Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa)

Viimati muutis seda Branduuu (12/10/2008, 17:38). Kokku muudetud 1 kord

See siis vanavanavanajutt, mis on siiani pooleli.. Very Happy

aga mul on kinnisidee, et ma pean selle ära lõpetama, nii et.. ma isegi võtsin selle nüüd käsile ;d

I osa

Oli ilus sügishommik. Päike paistis kõrgel taevas, tuues lootust ka imekaunile päevale. Taevas oli helesinine ning selge ja selles liiklesid valged pilvetompsud, mis tõid inimeste näole naeratuse.
Käes oli esmene september ja massiliselt rahvast kogunes King’s Crossi jaama, hoolimata sellest, et kool oleks pidanud juba ammu alanud olema. Pooltele inimestele märkamatult kadus perekond perekonna järel läbi kiviseina üheksanda ja kümnenda platvormi vahel. Teisel pool barjääri oli aga hoopis teine meeleolu - plats oli täis lapsi, kes jätsid hüvasti oma vanematega ja kiirustasid sarlakpunase rongi peale.
Üks blondide juustega tütarlaps seisis keset saginat ja vaatas ilmselgelt pahase ilmega inimmassis ringi. Neiu asetas käed rinnale risti ja kergitas vildakalt kulme, tehes mõttes märkusi sellest, et seal oli rahvast liiga palju.
Neiu karjatas, kui keegi äkitselt teda selja tagant tõukas.
“Mida kur-” alustas ta juba karjumist, kuid lõpetas selle kiirelt, kui märkas togijat.
“Vabandust,” sõnas pruunide pikkade juustega noormees, keda Ann teadis Hufflepuffi koolivanem olevat.
“P-pole mi-midagi,” vastas viiendik kiirelt ja surus näole väikse naeratuse. Michael Tyson noogutas kergelt ning kõndis eemale, kadudes noore neiu silmist peagi. Hoolimata sellest jäi Fabia koha peale seisma ja kaugusse jõllitama.
“Ann Fabia Waterball! Võiks arvata, et te olete kõik oma kombed suvega unustanud. Kas te tõesti ei mõista, et te takistate liiklust?”
Allasurutud irvitusega hääl tungis hufflepufflase mõttemaailma ja neiu võpatas märgatavalt.
“Mh?” reageeris ta esmalt, mõtlemata üldse, kui palju nalja see teistele võib pakkuda. Kolm tüdrukut, kes neiu juures seisid, hakkasidki kõva häälega naerma. Ann mõistis alles siis, kui mõtlematult ta käitunud oli.
"Õhh! Lõpetage ära, siin pole midagi naljakat," sõnas ta pahaselt ja pööras kannapealt ringi, trügides läbi inimsumma rongi.
Masinasse jõudes kiirustas neiu esimesse kupesse, vaatamata üldse, kas seal keegi sees on ja mõtlemata, et ta peaks siis sisenemise jaoks luba küsima.
"Võiks nagu küsida ka, kas siia võib istuda," lausus noormees, keda Fabia märganud polnud, ja kergitas pahaselt kulme.
"Ah? Aa, sorri. Emm. Ma võin kohe ära ka minna. Head aega siis."
Ann hüppas kiirelt püsti ja avas kupeeukse, kuid põrkus selle juurest järgmisel hetkel tagasi.
"Nii et sa siiski ei suutnud minust eemale minna," nentis võõras poiss irooniliselt ja tema poole pöördudes nägi Ann, kuidas too silmi pööritas.
"Emn, jah. Ma jään natukeseks veel siia," vastas hufflepufflane, suutmata oma segaduse pärast ära tabada noormehe irooniat. Mõttes needis neiu ennast mõtlematuse pärast - kes oli käskinud tal esimesse kupeesse sisse vaatamata tormata?!
"Ann Fabia Waterball, Hufflepuff," sõnas neidis lõpuks, otsustades, et suudab käituda nii, nagu poleks mitte midagi ebatavalist teoksil.
"Joseph G. Zabini, Slytherini koolivanem."
Ann oli hetkeks mõelnud juba irvitades küsida, et kas see 'G' on mingi tiitlinimetus, kuid sai viimasel hetkel sõnasabast kinni. Pöördudes ukse vaatamiselt noormehe poole, kergitas ta veid**e hirmunult kulme.
"Slytherini.. koolivanem?" piiksatas ta, unustades kogu oma julguse. Kuuldavalt neelatades jälgis hufflepufflane koolivenna noogutust.
Järgmisel hetkel avanes aga uks ja sisse lipsasid kolm slytherinlast, keda Ann juba küllaltki hästi teadis. Kõik kolm irvitasid kõva häälega ja räägisid omal teemal, millest Fabia midagi aru ei saanud. Seekord needis ta ennast juba sosinal.
"Hei, Jossu!" hüüatas üks tüdrukutest ning pilgutas silmi. Naeratades võttis ta koolivanema vastas istet ja vaatas seejärel naerdes aknast välja ja asetas käed kukla taha, et mugavalt istuda.
"Ära kutsu mind nii, Miseria," vastas koolivanem ja saatis oma majakaaslasele kulmukortsutuse.
"Tsau, musi," sõnas teine tüdruk, tegemata väljagi poisi pahasest toonist. Magusalt naeratades suudles ta noormeest ning võttis istet tema kõrval.
"Tere, kullake."
Josephi hääl oli nüüd hoopis teistsugusem kui Anni või Miseriaga rääkides. Sealt võis välja lugeda kiindumust ja isegi mingisugust moodust armastusest. Gregor, kolmas siseneja, vahetas majakaaslasega vaid kerge peanoogutuse ning võttis oma vanema õe kõrval istet, jäädes niimoodi ka Anni kõrvale istuma.
"Oi, Jossu! Mis ajast sina pufflastega suhtled?" hüüatas Miseria järsult ja vaatas kulmukergitusega Fabia poole, kes oli üritanud ennast võimalikult väikseks ja nähtamatuks teha. Kuna Ann ja Gregor olid klassikaaslased, teadis Fabia vägagi hästi, et Miseria oli üks igavesti tüütu kuju. Ja ka hirmuäratav. Seepärast ohkas tüdruk kuuldamatult ja surus näole kiirelt naeratuse. "Poleks pidanud siia tulema. Ma olen ikka nii loll," sõnas ta endale mõttes, raputades nüüd märkamatult pead.
"Ma ei suhtlegi. See ise tuli siia," vastas Joseph ja pööritas taas silmi. Anni arust oli see muutumas juba mingisuguseks poisi harjumuseks.
"Tegelikult ma juba lähen. Nägemist," sõnas hufflepufflane kiirelt, tõusis ja kadus koheselt, tegemata välja teda saatvast naerust. Fabia ohkas vihaselt ning jalutas mööda rongi edasi, püüdes leida enda sõbrannasid, kelle eest ta enne põgenenud oli.
Esimene kupee, kuhu ta sisse vaatas, osutus taas slyterinlaste omaks. Nelly Porter, Mia Walker ja nende sõbrad istusid ennast mugavalt tundes toolidel ja naersid täiest kõrist. Fabia turtsatas ja kõndis edasi. Järgmine kupee kuulus juba sõbralikematele inimestele. Potterid ja kaks Weasleyt istusid seal. Ann tervitas neid kerge peanoogutasega ja liikus edasi, olles mõttes juba meelt heitmas.
"Ann! Tule nüüd ometi. Me kartsime, et sa ei tulegi kohale," hüüdis Hanna, kes oli oma pea ülejärgmisest kupeest välja pistnud. Fabia naeratas kergendatult ning kiirustas majakaaslaste kupeesse.
"Kus sa siis olid nii kaua?" uuris Lyanna, kes istus akna all ja vaatas itsitades saabunud sõbrannat, kelle näol oli aimatav kergendustunne.
"Ah, tead. Peitsin ennast natuke mõne inimese juures," vastas neidis ükskõikselt ja võttis ukse kõrval istet, lootes, et nii jääb talle kõige kiirem põgenemistee.
"Kelle juures? Kes oli niivõrd tore, et võttis sind enda tiiva alla?" küsis Hanna, vaadates suurte silmadega oma parimat sõbrannat. Fabia turtsatas neiu hääletooni peale, kuid ei vastanud midagi.
"Ära nüüd ütle, et sa oled Michaeli minevikku jätnud ja uue noormehe leidnud?!" sekkus ka Daisy vestlusesse, vaadates lõbususega majakaaslast.
"Kas prefektitel on lubatud niimoodi kiusata?" torises Ann, vaadates ilmselge pettumusega klassiõde. "Michaelit ei unusta ma kunagi." Neiu lõug tõusis kõrgemale ja ta vaatas sihikindlalt teisi.
"Okei-okei. Aga kellega sa koos hängisid ikkagist?" ei jätnud Hufflepuffi prefekt järele. Fabia turtsatas, kuid ohkas seejärel.
"Josephiga. Slytherini koolivanem. Ja arvake ära, kes veel sinna tulid?!"
Lyanna jättis koheselt naermise ja jõllitas nüüd suu ammuli majakaaslast. Ka Daisy ja Hanna olid vait jäänud ning uurisid uudishimulikult sõbrannat.
"Mis te passite? Saate aru. et sinna kupeesse tulid kõik kolm Malfoyd! See oli jumalasta vastik vaatepilt, kui Joseph ja Marilyn suudlesid seal. Nagu, õõh!"
Kui enne olid hufflepufflaste näod olnud üllatunud, siis nüüd võis sealt lugeda välja imestust ja uskumatust.
"Sa nägid, kuidas Marilyn ja Joseph suudlesid? Ja sa olid nendega samas kupees?" küsis Mia, vaadates sõbrannat suu lahti.
"Ee, jah," vastas Ann kahtlevalt. Neiu tõmbas sõrmedega läbi juuste ja sättis enda peavõru paremini.
"No ma ei saa aru," pomises Hanna, "kuidas sina alati sellistesse kohtadesse satud?"
"Arvatavasti on tal rohkem sellist õnne, mida sul pole," vastas Ly Anni eest ning naeris valjult. Järgmisel hetkel varjus ta kinga eest, mis tema poole lendas.
Naerdes algas kupees sõda, milles loobiti kõikvõimalikke asju.

***

Ann astus rongist välja, naeratades õnnelikult kohale jõudmise pärast. Vaadates taha, et näha, kas ta sõbrannad juba tulevad, jõudis neiu vaid sammu astuda, kui ta kellelegi otsa kõndis.
"Vabandust," sõnas ta automaadselt ning märkas alles siis, et oli kokku põrganud taas Michaeliga. "Kurat, ma pean hoolikam olema," sõnas hufflepufflane endale mõttes, loendades kordi, mil ta hooletuse tõttu selle päeva jooksul ennast neednud oli. Seekord oli poiss see, kes naeratas.
"Jälitad sa mind?" küsis ta muiates, mille peale Ann näost punaseks läks. Korraga oli kogu ta julgus jälle läinud.
"Ee-ei, t-tegelikult mitte," pomises hufflepufflane, kui koolivanem esimesse vabasse tõlda ronis.
"Tuled ka?" uuris noormees nüüd Anni käest. Neiu vaatas kergelt paanitseva ilmega ringi, märgates eemal oma sõbrannasid lehvitades ja Hannat pöidlad püsti üles-alla hüppamas. Ann noogutas veidi närviliselt ja ronis Michaeli kõrvale, kes teda siiani naeratades vaatas.
"Viies aasta koolis, jah?" küsis ta. Ann noogutas ebakindlalt. "Kahju, et mul juba viimane on," lisas poiss hetke pärast. Neiu noogutas uuesti. "Miks sa nii vaikne oled?"
"Aa.. ee.. ma, ei ma, no niisama." Michael hakkas naerma ning Fabia muutus veel tooni võrra punasemaks.
"Sorri, ma ei mõelnud halba, sa olid lihtsalt naljakas."
Ka Ann naeratas ebakindlalt. Saades tagasi natuke oma julgusest möönis ta: "Seda tuleb ette."
Noorte vahel tekkis vaikus, mida kumbki ei tihanud lõhkuda.
"Sa nüüd järgmisel nädalavahetusel siganurme lähed?" küsis noormees, suutmata enam vait püsida. "Võiks kunagi koos minna?"
Ann pilgutas paar korda silmi, suutmata oma kõrvu uskuda. "Kutt, kes mulle aastaid meeldib, kutsub mu nüüd niisama välja?"
"Pole midagi, kui sa ei saa..." jätkas Michael majakaasle ilme peale, kuid Ann peatas ta naeratusega.
"Võib kah."

---------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 3/8/2008, 20:19

II osa

Natalie jalutas mööda rongis olevat koridori ringi, üritades leida koolikaaslaseid, kellega kupeed jagada.
Kui neiu Malfoyde kupeest möödus, seisatas ta hetkeks ja vaatas igatseva pilguga Gregorit, kuid ohkas siis ning liikus edasi, teades, et ta ei saa kunagi Gregor Malfoyga samas kupees olla.
Pärast mõnda kupeed leidis gryffindorlane oma sõbrad ja sisenes sinna, vajudes ohates pingile.
"Noh, mis sul juhtus?" küsis pikkade punaste juustega neiu ja vaatas küsivalt majakaaslase poole.
"Tead, Jacky, ta on ikka nii armas," õhkas Natalie vaid, tuues kuuldavale õndsa ohke.
"Oh, Nati-Nati, miks sa küll alati valesse inimesse armud?" küsis Sandra Weasley ja vaatas pead vangutades majakaaslast, kes turtsatas pahaselt.
"Ta ei ole mingi vale inimene!" urahtas neiu pahaselt ja ristas käed rinnal.
"Rahune nüüd," sõnas teine Weasley, kes oli ennast kupeesse seadnud.
"Ausalt, sa ei taha ju minu kallist õekest kuidagi riivata ja temaga tülli minna," lisas Johnny, kes, hoolimata sellest, et ta läks alles teise klassi, oli küllaltki uhke ja arvas, et kõik kuulavad teda. Jackie pööritas vaid silmi ja näitas vennas selja taga oma oimukoha poole.
"Jaja, Johnny," sõnas ta, "pole vaja mind kaitsta. Ma usun, et me saame Natiga ka ise hakkama."
Näoilme, mis nüüd noormehe näol oli, ajas kõik kupees viibijad naerma. Isegi Natalie ei suutnud oma pahat tuju säilitada, pahvatades koos teistega naerma.
"Mh, teiste üle pole ilus naerda," torises Johnny solvunult ja pööras pea aknast välja vaatama.
"Aga mis sind ja Gregorit puudutab, siis unusta ta parem ära. Kui ta oleks lihtsalt slyth, siis veel.. aga ta on MALFOY! Ma olen täiesti kindel, et ta petab sind mingisuguse slythilitsiga," lausus Jackie, vaadates nüüd trotsliku näoga Natalied.
Märgates oma majakaaslaste pilke, mis ähvardasid kohe põlema minna, avas Sandra suu: "Einoo, suvasee. Mis te vaheajal tegite?"
Hoolimata tüdruku pingutusest jäid Jackie ja Natalie üksteist põrnitsema.
"Mina käisin vanematega Pariisis, nagu sa arvatavasti tead," vastas Kate, andes vähemalt endapoolse panuse. Sandra noogutas ja ohkas seejärel, vaadates nõutult majakaaslaseid.
Kui kümmekond minutit oli möödunud, jätsid tüdrukud järsult mossitamise.
"Ma ei jõua enam oodata! Ma tahan juba Sigatüükasse saada!" karjus Jackie, katkestades niimoodi vaikuse. Neidis pani käed vastu akent, näidates sellega, kui väga ta ikka kohale tahtis jõuda. Gryffindorlase näol oli igatsev ilme ja tundus, et ta ei suuda enam paigal püsida. Natalie naeratas, sest ta teadis, et vähemalt selleks korraks oli oht möödas.
"Mina tahan ka! Ma tahan juba nii väga päikest nautida! Viimased päiksekiired siiski," hüüatas ta ja sirutas käed välja, demonstreerides niimoodi päikest. Sandra tõstis võlukepi ja võlus sõbrannale ette päikseprillid, mis olid päiksekollased.
"Tänx," pomises Natalie, kes oli enda käed kukla taha asetanud.
"Oh, pole probleem. Ühe väikse kärpse muundamisega saan ma ikka hakkama," vastas Sandra õlgu kehitades ja laialt muiates. Jackie, Kate ja Johnny hakkasid kõva häälega naerma, suutmata ennast tagasi hoida. Natalie istus endiselt rahulikult, võttes prillid eest ja vaadates kulmukergitusega sõpru. Alles mõni sekund hiljem jõudis talle Sandra lause kohale ja ta viskas karjatades prillid maha. Järgmisel hetkel prille enam polnud.
"Einoo, fain siis," pomises ta, võttes sisse jälle oma kaitsepositsiooni. Neidise käed olid rinnal risti ja ta vaatas kangekaelselt üht punkti põranda keskpaigas. Jackie raputas itsitades pead, kuid tõusis siis, tahtes ilmselgelt solvunud viiendikku lohutada.
"Rahune nüüd, musirullike. Eks kõik normaalsed inimesed on kunagi kärbseprille kandnud."
Viimase lause ajal surus gryffindorlane selja taga sõrmed risti ja pingutas kõigest väest, et mitte naerma hakata.
"Midaiganes," nähvas Natalie, pööras teistele selja ja marssis midagi rohkemat ütlemata kupeest välja. Jackie turtsatas ja pööritas silmi.
"Tüüpiline tema," pomises neiu, pöörates pilgu aknale ja jäädes sealt välja vaatama.
Natalie surus käed rusikasse ja marssis mööda rongi edasi. Tüdruk turtsatas paar korda vihaselt ning needis mõttes oma majakaaslaseid. "Miks nad peavad alati nii tegema?" küsis Natalie endalt mõtetes, olles vägagi hästi teadlik, et keegi teine ei saa talle vastata.
"Äkki nad tahavad sind lihtsalt kiusata? On su peale kadedad?" Natalie seisatas.
"Mina ei mõelnud seda!"
"Muidugi mitte."
Natalie pööras pead kord ühe, kord teise koridori otsa poole, kuid ei silmanud kedagi
"Kes sa oled?" küsis ta kahtlustades.
"Mis sa arvad, kelle kupee lähedal sa oled?" küsis hääl vastu. Hääletooni järgi arvas Nat, et noormees naeris. Tüdruk, imestunud nägu ees, vaatas kähku kupeeakendest sisse. Ühes olid võõrad - ja teises istusid Malfoyd koos Zabiniga. Nat pilgutas silmi. Gregor naeris, ilmselt mingi ülbe nalja üle, mida ta kupeekaaslased teinud olid.
"Hahaa, väga naljakas," teatas neiu pahaselt - mitte keegi peale tema kupeekaaslaste ei teadnud, et ta oli Gregorist sisse võetud, nii et see pidi olema üks neist. Kuid just sel hetkel pööras Gregor oma pilgu ukse poole, vaadates Natalie'le täpselt silma ja pilgutades.
Gryffindorlane astus sammu tagasi, raputades pead.
"Midagi on siin väga valesti." otsustas ta, unustades, et 'see keegi' suutis ta mõtteid lugeda.
"Kohtume peale pidusööki kaheksanda korruse idatiivas."
Natalie raputas veel korra pead ja jooksis tagasi kupeesse, olles päris kindel, et ta läheb sinna, kuid veelgi rohkem kindel, et ta sõpradel pole tema sihtkohast aimugi.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 3/8/2008, 20:24

III osa

Helen vahetas veel viimased sõnad oma vanematega ja kiirustas siis rongile, mis juba liikuma oli hakanud. "Käitu siis korralikult!" kõlas veel hüüe slytherinlase selja taga, enne, kui tüdruk ukse enda järelt sulges. Ohates vaatas neidis ringi, mõeldes, kummale poole tal oleks targem minna. Kulmu kortsutades otsustas ta siiski edasi, rongi lõpu poole minna, arvates, et tema sõbrannad pesitsevad seal.
Lõpuks, kui Aliise jõudis rongi viimase kupeeni, nägi ta oma kooliõdesid. Silmi pööritades sisenes ta kupeesse ja lükkas ukse enda järel kinni.
"Mis te nii kaugele tulite? Ma juba mõtlesin, et te olete ette läinud," pomises ta kulmukergitusega oma kupeekaaslaseid vaadates.
"Ah, jäta nüüd. Siin on täitsa mõnus," vastas Ashly naerdes. Ka Kaitlyn naeris ning järgmisel hetkel lõid kaks tüdrukut käed kokku sellisel viisil, nagu Helen juba teadis neid tegevat.
"Hah, läbi läks!" hüüatas Katu Aliise mõistmatut nägu nähes ja pilgutas silma. "Me tulime siia, et sa peaksid kaua otsima. Ja näe, sa otsisidki! Nüüd me teame, et sa ikka armastad meid."
Mõlemad tüdrukud hakkasid taas naerma. Helen pööritas ainult silmi ning seadis ennast mugavalt istuma.
"Mis te siis suvel tegite?" uuris neidis lõpuks, suutmata taluda tüdrukute itsitamist ja sosistamist. Mõnikord, kui nad tahtsid, käisid Ashly ja Kaitlyn ikka tõsiselt närvidele ning Helen ei suutnud sellega kuidagi harjuda.
"Meie? Oh, päevitasime Kariibi merel, sebisime poisse ja muud sellist," vastas Ashly õlgu kehitades.
"Ja mida sina tegid?" küsis Katu, vaadates kulmukergitusega slytherinlast. Aliise silmitses kergelt õhetades põrandat.
"Ee. Mitte midagi erilist," sõnas ta vaikselt, lootes elueest, et teised ei pane tema kohmetust tähele. Kuid juba reetis gryffindorlaste naer nende arusaamise. Helen ohkas ja tõstis pea, vaadates nüüd oma parimate sõbrannade poole.
"Räägi-räägi, mis sa tegid siis?"
"Sebisid kedagi?"
"KÄISID kellegagi?"
Ash ja Katu rääkisid nii läbisegi, et isegi Helen ei teinud vahet, kumb mida küsis.
"Eee.. midagi, ma ju ütlesin. Hoidsin oma sugulaste lapsi. Kui see tõesti nii huvitav tundub, siis seda tegingi," sõnas ta, rääkides isegi osaliselt tõtt. Või jättes väikse osa mainimata.
"Ja mis sa seal tegid? Kohtasid mingit poissi?" uuris Kaitlyn, vaadates elevil olles kooliõde. Heleni nägu reetis juba kõik - ta oli tomatipunane ja vaatas maha. Ashly ja Kaitlyn lõid taas käed kokku ning pilgutasid üksteisele silma.
"Oli ta võlur?"
"Oli ta armas?"
"Mis teist sai?"
"Pidage nüüd! Jah, ta oli võlur, aga ma ei ütles, kes. Armas - otseloomulikult. Ja me läksime lihsalt lahku, lootes, et kohtume kunagi veel.." seletas Helen õlgu kehitades. "Vähemalt mina lootsin, et kohtume veel.." lisas ta mõttes.
"Oota, vana ta on?" küsis Ashly, kergitades enda vasakut kulmu, moodustades niimoodi väga naljaka vaatepildi.
"Mingi.. seitseteist?"
"Järelikult käib ta Sigatüükas, nii et.. te saate niikuinii kokku!" hõiskas Kaitlyn, kes oli majakaaslase mõtte ära tabanud. Aliise punastas nüüd veel rohkem ja raputas pead.
"Ei, koolis me ei suhtle. Üldse, kust te võtate, et ta Sigatüükas käib?"
"Sa rääkisid just sisse," vastas Ash silma pilgutades ja naerma pahvatades. Helen turtsatas silmi pööritades ja võttis kotist ajakirja, otsustades, et loeb pigem seda, kui kannatab teisi.

***

Helen astus koos Ashly ja Kaitlyniga rongist maha, hüpates koha peal, et saada oma jalgades vereringet taas käima. Naerdes kõndisid kolm tüdrukut vankri poole, et Sigatüükasse jõuda. Enne neid läksid vankri peale Marilyn, Joseph, Miseria, Gregor ja Sarah. Aliise juhtus sinnapoole vaatama just sel hetkel, kui Marilyn ja Joseph suudlesid. Slytherinlase sees lõi miski valusalt ning tüdrukul oli tunne, et ta minestab kohe. Kiirelt istus ta toolile ja üritas taas sõbrannade vestlusesse süveneda ja peletada silme-eest pilti äsja nähtust.
Mingi hetke pärast Helen enam ei suutnud ning kukkus pingile pikali, tundes, kuidas süda pahaks läheb.
"Helen?" küsis Ashly, vaadates murelikult sõbrannat. Juba järgmisel hetkel olid nii Ash kui ka Katu slytherinlase juures ning patsutasid teda, oodates, et tüdruk teadvusele tuleks.
"HELEN! Ära lollita!" ütles Kaitlyn, üritades oma häälest murelikkust kaotada ning kinnitada, et slytherinlane lihtsalt mängib. Kuid Aliise ei avanud silmi ega teinud sõbrannasid kuulmagi. Paari minuti pärast jõudsid tüdrukud Sigatüükasse ning Ashly ja Kaitlyn haarasid sõbranna, et ta Haiglatiiba viia. Kuid enne, kui nad eriti kaugele jõudsid, tuli Aliise teadvusele.
"Kuhu te mind viite?" küsis ta uimaselt.
"Haiglatiiba loomulikult. Madam peab su üle vaatama," vastas Ashly, üritades slytherinlast edasi tirida.
"Ei! Mul on juba parem, kõik on okei."
Helen tõusis ja seisis natuke taarudes püsti. "Näed, kõik on korras," pomises ta ja hakkas Suure Saali poole minema. Kaitlyn ja Ashly vahetasid murelikult pilgu, kuid läksid siis sõbrannale järgi, teades, et temaga pole mõtet vaielda - Aliise tahtmine jäi alati peale, kui ta endas täiesti kindel oli.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 3/8/2008, 20:25

IV osa

Natalie kõndis, jälgides hoolega, et keegi ei näeks, kuhu ta läheb, treppidest üles, kaheksandale korrusele. Ta ei julgenud tegelikult uskuda, et Gregor seal on, aga ta ei keeldunud uskumast enne, kui oma silmaga näeb, et see on mingi nali.
Jõudnud idatiivani ei näinud ta algul seal midagi, aga märkas siis liikumist ja kuulis naeru. Ning õige pea ilmusid nurga tagant välja Nelly ja Mia.
"Haa, tõmbasime Jordaniplika haneks! Keda sa lootsid siin nähe? Robertit? Madist?"
"Ei, tegelikult..."
Natalie vakatas äkitselt, taibates, et ta ei tohi ju välja öelda, keda ta seal ootas. Selle asemel võttis ta kaitsepositsiooni sisse.
"Mida te minust tahate? Tehke oma ägedaid õelusi kellegi teise peal!"
"Oii, Jordanike on pettunud, et oma dream guy'd siin ei kohanud."
Natalie kissitas nende poole silmi ja kõndis koridorist minema, peas kummaline mõte selle kohta, et kuigi tekst oli olnud Nelly ja Mia poolt, ei saanud seda pilgutust Gregori poolt ka täiesti välja jätta. "Gregor peab mind märganud olema!"
Õndsalt ohates hakkas neidis treppidest alla minema, lootes veel enne magama minekut õues jalutada. Ilma vahejuhtumiteta jõudis Natalie lossi ukseni ning jooksis siis sealt keelatud metsa poole, maldamata enam oodata.
"Ja kuhu sa tormad? Kas jalutuskäiguks pole mitte natuke liiga hiline aeg?" küsis võõras hääl. Gryffindorlane pöördus võõra poole ja kergitas kulme. Kuna tegu polnud ei koolivanema ega prefektiga, polnud neiul aimugi oma koolikaaslase nimest.
"Ja kes sa oled?" küsis tüdruk kulmu kortsutades ja asetades käed puusa.
"Sinu salajase austaja parem käsi," vastas noormees, kummardades kergelt. Natalie jäi vait, kui tundis ära hääle, mis oli tema mõtetes olnud. Hetkeks kahvatudes ja suurte silmadega poissi jõllitades raputas neidis pead.
"Noh, kas mu hääl on tuttav?"
Natalie turtsatas.
"Misiganes. Su kallid sõbrannad juba hoolitsesid mu mõnitamise eest. Ja sa ei öelnud ikka, kes sa oled," sõnas ta ja põrnitses endiselt kulmukergitusega poissi.
"Kui ebaviisakas minust. Mina olen Robert Davies ja ma kinnitan, et Nelly ning Mia ei täitnud minu käsku, ehk arvas teie austaja, et.. ägedam oleks neid sinna suunata," vastas slytherinlane muiates. Noormees viipas hooletult käega, andes märku, et Natalie edasi kõnniks. Gryffindorlane järgis vastu tahtmist käsku, suutmata endast uudishimu peletada.
Pärast mõneminutilist vaikust hakkas Robert taas rääkima: "Igatahes. Ma pidin sulle teada andma, et salapärane härra ootab sind nädala pärast südaööl keelatud metsas."
"Keelatud metsas?" küsis Natalie ja vaatas taas suurte silmadega uut tuttavat. "Ja kui ta kohale ei tule? Üksi ma küll metsas ei kavatse olla. Pealegi, mets on suur ja lai."
Robert muigas ja kehitas õlgu.
"Ega miski pole kohustuslik. Metsavahi majakese juures. Nüüd aga pean sind kahjuks üksi jätma. Nägemiseni."
Robert kummardas kergelt ja kõndis otse Sigatüükasse. Natalie ohkas ja pöördus edasi kõndima, mõttes keerlemas kuuldud informatsioon. "Ma pean teada saama, kes ta on," sõnas ta kindlalt mõttes ja naeratas. "Või noh, ma pean nägema, et see on Gregor."
Õnnelikult naeratades suundus ka tema kooli poole.

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 3/8/2008, 20:26

V osa

Helen jalutas mööda kolmanda korruse koridori ringi, peas keerlemas muljed järjekordest esimesest septembrist. Kuigi slytherinlase pea endiselt tuikas, ei hoolinud ta sellest eriti.
Kuna Slytherini oli tulnud küllaltki palju uusi õpilasi, oli Helenil vägagi palju tööd olnud. Mitte, et ta prefekt oleks, aga kuna tegelikul tüdrukprefektil väikeste jaoks aega polnud, täitis Aliise meeleldi tema kohustusi.
Nüüd, olles lõpuks kärarikkast seltskonnast minema pääsenud, sai neidis rahus olla. Kell oli juba päris palju ja tänu sellele ei liikunud koridorides peale viiendiku peaaegu kedagi.
"Helen!" kõlas hõige ja peale seda võis kuulda sammudest tekitatud kära. Slytherinlane pöördus ümber ja nägi enda poole jooksvat Ashlyt, Gryffindori prefektit ja tema head sõbrannat.
"Tsau, Ash. Mis sind siia toob?"
"Erinevalt mõnest on mul kohustused," vastas gryffindorlane silmi pööritades. Tema nägu omandas aga murelikuma näoilme, kui ta keskendus taas sõbrannale.
"Helen, mine puhketuppa ja otsemaid magama! Sa oled surmkahvatu. Sind vaadates võiks öelda, et kool on juba paar kuud kestnud ning kodutööd on sind tapmas, aga veel esimene päevgi pole käes," sõnas tüdruk ja patsutas kergelt kaaslast. "Ei ole vaja, et sa jälle minestaksid."
Helen tõstis pilgu ja vaatas väsinud silmadega kooliõde. Ohates noogutas ta.
"Ja üldsegi. Sa peaksid lõpetama selle prefekti mängimise. Malfoyd on prefektid ja sinul on piisavalt aega puhkamiseks!"
Helen raputas pead, justkui tahtes öelda, et Ashly ei mõista teda. Tüdruk lõpetas kõndimise ja toetus vastu seina.
"Aga Marilyn ei täida ju neid kohustusi," pomises ta, kuid teadis juba ette, et kooliõde see ei kõiguta. Märkamatult silmi pööritades nõustus ta sõbrannaga.
"Okei, ma lähen magama. Tsau!"
Ashly noogutas õnnelikult ja hakkas sõbrannaga vastupidises suunas liikuma.
Helen seisis paigal ja jälgis, kuidas gryffindorlane koridorist kadus. Seejärel pööras ta sellele koridoripoolele selja ja hakkas vangikoobaste poole kõndima.
"Ja kuhu minu väike printsess nii hilja läheb?"
Hääl tuli nii järsku, et Helen võpatas tahtmatult. Slytherinlane pöördus, vaadates üllatunult tühja koridori ja üritades endale kinnitada, et ta oli tuttavat häält ainult suurest igatsusest ette kujutanud.
"Ma olen siin, kullake."
Nüüd tuli hääl teiselt poolt, kuigi Aliise oli enne veendunud, et seal pool koridori polnud kedagi. Üllatusega nägi ta aga enda ees seismas oma maja koolivanemat. Silmi pilgutades jõllitas neiu poissi, suutmata uskuda, et see ikkagist oli Joseph.
"Ee, tere, Joseph," sõnas ta, olles suuremast üllatusest üle saanud ning otsustades, et käitub nii, nagu nende vahel poleks midagi. "Ma lähen puhketuppa. Ja sina? Teed õhtust patrullkäiku?"
Koolivanem noogutas naeratades ja ulatas Helenile oma käe. Aliise kahtles hetkeks, kuid võttis siis noormehest kinni. Koos hakkasid nad mööda koridori edasi kõndima.
"Kas sind vaevab miski? Sa oled kuidagi.. närvilisem kui meie viimasel kohtumisel," uuris Joseph, kui ta oli tükk aega majakaaslase närvilisi liigutusi jälginud.
"Ee, ei."
Koolivanem kergitas kulme, kuid ei lausunud rohkem midagi. Vaikides kõndisid slytherinlased puhketoa poole, hoides endiselt käest kinni.
Enne puhketuppa sisenemist lasi Joseph majakaaslase käest lahti ning Helen tundis, kuidas temast see soojus ja hea tunne lahkus ning kuidas ta taas masendusse vajus ja väsimust tundis.
"Puhka rohkem, sa näed tõsiselt kurnatud välja. Head ööd, Helen," lausus koolivanem, naeratades tüdrukule. Neidis noogutas ja kõnis siis magamistuppa, kirudes mõttes Marilyni, kes kõik talle kuuluva endale napsas. Veel enne voodisse minemist vaatas ta kavatsusega mingi nõiajook Marilyni joogi sisse poetada tüdrukut. Seejärel vajus ta voodisse, uinudes koheselt ja jõudmata veel riideidki vahetada.

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 3/8/2008, 20:27

VI osa

Oli esimene nädalavahetus, mil lubati Sigatüüka õpilastel Siganurme külastada. Päev oli soe ja mõnus, päike paistis endiselt palavalt ning mitte ükski inimene poleks väitnud, et käes oli sügis. Isegi liblikad lendasid veel ringi, tuues õpilaste näole laiemad naeratused.
Ann kõndis juba mitmendat korda Hufflepuffi tüdrukute magamistoas edasi-tagasi, suutmata närvitsemist lõpetada.
"Rahune ometi maha!" kõlas Hanna hääl ja järgmisel hetkel sai Ann pihta kollase padjaga. Tüdruk karjatas ehmunult ja vaatas üllatunult sõbranna voodi poole.
"Saan aru, sa lähed oma unelmate kutiga Siganurme, aga sa ei pea ju sellepärast oma kalleid sõbrannasid piinama."
Mia avas uniselt ühe silma ja jäi pea viltu klassiõde jõllitama, üritades mitte magama jääde ja uuesti katastroofilise äratuse osaliseks saada.
"Tõesti, mul jäi just nii nummi koha peal unenägu pooleli," porises Lyanna, pistes pea välja oma kaardinate vahelt ja veidike pahaselt Fabiat vaadates.
Ann jõllitas neid suurte silmadega, lastes kogu jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Paari sekundi pärast võis teda taas kõndimas näha. Nüüd lendas juba järgmine padi Fabiale pihta.
"Kas sa üldse kuulsid, mida ma ütlesin?" küsis Mia, kergitades kulme ja olles poole rohkem ärkvel kui natuke aega tagasi.
Ann silmitses taas majakaaslast, kuid jätkas siis oma eelmist tegevust.
"Ta on hull," sõnas Hanna kindlalt. Hufflepufflane noogutas kergelt ja vajus pikali. Nüüd oli ka Daisy tõusnud ja vaatas ükskõikselt toimuvat. Tüdruk tõstis tüdinult võlukepi, pomises ühe loitsu ja järsku leidis Ann ennast jalgupidi õhus kõlkumas. Alguses tundus, et hufflepufflane ei pannud ka seda tähele, kuid siis neidis justkui ärkas.
"Heii! Pange mind maha!" käratas ta, vaadates süüdlast otsides sõbrannasid. Leidnud Daisy, kellel ainsana oli võlukepp käes, kissitas tüdruk silmi. Prefekt ohkas, tegi laisa käeviipe ja Fabia oli maas pikali. Hanna ja Lyanna ei pidanud enam kaua vastu ja pahvatasid kõva häälega naerma.
"Mis sul viga on?" kriiskas Ann, vaadates vihaselt majakaaslast, kes tema kukkumises süüdi oli.
"Pigem, mis sul endal viga on?" urahtas Daisy, säilitades siiski täieliku rahu. See häiriski Anni kõige enam.
"Mismõttes?" küsis ta, vaadates küsivalt prefektit.
"Selles mõttes, et sa tammud juba viimased pool tundi edasi-tagasi, tegemata meist üldse välja," vastas Hanna, kes oli naermise lõpetanud ja jälgis nüüd veidike murelikult oma parimat sõbrannat.
"Sa kujutad ette."
"Mis me kujutame kõik samat vaatepilti ette?" sekkus ka Ly vestlusesse, vaadates kulmukergitusega magamistoas ringi.
"Mm. No ma olen närvis. Ma lähen ikkagist Michaeliga koos Siganurme..."
"... ja kui sa kõike ära rikkuda ei taha, soovitan sul enne Haiglatiivast läbi minna ja rahustit küsida," lõpetas Daisy sõbranna eest lause, naeratades nüüd sõbralikult.
"Võib-olla tõesti. Aga ma hakkangi minema. Loodetavasti on teil lõbus," sõnas Ann, käies iga sõbranna juurest läbi ja kallistades teda.
"Edu," pomises Hanna veel enne, kui uks hufflepufflase järel kinni langes.

Fabia oli käinud Haiglatiivas, saanud rahustusjooki ilma mingite eriliste küsimusteta ja ootas nüüd vestibüülis Michaelit.
"Hei. Kuidas tervis on? Ma kuulsin, et sa käisid Haiglatiivas," lausus poiss, vaadates veidike murelikult majakaaslast.
"A-ah? Ahjaa, ei midagi hullu," vastas Ann põiklevalt, tahtmata noormehele midagi hommikusest seisukorrast rääkida.
"Siis on tore. Kas lähme?"
Michael naeratas ja ka Fabia pidi teda järgmia. Noogutades suundus hufflepufflane koolivanema kõrval turvakontrolli poole.

Michael ja Ann kõndisid üksinda Siganurme poole, vaikides mõlemad ja uurides loodust.
"Kuidas sul siis koolis on läinud?" uuris Micahel, katkestades lõpuks vaikuse. Ann naeratas õnnelikult - ta oli just mõelnud, kuidas seda venivat vaikust lõpule viia.
"Normaalselt. Paar plusspunkti MJVK ja MOH-is ning mõned head hinded," vastas neidis õlgu kehitades.
"Nii et ma jalutan kõrvuti inimesega, kes hoiab Hufflepuffi punktid piisavalt kõrged? Suured tänud sulle," vastas Michael muiates. Ann pööritas silmi ja tõukas õrnalt noormeest.
"Ega ma siis sinu heaks," sõnas ta muiates, "Hufflepuff on ka minu maja."
Säravalt naeratades pööras hufflepufflane pea otseks, vaadates nüüd silme-ette kerkivat Siganurme. Õnnelikult ohates lootis tüdruk juba kiiremini kohale jõuda. Koolivanem turtsatas noorema vastuse peale ning laiutas käsi, andes sellega märku, et ta ei ütle enam midagi.
Muiates ja üksteist aeg-ajalt togides jätkasid hufflepufflased teekonda, panemata tähelegi seljatagant lähenevat seltskona.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 3/8/2008, 20:28

VII osa

Kolmene punt kõndis mööda Siganurme tänavaid, vaadates igast vaateaknast sisse ja mõeldes, kas tasub sinna siseneda.
"Lähme kolme luuda. Mu jalad on juba täiesti läbi," torises Natalie, kui nad kõrtsist möödusid. Jackie turtsatas ning pööritas silmi, kuid pöördus siiski majakese poole. Kolmiku sisse astumine ei seganud absoluutselt kära, mis luuas oli, otse vastupidi - tundus, et see muutus suuremaks. Nii mõnigi slytherinlane jälgis neid irvitades ja näitas näpuga Natalie poole.
"Millega sa nüüd hakkama oled saanud?" küsis Jacky, vaadates kulmukergitusega majakaaslast. Natalie kahvatus ja nõksatas seejärel peaga kaugema laua poole. Sandra ja Jackie vahetasid imestunud pilgu ning järgnesid siis sõbrannale.
Kui kõik kolm gryffindorlanst olid istet võtnud, kergitas Jackie taas kulme ja vaatas huvitunult sõbrannat, kes veidike ärevalt lauda passis.
"Noh. Keegi luges rongis mu mõtteid ja käskis mul õhtul kaheksanda korruse idatiiba minna. Muidugi ma läksin. Aga seal olid mingid kaks tibi, kes mind mõnitama hakkasid. Noh, siis ma läksin õue jalutama ja kohtusin Robertiga, kes väitis, et ta on mu "salajase austaja" parem käsi. Ta käskis mul nädala pärast keelatud metsa minna.. ehk siis homme," lõpetas Natalie jutu, vaadates nüüd kaheldes enda ümber ringi, üritades aru saada, paljut sellest jutust slytherinlased teadsid.
"Ja sa ei maininud seda kordagi meile?" küsis Jackie.
"Kas sa lähed homme?" uuris aga Sandra, tegemata välja neljandiku pahasest näost.
"Muidugi, ma ei suudaks ju sel ajal toas istuda," vastas Natalie vaikselt, lüües õrnalt õhetama. Just sel hetkel astus Gregor Malfoy koos ühe klassivennaga Kolme Luuda. Nat jäi paugult vait ja jõllitas slytherinlast õrna naeratuse saatel. Mõne hetke pärast, kui poisid olid leti juurde läinud, pöördus Gregor täpselt Natalie poole ja naeratas magusalt, pilgutades kiirelt oma paremat silma. Järgmisel hetkel süvenes ta aga taas klassivenna juttu.
"Ta vaatas mind," kähises tüdruk, suutmata endast korralikku häält välja pigistada.
"Issver," pomises Jackie, "kas praegu levib mingisugune Armuviirus? Iga kolmas õpilane, kes mulle vastu tuleb, on sellise näoga, nagu tema."
Jackie vahetas Sandraga pilgu, ajades majakaaslase kõva häälega naerma.
"Mida sa naerad? Ma räägin jumalasta tõsiselt," sõnas neljandik, toksides Natalie õlga.
"Ja sina, ärka üles," lausus ta majakaaslasele ohke saates, kui too ikka veel Slytherini prefektit jõllitas. Tüdruk pomises midagi ebamäärast vastu, kavatsematagi Jackiele meelehead valmistada. Neljandik pööritas tüdinult silmi ja võttis lonksu võiõllest, mis talle vahepeal toodud oldi.
"..arvas tõesti, et mingi poiss tuleb temaga sinna kohtuma. Sellised poisid, nagu sina, ei huvitu ju sellisest kõntsast," kostis gryffindorlaste kõrvu lausekatkend ja Natalie ärkas transist, jõllitades rahvasumma ja otsides sealt kõnelejat.
"Loomulikult mitte, kallis," vastas Joseph, sasides parema käega oma juukseid. Natalie kissitas silmi, tundes ära Slytherini koolivanema kõrval istuva tüdruku.
"Malfoy," pomises ta läbi kokkusurutud hammaste.
"No näed, ma räägin, et Malfoyd on igavesed mölakad," haaras Jackie sõnasabast kinni ja naeratas võidukalt, asetades käed uhkelt puusa.
"Gregor ei puutu sellesse. Tema on normaalne, aga tema õed.."
Järgmisel hetkel võis näha tüdrukut, kes heledate juuste lehvides Slytherini tüdrukprefekti poole kiirustas.
"Ma ei tahagi neid sinu poisse! Mul on neist täiesti pohhui. Ja sa võid nad kõik endale võtta!"
"Oii, väike Jordanike läks närvi," sõnas Marilyn irvitades, vaadates silmade välkudes klassiõde.
"Oii, väike Malfoyke ei tule mingisuguse geniaalse solvangu peale," vastas Natalie, jäljendades täpselt slytherinlase hääletooni. Marilyn vaatas suurte silmadega gryffindorlast ja virutas talle hetke pärast rusikaga. Nat ei lasknud võimalust mööda ning järgmisel hetkel võis märgata kõrtsi põrandal kaht neiut, kes tirisid üksteist juustest ja riietest ning lõid kõikvõimalikke kohti. Just sel hetkel, kui asi kõige hullemaks tundus minevat, astusid Kolme Luuda sisse Gryffindorli koolivanem ja tema tüdruk. Ühe hetkega olukorras selgusele jõudnud, tormas Charlie Jordan oma noorema õe juurde, et lõpetada tema ja slytherinlase vaheline kaklus.
"Mis teil viga on? Lõpetage ometi!" karjus ta, lahutades neiud üksteisest. Saanud aru, mis valguses tema niisama istumine välja paistis, haaras Joseph Marilyni enda haardesse ning passis vihaselt gryffindorlasi.
Charlie vastas klassivenna pilgule ja tiris siis oma õe mitte midagi öeldes kõrtsist välja. Samara järgnes oma poisile, saates slytherinlastele veel enne kulmukergituse.
"Mis sul viga on? Oled täitsa ära keeranud?" küsis CJ, vaadates hukkamõistva pilguga Nataliet. Tüdruk vaid turtsatas ja tiris ennast venna haardest lahti.
"Kuule, ära pahanda temaga, ta on ju alles väike," sekkus Samara vaikselt, haarates noormehe õlgadest ja suudeldes teda põsele. Charlie ohkas kergelt, kuid noogutas siis.
"Ma ei ole väike!" hüüatas Nat solvunult ja vaatas silmi kissitades tüdrukut, keda ta oli alates teisest klassist tõsiselt vihanud. Samara saatis majakaaslase poole purustava pilgu, kuid pöördus siis taas naeratades koolivanema poole.
"Lähme," sõnas ta ja tiris noormehe teed mööda eemale.
Sandra ja Jackie jälgisid toimuvat läbi Kolme Luua akna ning kiirustasid vanemate lahkudes sõbranna juurde.
"Ma vihkan teda. Mu vend peab ikka päris pime olema, et ei näe tema salakavalust läbi," pomises Natalie, vaadates vihaselt järgi käest kinni hoidvale paarile.
"Jah. Mina ei petaks teda kunagi nii, nagu Samara seda teeb," sõnas Sandra, kes vaatas kaugenevat paari hoopis teise ilmega.
"Mis mõttes Samara petab Charliet? Ja oota.. ega sa ometi armunud pole?!" äigas Jacky, vaadates segadusse aetult sõbrannat.
"Sa ei teagi või? Samara flirdib julmalt Jackiga," vastas Natalie ikka veel vihase häälega. "Nii et ma eelistaksin iga kell Charlie kõrval Sandrat kui Samarat."
Jackie üllatunud ja ehmunud nägu nähes oigas ta aga kuuldavalt.
"Ega sa ometi ei mõelnud Jacki sebima hakata?"
"Ee.. kui sa mõtled seda Mentorost, siis.. jaa," vastast neljandik, muutudes näost üleni punaseks.
"Tundub, et sulle pole armuelu loodud ja sa pead igaveseks jääma meid ja meie armastusi needma," sõnas Sandra, hääles teeseldud kurbusenoot. Jackie lükkas majakaaslast ning järgmisel hetkel võis näha kolme gryffindorlast, kes kiirustasid naerdes Sigatüükasse viiva tee poole.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 3/8/2008, 20:29

VIII osa

Helen ärkas ja haigutas laialt, viitsimata ennast üldse liigutada. Mõne hetke voodis vedelenud ja meenutanud, mis päev olema pidi, ohkas slytherinlane kergelt ja tõusis istukile. Uniselt vaatas ta magamistoas ringi, märgates alles nüüd, et kõik voodid peale tema oma olid tühjad. Kulme kergitades jõllitas neidis kella ja pilgutas siis üllatunult silmi. Kell oli juba pool üks päeval. "Ma pidin Ashi ja Katuga kokku saama.. kell kümme?" Kiirelt hüppas tüdruk voodist välja, laksatas mingisuguse mõtte ajel käega vastu pead, pani rutates riidesse ning kiirustas puhketuppa, kirudes ennast valjult.
"Noh, mis sul juhtus?" uuris Joseph, kes oli pärast väikest vahejuhtumit Siganurmes kooli tagasi tulnud. Helen võpatas kergelt ja pöördus üllatunult koolivanema poole.
"Ah, mul vä? Magasin liiga kaua," sõnas ta, saades esialgsest ehmatusest üle. "Ash ja Katu on kindlalt juba Siganurmes. Nüüd pean ma neid otsima hakkama."
Tüdruk pööritas silmi ja kiirustas edasi, tahtmata sel hetkel majakaaslasega juttu ajama jääda, vaid hoopis kiirelt võlurikülla jõuda.
"Võin ma sind saata? Ma arvan, et nägin neid tagasiteel," lausus Joseph ja kiirustas naeratades tüdrukule järgi.
"Sa juba käisid Siganurmes?" uuris Aliise, aeglustades veidike sammu ja lootes, et noormees kavatseb ennast siiski natuke kiiremini liigutada.
"Jah. Kogu Sigatüügas on juba kella üheksast saati seal," vastas poiss turtsatades ja hajameelselt oma tumedaid juukseid sasides.
"Ja miks sa siis tagasi tulid?"
Helen üritas mitte mõelda sellele, et tema sõbrannad võisid Siganurmes juba paar tundi teda oodata. "Küll neil ka ilma minuta lõbus on," rahustas slytherinlane ennast mõttes ja naeratas veidike kahtlevalt.
"Sinu pärast loomulikult," sõnas Joseph muiates, kuid märgates Heleni ehmunud pilku, lisas ta: "Tegelikult oli Kolmes Luuas väike kisma. Ma pidasin paremaks eemale hoida. Pealegi.. Marilyn tüütas mind oma "eks, Joseph" jutuga ära."
Noormees kehitas õlgu ning surus käed taskutesse.
"Kisma? Kes need siis seekord ei klappinud?"
"Marilyn ja see Jordaniplika. Teemaks olid muidugi poisid."
Poiss pööritas tüdinult silmi ja Aliise muigas paljuütlevalt. Kui slytherinlased koolist väljusid, olid nad juba vestlusesse süvenenud ja Al leidis ennast iga natukese aja pärast Josephi mingisuguse lause pärast naermas.
Noored jõudsid Siganurme just sel hetkel, kui Ashly ja Kaitlyn - tuntud kui Carter & Barcker - astusid kõige viimasest poest välja. Gryffindorlased pöördusid slytherinlaste poole ning Ashly andis märku vaikida ja koolikaaslasi jälgida. Märkamata oma sõbrannasid, lehvitas Helen majakaaslasele, kes ühte kõrvaltänavasse suundus.
"Ja mis ajast sina kinniseid poisse sebid?" küsis Ashly, pannes sõbranna oma äkilise ilmumisega võpatama.
"Ma ei sebi teda. Ta on Marilyniga ja ma ei kavatsegi midagi üritada," vastas Helen, asudes aeglaselt tänavat mööda edasi kõndima.
"Jajaa," pomises Kailtyn majakaaslasega pilku vahetades.
"Äh, lõpetage ära! Kuhu me lähme?" urahtas Helen, pööritades kooliõdede käitumise peale silmi.
"No ma ei tea.. me käisime Katuga juba suht igal poole. Aga.."
".. Hurtsiku juurde me ei jõudnud," lõpetas Kaitlyn sõbranna lause ja naeratas laialt.
"Tõesti, vahel tekib sügav kahtlus teie sugulussidemetes."
"Heiih! See oli solvav," hüüatas Ash. "Ma olen poole vanem ja targem, kui tema. POOLE, saad aru?!"
Tüdruk naeratas laialt ja kiirustas siis sõbrannadest pööreldes eemale. Kailtyn ja Helen vahetasid naerdes pilgu ja jooksid siis gryffindorlasele järgi.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 3/8/2008, 20:30

IX osa

"Nooh!" venis üks liigagi tuttav hääl Anni selja taga. Tüdruk pigistas käed rusikasse ja vaatas järsult taha, nähes seal juba tuttavaid slytherinlasi.
"Kas on tõesti tõsi, et Waterballiplika on endale lõpuks poisi leidnud? Issand, kui nunnu," sõnas Nelly Porter, teenides öelduga oma kaaslastelt tunnustava müksu. Fabia kissitas silmi ega vastanud midagi. Michael pöördus aga kulme kergitades slytherinlaste poole.
"On teil mingisugune probleem?" uuris ta, vaadates kordamööda koolikaaslaseid.
"Ei, muidugi mitte. Me lihtsalt õnnitlesime su sõbrannat," vastas Mia nipsakalt ja koheselt vallandus mitmehäälne naer.
"Tänx siis. Lähme?"
Ann pöördus küsivalt majakaaslase poole ning noormees noogutas kergelt. Vaikides, tegemata välja neid saatvast naerust, pöördusid nad kõrvaltänavasse.
"Ja kuhu me suundume?" küsis Ann, vaadates endale tundmatus kõrvaltänavas ringi.
"Siin lähedal on üks kohvik. Ma mõtlesin, et võiks sinna minna. Seal ei tohiks mingeid segavaid slytherinlasi olla," vastas koolivanem naeratades ja juhatades majakaaslase ühe väiksema majakese juurde. Fabia noogutas ning sisenes, vaadates huvitunult enda ümber ringi. Kõikjal olid väiksed lauad, mida valgustasid küünlad ja kaunistasid lilled. Paar inimest oli kusagile laua juurde istet võtnud ja lobisesid nüüd summutatud häälel. Ann naeratas - näha ei olnud mitte ühtegi ebameeldivat isikut. Rõõmsalt istus ta ühe laua taha, jälgides Michaelit, kes leti juures midagi tellis. "Unistused siiski täituvad," sõnas hufflepufflane endale mõttes ja ohkas, vaadates, kuidas koolivanem nüüd tema poole tuli.
"Kõik korras?" küsis poiss, silmitsedes kerge kulmukergitusega majakaaslast.
"Jah, kõik on kõige paremas korras," vastas Fabia ja haaras enda võiõlle, mille poiss talle toonud oli.
"Tead," ütles Michael pärast väikest pausi, "sa meeldid mulle niimoodi poole rohkem." Neiu ajas endale joogi kurku ja muutus näost täiesti punaseks.
"M-mismõttes?"
"Noh, siis, kui sa ei kokuta," vastas Michael muiates. Ann noogutas kergelt ja sõi edasi, hoides pilku laual.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Oli esmaspäeva õhtu ja aeg lähenes südaööle. Väljas oli pime, ainult kahvatu täiskuu valgustas õrnalt õue. Tuult polnud ja oli küllaltki soe. Õpilased olid juba paar tundi tagasi puhketuppa aetud ning ainult mõni professor pidas veel valvet.
Gryffindori puhketuba varjav maal vajus ette ja sellel magav Paks Naine nohises valjult. Üks neiu hiilis heledate juuste lehvides avausest välja ning sulges selle siis taas. Kikivarvul kõndis neidis mööda koridore ja treppe alla poole, varjudes mõnel korral raudrüü taha ja joostes Peevese eet ära.
Paari igavikuna tundunud minuti pärast oli gryffindorlane majast väljas ja vaatas kiirustades enda ümber ringi. Mitte kedagi silmamata ja lootes, et keegi teda aknast ei näe, tormas Natalie Jordan metsavalvuri majakese poole. Maja juurde jõudnud ohkas viiendik väsinult ning laskus kummargile, üritades hingeldamist lõpetada.
"Terekest."
Nat ehmatas niimoodi, et kiljatas heleda häälega. Selle peale süttisid metsavahi onnis tuled ja võis näha tumedat kuju, mis aknale lähenes. Salapärane noormees tõmbas gryffindorlase endaga metsa, hoolitsedes selle eest, et neiu teda uurida ei saaks. Kui Hagrid oli natuke aega väljas ringi uurinud, kadus tema kujutis ning Natalie tundis, kuidas ta silmadele seoti sall.
"Mida-?" alustas ta, kuid ei saanud lõpetada, sest käsi surus ta suu kinni.
"Tst! Kui sa tahad minuga aega veeta, siis lepi seatud tingimustega," sünas sosin ja Nat noogutas aeglaset. Noormees võttisköe gryffindorlase suu eest.
"Kes sa oled? Ja miks ma seda salli kandma pean?" uuris Natalie, pöörates näo sinna poole, kus ta arvas poisi nägu olevat.
"Mis sa arvad, miks sa seda salli silmadel pead hoidma? Eks ikka sellepärast, et sa mind ära ei tunneks," vastas noormees turtsatades ja kooliõde teeseldud kaastundega õlale patsutades.
"Haha. Millal sa siis oma isiksuse avaldad?"
"Kolmandal kohtumisel," vastas tundmatu muretult ning muidas tütarlapse üllatunud näoilme peale.
"Miks just kolmandal?" uuris Nat, kergitades kulme nii hästi kui rätik seda võimaldas.
"Kolm on selline maagiline number. Ja pealegi on see ju kohtu seadus," sõnas noormees õlgu kehitades ning Natalie't metsa sisemuse poole juhatades. Natalie lasi poisil ennast juhtida ja ei rääkinud enam, üritades mitte komistada ja endale piinlikust valmistada.
"Istu," sõnas noormees ja aitas neiu istuma. Seejärel võttis ta ka ise tüdruku vastas istet ja jälgis kaaslast, kes sättis parajasti juukseid.
"Mida sa teed?" küsis Natalie peagi, adudes, et noormees jälgib teda.
"Vaatan sind."
Nat naeratas, suutmata sinna mudagi parata.
"Ja mõtled?" küsis ta õrnalt naeratades ning põnevusega vastust oodates.
"Kirun ennast, et ma sul.. sind alles eelmine aasta märkasin. Sa oled ju kõige kenam ja silmapaistvam neiu kogu koolis," vastas nooruk, võttes õrnalt gryffindorlase kätest kinni. Natalie ohkas õndsalt ja embas noormeest.
"Ma ei tea, kas ma jõuan meie kolmanda kohtumiseni oodata. Kindel, et sa ei taha täna oma isiksust avaldada?"
Poiss turtsatas naerda ja raputas pead.
"Ei," vastas ta, "meie kolmandal kohtumisel, ma luban."
"Aga millal see tuleb?"
"Varsti."
Natalie ohkas, kui tundis, et poiss tõmbus tast eemal. Järgmisel hetkel tundis neiu aga enda suul teise pehmeid huuli. Midagi mõtlemata suudles neidis koolivenda vastu ning naeratas õrnalt. Seejärel jäi ümberringi vaikseks ning Nat'le tundus, et ta on üksi jäänud.
"Hei?" hüüdis ta, kuid vastust ei tulnud. Kiirelt rebis gryffindorlane salli silmadelt ja vaatas enda ümber ringi. Nüüd oli juba valgem ning võis märgata heledat kohta, kust paari tunni pärast pidi päike tõusma. Neiu puudutas naeratades oma huuli ja kadus siis, joostes võimalikult kiiresti kooli poole.
Kui ta tuppa jõudis, lõi kell täpselt kolm öösel.

***

"Noh, kuidas läks?" küsis Sandra õhinal, raputades magavat Natalie't. "Ärka ometi! Ma tahan teada, mis juhtus!"
Tüdruk mõmises midagi arusaamatut, kuid pööras ainult teise külje.
"Mh, Jackie, ta ei ärka ju üles!"
Neljandik pööritas silmi ja astus lähemale.
"Nati, Malfoy on siin," sõnas ta vaikselt. Koheselt ärkas viiendik üles, vaadates õhinal toas ringi.
"Loll. Poisid ei saa siia, esiteks ja teiseks olen ma seda lauset juba korduvalt kasutanud," sõnas Jacky turtsatades.
"No kurat, kust ma magades seda mäletama pean," vastas Nat silmi pööritades, veendudes, et Jackie oli ikka jälle tema üle nalja teinud.
"Lõpetage ometi! Nat, räägi, mis eile toimus!" hõikas Sandra, suutmata ennast tagasi hoida. Natalie näole ilmus koheselt endise pahameele asemel õrn naeratus.
"Ta suudles mind!" õhkas ta ja manas silme-ette pildi temast ja Gregorist.
"Oli see Gregor?" uuris Weasley edasi, haarates sõbranna käest ja tegemata välja Jackie turtsatusest. Viiendik muutus hetkeks silmnähtavalt kurvemaks, kuid naeratas siis: "Ma ei tea. Ta sidus mulle salli silmade ette. Aga ta lubas, et kolmandal kohtumisel avaldab ta oma isiksuse."
Jackie, kes oli kogu selle aja öökapi vastu toetanud, elavnes nüüd.
"Miks just kolmandal?" uuris ta, vaadates küsivalt majakaaslast. Nat naeratas rahulolevalt.
"See olevat maagiline number," vastas ta õlgu kehitades. "Ma pajataksin teile sellest kohtumisest rohkem, aga me peame sööma ka jõudma."
Natalie kehitas teeseldud kahetsusega õlgu ning pani kiirelt riidesse.
"Sa oled nõme," sõnas Jackie sõbrannat õrnalt togides ja muiates. Sandra noogutas nõustuvalt. Nat vangutas pead ja sõnas lihtsalt: "Nagu ka sina."

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Laaav ittt!
Mis ma enne seda juttu lugemata tegin üldse? Aah? Very Happy

Mõnus, kerge tekst oli ja lugeda oli ka selline... mõnus. Very Happy

Põnevust ka parajal määral ja üldiselt ootan uut. ;D

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 4/8/2008, 12:53

tore, kui meeldib. Very Happy

see on nüüd pole varem avaldatud, nii et.. edu lugemisel. ;d

X osa

Helen jalutas puhketuppa viivast trepist alla ning märkas koheselt teadetetahvli juures sagivat punti.
"Mis siin toimub?" uuris ta otseselt mitte kellegi käest ja üritades samal ajal tahvlil seisvat silti lugeda.
"Ball tuleb! Sigatüükas korraldatakse sügisball!" hüüatas Keily vastuseks, plaksutades rõõmust käsi. "Nelly, Nelly! Kuulsid vä? PIDU TULEB!"
Aliise kergitas hetkeks kulme, kuid otsustas siis, et hoiab sellest sagimisest parema meelega eemale. Otsusekindlalt sammus tüdruk puhketoast välja, jättes käratsevad majakaaslased seljataha.
Kohe, kui neidis välja astus, haaras üks kätepaar temast kinni ja tõmbas ta seinast läbi.
"Mi-?" alustas Helen, kuid käsi kattis ta suu.
"Kuula nüüd," sosistas hääl talle kõrva, "saame täna õhtul kell kümme trofeede toas kokku. Ole eriti ettevaatlik, sest Marylin on meie kokkusaamistest haisu ninna saanud. Hoia temast, palun, eemale!"
Järgmisel hetkel lükati Aliise jälle koridori. Suurte silmadega jõllitas neiu seina, kuid otsustas siis edasi minna, nagu pole vahepeal midagi eriskummalist aset leidnud.
Helen oli juba paar minutit slytherini söögilauas istunud, kui Kaitlyn ja Ashly saali tormasid. Tüdrukud jooksid koheselt slytherinlaste laua juurde, panemata tähele etteheitvaid häälitsusi, mis see kaasa tõi.
"Kuulsid juba, et ball tuleb?" küsis Ashly, võttes õhinal Slytherini lauas istet. Kaitlyn järgis sõbranna eeskuju ning istus teisele poole Helenit.
"Ee, te olete vales lauas," pomises slytherinlane, vaadates saalis ringi ja märgates nii majakaaslaste kui ka gryffindorlaste seas kulmukergitusi.
"Kellega sa ballile lähed? Ma arvan, et Daniel kutsub mind," sõnas Katu, otsides Ravenclaw lauast lendluudpalli kaptenit. Poisi leidnud lehvitas tüdruk talle õnnelikult ning pöördus taas sõbrannade poole.
"Ma ei tea. Ma võib-olla ei lähegi," pomises slytherinlane, pöörates pilgu lauale ja teades juba ette, mis nüüd juhtub.
"Mis mõttes ei lähe? Raudselt lähed. Lugesid sa üldse kuulutuse läbi?" küsis Ashly, vaadates uurivalt Aliiset.
"Emn, ei," vastas tüdruk, tundes, kuidas teiste suud ammuli vajuvad.
"Seal oli kirjas, et valitakse välja kaks printsi ja printsessi ning kuningas ja kuninganna. See on maskiball, nii et keegi ei saa teada, kes sa oled. Ball toimub kahe nädala pärast ja täpselt südaööl on algus. Tulla saavad viienda kuni seitsmenda klassi õpilased, ja muidugi ka nooremad, kui neid kutsutakse," seletas Kaitlyn kiiruga, kujutledes ennast juba laval keerlemas.
"Ahaa. Sorri, aga mind ei huvita see eriti. Pealegi.. keegi niikuinii ei kutsu mind," sõnas Helen pead raputades.
"Küll kutsub," lausus Ashly silma pilgutades ning muiates. Seejärel tõusid kaks gryffindorlast püsti ja jalutasid enda lauda.

***

Helen oli juba hommikuse vahejuhtumi unustanud ning veetnud aega koos Ashly ja Kaitlyniga. Tüdrukud olid slytherinlase saanud nõusse, et juhul, kui mõni poiss teda kutsub, tuleb ta kohale, niisiis oli Aliisel küllaltki mõtlemisainet. Neidis kõndis vaikselt viisijuppi ümisedes mööda koolimaja ringi ja naeratas laialt. Neiu oli just viienda korruse koridori lõppu jõudnud, kui üks hääl ta peatas.
"Hei, sina!" hõikas vägagi tuttav hääl ning Aliise ohkas tüdinult.
"Jah, Marylin?" küsis ta, pöördudes kannapealt ringi ja jäädes majakaaslasega vastamisi seisma.
"Ära siin mängi mingit süütukest! Ma tean küll, et sa huvitud minu poisist. Saa aru, et ta on minu ja ta ei jäta mind SINU pärast maha, dorgiarmastaja," sõnas Malfoy ähvardavalt lähemale astudes. Helen pööritas silmi ja vastas ükskõikselt: "Mul on sinu armsast Josephist täiesti ükskõik. Tee temaga, mis tahad."
"Kui sa temaga veel korra kohtud, siis ma vannun, et sa kahetsed seda!"
Marylin pööras majakaaslasele selja ja jalutas minema. Helenile oli just meenunud kahtlus, et hommikuse juhtumi taga oli Joseph. Neidis vaatas kiirelt kella ja avastas, et kümnest puudus viis minutit. Kiirelt tormas neiu trofeede toa poole, imestades isegi, miks ta niimoodi kiirustas.
Üheksa minuti pärast jõudis slytherinlane kohtumispaika ja peatus hingeldades.
"Tore, et sa ka kohale jõudsid," sõnas mahe hääl. "Oli sul probleeme?"
Helen tõstis pilgu ja märkas enda ees Slytherini koolivanemat, kes toetus laisalt seina vastu ning vaatas naeratades teda ennast.
"Väike vahejuhtum Maryliniga - muud midagi," vastas tüdruk, üritades oma hingamist reguleerida.
"Maryliniga? Mis tema veel tahtis?"
"Käskis sinust eemale hoida."
Joseph noogutas kergelt muiates ning kõndis kooliõe juurde. Aliise kergitas kulme, kuid ei öelnud midagi.
"Ja sa ikkagist tulid?" küsis ta, asetades käe tüdruku õlale ja tõmmates ta varju. Tüdruk tõstis pilgu ja naeratas.
"Ma ei saanud ju kindel olla, et see sina oled. Mida sa üldsegi tahtsid?" küsis ta, üritades kõigest jõust enda tundeid valitseda ning näoilmet ükskõiksena hoida.
Joseph haaras neiu käest, laskmata ennast tolle käitumisest segadusse viia, ning vaatas majakaaslase silmadesse.
"Kas sa tuleksid minuga ballile?"
See küsimus oli niivõrd lihtne ning vastus veelgi lihtsam, kuid ometi läks Helen näost tumepunaseks ja jõllitas suu lahti noormeest.
"A-aga su-sul on ju Marylin!" hüüatas ta, suutmata häält talitseda.
"Marylin. Ta ei meeldi mulle. Ta ajab oma egoga südame pahaks," vastas Joseph ükskõikselt õlgu kehitades. Seejärel peatas ta oma pilgu taas kaaslasel. "Tuled siis?"
Tüdruk noogutas, suutmata enda tundeid enam peita. Meenutades oma lubadust Ashlyle ja Kaitlynile, avas ta suu. "Okei."
Koolivanem naeratas, võttis majakaaslase lõuast ning tõstis selle kõrgemale, suudeldes pikalt tüdrukut.
"Siis pean ma sul vaid paluma see saladuses hoida."
Neidis noogutas üllatunult ning kähises siis: "Ja mille eest see oli?"
"See oli tänu, et sa ikkagist kohale tulid," vastas Joseph naeratades. "Kohtume hiljem ja ilusaid unenägusid teile, preili Symell."
Noormees kummardas kergelt ning pöördus ümber, kadudes musta keebi lehvides pimedusse. Aliise jäi õhetades aga paigale, suutmata oma õnne uskuda.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

See salatsemine käib tõsiselt närvidele. Very Happy

A ootan täiega uut! Very Happy

Nelly ja nende värkide elevuse suutsid hästi välja tuua. Wink

Võlur Postituste arv : 63 Age : 30

Edasi!

Ma tahan teada, mis Natalie'st saab xD
Ja kiirelt! Very Happy

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 4/8/2008, 14:27

tänud, sille. Very Happy

emil.. ma ei saa aru, mis sul selle hannaga ikka on, et ta tegelased sind niii väga huvitavad. ;d
igatahes, ma ei tea, kas ma viitsin praegu, sest mul ei ole arvutis järgmist osa, veel.. Very Happy

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 4/8/2008, 14:49

niiiisiiis. Very Happy

vääga lühike osa, upss. (aa) (:

XI osa

Ann kõndis koos oma kolme sõbrannaga mööda kolmanda korruse koridori, suundudes Nõiasõnade klassi poole. Neli hufflepufflast oli just naerma hakanud ühe lause peale, mis Lyanna öelnud oli ning seetõttu ei märganudki Fabia alguses neinde juurde tulevat noormeest.
"Vabandust. Ee, Ann, kas sa saaksid korraks kaasa tulla?" küsis Michael, koputades õrnalt tüdruku õlale. Kuna ballini oli jäänud kõigest kolm päeva, olid kõik tüdrukud elevil ning ootasid, et keegi neid endaga kaasa kutsuks. Neiu kaaslased naeratasid tunnustavalt ja Mia tõstis pöidlad, niisiis pöördus Ann poisi poole.
"Ee, jah, muidugi" vastas ta vaikselt, olles juba enam-vähem harjunud tema ja Michaeli vaheliste vestlustega, kuid siiski muutis sõbrannade rektsioon teda natuke kohmetuks. Koolivanem naeratas kiirelt ning läks ees teistest eemale.
"Kuidas läinud ka on?" uuris nooruk, eelistades ilmselgelt alguses aega viita. Ann kehitas mõttes õlgu ning vastas lihtsalt: "Normaalselt, nagu alati. Seda tahtsidki teada?"
Koolivanem raputas pead, vaikides siiski endiselt.
"No mulle valmistab ka mõne asja välja ütlemine raskusi, eksole, nii et ära ole nii kannatamatu! Ühesõnaga.. kas sa tuleksid minuga ballile?"
Fabia hakkas laginal naerma, panemata tähele pilke, mis talle saadeti. Läbi naeru suuti tüdruk välja pigistada sõnad: "Muidugi.. mitte!"
Nähes poisi jahmunud nägu hakkas hufflepufflane veel rohkem naerma.
"Totu," pomises ta, "loomulikult tahan!"
"Aa," sõnas nooruk kergelt õhetades, "mis sa naerad?"
"Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et selle esimese lause ütles see sama poiss, kes eile väitis, et ainult tüdrukutel on raskusi sõnade välja ütlemisega," vastas neidis kihistades. Nüüd oli koolivanema näoilme selline, nagu oleks keegi talle puuga pähe virutanud.
"Igatahes," sõnas ta ennast kogudes, "mis värv?"
Fabia mõtles hetke ning seejärel veendunult: "Kollane."
Michael noogutas ja astus sammu võrra kaugemale.
"No, näeme siis. Su sõbrannad ootavad sind juba," pomises ta, emmates veel kiirelt majakaaslast ja kiirustades siis oma sõprade juurde, kes teda tunnustavalt õlale patsutasid. Koheselt olid Anni ümber aga kolm teist Hufflepuffi tüdrukut ja esitasid läbisegi küsimusi.
"Nooh, kutsus vä?" uuris Hanna, vaadates uurivalt parimat sõbrannat. Ann läks näost punasek ja noogutas kiirelt.
"Üüüh," huilgas Mia, noogutades teadjailmel ja patsutades sõbrannat rahulolevalt.
"Ah jää vait," pomises Fabia, nügides nüüd sõbrannat. Teised kaks hufflepufflast naersid pööraselt.
"No ära häbene," ütles Hanna silmi pööritades, kuid jättis selle teema siis.

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 4/8/2008, 14:52

Mu Sigatüüka tegelane on nii äge Very Happy

:D

"Hei, Jossu!" hüüatas üks tüdrukutest ning pilgutas silmi. Naeratades võttis ta koolivanema vastas istet ja vaatas seejärel naerdes aknast välja ja asetas käed kukla taha, et mugavalt istuda.
"Ära kutsu mind nii, Miseria," vastas koolivanem ja saatis oma majakaaslasele kulmukortsutuse.

PS! Mina olengi Miseria. x)

aga jahm , hea jutt:D

Võlur Postituste arv : 63 Age : 30

Lahe
Terve kool on mingeid armunuid täis xD
Aga edasi!

Pealkiri: Re: Sigatüügas ja sealne elu | LÕPETATUD! (20. osa) 4/8/2008, 15:06

Miseria peabki lahe olema, aga jaah.. edasi ma ei räägi Very Happy

emil.

jummel, kõik PEAVADKI armunud olema ;d see on SEADUS! Very Happy

Viimati muutis seda Branduuu (13/8/2008, 17:25). Kokku muudetud 1 kord

okei, andsin alla. panen uue osa.
ps. emil, sul on keelatud seda enne lugeda, kui sa oled uue osa pannud + ja seal ei ole see värk, mida sa ütlesid!

XII osa

Natalie oli ümbritsetud oma sõbrannadega, nagu tavaliselt. Seepärast ei saanudki ta mingeid nägusid teha, kui märkas Gregorit ennast vaatamas. Kuigi Robert ja Gregor ei olnud kunagi koos, vaid Malfoy veetis aega oma klassivendadega ning Davies omadega, ei heitnud Nat meelt. Tema arust lihtsalt pidi see salajane poiss Gregor olema. "Pealegi on mitte suhtlemine kõige parem kate," kinnitas neidis endale mõttes ja noogutas rahulolevalt.
"Natalie? Natalie Jordan, kas te olete endiselt maa peal?" küsis Jackie, vehkides parema käega sõbranna silme-ees.
"Mis on?" küsis viiendik, tulles oma mõtetest välja ja silmitsedes küsivalt majakaaslaseid.
"Ma ütlesin, et pean minema. Mustadesse jõududesse saab siit."
"Aa, okei. Hiljem näeme siis," pomises Natalie, lehvitas kergelt ja jätkas oma teed muundamise klassi juurde.
"Hei!" sõnas Robert, kes oli märkamatult tüdruku kõrval kõndima hakanud. "Ta ootab sind täna - samas kohas, kus enne. Sama aeg."
Nat noogutas naeratades ja saatis pilguga seitsmendikku, kes oma kaksikõe juurde kiirustas.

***

Natalie seisis seekord juba varem Hagridi majakese juures, oodates kannatamatult poisi saabumist. Sõrmedega närviliselt jala pihta tagudes vaatas neidis uurivalt ringi.
"Sa oled täna eriti varajane," sosistas juba tuttav hääl gryffindorlase kõrva. Suutmata ennast tagasi hoida, pöördus neiu ja suudles tundmatut.
"Ja väga kannatamatu," lisas nooruk. Alles nüüd märkas Natalie, et noormees oli endale pähe tõmmanud rohelise riidest mütsi, millel olid neli auku - silmade, nina ja suu tarvis.
"Kas ma ei peagi täna salli kandma?" küsis tüdruk õhinal, plaksutades vaimustunult käsi.
"Ma mõtlesin jah, et oleks aus kui mina nüüd oma nägu varjan. Aga liigume edasi," sõnas tundmatu, juhtides viiendikku enda ees metsa poole. "Pane silmad kinni."
Nat tegi, nagu kästud ja sulges silmad, üritades välja mõelda, mis toimub.
"Istu."
Natalie täitis jälle käsku, suutmata kauem ennast tagasi hoida. Rutakalt avas neidis silmad ja nägi noormeest, kes oli ühele põlvele langenult tema ees.
"Preili Natalie Jordan, kas te tuleksite koos minuga sügisballile ja nõustuksite kandma seda uut kleiti, mis te Siganurmest ostsite?"
Nat noogutas õhinal, hüpates poisile kaela.
"Naerata," pomises nooruk, suudeldes tüdrukut. Just sel hetkel käis klõps, kuid noored ei teinud sellest väljagi. Alles mõne sekundi pärast vaatasid nad ringi ning noormees ulatas Nataliele pildi.
"Näed, mälestuseks," sõnas ta soojalt naeratades. Gryffindorlane embas teda ja vaatas pilti, kus tema ja rohelise maskiga tundmatu suudlesid. Seda südame vastu surudes naeratas tüdruk.
"Kus me kohtume? Ja ära unusta, et sellest tuleb meie kolmas kohtumine, või mis?" sõnas Natalie vallatult naeratades ja silma pilgutades.
"Vestibülis, üksteist viiskümmend kaheksa," vastas noormees, jätmata meelega vastamata tüdruku viimasele küsimusele.
Kui õpilased olid tantsinud juba paar tundi vaikuses, otsustasid nad lahku minna. Nat jõudis magamistuppa kell neli öösel, suutmata ikka uskuda, kuidas tal vedanud oli.

***

"Kas ta tõesti kutsus sind ballile?" küsis Jackie, suutmata uskuda, et ta parim sõbranna läheb tundmatu kutiga.
"See tuleb siis küll romantiline," sõnas Sandra, "ikkagist see kolmas kohtumine."
Natalie vaid noogutas, suutmata oma hommikuhelbeid süüa.
"Mh, miks kõik oma unelmate poisiga saavad minna?" torises Jacky, lastes pilgul käia üle Suure Saali. "Kui keegi normaalne mind ei kusu, siis ma ei saagi ju tulla. Ma olen ju tita." Tüdruk turtsatas pahaselt, soovides, et kätte jõuaksid lendluudpalli võistlused, kus ei arva keegi, et ta on liiga väike.
"Küll keegi sind kutsub. Oled sa üldse uurinud, kellega Markus läheb?" küsis Sandra, vaadates muiates sugulast. Tüdruku mitte pääsemist ballile ei ta küll soovinud.
"Muidugi. Ta läheb ju selle Hayleyga, mis sa siis arvasid?! Ja palun ära maini tema nime kõva häälega," vastas Jackie ohates. Neidis sonkis oma pudrus, tahtmata seda üldse süüa.
"Aga, Sannu, kellega sa üldse lähed?" küsis Natalie, pöördudes seitsmendiku poole.
"Ah, tead küll. See James."
Teised noogutasid ning lõpetasid söömise, kiirustades seejärel tundidesse.

Pehme admin Postituste arv : 5899 Age : 30 Asukoht : Tartu

Sille nõudma uut. (A)
Jätkuvalt tasemel! (Y)

Sugar Postituste arv : 1492 Age : 28 Asukoht : Tallinn.

K6igeparem Sigatyyka tegelastega fikk Very Happy

Uut

Võlur Postituste arv : 63 Age : 30

Haha xD
Ma lugesin seda
Ja nüüd on juba ükskõik, mis ma oma jutus teen, sest ma olen Hannaga tülis ja vaevalt et ära lepin :)
Ja see on samuti minu jutt, nii et teen mis tahan *näitab keelt*

ei ole ükskõik, sest nii sa võid minuga ka tülli minna, mida me ometi ju ei taha, eksole?! ja sinu jutt, mhm, aga sa oleksid lihtsalt rõve.

tänud, teistele. (:

Tolstoi meets Gaiman Postituste arv : 1847 Age : 28

pläh, pane uus osa Very Happy

!

niisiis. uus osa, jah. (:
natuke igav võib-olla, aga ikkagist. ja mhmh, ma jätsin meelega seal pooleli, mitte, et see midagi erilist oleks, aga Nat jäi täpselt välja Very Happy

edu lugemises; kommenteerige palun.

XIII osa

Käes oli laupäev ning kell lõi kaksteist korda. Kõik õpilased tormasid mööda koolimaja ringi, suutmata kuidagi paigal seista. Selle sama päeva lõpus pidi algama sügisball ning kõigil oli vaja ennast valmis sättida. Ühesõnaga oli koolis täielik hullumaja.
Erinevalt teistest tüdrukutest hakkas Helen ennast sättima alles kaks tundi enne balli algust. Neidis võlus enda juuksed elegantselt patsi ning võttis kapist älja oma rohelise-hõbedase kirju kleidi. Ohates ajas slytherinlane selle endale selga ja keerutas ennast peegli ees, vaadates kriitiliselt igat satsi. Lõpuks naeratades meikis neiu ennast õrnalt ja võttis siis välja oma särava maski. Aliise mask oli pooleldi hõbedane ja pooleldi roheline, mis moodustasid suurepärase koosluse.
Kui slytherinlane oli endale maski ette asetanud, oli teda peaaegu võimatu ära tunda. Tüdruku juuksed olid hoopis teises soengus, kui tavaliselt, ta kandis uhiuut kleiti ning lisaks veel see mask.. Olles enda kordamineku pärast üliõnnelik, kiirustas neidis suure saali uste poole, muiates pilkude peale, mis teised talle saatsid.
Kohale jõudes leidis ta Kaitlyni ja Ashly eemal omavahel vestlemas. Ash'il olid lihtsalt niivõrd äratuntavad juuksed ja Kätu oli majakaaslase juures, nii et polnud raske arvata, kellega tegu oli.
"Hei," sõnas Helen naeratades ja pälvides niiviisi sõbrannade tähelepanu.
"Vautsh," pomises Ashly, jõllitades slytherinlast suu ammuli.
"Issand, kui nunnu," õhkas ka Kaitlyn. Tüdrukul endal oli seljas oranž kleid, mille peale oli tikitud liblikas. Ashly aga oli selga pannud punase kleidi, mida kaunistasid erinevad pitsid ja satsid.
"Ega teilgi midagi viga pole," pomises ta kergelt õhetades ja maha vaadates.
"Su mask on niii ilus," sõnas Ash, vaadates lummatult näokatet. Ashly enda mask oli punane koos kolme sulega ning Kaitlyni oma oranž mask koos liblikatikandiga.
"Ma tänan," vastas Helen naeratades. Varsti aga kõndis neiu juurde üks uhkelt riietatu noormees. Poisil oli seljas pikk roheline keep ning jalas samat värvi püksid. Tema mask õhkus suursugusest, kuigi see oli lihtsalt tumerohelist värvi.
"Tervist, preili, kas te liituksite minuga, palun?" uuris poiss kergelt kummardades ja Heleni poole vaaadtes.
"Aga loomulikult," vastas tüdruk, tehes kiirelt kniksu. "Pärast näeme, tüdrukud!"
Ash ja Kätu lehvitasid kavalalt naeratades ja süvenesid taas vestlusesse, rääkides seekord oma ballikaaslastest.
"Sa oled riietumisega kenasti hakkama saanud," sosistas Joseph, emmates majakaaslast õrnalt.
"Kuidas sa temast lahti said?" uuris Helen veidike murelikult, vaadates enda ümber ringi ja veendudes, et keegi nende vestlust pealt ei kuula.
"Ah, natuke veenmist, et ball on imelikejaoks ja kõik laabuski suurepäraselt. Kuigi, ma olen veendunud, et ta on mingi enda sabarakuga ikkagist siin," vastas koolivanem silmi pööritades. Aliise turtsatas ja vaatas kella. Kümme minutit oli veel keskööst puudu. Slytherinlane ohkas kergelt ning võttis siis seitsmendiku käest, vaadates vaikides noormehe silmi.

***

Ann astus trepist alla, olles riietunud päiksekollasesse ballikleiti. Tema juuksed olid kollaste lehvidega kahte patsi pandud ning tema kaelal sätendas kollane kaelakee, mille küljes rippus must H-täht. Käe ümber oli tüdrukul aga A-tähega käekett.
Näol lai naeratus, jõudis hufflepufflane alla ja vaatas otsivalt ringi.
"Noh, tundsid puudust?" uuris Michael, kes oli märkamatult neidise selja taha tulnud. Hufflepuffi koolivanem oli selga pannud kollase võlurirüü. Ka tema kaelas oli Hufflepuffi tähistav kett. Oma täielikuks üllatuseks avastas Fabia, et Michaelil oli samasugune mask nagu temal. Silmi pilgutades küsis ta vaikselt: "Mis ajast sina mind ahvid?"
"Mu enda fantaasia ei toiminud korralikult," sõnas poiss vabandavat hääletooni matkides ja kergelt naeratades. "Kas liigume?"
Ann noogutas, võttis majakaaslase käevangu ning nad hakkasid edasi liikuma ukse poole, kus tekkis juba paks inimsumm.
Fabia nägi natuke eemal üht tuttavat kuju ja naeratas laialt. Ta tõstis parema käe ning viipas Hannale, kes koos Nick Smithiga, tema uue armastusega, natuke eemal seisis. Mia viipas vastu ja näitas sõbrannale püstist pöialt. Ann naeratas ja pööras tähelepanu Michaelile, kes samuti rahvahulgas ringi vaatas.
"Mis sa arvad, kes balli kuningaks ja kuningannaks saavad?" küsis Michael naeratades. Ann vangutas pead ning vaatas värvilisi kleite enda ümber.
"Ma arvan, et väga suur võimalus on nendel seal. Need rohelise-hõbedase kirjud," sõnas ta, viibates tahapoole, kus kaks noort naeratades vestlesid. Noormees noogutas.
"Ka mina mõtlesin seda," lausus ta, jättes mainimata, et tema arust oli ka neil võimalus olemas.