Life isn't all about the fame! [Lõpetatud]

24. osa

Lennujaamas oli nii palju inimesi, järsku jooksis meie poole hull plikade kamp ning järgmine hetk olin ma pikali maas ja pilt eest läinud…

Nädal ja päevi hiljem*

Ärkasin üles kuskil pimedas ruumis, kuulsin et keegi hingeldab mu kõrval, või nohiseb, ma ei saagi täpselt aru.
„eem tere?“ ütlesin vaikselt ja eesti keeles.
„Helen?“ kuulsin vastu. Järsku läks tuli põlema. Panin automaatselt silmad kinni, tuli tegi silmadele valu. Tegin vaikselt uuesti silmad lahti ning nägin ühte poissi enda kõrval seismas, ta tegi mulle laubapeale musi.
„kes sa oled?“ küsisin talt uuesti E K.
„mida?“ küsis ta mult vastu, raputasin pead.
„kes sa oled?“ küsisin veelkord aga seekord inglis keeles.
„Kas sa tõesti ei tea?“ küsis ta mult, raputasin jällegi pead.
Poiss jooksis välja ja tuli tagasi mingi valges kitlis mehega.
„Mis tal on? Miks ta mind ei tea?“ küsis poiss.
„Tal võib olla mälukaotus.“ Vastas valges mees talle.
„Mälukaotus? Mis mõttes? Kas ta siis üldse midagi või kedagi ei mäleta?“ oli poiss segadus.
„emm, tere aga räägite äkki mulle ka mis toimub?“ segasin neile vahele. Mõlemad pöörasid näo kohe minu poole.
„tere, olen James Howald ja te olete haiglas! Teil on tugev peapõrutus ja see on normaalne et te ei mäleta midagi, aga paari päeva pärast peaks hakkama meenuma.“ Rääkis arst mulle.
„Mis nüüd edasi saab?“ küsis poiss uuesti.
„Me peame ootama ja vaatame mis saab, kui kiiresti tal meenub.“ Rääkis arst ning lahkus. Poiss tuli minu kõrvale.
„Kes sa oled?“ vaatasin teda kahtlevalt.
„Ma olen Joe, Teddybear, kas sa tõesti ei mäleta?“ muutus poiss kurvaks.
„mul on kahju, aga ma tõesti ei mäleta sind.“ Joe pani teleka tööle ning istus selle kõrval olevale diivanile.
„mis mu nimi on?“ küsisin mõneajapärast. Joe pööras näoga minu poole.
„Su nimi on Helen.“ Ütles ta mulle. Noogutasin vaid.
„palun kas sa räägiksid mulle natuke. Õigemini mu elust, kui sa tead.“ Palusin poissi.
„Sa oled 17. a, sa oled peres ainuke laps, sul on ema, isa… sul ei ole, sa elad Eestis, varem elasid Los Angeleses, me oleme sinuga lapsepõlvesõbrad, meil on omad hüüdnimed, kuidas me üksteist kutsusime, mul on 3 venda veel, sinu lemmik on nendest Frankie, ta on kõige pisem ja napakam.“ ta naeratas, appi tal on nii armas naeratus.
„Me saime tuttavaks oma ema-isade kaudu, nad olid koolikaaslased vahetusõpilaste…“ ma segasin teda.
„Emm, kuule me oleme telekas!“ ütlesin talle. Poiss pööras pilgu telekale.
„oleme jah!“ ka poiss jäi vaatama. Seal näidati meie pilte ja keegi rääkis.

Helen, Joe kui te meid pragu näete, tulge tagasi, te olete juba poolteist nädalat ära olnud, me igatseme teid. Me oleme Los Angeles tagasi ja loodame teid ka varsti näha.
Praegu rääkis mingi naine. Ja nüüd hakkab mingi poiss rääkima.

Joe, vennas tule tagasi, tegelt ka, ilma sinuta on nii igav, palun, meie pere pole koos kui teid kahte pole, Kevin ootab ka teid tagasi, ja Helen, Frankie igatseb sind ka, palun tulge. Me kõik igatseme.

Joe pani teleka kinni.
„Joe, mis see tähendab? Kaua ma siin olnud olen?“ küsisin poisilt.
„Helen, me läksime nende juurest ära kuna sa tahtsid kõigest eemale saada ja kui me lennukist väljusime, jooksid fännid meile vastu ja sind löödi päris kõvasti ja sa minestasid ning sa olid teadvusetu peaaegu poolteist nädalat ja see naine oli su ema ja see poiss mu vend Nick. Helen mis sa arvad kui läheks tõesti tagasi?“ ütles ta mulle.
„Kas tõesti nii kaua, tagasi kuhu?“ ei saanud ma aru.
„Tagasi koju.“ Ütles poiss mulle.
„lähme! Ma ei taha siin olla, lähme nende juurde tagasi, kes seal olid.“ Poiss noogutas ning läks välja. Jäin mõneks ajaks üksi. Üritasin asju meelde tuletada. Aga pointless, mul ei tulnud midagi meelde ja sellega kaasnes mul ainult pisarad. Ma tahtsin meenutada, tõesti tahtsin. Ka Joe tuli tagasi. Kui nägin et nutan, tuli ta minu juurde.
„Joe ma tahtsin meelde tuletada, aga ma ei suutnud!“ nuuksusin talle.
„Ei ole midagi, vähehaaval tuleb meelde.“ Poiss naeratas mulle armsalt. ta andis mulle mingid riided ning lahkus ise. Panin need selge ja läksin välja. Nägin Joed ootamas seal. Läksime sealt minema. Võtsin Joelt käest kinni, poiss võpatas korra selle peale aga siis naeratas.

Mitmed tunnid möödas*

Olime jõudnud L. A. lennujaama, ning mingi mees ootas meid seal. Joe vedas mu tema juurde, mees kallistas mind, tundsin ta ära.
„Robby! Sau!“ ja kallistasin teda.
„Sa mäletad teda?“ küsis Joe mult, noogutasin.
„miks ta ei peaks mind mäletama?“ ei saanud Robby aru.
„Kuna mul on mälukaotus, ja näiteks Joed ma ei mäleta.“ Ütlesin talle. Nägin et mees ehmatas ära.
„Kuidas?“ küsis ta.
„Mäletad kui Hawaiile läksime, seal tulid fännid meile vastu ja Helen sai paugu, ning kaotas teadvuse, ta oli teadvusetu peaaegu poolteist nädalat.“ Rääkis Joe talle.
„Häh, meiega olles tuleb talle kõik meelde.“ Lõi Robby käega. Naersin sellepeale. Ka Joe hakkas naerma.
„Olgu lapsed, lähme nüüd! Muide keegi ei tea veel et te tagasi olete!“ ütles veel Robby ja istusime autosse.

Pool tundi hiljem*

Jõudsime kuhugi maja ette, läksime välja, võtsime uuesti üksteiselt käest kinni, ka Robbylt võtsin käest kinni ning kõndisime vaikselt ukse poole. Paar sammu veel, veel paar sammu, natuke veel. Appi ma olin jumala närvis, äkki mul ei meenu nad, ma nii kardan, äkki valmistan pettumuse. Jõudsime ukse juurde. Joe hakkas ust lahti tegema, kui ma ta peatasin.
„Oota korra, ma ei suuda. Joe ma kardan.“ Ütlesin talle otse silma vaadates. Joe lihtsalt kallistas mind. Naeratasin ning noogutasin valmis olemist. Robby vajutas lingile ja Joe hüppas uksest sisse ning karjus:
„Emme, ma olen kodus!“ lõin teda sellepärast õrnalt. Ainult üks poiss tuli vastu, see oli tema kes telekas oli, poiss jooksis Joe juurde ja kallistas teda, ning kohe ka mind, mina teda aga vastu ei kallistanud.
„Nick, tal on mälukaotus. Ma kardan et ta ei mäleta sind!“ ütles Joe, ka Nick muutus kurvaks.
„Issand mul on nii kahju, ma tahan mäletada, miks ma ei või mäletada. Ma tahan mäletada teid.“ Võtsin Nickilt õlgadest kinni ja vaatasin talle otse silma.
Järsku käis mul üks juhtum silme eest läbi ja mul tuli midagi meelde.
„Kevin! Kus on Kevin? Ma mäletan teid, mul tuli 7 aastat tagasi juhtum meelde, kui me neljakesi kõik minu voodis magasime, peale mu sünnipäeva ja Nick end täis jõi.“ poisid vaatasid imestusega ja hakkasid naerma. Ka mina hakkasin naerma. Kallistasin Nicki tugevalt.
„Poisid mul hakkab meenuma, ma lihtsalt pean võib-olla lihtsalt silma vaatama, või meenutama vanu asju, ma tean et see on tobe mõte aga seegi on vähemalt algus.“ Ka poisid nõustusid.
„Lähme nüüd elutuppa ja räägite mis teinud olete!“ ütles Nick meile. Nõustusime ning läksime tuppa. Robby läks välja tagasi.
Rääkisime igasugustest asjadest, mul hakkasid ka asju meelde tulema.

Kuni järsku uks läks pauguga lahti, ehmatasime kõik ära, pöörasime nägudega ukse poole ning Kevin tormas sealt suure hooga sisse, otse minu poole ja tõstis mu õhku ning kallistas tugevalt, kuulsin kuidas ta nina vaikselt loristas, ta nuttis.
„ma igatsesin sind nii taga!“ sosistas ta mulle kõrva.
„Kevin rahu, ma olen nüüd siin. Tasa nüüd.“ Ma olin ikka veel õhus, Kevin vist ei kavatsenudki lahti lasta, lõpuks aga ikka lasi. Edasi kallistas ta Joed.
„Kui te veel ühe korra meile nii teete, ma söön teid elusast peast ära, ma luban!“

Heahea

Appi kui armas :)

25. osa

„Kui te veel ühe korra meile nii teete, ma söön teid elusast peast ära, ma luban!“ ütles Kevin tõsiselt, siis purskas naerma, ka meie ja nii naersime neljakesi.
„Olgu me lubame et ei lähe enam ära, eks ju Helen!“ vaatas Joe mind süüdistavalt.
„Milles mina süüdi olen? Nagu ma mäletaks ka sellest midagi.“ Tegin lamba nägu.
„Sinu mõte oli minna ja vaata mis sellest välja tuli!“ ütles ta mulle.
„Ei no aitäh nüüd olen mina kõiges süüdi!“ ütlesin solvunult ja hakkasin püsti juba tõusma kui Kevin mind järsku oma sülle tõmbas. Nüüd mossitasin tal süles. Järsku helises Nicki telefon. Ta läks sellega teisse tuppa.
„Kes see veel oli? Et kohe teisse tuppa peab minema!“ küsisin poistelt. Nemad vaid kehitasid õlgu. Lõin ka käega.
„Kevin kus ema-isa ja Frankie ja Heleni ema on?“ küsis Joe.
„Ma ei tea, nad läksid hommikul minema ja pole ikka tagasi tulnud.“ Ütles Kevin nii muuseas. Nüüd tuli Nick tagasi.
„Ema-isa helistasid ütlesid et nad jäävad ööseks New Yorki et neil on seal midagi toimetada ja nad ei tea veel et te kodus tagasi olete ja täna on maja meie päralt.“ Rääkis Nick. Joe naeratas kavalalt ja vaatas mind kuidagi naljakalt.
„Joe mis sul plaanis on?“ küsis Kevin talt.
„Ei midagi, väike plaan vaid.“ Naeratas Joe. Vaatasin teda kahtleva pilguga. Joe hüppas järsku püsti, ning taris mind Kevini sülest maha ja pani tugitooli istuma, seejärel võttis Kevinilt ja Nickilt kätest ning taris toast välja. Jäin neile lolli näoga järgi vaatama.

„Mis see nüüd oli?“ küsisin endalt. Raputasin pead ning viskasin diivanile pikali. Kuulsin kuskilt toas sosistamist aga ei teinud eriti sellest välja. Klõpsisin teleka pulti, midagi head eriti kuskilt ei tulnud. Jäi mingi muusika kanalile sealt tuli mingi bändi kontsert, jäin seda natuke aega kuulama, nad on päris head. Jäin vaatama pikemalt seda nunnu blondi poissi.
„Kus ma teda näinud olen? Ta on nii tuttav! Joeee!!!“ karjusin poissi. Joe tuli jooksuga minu juurde.
„Mis, mis juhtus?“ küsis ta kohe.
„Rahu ei midagi, näed seda poissi seal telekas, see blondide juustega, mul on tunne et ma tean teda.“ Joe jäi tõsiseks peale seda lauset.
„Joe mis on, kas ma tean teda?“ küsisin poisilt.
„Helen, see on Richie, ta on su expoiss!“ ütles ta mulle.
„Oot, misasja ma käisin kuulsusega?“ jäin teda imestunult vaatama.
„Sa armastad seda poissi, vähemalt armastasid ja see poiss armastab sind ikka veel.“ Ah? Misasja? Jäin teda jõllitama, tähendab Richie seda poissi telekast. Mul tuli meelde oma sünnipäev, lava, 2 poissi laulavad mulle ja palusid vabandust, üks neist oli Richie ja teine Tom. Mul tuli veel paljud asjad meelde, mul tuli ema meelde, väike Frankie, Denise, Paul. Nägu läks naerule, tõusin püsti ja hakkasin ringi kargama. Joe vaatas mind lollakalt.
„Mis sul nüüd hakkas?“ küsis ta mult.
„Mul tuli meelde, mul tuli meelde.“ Ja kargasin edasi mööda tuba, ka Kevin ja Nick tulid tagasi. Hüppasin otse Nickile sülle, kukkusime koos ümber. Ning hakkasime naerma.

„Tead sa pole üldse kerge!“ ütles ta naerdes.
„Kutsud mind paksuks?“ ütlesin talle ja tõusin püsti.
„Ei mitte seda, lihtsalt mina olen sinust noorem ja sina minust suurem ja vanem, see ei tähenda kohe et sa paks oled.“ Ütles poiss mulle.
„See on lühidalt öeldud et sa oled paks!“ ütles Joe.
„MA EI OLE PAKS!!“ karjusin Joele vastu. Poiss vaid muigas ja vaatas mind alt ülesse.
„Ei no tänan väga, ma lähen koju, head aega!“ ning läksin minema sealt.

„Ma ei ole paks, ma ei ole paks.“ Korrutasin endale. Kõndisin ukse juurde, uks oli lukus. Pagan. Läksin maja taha ja ronisin teisele korrusele, rõdule, kunagi Joe, Nicki ja Keviniga koguaeg tegime seda. Sain sinna, thank good, rõduuks oli lahti. Tegin selle lahti ning läksin sisse. Mu tuba, see oli sama mis Eestis. Naeratasin rahuolevalt. Viskasin oma voodile pikali, võtsin voodi alt kitarri ja hakkasin seda tinistama. Võtsin tooli ja läksin rõdule. Hakkasin mängima ühte laulu mis mulle väga meeldib ning laulsin kaasa.
My girl turns sweet sixteen today, She's beautiful, so beautiful. It might get rough sometimes but I hope she keeps her faith. I wish I grabbed the chance to say to her Life is too short so take that time and Appreciate
Any but a loving way Get hurt along the way Don't be afraid to open up, And use the time you have before it fades Show your love today.
Siis mängisin veel paar laulu. Lõpetasin mängimise kuna kuulsin uksekella, liikusin alla, võtsin varuvõtme ja tegin ukse lahti, Joe ja Nick seisid seal, lõin automaatselt ukse kinni aga kahjuks keegi sai jala vahele.
„Võta jalg ära!“ ütlesin Nickile, kuna tal oli jalg vahel. Poiss raputas pead.
„Võta jalg ära, või sa kahetsed!“ ütlesin talle kurjalt. Poiss raputas ikka pead. Mulle aitas, astusin täie rauaga talle jala peale, poiss võttis jala, hakkasin ust kinni panema, kui Joe toppis jala vahele.
„JOE, MIDA TE TAHATE, MA OLEN PAKS JU, TEIL POLE ASJA SIIA!!“ Joe vaid naeris.
„Ja mida sa irvad?“ küsisin talt. Poiss ei vastand vaid lükkas lihtsalt nahaalselt ukse lahti ja lihtsalt vahtis mind.
„mida sa vahid nüüd!“ nähvasin talle.
„No kurat rääkige nüüd.“ Need ikkagi piiksu ei teinud. Järsku võttis keegi ming seljatagant kinni. Hakkasin siplema aga tolku polnud, lahti mind ei lastud, üritasin vaadata kes see on, Kevin. Joe võttis jalgadest ja Nick pani ukse kinni. Nad viisid mind elutuppa diivanile. Panid istuma, aga lahti ikka ei lasnud, Kevin hoidis ühest käest, Joe teisest, Nick põlvitas mu ette.
„Helen, andesta mis ennem ütlesin, sa ei ole paks, lihtsalt Joe lollakas, mõtles oma mõtteid, palun anna andeks, ma tõesti ei mõelnud nii.“ Rääkis poiss ja vaatas mulle kurvalt otsa.
„Nick sulle ma annan andeks aga Joele kindlasti mitte. Ja laske mind lahti“ rebisin end lahti.
„Ja nüüd võite minna, vähemalt Joe, kuna ma ei taha sind näha.“ Ütlesin rohkem Joele, poiss raputas pead.
„Ei lähe!“ ütles ta mulle kindlalt.
„Fain siis lahkun mina.“ Hakkasin minema juba kui Joe mu järsku enda sülle tõmbas ja laulma hakkas.
There she goes again, The girl I’m in love with, It’s cool we’re just friends
We walk the halls at school, We know it’s casual, It’s cool we’re just
I don’t wanna lead you on, no, The truth is I’ve grown fond, Yeah
Everyone knows it’s meant to be, Falling in love just you and me
‘till the end of time, ‘till I’m on her mind, It’ll happen
I've been making lots of plans, Like a picket fence and a rose garden
I’ll just keep on dreaming, Buts it's cool because we’re just friends.
„Ja mida sa sellega saavutada tahad?“ küsisin talt.
„hmm, üritasin vabandust paluda, mis ma sulle ennem ütlesin!“ vaatas ta mulle oma superluks silmadega otsa.
„Arghh te olete võimatud, teie peale ei saa kurjad olla.“ Ütlesin teile torisedes. Poisid vaid naeratasid.
„Nii peabki!“ ütles Kevin.
„Nii ja nüüd lase mind lahti.“ Ütlesin Joele. Joe tegi nii nagu kästud. Istusin jällegi Kevini ja Joe vahele, Nick istus tugitoolis.
„Ja mis teeme siis nüüd?“ küsis Nick. Kehitasime õlgu.
„Te laulate mulle!“ kilkasin neile.
„Mis laulu?“ küsis Kevin.
„Emm, ma tahan et Kevin üksi laulab.“ Poisid vaatasid mind imestunult.
„Mida, mis ma valesti ütlesin?“ ei saanud ma aru.
„Mina? Miks mina? Ma ei oska laulda ju“ hakkas Kevin vastu vaidlema.
„Ma pole sind kunagi üksi laulmas kuulnud. Palun laula!“ palusin poissi. Kevin ohkas ning käskis kitarri tuua. Nick lippas üles ja tuli oma roosa kitarri tagasi. Purskasin naerma sellepeale. Poisid vaatasid mind totakalt.
„Lihtsalt, see on nii roosa. Haha“ naersin ikka.
„Olgu, aga mida ma laulan siis.“ Küsis ta mult.
„Hmm, las ma mõtlen, please be mine?“ küsisin talt. Poiss noogutas, ka Nick oli nõus. Nick hakkas mängima ja Kevin laulma.
They come and go but they don't know, That you are my beautiful, I try to come closer to you, But they all say we won't make it through
But I'll be there forever, You will see that it's better, All our hopes and our dreams will come true, I will not disappoint you, I will be right there for you 'til the end
The end of time, Please be mine, I'm in and out of love with you
Trying to find if it's really true, How can I prove my love, If they all think I'm not good enough, But I'll be there forever, You will see that it's better, All our hopes and our dreams will come true, I will not disappoint you, I will be right there for you 'til the end, The end of time, Please be mine
Ning ta lõpetas laulmise.
„Nuh, mis arvad?“ küsis ta. Ma vaatasin teda nagu lolli suu lahti…

Mulle meeldib see.
Ootan põnevusega UUT!

26. osa
„Nuh, mis arvad?“ küsis ta. Ma vaatasin teda nagu lolli suu lahti.
„Sul on nii hea hääl, ma ei saa au miks sa ei laula bändis nagu Joe ja Nick seda teevad?“ küsisin poisilt. Poiss kehitas õlgu.
„Ma ei tea, pole eriti mõelnud sellele, ma olen juba harjunud sellega et laulan nagu tausta või nii.“ Ütles ta mulle. Kuulsin uksekella.
„issand, sa poiss oled ikka nii loll, ma lähen vaatan kes ukse taga on.“ Naersin ta üle ning läksin uksele. Teist korda lasti kella.
„Juba tulen!“ karjusin. Tegin ukse lahti.
„Demi, Miley, Selena hei, mis te teete siin?“ küsisin tüdrukutelt.
„Kuulsime et oled tagasi. Tahtsime isiklikult tervitama tulla.“ Rääkis Demi ning kallistas mind, sama tegi ka Miley ja Selena.
„Tulge edasi, poisid on ka siin.“ Plikad tulid sisse, ning liikusime tuppa. Miley hüppas Nickile sülle, Demi Joele ja Selena Kevinile. Ise jäin seisma.
„Emm, te käite ve?“ küsisin neilt, nad vaid kehitasid õlgu.
„või siis nii, ma lähen oma tuppa!“ ütlesin neile ja liikusin üles oma tuppa.

Mõni aeg sain üksi olla siis tuldi uksele koputama.
„Helen, kuule me lähme välja kas tuled ka?“ küsis Kevin mult. Raputasin pead. Kevin lahkus toast. Ju siis olen nüüd üksi majas. Ootasin natuke ja siis liikusin toast välja. Läksin kööki, tegin mõned võileivad, võtsin mahla ja läksin elutuppa telekat vaatama. Panin asjad juba lauapeale ära, kui järsku karjuma hakkasin. Seal istus Nick.
„Nick mida sa teed siin, te läksite välja ju?“ küsisin talt.
„Ma ei viitsinud, tahtsin sulle seltsi jääda.“ Ütles poiss mulle.
„Asiis, oleks võinud vähemalt hoiatada!“ ütles talle solvunult.
„No sorri, järgmine kord ütlen.“ Tegi Nick mulle inglinägu.
„See nägu ei aita!“ sõnasin talle ja viskasin padjaga, sain ka kohe vastu ja nii pidasime väikse padjasõda maha. Lõpuks naersime mõlemad maas.
„Nick kuule, kas sa käid Mileyga, Joe Demiga ja Kevin Selenaga?“ küsisin poisilt. Poiss kehitas õlgu.
„Helen ma ei tea, Joe vist käib taga, Kevin ka aga mina Mileyga mitte. Mul on teine silmarõõm.“ Ütles Nick mulle.
„ma ei saa Joest aru, ise avaldab mulle armastust ja siis käib Demiga.“ Poiss vaatas mulle küsivalt otsa.
„mu sünnipäeval, ütles Joe et ta armastab mind.“ Ütlesin kurvalt poisile.
„Aga mina teda kahjuks ei armasta.“
„Aga mis teeme siis?“ küsis ta mult.
„ma ei tea, vaatame filmi. Õudukat. Buuu….“ Üritasin Nickile hirmsat häält teha, aga Nick vaid naeris selle üle.
„aga mida vaatame?“ küsisin talt.
„Vaatame Peegleid.“ Ütles ta mulle. Noogutasin. Poiss pani filmi peale ja puges minu kõrvale diivanile istuma. Järsku tuli mingi nö. õudne koht ja Nick puges mulle kaissu. Lõpuks hakkasime pikali, Nick oli tagapool, mina eespool. Nick hoidis mult ümbert kinni ja nii me vaatasime.
Filmi lõpupoole jäin mina magama ja nii magasin hommikuni.

27. osa

„Helen!“ kuulsin kedagi on nime ütlemas.
„Nick!“ karjus keegi tüdruk, tegin silmad lahti ja nägin, Kevinit ja teisi. Pöörasin näoga Nicki poole, tema magas, jäin ka magama tagasi. Kuulsin veel kuidas öeldi et las magavad edasi.

Ärkasin uuesti üles lõuna ajal, tõusin püsti ning liikusin üles vannituppa.
Seal käidud, riided vahetatud, läksin alla tagasi. Nick istus seal jõi kohvi.
„Nick sa mäletad kes hommikul siin käisid ve?“ küsisin talt.
„Hmm… ei tea küll et siin keegi käis!“ vastas ta mulle.
„Ma kedagi nagu kuulsin siin, aga ei olnud kindel.“ Nick kehitas õlgu. Võtsin ka endale kohvi ning ka paar õuna. Järsult kargasid Joe ja Kevin sisse.
„Mis te siin tegite ah?“ küsis kohe Joe.
„Midagi, vaatasime filmi, pidime tegema midagi ve?“ ei mõistnud ma.
„nojah!“ vastas ta ja istusid ka meie juurde lauda.
„Oli teil plikadega eile lõbus?“ küsisin.
„Jah, oli küll.“ Vastas Kevin mulle.
„Tore teada!“ ütles ka Nick.
„Aga olgu kaduge nüüd siit, ma tahan täna käija Saksamaal, lähen poistele ja plikadele külla. Nii et tsau“ ütlesin poistele ja kallistasin Nicki. Nick pani tossud jalga ja läks.
„Teie ka!!“ ütlesin teistele. Nad raputasid pead.
„Ma ei viitsi teiega praegu jännata, minge palun!“ poisid raputasid ikka pead.
„Appi mida ma tegema pean et te minema läheksite?“ poisid vaatasid korra üksteisele otsa ja karjusid.
„ME TAHAME KA KALLI!!!!“ turtsatasin sellepeale.
„Nojah, aga mina annan ainult Kevinile.“ Läksin Kevini juurde ja kallistasin teda. Poiss läks koridori ja pani ka tossud jalga ja lahkus.
„aga mulle!“ ütles Joe mossitades. Raputasin pead.
„Sulle ei anna sina pead ilma minema, sa mine küsi Demilt. Nii et tsau.“ Hakkasin teda ukse poole lükkama. Järsult pööras ta ümber ja suudles mind jälle. Lõpetasin selle kohe.
„Joe lõpeta mu suudlemine, endal on Demi ju. Pliis mine“ anusin poissi. Joe vaata mind küsivalt.
„Mida vaatad? Mis ma valesti ütlesin!“ küsisin poisilt.
„Ma ei ole Demiga koos, kus sa seda veel võtad?“ küsis ta mult.
„Issand isn’t it obvious? Demi tuli hüppega sulle sülle ju.“ Vastasin talle.
„Mis armukade oled ?“ turtsusin.
„Miks ma peaks armukade olema?“ ei saanud ma aru. Joe hakkas mulle liginema, astusin samme tahapoole, kuni olin vastu seina. Joe piiras mind ümber.
„Joe, ära tule, kui ma annan sulle kalli, kas sa siis lahkud?“ Poiss raputas pead.
„Mis sa siis tahad?“ poiss naeratas kurjalt.
„väikest musi!“ kilkas ta mulle.
„siis lahkud?“ küsisin, Joe noogutas. Ohkasin ja astusin talle sammu ligemale, ka tema astus sammu ligemale. Kuni lõpuks olime vastamisi. Joe suudles mind esimesena, ta pani käed mu seljale, mina talle mõlemad käed üle pea ja nii seisime, kallistasime ja suudlesime. Järsku tulin maapeale tagasi, üritasin kuidagi ukse poole mõõnata, tegin ukse lahti, lõpetasin järsku suudlemise lükkasin Joe uksest välja ja tossud viskasin ka, ning lõin ukse kinni. Läksin üles, võtsin telefoni ja helistasin Gustavile.
„Sau, suksu, mis teed? … a ma mõtlesin et tuleks Saksamaale mõneks ajaks… ja ma olen tagasi… eile tulime… rääkis ve?... no mul oli jah väike mälukaotus, aga nüüd ma mäletan jälle kõike… aga ma tulen siis jah… no olgu, aja poisid kokku, ma tulen arvatavasti eralennukiga jõuab kiiremini… no okei sau…“ ja lõpetasin kõne. Võtsin vaid käekotti, panin sinna rahakotti, telefoni, Ipodi ja veel paar pisiasja. Läksin uuesti alla, panin papud jalga, tegin ukse lahti, panin uuesti kinni ning lukku. Läksin poiste juurde, koputasin uksele. Ootasin natuke aega ning Nick tuli uksele.
„Sau, kuule kas ma võin teie eralennukit kasutada, ema on meie omaga läinud.“ Rääkisin poisile. Nick noogutas. Ta jooksis korra sisse ja tuli tagasi kohe.
„Lähme siis. Big Rob peaks kohe tagasi jõudma.“ Noogutasin ja istusime nende maja juures olevale pingile. Kohe tuli ka Robby.
„Sau Robby, pole ammu näinud.“ Ütlesin naerdes talle ja kallistasin teda.
„Kuule ei ole jah, millal me viimati nägime? Eile vist ve?“ naeris Robby mulle vastu. Istusime autosse ja palusin et ta mind lennujaama viiks.
„Kauaks sa kavatsed Saksamaale jääda?“ küsis Nick mult kui olime juba autos.
„no ma ei tea, natukeseks ajaks ikka jään!“ vastasin poisile.
„Helen me jõuame kohe lennujaama!“ ütles Robby vahele. Noogutasin.
„Aga helista mulle kui tagasi tuled eks.“ ütles ta mulle.
„Saab tehtud, oled esimene kellele helistan“ ning naeratasin talle.
„Oleme kohal!“ ütles Robby. Noogutasin ning läksime autost välja. Nick pani kapuutsi pähe ning prillid ette. Liikusime välja ning Nick läks mingi mehega rääkima. Ta tuli tagasi ja ütles et võin lennukile minna. Kallistasin poissi ja tegin põsepeale musi ning läksin. Lehvitasin talle veel ning liikusin oma kohale istuma. Kinnitasin turvavöö ja lennuk tõusis õhku.

Tunnid hiljem *

Jõudsin just taksost maha ja seisin nüüd poiste ukse taga. Ma ei hakanud uksele koputama, vaid läksin kohe sisse. Võtsin papud jalast ja juba jooksis Tom mulle vastu ja kallistas mind, kallistasin vastu.
„Kus teised on?“ küsisin talt. Tom kehitas õlgu.
„Aga lähme elutuppa siis!“ ütles ta. Noogutasin ja liikusime tuppa. Toas oli kõik pime, järsku läks tuli põlema ja kõik hüppasid igalt poolt välja.
„WELCOME HOME!!!“ karjusid nad, igal pool olid mingid õhupallid, ripatsid, joogid, söögid ja igasugu staffe veel. Inimesed tulid jooksuga minu poole ja kallistasid mind. Vähemalt 15 minutit lihtsalt kallistati mind. Otsisin silmadega Richiet. No teda polnud.
„Kus Richie on?“ küsisin teistelt.
„ta on üleval sinu vanas toas, ta ootab sind seal. “ Vastas Kairi mulle. Noogutasin ja liikusin ülesse.

***

Tegin ukse lahti ja läksin sisse.
„Tere Richie!“ ütlesin talle ja liikusin tema kõrvale istuma. Poiss ei vastanud mulle. Ta on kindlasti pahane mu peale, tõusin püsti ja läksin rõdule, istusin sina olevale toolile. Hakkasin ühte viisi ümisema. Järsku hakkas Richie laulma ja võttis mult ümbert kinni ja istus mu kõrvale.
Cause I'm with you Girl, no matter where you are I'm there
I'm with you Girl, Do you know I really care?
All we have to part, I'll save my heart
It's only for you
There's nothing that I wouldn't do to proof, that I'm with you.
„Miks sa mu jätsid?“ küsis ta mult.
„Richie… ma ausalt ei tea, ma armastan sind ikka veel aga lihtsalt ma arvasin et me ei saa sellepärast koos olla, kuna me elame üksteisest nii kaugel. Aga igatsesin sind alati kohutavalt.“ Ning kallistasin poissi tugevalt.
„Mina igatsesin sind ka.“ Ütles ta mulle.
„Richie ma tahan sind tagasi, palun oleme jälle koos! Ma ei suuda sust lahus olla.“ ütlesin poisile.
„Ma kardan et sa lähed jälle niimoodi ära.“ Ütles ta kurvalt mulle ja lõi pilgu maha.
„Ei ma ei lähe ainult kui sinuga, ma olin tookord segaduses, palun Richie.“ Tõstsin ta pea üles ja vaatasin talle otse silma.
„Richie lepi sellega ma armastan ainult sind, mitte kedagi teist.“ Ütlesin talle ja suudlesin teda, poiss põimis käed ümber minu ja mina ümber tema. See suudlus kestis vist igavesti. Viimaks lõpetasime ja lihtsalt kallistasime.
„Ma igatsesin sind ka jubedalt taga, ja ma tahan sind tagasi, ma peaksin loll olema, kui ei tahaks. Mulle kord ütles üks linnuke, et kui ma sinu endale saan siis et ma hoiaks sind kätega ja jalgadega, sest muidu sa võetakse mult ära.“ Ütles ta rõõmsalt, ka mulle tuli naeratus suule.
„ja kes see linnuke oli?“ küsisin talt.
„See linnuke oli Tom juhuslikult.“ Ütles ta mulle kavalalt. Muigasin.
„Kauaks sa seekord jääd?“ ütles ta pooleldi naerdes.
„Ära sa tuleta mulle eelmist korda meelde, tal niigi vedas et nii puhtalt pääses, nii et ole kuss parem!“ seletasin talle.
„Heh, see mees küll puhtalt ei pääsenud, vähemalt minu, Izzy ja Jay poolt.“
„Mis mõttes?“ ei jõudnud mulle kohale.
„Tal oli vahepeal, ninaluu katki, käeluumurd, mõned ribid, silm sinine, mokk lõhki.“ Kuulasin teda ega suutnud uskuda.
„Richie sa teed nalja ve?“
„Ei ma ei tee, kui Kairi rääkis mulle, siis me läksimegi, Tom istus terve kuu kodus peaaegu ja ta ei löönud vastu ka. Ta ütles et ta oli väärt seda ja siis ta ütleski seda.“ Seletas ta mulle pika teksti maha.
„Ma olen sõnatu.“ Järsult läks mu toa uks lahti ja sealt pistis pea sisse…

28. osa

Järsult läks mu toa uks lahti ja sealt pistis pea sisse Tom. Muigasin.
„Kus hundist rääkida!“ naersin Richiele. Tom tuli sisse, pani ukse kinni ning istus lauajuures olevale toolile. Tulime ise ka tuppa tagasi.
„Tom kas see on tõsi mis Richie rääkis?“ küsisin talt.
„Mille kohta?“ ei saanud poiss aru.
„Sinu peksmise.“ Poiss noogutas ja pööras pilgu maha.
„Tähendab et see on tõsi, ega sul väga tugevaid vigastusi ei olnud?“ küsisin.
„oli, aga eks ma olin väärt ka, mis ma sulle tegin.“ Ütles poiss kurvalt.
„Oli mis oli, mina olen sulle andestanud, siis pole ka kellelgi teisel midagi öelda!“ ütlesin talle. Poiss noogutas.
„Helen, kuidas sa nii hea oled? Mõned oleks selleajapeale ammu ma ei tea kohtusse andnud, või midagi sellist.“ Kehitasin õlgu.
„vaata Tom, ma ei ole teised, see olen mina. Ma küll vihkasin teid algul täiega, õigemini teie bändi, aga kui ma teid tundma õppisin, polnud te sellised nagu ette kujutasin. Aga Tom miks sa nii tegid?“ poiss pööras pilgu ära.
„Helen, kas ma saaksin suga omavahel rääkida?“ küsis Tom mult.
„Richie, kas sa saad meid kahekesi jätta?“ poiss noogutas ning läks välja. Istusin voodile tagasi, ka Tom istus sinna.
„Nii nüüd räägi mulle, miks sa mulle nii tegid?“ poiss pööras jälle pilgu ära. Tõmbasin ta näo tagasi.
„Nii nüüd räägi mulle ausalt ära, mis sinuga toimub?“ küsisin talt. Poiss ohkas.
Kuulsin kedagi enda nime karjumas. Järsult läks pauguga mu toauks lahti ja Bill tuli sealt sisse.
„Helen, mul on sinuga rääkida vaja, kohe!“ ütles ta mulle. Ehmatasin kergelt.
„Kas see oodata ei anna? Ma üritan Tomiga rääkida.“ Ütlesin talle. Poiss raputas pead. Ohkasin.
„Tom ma tulen kohe tagasi. Sina niikaua, harjuta kuidas sa mulle seda ütled.“ Ning lahkusin Billiga toast. Läksime tema tuppa.
„Nuh mis sul nii kiire asi oli nüüd?“ küsisin talt. Poiss lükkas mu voodile ja istus ise mu kõrvale.
„Helen, Tom… eem kuidas ma seda nüüd ütlengi, emm see mis Tom rääkida tahab, on tõsi, ta pole juba üheöösuhteid ammu olnud. Sellest peale umbes kui see asi juhtus, sinuga! Lihtsalt palun kuula ta ära ja usu mind see on tõsi!“ ütles Bill mulle.
„Mida see tähendama peaks?“ ei saanud ma aru.
„Lihtsalt mine ja kuula ta ära. Sa oled tema jaoks ainulaadne. Lihtsalt ma tahtsin sulle öelda et sa usuks teda, kuna ma olen ta vend ja ma tean selliseid asju.“ Ütles ta ja lahkus. Jäin talle järgi vaatama. Appi ma kardan juba mida Tom mulle öelda tahab, ma loodan et see pole see mida arvan. Tõusin püsti ja liikusin tagasi oma tuppa. Jäin uksepeale kuulama, Tom rääkis seal omaette.
„kuidas ma talle ütlen et armastan teda, ma ei oska, ma pole kunagi midagi sellist tüdruku vastu tundnud. Appi keegi võiks mind aidata selles.“ Rääkis ta seal. Ehmatasin ära, see ongi see mida ma kartsin. Liikusin vaikselt sisse, Tom jäi kohe vait ja istus voodile tagasi nagu ta poleks seal püsti tõusnudki. Istusin uuesti tema kõrvale.
„Helen, sa oled ainuke tüdruk keda ma olen kunagi tõsiselt võtnud. Sa oled ilus, kõigeilusam, keda tean, esimest korda kui ma sind nägin, arvasin et oled järjekordne fänn, või lihtsalt mingi tüdruk, aga ei, mulle pole siiamaani ükski tüdruk nii tugevasti hinge pugenud ja vähehaaval hakkasid mu tunded sinu vastu tugevnema ja nüüd ma arm…“ seletas mulle poiss pika jutu maha aga ma katkestasin teda.
„Tom palun ära ütle seda, palun ainult mitte seda. Palun Tom“ rääkisin ja raputasin pead.
„Helen see on tõsi, ma armastan sind.“ Ütles ta mulle ja see on tõsi, ta ütles seda nii siiralt.
„Tom palun lahku, ma tahan praegu üksi olla, palun“ ütlesin talle, poiss noogutas arusaadavalt ja läks. Puhkesin nutma.
„Appi miks see minuga juhtub, millega ma nüüd selle välja teenisin.“ Viskasin pikali ja lihtsalt nutsin. Mulle koputati ukse peale.
„Mine ära!!“ ütlesin nuttes. Rohkem ei koputatud.

Samal ajal all*

Tom tuli alla. Bill tuli tema juurde kohe.
„Mis teil juhtus?“ küsis ta. Poiss raputas vaid pead.
„Ma lähen räägin temaga!“ ütles Izzy. Poiss jooksis üles ja tuli kohe ka tagasi.
„Ta saatis mu minema, Helen nutab praegu ja teda pole mõtet segada.“ Ütles Izzy.
„Aga me lähme praegu, pärast tuleme tagasi.“ Rääkis Jay. Rahvas läks minema. Ainult Gustav, Richie, Georg, Caro, Bill ja Tom jäid.
„Poisid ma lähen üritan rääkida temaga.“ Ütles Caro ja liikus ülesse.

Samal ajal minu juures*

Istusin oma toas ja mängisin kitarri. Järsku kuulsin jälle koputamist uksele. Ohkasin ja läksin tegin ukse lahti. Caro seisis seal.
„Tule sisse.“ Ütlesin tüdrukule.
„Mis teil juhtus siin Tomiga?“ küsis ta kohe. Arvasin juba et ta seda küsib.
„Lihtsalt ma sain midagi teada, mida ma poleks tahtnud. Ära palun rohkem midagi küsi selle kohta, see küll julm, aga nii on parem. Nii et palun, ära küsi“ ütlesin talle. Tüdruk noogutas arusaadavalt. Kallistasin teda.
„laulame!“ ütles Caro. Nõustusin. Läksime Caroga alla muusika tuppa, mina võtsin oma kitarri kaasa, tüdruk sai sealt.
„mis laulu?“ küsis Carolyn. Mõtlesin natuke.
„Kelly Family, mäletad seda bändi, kes tegi vägistatud lastest laule?“ küsisin tüdrukult. Ta noogutas.
„Äkki siis An Angel? See laul on alati mulle meeldinud.“ Ütleb tüdruk mulle.
Noogutan ja hakkasin mängima ja kohe hakkasime koos laulma.

Mina sinises, Caro punases, must koos.

I wish I had your pair of wings
Had them last night in my dreams
I was chasing butterflies
Till the sunrise broke my eyes

Tonight the sky has glued my eyes
Cause what they see´s an angel hive
I´ve got to touch the magic sky
And greet the angels in their hive

Sometimes I wish I were an Angel
Sometimes I wish I were you

And all the sweet honey from above
Pour it all over me, sweet love
And while you´re flying around my head
Your honey kisses keep me fed

I wish I had your pair of wings
Just like last night in my dreams
I was lost in paradise
I wish I´d never openend my eyes

Sometimes I wish I were an Angel
Sometimes I wish I were you

But there’s danger in the air
Tryin´so hard to be unfair
Danger’s in the air
Tryin´so hard to give us a scare
But we’re not afraid

Sometimes I wish I were an Angel
Sometimes I wish I were you

Lõpetasime laulmise ning panime kitarrid käest. Liikusime tagasi tuppa teiste juurde. Gustav tuli minu juurde.
„On sinuga kõik korras?“ küsis ta mult, noogutasin vastuseks.
Istusin tugitooli. Järsult läks välisuks lahti ja Izzy hüppas sealt sisse.
„mu rahakott jäi siia!“ ütles ta. Kui nägi mind, hüppas ta hooga ka siia.
„Mu kallis naisuke!“ kilkas ta.
„Pilves oled Izzy ve?“

Jaa, on pilves Hea, EDASI.

Eks seda näeb 29. osas, kas Izzy on pilves või ei

Tegi ja täna peaks uus tulema... :)

29. osa

„Pilves oled Izzy ve?“ küsisin talt naerdes. Poiss raputas pead.
„Mul lihtsalt hea tuju et mu naine jälle kodus tagasi on! Ma igatsesin sind palju taga.“ ütles poiss ja kallistas mind.
„Aww… Izzy! Mina igatsesin sind ka“ ning kallistasin teda vastu.
„Khm… siiani on ta minu tüdruk.“ urises Richie vahele.
„Aga Richie me oleme ju Izzyga abielus.“ Tegin poisile inglinägu.
„ma tean, aga…“ katkestasin teda.
„Ei mingit aga, nii see on, kas sa ei mäleta seda?“ tõstsin käe üles ja näitasin talle nö. sõrmust. Richie muigas, poiss hakkas taskus omal midagi otsima, ta võttis mingi karbikese seal välja.
„Kas see parem ei oleks?“ küsis ta mult, ta tegi karbi lahti ja sealt säras mulle sõrmus vastu.
„Helen, kas sa tuleksid mulle naiseks?“ ütles ta mulle põlvili langedes. Ma ei suutnud talle midagi vastata ja jooksin lihtsalt sealt ära, oma tuppa, panin ukse lukku ja viskasin end voodile pikali. Järsku helises mu telefon, kiljatasin korraks sellepeale. Vaatasin kes helistab see oli Kätlin. Võtsin vastu.
„tsau musi… miks sa nutad… TA TEGI MIDA??? … tule Gustavi juurde… kus sa siis oled? … aa ma tean kus sa oled, ole paigal ma tulen kohe sinna…“ lõpetasin kõne, võtsin telefoni ja jooksin toast välja. Panin papud jalga, hakkasin ust lahti tegema kui keegi minust kinni haaras, pöörasin ümber ja nägin Richiet.
„Lase lahti!“ ütlesin talle vihaselt.
„Ei, ennem räägid mis juhtus?“ ütles poiss mulle.
„SU DEBIILIKUST VENNARAASUKE PETTIS KÄTUT JA SEDA ASJA MA NII EI JÄTTA.” Karjusin talle vihaselt. Poiss ehmatas ära ja lasi mind kohe lahti. Mina aga läksin välja, tellisin takso Chrisi maja juurde lähedale parki.

Samal ajal majas*

„Ma pole teda nii vihasena veel näinudki!“ kurtis Richie teistele.
„Mis teda nii vihale ajas?“ küsis Tom.
„ta ütles et Chris pettis Kätut ja et seda asja ta nii ei jätta.“ Ütles Richie.
„Oi jummel, ma ei taha teada mis sellest saab.“ Ütles Gustav kurvalt.
„Helen kaitseb ikka oma sõbrannat hästi.“ Ütles Bill.
„Kätlin ei ole Helenile ainult sõbranna vaid ka täditütar.“ Ütles Caro ka sõna sekka.
„Täditütar?“ küsis Gustav veel üle. Tüdruk noogutas.
„Kas sa ei teadnudki?“ küsis tüdruk imestunult. Poiss raputas pead.
„Oot siis ta on ju minu sugulane ka.“ Ütles Gustav.
„Jah, sul on õigus!“ ütles Caro.

Kätu juures*

Jõudsin kohale ja nägin et Chris oli ka tema juures, ning raputas Kätut. Astusin autost välja ja tõmbasin Chrisi Kätust eemale. Kätu jooksis kohe minu seljataha.
„Chris kao minema siit, enne kui ma kontrolli kaotan ja ära enam elu sees ta juurde tule, ega teda puutu, sest siis ma ei tea mida ma teen.“ Sisisesin poisile. Ka Chris ehmatas ära ja läks meist eemale. Pöörasin näoga Kätu poole, tüdruk nuttis, kallistasin teda, Kätu kallistas mind vastu. Istusime pingile.

„Nii nüüd räägi mis ta tegi?“ küsisin talt kui tüdruk oli rahunenud natuke.
„alguses oli kõik hästi, siis ma tahtsin poodi minna, nuh ja läksime ja siis mingi plika tuli tema juurde ja suudles teda minu nähes, Chris ei lükanud teda ära ka vaid pani veel käed talle ümber kaela ja siis ma jooksin sealt minema… ja… ja ta jooksis mulle 15 minutit alles hiljem järgi ja siis hakkas mulle seletama ja… ja lõpuks… ta… ta lõi mind.“ Rääkis tüdruk ja puhkes veel hullemini nutma. Kallistasin teda tugevalt.
„Ära nuta sa tuled minuga koos Gustavi juurde tagasi.“ Ütlesin tüdrukule, tõusin püsti ja helistasin Gustavile.
„Sau… kuule tule meile Chrisi juurde järgi, me oleme siinsamas kõrval pargis… olgu ootame.“ Lõpetasin kõne ja istusin Kätu kõrvale tagasi.
„Gustav tuleb meile järgi!“ Ütlesin tüdrukule.
„Helen, kas Gustav teab et mina tema vanatädi pojatütar olen ve?“ küsis ta mult. Raputasin pead.
„Ainult tüdrukud teavad sellest.“ Seletasin talle. Varsti oligi Gustav kohal. Gustav tuli autost välja ja kallistas Kätut. Liikusime autosse. Gustav ja mina ette, Kätu istus taga.

Jõudsime tagasi poiste majja. Liikusime Kätuga ülesse, minu tuppa. Kui teised meid nägid jooksid nad kohe küsima jne. saatsin nad pikalt ja liikusime üles, Caro tuli appi. Panime tüdruku minu tuppa magama ning ise liikusime alla tagasi.

Istusime teiste juurde.
„Helen, mis Kätuga juhtus?“ küsis Gustav.
„Chris pettis teda ja lõpuks lõi ka teda veel.“ Ütlesin lühidalt teistele. Nägin Gustavi viha kasvamas.
„või tema tuleb minu sugulast lööma, kurat mind ajab see juba närvi, miks minu sugulased ette kõigile jäävad, ma ei saa aru kas enam normaalseid inimesi ka on olemas?“ ütles Gustav vihaselt.
„Sugulast?“ ei saanud ma aru. Gustav istus diivanile tagasi.
„Helen ma tean, et Kätlin on mu sugulane, miks sa mulle ei rääkinud?“ muretses poiss.
„Ma ei tea Gustav ma ei tea!“ vastasin talle, kuna ma tõesti ei teadnud miks me ei rääkinud. Jäime poistega telekat vaatama ja varsti läksime ka magama.
***
Kuulsin all kopsimist, vaatasin kõrvale, Kätu magas. Tõusin püsti panin hommikumantli peale ja liikusin alla. Läksin uksele ja seal seisis purupurjus…

Upsiii...
emm, oeh jah.

30. osa

Läksin uksele ja seal seisis purupurjus Chris. Ka Gustav oli alla tulnud, samuti Kätu ja Richie.
„Mees sul on ikka kõvasti julgust veel siia tulla.“ Sisisesin Chrisile.
„Ma tahan…luks… Kätuga…luks…rääkida“ rääkis poiss. Naersin vaikselt. Gustav võttis Chrisil kratist ja lükkas ta vastu seina.
„Kao minema siit! Sul pole enam asja siia, nii et KAO SIIT, enne kui ma sulle virutan.“ karjus Gustav vihaselt poisile. Läksin neile vahele.
„Gustav, paneme ta praegu magama, homme räägime temaga!“ ütlesin talle, ma ei tea isegi miks ma teda kaitsesin.
„No olgu, veab sul raisal praegu, aga seda asja ma nii ei jätta.“ Ütles ta poisile.
Richie naeris sellepeale.
„Ja mida sina naerad?“ küsisin talt.
„Te olete ikka nii ühtekad, kohe näha sugulased, te mõlemad ütlesite, et seda asja te nii ei jäta.“ Ütles ta ja hakkas uuesti naerma. Ka meie hakkasime vaikselt naerma. Richie ja Gustav lohistasid ta külaliste tuppa magama. Kätu niuksus trepi juures. Läksin tema juurde ja kallistasin teda ning läksime tubadesse tagasi.

Hommik*

Ärkasin krabistamise peale üles, tegin silmad lahti ja nägin et tuba oli tühi, vannitoast tuli vee häält. Ju siis Kätu pesi. Tõusin ka üles, panin riidesse ja samal ajal tuli Kätu vannitoast välja, riides ja puha.
„Kuidas sa end tunned?“ küsisin talt.
„Paremini kui eile.“ Säras tüdruk. pöörasin talle selja ja hakkasin sahtlist midagi otsima. „Helen?“ ütles tüdruk mulle. Pöörasin uuesti tema poole.
„Jah?“ tüdruk tuli minu poole.
„Aitäh et olemas oled!“ ütles mulle, naeratas ning kallistas. Naeratasin ja kallistasin vastu.
„Selleks ju sugulased on olemas!“ vastasin talle.
Liikusime edasi alla, nägime seal Gustavit, Caro ja Richiet. Tervitasime ja istusime samuti laua taha.
„Kas Chris on ärganud?“ küsis Kätu väriseval häälel.
„Jah olen!“ ütles Chris seljatagant. Kätu jooksis automaatselt minu juurde.
„Ma ei tea mida öelda, mul on lihtsalt nii häbi teie kõigi ees, eriti sinu Kätu. Gustav anna sina ka mulle andeks, ma poleks pidanud eile siia tulema, ma parem lahkun. Loodan et annate mulle andeks. Armastan sind Kätlin.“ Rääkis Chris, mul tuli isegi pisar silma. Ta rääkis nii kurvalt, ma ei tea ma ei oska öelda kuidas, aga näha oli et tal oli kahju sellest kõigest. Chris läks koridori pani papud jalga, Kätu jooksis poisi juurde ja kallistas teda.
„Ma annan sulle andeks, aga me ei saa enam koos olla, mul on kahju.“ Ütles ta poisile ning tuli tagasi meie juurde. Chris tegi ukse lahti ning läks minema. Nii kui uks sulgus, kukkus Kätu põlvili ja puhkes uuesti nutma. Kükitasin tema juurde ja kallistasin tugevalt. Ka Gustav kükitas maha ja kallistas Kätut. Ka Bill, Georg ja Tom tulid alla. Seletasime neile loo ära.

Tunnid hiljem*

Tulime Kätuga alla, Kätul oli suur kott ka kaasas, mille ma olin Chrisi juurest ära toonud, kus olid tal riided ja asjad sees.
„poisid ja Caro ma arvan et me lähme Kätuga L. A-sse!“ ütlesin neile. Poisid ohkasid.
„Helen, Kätu palun ärge minge!“ rääkis Gustav.
„See on parim, Richie ma ei saa suga abielluda, andesta ning Kätu vajab puhkust. Sellepärast kutsusin ta tagasi enda juurde L. A-sse.“ Seletasin poistele. Läksin Gustavi juurde ja kallistasin teda ning ka teisi. Sama tegi Kätu. „Las me teeme vähemalt nii palju et ostame teile piletid ja saadame teid lennujaama ära.“ Seletas Georg.
„Lennujaama võite saata aga pileteid pole vaja, ma tulin eralennukiga siia ning ma peangi Nickile helistama.“ Rääkisin neile. Võtsingi telefoni ja helistasin. Natuke aega kutsus siis võeti vastu.
„Nick? … a tsau Kevin, kuule kas sa Nicki saad kutsuda, mul vaja taga rääkida… olgu ootan…“ ootasin natuke ja siis hakkas Nick rääkima. „hei Nick, kuule räägi kas sa saad eralennuki valmis panna, ma tulen täna tagasi, aga palun ära kellelegi sellest ütle, eriti Joele… tänks, olgu varsti näeme.“ Lõpetasin kõne.
„Me võime minema hakata!“ ütlesin teistele. Gustav võttis Kätu kotti ja läksime rahvaga välja. Istusime kõik limusse ja palusime end lennujaama viia.
„kas te tulete tagasi ka veel?“ küsis Caro mõneajapärast.
„kindlasti, aga vist mitte nii pea ja kes tahab võib meile sinna külla tulla, ma elan jälle nüüd ju seal.“ Seletasin teistele.
Varsti jõudsime ka lennujaama. Seal aga ootas meid üllatus. Igasugused paparatzod ja muud tegelased olid kohal. Saatsime poisid tagasi autosse ja ise liikusime lennuki poole, paparatzod hakkasid meie poole jooksma. Õnneks saime ennem lennukisse.
„Vedas!“ ütlesin tüdrukule. Kätu noogutas ja ahmis õhku edasi. Me tulime ikka siukse jooksuga lennukisse et anna otsad. Mõneminuti pärast tõusis lennuk õhku.

Mitmeid tunde hiljem*

Jõudsime just L. A-sse tagasi ja Nick ootas meid juba, jooksin tema poole ja kallistasin teda.
„Sau, kuidas siis kulgenud ka on?“ küsisin poisilt.
„Ikka samamoodi, vaikselt. Kevin ja Selena läksid lahku. Nüüd on tülis ka veel, Miley ka enam meil ei käi. Demi on ka tuuril.“ Rääkis Nick mulle.
„Ahjaa see on Kätlin.“ Tutvustasin poisile tüdrukut. Nad surusid kätt ja liikusime edasi limusiini.
Varsti olimegi kodus, tulime autost välja ja liikusime minu maja poole. Natuke aega oli kõndimist ja jõudsin koju, tegin ukse lahti ja nägin ema mingi mehega suudlemas. See mees meenutas mulle kedagi, ei ole võimalik. „Isa? …

31. osa

„Isa? Issi?“ ütlesin kohkudes. Ema ja see mees vaatasid mulle hirmunult otsa.
„Helen, kallike!“ ütles ema ja tuli mind kallistama. Lükkasin ta eemale.
„Ema, palun seleta mulle!“ ema ei suutnud midagi öelda.
„sina! Kes sa oled?“ näitasin näpuga mehe peale.
„Helen, ma ei tea mida öelda, sa ei tea kuidas olen sind igatsenud.“ Rääkis ta.
„kes sa oled?“ küsisin uuesti.
„Ma olen su isa.“ Ütles ta.
„EI! SA EI OLE MU ISA! Mu isa on surnud, ma nägin ise kuidas ta suri. Sa ei ole mu isa, ära isegi maini sõna „isa“.“ Karjusin talle.
„Helen, palun räägime!“ ütles ta mulle.
„ei, ma ei tea kes sa oled, aga mine ära!“ ning jooksin oma tuppa ja puhkesin nutma. See ei ole tõsi, ta on surnud, ma ise nägin kuidas ta suri.

Kuulsin ukse peale koputamist.
„Kallis kas ma võin sisse tulla?“ küsis see mees ukse tagant.
„EI MINE MINEMA!“ karjusin talle vastu. See mees tuli ikka sisse.
„Kas sa ei kuulnud mida ma ütlesin ve? mul ei ole isa, mu isa suri 13. aastat tagasi, sa ära tule ütlema mulle et sa oled mu isa!“ ütlesin talle nuttes. Mees tuli minu juurde ja istus samuti voodile. Tõusin püsti ja jooksin eemale tast, akna juurde.
„Aga palun ütle mulle, kuidas sa saad mu isa olla? Kui mu isa suri 13 aastat tagasi plahvatuses, ma ise nägin kuidas sa surid ju. Ütle mulle kuidas see võimalik on?“ küsisin talt uuesti nutma hakates.
„Helen, siis kui plahvatus toimus, ma ei saanud surma, ma jäin ellu, aga ma langesin kooma.“ Rääkis ta.
„Aga kelle me matsime siis? Mingi suvalise, tahad öelda et ma olen igaaasta mingit suvalist leinanud, ma pole sinu pärast ühtegi oma sünnipäeva nautida saanud, väljaarvatud see aasta. Kuidas see saab võimalik olla?“ ei mõistnud ma.
„Ma tõesti olin need aastad koomas, ma tulin sellest paar kuud välja, aga ma treenisin end kuna ma ei saanud alguses liikuda üldse, andesta et ma ei olnud need aastad sinuga.“ Seletas ta mulle.
„Ma lihtsalt ei suuda uskuda, sa ei kujuta ette kuidas ma sind vajanud olen, isa! Kõige tähtsamat inimest oma elus. Ma igatsesin sind, issi!“ sain ma lõpuks seda sõna „issi“ öelda. Läksin tema juurde ja kallistasin teda hästi tugevalt ning ikka nutsin.
„Mina sind ka tütreke, palun anna andeks mulle, et ma pole kunagi kohal olnud.“ Ütles isa mulle, nägin et ka tal olid pisarad silmis.
„Tütar?“ ütles ta.
„oh see sõna, kuidas ma olen seda igatsenud, sinu suust kuulda, tütar!“ ütlesin talle juba naeratades.
„Helen, lähme alla tagasi, ema kindlasti muretseb juba.“ Ütles ta mulle. Noogutasin ja liikusime alla tagasi teiste juurde. Astusime vaikselt alla, isa hoidis mult ümbert kinni ja mõlemad naersime. Emal tuju tõusis kohe kui meid koos nägi. Läksin tema juurde ja kallistasin teda samuti. Läksin Nicki ja Kätu juurde ja kallistasin neidki.
„Ema kaua sa teadsid sellest?“ küsisin talt.
„Mida sa mõtled?“ ema vaatas mulle küsivalt otsa.
„Ma mõtlen seda et kaua sa teadsid, et issi elus on?“ küsisin uuesti.
„Ma sain ise ka täna teada!“ vastas ta mulle. Noogutasin.
„Kas tema on mu isa vend?“ küsis Kätlin.
„Jah, tema on su isa vend e. onu.“ Ütlesin talle.
„Onu!!“ kilkas Kätlin ja kallistas teda.
„Ma ei teadnudki et mu vennal laps on! ah õigus ma unustasin mind polnud sellel ajal. Praegu sa peaksid 16. aastane olema eks ju?“ ütles issi mul.
„Jah issi rääkis mulle sinust, et sellel ajal kui mina sündisin juhtus see kohutav asi. Aga kas keegi peale meie veel teavad et sa elus oled ve?“ küsis Kätlin.
„Jah, teised teavad, vend ütles mulle et te siin olete, ta andis aadressi ka ja ma tulingi. Ma arvasin et elate ikka Rakveres.“ Rääkis isa mul.
„Aga meie lähme sööma restorani.“ Ütles isa.
„Kätlin ja Nick tulevad ka!“ ütlesin isale.
„Muidugi ma mõtlesin teid kõiki!“ ema helistas kuhugi ja ütles et meil on restoranis aeg kinni pandud. Saatsin siis Nicki ära ja ütlesin et näeme õhtul.
Restorani aeg oli meil kella 7 õhtul, niisiis oli meil aega üle 3 tunni.
Hakkasime rääkima igasugustest asjadest, rääkisin talle oma elust mida üldse teinud olen jne.
Varsti oligi aeg et sättima hakata. Läksin omatuppa, Kätule andsin külaliste toa, et ta jääb meile elame. Otsisin igasugused kleidid välja mida üldse selga panna. Lõpuks leidsin sobiva. Helesinise kleidi, valged kingad, kaelakee mis Joe mulle andis, kui me nooremad olime. Hõbedane rist.
Finally kui valmis sain, liikusin Kätu tuppa. Astusin sisse ja nägin vapustavalt ilusat tüdrukut. Tal oli roosa kleit, juuksed üles pandud, Chrisi kingitud kaelakee?
„Kätu sa oled vapustavalt ilus! Kas see on Chrisi kingitud kaelakee?“ küsisin talt. Tüdruk punastas ja noogutas.
„Ma tahan et midagi temast oleks minu ligidal, isegi kui ta isiklikult siin pole.“ Rääkis ta ja naeratas.
Keegi koputas uksele.
„tüdrukud aeg minna!“ ütles ema teiselt poolt.
„Kohe tuleme!“ karjusime koos vastu ja hakkasime naerma. Läksime koos peegli ette ja naeratasime.
„Me oleme koos ikka võrratud!“ ütlesin talle ja naersime jälle.
Läksime alla ja nägime Nicki valges smokingus. Ta nägi nii nunnu praegu välja.
„Vou kena!“ ütlesin talle.
„Ja teie! Te olete imeilusad!“ ütles ta meile. Punastasime mõlemad.
„Olgu lapsed lähme nüüd!“ ütles isa. Liikusime välja ja istusime limusiini.

Autos rääkisime juttu, meenutasime häid aegu kuni Nickile kõne tuli.
„Ja ma kuulen… jah ma olen ta vend, kas on juhtunud midagi? … MIDA? … aitäh…“ Nick lõpetas kõne ning oli väga närviline, pooleldi pisarates.
„Nick mis juhtus?“ muutusin mina ka juba kannatamatuks.
„Kevin… Kevin on haiglas!“

ma lihtsalt armastan seda juttu , jb foorumis olen üks nendest , kes on sellest jutust sõltuvuses , leidsin su siiit ka ja otsustasin siin ka kommenteerida , et see jutt on lihtsalt SUPER !