Life's not meant to be easy (#55+epiloog, LÕPETATUD.]

Okei, ma panen siis ka siia oma jutu üles

1.
Laura avas pikkamisi silmad. Oiates lõi ta käe laubale ja tõusis istuli ning avastas samas, et oli esimene, kes ärkas. Tapvast peavalust ja iiveldustundest hoolimata vaatas ta ringi. Nad kõik olid siin, kõik, kellega eelmisel õhtul pidu oli pandud. Priit, kelle voodi peal Laura ja tema sõbranna Kai-Liis lebasid, tukkus ise südamerahus põrandal. Laura ohkas, ajas end püsti ja manööverdas kõigist magajatest mööda uksest välja, sihiks vannituba.

Sinna ta aga ei jõudnudki. Köögist vaatas talle vastu väga võõras nägu. Polnud ka ime - Priidu juures polnud enne pidu olnud. See keegi ei näinud üldse paha välja: helepruunid sassis juuksed, pikka kasvu ja sale, Laurast ehk kaks aastat vanem, mitte rohkem. Ta tundus nii vennalik, nii oma ja kodune, kui ta seal rahulikult ajakirja sirvis ning sealjuures vorstivõileiba näksis, et Laura oma ülikoolis käivast vennast puudust tundma hakkas.

"Tere," hüüdis see keegi nüüd köögist ja Laura astus häbelikult lähemale, vastates tervitusele kerge käeviipega.

"Mina olen Artur, Priidu vend. Ja sina oled...?" jätkas poiss sõbralikku juttu. Laura, kes ikka veel pisut häbelik oli, vastas:

"Laura, Priidu klassiõde. Ma ei teadnudki, et Priidul vend on."

"Nojah, ega ta minuga ei uhkusta. Me pole just mustervennad," sõnas Artur muigega.

"Kohvi?" küsis ta siis ja noogutas peaga aurava kannu poole. "Või tahad aspiriini?"

Laura naeris ja ütles siis:

"Ma saan ilma aspiriinita hakkama, ma loodan."

"Sinu asemel poleks ma selles nii kindel, vähemalt ma arvan seda. Siin hõljub ikka veel kanepisuitsu, tead."

Laura lõug vajus peaaegu maani.

"Kanepi?"

"Appi, sa ise ka ei mäleta, mida te siin eile tegite? Hopeless case," naeris Artur.

"Oota... me tegime siin KANEPIT!?" Laura peaaegu et karjus.

"Jah, pluss veel umbes kümne paki jagu konisid rõdul ja tonn klaastaarat," vastas poiss häirimatu rahuga. "Ma ei ütle midagi, kuigi see on ikka päris hull. Hea, et mul see iga valutult mööda läks."

"Oota, vana sa oled siis?" küsis Laura, kuigi ta ei tahtnud teemast kõrvale kalduda.

"Üheksateist ja pool," vastas poiss asjalikult.

Laura, kes endale parajasti kohvi valas, sõnas hetke pärast mõtlikult:

"Minust kolm aastat vanem siis," mille peale Artur taas naeris: "Sebida tahad või?", ajades sellega ka Laura naerma.

"Ei, lihtsalt. Sa pole nii vana, et enam läbudel käia ei tahaks ju."

"Ma olen ühel läbul käinud ja rohkem neid ei tule," vastas Artur nüüd juba tõsiselt.

"Mis mõttes? Läbud on suht elu ju," ütles Laura tõsiselt Arturile otsa vaadates.

"Ütleme siis nii, et inimesi on erinevaid. Mina leian teistest asjadest suurema mõtte kui alkost, narkost ja suitsust," vastas poiss veel tõsisemalt kui enne. Laura ohkas:

"Nojah, maitse üle ei vaielda..."

"...vaid kakeldakse," lõpetas Artur ja mõlemad hakkasid naerma. Laurale tundus poiss järjest sõbralikum ja toredam.

"Tahad süüa midagi, teen sulle võileiva äkki?" küsis poiss taas tõsiseks muutudes. Laura imetles seda oskust hetkega rõõmsast tõsiseks ja vastupidi muutuda.

"Hmm... ma saan ise, ma arvan," ütles Laura, aga juba oli Artur pakist järgmise leivaviilu õngitsenud ja määris sellele võid.

"Kas paksult või õhukeselt?" küsis ta tüdrukult. Laura naeris ja ütles:

"No, mingi sentimeetri võid panna ehk," mille tulemusena Artur ühte viilu serva võihunniku kokku kuhjas. Laura naeris taas ja ütles siis:

"Okei, pane õhukeselt."

Tubli tüdruk
Pingu võib mu üle nüüd uhke olla, et ma siia veel ühe kasutaja meelitasin.

Niih, järgmine

2.
Laura näksis parajasti võileiba ja naeris Arturi räägitud anekdoodi üle, kui telefon tema taskus nõudlikult helisema hakkas. Tüdruk neelas viimase suutäie alla ja võttis mobiili välja. Nagu ta oli arvanud, oli helistajaks tema ema.
„Jah, ma kuulen sind.”
„Laura, oled sa üleval?”
„Ei, tead, magan alles.”
Ema naeris ja ütles:
„Ma mõtlen, et kas sa oled valmis koju tulema? Sulle on siin üks üllatus.”
„Üllatus? Mis üllatus?” küsis Laura ärevalt.
„No küll sa siis näed! Tule siis ruttu!” sai ta vastuseks.
„Okei!” hüüdis tüdruk emale veel, pistis telefoni pärast kõne lõppemist taskusse ja küsis Arturilt:
„Mul on suitsukas küljes, onju?”
„On jaa,” vastas Artur muigega.
„Okei, ma proovin midagi ära teha,” ütles Laura kulmu kortsutades.
„Tahad veel midagi süüa?” vahetas Artur teemat.
„Hm… Kui sa väga-väga tahad, siis sa võid ju mulle veel ühe võileiva teha,” vastas Laura ja astus Priidu toa ukse vahele, et oma kott haarata. Selle kätte saanud, astus ta Arturile naeratades vannituppa.
Poiss muigas ja võttis pakist leivaviilu.

Kümmekond minutit hiljem astus Laura uutes riietes vannitoast välja ning suundus taas kööki. Arturit polnud, laual ootasid teda kaks vorstivõileiba. Laura naeratas ja haaras võileivad, seejärel lahkus ta majast.
Koju jõudes võttis ema teda põsemusiga vastu.
„Kas sa oled lõhnaõlisõda pidanud või? Seda on sul päris palju peal,” ütles ta kulmu kortsutades.
„Ee… jah, meil oli täiega lahe. Kai-Liisi juures on üldse alati lahe,” vastas Laura pisut närvilise naeratusega ja juhtis jutu teisele teemale.
„Mis üllatusest sa rääkisid?”
Ema naeratas salapäraselt ja sõnas:
„Vii kott oma tuppa, siis näed.”
Laura astus oma toa uksest sisse ja kiljatas samas, tormates voodiserval istuvale vennale kaela – tema see üllatus oligi.
„Marteeeeeen!” kiljus ta poissi kallistades. „Sa oled koduuuuuuus!”
„Laura, kuule, jäta mu kõrvakuulmine alles,” ütles Marten naerdes ja tõstis õe õhku.
„Sa oled ikka samasugune kilu nagu enne!”
„Ära aja jama, ma olen paksuks läinud just ju,” vastas Laura nördinult ning vaatas samas vennale õrnalt otsa. Tema vend oli üle poolteise kuu ülikoolist kodus! Kui kaua oli Laura seda oodanud! Laura ja Marten olid alati väga hästi läbi saanud ja iga kord, kui nad kohtusid, olid nad lahutamatud.
„Ah, ole vait, sa oled jumala kõhn,” ütles Marten, sasis õe juukseid ja lasi ta põrandale, nagu oleks Laura näol tegu lasteaialapsega.
„Ma ei viitsi sinuga vaielda,” vastas Laura vaid ja õngitses kotist välja suitsuhaisused riided, et need pessu viia.
„Käisid läbul?”
„Jep, klassivenna juures. Ta tuli alles nüüd kevadel meie klassi. Priit Toome, kui sind ta nimi huvitab.”
„Toome?” küsis Marten ehmunult.
„Jah, Toome. Priidul on vend ka…” rääkis Laura edasi.
„Kui see nimi on Artur, siis ära vaeva ennast, temast ei taha ma midagi kuulda!" vastas Marten õele tulivihaselt.

Ui.
UUUUUT!

3.
„Kuidas sa Arturit tunned?” küsis Laura hämmeldunult.
„Ma ütlesin, et ma ei taha temast rääkida!” vastas Marten tusaselt.
„Okei, sorri,” ütles Laura pahaselt, haaras oma riided ja marssis uksest välja. Kui ta tagasi tuli, oli Marten rahunenud.
„Laura, sorri, et ma enne selline friik olin. Lihtsalt… Artur ei ole see inimene, kes tuju tõstaks,” ütles ta vaikselt ja vaatas väsinud näoga õele otsa. Laura silmitses teda ühtaegu murelikult ja uurivalt.
„Pliis räägi,” palus ta natukese aja pärast.
„No… okei siis. Artur oli keska ajal mu sõprusklassis või midagi sellist. Ja me oleme nüüd Liisiga aasta aega koos, eks. Alates sellest klassireisist, kus ma oma lõua puruks kukkusin. No… tegelt ei kukkunud. Liis käis enne Arturiga ja Liis jättis ta sellel reisil minu pärast maha. Artur sai teada, kuidas asi oli ja andis tappa mulle. Sügisel me läksime eri ülikoolidesse ja rohkem pole suhelnud.”
Laura ei öelnud midagi, kui Marten vaikis. Lõpuks ütles ta väga vaikselt:
„Aga kui ma temaga rääkisin, tundus ta nii sõbralik…”
„No, ma pole temaga aasta otsa kokku saanud ja ei taha ka. Ja sinust oleks väga-väga armas, kui sa temaga enam ei räägiks,” sõnas Marten tõsiselt. Laura naeratas vennale ja vaikis.
„Okei, ma lähen. Vaata, et sa millegagi emale vahele ei jää,” lausus Marten, sasis õe juukseid veel kord ja lahkus toast.
Laura naeratas ja heitis voodile, et peo viimased tagajärjed välja magada.

Õhtul läks Laura, nagu tavaliselt, jooksma. Juba tuttaval ringil kohtas ta kedagi, kes nii tuttav ei olnud – Artur tuli talle vastu. Laura otsustas poisiga venna jutust hoolimata rääkida.
„Hei, Laura! Teed sporti?” hüüdis poiss juba kaugelt.
„Tsau. Hoian ennast vormis lihtsalt,” vastas Laura, kui oli Arturini jõudnud. Viimane muigas:
„Sa oled ju selline kilu, kaalu pärast sa küll muretsema ei pea.”
„Sa räägid täpselt nagu mu vend,” naeris Laura, ent tõsines samas. Liiga palju pole vaja rääkida, ütles ta endale. Aga juba haaras Artur sõnasabast kinni.
„Sul on vend? Kui vana?”
„Mmm… 19,” vastas Laura rahutult.
„Päriselt? Ütle nimi, äkki ma tean teda,” sõnas Artur muretult. Laura vastas häiritult:
„Ma arvan, et sa ei taha teada.”
„Miks ma ei peaks tahtma? Ütle ikka,” palus Artur veel kord.
„Okei, kui sa nõuad…” ütles Laura ja vaatas Arturile arglikult otsa.
„Marten Valk.”
Artur vaatas Laurale suurte silmadega otsa.
„Marten Valk on sinu v e n d!?”
Laura noogutas vaikselt ja näris huult.
„Miks ägedatel tüdrukutel peavad olema nõmedad vennad… oih, sorri, see on ainult minu arvamus, ma ei tahtnud su venda solvata,” ohkas Artur tõsiselt.
Laura punastas komplimendi tõttu ning naeratas poisile. Ka Arturi nägu kiskus naerule. Ta küsis:
„Jookseme äkki kahekesi edasi?”
„Sobib,” vastas Laura ja asus Arturi kõrval sörkima. Jooksmise ajal ajasid nad juttu, rääkisid peaaegu kõigest. Kui nad Laura koduni jõudsid, kinkis Artur tüdruku suureks üllatuseks Laurale kerge kallistuse ja asus minekule. Laura naeratas rõõmsalt, aga nägi samas Marteni tulivihast nägu aknalt põrnitsemas…

Oeh, hea tundub.
Uut tahaks kah.

4.
Laura neelatas ning astus tõsisena uksest sisse. Marteni eest polnud pääsemisvõimalust – ta tuli Laurale juba vastu. Tüdruk silmitses venda andekspaluvalt ja õnneks see aitas. Marten polnud enamasti pika vihaga ja leebus kiirelt. Siiski saatis poiss õde pika ja õnnetu pilguga, kui too oma tuppa sammus.
Laura istus voodile, teadmata, mida ette võtta. Arturist oli saanud selle vähese ajaga, mis nad olid koos veetnud, üks hea sõber, kes ajas mõistlikku juttu. Samas oli ta Marteniga alati väga hästi läbi saanud ja ei tahtnud temaga tülli minna. Mida rohkem ta oma olukorra üle mõtles, seda enam ta taipas, et tal pole mõtet vennaga suhteid rikkuda poisi pärast, keda ta pole päevagi tundnud. Kuigi Artur tundus väga sümpaatne ja tore poiss, teadis Laura juba, mida ta teha võib. Kui Marten just ei valetanud… Ka see on võimalus! Aga ei, miks ta peaks valetama? Laura otsustas uinuda, et probleemid unustada, ning peale pikka üritamist see õnnetus.
Hommikul ärkas ta telefonihelina peale. „Priit helistab,” seisis ekraanil.
„Mhm?” vastas Laura uniselt. Priit ei teinud tüdruku hääletoonist välja ja vuristas, nagu alati, ülikiirelt:
„Kuule, Kai-Liisi juures pole kedagi kodus täna. Teeks äkki väikse olemise?”
„Jälle läbu? Üleeile oli ju,” protesteeris Laura ja imestas samal ajal oma sõnade üle. Mis mõttes? Tavaliselt oleks ta kohe läinud.
„Kuule, praegu on suvi, tulebki elu nautida ju. Pealegi, ega me ennast segaseks ei pea jooma siis,” naeris Priit ja ajas Lauragi muigama. Tüdruk mõtles veidi ja küsis siis:
„Okei, mis kellast siis?”
„That’s my girl!” naeris Priit jälle ja ütles seejärel asjalikult:
„Hmm… aga tule kohe, teeme näiteks veesõda õues.” Laura vastas elevil olles:
„Jaa! Okei, ma tulen kohe!”, lõpetas kõne ning viskas telefoni lauale. Ta pani oma seljakotti uued riided ning bikiinid. Siis jooksis tüdruk kööki emaga rääkima.
„Emps, ma võin ju Kai-Liisi juurde minna ööseks, eks?”
„Jälle? No, eks sa mine, aga ärge lollusi tehke siis,” vastas ema ning naeratas.
„Me oleme sama tublid nagu alati,” vastas Laura, andis emale põsemusi ja astus naeratades uksest välja. Ta tundis end kuidagi süüdi, et emale niimoodi suu sisse valetas, aga peatselt tema tuju tõusis ja Kai-Liisi juurde jõudes oli ta taas sama rõõmus nagu alati. Priit võttis teda naeratades vastu ja enne kui Laura arugi sai, oli ta läbimärg. Priit oli talle veepudeli pähe kallanud! Õnneks oli vesi poolsoe – eelmisel korral olid nad jääkülma veega sõda pidanud ja see eriti kaua ei kestnud. Pealegi oli paaril tüdrukul ikka veel nohu. Laura puhkes naerma ja jooksis mööda Kai-Liisi õue Priidu eest ära. Varsti liitusid ka teised ja hoov oli kiljumist ning vett täis. Selles segaduses ei pannud keegi tähele, kui Artur nende keskelt läbi laua juurde astus. Sinna pani ta oma seljakoti ja istus maha.
Varsti väsisid veesõdalased ära ja märkasid ka Arturit.
„Hei, joogid jõudsid kohale!” hüüdis Priit kõigepealt. Laura naeratas Arturile häbelikult ja haaras purgi siidrit. Teised jooksid laiali, Laura jäi Arturi juurde.
„Kuule, miks sa meile joogid tõid? Sa jamasse ei karda sattuda?” küsis Laura.
„Ah, ma lihtsalt üritan enda ja venna suhted korda saada. Tegelikult on Priit normaalne tüüp, kui temaga hästi läbi saada.”
Laura oleks veel midagi öelnud või küsinud, aga Priit hüüdis:
„Hei, tulge „Tõde või tegu” mängima!”
Laura ja Artur tõusid püsti ja liitusid lõbusa seltskonnaga.
Hiljem, kui õues juba hämaraks muutus, oli ringi jäänud ainult neli inimest – Priit, Artur, Laura ja Kai-Liis. Teised olid kusagile ära vajunud, need neli olid enam-vähem või täiesti kained. Priit oli pidevalt magamajäämise piiril, aga mängu põnevus hoidis teda ärkvel.
„Laura, tõde või tegu?” küsis Artur.
„Hmm… tõde.”
„Kas sa oled mõelnud, et peaks läbudel käimise lõpetama ja korralikuks tüdrukuks hakkama?”
Laura naeris ja vastas pisut pehme keelega:
„Olen ikka, aga nii on ju hea olla, kas pole?”
Artur muigas ja vaatas pikalt tüdrukule otsa.
„Sina keerutad,” ütles ta lõpuks. Laura vaatas ringi ja märkas Priitu, kes oli pisut tusase näoga.
„Priit, ära mossita!” hüüdis ta naerdes ja sai kolmandal katsel pudeli korralikult keerlema. Lõpuks peatus see Kai-Liisil.
„Tegu!” hüüdis see kohe.
„Okei, joo üks siidripurk nii ruttu tühjaks kui saad,” ütles Laura. Kai-Liis täitis ülesande kiiresti ja korralikult. Tema keerutamisel jäi pudel Priidule pidama.
„Tegu,” ütles Priit lamaskledes. Kai-Liis naeratas salakavalalt ja ütles:
„Suudle Laurat!”
Ülejäänud kolm vaatasid talle uskumatu näoga otsa. Lõpuks Priit noogutas ja kummardus Laura kohale. Olenemata oma ebakainusest Priit punastas, kui tema huuled Laura omasid puutusid. Ent Laura ei paistnud vastu puiklevat, seetõttu muutus Priit aeglaselt julgemaks. Ta üritas tasakaalu leida ja pani ühe käe ümber Laura piha. Tüdruk surus oma käe poisile juustesse ning teisega silitas Priidu kätt. Miski, mis seni tüdrukus varjul oli olnud, tuli nüüd välja ja tüdruk ei tahtnudki lõpetada. Lõpuks tõmbas aga keegi Priidu temast eemale. Laura vaatas üllatunult Arturit, kes tulivihasena oma venda põrnitses.

Oioi, õhus on kakluse lõhna.
Eitegelt, mõnus on.
Ja mulle ei meeldi, et Laura oma vennale head meelt ei tee ja Arturiga ikkagi suhtleb.
Aga jah, heaon. Ja uut tahaks.

5.
Priit vaatas jahmunult ja pisut aralt Arturile otsa. Laura tundis end kehvasti, sest ta mõistis, et poisid on vihased tema pärast. Artur ei öelnud midagi, vaid tõusis püsti ja marssis minema. Ka Priit tõusis püsti, vaatas Laurale vabandavalt otsa ja kadus nurga taha. Laura jäi pisarsilmil õuele istuma, Kai-Liis tema õlga silitamas.

Hommikul avastas Laura, et ta oli õuele magama jäänud. Ta ajas end püsti. Hommik oli külm, seetõttu hakkas ta sisse minema, kui tema taskust paberitükk maha kukkus. Laura harutas selle lahti ja hakkas lugema.

"Hei, Laura!

Palun anna andeks, et ma eile õhtul niimoodi sulle kaela kargasin. Ma ei tea, kas see sulle meeldis või mitte, aga mina tunnen ennast täiega süüdi. Eriti oma venna ees. Sa meeldid Arturile, päriselt. Sa võib-olla arvad, et on liiga vara, et te ei tunne üksteist üldse, aga ta ongi selline poiss, kes kiiresti armub. Selles suhtes oleme me väga erinevad - minul võtab oma tunnete mõistmine aega. Ma ei tea, kas mind nüüd paar nädalat näha on, sest ma pean asjad selgeks mõtlema. Ei tohi ju oma venna sümpaatiat niimoodi suudelda, isegi kui ta sulle ka väga lähedane on. [Ma loodan, et see imelikult ei kõlanud.] Igatahes, näeme siis ehk millalgi.

Priit."

Laurale meenus kõik toimunu ja ta muutus uuesti kurvaks. Ta pani kirja taskusse ja helistas Priidule. Telefon oli välja lülitatud. Laura muutus närviliseks ja jalutas tuppa. Kai-Liis oli juba üleval ja valmistus koristama.

"Tsau," ütles sõbranna Laurale väsinult. Ta vist teadis, mis toimub.

"Priit läks ära?" küsis Laura ja sai vastuseks noogutuse.

"Ta oli omadega läbi. Laura, sorri, et ma Priidul niimoodi teha käskisin. Ma ei tea, mida ma mõtlesin. Ma olin lihtsalt nii täis ja..."

"Ära vabanda, palun. Ma olin ise ka loll, ma ei saanud aru, et ma Arturile meeldin ja Priidule vist ka..." vastas Laura ja puhkes nutma. Kai-Liis lohutas sõbrannat nii, kuidas oskas, ja soovitas tal Priidu poolt läbi minna.

Seda Laura tegigi. Ukse taga seistes valdas tüdrukut meeletu hirm. Kas ära joosta? Teeselda, et ta tuli niisama läbi?

"Ei, sa oled siin ja tagasi ei lähe," ütles Laura endale väriseva, aga kindla häälega ning vajutas kellanupule. Tüdrukut tabas järjekordne paanikahoog, kui Artur uksele tuli. Poiss silmitses Laurat pikalt ja ütles jahedalt:

"Priit on oma toas."

"Ma... Ma tulin teie mõlemaga rääkima."

"Korraga? See on võimatu. Priit ei taha mind elu sees näha enam. Ma rikkusin jälle kõik ära. Ajalugu kordub..."

Laura vaatas Arturile julgustavalt otsa.

"Lähme jalutame natuke ringi, räägime asjad selgeks," ohkas Artur lõpuks. Laura heitis pilgu Priidu toa ukse poole ja siis noogutas Arturile.

Artur rääkis nüüd kõigest, mis tal hingel oli. Nüüd oli tal keegi, keda võis usaldada. Nüüd oli tal keegi, kes oli sama hea kui Liis...

"Liis oli mu esimene tüdruk ja ma olin temasse täiesti armunud. Meie vahel oli kõik fantastiline, ma poleks osanud arvatagi, et tal keegi teine on. Ma olin Liisi ja Martenit korduvalt koos näinud, aga ega iga poiss, kes tüdrukuga juttu ajab, kohe tema armuke pole. Ja siis, kui Liis mulle ütles, et nad Marteniga koos on... Ma läksin täiesti segi. Me saime Marteniga täiesti okeilt läbi, suhtlesime pidevalt. Ja mina rikkusin kõik ära. Nüüd oli Priiduga samamoodi. Ma olen lihtsalt üks armukade eesel..."

Laura silmitses Arturit kaastundega. Ta haaras poisi käest ja ütles:

"Usu mind, kõik saab korda, ma tean, et saab!"

Artur ohkas.

"Kuidagi kindlasti..."

Järgmisel hetkel kallistas ta Laurat ja nuttis nagu väike laps.

"Artur... Artur, ära nuta, palun, ma tean, et kõik saab korda," üritas Laura poissi lohutada, kuigi poisi selline reaktsioon väga veider tundus, aga miski ei aidanud. Lõpuks tõstis Artur pea ja suudles Laurat.

Eeem... Ma ei oska nüüd öelda midagi.
Põhimõtteliselt, kõik on hästi ja värki minuarust, aga see lõpp rikkus kõik ära, ta poleks tohtinud Laurat suudelda!
Igatahes, hea on. :)
Tore oleks, kui uue osa saaks.

Saab ikka
6.
Laura unustas hetkeks kõik muu. Tema peas tuksles vaid üks nimi: Artur, Artur, Artur... Priit oli täiesti ununenud. Oli kohe tunda, et Arturil oli rohkem kogemusi, sest tema suudlus oli Priidu omaga võrreldes tugevam, jõulisem ja kõikehalvavam. Siiski Laurale meenus Priidu nukker, pettunud nägu ja kiri, mille poiss talle kirjutanud oli. Ta tiris end Arturist eemale ja pobises:

"Me peaks tagasi minema. Päriselt."

Artur, kes tugevalt punastas, tõusis püsti, tõmbas varrukaga üle silmade ja vastas:

"Sa tahad Priitu näha, eks?"

Laura noogutas ning tõusis samuti. Artur ohkas ja asus tüdruku järel kõndima. Kui nad koos uksest sisse jõudsid, ütles Artur:

"Laura, ära Priidule räägi, et me..."

"Muidugi ei räägi," vastas tüdruk ja koputas Priidu toa uksele.

"Kes on?" kostis seest tuhmihäälne vastus.

"Laura olen," ütles tüdruk ettevaatlikult. Priidu peaaegu et hauatagusena kõlav hääl oli tüdruku ära ehmatanud.

Hetke pärast seisis Priit ise uksel. Oli näha, et ta polnud maganud.

"Laura... Tule sisse," ütles Priit võõra häälega.

"Ega ma ei sega?" küsis tüdruk igaks juhuks üle.

"Muidugi mitte! Tule," ütles Priit ja haaras sealjuures Laura käest. Mõlemad punastasid ja Laura astus Priidu tuppa.

"Kuidas läheb siis?" alustas Laura ja samas tundis häbi nii totra küsimuse pärast. Priit naeratas kergelt.

"Ausalt öeldes mitte kõige paremini. Sa said selle kirja kätte, eks?"

"Jah. Priit... Mulle meeldis see, mis juhtus ja ma ei kahetse seda. Olgugi et sinu vend mind ka päris ükskõikseks ei jäta... Igal juhul, aitäh selle eest. See oli tõsiselt äge."

Mõlemad vaikisid pikalt.

"Nojah, tegelikult meeldis see mulle ka ja sa ei kujuta ette, kui väga ma midagi rohkemat tahaksin..." ohkas Priit lõpuks. "Aga ma ei saa Arturile niimoodi teha. Ta pole ammu niisugune olnud... armunud, ma mõtlen. Ta on sinust vasikavaimustuses, ausõna. Palun, las see üks suudlus jääbki ainult üheks suudluseks, eks? Sest... sulle ju meeldib Artur?"

Laura noogutas tõsiselt ja tema kurku kerkis klomp. Sest Artur polnud ainuke, kes talle meeldis... Ta tõusis Priidu voodilt, kinkis poisile kallistuse ja lahkus toast. Artur tuli köögist ja heitis Laurale küsiva pilgu.

"Tead, ma ei taha praegu rääkida," ütles Laura ja vaatas tõsiselt poisile otsa.

"Kõik korras?" küsis Artur ja silmitses tüdrukut murelikult.

Laura ohkas vastuseks ja vaikis. Artur mõtles veidi ja haaras siis veidi aralt Laura ümbert kinni.

"Laura, sa tead, et sa võid mind usaldada... Kõlab nõmedalt, me tunneme üksteist kolm päeva ainult, aga ikkagi. Eks?"

Laura noogutas ja kallistas Arturit.

"Nüüd naerata, tüdruk!" kamandas Artur juba rõõmsamana. Laura manas näole väsinud muige.

"Ma lähen siis. Ja... aitäh!" sõnas tüdruk ning ilusa hetke mõjul andis Arturile põsemusi. Seejärel keeras ta ringi ning jalutas uksest välja. Artur lehvitas talle ning kui uks Laura järel kinni langes, heitis ta pilgu oma venna toa poole, mille uksest Priit väsinuna väljus.

"Priit, tule siia, ma tahan rääkida sinuga," ütles poiss.

Oemh, asjad aetakse aina rohkem keeruliseks.
Eiaga, hea on. Väga.
Ja kui sa meil siin juba nii lahke oled, siis võiks veel osasi täna tulla.

Ikka võib
7.
Vastumeelselt astus Priit venna juurde ja istus toolile.

"Noh, räägi," ütles ta.

"Kas sa mõtlesid seda tõsiselt, mida sa seal peol tegid?"
Priit ohkas ja noogutas.

"Nii et sulle siis meeldib Laura?"
Priit vaatas vennale otsa ning noogutas uuesti. Artur toetas pea kätele ja vaikis veidi. Siis sõnas ta vennale:

"Priit, sa pole selline nagu mina. Sul on lihtne tüdrukuid leida, sa oled populaarne ja äge. Mina pole selline, mõistad? Ja Laura... Ta meeldib mulle tõsiselt!"

Nüüd tõstis Priit vihaselt pea.

"Mis kuradi jama sa ajad? Sa tunned teda kolm päeva ja oled põhimõtteliselt valmis temaga igavesti koos olema ja käsikäes päikeseloojangusse jalutama! Mul võib olla lihtne endale mõni tibi sebida, aga mind ei huvita need tähtsusetud plikad! Laura on täiesti teistmoodi ju! Ta on..."

"Kuule, nädal aega tagasi oli sul temast ükskõik!" hüüdis nüüd Artur vahele. Ka tema oli üpris ärritunud.

"Sa ütlesid, et ma pole selline nagu sina. Ma polegi! Ma ei näita ega ütle kõike välja, mis pähe tuleb! Laura meeldib mulle juba eelmisest suvest..."

"Kuule, mina ka mõtlen, enne kui ma midagi ütlen, eks! Sina oled see, kes siin mõttetusi räägib! Sa rikud alati kõik ära!"

Priit tõusis püsti ja virutas vennale vastu lõugu. Rusikas kipitas natuke, aga Artur jäi vait. Ta vaid silmitses venda tulivihaselt ning tõusis aeglaselt püsti. Enne, kui Priit arugi sai, andis Artur talle sellise lõuahaagi, et tasakaal kadus. Priidu jalg takerdus lauajala taha ja ta kukkus vastu kappi. Kõik lõi pimedaks.

Artur kahvatus. Priidu pea alla kogunes tilluke vereloik. Muidugi, ta oli täpselt vastu kapinurka kukkunud! Artur vandus ja tundis kohutavat igatsust ajamasina järele, et too löök olematuks teha... Ta haaras telefoni ja kutsus kiirabi.

Meedikud otsustasid Priidu igaks juhuks haiglasse viia. Artur jäi koju koristama. Ta vihkas ennast. Tal oli võimalus vennaga ära leppida, aga selle asemel saatis poiss ta haiglasse. Kui köök korda sai, läks Artur oma tuppa ja viskas end voodile pikali. Tema peast tormasid läbi mõtted, mis teda kurnasid. Ikka ja jälle mõtles ta Laurale. Mis neist kolmest nüüd saama pidi? Miks Laura kumbagi neist ei vali, et kõik korda saaks? Mida Laura tegelikult tema vastu tunneb? Artur ohkas sügavalt ning haaras telefoni.

Samal ajal istus Laura Priidu palatis ning ajas poisiga juttu. Priit oli talle helistanud ning tüdruku haiglasse kutsunud.

"Täiesti hull, kuidas niimoodi ikka trepist alla kukkuda saab. Täiesti segane," ütles Laura parajasti, kui tema mobiil helises. Tüdruk vastas sellele ja Priit kuulis vaid, kuidas Laura ütles:

"Jah? Haiglas olen. Priidu juures, jah. Rääkis küll, trepist alla mõnusasti. Miks sa nüüd nii segaduses oled?" Väike paus. "Tuled siis? Okei, tee käbe. Okei, tsau."

Seejärel ütles ta Priidule:

"Artur helistas. Ta tuleb siia."

Priit elavnes ning muutus närviliseks.

"Tead, ma olen väga väsinud. Äkki oleks parem, kui te siia ei tuleks?"

Kuidas soovid. Saa siis ruttu terveks, eks? Ma arvan, et ma tulen homme jälle."

Need sõnad öelnud, kallistas Laura Priitu sõbralikult ning lahkudes lehvitas naeratades.

Priit jäi õhetades voodile lamama. Ta ütles iseendale:

"Mille pagana pärast ma alati nii ärevusse lähen, kui ma temaga korrakski kokku puutun? Ma ei tohi ju... Laura on Arturi oma ja nii peabki olema."

Phh, on lollid no.
Agajaa, heaon muidu. Tõsiselt hea.
Ja no, ole siis edasi ka lahke ja rõõmusta mind uue osaga.

Nii, uus
8.

Laura istus haigla koridoris pingil. Artur tuli naeratades tema juurde, kinkis talle pisut ara põsemusi ja istus tema kõrvale.

"Priit ütles sulle, et ta kukkus trepist alla, eks?" ütles ta pärast pisikest pausi.

"Mhm. Ei kukkunud siis või?" vastas Laura kulmu kortsutades.

"No... tegelikult ei kukkunud jah. Meil läks suuremaks sõnavahetuseks ja ta kukkus peaga vastu kapinurka sest... ma lõin teda," seletas Artur vaikselt ja ebakindlalt. Jutu lõpetades vaatas ta Laurale otsa nagu mahajäetud kutsikas. Laura silmitses teda nõutult.

"Mille pärast te tülitsesite siis?" küsis ta lõpuks, kuigi aimas juba vastust. See vastus tuli.

"Sinu," ütles Artur veel vaiksemalt ja aremalt kui enne. Laura silmitses Arturit üheaegselt heldinult ja õnnetult. Tegelikult oli Priit tema pärast haiglas...

Laura tõusis ning paotas Priidu palati ust. Poiss magas, või vähemalt näis magavat. Tüdruk vaatas teda hetke ning sulges siis ukse uuesti.

"Lähme kusagile?" küsis Artur tema käest, kui ta pingile tagasi potsatas.

"Mmm... okei, lähme," vastas Laura, tõusis uuesti ja asus Arturi kannul minema, olles Priidu palati uksele viimase pilgu heitnud.

Kohvik, kuhu Artur ta viis, oli hubane ning armas, pehme mööbli, suurte akende ning isuäratava toidulõhnaga. Tellinud mõlemale tee ning friikartulid, istus poiss lauda ning Laura järgis tema eeskuju.

Selle aja jooksul rääkisid nad kõigest, tutvusid veel rohkem, said veel lähedasemateks. Laura polnud enne uskunud kiirelt tärkavasse armastusse, nüüd aga tundis ta, et tema põhimõtted vajavad kiiremat ümberkorraldamist. Artur oli nii ruttu suutnud vallutada Laura mõtted ja tunded, et tüdrukule tundus, nagu oleks ta Arturit tundnud sama kaua kui... Priitu. Miks oli Priit oma õnnetuse kohta valetanud? Laura vajus mõtteisse ning ärkas alles Arturi puudutuse peale.

"Mis juhtus? Sa läksid nii tõsiseks," lausus poiss ning vaatas tüdrukule kergelt naeratades otsa.

"Ei midagi, lihtsalt mõtlesin," vastas tüdruk ning rüüpas teed.

"Priiduga saab kõik korda, usu mind. Ma mõtlen ka tema peale, aga ta on tugev poiss, ta saab hakkama," vastas Artur tõsinedes.

"Kuule, mul on üks pisike plaan. Mu ema-isa ei lähe meie suvilasse see aasta ja ma mõtlesin, et äkki sa tuled minuga sinna kaasa?" ütles ta siis, lootusrikkalt Laurale otsa vaadates.

"Su sõbranna... Kai-Liis, eks? Tema võib ka tulla," lisas ta, kui märkas Laura kulmukortsutust.

"Millal siis?" küsis tüdruk, endiselt kaheldes.

"No, plaan oli homme hommikul minna," vastas poiss pisut areldi, oodates Laura reaktsiooni.

"Aga Priit on ju haiglas ja..." hakkas tüdruk vabandama. Artur segas vahele:

"Me lähme minu autoga, sa saad teda vaatamas käia alati ja kui ta tervemaks saab, siis ta võib ka tulla," vastas Artur törtsukese kibedusega hääles. Laura ei pannud seda tähele ja ütles lõpuks:

"Sobib. Tule siis hommikul mingi aeg minu juurest läbi, ma helistan Kai-Liisile ka. Õhtul MSNis räägime siis, eks?"

Artur vastas rõõmsa naeratusega. Laura järel uksest välja kõndides mõtles ta, milline oleks kiireim ja lihtsaim võimalus oma auto peale suvilasse jõudmist sõiduvõimetuks muuta...

Sündmuste käik on igati huvitav :) Ootan põnevusega uut.

Saanud Kai-Liisilt kindla lubaduse tulla ning palunud luba ka emalt, asus Laura reisikotti pakkima. Artur oli öelnud, et nad jäävad suvilasse kaheks nädalaks, seega tuli päris palju asju kaasa võtta. Reisikott täitus riietega, Laura pidi appi võtma ka kohvri. Sinna ladus ta kõik vajaliku elektroonika ehk siis akulaadijad telefoni ja digitaalfotoaparaadi akude jaoks. Lisaks sellele ka muu pudi-padi. Kõige viimaseks jättis ta käekoti pakkimise, sest sinna läks kõige vähem asju: ripsmetušš, huuleläige, mobiiltelefon, fotokas ning rahakott. Kõik selle kokku pakkinud, läks Laura magama.

Järgmisel hommikul ärkas ta varakult, pesi end, tegi kiire meigi, haaras käigu pealt klaasi mahla ja kaks võileiba, võttis külmikust tee peale kaks õuna kaasa, pani päikeseprillid ette ning astus uksest välja. Artur oli just oma madala musta sportautoga tema maja ette jõudnud. Autos istusid veel kaks tundmatut poissi: Arturi sõbrad.

"Hei, Laura! Tule istu ette, Kai-Liis läheb taha siis," ütles Artur juba eemalt ning astus autost välja, et Laura kott ning kohver pagasiruumi panna. Laura istus kuulekalt esiistmele ning talle järgnes hetke pärast ka Artur.

"Need on Markus ja Daniel. Poisid, see on Laura, üks tõsiselt eriline tüdruk," tutvustas Artur autos istujaid omavahel. Laura noogutas poistele.

Markus oli lühike ning kõhetu noormees, kellel olid tuhkblondid juuksed, suured rohekad silmad ja lõbus naeratus. Ta silmitses Laurat lõbustatult ja naeratas sõbralikult, viipas korraks käega.

Daniel oli, nagu järeldas Laura märgist "Ich bin aus Deutschland" tema pluusil, sakslane. Poiss oli samuti Arturist ilmselt lühem, tal olid lühikesed mustaks värvitud juuksed ning säravad pruunid silmad. Ta tervitas Laurat kerge aktsendiga.

"Kai-Liisi unelmate mees," mõtles Laura endamisi ning naeratas samas.

Artur keeras sujuva liigutusega Kai-Liisi aia äärde ning väljus, et tüdruku kohvrid pagasiruumi panna. Senikaua istus Kai-Liis autosse ning heitis elevil pilke Laura ning poiste, eriti Danieli poole. Siis jõudis ka Artur tagasi ning algas sõit tema vanemate suvila suunas.

Nad olid teel ligi kaks tundi, seda koos peatusega kaubamajas. Laura oli suunataju täielikult kaotanud, tal ei olnud aimugi, kus nad olla võisid, aga koht oli imeilus. Autotee võis olla kümne kilomeetri kaugusel, majani polnud mingit müra kuulda. Otse suvila taga oli suur puhta veega tiik, mille ääres kasvasid vesiroosid. Artur viis kogu seltskonna ringkäigule, mille käigus kõik maja ja aiaga tutvusid. Laurale meeldis kõige rohkem see, et siin poldud millegagi üle pingutatud. Priidu ja Arturi päris kodus oli liiga palju kõrgklassi maiku juures - oli ju poiste isa linnavalitsuses tähtis mees - siin aga oli tunda sellist mõnusat vaba hõngu. Maja oli armas, beežikat värvi, kahekorruseline ja suurte akendega. Tiik oli looduslik, ükski kopajuht polnud siin kaevandamas käinud. Ka sees oli kõik väga hubane ja tuletas Laurale tema vanaema maja meelde.

"Pange oma asjad ära, me lähme toome enda asjad ka tuppa," ütles Artur tüdrukutele ja siirdus koos Markuse ja Danieliga õue. Aga mitte pagasiruumi, vaid kapoti juurde.

"Kindel, et nad ei näe?" küsis Markus vaikselt.

"Jah, nende tuba on teisel pool maja," vastas Artur rahulikult ning avas kapoti.

"Kuule, miks sa teed seda? Kui Laura sulle nii tähtis on, siis sa ei taha teda ju kurvastada, või kuidas?" küsis Daniel kaheldes.

"Muidugi ta on mulle tähtis, sellepärast ma teda oma vennaga kokku ei lasegi! Selle kahe nädalaga unustab ta Priidu täiesti ära, usu mind!" vastas Artur ärritunult ning eemaldas ühe juhtme starteri küljest.

"Sellest piisab. Nad ei tea autodest midagi, ma arvan. Ja te olete vait, eks? Eriti sina, Daniel," ütles Artur, lõi häirimatu rahuga kapoti kinni ja sammus Markuse saatel pagasiruumi juurde. Daniel ohkas ja järgnes neile.

10.

Järgmisel hommikul ärkas Laura varakult. Öösel oli talle tulnud SMS. Priidult!

"Tsau, Laura! Ema rääkis, et sa läksid suvilasse. Ma saan nädala lõpus haiglast välja, siis ma ei tea, äkki ma tulen ka. Ema ütles, et ta ei viitsi mind tuua, äkki Artur toob siis. Igatsen juba :$ Priit."

Laura naeratas ning vajus padjale tagasi. Ta asus vastust saatma. Lõplik sõnum, mille ta saatis, oli selline:

"Tsau, Priit! Ma olen teie suvilas jah, koos Kai-Liisi, Arturi ja siis mingite Markuse ja Danieliga. Artur ütles, et ta saab su ilmselt siia tuua :) Ma igatsen sind ka paljupalju! Laura."

Ta oli pikalt mõelnud, kas kirjutada lihtsalt "Laura" või "Sinu Laura", aga otsustas siiski esimese kasuks. Ta ei tahtnud Priidule liigseid lootusi anda, sest hetkel meeldis Artur talle enam.

Kui Laura oli käinud vannitoas ja riietunud, astus ta alla, kust juba praesaia lõhna tuli. Tõepoolest, Artur praadis pannil saiaviile, ise mingit laulu ümisedes. Laura naaldus ukse najale ning silmitses poissi pikalt. Arturil oli taas väga hea tuju, sest ta naeratas laialt. Lõpuks astus Laura poisi juurde, kallistas teda tervituseks ja sai vastu põsemusi.

"Saiad on laua peal ja kohvi on ka," ütles Artur asjalikult. Sellisena meeldis ta Laurale kõige rohkem: asjaliku ja toimetava koduperemehena. Naeratades haaras tüdruk taldriku, võttis kaks saiaviilu ja kallas endale tassi kohvi. Suhkrut segades küsis ta Arturilt:

"Mis meil täna plaanis on?"

"Hmm... Ma mõtlesin pisikese metsamatka peale, ja õhtul võiks grillida ka," vastas Artur mõtlikult. Laura läks ärevile.

"Jaa! Lähme jaa, ma tahan kõike näha!"

Selle peale Artur naeris ja kinkis Laurale veel ühe musi, seekord juba huultele. Laura naeratas ja peletas eemale mõtted Priidust. Kuni viimase kohalejõudmiseni tahtis Laura ainult Arturi oma olla. Noh, ja Kai-Liisi oma ka.

"Kui temal muidugi Danieli kõrvalt aega jääb," lisas Laura mõttes ning naeratas.

Mets maja ümber oli maaliline. Paarikümne meetri pealt maja enam ei näinud. See aga ei häirinud Laurat, sest Artur paistis metsa tundvat nagu oma viite sõrme. Ta teadis täpselt, kuhu läks, ning seejuures ei lasknud ta kordagi Laura käest lahti. Kuigi suurema osa ajast jälgis ta kõiki puid ja põõsaid, et mitte eksida, naeratas ta tüdrukule iga natukese aja tagant.

Peale poolteisetunnist matka jõudis seltskond lagendikule, kus otsustati einestada. Kõik viis asusid otsekohe sööma ning pikka aega valitses vaikus. Reis oli noored äärmiselt näljaseks muutnud. Lõpuks hakati siiski ka rääkima ning nüüd said tüdrukud ka Markuse ning Danieliga korralikult tuttavaks. Poisid olid väga toredad ning pidevalt olid tüdrukud piknikutekil naerust kõveras.

Kui lõpuks suvemaja juurde tagasi jõuti, hakkas päike silmapiiri taha vajuma. Kuni Artur külmikust mitut sorti grillvorste ning šašlõkki välja tõi, tegutsesid Markus ja Daniel grilliga. Kai-Liis ja Laura istusid murul ning ajasid poistega juttu. Selle koosolemise lihtsus hämmastas mõlemaid. Tavaliselt oli neil nii hea olla vaid koos alkoholiga, aga nüüd oli kõik nii teistsugune...

Laura õhtu oleks võinudki hästi lõppeda, kui ta telefon oleks olnud üleval toas. Aga ei olnud. Nüüd hakkas see helisema ja telefoni taskust välja võttes ning selle ekraani silmitsedes sai Laura aru, et on jamas...

11.

"Marten helistab," vilkus ekraanil. Laura naeratas kaaslastele vabandavalt, tõusis püsti ning sammus eemale. Jõudnud maja nurga taha, võttis ta telefoni vastu.

Marten ei oodanud isegi, kuni Laura midagi ütleb, vaid hakkas niipea, kui Laura kõnele vastas, närviliselt kõnelema:

"Kus kuradi kohas sa oled? Ema ütles, et sa läksid Arturi suvilasse! Arturi! Miks sa seal oled? Ma ju ütlesin sulle, et ta pole selline, nagu ta paistab! Tule sealt otsekohe ära, enne kui midagi juhtub! Kui juba juhtunud ei ole Igatahes, tule ära sealt, ja ruttu!"

Nüüd segas Laura vahele:

"Kuhu ma sul kell pool kaksteist öösel tulema hakkan? Ja kuidas? Päris vägev oleks ju kell kaks öösel koju jõuda, eks. Rahune maha, ega me siin kahekesi pole. Pealegi, mul on siin täiesti okei olla ja ma ei taha ära tulla. Ja sina ei otsusta, mida ma teen, sul ei ole selleks mitte mingit õigust!"

"No, ema ju ei tea Arturit. Kuidas sa üldse ta ära moosisid?" küsis Marten rahulikumalt.

"Omad nipid," vastas Laura endiselt tusaselt.

"Valetasid? See ei ole ilus," ütles Marten lepitavalt. Õnneks see mõjus ning Laura sõnas peaaegu rõõmsalt:

"Kuule, huvitav, kelle käest ma need nipid õppisin," mille peale mõlemad naersid.

"Okei, ole ettevaatlik, eks? Artur on... No, sa tead, milline ta on. Ole tubli tüdruk, eks?" ütles Marten ning varsti lõpetas Laura kõne. Ohates suundus ta sõprade juurde ning teatas, et läheb magama. Saanud veel ühe musi Arturilt ning valju "Uuuuuuuuuu!" teistelt, astus ta majja ning paarkümmend minutit hiljem uinus.

Neljapäeval ärkas ta hilja - ärgates vaatas ta mobiili kella ning avastas üllatusega, et see näitab 14:38. Lisaks sellele oli talle taas üks sõnum tulnud, jälle Priidult. Laura naeratas ja avas selle.

"Tsau :) Igatsen sind palju juba Suht loen tunde hetkel, päris igav on olla Loodan, et teil on lõbus, tervita Arturit ka :) Laupäevani! Priit."

Laura naeratas ja asus vastust kirjutama.

"Tsäu :) Igatsen sind ka, ootan laupäeva juba Ma ei teagi, mida ma teen need kaks päeva, suht igav on Parane ilusti siis :) Laura," kirjutas tüdruk ning saatis sõnumi ära. Seejärel läks ta pesema, riietus ning lõpuks astus alla.

Artur oli köögis, teised kilkasid õues. Poiss oli tõsine, aga Laurat märgates naeratas ta õrnalt ning kinkis tüdrukule musi.

"Priit saatis messi, ta tervitab sind," ütles Laura, põhjustades Arturi tõsinemise.

"Lahe, tervita vastu ka siis," vastas poiss pisut tujutult, mille peale ka Laura kulmu kortsutas.

"Mis on siis nüüd?" küsis tüdruk.

"Mitte midagi," sõnas poiss, aga Laura silmitses teda endiselt kahtlustavalt.

"Rahu, tibu, midagi pole, lihtsalt... Ma ei maganud öösel hästi," üritas Artur uuesti, aga tüdruku ilme jäi muutumatuks.

"Okei, okei! Ma lihtsalt... olen natuke armukade," ütles poiss lõpuks ja silmitses Laurat taas nagu mahajäetud kutsikas. Selle ilme pärast tüdruku nägu nüüd naerule kiskuski.

"Rahu, Artur, Priit on mu sõber ainult. Parim sõber, aga ikkagi," ütles Laura ning sasis poisi juukseid.

Terve päev möödus kuidagi pikkamisi ja igavalt ning lamamistoolis päevitades avastas Laura, et mõtleb pidevalt Priidu peale. Ta küll üritas end teistele asjadele mõtlema sundida, aga veidikese aja pärast oli Priit jälle tema peas. Ta ohkas ning otsustas poisile helistada, kui ta telefon juba helises.

"Telepaatia," mõtles Laura omaette, sest helistajaks oli Priit.

"Tsau, Priit! Ma just mõtlesin, et peaks sulle helistama," ütles tüdruk telefoni vastu võttes.

"Tsau. Kuule, mul on hea uudis sulle," vastas Priit ning Laura tõusis istuli.

"Mis uudis?" küsis ta kiiresti.

"Ma saan homme välja," ütles Priit rõõmsalt ning tõmbus telefonist eemale, sest Laura kiljatas valjusti.

"Päriselt? Äge! Tuled siis siia? Artur ütles, et ta toob su ära."

"Ainult siis, kui sa Arturiga kaasa tuled," vastas poiss ning Laura teadis, et poiss muheleb.

"Okei. Ma räägin temaga siis," ütles Laura ja jättis poisiga hüvasti.

Õhtul, kui Artur ja Laura teistega koos filmi vaatasid, ütleski tüdruk Arturile:

"Priit saab homme haiglast välja. Lähme talle järgi siis, eks?"

Artur tõsines, kuid naeratas siis uuesti.

"Muidugi, tibu. Homme, niipea kui sa ärkad, me lähme," ütles ta ja suudles tüdrukut laubale.

Selle lause tõttu oli Laural järgmisel hommikul väga kiire. Ta lausa tormas peale pesemist ja riietumist alla, kuid õuele jõudes kahvatus. Markus ja Artur olid peadpidi kapoti all. Tüdrukut märgates astus Artur tema juurde ning kallistas teda. Laura kortsutas kulmu, märgates, et poistel olid seljas auto parandamiseks veidi liiga viisakad riided ning ka Arturi sõrmed polnud õlised. Siiski vaatas ta siira murega Arturile otsa.

"Tibu, autol on mingi eriline probleem. Me ei saa vist minna."

Laura poleks oodanudki, et ta nutma hakkab, aga just seda ta tegi. Ta istus lamamistoolile ja nuttis. Artur seisis hetke nõutult tema kõrval, siis suudles teda ning ütles:

"Ma üritan asja korda saada."

Seejärel astus ta minema. Laura aga nuttis lohutamatult. Kui Daniel ta juurde astus, tõstis ta segaduses pea. Daniel kutsus ta sisse ning rääkis talle vaikselt kogu loo ära. Suvilasse sõit oli lihtsalt plaan, et Laura Priidust eemale vedada ning auto parandamine oli ainult teesklus... Laura kuulas, ning mida edasi, seda rohkem tuli talle meelde venna hoiatus. Ning samamoodi suurenes ka viha. Kui Daniel jutu lõpetas, kallistas Laura teda ning tormas tulivihasena uksest välja...

Oo, kes uued osad pannud on. :)
Lahketüdruk.
Etnagu, hea jutt on ja värki ja uut tahaks.

Väga hea! Uut!

12.

Artur, nähes tema poole tuiskavat Laurat, hakkas esialgu naerma, aga kui ta nägi, et Laura sugugi peatuda ei kavatse, tõsines. Laura jäi tema ette seisma ning virutas Arturile korraliku kõrvakiilu. Artur haaras oma põsest ning püüdis midagi öelda, aga Laura katkestas teda.

"Mida sa oma arust üritasid? Armukade eesel! Kas sa tõesti uskusid, et kui sa mind Priidu juurest minema tassid, on kõik korras? Miks sa üldse arvasid, et meil temaga midagi on? See suudlus Kai-Liisi juures ei tähendanud ju mitte midagi, see oli lihtsalt täis peaga antud ja täidetud ülesanne! Ja ma läksin Marteniga sinu pärast tülli! Ma oleks pidanud teda uskuma, aga iga kord, kui sa välja ilmusid, oli mul Martenist suva! Sellist armukadedat jobu pole ma kunagi enne näinud! Kas sa arvasid, et siin tekib mingi idüll ja me oleme igavesti koos? Mõtle nüüd peaga! Kui ma tahan Priiduga rääkida, võin ma seda teha ka läbi telefoni! Ja kui sa mulle meeldid, siis pole mul vaja mingit kuradi maamaja! Jah, Artur, sa meeldisid mulle, isegi väga, aga sa oskasid kõik ära rikkuda! Nüüd tee oma auto korda, ma lähen siit otsekohe minema!"

Selle kõik ära öelnud, jäi ta hingeldades ning pisarsilmil Arturi ette seisma. Poiss, kellel nüüd samuti silmad veekalkvel olid, üritas Laurat kallistada, aga teenis ära kõva laksu vastu näppe.

"Käed eemale! Ära puuduta mind ja tee ruttu, ma tahan siit minema!" karjus Laura ning jooksis tuppa. Markus jälgis seda Arturi selja tagant ning oli väga kohkunud. Kai-Liis tormas Laurale järele, jättes Danieli õuele seisma. Nüüd astus Markus poisi juurde ja hakkas talle juba midagi öelda - ta sai aru, kuidas oli Laura kõigest teada saanud - aga Artur ohkas:

"Markus, jäta. Vahet ju enam pole..."

Kai-Liis püüdis Laura trepil kinni. Ta kallistas oma parimat sõbrannat ja ei osanud midagi öelda. Polnudki vaja - juba sellest kallistusest Laura närviline hingamine rahunes ning nuttki jäi lõpuks järele.

"Lähme, lähme ära," ütles Kai-Liis ja nad astusid koos oma tuppa, et asjad kokku pakkida.

Tagasisõit kulges närvilises vaikuses. Kai-Liis oli telefoni teel Priidule kõik ära seletanud ning ka Priit oli oma venna peale väga vihane.

Koju jõudes astus Laura ohates uksest sisse. Ema, kes tema tulekust juba teadis, kinkis tütrele kallistuse ja ütles talle vaikselt:

"Marten ootab sind oma toas, tee ruttu, eks?"

"Mhm," ütles Laura ainult ning tassis koti ja kohvri oma tuppa. Ta ei viitsinud asju lahti pakkida, sest tal polnud selleks tuju. Ta läks kohe Marteni juurde.

"Tsau," ütles ta tujutult.

"Tsau. Ema rääkis, et sa tuled. Mis juhtus?"

Laura ohkas, istus venna kõrvale ja oma päevitunud jalgu silmitsedes rääkis ta hommikul toimunu ära. Klimp kerkis kurku ning pisarad silmadesse.

"Laura, aitab, ära rohkem räägi, sa hakkad nutma. Ma ei hakka praegu midagi ütlema, sest see teeks sulle haiget, ma tean. Sa nägid nüüd, milline Artur olla võib. Ma mõtlesin siin vahepeal ja otsustasin Arturile juba andeks anda, aga ta pole üldse muutunud. Nii et... Igal juhul, ma tean, et sa saad hakkama, sa oled erakordselt tugev tüdruk vahel."

Laura silmitses venda imelikult. Tema ja tugev? Tema, kes peaaegu iga asja peale nutma võis hakata?

"No, selles mõttes, et vaata, kuidas sa Arturile kõik näkku ütlesid. Seda igaüks ei teeks. Mina poleks teinud näiteks. Selles mõttes ma olen su üle uhke."

Marten sai tänuliku pilgu osaliseks. Laura tõusis ning kallistas venda, seejärel lahkus midagi ütlemata toast.

Järgmised päevad olid Laura jaoks rasked. Artur oli tal pidevalt mõtteis ning Laura vihkas seda. Öösiti nägi ta õudusunenägusid, kus tollel hommikul läbielatu muundus millekski kohutavaks. Laural käisid tihti aga külalised, kes ta sageli välja meelitasid. Need külalised olid Kai-Liis ja Priit, vahel kordamööda ja vahel korraga. Aegamööda muutus Laura rõõmsamaks. Paar nädalat peale juhtumit suvilas juhtus aga miski, mis kõik taas ära rikkus...

14.

Nagu viimasel ajal tavaliseks saanud, istus Laura oma voodil ja joonistas. Õigupoolest oli ta selles väga hea, aga sageli ei viitsinud ta pliiatsit kätte võtta. Nüüd tegi ta seda aga pidevalt. Tüdruk vedas paberile uue joonistuse piirjooni, kui uksekell helises. Laura, teades, et ta on üksi kodus, vedas end ohates püsti. Ta oli peaaegu kindel, et see on mõni müügimees, sest Priit ja Kai-Liis olid hommiku poole tema juures käinud. Ust avades muutusid ta jalad nõrgaks, sest koridoris seisis Artur. Laura vaatas poisile rabatult otsa ja üritas ennast vaos hoida, sest tema käsi tahtis vägisi Arturile kõrvakiilu anda. Hea meelega oleks ta ukse poisi nina ees kinni löönud, aga ta teadis, et see poleks aidanud. Kõik oleks jäänud lahtiseks. Parem asjad kohe selgeks rääkida, et Arturist lõplikult lahti saada.

"Mida sa tahad?" küsis tüdruk vaikselt.

"Laura, ma tahtsin vabandada. See, mis ma suvilas tegin, oli täiega vale ja ma kahetsen seda..." vastas poiss ja ohkas. Laura aga jätkas endisel, nõudlikul ning vihasel hääletoonil:

"Kas sa arvad, et üks tühipaljas vabandus aitab?"

Artur vaikis ja vaatas maha.

"Kas sa tead, kui kurb ma viimasel ajal selle kõige pärast olnud olen? Ma pole elu sees nii palju nutnud, kui viimase kolme nädalaga. Nii et mõtle midagi paremat välja, sest vabandusest on vähe," ütles Laura ja ohkas.

Artur neelatas ning sõnas:

"Ja sa arvad, et minul oli kerge või? Ma rikkusin jälle kõik ära nagu alati! Priit pole minuga sellest saati peaaegu üldse rääkinud. Tema vihkab mind, sina vihkad mind... Ma ei ootagi, et sa mulle andeks annaksid, ma tahtsin, et sa teaksid, et mul on kahju," ütles Artur ning üritas Laura kätt haarata. Tüdruk tõmbas käe eemale ning Artur ohkas.

"Ma igatsen sind... ja meid ka," lausus ta. Laura seisis vaikides tema ees ning lõpuks ütles:

"Palun, mine ära. Ma tõesti ei taha sinuga rääkida."

Artur vaatas Laurale otsa ning ohkas jälle. Ta pöördus ümber ja lahkus. Laura jäi õnnetuna uksele seisma.

Veidikese aja pärast helistas ta Priidule ning teatas, et tahab pidutseda. Priit lubas midagi organiseerida ning veidi hiljem helistas tüdrukule tagasi, öeldes, et tema juures on pidu. Laura asus kohe minekule, unustades, keda ta peol kohata võib...

Enne minekut lippas tüdruk ema juurest läbi. Ema andis talle muidugi kohe loa "Kai-Liisi" juurde minna, sest ta oli märganud tüdruku kurbust, aga selle põhjusest polnud tal aimugi. Nüüd tundus Laura nii õnnelik, et ema arvates oleks olnud patt lasta tütrel mitte minna.

Niisiis, kümmekond minutit hiljem astus Laura Priidu kodu ukse taha. Endiselt mõlkus tal meeles ainult pidu ning ta andis muretult uksekella. Priit tuli uksele ning lasi tüdruku sisse.

Kui kell ligines keskööle, oli Laura ennast täiesti täis joonud. Teda ei huvitanud enam oma probleemid, ta ei mäletanudki neid. Ta tundis ennast Priidu kaisus mugavalt ja pidi juba magama jääma, kui keegi ta üles äratas. Suudlusega. Laura ei tundnud teda ära ning järgnes talle ühte magamistuppa, mis talle nii kahtlaselt tuttav tundus... Siis aga hakkas see keegi teda lahti riietama ja Laural oli juba ükskõik, kus ta oli...

:O UUT!

Ohoo, lahketüdruk on üle pika aja osasi pannud jälle.
Tohutult hea jutt on. Nagu niiniihea.
Aga ma tahaks edasi saada (A).