Kihlvedu , [ 1, osa , Lõpetatud.]

Pealkiri: Kihlvedu , [ 1, osa , Lõpetatud.] 26/11/2008, 22:09

Jah, mingi kevadel kooli siseselt kirjutatud, ma ei tea. Ma arvasin, et siia alla läheb ta kõige paremini :)

Oli üks tavaline reede õhtu, sõbrad olid kokku saanud ja mängisid pudelit.

“Sten veereta nüüd, ära venita koguaeg!” lausus üks brünettide juustega, pikka kasvu ja säravsiniste silmadega tüdruk.
“Kristin võta rahulikult,” sõnas Sten sõbralikult ning jäi mõtlema.
“See kelle peale pudel jääb, see peab ronima vana laguneva maja katusele!” sõnas poiss ning muigas.

Toas olijate ilmed olid muutunud, keegi ei naernud enam. Järsku purskas Kristin naerma.

“Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!” hüüatas ta.
“Mõtlen küll,” ütles Sten täiesti tõsiselt.
“Mis sul viga on? Kui see pudel mõne tüdruku peale jääb, ma ei taha, et keegi viga saaks”! ütles üks mustade juustega poiss.
“Kardad Kristjan?” küsis Sten, näol mõnitav irve.
“Ei,” Ütles Kristjan külmalt.
“No siis lähed ise sinna, kui kardad tüdrukute pärast,” sõnas Sten.

Poiss pani pudeli käest ja jälgis kõikide nägusid, kes seal toas olid. Kõik vaatasid Kristjanit, ainuke, kes Steni vihaselt vahtis oli Kristin.

“Mingi niisama ma sinna ronima küll ei hakka!” sõnas Kristjan, üritades ennast välja vingerdada.
“Käid ära, saad mult viis sotti, ei lähe annad raha mulle,” pani Sten asjad paika.
“Kristjan! Sa ei tee seda, mis ma emale ütlen, kui sa haiglasse satud!” sõnas Kristin vihaselt.
“Ära põnna, ma käin seal ära, saab raha ja siis on kõik korras,” sõnas Kristjan. Midagi ei juhtu!

Kõik tõusid põrandalt püsti ja sammusid vaikselt alla korrusele. Panid seal endale jalanõud jalga ning astusid õue. Tumedad pilved olid taevas, kohe tõotas sadama hakata. Tuul puhus üsna tugevasti ning õues oli juba hämar.

“Sten, kust sul sellised ideed tulevad?” küsis Laura.
“Seal saab igal aastal keegi surma,” lisas Kristin.
“Need inimesed on olnud mingid suvalised joodikud, kes on sinna kooberdama läinud, Kristjan on täiesti kaine,” sõnas Sten.

Õues oli juba täiesti pime, vihma tibutas juba õrnalt ning tuul puhus aina tugevamalt.

“Kui vihma veel rohkem sadama hakkab, siis ma olen täiesti kindel, et Kristjan sealt katuselt tervena alla ei tule,” sõnas Kristin.
“Lõpeta see põdemine juba!” ütles Kristjan juba vihaselt.

Poiss oli kergelt närvis ja õe põdemine ei teinud asja lihtsamaks. Ta soovis, et ta sealt tervelt alla tuleks, sest seal majas on surnud ka kaineid ja normaalseid normaalseid inimesi.

“See kukub raudselt sisse!” oli Laura kindel.
“Ära mine sinna!” ütles Kristin, kui maja juba paistma hakkas.
“Mitu korda ma pean ütlema, et te ei pea muretsema ja pealegi, ma ei taha Stenile raha anda,” sõnas Kristjan Steni poole pilke saates.

Laura saatis Kristinile ühe Nad-on-lollid pilgu ning jäi siis seisma. Nende ees laius vana lagunenud maja. Maja katusel olid suured augud, aknad olid kõik puruks pekstud. Ühe katkise aknaga oli seotud isegi Kadri, kes oli siiamaani täiesti vait olnud. Ta oli kunagi akna juures oleva kännu otsa koperdanud ja siis käed läbi klaasi kukkunud.

“Lõid põnnama?” küsis Sten irvitades.

Kristin lõi poissi valusalt küünarnukiga ribidesse, nii, et poiss ribidest kinni võttis ja oigama hakkas.

“Ära ole selline, ma tahan, et mu vend veel täna õhtul tervena koju tuleks,” ütles tüdruk pahaselt.
“Aga mis sa siis teed, kui ta homme jõuab?” küsis Sten naerdes.
“Tõesti Sten, sa oled imelik,” ütles Kadri, kes arvas, et nüüd oleks õige aeg sõna sekka öelda.
“Noh teeme ära siis”. ütles Kristjan.

Poiss vaatas kõikidele järgemööda otsa ning tõmbas pusa varrukad ülesse.

“Tsau,” sõnas ta ning sisenes majja.

Laura ja Kristin vaatasin üksteisele hirmunult otsa.

“Mis siis, kui temaga juhtub midagi hirmsat, mis ma emale ütlen?” küsis Kristin.

Kristjan oli jõudnud maja teisele korrusele ning pistis oma pea ühest august välja. Tüdrukud võpatasid. Kristjan ajas ennast august üles ja hakkas kõrgemale ronima.

“Appi!” vingus Kristin.

Taevast sadas alla nüüd juba paduvihma, kõik olid läbimärjad ja neil oli külm. Kristjan lubastus katusel ja koperdas. Kristin kiljatas.

“Minuga on kõik korras!” hüüdis Kristjan katuselt.
“Te poisid olete ikka nii värdjad,” sõnas Kristin.
“Mis mõttes nagu?”irvitas Sten.
“Teie lähete selliste asjadega kaasa, kihlveod ja selline jama,” lisas Laura.

Õues oli juba pime, kuid eemal olid majad, milles inimesed sees elasid. Nende akendest tuli valgust ka tänavale ning nende maja ees olid ka tänavavalgustus lambid, mis andsid valgust ka laguneva maja juurde. Vihmasadu tugevnes veelgi ning järsku müristas majale väga lähedal.

“Kristjan tule sealt kohe alla idioot!” karjus Kristin.

Kristjan oli nüüd juba poole katuse peal, tal oli vaja veel pool katust läbi käia enne kui ta sai ühest august jälle sisse hüpata.

“Ei tule, kõik on korras!” hüüdis poiss katuselt.

Möödus kolm sekundit, kui maja kõrval olevasse suurde mändi lõi välk sisse ja see maja peale kukkus.

“Kristjan!” karjusid kõik koos. Kristjan koperdas ja üritas maja otsas veel viimast tasakaalu hoida, kui maja täiesti kokku varises ja poiss rusude alla jäi.