Armastus surmaga käekõrval käib.. [ Pooleli ]

15 osa? Lase tulla, ma juba ootan.
Esimese osa põhjal on raske jutule hinnangut anda, aga see osa oli küll hea. :)

Jaa.. läheb Twi-ks ära. Aga ma võin enda õigustuseks öelda, et mulle meeldib see jutt rohkem kui Saladusi Täis Igavik. Enjoy!


2.

Koolis olid enamus juba uudist kuulnud. Neid, kes veel midagi ei teadnud, teavitati ka kiiresti. Ei juhtu just tihti, et nii väikeses kohas keegi ära tapetakse. Olgugi, et hundi poolt. „Kas su isale helistati ka?“ küsis Rebecca mu kõrvale astudes. Pöörasin oma unise pilgu talle ning tundsin taas kadeduskihvatust rinnus. Rebecca oli mu onutütar, imeilus roheliste silmade ja tumepruunide juustega neiu. Meie mõlema isad olid tuletõrjujad. „Linnakese kaitsjad“ nagu meie neid tögavalt kutsusime. „Jah.“ vastasin ma lõpuks, pöörates pilgu taas enda ette.


Vihma tibutas vaikselt ning õu tühjenes kiiresti. Suundusin koos Rebeccaga samuti koolimaja peahoonesse, kuid kahetsesin seda koheselt. Kõikjal kostusid küsimused Katie Samuelsi kohta. „Mida ta üldse seal metsas tegi?“ küsis üks tüdruk oma sõbrannalt otse minu ees. „Palju John sulle rääkis?“ küsis Rebecca minult vaikselt. Ohkasin ning laususin siis: „Mitte palju. Vaid seda, et Katie põgenes kodust ja siis.. et ta leiti..“ „Mu isa rääkis, et ta oli nende metsamajakesse minemas. Tead küll, see, kus nad jahil olles peatusid.“ ütles Rebecca ning tõmbas kotist tunniplaani välja.


„Aa..“ pomisesin ma vaikselt, oskamata midagi paremat vastata. „Ma pean ajalootundi minema.“ ütlesin ma siis ning lahkusin kiirelt Rebecca kõrvalt. Mind ei huvitanud isegi hetkel kui ebaviisakas see minust oli. Võtsin suuna tüdrukute WC poole ja lausa vajusin uksest sisse. Sammusin peegli ette ning jõllitasin enda kahvatut nägu. Miski polnud muutunud, ikka need samad helepruunid juuksed ja sama igavad hallid silmad, kuid mul endal oli hoopis teistsugune tunne.


Pöörasin peeglile selja ning sulgesin silmad. Ma tundsin, kuidas ta lähemale jõudis, kuulsin ta kiireid samme enda taga. Ning tardusin. Ma ootasin, et ta mu tapaks. Et see õudus läbi saaks.. Uks avanes ning kolm tüdrukut sammusid omavahel vesteldes sisse. Nad heitsid mulle ühe veidra pilgu, kuid jätkasid siis oma vestlust teemal: Missugune puuder katab kõige paremini. Pööritasin silmi ning tungisin nende vahelt läbi, suundudes taas koridori. Kell helises ning ma tõttasin ajalooklassi poole, tegemata välja nendest samadest tibidest, kes mu taga nüüd juba Katie Samuelsist rääkisid.


Ohates vajusin oma kohale klassi tagaosas, asetasin koti lauale ja noogutasin Norale, oma pinginaabrile. Üritasin keskenduda õpetaja jutule teise maailmasõja tagajärgedest, kuid mu mõtted püsisid jonnakalt unenäo ja Katie juures. Kus oli siin seos? Ohkasin natuke liiga valjusti, pälvides sellega ühe klassivenna pilgu. Kui teda klassivennaks nimetada sai. Noormees käis küll meie klassis, kuid hoidis meie tegemistest eemale ja ei suhelnud meiega. Ta suhtles ainult enda õdede ja vennaga, kes ka siin koolis käisid.


Pöörasin pilgu kähku kõrvale ning lootsin, et ka tema sama teeb. Ta ajas mulle judinad peale. Pehmelt öeldes. Uuesti pilku tõstes märkasin, et ta vaatas mind endiselt. Ta pilk polnudki õel, nagu tavaliselt. Võib isegi öelda, et ta vaatas mind huviga. Tundsin, kuidas ma punastan ning pöördusin Nora poole, uurides hoolega tema vihikusse kirjutatud kaht lauset. „See veider kutt vahib sind.“ sosistas Nora. „Ära vaata tema poole.“ sosistasin ma vastu ning kirjutasin samad laused ka enda vihikusse. Õnneks helises kell ning ma pääsesin tema pilkude alt.

____________________

PIKKI JA SISUKAID KOMMENTAARE!!!

TWIIIIII!
Ei, aga hea on. (Y)
Kuigi kohati tundub nagu Ebony kujutaks seda kõike endale ette... ja see, et ta selle sõbranna või kellegagi juhtunut unes nägi, oli ka ülimalt kahtlane.
Ootan juba uut!
(Parem kiiresti. )

Emm...
Tead, mul on kriitikat.
LIIGA TWI!
Ja noh... kui nii edasi läheb, ma ei suuda seda enam lugeda. (A)
Hetkel VEEL ootan uut.

Ma täitsa usun, sest ma kirjutasin selle jutu alguse pärast Noorkuu lugemist. Aga neid osi, mis mul ette on kirjutatud, ma muutma ei hakka. Mõned osad on suht Twid, mõned vähem. Elad üle. Aga tänud kriitika eest. Ma siis uutes osades katsun vähem seda teemat sisse panna. Uus osa siis igatahes. Ja endiselt palun pikki ja sisukaid kommentaare. Enjoy!


4.

„No aga siinus alfast on ju vastaskaatet jagatud hüpotenuusiga!“ naeris Alec ning paljastas oma säravvalged hambad. „Misasi see koosinus siis on?“ küsisin ma kulmu kortsutades, olles kindel, et minu vastus on õige. „Lähiskaateti ja hüpotenuusi jagatis.“ vastas Alec rahulikult. „Kuraaat..“ pomisesin ma vaikselt ning parandasin vastuse ära. „See on ju kõigest kordamine.“ naeris Alec mu mossis näo üle. „Sinu jaoks on nähtavasti kõik kordamine, härra Geenius.“ laususin ma pahaselt turtsudes. Alec tõsines hetkega ning ulatas mulle õpiku, ise püsti tõustes.


„Ma peaks nüüd minema. Tund lõppeb ka kohe..“ lausus ta oma tavapäraselt vaiksel toonil ning eemaldus pingist paari sammu võrra. „Ma tegin ainult nalja.“ ütlesin ma vabandavalt ning toppisin õpiku ja vihiku kotti tagasi. „Jah, ma tean. Aga siiski. Lõuna hakkab ka ja mu õed ootavad kindlasti.“ ütles ta süngel pilgul aknast välja põrnitsedes. Siis pöördus ta uuesti minu poole ja küsis: „Tuled ka?“ Noogutasin rõõmsalt ja tõusin samuti püsti.


„Sa oled vist oma õdedega väga lähedane.“ ütlesin ma tema kõrval söökla poole jalutades. „Noh, kuidas võtta. Hayleigh saab kõigiga läbi ja temaga olen ma tõesti lähedane. Aga Hazel.. .“ Alec peatus hetkeks, et sobivaid sõnu leida. „Ta on väga umbusklik teiste suhtes, kohati isegi paranoiline. Ja ta võib üpris õel olla. Kuid sisimas on ta heasüdamlik, ta lihtsalt tahab karmi mutti mängida ja ei näita oma sisemust väga välja.“ seletas Alec. „Ja Emerson?“ küsisin ma. Samas märkasin sööklaust paistmas ja tundsin pettumusekihvatust, et see vestlus kohe läbi saab. „Tema on Hayleigh'iga koguaeg koos. Ta on üldiselt selline vaikne poiss. Aga teda saab usaldada.“ rääkis Alec ning avas mulle sööklaukse.


„Ma pean nüüd minema,“ ütles poiss vaikselt ja vaatas oma laua poole, kus Emerson, Hayleigh ja Hazel juba istusid. „Jah, mina ka.“ vastasin ma naeratust näole manades ning vaatasin enda laua poole, mille tagant mu sõbrad paistsid. Heitsin veel korraks pilgu Alec’ile ning jalutasin siis oma laua juurde, potsatades selle taha istuma.


Lauas võttis kohe maad vaikus ning kõik vaatasid mind äreval pilgul. „Mida?“ küsisin ma kohkunult ringi vaadates. „Mida sa koos temaga tegid?“ küsis Nora ning vahtis Alec’i poole. „Ära jõllita teda. Ja ta õpetas mulle matat.“ sosistasin ma vaikselt ning piilusin korraks nende laua poole. „Jajah..“ muigas Rebecca ning rüüpas lonksu oma kokast. Lõuna jätkus juba tavapärastel teemadel, kuid minu mõtted püsisid endiselt Alec’i juures. Ta oli nii.. „Külm..“ lausus Nora, lõpetades sellega mu mõtte.


Heitsin kohkunud pilgu tema poole. Nora väristas õlgu ning pani endale jaki selga. „Mis sa ütlesid?“ küsisin ma teda põrnitsedes. Nora vahtis mind segaduses ilmel ning lausus: „Külm. Mul on külm.“ Ohkasin vaikselt ning suunasin pilgu oma kätele kui kogu laudkond naerma pahvatas. „Ära siis punasta.“ naeris Brad. Poiss oli Rebecca kutt ning see oli ka ainus põhjus, miks ma ta välja kannatasin. Vaatasin toetust otsides Alec’i poole ning märkasin, et tema vaatas samuti minu suunas. Poiss naeratas julgustavalt ning jätkas siis vestlust Emersoniga. „Ebony on armunuuud!“ siristas Nora mu kõrva ääres, põhjustades sellega järjekordse naerupahvaku mu sõprade hulgas. Tõusin püsti ning jalutasin vihaselt sööklast välja.

Mind ei häiri see Twi-teema eriti. Vähemalt veel mitte.
Ma tahaks midagi tarka ja asjalikku ja mida iganes veel öelda, aga ma ei oska.
Mulle üliväga meeldib.

MA ARMASTAN SIND!
Twi - teema!
You are the best!
Aarrgghhh! See algus meenutas mulle nii väga seda kuidas Bella ja Edward seal sööklas olid ja teineteisele otsa vaatasid!
Gaash.
Nii, ma üritan nüüd rahuneda.
UUT ! RUTTU! KOHE! NÜÜD! SIIN! ja PRAEGU!

oojaaa ..
sa kirjutad nii hästi. kõik see sõnastus ja.. no super. lisaks on jutt ülii hea .

Super hea jutt ja millal uus tuleb??

Tegelikult .. pole jõudned veel twilighti vaadata - shit .

Esimene osa , oli kuidagi , romaani või .. mm .. Luuleline , vähemalt see kirjeldus , sorry .. ma peksan segast .

Aga , edasi .. Eluhea .. hakkas meeldima . Sõu , seega uut . ? : )

Okei.. nüüd te kindlasti vaatasite, et mina olen kirjutanud ja et uus osa on. Sorry, aga ei. Ma olen praegu haige nii, et uut osa ei saa veel lähema aja jooksul, aga kui ma terveks saan, siis saate kohe mitu

Okei, mul täna juba parem nii, et saate siis oma kaks osa. Siis tuleb esimene. Enjoy!


5.

„Me ju ainult lõõpisime..“ tegi Nora järgmise katse minu rääkima panemiseks. Olin terve geograafia tunni kangekaelselt vaikinud ega kavatsenud nüüdki talle midagi vastata. „Kui ta sulle päriselt ei meeldiks, poleks sa nii reageerinud.“ lausus Nora teadjalikul ilmel. Tundsin raevu endas kasvamas ning pöördusin tema poole. Kavatsesin ta läbi sõimata, hoolimata faktist, et geograafia tund alles peal oli ja me esimeses pingis istusime. Järsku peatas mind õpetaja hääl: „Ebony?“


Vaatasin talle otsa ning mõistsin siis, et ma polnud küsimust kuulnudki. „Ee.. jah?“ laususin ma kõhklevalt. Nii mõnedki turtsatasid, kuid õpetaja range pilk sundis neid vaikima. „Tead sa vastust?“ küsis ta kurjal toonil ning sammus tagasi kaardi juurde, näidates kaardikepiga mingile kohale Aasias. „Everest,“ kuulsin kedagi lausumas. Pikemalt mõtlemata ütlesin vastuseks: „Mount Everest.“ Õpetaja põrnitses mind hetke kurjalt, naeratas siis oma vildakat naeratust ning seletas edasi. Ohkasin kergendunult ning vaatasin selja taha, et näha, kes mind hädast välja aitas. Ümber pöörates nägin Alec'i silma pilgutamas. „Geenius..“ laususin ma muiates ning pöörasin tagasi.


„Mis küsimus üldse oli?“ küsisin ma Noralt kui me bioloogia klassi poole suundusime. „Mis mägi vallutati 29. mail 1953..“ lausus Nora. „Äh, ma teadsin seda isegi..“ pomisesin ma endamisi. „Ma küll mitte.“ muigas Nora ning astus klassi. „Oi ei..“ pomises ta tüdinud toonil ning viipas prožektori poole, mis üles oli seatud. „Jälle mõni igav film bakterite paljunemisest..“ ohkas neiu ning istus oma kohale. Maandusin ta kõrvale ja jäin kella ootama.


Ohkasin sügavalt, teenides sellega õpetaja kurja pilgu, ning painutasin krampis sõrmi. Me olime juba 20 minutit vaadanud filmi seedeorganitest ning selle kohta märkmeid teinud. Igal teisel ajal oleks ma selle aja Noraga lobisemise peale kulutanud, kuid õpetaja teatas, et homme on filmi teema peale töö. Võtsin pastaka taas kätte ja asusin uuesti kirjutama. „Miks sa vaevud?“ kostus küsimus mu kõrvalt. Vaatasin üllatunult kõrvalpinki ning nägin seal istumas Alec'i.


„Homme tuleb töö ju.“ sosistasin ma vastu ning kirjutasin veel ühe sõna, mille tähendusest mul õrna aimugi polnud, üles. „Croeb räägib seda koguaeg. Ta pole kunagi oma lubadusi täide viinud. Ja kui sa tõesti kardad, et töö tuleb, siis vaata kodus see film uuesti üle.“ rääkis Alec vaiksel toonil. Kuigi tema jaoks oli see tavapärasest hääletoonist vaid mõnevõrra vaiksem. „Jalutan õpetaja juurde ja teatan, et tahan endale filmi koopiat?“ küsisin ma Alec'ilt ning turtsatasin tahtmatult, kujutledes õpetaja nägu sellise küsimuse peale. „Grayson ja Caldwell, miilustada võite hiljem. Täpsemalt terve kaheksanda tunni siin klassis. Te jääte pärast tunde.“ käratas õpetaja karmil toonil.


Ohates nihutasin end otse toolile istuma ning toetasin pea kätele, jäädes mao sisemust vahtima. „Need filmid on internetis olemas.“ kuulsin Alec'i lausumas. Noogutasin – näitamaks, et olin ta lauset kuulnud – ning süvenesin taas filmi, tehes aeg ajalt vihikusse märkmeid.

PALUN PIKKI JA SISUKAID KOMMENTAARE NING KRIITIKAT!!

Alec on nunnu.
Tegelikult.. ma ei oska midagi öelda, nii et ära asjalikku kommentaari oota.
Igatahes.. mulle meeldib. :)

Üle pika aja siis uus osa. No.. sellega on nii, et kui mulle pinda ei käida, siis ma unustan lihtsalt osade lisamise ära.. Enjoy!

7.

Lõpuks avanes uks vaikse kääksatusega ning Alec astus särava naeratusega sisse. Muigasin ning võtsin vastu paberikuhja, mille ta mulle ulatas. Croeb vaatas meid kahtlustavalt ning lausus: „Mul on asjaajamisi teha. Teie tehke siin tööd ja ei mingit miilustamist minu klassiruumis!“ Punastasin ning pöörasin pea kõrvale, et Alec seda ei märkaks. Õpetaja sammus klassist välja ning minu üllatuseks pahvatas Alec mu kõrval naerma.


„Isegi mina pole nii vanamoeline.“ lausus poiss läbi naeru, kuid tõsines siis veidike. „Isegi?“ küsisin ma kulmu kortsutades. „Noh, mu vanemad on vanamoelised ja siis mind on ka nii kasvatatud.“ seletas poiss ning pööras pilgu paberitele laual. „Kust me alustame?“ küsis ta minu poole pöördudes ning paljastas taas oma särava hammasterea. „Mul pole õrna aimugi..“ pomisesin ma vaikselt, pimestatuna tema naeratusest. „Ma arvan, et alustame algusest.“ naeris Alec, pannes ka minu turtsatama. Võtsime ette ühe töölehe ja asusime seda koos täitma. Proovisin keskenduda ülesannetele, kuid mu mõtteid hajutas taas Alec’i poolt tulev jahe õhk.


„Desoksüribonukleiinhape,“ laususin ma sõrmega ühele lüngale viibates. Alec heitis pilgu küsimusele ning kirjutas muiates vastuse lahtrisse. „Sa polegi igas aines nii oskamatu kui matemaatikas.“ lausus Alec. Ma arvasin juba, et ta mõnitab mind, kuid oma pilku temale viies nägin ta huulil mänglevat naeratust. Endale seda teadvustamata viisin pilgu ta huultele. Nihkusin lähemale kuni meie suud kriitiliselt lähestikku olid. Tundsin ta jäist hingeõhku näol ning sirutasin käe välja, et sõrmed läbi ta pronksjate juuste libistada.


Just sel hetkel avanes uks ja õpetaja Croeb astus sisse. „Ma ju ütlesin, ei mingit miilustamist!“ käratas ta kurjalt, pannes sellega mind piinlikusest punastama ja Aleci muigama. Õnneks helises kell ning Alec tõusis püsti. Järgisin tema eeskuju, kuid kuulsin kohe õpetajat lausumas: „Enne ei lähe te siit kuhugi kui kõik töölehed täidetud pole!“ Ohkasin sügavalt ning tahtsin juba tagasi toolile istuda kui Alec lehed enda kätte haaras. „Sellisel juhul võime me minna.“ lausus ta minu poole pöördudes ning pilgutas mulle silma.


Jalutasime klassist välja, jättes õpetaja imestunult sinna täidetud töölehti lappama. „Kui sa selline geenius poleks, siis ma ei olekski vist täna koju jõudnud.“ laususin ma mööda koridori kappide poole jalutades. „Siis sul ju vedas, et ma kohal olin. Samas kui ma poleks sinuga tunnis rääkinud, poleks me kumbki pärast tunde jäänudki.“ lausus Alec ning pani enda õpikud kappi luku taha. „Ma ei kahetse midagi,“ laususin ma vaikselt ning panin ka enda õpikud kappi.


Kui ma ümber pöörasin, seisis Alec minu ees ning vaatas mulle tungivalt silma. Kortsutasin kulmu, märgates ta silmade veidrat värvi. See oleks nagu punaka varjundiga helepruun olnud. Justkui punastele silmadele oleks läbipaistev, veidike pruun lääts pandud. Hingasin sügavalt sisse ning jäin teda küsivalt vaatama. „Ma pole sulle hea,“ lausus Alec lõpuks ning tema näol peegeldus piinatud ilme. „Miks sa seda arvad?“ küsisin ma kurvaks muutudes. Arvatavasti oli see lihtsalt tema viis mulle ära öelda.


„Ma ei arva, ma tean.“ lausus Alec ning sammus minust eemale, aknalaua juurde. „Ja miks siis?“ pärisin ma edasi. „Sest..“ alustas Alec ja suunas pilgu lakke, lootes sealt sobivaid sõnu leida. „Ma pole..“ alustas ta, kuid vaikis taas. Sammusin tema juurde ning vaatasin talle silma. Alec ohkas ning lausus lõpuks: „Ma olen ohtlik.“

Lõpp oli väga Twi. Aga mind ei häirinud.
Alec tundub.. liiga hea no.
UUT. :)

See on liiga hea lihtsalt , kärka , ^^!

Ja ma avastan järjest ettekirjutatud osi, mis üles panemata on jäänud..

8.

„Ohtlik?“ kordasin ma kulme kergitades. See oli nüüd küll uus lähenemine.. „Jah, ohtlik.“ kordas Alec ning pööras end akna poole. „Päike tuleb välja..“ märkisin ma pilvede liikumist jälgides. Alec mühatas mu kõrval ja ütles siis: „Ma pean minema.“ Enne kui ma vastu vaielda jõudsin, sammus ta juba mööda koridori esiukse poole. Lähemal vaatlusel selgus, et seal seisis ka Hazel.


Kortsutasin kulmu – minu teada olid neiul juba tunnid läbi. Kui ma uuesti pilgu aknast välja pöörasin, oli päike asendunud sünge taeva ja vihmapiiskadega, mis aeglaselt maale langesid. Ohkasin sügavalt, selline see Forks'i ilm juba kord oli. Läbi akna nägin, kuidas Hazel ja Alec üle parkimisplatsi jalutasid ning siis ühte sportautosse istusid. Kuna Hazel läks rooli, eeldasin ma, et auto kuulus temale. Vinnasin koti õlale ning jalutasin samuti koolimajast välja.


Nüüdseks sadas juba paduvihma ning ma jõudsin enda autoni läbimärjana. Avasin ukse ning istusin rooli taha, visates koti kõrvalistmele. Istusin veidi aega paigal ning panin siis mootori käima ja lahkusin kooli territooriumilt.


„Kus sa nii kaua olid?“ John tormas esikusse ja käis pilkudega üle mu läbimärja keha. Siis viis ta oma karmi pilgu mulle ning jäi vastust ootama. „Ma jäin pärast tunde, sest ma lobisesin bioloogias.. Noraga.“ laususin ma vaikselt ja riputasin läbimärja mantli nagisse. John ohkas ning lausus: „Järgmine kord palun helista kui sul kauem läheb.“ Noogutasin ja sammusin väsinuna trepist üles. Enda tuppa jõudes haarasin ma kapist enda flanellpidžaamad ja suundusin kuuma duši alla.


Pool tundi hiljem väljusin ma vannitoast ning sidusin trepist alla minnes juuksed hobusesabasse. „Kas sa tahad ka kakaod?“ küsisin ma pead elutoa ukse vahelt sisse pistes. John raputas pead ning süvenes taas uudistesse. Jalutasin kööki ning panin piima keema. Uudiseid nähes meenus mulle taas Katie Samuels. Hundi poolt rünnatud saada.. Õudne. „Piim keeb üle kohe,“ märkis isa kööki astudes. Keerasin pliidi kinni ja valasin piima tassi, kakaopulbri peale.


„Kas Katie kohta on uudiseid?“ küsisin ma ebalevalt. John vaatas mind hetke ja lausus: „Nüüd on kindlaks tehtud, et ta isa oli jälle joonud ja peksis teda. Katie otsustas lahkuda ja kuna tal kuskile minna polnud, hakkas ta nende jahimajakesse minema. Aga tee peal ründas teda hunt. Ta suri sisemistesse vigastustesse ja verekaotusesse.“ Ohkasin vaikselt ja haarasin kapi pealt tassi. „Ma lähen õppima,“ laususin ma köögist välja jalutades ja kõndisin trepist üles.