooksis kodu poole, kindel plaan ja soov.

Sõnade järjekord on imelik ning vahel valesti mõistetav, tekst on kuidagi konarlik ja esineb ülimalt palju sõnakordusid. Asja saaks võibolla, kui sa üle loeksid.

Espada, liiga julmalt kritiseerid
Minu meelest oli see täitsa hea lugu. Sõnastus oli kah selline loetav. Kirjuta edasi. Pluks uut osa. KIIRESTI

"Unusta need sipelgad. Me siiski oleme koos kahekesi. Me ei saa iga päev vaadata koos täiskuud, eriti sellisel kellaajal." Lausus Malle Robinile, kes istus Robini süles.

Jumal küll. Juba kahes ühes reas on kaks sõna häirivad: "koos". Mina ei suuda lugeda.
Ja otsekõne lõpus on KOMA ja saatelause algab väikese tähega!
Ja "Lausus Malle Robinile, kes istus Robini süles" - tundub, nagu oleks keegi kolmas isik, kes süles istuks.

Ma ei vaevu rohkem lugemagi. -.-

Heh.

Tsiteerin: :

"Unusta need sipelgad. Me siiski oleme koos kahekesi. Me ei saa iga päev vaadata koos täiskuud, eriti sellisel kellaajal." Lausus Malle Robinile, kes istus Robini süles.

Jumal küll. Juba kahes ühes reas on kaks sõna häirivad: "koos". Mina ei suuda lugeda.
Ja otsekõne lõpus on KOMA ja saatelause algab väikese tähega!
Ja "Lausus Malle Robinile, kes istus Robini süles" - tundub, nagu oleks keegi kolmas isik, kes süles istuks.

mis selles koos halba on? Nad on koos, kahelesi, teisisõnu nad ei ole lahus, vaid on üle pika aja koos.

Mina küll ei leia sealt kolmandat sisikut, ma ei tea kuidas sina leiad. Ma loen selgelt välja, et Malle istus Robini süles.

Lausus Malle Robinine, Malle istus Robini süles.

Väärakam lause oleks see ju.

Teiste kohtade kohta ei oska midagi öelda, aga see süles istumise koht on tõesti kahtlane.
Jääb mulje nagu Malle istuks ühe Robini süles ja see Robin istuks veel teise Robini süles.
Parem oleks võibolla hoopis "Lausus Malle, kes istus Robini süles, Robinile/poisile."

Swessu lause on normaalne.
Aga just. Täpselt, nagu istuks Robin Robini süles!

Ma ei saanud praegu su mõttele pihta...

Vahet pole. Ma muutsin lause siis paremaks, et te selle ühe koha pärast ei saaks rohkem viriseda

Edit: Ma ei kirjuta selleks, et pärast te saaksite halvasti kirjutatud kohti leida ja siis nendega virisema hakata, vaid selleks, et te selle läbi loeksite ja siis kommenteeriksite, kuidas jutt oli jne

Kui ma ei kritiseeri vaid kirjutan, et ma seda armastan, siis on see valetamine. Ja kritiseerimine ei ole virisemine.

Esimese osa lugesin läbi. Kirjavigu oli hullemalt palju. Sipelgapesa on üks sõna. Saatelause algab väikese tähega. Kuidas saab näol olla värisev ilme? Lauses sõnade järjekord oli veider. Sõnakordusi oli liiga palju ning ka sama tegevuse mainimist oli liiga palju. Kirjeldusi oli seega vähe, kuigi sa ise ilmselt selle sipelgapesa asjaga arvasid, et käib kah.

Lihtsalt... enne postitamist võiksid üle lugeda ja kirjaveadki ära parandada. Saaks asja, kui kohendada ja mõnd kohta muuta. Teist osa praegu lugeda ei viitsi, võibolla läheb paremaks, võibolla mitte.

Anna andeks, aga praegu on tunne, nagu oleks kirjutanud kaheteistaastane või noorem. (:

ESPADA!
Palun, lõpeta see kritiseerimine kasvõi minutikski! Ta ei kirjuta seasi endam kunagi muidu uut osa! MINATAHANUUTOSA!

Ma ei usu, et teda huvitab, kas ma kritiseerin või mitte, loeb selle lihtsalt läbi, kui üldse ja jätkab oma kirjutamist samamoodi nagu siiani.
Mis nõme ähvardus on see, et "ta ei kirjuta nii enam edasi". Ma olen kindel, et Rowlingule ning paljudele teistele megaheadele kirjanikele on tuhat korda hullemaid arvustusi kirjutatud. x)