Üks lugu, noortejutt.

Anni jutt, mida ma lugesin, tekitas isu ka noortejuttu kirjutada.

1

Ariana haigutas laialt ning sirutas oma käe heleda teki alt välja, et äratuskell kinni vajutada. Ainuke hea faktor ärkamise juures seisnes selles, et tema hommikuseks helinaks oli mõnus muusika. Ilmselt selle pärast ta kunagi õigel ajal ei tõusnudki.
"Kool. No jumal küll. Kas see ei võiks kella üheksast hakata, kasvõi?" nohises ta, olles voodis viimaks istuma tõusnud. Tema heledad juuksed olid ümber pea pahmas ning tema sinised silmad vaatasid häguse pilguga toas ringi. Midagi polnud muutunud. Tavaliselt ootas ta, et mingi maavärin või muu looduskatastroof annaks märku sellest, et päeva võib totaalselt maha magada. Tundus aga, et tänagi ei olnud õnn tema poolt.
Sinisesse kotti kooliasjad ladunud, vannitoast läbi hüpanud ning koolivormi selga ajanud, sammus Ariana oma teisel korrusel asuvast toast välja ning võttis suuna köögile.

"Lõpuks." Cyril keeras pilgu kellalt ning jätkas oma võileibade tegemist. "Sa koperdasid pakutavalt oma segamini toas ning selle tõttu kulus sul kolm korda rohkem aega kui tavaliselt," sõnas ta igavlevalt ning ulatas õele taldriku võilebade ning tassi teega. "Oli see unenägu vähemalt väärtuslik?"
Ariana kirtsutas nina. "Sina ja su... mis iganes," pomises ta ning viskas koti tooli kõrvale maha. Võileibu sööma asudes silmitses ta oma venda, kes temaga mitte sarnane polnud.
Cyrilil olid pruunid, peaaegu mustad silmad ning samasugused juuksed. Kõrvas kandis ta, üllataval kombel vastupidiselt Arianale, väikeste ristidega kõrvarõngaid. Eripärasid tema riietuses sel hetkel täheldada ei saanud, kuna temagi kandis koolivormi.
"Mis, mis?" päris nooruk muiates, Ariana vasta istudes. "Ma arvasin, et sulle meeldib ka füüsika."
"Jah, kuid mitte sellisel viisil! Kas sa tead, et kella vaatamisele kulutasid sa kolm korda rohkem aega, kui tavaliselt, ning seega ei jõua sa kahtlemata oma uusi kingi jalga panna, sest need on sinu toas."
"Oi." Cyril saatis õele virila pilgu ning suundus köögist minema. Vahel oli Ariana tõepoolest Cyrilile sama ärritav kui Cyril tema. Kuid nad olid ka ju sama pere lapsed, mis sest, et erinevad mitmel viisil.

"Täna palju tunde?" päris Ariana hajameelselt venna kõrval kooli poole jalutades. Hoolimata sellest, et tema juba üheksandas ning Cyril üheteistkümnendas käis, läksid nad koos kooli esimese klassi kolmandast veerandist saadik.
Cyril kehitas õlgu. "Kui sa nimetad kaheksat paljuks, siis küll. Algab, kusjuures, füüsikaga," seletas ta, jalaga kivikest enda ees toksides. Ta oli olenemata Ariana ennustusest valmis jõudnud. Ilmselt aitas kaasa ka see, et paari minutiline ajagraafiku muutmine poleks olnud katastroofiline - kooliteekond kestis vaid viisteist minutit.
"Vaeseke." Ariana ringutas ning tänas mõttes reedet, mil tema vaid kuus tundi kinnises koolimajas veetma pidi. Oli alles varasügis ning soojad ilmad tundusid õppimise peale kulutamiseks täieliku raiskamisena.
"Kuidas võtta," pomises Cyril ning suunas pilgu Ariana heledalt pealt ette, koolimaja poole vaatama.
"Kuule, Cyril," küsis Ariana pärast paari minutit vaikust. Ilusama ilma ning üsna suure ajatagavara tõttu olid õde-vend valinud pikema, kahekümneminutilise teekonna. "Ma olen sellele juba tükk aega mõelnud. Aga... pärast Julie't... sul polegi tüdrukut?" küsis ta sundimatult muiates. Tegelikult seisnes küsimuse tagamõte Kellys, tema pinginaabris, kes viimastel päevadel kellestki teisest, kui oma parima sõbranna kõige kenamast vennast, ei rääkinudki.
Cyril köhatas kiirelt, vältides õe pilku. "Ei," lausus ta viimaks aeglaselt. "Ma arvan, et seda ei saa ka niipea olema."
"Keegi silmapiiril?" muigas Ariana nukralt. Talle ei meeldinud heade sõprade unistustele kriipse peale tõmmata.
"Mitte ka nii. Lihtsalt... mulle meeldib olla kuis ma olen," vastas Cyril ning kiirendas sammu, nii et Ariana talle järele jõudmiseks hetkeks isegi jooksma pidi.

---

Ärge Cyrili liialt kiinduge, ta võib teie ootused koledal kombel purustada. xD

Algus on hea.. väga meeldib, kuigi midagi eriti veel toimunud pole. :)
Ariana ja Cyril tunduvad lahedad =)
Edasi!

2

Cyril hingas kergenunult, olles oma väikese õe garderoobi jalanõusid vahetama jätnud, ning suundus enda klassiruumi poole. Hoolimata sellest, et Ariana huvi tema tüdrukute kohta polnud imelik, ei meeldinud noormehele sellistel teemadel arutleda. Füüsika klassi sisenenud, heitis ta pilgu kellale, mis viie minuti pärast tunni algust kuulutama pidi. Asjad kotist välja võtnud istus ta oma toolile ning toetas lõua käele, jäädes aknast välja, kooliõuele vaatama.
"Cyril?" päris vaikne hääl tema laua eest ning pilku sinna suunates märkas nooruk endast pisut vanemat klassivenda, Garrethit. "Kas sa saaksid mulle eelmise tunni konspekti näidata?" päris ta hajameelselt.
Garreth oli kummaline liige nende klassis. Vahel tasane, vahel mitte. Vahel korralik, vahel mitte. Ometi ei olnud klassikollektiivis kedagi, kes oleks tema vastu vimma tundnud või temasse halvustavalt suhtunud. Pigem üritas suurem osa inimestest temaga hästi läbi saada, vahel isegi külje alla pugeda. Kujundlikus mõttes, muidugi.
Tal olid punakaspruunid juuksed, mitte väga pikad, vaid meeldivad. Pruunid silmad ning pikk kasv muutsid ta paljudele kenaks vaatamiseks ning võis öelda, et lisada ka üheteistkümnendas klassis käimine, polnud nooremate seas pea kedagi, kes teda salaja ei imetlenud. Eelkõige muidugi tütarlaste seas.
"Jah, ikka." Cyril varjas haigutust käega ning ulatas klassivennale kaustast vihiku, mille too tänades enda kohale kaasa võttis.
Nooruk silmitses teda, kulm kortsus. Ta teadis kindlasti, et Garreth oli eelmisel tunnil korralikult konspekteerinud ning lisaks sellele ja kodutööd teinud. Pealegi polnud ta klassivenda sellises tujus veel näinud. Tundus, nagu ootaks teda ees eksam või vähemalt hiiglaslik töö.
"Sellest oli palju abi." Garrethi kummaline naeratus vihiku tagastamisel ei tundnud Cyrilile hea endena, kuid vastu naeratades püüdis ta sellele mitte tähelepanu pöörata. Nooruk suunas pilgu klassi sisenenud õpetajale ning asus taaskord konspekteerima, lubades endal terve järgmise vahetunni kaasõpilase käitumise üle arutlemiseks.

Kaheksa tunni lõppedes tundis Cyril end väljavenitatud kustukummina. Vähemalt nii väitis Ariana, kui ta esmaspäeval koolist koju jõudis ning reegli kombel vihaselt mööda maja trampis, et kadunud vihikud ning nädalavahetusel laiali visatud õpikuid kokku korjata.
Garderoobi suundudes tundis nooruk paratamatut kergendust selle üle, et ei pidanud õega koos koju minema. Ilmselt sai ta Arianast rahu kuni õhtuni, kui too ükskord oma poetiirult, kohvikutiirult või kinotiirult tagasi jõuab.
Samas, rohkem kui kunagi varem üllatas teda taaskord Garreth.
"Hei, kuule. Ma mõtlesin siin, et võiks kuskile minna. Kinno või nii. Tead, mu vanem õde töötab seal ja..." Garreth pööritas silmi. "Ta sai mingisugused piletid. Ühelegi normaalsele tüdrukule ei meeldi selline asi, kahju on raisku ka lasta," selgitas ta hetk hiljem edasi, jalanõude vahetamiseks pingile istudes.
"Ja sa kutsud mind?" Cyril turtsatas. "Peab ikka rõve film olema," muigas ta ning noogutas viimaks. "Viiene seanss jah?"
Garreth noogutas ning võttis maast oma koti. Ta oli silmnähtavalt oma korralikkusest üle saanud ning tahtis nüüd midagi rahulikumat, lõõgastavamat teha. "Tee käbe, kino on kaugel."
"Ja-jah," pomises Cyril ning toppis vahetusjalanud kotti. Kinno oleks kiiremini küll bussi või trammiga saanud, kuid nagu temagi, eelistas Garreth ilusatel ilmadel jalutamist. Jalutamine võis nelja-viie vahel ka kiiremaks osutuda, sest järjekorrad, mis linnas valitsesid, olid vahest katastroofilised.

Garreth ohkas vaikselt ning kummardus üle käetoe Cyrili poole. "Viitsid vaadata?" sosistas ta vaikselt, tundes kergeid süümepiinu sõbra kinno vedamise pärast.
"Elan üle." Cyril turtsus vaikselt ning sättis ennast mugavamalt istuma. Film oli käinud vaevalt pool tundi, kuid juba oli Garreth kannatamatuks muutunud. Nooruk muigas. Seda oligi oodata. Mitte, et talle endale oleksid sõjafilmid meeldinud või midagi. Lihtsalt, süvenedes võis Teine maailmasõda ekraanil vaadates huvitav tunduda. Veel parem, et see ei olnud täpselt ajaloo järgi tehtud.
"Ma lähen ostan popkorni. Tahad ka midagi?" sosistas Garreth varsti.
Cyril kehitas õlgu. "Ma tahan juua. Oota, ma annan raha."
"Vahet pole, minu pärast pead seda taluma," sõnas Garreth kiirelt ning suundus vastuväiteid kuulamata saaliukse poole. Cyril ohkas. Ta tõepoolest ei teadnud, mis klassikaaslase täna nii erakordselt veidralt käituma pani. Pilgu tagasi ekraanile suunanud, võpatas ta sõjategevuse üht tagajärge nähes ning süvenes rohkem kuulamisele, silmitsedes ees olevat tooli.

Thäänkyuu, Ann. XD
Loodetavasti homme saab uut osa, kus veidi enam tegevust ka on.

Täpselt, nimed on kohutavad. Ma ei saa aru, kes on poiss, kes tüdruk.
Aga muidu on hea. : )

Äh. XD Ma armastan inglise nimesid lihtsalt. Ja minu meelest on täiesti arusaadav, kes on poiss ja kes tüdruk. xD

Nimedel pole midagi viga, super kohe. Oh, ootan juba järgmist.

Garreth hakkas kohutavalt meeldima.