MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Jõululugu.

Go down 
3 posters
AutorTeade
Unknown Artist
Muinasjulle
Unknown Artist


Male Postituste arv : 428
Age : 32
Asukoht : Maast madalast mõttega mängudes

Jõululugu. Empty
PostitaminePealkiri: Jõululugu.   Jõululugu. Icon_minitime13/1/2009, 21:59

Tuisk. Ma vihkan seda jäist hingust. Ma vihkan lund, seda valget ollust. Ma vihkan TALVE!! Mis teha, tuleb välja kannatada... Ja kool! Ikka veel kool! Viimast päeva! Milleks?! Miks? Miks veel Jõululaupäeval? No hea küll, vaid kaks tundi ja seejärel kirik ning klassijuss, kuid siiski. Miks nii vara? Miks nii kaua? MIKS?!!

Hea küll, algusest siis:

Ärkan telefonihelina peale. Vajutan selle pahaselt kinni ning maailm mattub uuesti pimedusse. 9 minutit ja uus helin. Milleks? Miks kõik see? Hea küll, jään teadvusele. Möödub veel 9 minutit ja telefon heliseb veelkord. Aitab! Lülitan äratuse välja ja jään selili lakke vahtima. Laes on poster. Maaliline ©veitsi maastik… Jube! Jälle lumi! Tõusen ja kaon pesema. Kuuma du¹i all olles mõtlen, kuidas päev üle elada. Pärast hommikust värskendust viskan selga pintsaku ja kõik muu juurdekuuluva. Vaatan kella. Pool tundi koolini. Kiireks läheb. Kammin omale midagi tuka taolist, lihtsalt igavusest.

Lähen sööma. Jess! Iseteenindamine. Mida veel! Emal täna tööd pole. Õde pole veel ärganud, tema läheb kirikusse laulma ja seega kooli ei pea minema. Oli aeg, kui ka ise sai kooris käidud… Kuid olin otsustanud sellega lõpu teha, nagu ka kogu muu seltsieluga… Liialt palju sai öeldud… Proovin jälle unustada. Leian mingi keefiri ja keeran omale kokku kausitäie eestlaste rahvustoitu – kama! Super! Söödud… Viskan omale mantli selga ja hakkan saapaid jalga panema. Koer ärkab ja tuleb nägu limpsima. Mida veel! Lükkan ta hellalt, kuid resoluutselt eemale. Võtan eelmisel õhtul valmis pandud koti ja lähen õue.

Tuisk! Öö läbi tuiskas ja hommikul jätkub! Jube! Milleks küll? No tõmban mantlihõlmad üles ja hakkan kooli poole kõndima. 450 meetrit. Sai kunagi väiksena ratta abil ära mõõdetud. Nüüd on see fakt mällu kinnitunud. Tobe ja trööstitu. 450 meetrit – niimoodi mõeldes tundub vähe, kuid kui teisendada… Pool kilomeetrit. Jube pikk tee… Jõuan vana veskini. Jääb mõnusalt tuulevaikseks, kuid mina tean, mis tuleb. Hoone kaitsvast varjust välja jõudes puhub lõikab tuul piki jõge tulles läbi liha ja luu. Sild tundub pikk, kuid elan selle kuidagi üle ja jõuan kooliväravasse. Bussid pole veel jõudnud muljalttulnutega, nii et arvatavasti on enamus kooli tühi.

Lähen garderoobi. Tüüpiline… Mitte ühtegi üleriiet. Oma masenduses olen jälle esimene. Oot! Kelle mantel see seal nurgas on? Tundmatu… Mis see siin teeb? Kelle oma see on? Ja minu kohal! Hea küll, ei hakka mürglit tegema, vaid mahutan oma mantli sinna kõrvale. Viskan koti õlale ja hakkan pikki koridori klassi poole kõmpima. Muusika! Kas saaks päev veel paremini alata! Õuduste öö… jälle laulmine niikuinii. Tuleb kannatada.

Kõnnin pea norgus, nagu tavaliselt, klassi juurde. Pead tõstes näen tundmatut juuksekardinat raamatu kohale kummardununa. Mantli olemasolu loksub paika. No hea küll, lähen ja tutvun. Tervituse peale vaatab mulle vastu ingel. Pikki helepruune juukseid ma juba nägin eemalt. Natuke päevitunud nägu, rohelised silmad, nagu minul, ülejäänu kirjeldamine jääb mulle kurku kinni. Ta tervitab mind rõõmsalt. Tutvustan end lühidalt. Küsin talt nime. Christine… Ilus nimi. Sobib talle ideaalselt.

Saan teada, et tegu on tõesti uue õpilasega. Loogiline… Mingil veidral põhjusel on isa ta veel viimaseks päevaks kooliga tutvuma saatnud. Veider mõtteviis... Kool ununeb. Milleks, kui üle pika aja saab jälle elada! Avastasin, et olin viimase poolaasta varjusurmas veetnud. Mida rohkem temaga räägin, seda rohkem hakkab ta mulle meeldima ja tundub, et ka mina pakun talle huvi. Jutu sees tunneb ta huvi, kus vaba kohta üle peaks olema. Naljakas, mulle meenub, et minu kõrval on klassi ainus vaba koht.

Tegelikult on see nii igas tunnis. Ma olen nii zombistunud, et minuga ei taheta enam tegemist teha.
Alles suvel oli kõik teistmoodi… Stopp! Seda ma lubasin enam mitte meenutada! Liialt jube, mis juhtus.

Kutsun teda enda kõrvale. Ta on rõõmuga nõus. Inimesi hakkab vaikselt tulema. Christine mattub tervitustekuhila alla. Hoian kõrvale. Nii olen ma viimasel ajal pidevalt teinud. Kell heliseb. Rahvas voolab klassi. Jääme Christine’iga viimastena koridori.


Viimati muutis seda Unknown Artist (28/6/2009, 22:17). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Jõululugu. Empty
PostitaminePealkiri: Re: Jõululugu.   Jõululugu. Icon_minitime13/1/2009, 22:19

Ärkan telefonihelina peale. Vajutan selle pahaselt kinni ning maailm mattub uuesti pimedusse. 9 minutit ja uus helin. Milleks? Miks kõik see? Hea küll, jään teadvusele. Möödub veel 9 minutit ja telefon heliseb veelkord. Aitab!

Hahaa, nagu mina hommikuti enne kooliminekut üles ärkan:)
Muidu heaa Wink
Tagasi üles Go down
Unknown Artist
Muinasjulle
Unknown Artist


Male Postituste arv : 428
Age : 32
Asukoht : Maast madalast mõttega mängudes

Jõululugu. Empty
PostitaminePealkiri: Re: Jõululugu.   Jõululugu. Icon_minitime1/2/2009, 18:50

Mis saab nüüd?“ küsib ta. Ma vastan. Ta prahvatab naerma.
„Ei, ma mõtlen, et kus sa istud?“ Ma ütlen, et klassi taganurgas. See on igas tunnis nii. Läheme klassi ja istume kohale. Õpetaja jõuab ka kohe klassi ja jagab meile noodid välja. Muuhulgas toimub „väga oluline“ kohustuslik rituaalne tervitus uuele õpilasele. Christine on rõõmus, nii et minulgi pole sobilik oma jälestust näidata. Kuid kas seda üldse on? Eelmisel aastal olin ma koori alustala seega laulmisega mul probleeme pole. Tegelikult ma hoopis lõbustan Christine’i oma parodiseerimisega.

„White Christmas“ tuleb minu poolt esitusele originaalisarnaselt (madala, „paksu“ häälega), kuid mõned sõnad on muudetud. Christine naerab südamest ja vaikselt, et mitte õpetajat häirida. Iga järgmise lauluga lähen julgemaks ja mu pinginaaber on varsti juba pisarates. Mis toimub? Ma olen naljakas ja tunnen tunnist mõnu! Mis mõnu? Ma tunnen MIDAGIGI… Sellest jubedast sündmusest saati… Ma ei saa seda täna peast välja! Aga noh, vähemalt ma elan.

Varsti tund lõppeb ja Christine hakkab garderoobi poole minema. Küsin, et kuhu ta läheb. Järgmine tund, füüsika, jääb minu teada hoopis teises suunas.
„Ma lähen kirikusse laulma.“ Ütleb ta rõõmsalt. Tal juba dirigendiga asjad räägitud. Ahjaa. Väikestele jõulujumalateenistus. Seal esineb ju meie kohalik noortekoor. Aga ma ei taha jälle üksi jääda! Mitte jälle varjusurma! Eriti mitte füüsikasse!

Mida teha? Palun tal oodata. Jooksen klassi tagasi. Õpetaja on õnneks veel siin. Palun talt luba ka laulma tulla.
„Tõesti?“ imestab ta. „Millest siis see tagasitulek?“ Selgitan… tegelikult valetan, et mul oli tegemist enese leidmisega. See sobib igasse olukorda.
„No selge! Tule julgelt, meil ongi tenoriga probleeme.“

Muidugi, kui vilistlasi pole, on tenoriga alati probleeme. Kaks kaheksandikku ja kaks üheksandikku. Mõlemad paarid omas mullis. Aga kui ees keegi laulab, suudavad oma osa ära teha ja väga hästi. Huvitav, kuidas koor suhtub minu tagasitulekusse? Keda huvitab… Minul on mõtetes vaid, kuidas saada tunnist ära. Mis veel tähtsam, kuidas uue tüdrukuga koos olla.

Jooksen garderoobi ja viskan mantli selga. Kui juba elamiseks läks. Oleme Christine’iga kahekesi garderoobis. Ta paneb ühel jalal seistes saabast jalga. Hakkan ka saapaid võtma, kui ta tasakaalu kaotab ja… ma püüan ta poole kukkumise pealt kinni. Ta vaatab mulle tänulikult otsa ja ei liiguta. Ma aitan ta püsti. Vaatame üksteisele otsa, õhk on paks ja aeg seisab. Tema silmades on mingi kahtlane sädelus. Ma püüan seda tabada ja vaatan talle sügavamalt silma. Järsku pöörab ta pilgu maha. Ta hingeldab. Sama teen ka mina. Mis juhtus? Panen ruttu saapad jalga pakun talle demonstratiivselt oma käsivart teeseldes keskaegset isandat. Ta saab vihjest aru ja võtab kõrgil ilmel selle vastu, kuid muie on tal suul. Kõnnime paar sammu ja pahvatame naerma. Lähme lõbusalt välja.

Õues on tuisk kõvemaks läinud. Piitsutab nägu ja silmi. Ma olen valmistunud. Panen päikeseprillid pähe (vähetuntud nipp) varjates Christine’i oma kehaga. Ta hoiab mulle väga ligidale ning kui jõuame kooliõuest välja, läheb asi päris hulluks. Christine surub end minu vastu. Ma ei suuda kiusatusele vastu panna ja võtan tal ümbert kinni. Ta ei hakka vastu. Niimoodi tihedalt teineteise vastas kõnnime piki jõge kiriku poole, mida tuisus vaevalt näha on.

Nean mõtetes seda tuisku ja vajun uuesti kibedatesse talvevihkavatesse mõtetesse. Iga päevaga vihkan ma talve aina rohkem. Enne oli vähemalt hea ilm, kuigi ka siis kirusin ma seda talveilma, mis sel hetkel oli lörtsine löga ja sopp. Kahe päevaga oli tulnud tuisk. Ja nüüd ma jälestasin seda kohutavat jäänõeltega pikitud tuult, mis tungis piitsutas nägu ning leidis tee läbi mantli, liha ja luu. Ma ulun mõtteis selle külma pärast, mis huuled minutitega lõhki külmetab ja põsenukid ning nina tuimaks teeb. Kuid enam polegi mul seda sõnulseletamatut ja luuüdini hõõguvat viha, mida ma ei suutnud sõnadesse panna. Selle asemel on mul sees mingi soe paik, mida tuul ja külm ei suuda jahutada. See on täna tekkinud. Kas see on tõesti sellest tüdrukust? Juurdlen ja kaalun asja pikalt. Lõpuks jõuan omale meelepärase vastuseni. Naeratan ja ei hooli enam tuisust.

Jõuame kirikusse. Esimest korda on mul kirikus soe. Naljakas… Kuid see läheb üle. Ma vihkan, kui mul õigus on. Aga eks elab üle. Läheme üles rõdule. Võtan kaasa vahtplastist istmesoojendajad. Talv läbi külmas seisnud puitpink pole naljaasi. Enamus koorilisi on juba kohal. On mõned uued näod, kuid eks nendega jõuab kunagi hiljem tutvuda. Võtame kohad sisse. Tenor ja sopran paremal ning bass ja alt vasemal rõdul. Keskel on orel, pärit 17. sajandist, kui kedagi peaks huvitama. Pädade mass roomab sisse. Nagu alati, toimub kaks jumalateenistust – üks kuni kaheksandale klassile, teine ülejäänud koolile.

Laulan naudinguga. See on üllatav, kuna tegu on üsna suvalise esinemisega. See pole mingi Estonia Ball. Siiski on hea laulda, eriti, kui näen oma ees Christine’i juukseid voogamas.

Teenistus läheb ruttu ja meil on pool tundi aega. Kirikuõpetaja saadab meid pastoraadi sooja. Kogu koor suundubki sinna. Noormehed avastavad puldiauto. Boys will be boys, mõtlen omaette naerdes. Neiud asuvad kassipoega piirama. Võtan Christine’i rajalt maha ja näitan talle maja, rääkides talle maja kohta naljakaid lugusid. Pooltund möödub lennates. On aeg järgmiseks teenistuseks. Kõnnin nagu unes tagasi kirikusse, Christine kõrval. Teist jumalateenistust ma ei märkagi. Laulan täie hingega, kuid jutluse ajal räägin Christine’iga. See pole mingi maailmapoliitika, mida me arutame, kuid see meeldib meile.

Kui teenistus läbi, hakkame tagasi koolimajja suunduma. Ees ootab klassijuhataja tund! Milleks seda vaja? Ega me tunnistusi saa, nagu põhikool. Kõmbime läbi tuisu teineteise kaisus, nagu ennist. Esimest korda tänan tuisku, mis on piisavalt tihe, et ümbritsejad ei märkaks, mis meie vahel toimub. Klassiruumi jõudes saame teada, et õps tahab lihtsalt mõne sõna rääkida väljasõidust. Kus? Millal? Kus ma sel ajal olin? Kuulan tähelepanelikult, et fakte teada saada.

„Ei tea, kas saab veel end kirja panna? Tahaks minna… Sa tuled ju ikka ka?“ Christine istub jälle minu kõrval, nagu ta arvatavasti igas tunnis hakkab istuma. Ta tunneb huvi… meenutan palavikuliselt, kas ma olen end kirja pannud. Vaevalt… Ma pole klassiüritustest osa võtnud sellest saati, kui… MA EI SAA SEDA PEAST VÄLJA!!! Hea küll, ei tasu hulluks minna. Elame rahulikult edasi. Ükskord ei saa ma enam selle mõtte eest põgenema ja pean selle omaks võtma.

Klassijuhataja teeb lühidalt ja laseb meid ruttu ära. Klass voolab tühjaks ja mass liigub söökla poole. Läheme Christine’iga klassijuhataja jutule ning küsime väljasõidu kohta. Tuleb välja, et kaks kohta on vahepeal vabanenud. Mis õnn! Võtame Christine’iga need ruttu ära ja läheme õnnelikult sööklasse. Meie klass on ainus, kes sööb, kuna teised alles tunnis istuvad.

Õnneks on mingi uue reformi tõttu meil nüüd eurosöökla, mis tähendab rootsi lauda ja pärast seda ise kohavalikut. Leiame endale mõnusa laua akna all ja jälgime süües ja rääkides tuisku. Kuna söögiks on külm burger, siis läheb meil ruttu. Christine lipsab vetsu, kuna mina end riidesse panema sätin.

Tagasi tulles on ta hajevil, murelik ja sõnaaher. Sellest hoolimata hoiab ta end tuisus minu vastas. Tema külm olek juhib mul tähelepanu kõrvale. Mingil põhjusel saadan ta tema majani, kuigi see jääb teisele poole jõge. Vahet pole, lähen üle jää tagasi. Majauksel vahetame numbreid ja msn-e, kuid hüvastijätukallistus jääb külmaks. Koju minnes mõtlen ainult sellele, mis ta nii jahedaks muutis.
Koju jõudnud, läheb vaid pool tundi mööda. Võtan kõne vastu paar sekundit pärast seda, kui telefon helisema hakkab. Tundub, et Christine on kogu selle aja närveerinud ja kaalunud, kas ja kuidas minu käest küsida:

„Mul on vaja sinuga rääkida.“ Kinnitan talle, et mul on aega küllalt. Ja ongi! Õde sõitis kohe peale kooli Noarootsi jõule veetma ja ema on see, kes teda ära sõidutab.
„Ma kuulsin, et sa oled enne minu tulekut ülimalt kinnine olnud.“ Tuleb välja, et teised tüdrukud olid minu äkkhuvi pärast muret tundnud. Hah! Mina ja vägistaja?! Rahustan Christine’i ja küsin, kus ma saaksin talle sellest silmast silma rääkida.
„Tule peole! Seal räägime!“ Imestan, et mis pagana pidu? „Oksas“ kell 8st alates?! Selge… Luban talle, et olen kohal.

Ta paneb toru ära ja ma jään mõtteisse. Nii et ma lähen peole. Ja ei tea millega? Ema käes on ainus auto ja see on hetkel poolel teel Läänemaale. Eks peab siis ühistransporti kasutama. Kuid kuna olen väsinud ja ööseks on vaja välja puhata, lähen magama, unustamata omale äratust panna. Uni kestab tunde ning on esimest korda poole aasta jooksul sügav ja rahulik.

Äratus. Tõusen ja vaatan omale mõned läbustamist kannatavad riided. Kuna on vaja ise ka jooke kaasa võtta, siis hakkan kohe minema, et enne bussi veel poodi jõuda. Õue jõudes näen, et tuisk pole üle jäänud. Meenutan tänaseid sündmusi…


Viimati muutis seda Unknown Artist (28/6/2009, 22:27). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Miley Cyrus
Skisofreenik
Miley Cyrus


Female Postituste arv : 747
Age : 30
Asukoht : Ühes kohas, mida keegi ei tea ega leia :)

Jõululugu. Empty
PostitaminePealkiri: Re: Jõululugu.   Jõululugu. Icon_minitime21/3/2009, 15:58

Normaaaalne
Tagasi üles Go down
https://snlhmn.forum.co.ee
Unknown Artist
Muinasjulle
Unknown Artist


Male Postituste arv : 428
Age : 32
Asukoht : Maast madalast mõttega mängudes

Jõululugu. Empty
PostitaminePealkiri: Re: Jõululugu.   Jõululugu. Icon_minitime28/6/2009, 22:31

Läbi tuisu minek on vastik, kuid kiruda eriti ei taha. Millegipärast ei suuda tuisk mulle midagi teha. Mõtlen, mida Christine’ile öelda. Ei mõtle välja. Tõde ma muidugi plaani ei võta. See on liialt halb. Minu arust… Jõuan poodi.

Poes küsimusi ei esitata… Kasum on tähtsam kui seadus. See on ammu teada värk. No aga mis see kolm nädalat ikka loeb… No mis just kolm… juba mitu aastat tagasi… VAIT!!!! Peaaegu oleksin seda üle kogu poe kisanud. Müüja pani tähele ainult võpatust, kuid enne tema reageeringut olin mina juba uksest väljas kõige oma jookidega.

Bussijaamas olen põhimõtteliselt üksi… suvalised ei lähe arvesse. Ootan marsat, mis mind peaks Jotti viima… Märkan veelkord tuisu vähenemist… isegi miinuskraadid hakkavad vähenema. Häguselt mäletan uudistest samasugust väidet. Pingutan, et veel meenutada, kui minu oodatud punane Iveco Daily jõuabki kohale.

Bussis liigun tagumise pingi poole, kui märkan naabervalla tüüpe. Need käivad meie gümnaasiumis alles esimest aastast. Läbi hägu meenutan ka nimed ja sobivad hüüdnimed. Astun põgusasse vestlusesse. Jutukatketest saan aru, et põhimõtteliselt kogu 10. klass ja pool muust gümnast on kohal. Huvitav, kui kaua partycrusher’id end oodata lasevad. Pole oluline. Õnneks läheb tee ruttu. Mis see 5 km ikka ära ei ole. Läbi tuisu kõnnime pisikese massiga Oksa poole. Juba siinpool jõge on kuulda tümakat. Arvatavasti Exelon on puldis… see selgitab ka drum’n’base’i põhivalikus. Astume sisse.
Tagasi üles Go down
Unknown Artist
Muinasjulle
Unknown Artist


Male Postituste arv : 428
Age : 32
Asukoht : Maast madalast mõttega mängudes

Jõululugu. Empty
PostitaminePealkiri: Re: Jõululugu.   Jõululugu. Icon_minitime28/6/2009, 22:32

Kõik soovivad kohe kõigile „Head jõulu!“ ja mina mattun küsimustekuhila alla. Palju arukaid, nagu „Mis sina siin teed?“ ja „Kuidas sa siia said?“ ja isegi „Ma arvasin et sa olid surnud, oli nii?“. Massist eemale saanud, vaatan, mis toimub. Raix on juba kustunud ja Tom teeb tüdrukutele sületantsu (ta on jummala kaine, nagu ma hiljem kuulen). Kaminaruumis on üles seatud vesipiip ja saungi on sees. Sinna lastakse ainult teatud tüüpe. A la maffia, nagu väikekohas ikka kombeks. Siiski, tants on hoos. Kohtun uue tüübiga. See on ju täitsa tantsupro… saab ka Cecilia omale partneriks. Huvitav, kas see, mis pärast saab neil toimuma on sama kuum, kui nende tantsupõrandal hõõrdumine… Pole tähtis. Vaatan, et õues laua peal on juba MC battle lahti läinud ja lava keskel möllavad breikarid. Tegus koht ju ikkagi. Jälgin neid natuke ja liigun siis edasi JJ Street’i kasvandike juurde. Tänavatants hakkab kah moodi minema. Mu nimekaim kõrgemast klassist on muidugi täitsa omast liigast. Kui tema midagi kätte võtab, teeb ta seda jube hästi. Ta pidigi praegu muudele treener olema. Lõpuks jõuan DJ-puldi ruumi ukse juurde.

Koputan. Exelon ehk lihtsurelikele lihtsalt Fred, on muidugi minu tuttav. On tähtis õigeid nägusid teada. Ta laseb mu sisse ja ma uurin tema varustust. Ta on hankinud omale uue läpaka ja mõned uued ning mõnusad progred. Tasulised muidugi. Illegaalsed muidugi. Naeran endamisi. Muu tehnika on ikka sama vana koolirämps. Mitte just rämps, tegelikult isegi lihtne ja aus, kuid mitte midagi raskemat ja võimalusterohkemat. Õnneks annab lapakaga kompenseerida.

Vaatan ruumi. See on samaks jäänud. Toole pole, ainult letitaoline moodustis tehnika jaoks. Ka on paar kappi. Neid pole tavaliselt vaja läinud. Kuna mugavuse huvides on põrandat katmas pehme vaip, ei kanna Fred jalatseid, võtan need ka ise ära. Ruum on eraldatud helikindla klaasiga, mis on mugavuse mõttes ka tumendatud. Kuna siin on vaid väikesed laualambid ning teisel pool on pro¾ed ja vajadusel ka heledad laelambid, on tegu ühepoolse nägemisega – sisse ei näe, välja aga küll. Täielik erakla.

Leian veinipudeli ja palju pokaale. Need on kindluse mõttes ohutusse kohta korjatud. Küsin luba veini võtta. Ikka annab. Hapukas eelmise aasta T¹illi merlot. Hapu, peaks veel aastaksese seisma, kuid talle ma seda ei ütle. Ta niikuinii ei hooliks. Joon viisakusest pokaali tühjaks ja ootan mõtetes oma roosat Foxhorn’i, mis kotisügavustes ootab.

Järsku Fred elavneb. Näen läbi klaasi ka põhjust. Juba eelmisel aastal hakkas tal Brigitiga klappima. A la emod ju mõlemad, sama kehaehitus kah, pole siis ime. Nüüd on see tüdruk siis siin. Ta palub mul tehnikal silma peal hoida ja soovib, et ma kedagi muusika ligi ei laseks. Küsin, kas ta ka tagasi tuleb. Ta vaatab korra Brigiti riietust ja siis ütleb: „Ei… ma ei usu, et lähima paari tunni jooksul see juhtuks.“ Ta võngutab kulme ning kaob Brigitit kaasa haarates kuhugi õue. Ma ei pööra sellele tähelepanu.

Traktori abil lugude vahetamine ja pisukene miksimine pole raske. Teen seda käike nagu muuseas, tähelepanu suunatud saalile ja eriti just uksele. Lasen korra pilgul ringi käia. Nagu näen, on käimas juba jõhkrad kohalikud joomamängud. Näen võidujoomist… nagu arvata, jooksis esikolmik ropsima. Nii tüüpiline. Siis näen „teatejooksu“ (4x100g viina järjest), kusjuures keegi läheb kohe teisele ringile. Eks tema aeg tuleb kah varsti. Ning ühes nurgas näen ma toimumas „rollercoaster’it“. Eksimine on võimatu! Ma ise ju leiutasin selle… Jube! Ma arvasin, et see sai minu eemaldumisega läbi. Mis teha… mõned ikka ei hooli oma tervisest! Juba nad jooksevadki tuikudes õue poole… Neid arvatavasti enam peol ei näe.

See topelt-teatejooksu tüüp läheb ropsima. Siinsamas paneb üks ropsi kohe põrandale. Järgmine täis tüüp tahab talle selle eest peksa anda. Tema tüdruksõber rahustab ta maha. Ephraimil on Alexiaga ikka vedanud, et see tema eest niimoodi hoolitseb. Eks tuleb ka ruumi eest vastutav isik ning koristab selle ära. Figures… Samas on üks ropsija juba tagasi (ikka topelt-teatejooks) ning juba ajab ühel tüdrukul keelt kurku. Vaene Eva. See on ka nii täis, et ei saa isegi aru, mis toimub. Muidugi on olemas ka suur vesipiip ning mokakat ringleb ka igal pool. Isegi savupläru on nii ühel kui teisel suunurgas märgata.

Väsin elupõletamise uurimisest ning keskendun uksele. Sealt voolab aina rohkem pidulisi kohale. Äkki ilmub ka minu oodatu. Tundub, nagu ta ei sobiks sinna. Kõik läbustavad ja amelevad ringi, ainult tema näeb välja korralik. Ah, mida kõike veidrat suudab inimese aju ette kujutada. Ta vaatab otsivalt ringi. Keegi pistab talle pihku mingi joogi… Ta rüüpab seda mõtlikult. Tal pole küll kiiret, kuid on näha, et ta otsib kedagi silmadega. Mind! Astun DJ-ruumist välja ning otse talle vastu. Juhin ta just sinna eraldatusse.
Tagasi üles Go down
Unknown Artist
Muinasjulle
Unknown Artist


Male Postituste arv : 428
Age : 32
Asukoht : Maast madalast mõttega mängudes

Jõululugu. Empty
PostitaminePealkiri: Re: Jõululugu.   Jõululugu. Icon_minitime28/6/2009, 22:33

Võtan ta käest joogi ja jätan kuhugi välja. Ukse tõmban kinni. Pakun talle veini. Oma veini. Selle T¹illi jäleduse võttis Fred õnneks kaasa. Pokaalid käes vaatame üksteist mõtlikult. Ta ütleb:
„Pidime peol rääkima. Oleme nüüd peol. Räägime…“ Ta vaatab mulle murelike, kuid uudishimulike silmadega otsa. Vastan talle, et ei tea, kust alustada.
„Alusta, kust soovid. Öö on ju pikk ja see pidu otsa ei saa.“ Vastan, et asi pole selles. Annan talle mõista, et olen seda isegi enda eest peitnud.

Puiklen ikka veel kõrvale, samal ajal mõeldes välja sobivat valet, kui järsku pigem kukkudes kui astudes siseneb Oscar. Ta on juba paraja auru all ning ei mõista päriselt, mis värk on. Christine’i ta isegi ei märka.

„Pane ikka midagi normaalset! Kaua me seda emotümakat kuulame!“ Eelarvamused… naeran omaette. Suunan ta uksest välja ja panen peale Eminemi viimase üllitise („Crack a bottle“) ning rahvas on pöördes.

Pean eelpool toimunut märgiks. Pöördun uuesti Christine’i poole ning olen nõus talle rääkima, mis minuga juhtus. Küsin, et kas ta on vastu, kui ma ukse lukustan. Ta pole vastu. Seda ma teengi. Lasen tal istuda, võtan suure lonksu veini ning istun ka ise tema kõrvale vaibale. Alustan, tundes, kuidas mingi valus haav uuesti lahti rebitakse. Alustan jutustamist nii talle kui ka endale…
Tagasi üles Go down
Unknown Artist
Muinasjulle
Unknown Artist


Male Postituste arv : 428
Age : 32
Asukoht : Maast madalast mõttega mängudes

Jõululugu. Empty
PostitaminePealkiri: Re: Jõululugu.   Jõululugu. Icon_minitime28/6/2009, 22:35

Olin veel aasta eest täielik elumees. Ei mingeid pikki suhteid, kuid ometi suutsin jääda ka pärast lahkuminekut heasse suhtesse. Elasin igast esmaspäevast iga järgmise reedeni. Vahepealne oli alati hägune. Suvel läks asi veel hullemaks. Siis ei pidanud ma üldse vahet. Ma ei kujuta ette, kuidas mul tervis selle vastu pidas… Igatahes läks asi niikaugele, et kui ma augustis tööle läksin, siis öövahetuste ajal toimus seal pidu. Vaikne, aga seda jõhkram. Sel ajal töötasin ma viljakuivatis ning üleval kuiva vilja salves oli väga mõnus amelemas käia. Sel ajal sai ka välja mõeldud „rollercoaster“.

See algab pool tundi enne joomingut kange mokakaga. Joomingu alguses juuakse õlut ja tequilat segamini ning siis minnakse üled¾inni, brändi vms peale. Siis tehakse sinna vahele üks savu ning siis lõpetatakse E ja viinaga. Täielik ajumõrv. Kuna joominguosa tehakse väga ruttu, maksimum kolmveerand tunniga, ei jõua enamus isegi savuni, nii kõva laks on see organismile. Ainult hullud on suutnud selle lõpuni teha ning isegi siis viskab tark organism nii palju kui saab endast välja. Ainult mina ja veel mõned üksikud on suutnud selle lõpuni teha ja mitte ropsida. Muidugi ega meist enam siis elulooma polnud. Aga see sai kahjuks siiski väga populaarseks jõuprooviks. Mina muidugi sel ajal ei näinud probleemi.

Igatahes oli mul mingi tüdrukuga läinud asi nii kaugele, et ma olin nõus joomamängud pooleli jätma, et temaga „laka peale mürama“ minna. Ma ei kujuta ette, mille all ta oli, kuid arvatavasti ta kustus poole tegevuse pealt. Mina täis peaga tegin oma asja lõpuni ja jätsin ta sinna, märkamata, et ta ei liiguta. Nii ta sinna salve vilja peale jäigi. Päeval tuli auto vilja ära vedama. Selleks avatakse klapp ja lastakse ülevalt vili autokasti. Sel hetkel seal vilja peal enam pidamist pole, see on hullem kui vesiliiv.

Mingi hetke ajel läksin üles vilja voolamist vaatama ning nägin kätt vilja sisse kadumas. Ma teadsin, et ma lärmi lüüa ei saa, nii et hüppasin kõhklemata sisse ning haarasin käe järgi. Sel hetkel oli salv ka täitsa täis, nii et jalad mul läbi vilja poleks salvepõrandale ulatunud. Tirisin nii palju kui suutsin kätt ikka kõrgemale ning ootasin, et autokast täis saaks. Kui ma olin juba rinnuni vilja sees, hakkas mul paanika tekkima.

Õnneks lakkas vilja vool siis, kui mul vili oli kaelani. Kohe hakkasin rabelema enda ja ka tüdruku vabastamiseks. Selleks läks kümme minutit. Need kümme minutit ma muretsesin tüdruku pärast. Kui ta väljas oli, panin ta kärule ja viisin kilomeetri jagu eemale. Panin ta maha ja viisin käru ära. Tagasi jõudnud, helistasin kiirabisse, kes tuli üsna varsti. Tutvustasin end möödakäijana, kes ta tee äärest leidis. Hiljem kuulsin, et ecstasy üledoosi tõttu sai ta tugeva ajukahjustuse ning halvatuse. Ma ei tea, kas viimasega oli oma osa mängida ka veerandtunnisel vilja surve all viibimisel. Igatahes käisin ma seda tüdrukut veel paar korda vaatamas, kuid varsti ma seda enam ei suutnud.

See juhtum ajas mind esialgu ainult rohkem jooma. Narkootikumid jätsin sel hetkel maha. Kui mind ühel peol ärgitati „rollercoaster’ile“, rääkisin neile keeldumise põhjenduseks selle loo. Nad lihtsalt naersid, et „mingi idioodist libu ei peaks mulle nii munade pihta käima“. Ma vihastusin niimoodi, et tahtsin ära minna, kuid kuna pidu toimus kellegi onnis puu otsas, nõudis see pisukest ronimist. Kuna ma olin täitsa täis ja ka vihane, hakkasin ma alla ronima lohakalt ning kukkusin. Püsti tõustes oli mul oksaraag peas kinni. Tõmbasin selle ära ning nägin, et see on verine. Palusin tüüpidelt küüti, kuid need ainult naersid kogu vaatemängu peale. Fakt, et tegu oli mu parimate „sõpradega“ sel hetkel, sulges mu südame pidude jaoks… kuni siiani.

Ma kõmpisin koju ning ema viis mu haiglasse. Seal tehti kolm õmblust ning arst nimetas seda marrastuseks. Siiski jääb mul arm kahe silma vahele meenutama, kuidas mul vedas. Koju jõudnud, lubasin ma endale, et minust enam ei saa peolooma. Tegelikult polnud seda vaja. Need kaks üsna järjestikust juhtumist võõrutasid mind nii tüdrukutega kui poistega suhtlemisest. Sellest kooliaastast olen ma olnud täielik zombi.


Viimati muutis seda Unknown Artist (28/6/2009, 22:36). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Unknown Artist
Muinasjulle
Unknown Artist


Male Postituste arv : 428
Age : 32
Asukoht : Maast madalast mõttega mängudes

Jõululugu. Empty
PostitaminePealkiri: Re: Jõululugu.   Jõululugu. Icon_minitime28/6/2009, 22:36

Pärast kõige selle avamist tundsin end kergemini, kuid Christine’i näos oli hirmusegane üllatus.
„Nad lihtsalt naersid? Mis siis, kui see oleks sulle silma torganud?“ oli ta imestunud. Vastasin, et ma olen sellele mõelnud, kuid lahendust pole leidnud. Eks ma peaks siis lihtsalt piraati edaspidi mängima, proovisin nalja visata. Ta turtsatas, kuid ma nägin tema silmanurgas pisarat. Seda hääletut, mis võib tulla ja minna nii, et keegi ei märka. Seda kõige valusamat. Olin seda ise liialt palju kogenud.

Haarasin Christine’i lohutavasse embusse. Rääkisin talle, et see juhtus minuga, mitte temaga ja et asi on läbi ja mida kõike veel, et tema enesetunnet parandada, kuid ma tajusin, kuidas seesama pisar ka minu silma tükkis. Ta tuli minu kaisust välja ning vaatas mulle otsa, endal pisar põsel pärlendamas. Ning siis suudles mind.

Ma polnud kunagi niimoodi suudelnud. Ma polnud kunagi midagi niisugust tundnud. See tunne oli võrreldamatu. Narkootikumid on napp aseaine… See kestis vist minuteid. Kui ta uuesti eemaldus, pakkusin talle salvrätti. Ta pühkis oma pisara ära ning ka mina kuivatasin oma silmad ära.
„Lähme siit ära,“ ütles ta. Olin nõus. Panin pooliku pudeli kotti ning võtsin selle kaasa. Igaks juhuks. Viskasin mantli selga ja koti õlale. Christine püsis mul kaisus. Mind ei huvitanud teiste pilgud. Mind huvitas ainult tema.

Astusime õue. Üllatudes märkasin, et enam ei tuisanud. Lumi sadas alla suurte räitsakutena. See oli selline lumi, mida lauludes ja muinaslugudes kirjeldatakse. See maandus mulle näkku ja mantlile ja igale poole mujale. Vaatasin Christine’ile otsa. Ta naeratas mulle vastu. Hakkasime läbi langeva lume minema tagasi minu koju. Tume metsavahetee ei hirmutanud mind. Mul ei olnud külm. Ma polnud enam vihane. Ma polnud enam zombi. Ma olin hoopis elus. Ma olin õnnelik. Mul oli soe. MA OLIN LÕPLIKULT JA LOOTUSETULT ARMUNUD TÜDRUKUSSE OMA KAISUS!
Tagasi üles Go down
Audrey
Queen B ehk ADMIN
Audrey


Female Postituste arv : 9504
Age : 31
Asukoht : Pärnu

Jõululugu. Empty
PostitaminePealkiri: Re: Jõululugu.   Jõululugu. Icon_minitime2/7/2009, 21:05

Omg, kui palju Very Happy:D
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Jõululugu. Empty
PostitaminePealkiri: Re: Jõululugu.   Jõululugu. Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Jõululugu.
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Ebaaktiivsed kaustad :: Unknown Artisti looming-
Hüppa: