Edward Cullen - armas vampiiripoiss

PS! Mittesoovitatav lugemine neile, kes Edwardit jumaldavad ja teda armastavad, võib sisaldada traumatiseerivaid stseene ja kriitikat!

Enjoy!



1

"Harry! Mida sa teed?" Hermione kile hääl kajas üle puhketoa, kui ta ühe oma parima sõbra juurde tormas ning tema ees kõrguvat raamatutormi jõllitama jäi.

Potter kehitas õlgu. "Ma ei tea. Ma mõtlen, et elu on viimasel ajal kuidagi igavaks muutunud, Minnie," teatas nooruk ning silmitses avala naeratusega tütarlast.

Neiu haaras tornist viimase raamatu ning laksatas poisile sellega piki pead. "Her-mi-o-ne!" sõnas ta rõhutatult, otsekui õpetades taas Victor Krumile enda nime hääldamist. "Sa käitud sellisena sellest ajast peale, kui Voldemort surma sai. Ning muidugi on see süvenenud kogu selle aja, mis Cedric'u moodi tüüp Hufflepuffi läks. Edward Cullen. See jubedate paksude kulmudega nooruk!" seletas Hermione ninahäälega, rõhutades valjult kõiki fakte, mida ta iga õpilase kohta pähe oli õppinud. Neiu oli endale nimelt ülesandeks võtnud saada Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunstikooli direktrissiks. Või esialgu nõiajookide õpetajakski.

Ahjaa! Miks kolmik taas Sigatüükas oli? Selle pärast, et kuna Voldemort hävitatud oli ning võlumaailmas valitses rahu, ei viitsinud nad kohe midagi suuremat korraldama hakata ning see oligi põhjuseks, miks nad oma seitsmendat kooliaastat läbi elama tulid, kuigi olid algul plaaninud sellest loobuda.

Harry kirtsutas nina ning pööritas silmi. "Ma lähen keelatud metsa," teatas poiss ning võttis diivanipadja alt oma rebenenud mantli. See muutis inimesi endiselt nähtamatuks, kuid möödunud suvel oli sellega kerge õnnetus juhtunud. Harry oli karja vampiiridega kokku sattunud.

"Harry! Ei! RON! Tule takista teda!" hüüdis tütarlaps, kuid teadis, et kogu tema pingutus ei kanna vilja. Mitte selle inimese peal, kes oli pool oma elust pimestatud rõõmsat väljavaatest olla võlumaailma kuulsaim staar. Miks oleksidki temasuguse muguverd nõia sõnad sellisele tähtsale mehele mõjuma pidanud?

---

Harry otsustas mantli alles metsaääres selga panna ning seega oli ta selle rüühõlma alla peitnud. Varsti soovis ta, et oleks aga kohe kadunud ning minekuks mõnd lühemat teed kasutanud - vestibüülis, tüdrukutekambast ümbritsetuna - seisis Edward Cullen.

"Hoidke minust eemale!" teatas noormees süngel toonil, silmad kuldselt hõõgumas. "I'm a bad guy! Te ei või minuga sõbrad olla, see on teie enda huvides!"

Üks Slytherini neidis koputas enda meelekohale. "Halloo! Diggory kloon! Me ei tulnud sinuga mingeid sõprussuhteid soetama. Pigem..." tüdruku näole tekkis kurjakuulutav naeratus ning ta haaras võlukepi, hüüdes: "Petrificus Totalus!"

Edwardi jalad klapsatasid kokku ning käedki surusid külgedele, kui ta hüsteeriliselt rääkida üritades selili põrandale prantsatas. Kamp tüdrukuid naeris ning lehvitasid seejärel Harry'le. "Lähed Hagridi juurde?" päris üks neist muiates.

Harry noogutas. Slytherinlased olid endale uue mängukanni leidnud - selle veidra vampiiripoisi.

----------------------------------



See ei ole kirjutatud selleks, et Twilighti fänne kuidagi mõnitada või midagi, see on lihtsalt minu pahane väljendusviis sellest, miks mulle Edward ei meeldi. xD Kommenteerida võib alati, ka halvasti. Ma kirjutasin selle otse siia ja ei viitsi üle lugeda, seega... forgive me my mistakes! ^^

xD
Edward got owned
Kriitikat ei ole, päris muhe jutuke.

Täiesti õige. Kõik oli nii tema. xd. Jätkub ikka eksju?

Pingu võttis mu sõnad ära!
Bad girl.

Enjoy even more!

2

Keelatud metsas oli igav. Harry oleks võinud pea anda, et tema sammud kohutasid kõik sealsed olendid minema, kuid selline asi ei olnud ometi võimalik. Viimaks kehitas nooruk õlgu, jõudes kahele muule ainuvõimalikule järeldusele. Kas oli keegi akromantulatest surma saanud ning kõik viibisid uhkel, pisaraterohkel matusel, või oli Edward Cullen vampiiri tühjaks joonud. Talle kindlasti oleks meeldinud vahelduseks midagi eksootilisemat - näiteks akromantulaveri.

Harry turtsus pahaselt ning silmitses mõtlikult paika, kus ta oli kooli eestvõitlejana kõige enne lohesid näinud. Sellest oli nii palju aega möödas...

-------

Edward hoidis oma kõhust kinni ning suundus haiglatiiba. Ta oli selle külastaja juba kolmandat korda viimase kümnekonna minuti jooksul.

"Mis nüüd lahti, härra Cullen?" päris madam Pomfrey pahaselt, uut voodilina, tekki ja patja välja võludes.

Edward kehitas õlgu ning tundis oma "isast" puudust. Too oli vähemalt asjalik olnud, kuid tundus, et see naine ei teinud mingit vahet austusväärsetel vampiiridel ja logarditest prillipapadel. Kui ta oleks vaid teadnud, et Pomfrey'l oli Harry'sse kiindumiseks vähemalt põhjust! Sest Edwardi hädadeks olid tavaliselt viltu läinud loitsud ning kõhuvalu, Harry tõi Sigatüükasse vähemalt mingit elugi.

"Meil oli nõiajookide tund," pomises Edward viimaks. "Me tegime seal armujooki ja preili Hermione lõi mulle jalaga kõhtu," seletas ta edasi, silmad koobastest pöörlemas.

Samal hetkel oli nimetatud Gryffindorlane ruumi sisenenud ning jäi kaht seal viibivat inimest vaatama. Silmi hetkeks sulgedes ning sügavalt sisse hingates tüdruk sõnas: "Nõiajookide professor saatis mind ütlema, et härra Cullen oli arvanud, et härjadinktuur kurdijuurega on veri ning seetõttu hulluks pööranud."

Madam Pomfrey pööritas silmi. "Härra Cullen, palun püüdke end vähegi ohjeldada!" soovitas ta siiralt ning tõi kõige ebameeldivama maitsega joogi, mis tal käepärast oli. "Jooge seda."

Edwardi näole oli tekkinud totakas naeratus. "Oh, Hermione! Küll sa lõhnad imeliselt. Sa oled mu lemmik heroiinisort!" teatas ta vähem väärikalt kui pea alaspidi rippuv Draco oleks iial välja näinud.

Granger surus huuled kokku ning õige pea pidi Edward veel teisegi annuse kõhuvalurohtu ära jooma.

--------------------
Aitäh kommentaaride eest. xD

Jejjj uut osa jälle!

:D:D
"Vaene" Edward, miks ta küll nii palju kannatama peab... xD
Meeldib endiselt.

haha,
silme ette tuli see pilt kuidas Edward seisab uhke näoga keset tüdrukute kampa :'D
Selle loo peaks tõlgituna Harry ja Edwardi päris loojatele saatma :'D
Üli super lugu.

Please smile, Eddy!

3

"Palun õpeta mind lendama," nõudis Edward Cullen paar päeva hiljem, kui ta Harry üles leidnud olid ning tal järel käima hakanud. "Palluuuunnn!"

"Ei." Harry pööritas silmi ning surus käed rusikasse.

"Palun!" ei jätnud Edward järele.

"Ei! Madam Pomfrey'l on ILMA SINUTAGI palju tööd. Kuigi, jumal peab, kui paljud inimesed üle maa rõõmustaksid kui sa kord surma saaks," torises Harry ning surus hambad risti. Ta oli kindel, et paljud professorid ning isegi Hermione ei kiidaks sellist sõnakasutust heaks.

"Ma teen ükskõik mida!"

"Lahkud Sigatüükast?" Harry silmadesse oli tekkinud lootusesäde.

"Ma ei saa seda teha, üks vampiirikütt on mul kannul," teatas Edward pahuralt ning silus vasaku käega oma juukseid.

"Normaalsed vampiirid lööbad vampiiriküti maha, mitte ei anu teistelt midagi. Luuaga lendamine! Jumal küll, sa oled mingi paarisaja aastane!" Harry tõmbas taskust võlukepi. "Ja nüüd palun kao mu juurest, või ma olen sunnitud su pügamata kulmud põlema panema."

Edward kiunatas ning libistas käega üle oma näo. "Katsu sa ainult!" teatas ta tulivihasel toonil. "Ma ei saa aru, mis mu kulmudel viga on!"

"Need on nagu mingid rotisabad!" möirgas Harry. Seejärel tõmbas nooruk taskust nähtamatuks tegeva mantli ning heitis selle üle pea. "Teelt eest!" karjus ta veel, enne kui minema kihutas.

Edward roomas oma puhketoa poole. See, mida Potteri-poiss ütles, oli teda tõsiselt haavanud. Ta ei saanud aru, kuidas inimesed võisid nii õelad olla. Pidi see Bella ta sellele vampiirikütile üles andma?

Edward kiristas hambaid. Nad olid Bellaga tülli läinud ning tüdruk oli tema juurest põgenenud, kohalikule vampiirikütile helistades. See oli küll üheksakümne aastane vanamees, nimega Billy Jones, kuid siiski ei tekitanud Edwardis sooje tundeid üht puust kepiga vanurit teisel pool teed nähes. Ta oli isegi härra Filchi temaks pidanud!

--------------

"Ah, sina." Hermione keeras oma otsa ümber niipea, kui oli Culleni noorukit silmanud.

"Oota!" Edward haaras tütarlapse randmest. "Minnie! Palun õpeta mind lendama," palus ta inglinäoga.

Hermione turtsatas. "Vaevalt. Miks ma peaksin sind õpetama?"

Tegelikult ta teadis põhjust. Kõik Sigatüüka õpilased olid märganud Edwardi ja Cedricu vahelist sarnasust ning ootasid vampiiripoisilt head lendamisoskust. Tema aga kartis. Olenemata sellest, et väiksena oli ta aias kasvava õunapuu otsa armastanud ronida.

"Aga HERMIONEEEE!"

Tütarlaps köhatas ning pööras end viimaks saatanliku muigega ümber. "Olgu. Võta luud. Ja mine kooli astronoomiatorni. Ma tulen kohe."

-----------------

Mõned minutif hiljem pigistas Edward meeleheitlikult oma luuda ning seisis aknal. Hermione oli selle all ning kisas midagi. Viimaks suutis poiss sõnu mõista.

"EDWARD! ISTU NÜÜD LUUA SELGA JA TÕUKA END JALGADEGA ALLA!" kisas ta.

Edward neelatas. Alla oli kudiagi liiga pikk maa... kuid Hermione oli ju nii öelnud... Poiss neelatas uuesti ning tõukas. "JABADABADUUUUUUU!"

Hetk hiljem maandus ta järves.

Minnie on päris kuri Pidi ta siis Edwardi kohe järve juhatama? Kõva maapind oleks ta lennuhuvile palju paremini mõjunud xD
Vingevingevinge.

Tegelikult ma vihkan HP-it
Filmin on enam-vähem aga esmakordselt mulle meeldib midagi sellist lugeda .. : )
Keep going ,

Luckyyy.

4

"Põhimõtteliselt sa juhtisid ta järve? Nagu, tõega?" küsis Ron juba sajandat korda, naerdes veel enam kui korral, mil Hermione oli Dracole rusikaga näkku löönud. Aga tõepoolest - Edward Cullen järves oli ka kümme korda parem nali.

"Jah!" Hermione paistis enda üle isegi mingil määral uhke.

Harry vangutas pead. "Ma ei uskunud, et sa midagi sellist teeksid," pomises ta murelikult ning silmitses sõbrannat. Sellesse tüdrukusse oli midagi saatanlikku sattunud.

Hermione kehitas õlgu. "Aga okei. Ma lähen praegu raamatukokku," teatas ta rõõmsal toonil ning keksles minema, Ginnylt üht ja Lavenderilt teist kahtlast pilku saades. Nojah, Hermione tõepoolest ei olnud sel pärastlõunal tema ise.

---------------------

Esmaspäevane esimene tund oli neil muundamine. Professor McGonagal oli tavaline. Kuigi ta oli enda prillid läätsedega ära vahetanud ning veidi vabameelsemaks muutunud - ta ei kandnud enam pidevalt kübarat.

"Nii, rahunege nüüd maha," sõnas ta oma käskival häälel ning vaatas igale õpilasele mõneks hetkeks otsa. "Ja palun võtame oma võlukepid. Härra Cullen, teie ka. Ärge vaadake preili Grangerit sellisel armunud pilgul. Vähemalt mitte tunnis."

Hermione punastas juuksejuurteni. Vihast. Edward Cullen oli jõledam kui üleni molluskitega kaetud Draco Malfoy. Isegi jõledam kui Neville.

Samal ajal, kui professor neile uut ja kõige kõrgema taseme muundamise loitsu seletas, vehkis vampiir oma võlukepiga. "Hookus pookus, abraka dabraka!" sõnas ta sealjuures õnnelikult, suu kõrvuni.

Harry kiristas hambaid ning keeras end ringi. "Petrificus Totalus," sosistas ta vaikselt, Edwardi peale osutades.

Professor McGonagal teeskles, et ta ei märganud seda. Teesklesid ka ülejäänud. Kui viimaks Pansy Parkinson ta kivistatuna klassist leidis ning loitsu tühistas, et saanud Edward kuidagi aru, mis oli juhtunud. Kas Abraka dabraka, hookus pookus tõesti mõjus nii? Selle pidi küll kõrva taha kirjutama.

Võtnud pastaka ja peegli, asus poiss tööle.

vot see viimane oli nii haa
Kõrva taha kirjutama..

Ja pügamata kulmud oli suurepärane väljend :)

Ma arvasin et see on midagi muud, kuid ma pean tunnistama, et harry Potter ja Edward Cullen ühes jutus on üprsiki naljakas

Edward on äkki virbitatud? xD
See oli ülikihvt, kuidas ta endale midagi kõrva taha kirjutas...selle väljendi otseses tähenduses
Uut, ikka uut!

Bloody.

5

See laupäev oli Edward Cullenile täiesti saatanlik. Vähe sellest, et pead pestes oli tema väärtuslik lause kõrva tagant kuskile kadunud, sai ta kirja. Kirja ei kelleltki teiselt, kui vampiirikütt Billy Jonesilt. Sellelt samalt 91aastaselt vanamehelt, kes talle külmavärinad peale ajas.

Cullen-poiss!
Ma tulen sulle järele ja annan väheke vitsu, vaatame kas siis tuleb mõistus pähe või ei! Väheke sauna ei teeks ka vist paha, vahest saad oma naeruväärsest vampiiri-asjandusest lahti. Su isa siin ka muretseb, et kus sa oled või kus sa kadusid. Ei tea, kas peaks sind otsima tulema või mitte. Siiani ta pole veel viitsinud, ei tea, kas viitsibki. Igataes, ma lõikan vitsa valmis ja asun teele, sain möödunud kolmapäeval uue kepi, kuidas sul läheb? Ma loodan, et hästi.

PS: Alice joonistab väga ilusaid pilte, kuigi ma väga ei näe mida need endast kujutavad, kaotasin eile kõrgushüpet sooritades oma prillid ära.

Edward Cullen neelatas. See oli kõige hullem ähvardus, mida ta elu sees kuulnud oli. Poiss neelatas uuesti ning tormas öökullimajast välja, paari esimese klassi õpilast laiaks litsudes ning mõnd poolsurnuks hirmutades, nähes oma veidra soengu ja hiiglaslike kulmudega välja nagu pooletoobine räsitud öökull ise.

"HERMIONE! SA PEAD MIND AITAMA!" karjus noormees söögisaali sisse tormates. Oli parajasti varajase lõunasöögi aeg.

Hermione teeskles, et ta ei kuule. Tal oli Edwardist rohkem siiber, kui kunagi Harryst või Ronist olnud oli.

"Hermione, ma väga aitama sinu abi!" kriiskas vampiir.

Hermione kiristas hambaid. "Väga vajama, sa tahtsid öelda?"

Edward tardus ning kratsis kulmu. "Ma ei tea. Igatahes, kas sa aitad? Billy Jones tuleb mulle järele, kui ma ruttu midagi ette ei võta!!!"

Gryffiondorlane muigas ning pilgutas kahele sõbrale silma. Seejärel pöördus ta Culleni poole. "Tead, ma ei ole kindel. Vaata, Billy Jones on mu vanaisa onju," sõnas ta, viimaseid sõnu hirmuäratavalt rõhutades.

"MU JUMAL! MA TUNNEN SULLE SÜDAMEST KAASA!"

"Ei ole vaja, ta on päris muhe sell."

Edward vangutas pead ning sammus aeglaselt eemale. Tema imepisike aju oli ametis mõtlemisega, miks ometi tema uue armastuse peal pidi lasuma seesugune needus. Ohates valas nooruk endale kirsimahla, olgugi, et ta oli kirsside vastu allergiline.

See, kuidas Edward owni saab, on lihtsalt mega. Mina aitama uut osa

Sõnatu...

Tõsistes naerukrampides.

Agajah, pane aga edasi. x)

einooh (:
hahhaa. uut