Mu kallis friik

Okei, jamh, vb te tõesti oleks tahtnud, et ma aalmisele jutule oleks järje kirjutanud või miskit, aga Soomes olles sain ma ainult 1ptk kirja ja mul on see leht ära ka kadunud, nii et .. jah. xD Aga mul on plaan tegelt ikka toda ka kirjutada.
Praegu peate rahulduma mingi mõttetu jutukesega, mille idee mul täiega lampi Soomest tagasisõidul pähe tuli. Esimene osa on täiega tutvustav, nii et suht igav ka. Mitte et edasi väga palju huvitavamaks läheks, aga ma üritan ju. :) Suht lühike osa ka sai, aga ma ei viitsinud täna rohkem.

Tahaks sisukaid kommentaare, kriitikat ka võite anda, igasugused ideed on rohkem kui teretulnud. :)
Ja sellest EI saa mingi typical lovestory, aga vb midagi ikka:D




esimene peatükk

Dorel lõdvendas enda haaret ja eemaldus Kristy embusest. Tüdrukud olid parimad sõbrannad olnud kuuendast klassist - sellest ajast, kui Dorel uude kooli tuli. Tal ei olnud kuhugi mujale istuda ning pidi seepärast Kristy kõrvale minema. Ja sinna ta jäigi.
Tüdrukud olid tegelikult täiesti erinevad.
Dorel sai kohe kooli tulles populaarseks. Tüdruk oli ilus, tal olid helepruunid pihani ulatuvad siidised juuksed, mida pool kooli kadestada võis; ning täiesti hallid silmad. Ta oskas igas olukorras käituda ja ei kartnud võõrastega suhelda. Tal tuli kõik välja. Tüdruk oli ülihea tantsijaja laulja ning sobis kehaehituselt ideaalseks modelliks. Kõik jumaldasid teda.
Kristy oli aga algusest peale selles samas koolis olnud ja algusest peale polnud temaga just kõige paremini läbi saadud. Õigemini enne Dorelit tal polnudki õieti sõpru. Mitte et ta oleks eemaletõukav olnud või miskit. Tegelikult oli ta täiesti normaalne tütarlaps kartulikooreblondide juuste ja roheliste silmadega. Ta polnud ei liialt pikk ega ka liialt lühike, et liialt peenike ega liialt paks. Kõik oli justkui korras, kuid mure oli selles, et neiu oli enamustega suheldes liiga tagasihoidlik ja arg. Ta ei alustanud ise iialgi kellegagi juttu, vaid rääkis ainult siis, kui temalt midagi küsiti. Ja enamus ajast oli küsija õpetaja. Enne Doreli saabumist muidugi. Kui Dorel tuli ja nii lõbusalt tema kõrvale istus, siis ta lausa pidi midagi ütlema.
"Hei, mina olen Kristy," ütles neiu tookord. Ja nii see läks. Praeguseks kümnendaks klassiks olid neist saanud lahutamatud sõbrannad. Kuid nende mõlemi iseloomud olid sellegipoolest alles jäänud - Dorel saavutas järjest populaarsust juurde, Kristy seevastu oli teiste jaoks samasugune vaikiv tuupur. Aga nende pealtnäha erinevad iseloomud ei lugenud, tähtsam oli see, et nad tundsid nagu nad oleksid üksteise jaoks loodud. Just nagu parimatele sõbrannadele kohane, lugesid nad peaaeguet üksteise mõtteid, nad olid peaaegu kõiges ühisel arvamusel, nad mõistsid teineteist ideaalselt. Neid ei huvitanud teiste arvamus. Nad olid sellised nagu nad olid, suhtlesid erinevate inimestega (hea küll.. Kristy just paljudega ei suhelnud), kuid olid teineteisel alati olemas. Ja see oli see, mis luges.

"Nii hea, et sa mul ikka olemas oled," sosistas Kristy Dorelile veel kõrva, enne kui nad üksteise embusest täiesti eemaldusid. Dorel naeratas enda siirast, imeilusat naeratust. "Ja sina mul," lausus ta säravalt.
Kristy naeratas tagasihoidlikult vastu.
"Aga räägi," alustas neiu seejärel, "kuidas teil seal tantsimas siis läheb?"
Dorel ohkas. "Noh, Cecilia arvab ikka veel, et ta on maailma naba ja isegi kui ta üritab meid juhendada, siis tavaliselt ajab ta meid kõiki veel rohkem närvi. Ja ta ise ka on ka selle koolidevahelise võistluse pärast närvis. See on juba kahe nädala pärast ju. Meil on muidu ideaalne kava, aga need uustulnukad pole veel valmis ja sorry, et ma nii ütlen, aga nad ei oska ikka üldse nii tantsida, kui vaja. Kohutav. Ja Cecilia ei viska neid välja ka, sest nad on tema sõbrad. Hale," jutustas Dorel.
Cecilia on mõlema tüdruku klassiõde. Temast ülbemat ja omakasupüüdlikumat inimest annab otsida. Ta on tantsugrupi liider ja võistluse võitmine on tema joks unistus juba päris pikka aega olnud. Kaks aastat polnud see õnnestunud. Eelmine aasta jäi tema juhitud trupp napilt teiseks ja seepärast pingutas ta sel aastal palju rohkem.
"Teil läheb hästi, kindlasti läheb. Teil on ju nii palju trenni nädalas, et te saate sellega kohe kindlasti hakkama," vastas Kristy rõõmsalt. Dorel naeratas taaskord. "Ma loodan ka nii."
Tüdruk sattus hetkeks mõttesse, kuid mõne sekundi pärast ta ütles: "Aga kuule, viitsid nüüd matet seletada? Ma ei saa sellest teemast halligi aru ja ma tõesti ei taha homse töö eest kaht või kolme saada."
Kristy noogutas innukalt. "Okei, vabalt. Kui me nüüd paar tunnikest õpime, on see sul ideaalselt selge, sest tänane teema pole üldse raske. Nii et hakkame siis pihta?"
"Sa oled kullatükk, kõige parem kes olla saab," vastas Dorel naeratades ja avas siis enda vihiku.

Sisukad komentaarid ei tule välja aga võin öelda, et esmamulje- tundub midagi head olevat...