When i'm gone... [LÕPETATUD!]

Uus jutt siis!
Ilusat kugemist!
Dinxu[A]

1. Osa

*Trrrrrrrrrrr!”* Äratuskell. Pekki. Weik app ja minek . mõtles Kleer. Ema juba karjus: „Kleer, sa jääd hiljaks, kui sa kiiremini ei tule!”
„Täna Laagrisse, kuskil metsas mingi sommide asutatud pleiss. Kirjeldus netis oli suht äge. Ööbimine on majakestes.” kirjutas Kleer auto tagaistmel päevikusse.
(Siit edasi jutt meenutusena mina-vormis)
Kohale jõudes tundus see mulle mu elu parima kohana, mida näinud olen.
„Helista siis vahepeal! Ole tubli!” ütles ema ja istus autosse.
„Jah, helistan. Tule siis nädala pärast kell 12 järele!”
„Ikka! Tsau!”
„Tsau!”
Ema sõitis ära ja ma jäin sinna koos kahe kohvriga. Kõigepealt oli majadesse jagamine.
„Sinu nimi?” küsis üks lahke häälega meesterahvas.
„Kleer Wind” ütlesin mina.
„Ahah, sa oled ühes majas koos Kate Willsoni, Beth Hopkinsi ja Nadaine Stariga. Maja number 3, tuba seitse. Võti. Ilusat laagrit!”
„Äitäh!” laususin mina ja otsisin üles maja number kolme ja siis üles toa number seitse.
„Wow!” oli mu esimene emotsioon. Võrdlemisi suur tuba. Üks nari ja kaks voodit. Valisin kohe ükskikvoodi. Pakkisin asjad lahti.
„Tere, olen Beth Hopkins!” ütles üks heledapäine, pikk tüdruk. Uuh, mõtlesin mina. Ma polegi selle laagri ainuke pikk 14 aastane.
„Tere, olen Kleer Wind.”
Beth naeratas ja valis siis minu kõrval aseteseva voodi.
„Kedagi teise veel ei olegi!” sõnas ta ja pakkis samuti asjad lahti. „Kus kaugelt tuled siis?” küsis ta.
„Londonist.” sõnasin ja muigasin.
„Oo, ma samuti.” Beth avas kommipaki ja pakkus mulle kah. Istusime vaikuses.
Uks avanes. Sisse astus keskmise pikkusega satäänide juustega tüdruk.
„Tsauuu, olen Kate Willson. Ja teie?”
„Heipa!” vastasime meie Bethiga.
„Mina olen Kleer Wind. Tema on Beth Hopkins.”
„Oh, kõik voodid juba võetud. Siis pean narile minema.”
Meie noogutasime. Kate otsustas päris kaua kumba voodit valida ja jõudis siis otsusele. Ta pani oma seljakoti alumisele narile, pakkis asjad ja läks kõhuli.
„Mitmendat korda te juba laagris olete?” küsis tema.
„Esimest!” vastasime meie Bethiga ja naersime. Mulle sai kohe selgeks, et Bethiga saan ma väga hästi läbi.Ma vaatasin kella. Netis oli kirjas, et kella 14.00-iks peavad hiljemalt laagrlilised kohal olema. Viis minti puudus kahest ja üks meie toakaaslane oli tulemata. Uks läks lahti ja sisse astus punastades tütarlaps.
„Tervist, ma mõtlesin, et olen juba hiljaks jäänud. Olen Nadaine Star.”
„Tere!” ütlesime meie ja tutvustasime end.
„Koguneme maja ette!” karjus mingi laagritöötaja.
„No lähme siis!” sõnas Nadaine . Nadaine on tumedanahaline, tumedate pikkade juustega tüdruk. Asju ta veel lahti pakkida ei jõudnud. Niisiis, läksime neljakesi maja ette. Sinna oli juba võrdlemisi palju rahvast kogunenud. Laagritöötajad seisid trepil ja laagrilised kas siis istusid või seisid murul. Meie istusime.
„Tere! Olen selle laagri korraldaja Bob. Need siin kasvatajad. Brooke, Nicole, Andrew ja Teresa. Laager kestab kaks nädalat ja iga päev on uued ja huvitavad tegevused. Hommikusöök kell 8, lõuna kell 13 ja õhtusöök kell 19. Kuni homseni vaba aeg. Ujuma võite minna basseini. Tänan tähelepanu eest!” ütles Bob ja kõik kasvatajad läksid n.ö kohvikusse.

järgneb...

2. Osa

Meie läksime tagasi oma ruumi ja Nadaine hakkas vaikselt asju lahti pakkima.
„Kuulge, ma lähen otsin puffi üles. Toon teile ka midagi?” küsis Kate.
„Mulle too ntx üks Coca Cola Zero Sugar.” sõnasin mina.
„Mulle sama!” sõnas Beth.
„Ja sulle Nadaine?”
„Too üks šokolaad!” sõnas ta. Kate läks ja mina istusin Bethi voodile.
„Kleer, kas sulle ei tundu imelik, et siin ei ole tutvusmisõhtut , vaid on tutvumishommik.” küsis Beth minult.
„Tundub küll, aga ju siis siin laagris on asjad nii.”
Me lobisesime pikalt ja olime vahepeal Nadaine sootuks unustanud. Nadaine oli oma voodis pikali ja luges raamatut.
„Tule ka meie sekka lobisema!” kutsus Beth teda.
„Ei tänan, ma meelsamini loen hetkel.” ütles Nadaine kergelt naeratades.
„Okei siis.” ültes Beth.
„Raffaaas! Teiie tellimused saabusid!” lausus Kate ja andis meile meie tellitud asjad. Rahad andsime Kateile tagasi.
„Beth, Nadaime, Kate, lähme ujuma!” pakkusin mina.
„Aga davai!” olid Beth ja Kate nõus. Nadaine oli vait. Igaljuhul, panime päfkad selga, võtsime rätikud, päevituskreemid kaasa ja läksime.
„Üü, vaata neid kutte seal!” ütles Kate, olles elevust täis.
Ma pöörasin pilgu ja mu pilk kohtus selle samuse kuuma kutiga, kellele Kate oli näpuga näidanud. Ma naeratasin kergelt ja pöörasin siis pea ära. Vajusin mõttesse. Seisin seal endaarust kaua, aga kui Beth mind maapeale tagasi kutsuma tuli, küsis ta, et miks ma seisan juba viis minutit basseini äärel. Miks tema pilk minusse jälje jättis? oli mu esimene mõte. Igatahes, viskasin rätiku pealt ja hüppasin basseini.
„Nii mõnuuus!” ütlesin ma ja viskasin Katele vett näkku.
„Aiiii, sa kahetsed!” sõnas ta ja tegi mulle vastu. Sellest kujunes veesõda.
„Tüdrukud, võime ühineda?” küsis seesama poiss, kes mulle oma nunnupilguga otsa vaatas.
„Ikka!" vastasime meie ning neli poissi hüppasid basseini ja tegime seitsmekesi mõnusa veesõja.
„Ma lähen nüüd tuppa!” ütlesin Kateile ja Bethile ning läksin basseinist välja. Võtsin rätiku, panin selle endale ümber ja hakkasin minema. Toosama tüüp jooksis mulle järgi.
„Ooota!” hüüdis ta mulle. Ma jäin seisma.
„Jah?”
Ta seisis minu ette. Meie silmad olid väga lähestikku.
„Kas võib su nime küsida?”
„Olen Kleer.”
„Mina olen Gerard.”
Ma ainult noogutasin, naeratasin ja läksin tuppa.
„Juba tagasi?” imestas Nadaine.
„Mhmh.”
Selline vaikne tüdruk, nagu Nadaine isegi märkas mu pilku.
„Kleer, juhtus midagi või?”
„Ei!”
„Kuuled, kell on 19, lähme õhtustsööma.”
Vahetasin riided ja läksime söögisaali. Sõõmine toimus neljastes laudades. Beth ja Kate tulid kohe meie järel.
„Noh, oli mõnus siis?” küsisin mina.
„Jah, oli küll. Tead, Gerard oli väga imelik pärast sinu lahkumist!”

järgneb...

Õu.
ma tahan edasi. (A)

3. Osa
„Mh?” mul oleks peaaegu toit kurku läinud. „Ausalt või?”
Beth noogutas agaralt.
„Ahsoo...” ütlesin ma ja sõin edasi.
„Palun tähelepanu! Olen Nicole ja annan teada, et öörahu algab kell 23.00. Selleks ajaks peate te pesnud ja oma tubades olema!”
„Asiis!” ütles Kate.
Söödud, läksime me võllikiigule kiikuma. Hästi äge oli. Me tegime Bethiga niisuure hoo, et kiik oleks üle võlli läinud. Mõistagi me kiljusime. Meiega ühinesid veel mõned tüdrukud ja väga äge oli nendega koos. Üks võõras tüdruk, andis märku, et kell on juba 21 ning, et oleks aeg tubade poole liikuma hakata. Nii me tegimegi.
Seal oli selline keskmist sorti vannituba. Duššil oli kardin ees. Käisime kahekaupa. Mina ja Beth siis Kate ja Nadaine. Oiiii, kuidas sai alles nalja, kui me ootasime oma järjekorda. Kõik meie maja inimesed tahtsid pessu, üks suvaline tüüp tegi ettepaneku anetktoote rääkima hakata. Nalja sai. Kui me pestud saime, läksime tuppa tagasi ja mina panin pidžaama selga.
„Igav on!” ütles Kate.
„On jah!” ütles Nadaine, kes pikutas kõhuli voodis.
„Mida teha?” küsisin mina.
„Ei tea!” ütles Beth.
„PADJASÕDA!” karjus Beth ja viskas meid kolme patjadega.
„Midaaaa?” karjusime Nadaine ja Kateiga.
„Ülbetüüp!” sai Nadaine pahaseks ja vikas Bethi kahe padjaga.
„Ühineme!” karjusime Kateiga ja ühinesime padjasõjaga.
Uksel kõlas koputus ja mina, Nadaine, Beth ja Kate tardusime. Uksel vajus link alla ja sisse vahtis Gerard.
„Sa ehmatasid meid!” ütlesime neljakesi koos.
„Vabandust!” ütles Gerard, võttis uksealt padja ja viskas selle mulle. „Tüdrukud, mul on üks ettepanek. Kell 23.30 toimub tagaõues väikses majakeses disko.”
„Aga see on ju öörahu ajal!” tuletas Nadaine talle meelde.
„Me hiilime vaikselt välja. Olete siis nõus?”
„Kes veel tulevad?” küsisin mina.
„Peale teie ja meie keegi.”
„Hmmm... Ja miks te ainult meid kutsusite? Siin on ju palju teisigi tüdrukuid.”
„Kleer, põhjus, miks me teid kutsusime on lihtne: Me ei tea siit kedagi.” Gerard vaatas närviliselt ringi. „Aeg hakkab öörahule lähenema! Tulete siis või ei?!”
„Tuleme!” ütles Kate.
„Kell 23.25 saame maja ees kokku! Nägosh!” Gerard pani ukse vaikselt kinni.
„Okei, kell on 22.55, kohe tullakse kontrollima kas me magame. Teeme meigid ja siis kobime tekkide alla. Kuni vulvarid läind on. Paneme riide ja lähme.” plaanis Nadaine.
Nadaine plaaniga olime nõus. Tegime endile sarnased meigid- must. Kuulsime samme. Kustutasime tule ja vupsasime voodisse ja teesklesime magamist.
„Nii, nüüd riide, sonks pähe ja siis minek. Meil on veel 15 minti aega end sättida.” sõnasin mina.
Mõeldud, tehtud. 15 minuti pärast olime valmis ja alustasime väljahiilimist majast. Olime majaees. Umbes 5 minti läks aega. Poisid tulid kohe meie järel.
„Lähme siis!” ütles Gerard. „Enne tutvustan teile oma toakaaslasi. Kate ja Beth juba teavad neid, aga Nadaine ja sina ei tea veel. Ronaldo, Mike ja Justin.”
„Selgepilt!” laususin ma ja me läksime vaikselt väga seina ääres kõndides majakese poole. Ohjeerum, pimedas kõndimine sinna võttis ikka kaua aega.
„Kohal!” ütles Justin ning asetas maki põrandale. Panime tuled põlema ja musa mängima. Tantsisime. Aww, kui armas oli vaadata Nadaine ja Bethi koos Ronaldo ja Justiniga tantsimas. Kate lobises niisama Mikega ja mina lihtsalt istusin ja jõin mullidega vett. Mul sai villand ja läksin õue. Mega ilus vaade avanes seal põldudele.
„Mida sina siin teed?” küsis Gerard äkiliselt mu kõrvale ilmudes.
„Seisan, vaatan.” vastasin mina napisõnaliselt.
„Miks sa koos teistega ei tantsi?”
„Ei paku erilist pinget.”
„Aga, kas sulle see pakub pinget?” küsis Gerard ja suudles mind.

järgneb...

Gerru on julge.
UUUT!

Jah,kuidagi kummaline,et 14.aastane nii julge on. Aga muidu on lahe jutt. Uut!

4. Osa
Suudlus oli lühike, sest mina katkestasin selle ja rabelesin end ta haardest lahti.
„Nahhaal!” ütlesin talle ja jooksin majja. Mul oli täiesti kamakaks, kui kasvatajad peale satuvad. Tuppa jõudes lõin ukse kinni, võtsin meigi pealt, panin ööriided taaskord selga ja läksin magama. Ma ei kuulnud, millal teised saabusid ega ausalt öeldes ei huvitanud kah.
Hommikul kui ärkasin, oli üleval ainult Beth.
„Hommikust!”
„Hommik, miks sa eile ära läksid?” küsis ta.
„Gerard suudles mind!” Bethi silmad läksid ümmarduseks ja ta hakkas plaksutama. „usalt või?”
„Jah, kui sa arvad, et see tähendas mulle midagi, siis eksid rängalt!”
„Kas ei tähendanud siis?”
„Eiii, ma juba ütlesin ju. Vahetame palun teemat. Kisub tüliks muidu.”
„Jajamh. Lähme käime pesemas?”
„Mis kell on üldse?”
„6.45”
„No davai. Aga vaikselt, Kate ja Nadaine magavad veel ju!”
Käisime pesemas ära. Nadaine ja Kate olid ka juba siis ärkvel, kui bäkk olime. Nende esimene küsimus oli, et miks ma eile varakult ära läksin. Beth seletas õnneks.
Teised käisid ka pesemas ära ja 7.45 hakkasime söökla poole liikuma. Oli selline keskmise hommikusöök. Sai endale võileibu teha, kohvi, teed, apelsinimahla ja magusat putru. Mulle ei maitse pudru, seega võtsin kohvi ja võileibu. Nadaine võttis ainukesena putru.
Nicole võttis taas sõna: „Tere hommikust kõigile! Tutvumishommik toimub kell 10 siin samas sööklas. Tänan tähelepanu eest!”
„Ei tea mis keeles me end tutvustama peame?” huvitus Nadaine.
„Ei tea, aga ma vihkan tutvumishommikuid ja õhtuid ja vihkan üldse seda, et laagris see kombeks on!” protestisin mina.
„Kes ei vihkaks?” pomisesid Kate ja Beth koos.
„Nii mul on söödud!” ütlesime me Bethiga koos ja saime naerda.
„Kleer, vaata kes laua poole tuleb!” lausus Nadaine.
„Kes siis?”
„Mina!” ütles Gerard.
Mul oleks äärepealt kohvi viimane tilk kurku läinud.
„Mida sina siin teed?”
„Mul vaja sinuga rääkida, Kleer.”
„Ei tea millest sul minuga rääkida on vaja, Gerard!” osatasin mina.
„Tule!” ta võttis miult küünarnukist kõvasti kinni ja vedas mu lauast minema.
Kui me õues olime tõmbasin käe ta haardest lahti.
„Sul on midagi viga või? Eile suudled mind ja täna teed mu käele haiget. Kui mul sinupärast nüüd sinikas siia tuleb!”
„Kleer, selle suudlusest ma rääkida tahtsingi.”
Ma jäin tõsiseks. „Mida sa sellest rääkida tahtsid?”
„Ma sain aru, et see ei meeldinud sulle. Palun vabandust!” ütles ta ja läks. Ma jäin tuimalt murule seisma.

järgneb...

„Sul on midagi viga või? Eile suudled mind ja täna teed mu käele haiget. Kui mul sinupärast nüüd sinikas siia tuleb!”
Pips...

Aga ootan uut.

5. Osa
Nadaine, Kate ja Beth tulid sööklast välja.
„Mis ta rääkis siis?” huvitusid nad.
„Palus suudluse eest vabandust!”
Toa kaaslased jäid mind karp lahti vahtima. „Palus vabandust?” ütlesid nad koos.
„Jah, palus vabandust! Ma käin toas ära, panen dressid ja topi selga. Jahe on kuidagi.”
„Okei, Nadaiiin, Keittttt! Lõpetage see vahtimine.”
„Sorry, nh lihtsalt see on ennekuulmatu, et üks poiss tüdrukult suudluse pärast vabandust palub!”
„Mhmh.”
Kell 10 olime me kohvikus tagasi. Istusime oma neljases lauas.
„Alustame siis tutvumishommikuga!” ütles kasvataja nimega Brooke. „Kõik lapsed, peavad oma nime ütlema eestikeeles, venekeeles ja inglisekeeles! Alustame.”
Meie istusime kolmandas lauas vasakult. Alustati vasakult, seega olime meie kolmandad. Gerardil, Mikel, Justinil ja Ronaldol tuli venekeel hästi välja. Enne meid istuvad tüdrukud ei osanud. Tuli meie kord. Mina olin esimene. „Minu nimi on Kleer, My name is Kleer, Menja zavut Kleer.”
Kate ja Nadaine tutvustasid end venekeeles õieti, ainult Bethil tekkis natuke raskusi. Umbes kaks tundi kulus seal. Mingit tobedat pallimängu mängisime veel kah. Meile anti teada, et õhtul mingid vabaõhu spordi mängud vms. Senikaua jälle vaba aeg. Õues oli soojemaks läinud, kui me taas oma toa poole suundusime.
„Alles teine päev ja juba on keegi mind suudlenud ja pärast vabandust palunud. Kaks ilma kolmandata ei jää. Mis edasi veel tuleb?” arutasin mina ja prantsatasin voodile.
„Näiteks, jookstete te Gerardiga teatekas kokku ja kukute. Gerard sinu peale.” Pakkus Kate suht sarkastiliselt.
„Mis on, et sa nii tõsine oled?” küsis Beth temalt.
„Ma vihkan igasugu spordiga seotud asju. Rattaga sõit ja ujumine noh, need on head, aga mingi tobe jooks.....”
„Ega sa ainukt pole!” sõnasin mina ja nuuskasin mina. Pisar tuli silma, mõeldes, et täna õhtul saan teiste naerualuseks. „Ma olen jooksus aeglane nagu tigu. Keka peaaegu koolis kaks...”
„Sama siin!” sõnas Kate ja läks toast välja.
„Nady, Beth, jätke mind natukeseks üksi. Ausalt, ma ei taha, et te näeks kuidas ma siin vesistama hakkan!” ütlesin ja nad noogutasid.
„Me oleme kiigu juures.”
Nad lahkusid, jäin üksi tuppa. Aina uuesti tungis mulle pähe mõte Gerardist. See kuidas ta suudles mind sellel õhtul ja kuidas ta vabandust palus. Väga kahtlane tundus. Üritasin selle mõtte peast saada ja keskenduda „Jooksmises mark täis” mõttele. Fuuh, iiveldama ajas. MA VIHKAN JOOKSMIST! tahtsin karjuda, aga kui oleks nii teinud, oleks ming tõenõeliselt hullumajja viidud.
Üritasin sellest mõttest üle olla. Kirjelduses oli, et ükskord on kohustuslik võtta spordivõistlustest osa. Ülejäänud ajal ei ole see kohustuslik. Peale tänast saan nautida vabadust. See oli ainuke mõte, mis mind maha rahustas. Vahetasin ka juba riided. Selga panin mustad lükad ja punase topi, juuksed kõrgesse hobusesabasse.
„Justin!” hüüdsin, kui nägin koridoris teda.
„Jah?”
„Kuuled, kas sa oskad mulle öelda, et miks Gerard vabandas, pärast mind suudlemist?”
„Ikka.”
„Justin, las ma vastan sellele ise!” ütles Gerard ja ehmatas mind, kui mulle seljataha tuli.
„Mul on oma tüdruk olemas!”
„Mida?” küsisin mina, olles väga jahmunud.

järgneb...

6. Osa
„Mul on oma tüdruk, sa kuulsid juba!” ütles ta ja lükkas mu valusalt tee pealt eest.
„Ahah siis!” olin üllatunud ja ka šokis. Ajasin selja sirgu ja järgmised kaks päeva ei rääkinud Gerardi ega tema seltskonnaga. Naddy, Kate ja Beth käisid nendega öösiti reegleid rikkumas. Mis mina tegin? Masetsesin toas . Hommikul oli kurb kuulata nende jutte lõbusatest õhtutest seltskonnas. Beth rääkis, et ka Gerardit ei näe palju liikumas.
Kolm päeva sai nagu linnu lennul läbi. Ehk siis laagri viis päeva. Nii lahe laager. Tee mis tahad- käi ujumas, kiigu, maga... Ühesõnaga tee midaiganes süda lustib teha. Muidugi mõistuse piirides. Võrreldes esimeste päevadega, olin ma vaikseks jäänud. Pidevalt liikusin üksi ringi, basseinis ligunesin üksi. Koduigatusust õnneks peal ei olnud. Käisime neljakesi hommikul söömas ära nagu tavaliselt ja mina läksin basseini äärde. Ausalt öeldes oli see ainuke tegevus, mida ma nende päevade jooksul teinud olin.
„Kleer, Gerard tahab sinuga rääkida!” ütles Mike, minu kõrval seistes. Tulin veest välja, panin rätiku ümber ja vaatasin Mikele otsa.
„Mida ma nüüd tegema peaks? Las räägib oma gf-ga!”
„Tule palun! Ainult viieks minutiks, kui sa kauemaks jääda ei taha.”
„Okei siis!” nõustusin ja läksime majja. Möödusime minu toast ja liikusime edasi koridori lõppu.
„Siin ma olen!” ütlesin, ukselävel seistes. Gerard tõusis püsti, palus mul ukse kinni panna ja siis tema juurde tulla.
„Miks sa minuga rääkida tahtsid?”
„Vabandust paluda!”
„JÄLLE! Sa muud ei teegi, kui ainult vabandad. Sorry, kui sulle jäi mulje, et iga vabandamise peale leebun, siis eksid!”
Gerard tahtis häält tõsta, aga näitasin talle sinikat käevarrel.
„See siin on sinu tehtud ja mitu päeva juba valus olnud.”
„Kleer, kuula mind ära! Lase mul ometi selgitada!”
„Ei!” ütlesin pisarad silmis. „ Jäta mind ükskord juba rahule. Kõigest viis päeva laagrit on olnud minu jaoks põrgu. Mis sul arus oli mu ellu tulles? Miks sa püsid koguaeg mu mõtetes?” anusin vastust. Laskusin põlvili ja lasin pisaratel voolata. Gerard liikus mu ümber , kuni otsustas mind kallistada ja selle tähendus oli :”Kõik on korras, rahule ainult!”
Mulle tuli pähe mõte: „Nüüd ta ju avastas minus selle nõrga poole.” Tõusin püsti, vaatasin Gerardile otsa. „Tead, enam ma ei taha sinuga rääkida, sinust midagi kuulda ja kõigevähem sind näha!” ütlesin mina salvavalt ja lahkusin toast. Kõndisin koridoris, näol muie.
Suur oli mu umestus, kui nägin, et toas olid Kate, Nadaine ja Beth.
„Noh, millest te siis rääkisite?” uudishimutses Beth.
„Tead, täna ma tulen teiega koos reegleid rikkuma. Mitte-Kaine- Olla tunne on kuidagi peal.”
„Sa ei joo ju!” ütles Naddy.
„Alksi loomulikult mitte, aga dynamiidid ajavad asja ära küll!”
„Naddy, lähme ütleme siis, et muretsegu tänaseks dynamiite!” kutsus Kate.
„Kleer, räägi mulle, mis teil juhtus siis seal!” küsis Beth, kui uks kinni läks.
„Noh, ta kallistas mind kui ma nutsin ja siis emme näitasin talle oma sinikat....” rääkisin talle kõik ära.
„Ohjeerum küll. Intriigid, intriigid!” ohkas Beth.
„Mhmh.”
„Mida sa edasi kavatsed teha?”
„Elada nii, nagu poleks ma Gerardit kunagi kohanud. Ta ju avastas minus selle nõrgema poole.”
„Aga ütle nüüd ausalt. Mida sa ta vastu tunned?”
„Ausalt? Armastust.”

järgneb...

Oideem, oideem, oideem.
uut.

7. Osa
„Sa armastad Gerardit?”
„Beth, too mulle näiteks üks tüdruk, kes ei armuks pruunidesse silmadesse. Ta on ju ilus pikk poiss. Silmad on võluvad!” rääkisin ma unistavalt. „Beth, sellest sa ei või kellelegi rääkida. Isegi oma kassile mitte!”
„Haha, ära muretse. Mul ei olegi kassi!” naeris tema.
„Nii hea, et mul on olemas sõbranna, kellega rääkida!” ütlesin Bethile ja tegime kalli-kalli.
„Mis teeme siis?”
„Ma ei tea.”
„Kleer, kui juba ülestunnistuseks läks siis, ma pean sulle ühe asja avaldama.”
„Noh, millise siis?”
„Mulle meeldib Mike!”
”Ahsoo.”
„Kuulge, joogid on olemas. Täna 23.25 saame taaskord väikese majakese ees kokku.” ütles Naddy.
Kell 23.25; Väike majake; Selle ees. Meenusid mulle need hetked, mis olid nende sõnadega seotud. Jah, kurvaks tegid need mind, aga midagi polnud parata. Elus ikka juhtub.
Lobisesime veel natuke toas ja läksime siis kiikuma. Gerard kõndis minust mööda ja ma ei suutnud end sundida talle mitte otsa vaatama. Jälle. Pilkude soe kohutmine. Kuna Kate hakkas mingst reisist rääkima, unustasin ma Gerardi nii kauaks, kuni oli aeg pesemise käes. Gerard läks ka seal minust mööda. Naddy kohe pidi seda ütlema.
„Ma sooviksin, et ta elaks teises majaks näiteks. Miks ta just meie majja pidi sattuma? Siin ainult 10 tuba ja loositahtel sattus just tema siia.”
„Saatuse sõrm!” ütles Kate ja muigas.
„Näh!”
Kuna poisid olid suht peale meid järjekorras ja seisid just meie toa ukse ees, palusin ma Naddyl ees minna ja Katel ja Bethil minu järel tulla. Õnneks said sõbrannad minu soovist aru ja nõustusid.
Aeg hakkas lähenema öörahule ja magamise teesklemisele. Viie minutiga meik peale, siis kümme minti voodis lamamist, siis viisteist minti riide peanemist ja ongi kõik. Aeg oli tulnud. Koridoris saime kokku.
„Tšššš!” ütles Justin ja me kaheksakesi hiilisime välja. Kuidas meid järsku kahesa sai? Gerard tuli kah kaasa. Mina muidugi punastasin, põsepuna aitas seda varjata.
„Näed, terve blokk dünakat sinu jaoks!” sõnas Ronaldo uhkelt ja asetas selle minu ette lauale.
„Aww, tänan sind!” ütlesin ja kallistasin teda.
Naddy, Kate ja Beth läksid teisetga tantsima. Hakkasin üksteise järel avama purke. Esimene..kolmas....viies....kümnes.. jne. Pea pani ringi käima. Soojatunde tõi sisse. Eemal laua ääres istus Gerard, ees viski pudel.
Enam eriti ei mäleta. Igatahes, jõin bloki ära ja olin ebakaine. Laulutuju oli ja keel oli pehme. Hakkasin „Shallalla olen noor aiaiaiaia!” laulma. Aga järgmist hommikut mäletan hästi. Olin pohmakaga voodis. Kate ja Justin tulid meie tuppa. „Laagri vanemad tahavad meiega rääkida” ütlesid nad. „Kõiki meid kaheksat tahavad nad näha. Viis minutit on aega kohvikusse ilmumiseks.”
„Ei no mida hekki, mul pea lõhub!” virisesin mina. Vinnasime end siis kolmekesi püsti, panime riide, meigid peale, et aru ei saadaks joomisest.
„Siin me oleme!” ütlesin ma. Gerardi nägu oli punane, tema juures sai kohe aru, et öösel pidu pandud.
„Kes lubas teil laagri territooriumile alkohoolseid jooke tuua ja reegleid rikkuda?” pahandas Brooke.

järgneb...

Heh.
Põneeev.
Uut!;D

8. Osa
Vaikisime.
„Noh, kas keegi räägib ka, või olete oma keeled alla neelanud?” ülbas Teresa.
Ronaldo astus ette. „Mina tegin seda!” tunnistas ta.
Me vaatasime hämmeldunult üksteisele otsa.
„Mina olin kaasosaline!” ütles Naddy ja üritas ette astuda, kuid mei astusime talle jalgadele ja meie pilkudest sai ta juba, et pole mõtet.
„Ahsoo, teised minge minema, Justin jää siia! Me otsustame, mis sinu saatusega siin laagris saab!”
Pead longus kõndisime kovhikust välja. Ülejäänud laagri inimesed sosistasid ja nätasid näpuga. Üks isegi hüüdis :”Joodikud!” , kui nägi Gerardit. Sellepeale kõndis ta rahulikult edasi, vahepeal vandus endamisi. Automaatselt läksime seitsmekesi meie tuppa ning istusime vaikuses.
„Ei tea mis nüüd Ronaldost saab?” küsis Mike.
Märkamatult istusime Gerardiga ühel ja samal voodil. See oli Bethi voodi.
„Ma arvan, et ta visatakse laagrist välja vist. Alksi toomine on ikka tõsime asi ju.” pakkus Naddy.
„Miks, ma ei saa aru miks?” ahastas Kate.
„Ta on temasse armunud!” sosistas Beth mulle.
„Misasja?” ei kuulnud Gerard.
„Kate on Ronaldostt sisse võetud!” sosistasin ma talle ja pidin naerma hakkama.
Kuulsime koridoris samme, mis läksid koridori lõpu poole. Mõne ajapärast tulid need tagasi ja veel mingi hääl kostus. Hääl jäi vait meie ukse taga. Uksest pistis oma pea sisse Ronaldo.
„Tulin teiega hüvasti jätma!” ütles ta. „Mind visati välja. Vanemad teavad sellest ja mulle tullakse kohe järgi.”
„Mkmmm! Ma ei suuda seda uskuda!” ahastas Kate.
„Ma tahan sinuga rääkida!” ütles ta Kateile ja läksid uksest välja.
Pool tundi möödus, alles siis tuli Kate punaseks nutetud silmadega tuppa tagasi.
„Minge mu voodilt minema!” ütles ta Naddyle ja Justinile. Nad läksid ja istusid seina äärde.
Meie Bethiga läksime kohe sõbrannat lohutama. Tüüpiline lohutamine. Gerard, Justin, Naddy ja Mike vaatasid pealt.
Järgmised päevad olid täiesti normaalsed. Jama Gerardiga olin ma unustanud ja suhtlesin vabalt tema seltskonnaga. Võib isegi öelda, et me deitisime või nii. Märkamatult jõudsid kätte laagri viimased päevad.

järgneb...

Jaaaa....?

Mis Jaaaa?;D

Mis edasi saab?

Nasicc loe ja saad teada:)

9. Osa
Mingi „Vihma disko” oli. Pidime Gerardiga seal tantsima. Ja mida tema tegi? Flirtis mingi 18 aastase tüdrukuga. Hahaha, 16 aastane poiss pluss 18 aastane hoor. Päris hea kombinatsioon, kas pole? Miks see plika hoor on? Sellepärast, tüüp on semminud peaaegu iga viimase laagripoisiga.
Nii ma siis seisin uksel. Pea mõtteid täis. Olin kahevahel. Kas minna ja anda Gerardile kõrvakiil ning ta lõust täis sõimata või lihtsalt minema kõndida. Suur oli mu imestus, kui see plika peatus ja suudles Gerardit. Just sel hetkel pööras Gerard oma pea ja nägi mind. Ta rabeles end selle hoora haardest lahti ja jooksis mulle järgi. Mina alguses kõndisin ja siis jooksin ta eest ära.
„Kleer, jää seisma, jää seisma!”
Jooksmise ajal tuli mul nutt peale. Mõte sellest, et oli juba neljas asi seoses Gerardiga, tõi mulle külmavärinad. Järjekordselt põgenesin tuppa, lukustasin ukse ja ei lasknud teda sisse. Ta tagus ust ja karjus mu nime, aga ma ei teinud väljagi. Panin musa vaikselt mp3-st mängima. Uksel kõlas koputus.
„Kes on?”
„Mina!” ütles Beth ja lasin ta sisse. „Miks uks lukus oli?”
Ma vaatasin maha.
„A, sa nägid sama, mida minagi vist?”
„Jah, nägin.”
„Tõbras! Te käisite ju peaaegu!”
„Nõustun sinuga selles osas!”
„Ainult kolm päeva veel laagrit ja ongi kõik. Kleer, me jääme peale laagrit ikka suhtlema onju!”
„Ikka, sõbranna.”
„Sa lähed veel diskole?”
„Ei ole enam tuju!”
Hakkasime lambist naerma ja tegime kahekesi padjasõda. Kuulsime koridoris, Gerardit ja Mike’t rääkimas.
„Noh, ja mis sa siis nüüd teed?”
„Amanda on loll peast, ma arvan, et ta just sellepärast kutsuski mind tantsima ja lõpuks kissis mind veel. Ta ju naudiks seda, kui me Kleeriga tülis oleksime.”
„Tead, kui sul oleks endal natukenegi mõistust peas olnud, poleks sa selle hooraga tantsima läinud ja veelvähem teda vastu suudelnud.”
„Ei no tore küll! Nüüd oeld sina ka minu vastu!”
„Mida sa teed Kleerile kogu aeg haiget, mees?”
„Ah käi kuu peale!” nähvas Gerard ning oli kuulda samme eemaldumas. Uksel kõlas koputus, mu süda tardus. Ehmatus. Õnneks oli see Mike.
„Kuhu Gerard läks?” tahtsin ma teada. Küsimus lipsas suust automaatselt.
„EI tea. Beth, tuled jalutama?”
„Ikka. Ma lähen!” ütles ta ja ma naeratasin selle peale kergelt. Mõtlesin, et mida teha, mida teha?

järgneb...
Järgmine osa on VIIMANE!

NOOOOOOO?
WHAT ARE YOU WAITING FOR?
uuuuut!

oh, armas, kurb ja kõike muud vajalikku (:
uuuuuuuut !!!!!! ;D

10. Osa
Laagri eelviimasel päeval oli lõpetamise värk ja muu selline staff. Pärastlõunal kirjutasin kirja. Gerardile. See pole päris kiri, mingi paar lauset aga ikkagi.
Beth, Naddy rääkisid unistavalt Mikest ja Justinist. Nad hakkavad teineteisel külas käima lausa.
Mike ütles mulle, et Gerardil on plaanis õhtune jalutuskäik. Kirjutasin uue kirja ja palusin selle Mike’l talle edastada. Mike oli nõus ja lahkus me toast. Umbes tunni pärast tuli tagasi. Mängisime parasjagu Monopoly.
„Noh?”
„Ta oli kirja sisuga nõus. Ainult ma ei mõista, miks sa kirjutasid alla Tundmatu?”
„Turvalisuse mõttes.” muigasin. Käisin kohvikus ja ostsin ühe mineraalvee. Tagasi tulles jahmatas mind Naddy, Kate ja Bethi uudishimu.
„Miks sa talle kirjutasid?”
„Kas sa kavatsed talle andestada?
„Kui te mul rääkida lasete, siis saate teada!” Vaikus. „Nii siis, ma tahan temaga täna loojangul kokku saada. Kõik südamelt ära rääkida. Minu tunded tema vastu ja anda üle veel üks kiri. Vähemalt saan siis rahuliku südamega koju minna.” Tegin silma ja lahkusin.
Kell 21, ootasin teda juba majakeses. Suur oli ta üllatus, kui nägi, et see Tundmatu olen mina.
„Kleer?Tundmatu?”
„Jah, nüüd kuula mind. Ma andestan sulle need kolm asja, aga seda mida sa viimasena tegid, ära isegi mitte looda andeks saada! Jah, sa meeldid mulle. Ma olin juba vahepeal valmis sulle avaldama, et olen fall in love for you. Sa ei pea mulle mainima , et mu inglise keel longab. Kuid see viimane asi oli viimne piisk karikasse.” pöörasin selja, sest vastasel juhul ma olen nutma hakanud. Tundsin , kuidas ripsmedušš laiali valgub. „Nii, võta see kiri ja ava see alles homme. Muidu pole sellel kirjal mõtet. Hüvasti!” ütlesin ja suudlesin teda viimast korda.
Põgenesin sealt, nagu tookord varemgi.
Kui ma järgmisel päeval kohvritega ema auto poole liikusin, nägin vilksamisi, kuidas Gerard kirja avab. Raske oli vaadata tema kurbust täis silmadesse. Jällejällejällejälle! Me pilgud kohtusid, seekord juhtus see viimast korda. Ta tahtis hakata juba minu poole tulema, aga õnneks sõitis ema just õigel ajal laagri parklasse. Panin asjad pagasnikusse, ema regas mind veel välja. Aeg oli minna. Jätsin sõbrannadega hüvasti ja istusin autosse.
„When i’m gone!” ütlesin tasaselt Gerardile antud paberil kirjas oleva lause...

Lõpp!

When I´m gone?
Seleta nüüd palun selle lause mõiste lahti.
Muidu oli hea lugu. (;

Selle lause tõlge on Kui ma olen läinud. Sellega jutt lõppeski. Kleer oli läinud.