Kõik, mida vaja ja rohkemgi veel

Niisiiis. Meil oli koolis emakeelepäevade raames täna lühijuttude kirjutamise võistlus. Kümme teemat oli ette antud, kes teada tahab, mis need olid, võib küsida vabalt. Igatahes, ma loodan, et mul läheb hästi. Minu enda arust on see jutt suhteliselt hästi välja tulnud. Jano. Lugege siis. :)
__________

On öö, minu lemmik aeg. Väljas on pime, aga ma olen sellega harjunud. Sean sammud mere poole. Ma armastan merd. Meri on rahustav, seal suudan ma kõik argipäeva mured unustada. Peagi olen kohal. Õrn tuulehoog toob mulle vastu värske adru lõhna. Nii mõndagi häirib see, aga tegelikult on see mõnus. Vajab lihtsalt harjumist.

Astun liivale ja võtan jalanõud jalast. Liiv on pehme, aga see pole soe, nagu te arvata võiksite. See on päris külm, on sügis ju. Siiski pole mul selle vastu midagi. Lähen üpris veepiiri lähedale, ning istun maha. Surun varbad liiva sisse ning jään mõtlema.

Taevas on tuhandeid tähti, mis säravad mulle vastu, kui ma pilgu üles suunan. Mu näole valgub nukker naeratus. Tähed, need kõike ilusamad asjad siin ilmas, meenutavad mulle mu lähedasi, kes on nüüdseks lahkunud. Sisimas tean, et iga üks neist on kusagil seal üleval ja särab eriti heledalt, just neile, kes maha on jäänud. Lasen ennast vaikselt selili ja vaatan edasi. Raske oleks ette kujutada midagi ilusamat. Olen pikalt mõtetes, kuid ajan ennast lõpuks püsti. Liigun mööda rannaäärt edasi ning üks hetk surun taas jalanõud jalga. Tuul on tõusnud.

Liigun muulile, et jälgida neid võimsaid laineid, mis vastu kive peksavad. Hetkeks tuleb tahtmine end lainetesse visata ja sinna jäädagi. See mõte kaob mu peast aga hetk hiljem, kui ma suunan pilgu taas ülesse ja näen ühte tähte eriti säravalt helendamas. Kuskil südames tean, et see on mu ema, kes mind ülevalt jälgib. Tean, et ta tahab mulle ainult parimat ja olen selle üle õnnelik.

Langetan pea ning jälgin taas laineid. Just sel hetkel saabub üks, mis on eriti tugev ning pritsib mulle näkku veidi soolast merevett. Ma ei vaevugi seda ära pühkima. Veel üks asi, mis mulle mere juures väga meeldib. Mõtlen taas tähtedele, kuigi ise jälgin laineid. Mõtlen oma emale. Kõigile, kes on mu jätnud, kuid samas on siiski minuga. Kui pilgu tõstan, avastan, et väljas on hakanud valgemaks minema. Koidu kuma eemaldab kõik ülejäänud mõtted mu peast. Naeratan veel vaikselt tähtede poole, kes nüüd tänu sügispäikesele hajuma hakkavad. Kuigi neid varsti pole, tean, et tegelikult on nad koguaeg seal. Jalutan vaikselt mööda muuli tagasi rannale, ning võtan nukralt, kuid samas ka õnnelikult suuna kodu poole.

Kodus ootab mind isa ja enne kooli veel paar tundi und. Kuigi tegelikult poleks vajalik magada, sest ma pole kunagi peale oma öiseid jalutuskäike väsinud. Need lihtsalt rahustavad. Siiski suundun koju jõudes vastu vaidlemata magama. Mõtlen, et on parem, kui isa ei tea, et ma öösiti jalutamas käin. Sisimas olen aga kindel, et ta on sellest teadlik. Hommikul söögilauas istudes naeratab isa mulle rahulikult ja ma tean, et tal pole midagi minu rännakute vastu. Ka talle endale meeldib meri. Vahest sõnan ma talle: „Paljud otsivad elu mõtet. Minu jaoks ongi elu mõte meri ja tähed. Meri, tähed ja sina,“ ning ta noogutab mulle sellepeale naeratades. Tean, et ta on selle üle õnnelik.

Ka peale kooli sammun mere poole, kuigi taevas pole veel tähti näha. Minu südames, on need alati seal. Rand on tühi, aga nii ongi kõige parem. Täna ma ei istu. Lihtsalt seisan vee piiril, kus aegajalt lained mu jalanõudeni ulatuvad. Sellest pole midagi.

Kuulen vaikselt, kuidas keegi mulle selja tagant läheneb. Ma ei vaata taha, sest saan kohe aru, kes see on. Isa tuleb ja seisatab, võtab mu õlgade ümbert kinni ning koos vaatame me edasi lainetesse. Vaikselt, õige tasa liigub ta taha poole ning ma ei hakka vastu puiklema. Tunnen, et ta hoolib minust. Olen seda alati teadnud, kuid on tore, kui ta ka sellest märku annab. Ta ei soovi minust ilma jääda nii, nagu jäi mu emast. Kopsupõletiku tõttu. Pisar veereb üle mu põse. Mulle meeldib nii. Ma tean, et ma olen emotsionaalne ning ma ei kavatsegi seda varjata.
Liigume isaga koju, et ma saaksin siis videvikuks taas tagasi tulla. Hea meelega jääksin kohe siia, kuid on vaja ka õppida ja isa eest hoolitseda. Kui videvik saabub, olen ma mere ääres tagasi. Vaikselt jälgin, kuidas tähed mulle taaskord naeratavad. Mida aega edasi, seda heledamalt. Tunnen, et siia ma kuulungi. Vaikselt mõeldes ja igatsedes läheb jälle mööda üks öö. Nii pikk, kuid samas nii lühike.

Täna olen jäänud kauemaks, kui oleks pidanud. Kuulen kaugelt, kuidas autod liikuma hakkavad. Bussid hakkavad taas sõitma ning algabki uus päev. Peale kooli mul täna aega tulla pole. Mind ootab trenn. Veel üks asi, mida ma armastan. Ujumine. See kuulub mere juurde, kas pole? Kuna on sügis, siis meres kahjuks ujuda ei saa. Aga ma teen seda siinsamas, lähedal.

Peale trenni käin kodus ja teen süüa, et isal poleks vaja ise sellega töölt tulles tegelema hakata, ning suundun siis taas mereäärde. On reede õhtu. Linnas elu keeb, kuid rannas on kõik nii, nagu alati. Nii, nagu see ka alatiseks jääma peaks. Olles istunud veepiiril juba tükk aega, kuulen, kuidas keegi tuleb. Aga ei, see pole isa. Need sammud on mulle võõrad, kuid usun, et mitte enam kauaks.

Keegi istub minu kõrvale maha. Mõtetes tänan teda selle eest, et ta mu vaikust rikkuma ei hakka. Mõtleme kumbki oma mõtteid ning isegi hommiku hakul, kui on aeg koju liikuda, ei räägi me midagi. Saan talt lihtsa, kuid sooja kallistuse ning seejärel liigume eri suundades. Ta ei lubanud tagasi tulla, aga ma tean, et seda ta teeb. Teeb alati. Me mõlemad armastame merd ja nii see ka jääb. Seda ei muuda enam miski.

Mul on kahju. :/
Tore, kui meeldis. (:

Hea oli (Y).

mis need teemad olid sis ? : D

Tore kui meeldis. (:


1. kohtumine
2. põgenemine
3. ootus(igatsus)
4. armastus
5. juhtum
6. valu (kurbus, mure)
7. üllatus
8. unistus
9. meri
10. vihkamine (kättemaks)

(underlined - need, mida mul ka sees oli, punane ja bold - põhiteema)

Ketshu, mulle niiniinii meeldis. :)
Mind ei muutnud kurvaks, vaid natuke tõsiseks lihtsalt.
Mingid kirjavead leidsin ka siit-sealt, aga need ei oma tähtsust.
Sa peaksid sagedamini kirjutama. :*

Tore, kui sulle meeldis, Liinakallike.:*
Mnjaa, mind ennast ka tegelikult.
Oeh. Ma teadsin, et isegi selle tunnise kontrollimise peale ma kõike õigeks ei saa.
No, eks vaatab. Kui ideid tuleb, siis võibolla isegi kirjutan. (:

Ei usu. Tegelt ka.
Ma tean, et olid lühikesed. Ma kind of mõtlesingi nii.
Mina igatsesin. Ei peaks praegu pead vaevama vähemalt, kas mul läheb hästi või mitte. Seljuhul poleks kindlasti läinud.
Kuule, arvataon, et Päll kuri oli.

Uut lühikat. Kunagi ikka. Rõhk sõnal kunagi.

Mul on teile häid uudiseid.
Niisiis, täna oli ametlikult emakeelepäevade lõpetamine.
Mul läks hästi isegi. :)
Meie vanusegrupis...8-9 klass..
Jagasin esimest ja teist kohta koos ühe kaheksanda klassi poisiga.
Tore, eks?
Auhinnad saab kätte järgmisel veerandil küll alles..veerandialguses pannakse üles need ja selgitatakse välja ka publiku lemmik.

Ma olen seda mujalt lugenud. Mulle nii nii nii meeldib see jutt. Sellele võiks järg olla. ^^
Sa kirjutad ju nii hästi. Keit sa peaks tõsiselt veel veel veel kirjutama. (:

Tore, kui sulle meeldib, Annu. Kusjuures.. ma kunagi kirjanduse tunnis isegi alustasin nö. järjega.. Paeks üles otsima, vaatama mis saab sellest. (:
Aitäh sulle, Annu. I'll do my best selles veel kirjutamise osas. ^^

Annu andis mulle inspiratsiooni ja olek oli ka siuke mõnus, niiet ma suutsin midagi valmis kirjutada. Huvitav on see, et selle jutu puhul olen ma rahul sellega, mis ma valmis kirjutan. Tavaliselt seda ei juhtu. Kes teab, võibolla tuleb see kunagi lühijuttude alt ära tõsta. (:

________

Avastan end taas mereäärest. Ma pole pikka aega siia sattunud. Väga pikka. Vaatan laineid, mis takistvad mere jäätumist. Tunnen, et olen tõesti koju tagasi jõudnud. Vahepeal pidin aega veetma väga paljude erinevate inimestega ja mu suhtumine on muutunud, kuid mitte nii kohutavalt. Olen siiski samasugune nagu varem, kui mulle selleks võimalus antakse. Samamoodi rahulik, mõtlik. Koolis on see raske, koormus on suur ja niisama olemise aega jääb vähe. Kui koju jõuangi vahel, siis tahaks lihtsalt puhata.

Vaatan rannal ringi, rahvast pole, nagu ikka. Eemal, muulil seisab tuttav kuju. Millegipärast on ta mul kogu aeg mõtetes püsinud. Nagu ei tahakski ta kunagi sealt lahkuda. Naeratan oma mõtete peale ja sean sammud tema poole. Liigun vaikselt, tahtmata tähelepanu äratada. Siiski pöörab ta pea ja naeratab mind nähes. Temani jõudes kingin talle õrna sooja kallistuse ning jään siis tema kõrvale seisma, laineid jälgides. "Sind pole ammu siin näha olnud," sosistab ta vaikselt ja ulatab mulle ümbriku. Naeratan ja pistan viimase tasku vaiksete sõnadega:"Koolis oli kiire." See kõlab tüüpilise vabandusena, kuid seekord on see tõsi. Siiski tunnen ennast süüdi, et ma aega ei leidnud.

Vaikides seisame seal mitmeid tunde. Tunnen, kuidas ta minu poole pöördub. Koos jalutame me merest eemale. Jõudes rajani lähevad meie teed lahku. Kallistan teda taaskord ja sean naeratades sammud kodu poole. Pilku seljataha viies näen, kuidas ta veel seal seisab. Jõuan koju küllaltki hilja. Isa vaatab mind mureliku pilguga kuid sõnadeta teen talle selgeks, et minuga on kõik korras ja lähen köögi poole, et teed teha. Haaran veel köögi kapist šokolaadi ja suundun oma tuppa. Toas tuld põlema panemata asetan teetassi pisikesele lauakesel voodi kõrval ning süütan küünlad. Sean end voodis mugavalt istuma ja erinevalt tavalistest päevadest ei ava ma oma arvutit vaid võtan taskust ümbriku. Enne kui selle avan murran veel šokolaadi tükkideks ning süvenen siis täielikult lugemisse.

Tekst kollakatel paberilehtedel on kirja pandud korraliku, kuid siiski poisiliku käekirjaga. Naeratan selle peale. Aegajalt rüüpan teed, kuid seda juhtub harva. Noormehe mõtted on segased ent ma mõistan teda täielikult. Lugemise lõpetamisel võtan ma hetke mõtlemiseks ja šokolaadi söömiseks. Sirutan käe laual asetseva paberiploki poole ja kirjutan. Kirjutan kõik endast välja. Oma viimaste nädalate mõtted, tunded, tähtsamad sündmused. Ma ei kahtle hetkekski, kas on hea mõte kõike seda mainida, usaldan noormeest täielikult. Lõpetan kirja oma eesnime esitähega, nagu oli seda teinud temagi ja asetan selle siis ümbrikusse. Ma ei loe seda üle, sest nii leian ma alati, et kõik on nii valesti, isegi kui ei ole. Sulgen ümbriku ja asetan selle lauakesele õiget hetke ootama. Joon silmi sulgedes teed ja tühjendan oma pea mõtetest. Jõuan veel teetassi kõrvale panna, enne kui magama vajun. Ärkan hetkeks, tundes, kuidas isa mulle teki peale asetab. "Ma armastan sind," sosistan vaikselt ning uinun taas.


Silmi avades avastan, et toas on pime. Arvan, et ma pole väga kaua maganud, kuid hetk hiljem avastan, et magasin liigagi kaua. Turtsatan naerma, kui jõuan järeldusele, et see oli tervelt 16 tundi und. Tunnen end täielikul väljapuhanuna. Kella järgi otsustades on isa veel tööl, kuid peaks õige pea saabuma, seega suundun kööki, et meile õhtusöök valmistada. Naeratan külmkapist kana leides ja asun siis valmistama tema lemmikut, kanakarrikastet. Isa saabub koju just siis, kui olen söömise lõpetanud. Soovin talle head isu ning suundun siis oma tuppa, et sealt kiri võtta ning seejärel sean sammud taas oma meelispaika, mereäärde. Jõuan päris tükk aega mõelda, enne kui kuulen tuttavaid samme oma seljataga. Naeratan, kuid jätkan lainete jälgimist. Sõnatult ulatab ta minuni jõudes mulle topsi kuuma kakaoga ning ma naeratan talle tänulikult. Otsustan ümbriku talle üle anda alles lahkudes.

See oli veel parem. : )
Mulle meeldib, et seda lugedes võikski lugema jääda. See jutt on sama rahulik, kui meri seal jutus. Ma ei tea, kas sa mõistad, mida ma sellega öelda tahan, aga nii on. Seda lugedes tuleb selline rahulik tunne peale. Mõnus. :)

Ma loodan, et sul jätkub inspiratsiooni ja tahet seda edasi kirjutada. ^^

Oeh.. Ma rahunesin ka maha. Ja ma suutsin isegi keskenduda.
Aga see on veider, millise rahuliku tunde see jutt tekitas. Hea. Aga veider. Mind on keeruline rahustada.
Hmm.. Väga huvitav. Mulle meeldiks, kui sa seda edasi kirjutaks. :)

Annu: Mulle meeldib, et see sulle meeldib ja et see su maha rahustab. (: Inspiratsioonist niipalju, et ma usun, et ikka saab. Ja kuna ma sellega rahul olen, siis oleks loogiline, et mul tahet seda kirjutada jätkub. :)

Kärolyn: Aitäh, Käro. :) Tore kui sulle meeldib. :) Ja ma annan endast parima, et seda edasi kirjutada. ^^

Mulle ka hullult meeldib.
Väga hästi kirjutatud.
Ja ma loodan ka, et sa seda edasi kirjutad.

Mulle ka niiniimeeldis. (:
Mind rahustas ka, muide. (:
Ja ma tõesti ei oska midagi tarka öelda. Sorry.

Keiti: Aitäh. :) Veelkord, I'll do my best edasi kirjutamise osas.

Liina: Tore kui sulle meeldis, hon. Ja sul polegi vaja midagi rohkem öelda. (:

Sa kirjutad hästi :) Palju paremini kui mina. Ja ma ootan juba, et sa edasi kirjutaks.

dodge: Oww, Thanks Sirje. ^^ Eks ma mõtlen sellele edasi kirjutamisele. :)

Ma ei ole sellega rahul..


_____________


Aeg möödub kui linnutiivul. Tema embuses seistes ja laineid jälgides on märkamatult taevas ehatama hakanud. Naeratan ja kallistan teda tugevalt. Taaskord jalutame koos mööda muuli tuttava teeristini. Vaatan talle õrnalt silma ja ulatan talle ümbriku. Õnneks on mul veel veidi aega, enne kui ma kooli tagasi pean minema. Kallistan teda veelkord ja pööran suuna kodu poole. Vaikselt astun tuppa. Isa magab juba. Võtan laualt ta tühja teetassi ja viin kööki, kus selle ka kohe ära pesen. Teen endale teed ja lähen oma tuppa, kus enne magama jäämist veel veidi loen. Suutmata raamatu tegevusele keskenduda võtan kätte kirja, mis eelmine päev noormehelt saanud olin ja loen selle veelkord läbi. Käekiri on poisi kohta ilus, lihtsasti arusaadav. Kirja veel mitmeid kordi läbi lugenud asetan selle koos oma hobustega kruusiga öökapile ja kustutanud tule asetan pea padjale ja sulen silmad. Mõttes soovin veel tundmatule noormehele head ööd ja juba olengi sukeldunud unenägude maagilisse maailma. Olen pettunud, kui uksekell mind juba paari tunni pärast äratab kustutades mu mälust need mesimagusad unenäod. Siiski vean hommikumantlit selga tõmmates näole naeratuse ja lähen võtan vastu paki, mis vanaema mulle saatnud on. Naeratan leides sealt pehme ja sooja kirju kampsuni, mis on kahte minu lemmikvärvi. Oranž ja must. Lähen teise tuppa kus vahetan riided ja tõmban siis uue kampsuni t-särgi peale. Otsustan, et peaksin täna midagi asjalikku tegema ning alustan koristamisega. Pole jälgegi sellest, et ma olen kõigest paar tundi maganud. Märkamatult mööduvad tunnid. Olen just lõpetanud vannitoa koristamisega kui isa sisse astub, kaks pitsakarpi käes. Ta nagu oleks teadnud, et ma täna tegus olen ja söögitegemiseni veel jõudnud ei ole. Istume koos lõbusalt jutustades köögilaua taha ja isa lükkab pitsad ahju soojenema. Räägime pikalt, ka veel siis kui pitsad juba otsas on. Isa uurib kuidas mu vaheaeg möödunud on ja, et kas mul on hea meel veidi pikemalt kodus olla. Loomulikult vastan ma talle jaatavalt ja muutun veidi nukraks, kui pean mõtlema sellele, et varsti on vaja jälle kooli sõita. Varsti suundub isa telekat vaatama ja mina võtan suuna oma lemmikpaika. Nii möödub terve vaheaeg. Päeval magan või toimetan lihtsalt kodus, õhtul sean sammud mere äärde ning saabun sealt alles varahommikul. Jätkame noormehega usinalt kirjavahetust. Oma viimase kirja lõppu lisan meiliaadressi, mille olen teinud justnimelt noormehega suhtlemiseks. Kui olen koolis jätkame kirjutamist just niimoodi, sest see on paratamatult kiirem, kuigi oleks armas saada kirja vana hea tiguposti teel.


Another weeks pass by. Jõuan koju aina harvem. Noormehest, keda kunagi siin samal rannal kohtasin, on saanud minu parim sõber. Siiski pole ma hetkel rannal koos temaga. Kuid ma pole ka üksi. Tõsi, K. oli enne ka siin koos meiega, kuid ta lahkus mõnikümmend minutit tagasi muigega, et ta annab meile veidi privaatsust. Tegelikult pidi ta minema ja hoolitsema oma noorema õe eest, kes oli parasjagu haige. Vaatan vaikides ja naeratades laineid ning poen rohkem enda kõrval istuva isiku kaissu. Räägin talle vaikselt enda varem siin veedetud hetkedes ning just sel hetkel teadvustan ka endale, et kunagi varem pole ma end siin nii hästi tundnud kui hetkel, koos Temaga. Lõpetan äkitselt jutu ning sosistan vaikselt:"Ma armastan sind." Mulle meeldib Talle seda öelda - mulle meeldib Talle rääkida asjadest nii nagu on, Talle oma tundeid väljendada.

Aww. Nii armas.
Mulle ka meeldib.
Sa võiksid jätkata