''Lee'' Lõpetatud!

Pühedan selle osa Keitile ja Kerstinile, kes on jutu ainsad lugejad, vist. Aitäh. (a)

12
Võõras kutt.

Kõndisin mööda koridori. Ehmatasin kohutavalt, kui mingi väike poiss kihutas kohutava kiirusega minust mööda. ’’Miski vaevab sind või?’’ küsis keegi. Ehmatasin uuesti. See keegi hakkas naerma. ’’Mismõttes?’’ küsisin vastu. ’’Ma vaatasin, et sa ehmusid väga hullusti,’’ seletas poiss. See hommikune poiss.’’Eks jah. Kõigil leidub selliseid päevi,’’ ütlesin ma. ’’Mismõttes selliseid?’’ päris poiss edasi. Kas ma näen välja nagu sooviksin tema küsimustele vastata? ’’No.. selliseid, kus ehmud tihti.. või no, saad aru ikka,’’ seletasin vuristades. ’’Halb päev siis või?’’ küsis poiss edasi. Kaua ta kavatseb mind pommitada nende küsimustega? ’’Ei ütleks eriti, tavaline, igav,’’ rääkisin. ’’Kuhu hetkel lähed?’’ küsis poiss ikka edasi. Naeratasin omaette. Arendab juttu vist. ’’Mmm.. ma pole nii kaugele mõelnud.’’ Hetk vaikuses. ’’Aga nüüd?’’ esitas poiss enda küsimusi edasi. Hakkasin naerma. Küsimused, küsimused. Nunnu. ’’Mis mul viga on?’’ küsis poiss nüüd kiiresti. ’’Näen ma nii naljakas välja?’’ küsis ta nüüd uuesti, natuke pahase häälega. Ma ei suutnud naeru pidada. Ma isegi ei tea, miks. Kohutavalt ebaviisakas. Lihtsalt naersin, lakkamatult. ’’Vabandust, kas sul on paha olla?’’ päris poiss nüüd päris ülbelt.

Olime jõudnud garderoobideni. Ta läks kümnenda klassi garderoobi. Kümnes klass.. Naer vaibus nüüd. ’’Vabandust. Ei, ei ole paha olla,’’ kõndisin tema garderoobi juurde ning vastasin lõpuks ta küsimusele. Ta pani jope selga ning kõndis juba välja. Astusin ette. ’’No, kuhu nüüd?’’ küsisin ruttu. Ma ei tea, kas ma kujutasin ette või ta silmad muutusid leebemaks? Läksid särama? Ma tõesti ei tea. Ma ei suudagi vist enam aru saada, mida ma endale ette kujutan, mis on päris. Lühidalt – ma kujutan endale liiga palju ette. Vaatasin ikka veel ta peaaegu mustadesse silmadesse. Kuradi ilusad. ’’Äkki tuleksid eest nüüd?’’ küsis ta ülbel toonil. Mis? Mis? Ta vastas ka midagi või? Ma jäin mõttesse. ’’Vabandust, kuhu sa lähedki?’’ küsisin uuesti. Poiss hakkas naerma. Ta naeris nüüd samamoodi nagu mina enne. Ok. Nüüd ma siis tean, mida ta tundis. Mida ta üldse naerab? Ma ei teinud nalja ju. ’’Pisike unistaja meil,’’ ütles ta mulle ’’tuled ka või jäädki passima siia?’’ lõpetas ta enda mõtte. ’’Kuhu?’’ kordasin küsimust. ’’Usaldad mind?’’ küsis ta vastu. Ei!

Kõndisin garderoobi, sidusin kiiresti salli ümber kaela, panin jope selga ning lükkasin kindad kätte. Kutt ootas ikka veel ukse juures, õnneks. Hakkasin ust lahti tegema. See oli justkui nagu kinni kiilunud. Lukus? See ei tule lahti! Üritasin seda kõigest jõust lahti saada. Mis ei tule lahti, see ei tule. Tüüp hakkas naerma. ’’Ma proovin,’’ lausus poiss. Ta lükkas korra ust ning mis ma näen – uks ei olegi enam kinni kiilunud. See tuli kohe lahti. See oli meelega tehtud! Keegi tahtis, et ma ust lahti ei saaks! ’’Ma ei uskunud, et see uks nii raskesti käib,’’ seletas poiss. ’’Mh, kui mina proovisin, siis oli see raudselt lukus. Keegi tahtis meelega, et ma ust lahti ei saaks,’’ vuristasin. ’’Jaaaa-aaah, usun,’’ ütles ta minu ’’lohutamiseks. ’’Kusjuures täiega raskesti käib. Päriselt ka, ma ei jõudnud lahti teha,’’ rääkis ta edasi sellel teemal. Naeratasin.

Väljas oli libe. Jää. Igalpool. ’’Ja kuhu?’’ küsisin lühidalt. Ma ei saanud vastust. Köhatasin. Ikkagi ei midagi. Poiss suundus noorteka poole. ’’Aa,’’ ütlesin nüüd. Naljakas. Rääkisin üksi. Ta ei öelnud midagi. Jõudsime noortekani. Oleksin trepist peaaegu alla kukkunud – libisesin just trepi juures, kohutavalt libe. Poiss hakkas kõvasti naerma. Seejärel mina. Naersime päris kaua. ’’Tore, et trepist alla ei kukkunud,’’ ütlesin ma ning tulin maast püsti. Astusin trepist ühe sammu alla ning kukkusingi. Veeresin. Alla. Naersin ohjeldamatult. ’’Appi, jäid terveks?’’ küsis tüüp tõsiselt. Kas ma naeraks, kui oleksin luu murdnud ja valus saanud? Ma ei tundnudki valu tegelikult. Kõik käis nii kiiresti. ’’Rahu,’’ vastasin talle läbi naeru. Mis mul täna viga on? Ainult naeran. ’’Tegid endale ai-ai ka veel,’’ ütles poiss sellisel tooni, nagu räägiks kaheaastasega. ’’Puhud haigele kohale peale ka või?’’ pärisin totralt. ’’Kui vaja,’’ vastas tema.

Aitas mind püsti ning läksime noortekasse. Kedagi ei paistnud eriti. Keegi ei mänginud piljardit ega lauatennist. Telekas oli vait. Arvutites olid väikesed lapsed, kes mängisid mingit mängu. Tegid neid hääli isegi järgi. Ei imesta ka, nad võtavad mängu surmtõsiselt. Terve ruum oli kilkeid täis – Nora kilkeid. Nora, Aliis ja Karl istusid laua taga, püüdsid joonistada, või midaiganes. Karl hoidis ühes käes kõiki pliiatseid, teises käes oli tal lauatennise reket, millega ähvardas ta Norat lüüa. Kindlasti ei julgeks lüüa. Tohman siuke. ’’Ei joonista! Tuled pinksi mängima, minuga, kohe,’’ seletas Karl. ’’Anna pliiatsid!’’ nurus Nora. ’’Sina minuga mängima tuled või?’’ pirtsutas Karl vastu. Nora püüdis pliiatseid Karli selja tagant ära võtta, mille peale poiss tõstis reketit. Nora pistis jällegi kiljuma. Ai, mu kõrvad! Nad vaidlesid veel vähemalt pool tundi, olgu, liialdan, aga siiski – väga kaua. Mõttetu niuksumine. Olen lahe – nurun pool tundi, et keegi annaks pliiatsid või tuleks pinksi mängima. Pööritasin omaette silmi. Suur sõber oled, Nora! Märkad ka, et mina tulin. Näen jah. See poiss oli ära kadunud. Ma lihtsalt seisin üksi seal ja vaatasin Karli ja Norat?

Hakkasin arvutite poole kõndima, saapad tegid tugeva kriuksu. ’’Lee, millal sa siia tulid?’’ päris Nora. Justkui mõnitaks. Märkas ka ometi. Tal on ju tegemist enda Karlikesega. Ma ei vastanud. See kutt oli arvutisse häkkima läinud, aga ma ei läinud vaatama. Oleks liiga ebaviisakas vist? Või..? Ma ei tea, mida teha, mida arvata. Seisin lihtsalt ja vaatasin, kuidas mingi pisike poiss automängu mängis. Ta tegi ise hääli, elas täiega mängule kaasa. Kui kurv tuli, siis pööras ennast paremale või vasakule, vastavalt kurvile. Naeratasin omaette. Igav hakkas. ’’Lähme piljardit,’’ kostus hääl minust natuke eemal. Seesama kutt, kellega siia olin tulnud. Õigel ajal. Muidugi. Raudselt koba. ’’Aga davai,’’ ütlesin vastuseks. Suundusime piljardilaua poole. ’’Alusta,’’ laususime samaaegselt. ’’Jah, alusta, Lee,’’ kõlas hääl natuke eemalt.

Mina loen ka. :)
Ja mulle meeldib väga, nii et lase edasi. :)

Jõudsin nüüd loetud ja mulle meeldib väga seee jutt.
Kirjavigu oli kaaaa.
UUT!

Kerstin kirjutas:

Jõudsin nüüd loetud ja mulle meeldib väga seee jutt.
Kirjavigu oli kaaaa.
UUT!

Kus on kirjavead? Parandan kohe ära.

Ja Liina - aitääh. :)

Neid on ssuht palju :)
Ei viici otsida:D
Jäid silma, nh

Oleks kena, kui jagaksite enda mõtteid koos minuga .. (:

13

Põhiteemaks on noortekas. Ära mõnita.

Ohkasin omaette. Karl. Tal on väga vaja ronida igalepoole, kus mina olen? Alustasin. Punane pall läks suure hooga sisse. ’’Oo,’’ ütles kutt. ’’Ei ole mingit oo-d, ma ütlen ausalt, sitt löök oli,’’ kommenteeris Karl. Poiss tegi oma löögi – valge pall kihutas suure hooga sisse. Irvitasin. ’’Hea löök, hea löök,’’ pomises Karl. Tegin jälle oma löögi, oma jõulise löögi, kollane pall läks sisse. ’’Ei, tubli oled!’’ jätkas Karl kommenteerimist. Poiss tegi enda löögi. Kollane pall läks kohe sisse. Karl plaksutas elu eest. Mida ta endast arvab? Hale. Tuli siia kommenteerima. Keegi ei kutsunudki teda. Tegin jällegi oma löögi. Punane pall jäi just ääre peale seisma. Ainult natuke veel. Äkki saan mõttejõuga sisse? ’’Väga hea. Super!’’ jätkas Karl mölisemist. Endal ei hakka imelik? Või on väga paha olla? Kutt tegi enda löögi. Pallid veeresid ühest äärest teise, kuid ükski ei tabanud sihtmärki. Õnneks. Muigasin omaette. Minu kord. Sihtisin seda punast palli, mis oli ennem ääre peale jäänud. Läks sisse. Tore. ’’Kurat. Kahju, et sisse läks,’’ mölises Karl järjekordselt. ’’Mis sul viga on? Tuled siia, hakkad lihtsalt lampi mölisema,’’ ütlesin talle poolkarjudes. ’’Sa ei oska mängida lihtsalt,’’ seletas Karl edasi. ’’No palju õnne, kui sa paremini oskad,’’ jätkasin ma juttu. ’’Õnne on jah vaja,’’ noris Karl edasi. ’’Sul on midagi vaja ka siit?’’ küsisin nüüd. ’’Jah. Mul on vaja kommenteerida, kui sitasti sa mängid,’’ seletas tüüp edasi. ’’Eks tule ja mängi ise edasi,’’ ütlesin, kui tundsin, et telefon värises taskus. Viskasin kii käest ning suundusin välja.

Tegin ukse lahti, Robi sai uksega. ’’Ups,’’ ütlesin talle vaikselt, ise telefonile vastates. Mingi võõras number oli. Lõpuks sain teada, et Marten. Peaks noortekasse ilmuma varsti. Läksin tagasi piljardilaua juurde. Märkasin, et ka Liselle oli siia ilmunud. Millal? Tegeliult ei huvitagi. Ta võttis minuga sama suuna. ’’Karl, mängime pinksi,’’ ütles ta kohe. Pime on vä? Karl mängib piljardit hetkel. ’’Sa mingi pime vä?’’ küsis Karl ülbelt vastu. ’’Kohe nii ülbelt,’’ alustas Liselle ja tegi lühikese pausi ’’ma lähen siis ära,’’ lõpetas ta enda jutu. ’’Aga palun,’’ütles Karl talle külmalt vastu. ’’Oi, mees, sa ei tea, millega sa riskid,’’ hakkas Robi rääkima ’’ta läks praegu koju emmele ära rääkima, kohe tuleb tagasi, vits käes,’’ lõpetas Robi enda lause. Kõik puhkesid naerma.

’’Millest ma ilma jäin?’’ jõudis just Marten sel hetkel, ise hingeldades. ’’No, mis nüüd? Karu ajas taga või?’’ küsisin ma. Kostus kerget naeru. ’’Ei, kurat, koer seekord. Kelle oma see on üldse? Mingi väike, valge ja must,’’ seletas Matu. Naer. Kõik naersid nii, et kõhud kõveras. ’’Ei, kino, Matu,’’ patsutas Karl teda õlale. Heitis pilgu minule, justkui vihjaks millelegi. Jätkas siis enda mängu. ’’Karl, sa võid kohe rääkida. Mul pole mingeid saladusi,’’ pöördusin tema poole. ’’Einoh, ma nägin seda koera ennem.. ja no..’’ seletas ta. Tegi kerge pausi. ’’ta.. ta oli kahtlaselt sinu moodi,’’ lõpetas ta nüüd. Ei solvanud üldse! ’’Ma ei uskunud seda sinust,’’ ütlesin vaid ja läksin välja. Ta üritab mingi lahe olla? Ei, väga hästi õnnestunud. Tema ju ei hooligi teiste tunnetest. Ma ei arvanud, et ta selline on. Mis tal üldse viga on? Norib koguaeg. Ta ei olnud selline. Eelmine veerand oli ta sõbralik. Ta lihtsalt ei olnud selline.Arvamus temast kohe muutus. Kui tema tahab nii käituda, siis palun. Mina selliseks ei muutu. Mulle ei olegi seda mõttetu tüüpi vaja. Ta arvab, et ta on lahe, aga eksib – ei ole! ’’Tänks, mees,’’ võis kuulda noortekas uue poisi häält.

’’Lee. Oh. Tore,’’ lausus ta mulle. Ma istusin trepi peal. Kivitrepil. Külm, aga mis siis. ’’Tore, et sa siin oled,’’ ütles ta ning seadis end minu kõrvale. ’’Karl on mingi mõttetu,’’ lohutas ta mind. ’’ta arvab, et ta on lahe, kui nii mõnitab ja norib. Usu mind, tal on praegu täiega vastik olla, aga ta on ju nii tugev, ta ei näita seda välja. Ära põe noh,’’ rääkis ta. Ma ei vastanud midagi. Ma olin mõtetes kinni. Ma lihtsalt mõtlesin sellele, mida Karl tegi. Valus oli. Vahet ei ole, et nii väike asi, kuid siiski solvang. Mõelge, kui keegi ütleks, et ta nägi metsas mingit mäkra. Järsku teatab, et sa oled temaga täpselt sama nägu. Oleks naljakas? Uskuge ming, ei oleks! Hale! Selliseid asju räägivad ainult 5-aastased. Ainult nemad suudavad nii haigelt mõelda. ’’Sa ei arva, et ta on mõttetu? Sa oled temas nii kinni jah?’’ küsis nüüd poiss. Vaatasin kohe talle otsa. See pilk ta silmis.. ma ei tea, mis see oli. Midagi põlgavat? Kadedat? Ma ei osanud seda selgitada. Ta sai mõtetest aru ning pööras pilgu mujale. ’’Seda on kaugele näha,’’ jätkas ta nüüd. Ma ei saanud seda eitada. Aga see tegu... ta mõnitas mind niigi liiga palju.

’’Mis sa temas üldse näed? Tema ilusad lokikesed köidavad sind või? Või see ülbus? Sulle meeldibki see, kui poiss sind solvab?’’ küsitles ta mind. Need küsimused tegid kuidagi valus. Lihtsalt tegid. Ma ei saanud talle midagi öelda. Ma lihtsalt vaikisin nagu loll. Tema ainult rääkis ning mina kuulasin. Kui lolli mulje võisin talle endast jätta? ’’Oled minu peale ka vihane?’’ küsis ta lõpuks. Ma ei suutnud jällegi vastata. Ta käis korra noortekas, haaras enda koti ning hakkas minema. ’’Ei,’’ ütlesin järsku. Ta peatus. Ta oli seljaga minu poole, ta ei pööranud ümber. ’’Tead sa üldse, mida tahad?’’ küsis ta nüüd. Ma ei vastanud. Sest ma tegelikult ei teadnudki. Ma ei taha midagi. Ma tahan kõike. Raske. Kõik on nii keeruline. Milleks üldse mõtlema peab? Mu pea läheb lõhki nendest mõtetest. Neid on nii palju. Liiga palju ühe korraga. ’’Kui välja mõtled, siis anna teada,’’ lausus ta ja läks ära. Jäin trepile istuma.

Keegi võiks vähemalt midagigi öelda..

VägaheajuttnaGumajubaöelnudolen!

lugesin terve jutu korraga läbi .
hästi hea on . (:

# 14

Home, sweet home. Lumi.

Külm hakkas. Ajataju oli kadunud. Nägin bussijaamas enda bussi. Kurat! Buss. Läksin kiirel sammul sinna. Ainult Kelli oli seal. Istusin akna äärde, et saaks mõelda. ’’Lee, kuuled ka vä?’’ kuulsin äkki Kellit pärivat. ’’Mh? Mis?’’ pärisin sellise häälega nagu oleks maganud. Äkki magasingi? Ma tõesti ei tea. Ma ei saa aru. ’’Ma küsisin, et mis pärast teed?’’ kordas ta end. ’’Magan kodus ilmselt,’’ vastasin. Tüdruk ütles vaikselt aa ning pööras siis pea ära. Minu peatus. Astusin maha. Justkui zombie. Kõik oli nii uimane, nii udune. Raske oli olla. Jalad ei kandnud. Kõmpisin vaevaliselt koju, keerasin koduukse lahti, sikutasin saapad jalast ning viskasin need nurka. Läksin kohe elutuppa, ma ei raatsinud jopet ära võtta. Pilt kadus eest. Jäin magama. Nägin unes, et kukkusin redeli pealt maha. Avasin silmad. Ma lamasin põrandal. Kas ma olin koguaeg siin? Väljas oli juba pime. Kell näitas 5.28. Ikka oli veel uimane olla. Tegin endale võileibu ning kõrvale võtsin apelsinimahla. Lülitasin teleka sisse ja sättisin end mugavalt istuma.

Ärkasin äratuskella helina peale. Tegin vaevaliselt silmad lahti. Ere. Ma olin ikka veel diivani peal, kuid telekas oli välja lülitatud. Läksin enda tuppa, et pessu minna. Sättisin ennast korda, panin mugavad riided selga ning vedasin ennast uuesti alla. Ema pole. Imelik. Ta on igal koolipäeval enne mind üleval. Vaatasin kalendrisse – laupäev. Shit! Miks mul äratuskell siis helises? Vaatasin telefoni. ’’1 uus sõnum’’ oli kirjutatud ekraanile. Sõnum! Muidugi.. äratuskella ja sõnumi helinatoon on sama. ’’Ma ei tahtnud helistada, arvasin, et magad veel. Mis täna?’’ oli trükitud sõnumisse. Nora. Tänks jah. Selle mõttetu sõnumi peale ärkasin ma üles. Ma ei kavatsenudki vastata. Otsigu enda Karlikene üles ja tüüdaku teda. Heitsin pilgu kellale. See sai just 8. Mõnel pole und või? Õh. Tõesti, hea algus päevale. Istusin pehmele toolile, mis asus akna juures. Ma lihtsalt istusin. Väljas sadas jällegi seda pehmet, õrna lund. Lumehelvestel on lihtne. Nemad lihtsalt kukuvad alla, nad ei pea midagi mõtlema. Mida nemad tahavad? Ma ei tea. Aga nemad teavad. Mida ma üldsegi tean? Ei tea. Jah, ma ei teagi midagi. ’’Nii vara üleval?’’ kostus ema unine hääl. ’’Njaa, ma arvasin, et täna on kool,’’ rääkisin mina. ’’Midagi söönud oled?’’ küsis ta nüüd. ’’Ei,’’ vastasin. ’’Teen midagi?’’ ’’Võileiba ainult,’’ ütlesin. Sõime vaikuses. Mu silmad vaatasid ikka veel aknast välja. Miski justkui tõmbas mind enda poole.. miski kutsus mind välja vaatama. Ometigi polnud seal muud, kui lumi ning tihased, kes käisid enda majakeses söömas. Tihased ainult söövad ning lendavad õnnelikult ringi. Kõik on õnnelikud. Lõpetasin võileiva söömise ning läksin enda pehmesse voodisse, kust avanes hea vaade telekale. Mis siis, et ainult multikad käisid. Tahaks olla jälle pisike. Tahaks olla sama rõõmus, kui enne. Tegelikult ma olen praegu ka rõõmus. Aga ainult vahepeal. Pisikestel lastel ei ole muresid. Ei, valetan! On küll. Kui nad ei saa kommi, siis nad hakkavad nutma ning ongi mure. Nad ei suuda otsustada kommi ja kommi vahel. Nende elu ei erinegi eriti minu omast. Ainult minul on riskid suuremad, oht haiget saada. Tõusin voodist, et heita pilk termomeetrile. See näitas -4 kraadi. Päris külm. Käisin enda vannitoas, pesin hambad ära. Multikas oli vahepeal läbi saanud. Kõik hea saab kord läbi. Toa uks läks paokile. Kiisu jooksis sisse. ’’Kus sina olid?’’ küsisin temalt, justkui oskaks ta rääkida ning mõistaks mind. Ta ei vastanud. Tõstsin ta enda kõrvale kiiktoolile, kuhu olin ennast sättinud. ’’Oi, kiisu, mida ma tahan?’’ esitasin talle jällegi küsimuse. ’’See on ju ainult sinu otsustada,’’ vastas ta. Hakkasin naerma. Appi, ma olen hulluks minemas. Naeran ja räägin siin üksi + kuulen veel kassi rääkimas. Midaiganes. Kuulsin telefonist piiksumist. Sõnum. Noralt, jälle. ’’Ma tean, et oled ärkvel. Teeme midagi täna?’’ oli kirjas seal. Kes ütleb, et ma pean vastama? Otsisin kapist soojad riided ja suundusin välja. Enne veel toppisin jalga suusapüksid, pika säärega talvesaapad ning selga sikutasin enda helesinise jope, mis veel nagis ootas. Heitsin pilgu peeglisse, et vaadata, kas ma olen ikka reaalne. Astusin uksest välja, lumi oli kaelani. Olgu, see oli nali. Lund oli umbes 10-15 cm. Ümberringi oli kõik valge. Kõik puud.. kõik. Vaikne oli. Kuulsin ainult enda nohust hingamist. Nohu! Kuidas see tuleb? Milleks üldse? Keegi ei vaja seda. Või vajab? Raputasin omaette pead, kõndisin tee peale. Jalutasin vaikuses. Seekord jätsin isegi enda iPodi koju, mis on mul tavaliselt koguaeg kaasas. iPod=minu elu. Põhimõtteliselt. See tõesti on mu elu! Osad ainult ütlevad seda, et lahedamad olla ning teistega sarnaneda, tegelikult ei kuula nad üldse muusikat. Naeratasin kaasatundvalt. Seisatasin. Lootsin, et nüüd pole kõik nii lootusetult vaikne. Eksisin. Kõik oli veelgi vaiksem. Luristasin nina. Nojah, see katkestas vaikuse, hetkeks. Kuidas ma üldse siin suudan elada? Kõik ongi nii kuradi vaikne ja mõttetu. Heitsin pilgu enda taha. Imeilus lumie vaade. Lumine tee ja puud. See ongi vist ainus hea asi siin elamise juures. See ilus vaade! Kas keegi teine on üldse midagi nii ilusat näinud? Mul on vedanud sellega.

Muutunud või mitte? Kuradi keeruline.

Oli taas esmaspäev. Uus nädal, uue hooga, nagu öeldakse. Mitte midagi huvitavat. Ei olnud naermist. Polnud neid vanu sõpru. Kõik on nii muutunud. Keegi ei suhtle minuga.. või ei suhtle mina teistega. Ma hoian omaette. Ma ei taha teisi. Mitte miski ei ole enam selline nagu oli paar nädalat tagasi. Aga.. aga ma ei taha olla muutunud. Milleks see kõik? Mis on selle põhjuseks? Tahan jälle olle see Lee, kes koguaeg oli rõõmus, naeratas koguaeg ja suhtles kõigiga. Ta ei tule enam tagasi. Teate, mul on kõigest savi.

Ma mõtlesin ümber. Mul ei ole kõigest savi. On keegi. Keegi, kelleta ma enam elada ei saa. Kuidas ma üldse saan nii rääkida? Ma tean teda ainult.. mm, nädala? Ometigi on ta nii kalliks saanud. Poiss, kes hakkas minuga suhtlema nädal tagasi. Ma ei tea, milline ta välja näeb. Mind ei huvitagi see enam. Miks me üldse suhtleme nendega, kes on välimuselt ilusad? Inimestega saab ka suhelda ilma selle teadmiseta, et nad on ilusad. Selle poisi, Sanderi, iseloom on nii hea. Ta hoolib. Ta ei teeskle. Tema ei ole minuga mu välimuse pärast.. või millegi muu pärast. Ta on minuga MINU pärast. Tegelikult on veel keegi. Või mitte .. pole tähtis.


’’Noh?’’ kõlas kellegi hääl. Istusin loodusõpetuse klassi ees. Uks oli lukus. Ma istusin seal üksi, kuulasin muusikat. Kedagi ei huvitanud, kas mul on igav. Kõik rääkisid, naersid. Kõigil oli lõbus. Mis juhtunud on? Kas ma olen nüüd nähtamatu? Ma ei saa aru. Tahaks karjuda, tahaks nutta. Ma ei tea, mida ma tahan. Kõik on nii segane. Keegi ei hooli minust. Nii kurb on olla. Pisar voolas mu põselt alla. ’’Mis juhtus?’’ kuulsin uuesti kedagi küsivat. Vaikus. Ma ei tahtnud, ei viitsinud midagi öelda. Mul pole tuju. Kedagi ju nagunii ei huvita, kas mul on midagi viga. ’’Lee?’’ küsiti uuesti. Tõstsin pea ning võtsin kõrvaklapid peast. ’’Kas ma näen und? Olen ma nähtamatu? Või olen ma surnud ja taevas praegu?’’ küsisin temalt. ’’Sa oled see, mida sa teed. Sa oled see, kes sa olla tahad,’’ vastas ta ’’aga sa ei tea seda ikka veel. Ma parem lähen. Küll sa varsti aru saad. Ole tubli. Sa suudad, kui tahad,’’ lisas ta ning läks. Ta kõndis mööda pikka koridori.. kuni ma teda enam ei näinud. Ta kadus nii kiirelt, kui tuli. Isegi veel kiiremini. Ma ei saanud aru. Mitte millestki. Mida ta enda jutuga öelda tahtis? Kes ta üldse on? Ta lihtsalt tuli. Ma ei tea ta nimegi. Ta on, aga ei ole ka. Ta on justkui mõistatus. Mõistatus, mida ei saa lahendada. Isegi mitte kõige targemad teadlased ei suuda seda. Miks ta piinab mind? Kust ta teab, et ma ei tea, mida ma tahan? Kõik on kuradi keeruline! Mul oleks lihtsam, kui pea plahvataks. Siis ma ei peaks neid raskeid küsimusi mõtlema. Kõik oleks hea, lihtne. Ma ju ikkagi näen und? Turtsatasin naerma. Ma olen hulluks minemas! Ma ei tee nalja. Kõik kumiseb peas. Ma ei saa millestki aru enam. Ma istun siin, aga keegi ei näe mind. Varem olid kõik ümber minu. Ma rääkisin nendega. Nii palju on nende kahe päevaga juhtunud. Äkki on keegi rääkinud minust midagi? Ja nüüd ei räägigi keegi minuga sellepärast. Liiga palju mõtteid korraga. Rahune! Sa ei suuda, ei tohi nii palju mõelda. Mõtle, et sul ei ole midagi mõelda. Kõik on tühi. Kurat, ma ei suuda! Ausalt, see on nii raske. Kõige hullem on see, et ma ei saa aru, mida ma üldse mõtlema pean. Kell helises, sest kõik tulid minu poole. Ma kükitasin ikka veel maas. Õpetaja tuli, tegi ukse lahti, aga mina jäin ikkagi ukse taha. Keegi ei märganud mind. Kuidas? Miks? Kas ma mõtlen seda endale? Kas ma magan praegu? Näen und? Kas ma olen päriselt tunnis? Ja kõik räägivad minuga? Liiga palju küsimusi, millele ma mitte kunagi vastust ei leia. Tegin ukse lahti. Keegi ei vaadanud minu poole. Istusin tuimalt enda kohale, aga Norat ei olnud minu kõrval. Ta istus mujal, kusagil kaugemal. Keegi ei märganud mind. Ma lihtsalt olin. Ma kuulasin. Terve päev oli nii. Keegi ei näinud mind, keegi ei rääkinud. Olin ma üldse koolis? Kas keegi nägi mind?

Uus päev. Nüüd on kõik teisiti? ’’Kus sa eile olid?’’ jooksis Nora minu poole. Mida? Eile? Eile olin ma koolis, aga keegi justkui ei näinud mind. Kõik olid nii imelikud. Ainult üks poiss nägi mind. Ainult tema rääkis minuga. Liiga raske, et seletada. ’’Kuulsid sa?’’ küsis tüdruk uuesti. Mida ma vastan? Et ma olin koolis? See tunduks hullumeelne. Oligi ju. Või kuidas? ’’Ma olin haige,’’ vastasin siis. ’’Mis viga?’’ päriti edasi. ’’Mh, niisama. Paha olla ja nii,’’ vastasin. ’’Kahju, et sind eile ei olnud. Täiega pull oli,’’ katkestas meie jutu Marelle. ’’Kahju,’’ korrutasin vaikselt. Algas bioloogia. Kõik rääkisid minuga. Kõik üritasid nalja teha. Tegidki. Ma naersin. Kõik on jälle endine. Mismõttes? Eile ei näinud keegi mind. Kell helises tunnist välja. ’’Juba,’’ ütlesin Chrisile, kes pakkis minu kõrval enda asju. ’’Alles,’’ sain temalt vastuse. Muigasin. Kõndisime matemaatika klassi. Kujutan ette. 45 minutit istumist, veel mõtlemist ja arvutamist. Kui huvitav! Kindlasti õpetaja naerab jälle enda naljade peale. Tema naljadest saab vaid ta ise aru ja ta ise naerab ka ainukesena. Vahest ka Chris, kui tahab pugeda. Üheksas tuli klassist välja. Kus on see poiss? See poiss, kes mind eile nägi. Kuidas? Teda pole. Miks? Miks ta eile oli? Ma tahan teda täna! Kes ta on?

Kõndisin aeglasel sammul mahlaklaasi käes hoides trepist üles. Enda soojassse tuppa. Prantsatasin arvutitoolile, lülitasin arvuti käima. Vaid veidike aega ning see töötaski. Logisin kiiresti MSNi.

Otsisin ruttu Sanderi üles. Ma pean temaga suhtlema. Miski käseb mind. Miski tõukab mind tema poole. Ma ei tea, kes ta on, mida ta tahab. Ma tean ainult, et ma vajan teda. Mu elu sõltub temast. Ma lihtsalt PEAN temaga suhtlema. Ta on midagi teistusugust, midagi e r i l i s t . Ta on keegi, keda ma vajan. Ta ongi see, kellest ma puudust olen tundnud. Aga mis siis, kui mina ei huvita teda nii palju, kui tema mind? Äkki ta ei taha minuga rääkida? Äkki ma tüütan teda? Tegelikult ma ei usu. Ta räägib minuga nii palju, nii pikalt, nii sõbralikult. Poleks loogiline, et ma talle ei meeldi.. või noh, et ta ei taha minuga rääkida. Kes ta saatis? Miks? Milleks? Ma pean teadma, mida ta tahab ja miks ta tuli.

Mulle meeldib kaa

Kadunud. Läinud. Tuleb ta tagasi? Keegi uus.. või vana.

’’Ma pean õppima nüüd. Pärast?’’ kirjutasin Sanderile. ’’Ei,’’ vastas Sander ning logis koheselt välja. Ta on nii salapärane. Ma ei saa temast aru ning see ajab närvi. Ajab närvi, aga ma ikkagi räägin temaga. Ma tean, et ma ei suuda rahul olla, kui temaga suhtlen. Ma pean! Ma ei kirjuta ise, ma ei mõtle ise. Ma käed lihtsalt tipivad tähti ning vajutavad enteri peale. Aina räägin temaga. Ta on justkui narkootikum. Kui ma temaga ei räägi, olen rahutu. Ma mõtlen tema peale koguaeg. Ma ei saa temata olla! Ma pean suhtlema. Kui ma temaga räägin, siis ma olen õnnelik. Siis ma tunnen, et ta minuga on. Soe tunne tekib. Ometigi pole ma teda näinud. Ma isegi ei tea, milline ta on. Mul on ainult ta nimi. Õppisin kiirelt ära. Logisin uuesti MSNi. Äkki ta on sees ikkagi? Ei saa ju nii olla, et teda pole. Sisimas ma ju tean, et teda ei ole. Kui tema midagi ütleb, siis nii ka on. Ta ei valeta kunagi. Ma sõltun nii palju temast. Kuigi tean teda ainult veidike üle nädala. Teda polnud. Ma pettusin ikkagi, kuigi ma teadsin.. lülitasin teleka sisse ning viskusin enda voodile.

Avasin kiirelt silmad. Pime oli veel. Talvehommikud. Lamasin voodis. Ehmusin. Kool! Hüppasin voodist üles ja jooksin pessu. Otsisin kapist mingisugused riided. Kiirustasin alla. Kõik ümberringi oli pime. Keegi ei liikunud. Ema polnud. Köögikell näitas poolt viit. Misasja? Jälle sain tünga? Kuidas ma suudan? Pool viis hommikul tulen üles. See ei ole enam normaalne! Kõndisin uuesti üles ning viskusin enda voodile. Und ei tulnud. Mind hakkasid pommitama igasugused küsimused. Mõtted ei lasknud mul uinuda. Mu äratuskell helises. Kell oli tiksunud pool kaheksa. Tõusin voodist, haarasin enda koolikoti ning suundusin alla. Ema lõikas parajasti vorsti. ’’Kuidas magasid?’’ küsis ta kohe. ’’Normaalselt,’’ vastasin. ’’Kindel?’’ päris ta edasi. ’’Miks sa küsid?’’ ’’Huvitab,’’ vastas ema. ’’Nii palju küsimusi korraga ei tee head,’’ targutasin mina. ’’Tõesti, sul on õigus,’’ ütles ema.

Pakkisin endale jope selga, salli ümber kaela ning talvesaapad jalga. Kõndisin jälle bussijaama poole. See oli endisel kohal. Buss jõudis juba. Kõik käib nii kiiresti. Justkui oleks mu elu rong, mis sõidab kiirelt mööda raudteerööpaid, ilma peatumata. Varem pole kõik nii kiiresti toimunud. Vastupidi – kõik on veninud. Buss jõudis kiiremini kooli, kui tavaliselt. Inimesed läksid bussist kiiremini maha, kui tavaliselt. Kõik kõndisid, rääkisid isegi kiiremini.

Inglise keel. Suundusin kindlalt sammul klassi poole. Lukus. Nagu alati. Võtsin koha Henri kõrval toolil. ’’Kuidas magasid?’’ küsis ta nüüd. ’’Hästi, ema,’’ vastasin. ’’Mis hommikul sõid?’’ küsis poiss. Mis ma sõin? Ma ei tea. Ma vist ei söönudki? Kõik on liiga kiire. Ma ei suuda jälgida. Ma ei mäleta enam. ’’Ma ei mäleta,’’ vastasin ausalt. Henri hakkas naerma. Mina räägin tõsiselt ja mind naerdakse välja? ’’Ei tea, kas mul kass on? Ma ei mäleta,’’ üritas Henri mind maha teha. ’’Ma räägin tõsiselt,’’ vabandasin ennast. ’’Ma ka,’’ seletas poiss. Ma tundsin, et keegi istus minu kõrvale, kuid ma ei vaevunud vaatama, kes see oli. ’’Minuga ei räägitagi?’’ küsis ta siis. Jah, Karl. Kas ta pole veel piisavalt palju mind mõnitanud? Kindlasti hakkab mõnitama. Ta ei oskagi muud teha. ’’Vabandust?’’ küsisin ülbelt. Vaatasin ta sügavpruunidesse silmadesse. Need olid ilusamad, kui kunagi varem. Ta pilk oli surmavalt armas. Ta silmad.. oeh. Kuidas ta saab olla selline mõnitaja ning välimuselt.. nii nunnu. ’’Einoh. Miks sa üleeile koolis polnud?’’ küsis ta nüüd. Pilgutasin silmi. Ei mõnitanudki? See on midagi uut. ’’Kas midagi on valesti?’’ küsis ta nüüd. Lõpetasin silmade pilguramise. ’’Ei, kõik on korras. M, ma olin haige,’’ seletasin ma ning vastasin siis ta küsimusele. ’’Haige? Palavik?’’ üritas poiss hoolivat mängida. ’’Millest see uudishimu? Reedel küll mõnitasid mind,’’ rääkisin talle. ’’Palun anna andeks. Reedel.. see koer .. ma ei mõelnud seda üldse nii. Ma tõesti ei tahtnud öelda nii,’’ hakkas Karl vabandama. ’’Ma loodan ka,’’ vastasin selle peale. ’’Saan andeks?’’ küsis poiss ning tegi kõige armsama näo üldse pähe. Püüa öelda, et ei saa andeks. ’’Ära tee sellist nägu,’’ laususin. ’’Millist?’’ küsis poiss justkui ei saaks ise aru. Naersin. ’’Ära mängi totut,’’ ütlesin talle nüüd. ’’Päriselt. Ma ei tea ju, millist nägu ma teen,’’ mängis Karl ikka veel. Kõige nunnumat nägu üldse. ’’Mh, püüa ära öelda, kui sa sellist nägu teed,’’ ütlesin talle nüüd. Karl on jälle tagasi. Ta on jälle tema ise. See hooliv ja sõbralik. Ta tegi taas seda. Ta on nii nunnu. Kas ma olen alles või sulanud? Läksin talle sõa otseses mõttes külje alla. Kui tobe! Ronisin talle külje alla. Aga ta oli ju nii armas. ’’Ära tee,’’ pistis Karl vinguma. ’’Mida ma teen siis?’’ ehmusin ma. ’’Ära mängi lolli nüüd,’’ seletas poiss. ’’Päriselt. Mida ma tegin?’’ üritasin ma aru saada, mida valesti tegin. ’’Ära vaata mind. Ma ei suuda enda talitseda,’’ seletas kutt. Mida ma tegin? Millist nägu? Mõtlesin taas sellele, et olen talle nii lähedal. Mõtlesin ta ilusatele silmadele. Mõtlesin taas temale. ’’Ära tee! Sa tead ju, et ma ei suuda vastu panna. Tunned mu südamelööke?’’

17
Tema. Naljad.. naljad.

Ausalt, ma tundsin ta südamelööke. Vaatasin talle sügavalt silma. Ta südamelöögid aina sagenesid. Või tegid seda minu omad.. vahet ei ole, meie mõlema süda peksis. Kellahelin, õpetaja tuli. See tähendas vaid üht – 45 minutit piina, igavust, ilma nende ilusate pruunide silmadeta. Ma tõusin toolilt ning astusin klassi poole. ’’Lee. Sa oled liiga kaugel, ma ei tunne enam su südamelööke,’’ lausus Karl võttes suuna teisele poole, kuid vaadates mulle otsa. Naeratasin pehmelt ning astusin raskel sammul klassi.

Vaatasin iga kahe minuti tagant kella. Tund ei kavatsenudki läbi saada. Minutid tundusid tundidena Need venisid nii kohutavalt. Või oli kell vale? Ma ei kuulnud kella? Tund on läbi? Kavatsesin juba asju kotti panna, kuid siis vaatasin kella – 35 minutit tunni lõpuni. Kohutav. Mõtted olid ainult Karlil. ’’Preili Lee, oled sa tunnis või mõtetes?’’ päris õpetaja tüdinud toonil. ’’Karl,’’ vastasin talle kogemata. Põsed hakkasid õhetama. ’’Ee jah, olen tunnis,’’ ütlesin siis kiirelt. Keegi õnneks ei kuulnud seda. Või vähemalt tundus, et ei kuulnud. Terve igavik tegime töövihikust ülesandeid, siis õpikust.. aeg venis minu kiuste! Meelega. Kell helises. Võtan sõnad tagasi. Astusin reipal sammul klassist välja.

Koridor oli tühi. Suundusin kiirel sammul kunstiõpetuse klassi poole. Lukus. Jälle. Miks lukustatakse koguaeg kõik klassid? Võtsin taas tuttava koha sisse – diivanil. Nora, Chris ja Henri sättisid ennast minu lähedale. ’’Millest sa inkas siis unistasid?’’ küsis Henri. Kas ta kuulis, kui ma ütlesin õpetajale Karl? ’’Niisama.. kõigest,’’ valetasin. ’’Mis on kõik?’’ küsis kohe Chris edasi. ’’No kõik ongi kõik. Maailm,’’ vastasin keeruliselt, vist, nende jaoks. ’’Ära pane keerulist. Räägi lihtsamalt, nii et ma ka aru saan,’’ seletas Chris. ’’See ongi lihtne. Ei, teeme veel lihtsamalt – ma mõtlesin kõigest, millest mõelda sain,’’ rääkisin talle. ’’Ise ka saad aru, mida sa ajad?’’ naeris Henri. Nora hakkas vaikselt naerma. Vaatasin neile otsa, nagu oleksid nad hullud. ’’Kus on keerulisus? Kõik on ülimalt lihtne,’’ rääkisin edasi enda teemat. ’’Vahetame teemat. Räägime millestki lihtsamast,’’ ütles Chris. ’’Ise alustasite selle teemaga. Nüüd lõpetame ka,’’ laususin. ’’Teema.. lõpetatud,’’ mõnitas Chris. Hakkasin naerma. ’’Te olete ise nii keerulised. Te ei saa millestki aru, põmmpead,’’ ütlesin nüüd teeseldud solvumisega. Naeruplahvatus. Olen ma nii naljakas? Vist mitte.

’’Why so serious?’’ kõlas ta lummav hääl mulle lähenedes. ’’Sina ära alusta,’’ ütlesin talle. Ta naeratas kavalalt. ’’Mis teema on üldse?’’ pöördus ta kõigi poole ning võttis koha minu kõrval. Kitsal diivanil. ’’Lee mõtles millestki terve inka tunni. Ja me uurime elu nüüd natuke,’’ seletas nüüd Nora teeseldes, et on teemast huvitatud. Ta on sellest nüüd huvitatud, sest Karl on siin. ’’Noo.. ma kuulan,’’ lausus siis Karl. Nora heitis pilgu mulle. Selles peegeldus midagi.. kurja? Kavalat? Nora istus mu kõrval. Ta jälgis mind. Ta naeris. Ei! See ei tohi nii olla. Andsin talle laksu vastu kätt. Ta naeratas. ’’Fight! Fight! Fight!’’ ässitas meid Karl. Totakas. Hakkasin naerma. Teema on unustatud. Tore. ’’Teate, mind kohutavalt huvitab, millest ta mõtles. Vihjeid?’’ päris Karl edasi. Nii unustatud, kui ta ikkagi on.. Nora tegi suu lahti, et öelda, mida ta kuulis. Näpistus. Valus näpistus. ’’Ai!’’ kõlas kiljatus tema suust ning seejärel patsutas ta enda haiget kohta. Poisid irvitasid. ’’Tubli tüdruk,’’ irvitas Karl uuesti. ’’Ah, te ei tea midagi,’’ lausus Karl poistele ning Norale ’’Lee, räägi kõik ausalt ära,’’ lõpetas ta siis enda lause.

Marten, Robi ning Sten tulid meie poole. ’’Noored, rääkige teemat,’’ ütles Marten, ise olles nagu Rõõmu. ’’Lee unistas terve inka tunni kellestki,’’ rääkis kiirelt Nora. Rõhutaks veel rohkem sõna kellestki? Rahvast aina koguneb. Teema läheb aina sügavamaks. See pole üldse hea! ’’Tsikk pidi meile just rääkima, millest ta unistas,’’ lausus Karl. ’’Ma mõtlesin enda seksikast kassist, kes mind kodus sekspesu väel ootab,’’ laususin mina. Vali naer. Karli lapselikult täiskasvanulik naer nakatas mind. Naersin kaasa. Terve koridor kajas meie naerust. Nora tegi äkitselt röhitsuse. Kõik hakkasid veel rohkem naerma. Kõik rahunesid peagi. ’’Aga päriselt. Kellest sa ikkagi mõtlesid? Tõendeid on?’’ uuris Karl edasi.

awww.....
vaeseke, teised piinavad..
väga hea on
ma pole just järjekate suhtes kriitilise meelega (Loll ja puha)

18

’’Lähme minu juurde? Te näete seal mu kassi. Ausalt,’’ seletasin uuesti. Kerge naer. ’’Tead, Karl..’’ alustas Nora. ’’tund hakkab kohe, mine enda klassi,’’ lõpetasin mina. Karl näitas näpuga kunsti klassi kõrval asuvale klassile. ’’Nojah,’’ pomisesin. Nora sosistas midagi Karlile kõrva. Karl vaatas minu poole, naeratas kavalalt ning suunas pilgu uuesti Norale ning sosistas talle midagi vastu. Saatsin tsikile kurja pilgu ning kõndisin vihaselt ära. Tõesti on naljakas. Oligi. Tegelikult. Aga siiski. Sõbrad ei tee nii! Kui Norat saab veel sõbraks nimetada. Ma olin solvunud, vihane. Samas.. mille peale? Oli mul selleks üldse põhjust? Pidin ma tegema näo, et kõik on korras ja et mulle sobib nii?

Kell helises tundi. Nora tuli minu juurde ning naeratas totakalt. Seejärel muutus ta tõsiseks. Ta tahtis mulle midagi öelda, aga ei teadnud, kuidas. Mind ei huvita. Mul on pohhui. Pöörasin pilgu tusaselt kõrvale. Õpetaja tuli, astusime klassi. Õpetaja rääkis, et peame joonistama talvepilti. Õige ajastus, peaks mainima. Vahet ei ole. Minu pildil pidi olema mõnus lumine talvemajake, lumine metsatee, puud, eemalt paistsid mäed ning õues mängisid lapsed. ’’Miks sa nii kurja näoga oled?’’ päris minu kõrval istuv Nora. Ma ei vastanud. ’’Oled solvunud selle pärast? Kammoon, nii väike asi ju,’’ rääkis ta edasi. ’’Oli tõesti naljakas jah. Ma naersin ka,’’ ütlesin vastuseks. ’’Sa oled nii arg. Ma tegin sulle suure teene praegu. Pärast ära lepitust otsima hakka,’’ ütles tüdruk nüüd natuke solvunult. Tüdruk vaatas uuesti minu poole. Ta uuris mu pilti üksikasjalikult.

’’Kust sa kunstiande pärinud oled?’’ küsis ta nüüd. Muigasin. Ma teadsin, et ta ei suuda olla solvunud. Tal on liiga nõrk iseloom selleks. Ma ei mõtle sellega midagi halba, lihtsalt. ’’Kuhu jäi solvumine?’’ küsisin vastu. ’’Mis solvumine?’’ päris tüdruk ning hakkas naerma. Taas helises kell. See heliseb üldse liiga tihti vist. Või räägin ma liiga kiirelt kella helisemisest. Vahet pole.

Igatahes hakkas meil kirjandus, mis asus kõrvalklassis. Kõrvalklassis, kus oli just kümnes klass. Tegin tuimalt ukse lahti, õpetaja seletas parajasti klassile midagi, kuid katkestas siis. ’’Tund ei ole lõppenud,’’ käratas ta mulle. Ehmusin kergelt. Kergelt.. kui nii saab öelda. Ma ei teadnudki, et ta nii kõva häält suudab teha. Asi polnud vist selles, et ma klassi marssisin. Ta oli kümnenda peale vihane. Klassist kostus poiste naeru. Ma ei kavatsenudki lahkuda sealt. Kõndis enda lauani. ’’Tund ei ole läbi!’’ käratas õpetaja veel kõvemini, vist. Ehmusin uuesti. Aga mind ikkagi ei huvitanud. ’’No ilmselt on, kui mina siia tulin,’’ nähvasin talle vastu, kuid vaiksel häälel.

’’Direktori juurde! Kohe!’’ karjus õpetaja. Hakkasin naerma, koos Robiga, kes oli juhuslikult minu kõrval. ’’What the faa...,’’ lausisn poisile. ’’Sa ei kuulnud või?’’ ütles õpetaja juba natuke vaiksemalt. ’’Mis ma ütlema pean?’’ küsisin siis lollilt. ’’Seletad enda käitumist,’’ rääkis õps juba päris rahulikult. ’’Siis ma ei lähegi, mul pole midagi seletada,’’ laususin ülbelt ning võtsin enda asjad välja. Õpetaja saatis mulel vihase pilgu. ’’Eks me vaatame,’’ ütles ta siis kurjakuulutavalt. Ma sain endale just uue vihavaenlase. ’’Võite vahetundi minna,’’ lausus ta kümnedale klassile. Karl patsutas mulle õlale ning irvitas. Vahetund oli enam-vähem igav. Sellest ma ei räägigi. Tund.

Just, nagu ma arvasin. Õpetaja tüütas mind terve tunni. Ainult küsis mind. Aga ma oskasin. Tema õnnetuseks. Arvake nüüd ära – ma oskasin kõike, aga sain tunnitöö eest kahe. No midaiganes. Naljakas kohe, kui õpetaja on lollakas. Arvab, et kui topib mulle kaksi, siis olen ma parem. Arvake uuesti. Te ei tunne mind.

Kunagi varsti said tunnid läbi, kobisin bussi peale.
’’No murelaps Lee,’’ oli esimene lause, mida kuulsin, kui olin bussi astunud. ’’Ära mõnita, tibuke,’’ ütlesin talle vastuseks. Ta muigas. Karl, muidu. ’’Millal sa nii pahaks oled saanud?’’ küsis ta. Tegin, nagu mõtleksin veidike. ’’Täna,’’ vastasin. ’’Kas ma peaksin kartma?’’ päris ta edasi ning naeris. Vaatasin talle kurjalt silma ning ütlesin talle vastuseks ’’jaa’’. Ta muutus tõsiseks. ’’Nali, totu,’’ ütlesin ning tõin lagedale kerge naeru. Karl tegi solvunud nägu, mis tal ei õnnestunud. Naersin vaid selle peale. Minu peatus. ’’Tsau, tips,’’ ütles Karl mulle ning tõi nähtavale enda särava naeratuse. ’’Tsau, musi,’’ ütlesin talle vastuseks, kerge irooniaga.

Tundsin jälle kurgus midagi kõrvetavat. See oli juba hommikul, aga ma vist ei rääkinud? Igatahes, päris hullult kõrvetas. Astusin koduuksest sisse. Kiisu tuli järjekordselt vastu. See muutub igavaks. Iga kord, kui koju lähen, tuleb kass mulle vastu. Aga see vist ongi osa minu elust. Võtsin väliriided seljast ning otsisin kassile süüa. Tegin talle veel pai ning läksin trepist ülesse. Enda mõnusasse tuppa. ’’Oi, kuidas ma sind igatsesin’’ laususin voodi poole joostes. Mu pea oli jõudnud vahepeal valutama hakata. Silmad kiskusid vägisi kinni. Nii ma siis jäingi sinna voodisse, kuni ema tuli. ’’Lee?’’ kõlas ukse juurest. Ärkasin. ’’Mis?’’ küsisin unise häälega. ’’Nii vara magad juba või?’’ tahtis ema teada saada. Mul oli nii halb olla. Kohutavalt palav oli. Katsusin enda laupa. Tulikuum. Ema tuli minu juurde ning katsus samuti mu laupa. ’’Kraadinud oled?’’ ’’Ei,’’ vastasin. Ema käis korraks all ning tõi kraadiklaasi. Mõne aja pärast vaatasin, palju see näitas. Kõigest 38.2. Kõigest! ’’Söö midagi, siis võtad tabletti, see peaks palaviku alla võtma,’’ lausus ema. ’’Ma ei taha. Mul on nii paha olla,’’ seletasin talle. ’’Püüa siis magada. Homme on kindlasti parem sul,’’ rahustas mind. Mul ei olnud enam und. Lülitasin teleka sisse. Mingi suvakas saade. Ma ei jõudnud seda tegelikult vaadata. Mul polnud und, aga ma ei tahtnud seda näha. Kõhus keeras. Kurk oli valus. Kohutavalt palav oli. Püüdsin uinuda, mis lõpuks ka õnnestus.
Hommik.

keegi loeb veel üldse ?

mina loen

Oeh.. vahet pole, et keegi seda ei loe. Ma panen lihtsalt kõik osad siia üles. ;D

19.
Särisevalt haige. All good things come to an end.

Mul oli veel halvem. Põletavalt palav oli. Siis jälle külm. Sees toimus sõda. Oleksin tahtnud kohe oksendama joosta, aga ma ei suutnud. Jõudu polnud. Jalad ei tahtnud liikuda. Mõistus oleks juba ammu olnud vannitoas, aga jalad lebasid ikka veel voodis. Kell! Mis kell on? See näitas 8.02. Kool! Ma jäin hiljaks. Kuidas ma kooli saan? Ma olen ju haige. Ma ei suudaks. Ma olen liiga nõrk. Nii paha on olla. Ma olen haige ja ainus, millele ma mõtlen, on kool? Mm.. jah. Viskasin padja enda näole. Samal hetkel astus emps tuppa. ’’Kuidas on?’’ küsis ta siis. ’’Väääääga halvasti,’’ vastasin ma padja alt. Ema võttis padja ära ning katsus mu laupa. Ta tegi murelikku nägu ning ulatas mulle kraadiklaasi, mis oli aseatud minu kapile. Mõne minuti pärast näitas see 38.8. ’’Jaksad alla tulla? Sa pead sööma ning seejärel tabletti võtma,’’ rääkis ema mulle. Ma vangutasin raskelt pead. ’’Ma ei taha-a-a,’’ venitasin talle vastuseks. ’’Seest keerab kohutavalt,’’ lisasin veel. ’’Sa oled söömata, sellepärast on ka sul paha olla,’’ lausus ema. Ma ei suutnud ju süüa. Kõik oleks nagunii kohe välja tulnud. Aga ma proovisin. Kõndisin vaevaliselt alla. Oleksin äärepealt trepist alla kukkunud, aga seda teadsin vaid mina. Ema ei märganud. Sõin ÜLI pisikeste ampsude kaupa võileiba ning peale üritasin uuua mahla. Umbes tunni aja pärast, kui võileib oli söödud, võtsin ka tabletti ning kõndisin aeglaselt enda tuppa tagasi. Panin teleka tööle. Seebikad. Kordused. Uinusin.
Ärkasin paari tunni pärast, ma arvan. Uskuge või ei – mul oli veel hullem. Kui üldse sai veel hullem olla. Palavik oli veel kõrgemaks läinud, ma arvan. Silmad ei tahtnud lahti tulla. Nad olid justkui kinni kleebitud. Ma oleksin tahtnud kella vaadata, aga mu käsi oli selleks liiga laisk. Ma ei suutnud liigutada, ma olin liiga nõrk. Vahepeal oli mulle köha külla tulnud ja mitte väike. Kuidas ma üldse nii haigeks jäin? Alles olin täiesti terve, naersin. Ja nüüd.. ma olen ju koguaeg üüüli soojalt riides. Ma ei mõista. Võtsin kogu oma jõu kokku ning läksin alla. Peaaegu. Nüüd see juhtus siiski – ma kukkusin trepist alla. Valusalt, väga. Nii valusalt, et mu käeluu läks katki. Õnneks polnud ema täna tööl. Ta viis mu kiirelt haiglasse. Röntgenisse. Mingisugune mõra oli sisse tulnud. Parem käsi pandi kipsi. Just parem käsi. See käsi, millega ma teen kõike. Miks kõik peab nii halvasti minema? Enesetunne ei kavatsenudki paraneda. Kraadisin jälle. Seekord näitas see juba 39,4. Palavik isegi ei ürita alla minna, vaid aina tõuseb. Mul on aina halvem. Äkki ma suren? Kas ma kardans seda? Ma polegi vist kunagi niimoodi surmale mõelnud. Ma pole surmaga kokku ka puutunud. Ma ei tahakski. Külmavärinad käisid üle keha. Ma ei teadnud, kas need tekitas mõte surmale või haigus. Mõlemad vist. Surm? Mis see on üldse? Mu süda ei tööta enam, olen näost valge ning külm. See ongi see? Kas ma sünnin siis kusagil uuesti? Kusjuures.. ma usun sellesse. Noh, et ma sünnin uuesti. Ma ei tea seda ju, keegi ei tea, aga ma usun. Ma usun vist üldse kõigesse. Ma usun paaniliselt vaimudesse, ma kardan neid. Ma pole neid näinud. Ma ju isegi ei tea päriselt, kas nad on olemas. Ma lihtsalt usun. Ma kardan midagi, mida võibolla isegi ei ole olemas. Ma ei saa üldse aru, miks ma peaksin kartma midagi sellist, millest teised räägivad, mida nemad on kogenud, aga mina mitte. No näiteks autoõnnetused. Nad on selle läbi teinud ning räägivad, mida nad sellel hetkel mõtlesid. Mina ei tea, mis ma teeks, kui minuga nii juhtuks. Äkki ma jääks rahulikuks? Või siis hoopiski karjuks nagu segane? Ma ei tea enne, kui olen selle ära proovinud. Aga tegelikult, ma ei taha seda. Ma tahan, et mul oleks turvaline. Ma olen koguaeg ennast hoidnud. Olen püüdnud õnnetustest kauge kaarega mööda kõndida. Mu ema on mulle palju kordi rääkinud, kui tähtis on, kui oled terve. Äh, miks ma üldse mõtlen seda kõike. See jama läheb liiga pikaks. Miks peab alati mõtlema? Tahaks lihtsalt istuda ning mitte midagi mõelda. Vajutasin raadio tööle. Sky Plus. Ainus raadio, mida ma kuulan. Alati nii head laulud. Sealt tuli parajasti Nelly Furtado – All good things come to and end. Ohkasin. Siis ma pean ootama. Kõik head asjad tulevad lõpus? Ma ei usu. Ma ei tea, teglikult. Minuga ei ole nii. Minuga ei juhtu kunagi midagi head. Vähemalt pole ma seda märganud. Ma ei saa kunagi seda, mida ma tahan. Ma ei saa seda, keda tahan. Mitte kunagi. See jääbki vist nii.

Nädal möödus. Vahelduva eduga. Vahepeal oli palavik 40 ning üle sellegi, siis jällegi veidike üle 37. Piin. Ma ei saanud kellegagi suhelda, peale ema, kassi ning enda. Ma otsisin endale isegi märkmiku, kuhu kirjutasin kõik enda mõtted. Vähemalt veerand sellest on täis kirjutatud. Ma olen vist maininud, et mul on palju mõtteid? Kui ei, siis nüüd teate. Ma märkisin sinna enda mõtted, tunded. Keegi ei küsi ju mitte kunagi, mida ma tunnen. Mul ei ole selliseid sõpru. Ma arvan. Või on? Äkki ma lihtsalt ei ole märganud? Ah, okei, mingeid mõtteid ei hakka ma siia üles kirjutama. Igatahes, kooli ei saa ma vist niipea. Ei saa ikka veel suhelda nendega, kellega tahan. Äkki on mind unustatud? Otsisin kiirelt laualt telefoni, lootes, et ehk on keegi messinud, või midagi. Ei. Ma olin pettunud. Tegelikult ma ei lootnudki. Äh, ärme jama, lootsin küll. Aga keegi vist ei hoolinud. Nad kindlasti mäletagi enam mind. Unustatud. Nii kergelt? Olgu. ’’Läheme käime ikkagi arsti juures,’’ tuli ema taas selle jutuga minu juurde. ’’Eiii!’’ olin ma endas kindel. Ma vihkan arste. Juba see hais, mis seal on – öäkk. Öökima ajab. Need kohutavad kitlid, mida nad kannavad.. see kõik on nii mööda. Läbikukkumine. ’’Ma tean ju, mida sa arstidest arvad, kuid siiski, tervis on tähtsam. Sa oled juba nädal kõrge palavikuga kodus. Arst kirjutab tabletid, või midagi,’’ kukkus ema seletama. ’’Okei siis noh,’’ vastasin tusaselt.

20.

Paar kilomeetrirt autosõitu ning olimegi arstitädi juures. Ma soovin, et ei oleks siia tulnud. Pärast pikka uurimist ütles arst, et mul on krooniline kopsupõletik, või midagi. Ennem säranud, lootvad silmad muutusid kurvaks. ’’Mida see tähendab?’’ paotasin moka otsast, justkui pisike laps. Ma oleksin võinud hoopis küsida kas ma suren, see oleks olnud geniaalsem, aga vahet ei ole enam. ’’Sa peaksid hoopis haiglavoodis lebama hetkel. Põletik on liiga kaugele levinud. Sa pead haiglasse minema!’’ rääkis arst enda loomulikul, rangel toonil. Neelatasin raskelt ning noogutasin siis vastuseks. Polnud midagi muud, kui mingid paberid korda ning haiglasse.
Igalpool see rõve hais. Hoidsin nina kinni, ema aga käsutas koguaeg, et see on ebaviisakas ning ma võiks enda käe nina pealt ära võtta. Kuidas ta aru ei saa? Ma vihkan arste. Haiglast rääkimata. Lisaks see hais. Nii kohutav. Kõik on väga valesti. Valges kitlis mutid. Jah, mutid. Vanad. Koledad. Kortsus. Kurjad. Karjuvad. Ma võiks veel loetleda palju iseloomuomadusi, aga see tunduks mõttetu. Ettekujutuse saite siiski. Ma pidin minema koledasse palatisse. Üleni valge. Fuih. Kole. Nii mittestiilne. Voodi oli kõva, imepisike ning voodi ühes otas olid trellid. See pidi vist vanglat tähendama. Ennem koju ei saa, kui terve olen. Ohkasin vaikselt. Viskasin koti, mille olin vahepeal jõudnud kaasa võtta, koos oma asjadega nurka. Ma olin tüdinud. Mis edasi? Mida ma teen siin? Nii igav. Juba praegu. Kas ma pean siin koguaeg magama ja tablette sööma. ’’Ma arvan, et ma lähen nüüd koju. Sa oled piisavalt suur ning.. arstid hoolitsevad sinu eest. Aga kui midagi on, siis helista kohe. Hoolimata kellaajast,’’ kõlasid ema sõnad. Ta kallistas mind soojalt, enne lahkumist saatis mulle veel õrna ’’tsau’’. Siin ma nüüd olen. Nii üksi. Olen üksi neljases palatis. Just, neli voodit on siin. Neli koledat, valged, samasugust voodit. Viskusin voodile ning vaatasin lakke. Valge. Ma ei oodanudki muud. Lakke hakkasid ilmuma mustad täpid. Pilgutasin silmi, need olid kadunud. Ma olin väsinud. Haige. Palavikus. Nõrk. Sulgesin silmad.
’’Ärgake. Ma tõin söögi ning peale seda võtke kohe need tabletid sisse,’’ rääkis mingisugune tumedate krunni keeratud juustega naine. Ta hääl oli pehme. Mitte nagu teistel. Ta oli ilus. Tegelikult ma ehmusin ta hääle peale. Olin unne vajunud. Tegelikult ma ei kuulnudki eriti, mida ta ütles, ainult lõppu. Naine läks valgeid, pitsilisi, vanu kardinaid akna ette sättima. Õues oli hämar, või pime. Jälgisin naise igat liigutust. ’’Miks sa siin töötad?’’ küsisin siis temalt. Ta vaatas mind kerge ehmatusega. Ta ei vastanud. Ülbe. Tegin solvunud näo pähe. Tal on kindlasti palju rikkurist rõpu, kellega iga päev saab rääkida. Minul pole enam kedagi. Ma pole üle nädala kellegagi pikalt rääkinud. Mu hääl oli vist juba härmas. ’’Sa võiksid ju olla keegi palju suurem,’’ rääkisin edasi. ’’See ei ole tähtis. Tähtis on see, et ma olen nüüd siin ning teen seda, mis mulle meeldib,’’ ütles ta nüüd mulle vastu. ’’Valetad!’’ ütlesin kõvema häälega. Ta vaatas mind uuesti ehmunult. ’’Vabandust,’’ laususin ning jätkasin siis ’’See töö ei meeldi sulle. Su silmad ei sära. Need on elutud, tüdinud,’’ rääkisin enda mõtetest. Naine marssis välja. Ütlesin midagi valesti? Ta on midagi huvitavat, ma tunnetan seda. Siin on sügavam teema. Ühe hetkega oli mul kõigest ükskõik. Sõin maitsetu supi ära ning võtsin siis rohud sisse. Lükkasin söögikäru eemale ning uinusin uuesti.
Need 2 nädalat vaid magasin ning sõin. Tegelikult pole ma enam kindel, palju ma haiglas olin. Mulle tuli vahepeal palatikaaslane. Pisike poiss. Tal oli mingi kaasasündinud rike, või midagi taolist. Ta oli armas. Ta rääkis nii soojalt. Ta sai minust aru. Ta rääkis koguaeg minuga. Teda huvitas see, mida ma rääkisin. Ta ei teeselnud, ma tundsin seda. Sõin endale mürki – tablette sisse. Ma sain terveks. Kas siis tänu sellele mürgile, või tänu millelegi muule. Ma olen nüüd terve. Tegelikult olin ma vist isegi kuu aega kodus. Koos selle ajaga, kui ma kodus haige olin, enne haiglasse tulekut. Ma olin veel natuke peale haiglat ka kodus. Keeruline. Igatahes oli see aeg tohutult pikk. Ma ei tea midagi enda sõpradest. Ei, ’’sõpradest’’. Keegi pole mulle isegi mitte messinud. Ma olen nii pettunud. Ise veel räägivad, et hoolivad. Vale! Suur kole, paks vale. Kirjutasin päris palju enda mõtteraamatusse. Mul oli nii palju sinna kirjutada. Vaatasin seda ning imestasin, et mul nii palju mõtteid on. Ma kirjutasin sinna kõik enda mälestused. Tegelikult ma ei teagi, miks ma selle üldse endale võtsin. Tean – ma olen üksik. Tegelikult olen ma teiste seas üksi. Ma ei kujuta ettegi, mida ma selle märkmikuga teen. Ära ma seda ilmselt ei viska, selles on palju tühja ruumi. Kui mu märkmik läbi saab, lõpeb ka minu lugu. Olgu lõpp hea või halb. Ma viskan siis selle märkmiku ära. Siis, kui kõik on läbi. Teate, mida see pisike poiss mulle ütles? Olgu, ma olen aus – ma ei mõistnud seda täielikult, ei pidanudki. Poiss mainis veel, et lõpus saan ma teada, mida ta öelda tahtis. Ta oli nii tark. Nii pisike, aga tohutult tark. Ma olen õnnelik, et haiglasse sattusin. Olen õnnelik, et siin temaga kohtusin. Ma panin isegi märkmikku kirja tema naljad ning mõtted, mis mulle südamesse läksid. Igatahes kõlasid tema sõnad täpselt nii : ’’ On miski, mis ei kasva puu otsas, millest me ei loe koolis ja mida ei saa raha eest osta. See on kunst näha elu läbi oma südame.’’
Koju. Taas sinna soojasse tuppa. Pehmesse voodisse. Mul oli kurb lahkuda. Poiss tahtis, et ma ei muretseks tema pärast. ’’Mina sinu pärast ei muretse, sa oled tugev. Sina ära minu pärast ka muretse,’’ olid poisi sõnad. Kallistasin teda, võtsin enda koti pimedast nurgast ning sammusin uksest välja. Tuttav auto seisis haigla ees. Naeratasin ning astusin sinna sisse.
Ma jooksin tuppa. Jooksin nii kiiresti, kui suutsin. Jooksin üle kogu maja. Ma polnud sellist igatsust vist kunagi varem tundnud. Ma jooksin üles sellest trepist, millest kukkudes olin murdnud käelu. Muideks, mu käsi on nüüd terve. Kipsi pole. Käsi töötab jälle nii nagu varem. Kõver ka ei ole kusagilt. Korras. Võtsin hoogu ning läksin suure hüppega enda voodisse. Panin käe padja alla. Tunnetasin toa soojust. Nii mõnus oli tagasi olla siin. Nii mõnus see enam ei tundunud, kui pidin v e e l ühe nädala kodus olema. Ma olin täiesti terve. Tervem, kui kõige tervem inimene maailmas. Loogiline. Mjah. Ometigi pidin selle veniva nädala ära kannatama. Ma ei teinud midagi, samas tegin kõike.
Esmaspäev. Kool. Lõpuks.

21.

Märts oli saanud juba peaaegu poole peale. Vahaeg oli olnud vahepeal vist. Millal, seda ma ei teadnud. Äkki oligi praegu vaheaeg? Ma polnud kindel. Ma ei usuknud seda. Seekord oli teisiti, ema viis mu kooli. Väljas oli soe, mul oli peal vaid jakk ning kaelas kollane pehme sall. Jalas olid mul seekord tumedad teksad ning ülakeha kattis hall pehme pusa. Ütlesin empsile hüvastijätuks ’’tsau’’ ning väljusin autost. Soe päike paistis mulle silma. Mulle meeldis see. Kuigi pidin ühe silma tugevalt kinni suruma. Mu valged – heledad, lokkis juuksed lehvisid õrnas tuules. Lund peaagu enam ei olnud. Läinud. Mitmendat korda olen ma öelnud millegi kohta, et see on läinud? Te vist juba järeldate, et lõpp on lähedal? Võibolla. Ma ei tea. Nali, jah. Ma tean kõike. Kusjuures, ma olen enesekindlam nüüd. Muutunud. Üksikud lilled paistsid eemalt. Roheline muru oli muutumas veelgi rohelisemaks. Mulle meeldis kevad. See oli nii mõnus. Kuigi pori polnud eriti tore. Muu oli hea – päike, mõnusalt soe, mahe tuul, rohelus, kõik õitseb. Ma leian vist igas aastaajas midagi head. Liiga palju mõttetut loba. Olin jõudnud ukseni. Avasin selle, suundusin garderoobi juurde, et sinna panna enda jakk. Esimene tund oli inglise keel. Kõndisin kolmandale korrusele. Mu jalad värisesid, ma ei tea miks. Ma kartsin midagi. Nägin eemal juba kõiki neid tuttavaid nägusid – Nora, Chris, Henri, Isabella, Marelle ning teised. Aga seal oli keegi. Ma polnud teda varem näinud. Ta pikad blondid juuksed torkasid kaugelt silma. Sarnasus minuga. Jõudsin lähemale. Ma ei öelnud midagi. Ma ei jugelnud. Kõigi pilgud peatusid minul. Henri kallistas mind, tugevasti. Ta ei lausunud midagi. Ta sasis mu juukseid ning tõmbus siis eemale. Chris vaatas mulle silma. Ta pilk oli natuke kurb, kuid see muutus nüüd – ta silmad lõid särama. ’’Lee, kallis,’’ lausus ta ning võttis enda embusesse. Kallis? Millest ma ilma olen jäänud? Marelle ja Isabella tulid rääkima. Pärisid, kus ma olin jaaniiedasi. Mul oli nii hea jälle kellegagi rääkida. Nora! Ta ei öelnud mulle midagi. Vaatasin endast natuke eemal asuvale pingile. Nora naeris parasjagu. Ta istus selle uue tüdruku kõrval. Kes ta oli? Temas oli midagi nii tuttavat. Aga ma ei suutnud meenutada, mis. Nora vaatas nüüd mind. Ta lõpetas naermise. Ta vaatas mind ükskõikselt, ülbelt. Ta vaatas mind päris kaua. Mõõtis iga nurga alt. Ta silmadesse tuli mingi säde. ’’Lee?’’ küsis ta siis kõhklevalt. Mismõttes? Naeratasin. ’’Nora?’’ küsisin vastu. Tüdruk hüppas püsti ning kallistas mind. Ta nagu ei tahtnudki lahti lasta. ’’Lee,’’ kordas ta siis. Ta vaatas mu sügavpruunidesse silmadesse ning suunas siis pilgu pingul istuvale tsikile. Ta paistis ülbe. Ta ei näidanud välja mingeid emotsioone. Tuim. Mida ta üldse pidi välja näitama? Naeratama, nagu totakas? Või nutma hakkama? Ega minagi vist talle teistusugse pilguga otsa vaadanud. ’’Ma ei usu seda ikka veel. Mis sinuga juhtunud on?’’ uuris Nora. Ehmusin. Mul oli midagi viga või? Nägu oli must? ’’Mis, kust mul must on?’’ küsisin kiiruga. Nora naeris. ’’Sa oled nii muutunud. Mida kuradit. Kus sa olid nii kaua? Alguses, kui sa sealt trepist üles tulid, ma vaatasin, et mingi uus tsikk. Minu jõhker tibi,’’ seletas Nora. ’’Muutunud? Mismõttes?’’ pärisin nüüd. ’’Jah. Nagu tõsiselt. Iluopratsioonil käisid või? Sa oled nii kuradi ilus,’’ ütles ta mulle vastuseks. Ma ei saanud aru. Ilus? What the faa...? Naersin. Mu naer oli muutunud. See oli pehmem, naiselikum.. ma ei tea. Muutunud. ’’Lee, see ei ole sina,’’ ütles nüüd Nora. ’’Tasa-tasa, pisike,’’ alustasin ’’ma ei ole kohe kindlasti mitte muutunud + ma olin haige. Kõik need.. 4 nädalat vist või? Sa isegi mäletad veel mind. Oooeh,’’ seletasin asja. ’’Ei ole muutunud? Vaata peeglisse, tüdruk. Haige? Välja küll nii ei näe. Mul on niiiiii palju rääkida sulle,’’ tuli kuuldavalte Nora suust. ’’Vaatasin peeglisse, ei märganud muutust. Mul pole sulle küll midagi rääkida. Mul oli nii igav. Keegi loomulikult ei messinud ka mulle,’’ avaldasin enda mõtteid. ’’Anna andeks,’’ ütles tüdruk ning vaatas mulle silma ’’mul oli nii kiire. Sa ei kujuta ettegi, kui palju koduseid töid koolis anti. Ausalt. Ma ei käinud ühelgi õhtul väljas. Ei, ühel õhtul käisin. Lihtsalt.. ma igatsesin sind. Nii hea, et sa tagasi oled. Ja tead.. su silmad on tumedamaks läinud,’’ seletas tüdruk teemat. ’’On näha jah, et silmad on tumedamaks läinud,’’ ütlesin. ’’Ja su hääl on muutunud,’’ lisas veel Nora. ’’Ma tean, pole seda päris kaua kasutanud. Vana, kärisev, kole,’’ seletasin. ’’Sa oled millestki valesti aru saanud. Kuhu sa vana Lee panid?’’ oli Nora lauseks. ’’Ma olen siin! Otse sinu ees. Miski pole muutunud. Ma olen samasugune,’’ laususin mina. ’’Samasugune, kuid teistsugune,’’ ütles Nora seepeale. Ta vaatas mind, siis jälle seda uut tsikki. ’’Ah jaa,’’ alustas ta nüüd. ’’meile tuli klassi uus tüdruk. Lili,’’ tutvustas ta. Tüdruk, Lili, tõusis pinglilt ning astus minu ette. Ta silmad välkusid. Need olid nii tumedad. Ma olin neid kusagil näinud. Tüdruku pilgus oli uudishimu. Ta uuris mind. ’’Ma olen Lee igatahes,’’ tutvustasin ka ennast. ’’Meeldiv,’’ lausus ta. Ta hääl oli barbilik, võluv. Kui ma nii tohin öelda. Inglihäl öeldakse ka vist selle kohta. Ta muutis enda ilmseid koguaeg. Temas oli midagi. Midagi uudishimu tekitavat, midagi võõrast, samas oli ta ometi nii tuttav. Ma tundsin, et tunnen teda juba aastaid. Naeratasin talle nüüd. Ta tõi lagedale enda naeratuse. Särav. Pimestav. Silmi kissitama panev. ’’Voovshh,’’ laususin endale. Ärge mõistke valesti, ma pole mingi lesbi, või miskit. Lihtsalt. Kell. Ikka see vana kell. ’’Veerandi esimene tund, vangilaager alustab,’’ võis kuulda Ronaldilt. Muigasin. Siis muutusin tõsiseks. Veerandi esimene tund. Niiet vahepeal oligi siis vaheaeg. See peaks tähendama, et on märtsi lõpp juba. Keda huvitab. Pidime tunnis rääkima enda vaheajast. Järg jõudis minuni. Alguses mõtlesin, mida ma räägin. Kui pikalt. Siis aga otsustasin, et ütlen, et olin kopsupõletikus ning haiglas. Kõik. See teema läheb ka liiga pikaks. Ma teen lühemalt. Tund sai läbi varsti.
Ta tuli mulle vastu.

22.

Ta muigas õrnalt. Ta kõnnak oli enesekindel. Näostki peegeldus hulgaliselt enesekindlust. Ta näos polnud enam seda sõbralikkust. Või tundus see ainult nii. Ta möödus minust.. Ta huulil püsis ikka veel see muie. Ta isegi ei märganud mind. Ta ei vaadanud mulle silma, nagu tavaliselt. Ta lihtsalt kõndis tuimalt mööda. Tal ükskõik, et mind ei olnud terve kuu koolis. Mida kuradit ta teeb? Alles me rääkisime, naersime. Ta tundus nii hooliv. Jah, ilmselt nii ainult tundus. Poiss kõndis otse Lili poole ning surus talle musi huultele. Mida? Oleksin tahtnud lihtsalt jalgadega trampida ning talle virutada. Lili? Ma ei suuda. Ma olen niiiii vihane. Mul pole selleks põhjustki ju. Või on? Ei! Mul on ka ükskõik siis. Olgu, sobib.

Kõndisin vihaselt edasi, trepist alla, ajaloo klassi. Ma ei suutnud seda ikka veel uskuda. Karl ja Lili? Selle lühikese aja jooksul? Aiiitäh. Aiiitäh, tore poiss. Istusin enda vanale kohale. Ja arvake ära – üksi! Nora istus Liliga akna ukse juurde, kui mina olin akna juures. Au mulle – ma pole veel mitte ühtegi vihakarjatust teinud. Aga uskuge mind, ma karjuksin ja mitte vaikselt. Aiii, kuidas tahaks sellel nõmedal blondiinil kõik need koledad juuksed peast kiskuda. Mida ta endast arvab? Et tuleb siia ja võtab kõik ära, mis on minu oma? Arvaku uuesti! Kuradi liiit.. ’’Ma kolin siia tagasi nüüd,’’ tuli Nora oma asjadega minu kõrvale. Ta vist märkas mu vihast pilku ning lisas siis arglikult ’’kui tohib.’’ Muigasin. Tore. Okei, selle osas ma andestan selle nõmedale Lilile. Ma leebusin nüüd natuke. Aga Nora? Kui mind ei ole, siis võtab kohe mingisuguse Lili asenduseks? Tegelikult ongi Lili asendus. Minu asendus. Igas mõttes.

Kirjutasime terve tunni vihikusse. Õps arvab ilmselt, et see on ülimalt huvitav ja me peame kogu selle jama jäädvustama. Kuidas kõik nii valesti arvavad? Mis on? Oli kirjutatud pisikesele paberile, mille saatis Nora. Mismõttes? Kirjutasin vastuseks. Sa oled nii tõsine. Ei räägi midagi. =/ Kirjutas ta nüüd. Pärast.. tahtsin kirjutada, kuid sodisin siis maha. Midaagi ei ole. Huvitav teema ju, peab ilusti kõik ülesse kirjutama. Kirjutasin vale talle vastuseks. Ta muigas ning noogutas siis. Päästev kellahelin. Aitäh.

Kahetsen juba, et tunni lõppu soovisin. Lili tormas kohe selle totaka Karli juurde, kes oli ennast sättinud toolile istuma. Lili muidugi hüppas talle kohe sülle. Mu viha oli tagasi. ’’No?’’ päris Nora. Kas ta peab alati nii keeruline olema? ’’Mis no?’’ pärisin kiirelt vastu. ’’Et, mis sa Lilist arvad? Ta on tore, eks? Ja kuii ilus. No ma ei saa. Ma üldse ei kadesta teda ju,’’ rääkis ta õhinaga. Ah, et tore ja ilus ja.. parim sõbranna või asi. Noogutasin aeglaselt. ’’Mis? Ta ei meeldi sulle?’’ küsis ta ning vajus siis näost ära, kui nägi minu ilmet. ’’Muidugi meeldib. Ma ei ole temaga veel eriti suhelnud, aga ta paistab niii-i tore,’’ ütlesin naeratades. Naeratus tundus päris. Aga oli võlts. Ma vist tõesti peaks minema näitlejaks. Keegi isegi ei püüa näha selle võltsi naeratuse taha. Kõik aravadki, et ma olen koguaeg nii rõõmus ja tore, ei ole kunagi kurb. Ma olen nii vihane, nii pettunud.. selle kõige pärast. Ma tahan kedagi, kes mind mõistaks. Aga mul ei ole kedagi sellist. Ma lootsin sügavalt, et sellest tuleb tore koolipäev, üle pika aja. Juhtus hoopiski vastupidine. Tuju on täiega miinustes.

Järjekordne tund pidi olema muusika, kuhu ma parajasti teel olin. Sättisin enda asjad lauale ning jalutasin välja. Õues oli soe, kuid päikest polnud. Istusin puust toolile, mis asus kooli taga. ’’Kurda muret,’’ kuulsin enda selja taga häält. ’’Tahad, et ma päriselt ka südamerabanduse saan või?’’ karjusin poisi peale. ’’Tasaa,’’ ütles ta pehmel häälel. See hääl rahustas, ausalt. ’’Vabanda. Kõik on nii perses,’’ seletasin siis. Päike oli vahepeal välja tulnud. Päike tuli vist koos temaga. Ma arvan. See oleks loogiline ka. Ta istus minu kõrvale. Nii lähedale. Ta säravad silmad vaatasid uudishimulikult minu ilmetuid silmi. ’’Räägi nüüd,’’ ütles poiss pehmelt. ’’Aega on liiga vähe. Ma lihtsalt ei jõuaks,’’ ütlesin vastu. ’’Mul pole kuhugi kiiret,’’ ütles ta vastu. Rääkisin talle kogu loo. Kui seda saab looks nimetada. ’’Minu lugu,’’ laususin tuimalt. ’’Oled sa kindel?’’ päris poiss nüüd. ’’Mismõttes?’’ küsisin talt vastu. ’’See ei ole sinu lugu. See ei saa nii olla. Põhimõtteliselt tahan ma öelda, et lugu ei ole läbi. Karl on siin, sina oled siin, teie olete siin. Lool ei ole lõppu.. veel,’’ seletas ta. Vaatasin teda hetkeks lollilt. Ta pööras pilgu kõrvale. Ta sai aru. Tegelikulu ei mõelnud ma üldse, et tema on loll. Pigem, et ta on liiga tark, mina tunnen ennast tema kõrval lollina. ’’Sa tundusid teistsugune,’’ lausus ta nüüd kurvalt, isegi veidike kurjalt. ’’Teistsugune?’’ pärisin ma jälle. ’’Ma arvasin, et sa saad minust aru,’’ ütles ta lühidalt. Poiss tõusis püsti ning suundus ukse juurde. Ma ei suutnud midagi öelda. Sõnad olid kuhugi kinni kleebitud, ma ei saanud neid öelda. Poiss kadus. ’’Sa ei eksinud minus,’’ laususin ma nüüd lõpuks. Endale. Üksindusele.

23.

Nädal on möödas, vist.. või rohkem. Ma ei taju enam seda. Kas ma peaksin nüüd hoopiski rääkima, mida ma tegin sellel nädalal? Kõik need üksikasjad..? Peaksin? Peaaegu. Tegelikult oli see nädal nii tavaline, aga samas.. nii eriline. Tegelikult ei olnud. Me pole kokku loodud. Ma kujutan seda kõike ainult ette. Ma tahan ainult, et mul oleks keegi.. keegi täpselt sinusugune. Noh jah.. tegelikult ma tahangi sind, aga see ei loe. Nagu ma juba mainisin, me ei saa kunagi koos olla, Karl.

Esmaspäeval ta rääkis minuga siiski. Ma istusin päikese käes, õues, seina ääres. Ta tuli minu juurde, naeratas – justkui polnud midagi juhtunud. Ta ei saanud sellest aru, et miski oli valesti. Kuidas ta olekski saanud aru saada? Ta ju isegi ei teadnud, mida ma tunnen, mida mina arvan. Või teadis? Nüüd teda huvitas, kus ma olin kogu selle aja. Me rääkisime, päris pikalt. Teate – ma olen niiiii loll. Ma unustasin kogu selle Lili loo. Ma naersin Karliga. Kõik oli justkui nagu ennem. Kuidas ma saan nii käituda? Ma olen samasugune, nagu Karl.

Terve nädala oli ta Liliga. Ma olin nii kohutavalt vihane. Aga see viha oli ainult minu sees. Keegi teine ei teadnud sellest. Ma ei tahtnudki, et keegi teaks. Olen ainult mina ja viha. Kahekesi. Ma olin vist rohkem pettunud tegelikult. Ma olin vihane ja pettunud – samal ajal. Olgu, ma olen nüüd aus – mida mul üldse loota oli? Et meist Karliga saab paar? Naerame koos. Tema ju ainult naeris minu üle. Ma olin talle vaid mingi totakas sõber. Kui saab öelda üldse sõber.

Esmaspäev.
Taas. Ma vist kirjutan üldse liiga tihti esmaspäevast? Võimalik. Ehk ongi esmaspäev mingisugune.. maagiline kuupäev, kui kõik on ..halvasti. Ma istusin aknalaual. Algklassi lapsed olid läinud välja, sooja päikese kätte kulli mängima. Ma vaatasin neid. Oleksin tahtnud naeratada, aga ma lihtsalt ei suutnud. Ma olin terve eelmise nädala tõsine, ma vist isegi ei naeratanud kellelegi. Kas ma üldse rääkisin kellegagi? Vist. Ma olen omaette, oma mõtetega. Kedagi ei huvitagi, mis mul viga on. Ja ausalt öeldes, ega ma ei räägikski, kui keegi küsiks. Tahangi olla üksi, koos enda nõmedate mõtete ja vihaga.

’’Lee,’’ kostus mu selja tagant vaikne hüüe. Tema. Ma ei teadnud ta nimegi. Ta lihtsalt tuli ja on.. ta räägib minuga, justkui teaks mind väga kaua. Ta justkui loeks mu mõtteid. Ta teab alati, mis mul viga on. Ta mõtlebki minuga samamoodi tegelikult. Pöörasin pea tema poole. Ta pruunidesse silmadesse valgus päike, mistõttu ta kissitas neid. ’’Niisiis sa ei rääkinud temaga?’’ küsis ta minult isegi etteheitvalt. Vaikisin. ’’Miks?’’ küsis ta siis edasi. ’’Milleks? Ta on Liliga ju,’’ vastasin. Mu hääl oli kurb, isegi mina sain sellest aru. ’’Arva, miks ta Liliga on,’’ kõlas ta hääl uuesti. ’’Sest ta on tibi. Kättesaadav igaühele,’’ vastasin. ’’Põhimõtteliselt. Tead sa, kes on Lili?’’ küsis poiss. ’’Mismõttes?’’ küsisn vastu. Ma küsin temalt üldse tihti mismõttes. Ma ei mõista teda. Vahepeal. ’’Okei, ei tea. See polegi siis tähtis. Varsti mõistad ehk,’’ seletas ta ’’Oled sa Lilit vaadanud? Tema välimust?’’ küsis poiss nüüd edasi. Ma ei mõistnud nüüd enam üldse. Liiga raske. Ta sai mu näost aru, et ta on liiga keeruline. ’’Mm,’’ kõlas ta suust. See tähendas, et ta hakkas lihtsamalt mõtlema. ’’Kas miski Lilis ei tundu sulle tuttav?’’ tõi ta kuuldavale. ’’Miski. Silmad, juuksed, naeratus.. ehk. Aga ma ei tea, kus ma neid näinud olen. Need on isegi liiga tuttavad,’’ vastasin mina. Ta tiris mu peegli juurde. ’’Nüüd vist tunned need ära, kullake,’’ lausus ta ning kadus.

Ma jõllitasin ennast. Ma sain aru, mida ta öelda tahtis. Kuidas ta seda kõike teeb? Kuidas ta teab? Ta on mingisugune.. ingel või? Vaim? Deemon? Haldjas? Kes iganes.. ta on miski tundmatu. Ta ei ole reaalne. Vaatasin enda blonde juukseid, pruune silmi – need olid samasugused, nagu Lilil. Tõin nähtavale hädise naeratuse. Noh, meenutab küll midagi sarnast. Ma ei suuda praegu ilusamalt naeratada. Kes on Lili? Kust ta tuli? Miks? Karl näeb temas mind. Rumal, rumal poiss. Aga nüüd ma teadsin.

24.

Ma teadsin nüüd, et me saame koos olla. Nüüd ma naeratasin, päriselt. Silmad lõid särama. Kell helises taaskord tundi. Ma istusin, mõtlesin. Ma ei tea, mida tunnis räägiti. Ma ei tea, kas keegi ütles mulle midagi. Ma ei kuulnud teisi. Ainult mu mõtted kajasid peas. ’’Millest sa mõtled, et nii mesimagusalt naeratad?’’ küsis Nora muiates. ’’Sinust, kallis,’’ vastasin ning hakkasin naerma. ’’Nii meelitav,’’ ütles tsikk vastu ja tõi nähtavale enda pehme naeratuse. ’’Õps on ikka päris lolliks läinud,’’ rääkis tüdruk. ’’Mm,’’ sai ta minult vastuseks. ’’Aa, noh.. jah,’’ ütles tüdruk kogeledes. See tähendas vaid, et tal polnud muud öelda. Vaatasin avatud aknast välja. Taevas püsis ikka veel päike. Lindude laulugi kostis natuke ning mu juustes oli tunda kerget tuult. Ma ootasin vaid tundide lõppu.

Ootasin, kuid tunnid aina venisid. Ma naersin terve päeva. Geograafia õpetaja ristis mu laululinnukeseks isegi. Mind ümbritsesid ainult positiivsed inimesed. Nüüd taipasin, kui kallid nad mulle on. Nad teevad mu tuju nii heaks. Mul on sõpradega tohutult vedanud. Ma arvan, et oli geograafia, tund hakkas lõppema. Heitsin pilgu taas aknast välja. Ma nägin.. sorri, ma hakkan naerma.. inglit. Tal olid tiivad, ta oli valgesse riietatud, ta pea kohal oli see.. värgendus ja ta oli poiss. Ta oli seesama. Seesama, kes minuga rääkis. Ma tean, tundub hullumeelne. Aga kas tõesti..? See ju ei saanud nii olla. Ma lähen vist hulluks. Aga see asjandus naeratas. Ma olen päris kindel, et ma kujutasin seda vaid ette. Teatasin ka tervele klassile, et väljas on kellegi kaitseingel – ilmselgelt minu. Klass vaatas aknast välja ning pahvatas siis naerma. Kaasaarvatud mina.. ning ka õpetaja.

Need said läbi. Tunnid noh.
Jooksin kohe sinna puupingile istuma. Ma ootasin Karli. Huultel püsis ikka see plikalik, särtsu täis naeratus. Ma teadsin, et ta tuleb. Teadsin, et ta tuleb, naeratab ning siis võtab koha mu kõrval. Ma olin selles kindel. Ootasin pingil. Teda ei tulnud. Kell aina teksus edasi. Kuni.. ta siiski tuli, koos Liliga. Ma polnud enam vihane. Nüüd ma teadsin, miks see nii on. Karl ei naeratanud mulle, ta ei vaadanud isegi mulle otsa. Ta pilk oli suunatud vaid Lilile. Ta surus taaskord ühe magusa musi tüdruku huultele. Kustutasin kiiresti selle naeratuse näolt. Enam polnud tore. Nad tundusid nii õnnelikud. Nad suundusid minu poole. ’’Karl,’’ hõikasin väriseva häälega. Poiss vaatas minu poole. Ta naeratas. See oli positiivne. ’’Kas me saaksime rääkida?’’ küsisin siis. Ta suundus koos Liliga minu poole. ’’Omaette,’’ ütlesin vaikselt. ’’Okei, ma lähen ees siis,’’ lausus Lili, suudles poissi põsele ning läks.

’’Noh?’’ päris poiss õnnelikult. Vaikus. Ma mõtlesin, kuidas seda kõike sõnastada. Ma ei teadnudki, millest alustada. Süda hakkas puperdama. Ma mudisin enda näppe, sest läksin aina rohkem närvi. Aga.. kui ta siiski ei näe Lilis mind? ’’Lee?’’ päris poiss nüüd uuesti. Vaatasin ta simadesse. Need olid tühjad. Need ei öelnud mulle midagi. See miski oli sealt kadunud, see, mis varem oli. Ma olin nüüd segaduses. ’’Kui ei proovi, siis ei saagi teada,’’ kõlas hääl mu selja tagant. Tal olid tõesti tiivad. Ta oli üleni valges. See polnudki mu ettekujutlus. ’’Sander,’’ ulatas ta mulle käe ’’tegelikult Bruno, aga sina tead mind Sandri nime alla,’’ tutvustas ta end. Sander! See oligi tema. Ta oligi miski. Kaitseingel. Minu kaitseingel. ’’Kuidas..’’kokutasin. ’’Sa vajasid abi, said ka seda. Sa näed mind. Ainult sina, pea seda meeles. Ära karda. Alusta algusest,’’ lausus ta ning kadus siis. Kadus.. mittekusagile, tühjusesse.

’’Lee?’’ kõlas uuesti, poiss vehkis kätega mu näo ees. Vaatasin talle nüüd uuesti silma. ’’Sa näed Lilis mind, eks?’’ pärisin otsekoheselt. Poiss muutus tõsiseks. ’’Mida?’’ küsis ta siis, ise peaaegu naerma hakates. Ta ei hakanud, sest nägi, et mõtlesin seda tõsiselt. ’’Aga.. see, kuidas sa mind vaatasid.. see, mida sa mulle rääkisid. See ju oli midagi?’’ seletasin. ’’Nüüd on hilja, kullake. See oli varem. Nüüd on Lili. Ma ei näe temas sind. Tema on Lili, sina oled Lee. Te võite olla küll sarnased, aga kindlasti mitte ei ole ma temaga sellepärast, et ta on mulle mingusugune sinu aseaines,’’ rääkis poiss. Ma ei öelnud talle enam midagi. Sisimas ma teadsin, et ta valetas. Ma tähendasin siiski tema jaoks midagi. Ma olin kindel.

Happily ever after...


’’Sa ei tähenda enam mulle midagi. Mul on nüüd Lili. Ma olen temaga õnnelik. Ma armastan teda,’’ ütles ta siis ning jäi külmalt mulle otsa vahtima. Pisarad aina voolasid. Nad ei tahtnudki peatuda. Neil oli justkui kindel eesmärk, mille pidid nad saavutama minu näolt alla vajudes. Ma ei öelnud talle enam midagi. Ma vaatasin vaid ta tuimadesse silmadesse. Need olid nii .. jäised. Neis polnud enam seda elurõõmu, sõbralikkust. Kõik oli lõpmatuseni muutunud. Kõndisin ära. Oleksin tahntud joosta, aga ma ei suutnud, ma ei viitsinud. Ma kõndisin, jalutasin ning nutsin laginal. See kõik tegi nii kohutavalt haiget. Ta ei saanud sellest aru või ei tahtnud saada. Ta pilk.. ta oli nii külm minu vastu.

Poisi silmadest hakkasid pisarad alla voolama. Milleks need mõttetud pisarad? Need ei ole seda väärt. Tema ei ole neid väärt. Poiss pühkis vihaselt pisarad ära, kuid ometigi tuli neid aina juurde. Mehed ei nuta! Poiss pühkis neid uuesti. Varrukas oli läbi vettinud. Mida ma üritan? Keda ma petan? Ennast? Las need mõttetud pisarad voolavad. Ma ei saa neid takistada. Neid on liiga palju, mul on liiga valus. Andesta, palun. Ma ei tahtnud nii. See teeb mulle rohkem haiget, kui sulle. Sa ei näe mind enam kunagi. Ma lähen. Aga tead.. Lili ei ole minu jaoks mitte midagi. Sina oled. Ma armastan sind, Lee. Karl kõndis ära. Teadmata kuhu, aga kaugele. Ta tahtis seda, et ei peaks tüdrukut enam nägema. Et tüdruk ei peaks kannatama. Kõik see Tema pärast. Kui palju ka nad üksteisele haiget poleks teinud, ikkagi nad hoolivad üksteisest.

Mu mõtetes oli ainult Tema, tema, kes on mulle nii kuradi palju haiget teinud. Ma nutan, ma kõnnin, ma ei tea kuhu. Ma tahan ära, kuhugi kaugele. Ma lähen, sest tean, et tal on valus mind nähes. Ma lähen parem ära, siis ta unustab mu. Siis tal pole nii valus. Ma igatsen teda. Jah, igatsen. Kuidas ma suudan praegu veel nii mõelda? Ta soe pilk oli vahetunud nii tuima pilguga. Ta on nii muutunud. Ta ei hooli minust enam. Kõik on teda nii muutunud. Ma ei tunne seda poissi enam. Mina tunnen seda koguaeg naeratavat, sõbralikku, jutukat poissi. Mina tunnen vana Karli. Ma ei tea, kes oli seekivistunud pilguga poiss, keegi võõras? Keegi võõras rääkis minuga Karli nime all. Ma ei usu seda. Mul on nii kahju. Ma isegi ei tea millest. Kõik oleks võinud ju hästi minna. Aga.. ei läinud. Pisaraid tuli aina juurde. Silmad olid nutmmisest tulipunased. Nii kurvad. Sa vihkad mind, Karl, aga... ehk sa kuuled mind – ma armastan sind. Nüüd ma tean, mida tähendab armastus.

’’California, here we come..’’ kuulen äkki kõlavat taskus. Ma ei saa seda ju vastu võtta. Kuidas ma räägin enda ära nutetud häälega? Vahet ei ole enam. Mul on ükskõik. Teda pole. Läinud. Põmm. Lõpp. Nutuse häälega ütlen hädise ’’jaa’’ helistajale. ’’Kas midagi on juhtunud?’’ päritakse sealt vastu. ’’Eiei, kõik on korras,’’ vastan mina. ’’Kas sa jõuad varsti koju? Ma tahaksin sind veel enne ärasõitu näha,’’ seletab ta. ’’Mida? Enne ärasõitu?’’ pärin emalt vastu. ’’Oeh.. millal sa jõuad?’’ küsib ema uuesti. ’’Ma tulen kohe,’’ vastasin. Kiirendasin sammu. Pidin kiiresti koju jõudma. Enne ärasõitu? Mismõttes? Nad lähevad vanaema juurde või?

’’Ema?’’ pärin uksest sisse tormates. ’’Lee,’’ kohkus ta ’’mis juhtus?’’ päris ta seejärel. ’’Mismõttes?’’ küsin vastu. ’’Sa oled nutnud,’’ seletas emps. Mu punased silmad! Ma unustasin. Nii kiiresti.. ’’Ei ole midagi, ausalt,’’ vabandasin ennast välja. Ema tegi murelikku nägu. ’’Ma pean varsti minema,’’ lausus ema närviliselt ning läks mööda tuba kõndima, et näha, kas kõik asjad on ikka kaasas. ’’Mida? Kuhu? Miks sa mulle midagi öelnud pole?’’ pärisin ma ning kõndisin talle järele. ’’Ei ole rääkinud? Ma olen kogu selle segaduse juures unustanud öelda. Ma sõidan Havaile puhkusele,’’ seletas ta siis. ’’Havaile? Sa ju tead, et see on mu eluunistus,’’ ütlesin talle pettunult. Mõtted läksid uuesti Karlile.. sellele kõigele, mis juhtus enne. Pisarad hakkasid uuesti voolama. Vale koht. Ma ei tohi siin nutta. ’’Kallis, ära nuta. Ehk saame veel ühe pileti? Ma ei tahagi tegelikult üksi minna,’’ lohutas ema. ’’Aga..’’ tahtsin öelda talle, et ma ei nuta selle pärast. Parem ongi, et ta seda ei tea. Ma peangi kaugele ära saama. Pealegi aitaks see unustada Karli, kõik mured.. ’’Ma sõidan Havaile,’’ laususin naerdes. Ma sõidan Havaile, korrutasin mõtetes.

Lõigud ja taandread võiksid olla. Täiesti ühes jorus on tüütu lugeda, kuigi lugu on huvitav.

natuke kiiresti lähevad need asjad :) aga ma eisaa aru Karlist.....ta ju teadis, et Lee teda armastab....ning Karl ise armastas Leed....niiet, miks ta Leele haiget tegi...
loll Karl...
okei, tglt jutt oli väga hea