Viha päev A La Mode[2008-2012;lõpetatud!]

OMGOMGOMG, jess!
ÜLIHEA osa oli lihtsalt! Karlis võib vahest armas olla. Ja Krister on kaaaaaa! EDASI ONJU!

kindlalt kohe edasi...
väga hea jutt on jah...

23. Juuli A.T.F*

*A.T.F - After The Fight

Keegi on püstitanud Kerkyra kesklinna heroilise kuju, mis kujutab teineteist embavat alasti paarikest. Kuju kannab nime „After The Kiss,“ kuid kummalisel kombel ei seleta see sugugi, miks mõlemad figuurid ilma igasuguste kehakateteta on. Mõni suudlus võib küll põlvist nõrgaks teha ja riided seljast võtta, kuid üldiselt...ma arvan, et kunstnik eksis oma tööle pealkirja panemisega. „After The F*ck“ oleks palju paremini sobinud ja „After The Fight“ järgnes sellele juba loomulikku rada pidi. Pole parata, mul lihtsalt ongi nii hea tuletamisvõime. Järgmisel aastal, kui me matemaatikas tuletisi hakkame võtma, tuleb see mulle ainult kasuks.

Nüüd aga on aeg modernse-morbiidse, mida iganes see sõnapaar ka tähendada ei võiks, kunsti juurest edasi liikuda ning asuda tänase põhiroa kallale, milleks on, nagu te juba isegi aru saate, üks väike kaklus, mis täna ühes Kerkyra muusikapoes aset leidis. Lendasid plaadid, riiulid ja vandesõnad. Tegelikult aga, ja see on selgemast selgem, peaksin ma alustama algusest.
Uurida välja, kus Spiro töötab, oli kergemast kergem. Karlis pidi kõigest veidi Leezaga flirtima - õnneks ma seda pealt ei näinud, kuigi kujutan ette, et see ei olnud just eriti ilus - ning juba lobiseski plika välja, et kohtasid Kadriga Spirot muusikapoes. Millises muusikapoes, seda ta muidugi ei mäletanud ning seetõttu juhtuski nii, et me veetsime peaaegu pool päeva, mida oleks võinud kulutada hoopis kasulikumalt, muusikapoodides kolades. Hinnad, nagu mulle tundus, olid neis pagana kõrged, isegi hullemad kui majanduskriisi aegses Eestis. 25 euri mingi näruse rahvamuusikakogumiku eest? Nalja teete.

Kui me olime juba peaaegu alla andnud, jäi meie teele Kerkyra Music Center. Juba otsimisest tüdinud, astusime me sisse, oletades, et peame kindlasti taas pettunult lahkuma, ning silmasime viimaks leti taga otsitud isikut. Spiro oli end mugavalt toolile sisse seadnud, hoidis jalgu letiäärel ja kritseldas midagi arveraamatusse. Riiulite vahel sagisid külastajad, ninapidi plaatides.
„Hei, Spiro!“ hüüatasin ma. Spiro tõstis pead ja koos temaga ka kolmandik meeskülastajatest - nagu ma kuulnud olen, on Spiro üks kõige levinum kreeka mehenimi. Teiste Spirode küsivaid pilke ignoreerides marssisin ma leti äärde, Karlis kannul, ning virutasin rusikaga letile.
„You dick,“ tervitasin ma teda viisakalt. „Do you have any idea what you have done?“ Spiro kulmud kerkisid ja ta irvitas. „Hey, Tristan, it’s good to see you are as friendly as ever.“ „It’s KRISTER, not TRISTAN,“ täpsustasin ma. „I hate when people call me Tristan!“ Spiro jätkas irvitamist. „Keep on hating, then, because I’m not going to call you any other way.“ Selge, ta provotseeris mind, lootes ilmselt, et ma talle mõne hea hoobi annan. Kahju, et ta ei aimanud, et ma kavatsesin seda nii või teisiti teha ja tema provotseerimine kulutas vaid ta enda üleliigset energiat. „You stole my girlfriend,“ esitasin ma viimaks oma süüdistuse. Spiro vaid irvitas, nagu sekund varem, kuigi tema irvitus hakkas üha rohkem näolihaste tõmblust meenutama. „I didn’t know she was your private property,“ lausus ta. „Maybe you should have put a bell around her neck to let everybody know she was taken. Because...“ Ta lõunamaine aktsent kriipis mu kõrvu. „...she told me she was single. Get it, mate?“ See oli viimane piisk karikasse. „Hey, pal,“ vastasin ma ja virutasin talle rusikaga näkku. „I’m not your mate.“

Mu esimene löök tabas märki vaid seetõttu, et Spiro oli nii üllatunud. Mängleva käeliigutusega tõmbas ta üle oma nina - mille ma veriseks olin suutnud lüüa, milline rahuldus - ning virutas seejärel mulle umbes kaksteist hoopi makku. „You’re a loser,“ teatas ta, ja kuigi ma seda igas muus olukorras eitanud oleksin, ei saanud ma vastu vaielda. 1:12, kas pole hale? Peaaegu sama hale, kui Eesti-Venemaa jalgpallimängud. „Yeah, you’re right,“ pomisesin ma kõhust kinni haarates. „I am loser, but you...you are too gay to even function!“ Näppasin selle lause ühest lollakast tüdrukutefilmist, kuid mis teha, vahel jäävad ka sellised tobedused külge.
Spiro tõstis oma hiiglasliku sparta rusika, et seda mulle pähe istutada, kuid enne seda, kui ta mu hambad pealae kaudu suust välja jõudis lüüa, tabas Spirot üks eriti kõva kaheksakümnendate hitikogumik, millele järgnes hulganisti häid rokiplaate. Karlis mängis kreeka riigi varaga „Lendavate pistodade maja,“ asendades pistodad plaatidega. Õhus oli hitte ning need kõik tabasid Spirot. Palliviskes saab Karlis ilmselt alati häid hindeid. Kui see nii pole, pean ma vist tema õpetajale kirjutama ja kaebuse esitama, sest kõik Karlise löögid olid ülimalt täpselt sihitud ja tabasid märki.
Poe kliendid õnnistasid Karlist rohke kreekakeelse sõimuga ning vehkisid kätega, kuid kuna Karlis ühestki sõnast aru ei saanud, polnud tal vahet. Minul ka mitte. Eriti vähe vahet oli mul siis, kui Karlis haaras ühe pisikese liistu, mis eri kategooriate plaate eraldas, ning sellega Spirole vastu pead koksas. Kutt kukkus siruli nagu ühes perversses luuletuses ning kaotas teadvuse.

Kliendid põrnitsesid meid šokeeritult ja meie ümber laskus vaikus. Viimaks Karlis neelatas. „Christoph,“ ütles ta. „Jah?“ vastasin mina. „Ma arvan...“ Ta viipas ukse poole. „...et meil on viimane aeg jalga lasta.“
Ja seda me tegimegi. Me andsime jalgadele valu ja kihutasime minema nii kiiresti kui see võimalik oli, ignoreerides minu valutavat kõhtu ning jättes selja taha ühe paljukannatanud poe ja veelgi rohkem kannatanud poodniku. Kui meid veel praegu huligaanidena taga ei otsita, on see ime. Või siis jumalik sekkumine. Üks kahest. Kohe kindlasti ei ole see kreeklaste lollus.
Meie jooks lõppes esimeses lõigus mainitud kuju juures, kus me pisut hinge tõmbasime. „Wow,“ sõnas Karlis, kui ta kopsud jälle tööle hakkasid. Ausõna, alguses hingeldas ta nagu kümne aasta pikkuse staažiga suitsetaja. „See oli lahe!“ Ma kortsutasin kulmu. „Sinu jaoks võib-olla tõesti, kuid mina...ma tahtsin talle ise kere peale anda. Nüüd tegid sina seda minu eest.“ Karlis kehitas õlgu. „Mis selles ikka nii halba on? Vähemalt saavutasime me tema üle võidu ning kuna see jääb perekonda, on see sama palju sinu võit, kui minu oma. Pealegi, sa murdsid tal arvatavasti ninaluu. Ma peaaegu kuulsin, kuidas see praksatas.“ „Peaaegu või kindlasti?“ Karlis naeris. „Peaaegu kindlasti, Christoph. Kas tead, vahel tundub mulle, et sa oled too idiot to function.“ „Tänan mainimast,“ pomisesin ma ja lükkasin ta päikeseprillid viltu, mitte sugugi sõbralikult, vaid karistuseks. Christoph...ma vihkan seda nime peaaegu sama palju kui oma nime teist väärastunud varianti, Tristanit. Veab, et see päriselt mu nimi pole, muidu oleksin ma end juba oksa tõmmanud.

Me kolasime Karlisega veel paar tundi linnas ringi, täitsime oma kõhud mürgiste kreeka roogadega ning sõitsime viimaks tagasi hotelli. Kadri istus hotelli eestoas ja luges mingit ajakirja. Kui me sisse astusime, ta tõusis. „Krister, ma tahtsin...“ alustas ta, kuid ma toppisin näpud kõrva ja kõndisin talle otsa vaatamata minema. „Sulle tõin kõik mis tahtsid, sind liialt ninnu-nännutasin, kirglik suudlus ja kallistus hell, justkui ängistas sind. Ette-taha mul lasid kõik teha, mind ära kasutasid. Oh kui väike on vahe armastusest vihkamiseni...“ laulsin ma mööda koridori oma toa poole marssides.

Võib-olla tahtis ta vabandada? Mida iganes. Pärast sellist päeva ei olnud mul tõepoolest tuju temaga rääkida.

Wee, jee! Paras Spirole!
Kadri on idiooooooooot ma ütlen.
Igatahes, superhea osa oli taaskord ja ma tahan edasi!!! Jätka samasvaimus! (h)

Tärru, aitäh Ma polegi vist kunagi varem nii pikka kommentaari saanud xD
**
24. juuli, VET ehk Vaikus Enne Tormi

Tänane päev algas peaaegu normaalselt, kui seda üldse normaalseks võib nimetada. Ma ärkasin voodi asemel põrandal, pea all padjaks Karelsi kõva põlv ning üks käsi Karlise asemel ümber veinipudeli, mille Karels eile kaasa oli vedanud. Ma ei oleks tohtinud juua, oo ei, sest ma olen vägagi alaealine, kuid Karels, kes ikka veel ilmselgelt oma ligasest tüdrukust lahkumineku pärast masendust tundis, ei leppinud eitava vastusega. „Just one sip,“ keelitas ta mind. „Hate is a strong word but I really really really don’t like to drink alone.“ Pika moosimise peale jäin ma tema pakkumisega nõusse ning võtsin selle „sipi,“ mida ta mulle pakkus. Kahjuks sai „sipist“ keskvõrdes „cup“ ja ülivõrdes „bottle“ ja kui ma hommikul ärkasin, oli mu enesetunne peaaegu nagu rasedal naisel, kes on ära joonud terve pudeli Jägermeistrit. Ainus pisiasi, mis mind tol hetkel natukenegi rõõmustas, oli see, et kui keegi end üldse minust halvemini tundis, siis oli see Karlis. Tema jõi poole rohkem ja lisaks sellele on ta minust ka poole noorem...ja kui mitte poole noorem, siis pool aastat noorem kindlasti. Lõppude lõpuks, ta käib ju minust madalamas klassis, või kuidas?
Karlise alkoholitalumatus on kindlasti seotud tema gümnasistiaju väljaarenematusega, kuid ega minulgi selles suhtes paremini ei ole läinud.

Pärast ebamugavat virgumist võtsin ma endale meie hotellitoa üleminkvisiitori rolli ja inspekteerisin üle iga viimase nurgakese, ka need nurgakesed, mille olemasolust ma seni teadlik ei olnud. Karlise leidsin ma duši alt, kus ta rahulikult voolava vee all magas. „Tõuse ja sära,“ raputasin ma teda ning naeratasin oma parimat võltsnaeratust. „Täna on liiga ilus hommik, et seda maha magada!“ „Lase jalga, Christoph,“ torises Karlis ja vedas oma punased silmad, mis tol hetkel kergelt vampiirilikult mõjusid, lahti ning vaatas mulle otsa, kulm kortsus. „Ma olen praegu duši all. Kas sinu arvates on viisakas teisi inimesi keset pesu segada?“ „Minu arvates on duši all magamisel pesemisega väga vähe pistmist,“ olin ma sunnitud tõdema.
Mõnda aega ei lausunud Karlis midagi. Viimaks tõusis ta aeglaselt ja ebakindlalt püsti, raputas end nagu koer ning haaras kätega peast. „Mu pea lõhub,“ kaebas ta erakordselt tibilikul ja vinguval toonil. „Mu pea, mu vaene pea...“ „Keegi ei käskinud sul nii palju juua,“ ütlesin ma lõbusalt. Karlis nägi liiga naljakas, et tema üle naermata jätta. Minu sõnade peale tõmbus ta turri ja urises.

„Mis palju? Ma jõin ainult ühe lonksu, kurat võtaks! Ma lihtsalt ei kannata alkoholi!“ Hetkeks olin ma pahviks löödud. „Ainult ühe lonksu?“ „Kuidas ma oleksingi saanud rohkem juua, kui sina ja Karels kogu pudelitäie kahe peale kõrist alla kallasite!“ Ta marssis vihaselt vannitoast välja ning virutas Karelsile jalaga, karjudes midagi, millest ma oma keelebarjääri tõttu aru ei saanud. Karels ajas end aeglaselt ja oiates püsti, hõõrus kohta, mis Karlise löögi tagajärjel haiget oli saanud, pomises midagi, mis mulle taaskord arusaamatuks jäi ning loivas aeglaselt ukse poole, et lahkuda. Siis pöördus Karlis minu poole. „Välja,“ sisistas ta läbi hammaste. „Kao ja ära enam tagasi tule!“ „Hei, Karlis, kas sa ei ole natuke liiga dramaatiline?“ tahtsin ma teada. „See pole minu süü, et...“ „Välja!“ käratas Karlis viimast korda ja osutas ukse poole. Ohkasin sügavalt ning kõndisin uksest välja, jättes pahase ja pohmellis Karlise üksi tusatsema. Mis teha, mõned on nii hellakesed!

Selleks ajaks, kui ma hommikusöögilauda istusin, oli hommikusöögiaeg juba peaaegu läbi saanud ning ega seal ka midagi muud rõõmustada ei olnud. Saiakesed olid kuivemad kui tavaliselt, maasikamoos oli asendatud õunamoosiga, mida ma kohe üldse ei söö ja kohv maitses nagu tõrvatud kusi. Ma suutsin juua umbes pool tassi, kuni viimaks loobuda otsustasin, sest vaevalt et mürgi mürgitamine erilist efekti annab. Neelasin viimase kuiviku alla, tõusin lauast, viipasin Alexile, kes mingil kummalisel kombel eriti täissöönud välja nägi, andes mõista, et ta minuga kaasa tuleks ning suundusin õue, et värsket õhku hingata. Värsket õhku hingas ka Karels, kes end mugavalt ühe puu alla magama oli seadnud. Hetkeks tabas mind mure, ega ta ometi päikesepistet ei saa, kuid lõin siis käega. Karelsi mured ei ole minu mured ja isegi kui ta ajud ära peaksid küpsema, ei ole selles midagi hullu. Nii või teisiti on ta juba normaalsete ajudegagi peast täiesti sooda.

Mõnda aega kõndisime me Alexiga vaikides. Tema puhul tavaline, minu puhul mitte nii väga. Mul ei olnud lihtsalt lobisemiseks tuju. Nimelt meenus mulle, et lisaks sellele, et Alex on üks minu parimatest sõpradest, on ta ka mu tüdruku, vabandust vananenud info eest, ekstüdruku vanem vend ja mul puudus igasugune tahtmine enda ja Kadri suhteprobleeme tema ees lahkama hakata.
Üllataval kombel oli Alex ise see, kes sellest juttu tegi. Õieti ei saagi seda eriliseks jutu tegemiseks nimetada, kuna ta pillas vaid ühe lause, kuid need kolm sõna tähendasid minu jaoks rohkem, kui ka tuhat sõna seda teha oleksid suutnud. „Sina pole süüdi,“ patsutas Alex mulle lohutavalt õlale ning mulle tundus, nagu oleksin ma korraga mitu kilomeetrit pikemaks kasvanud. Alex leidis, et mul on täielik õigus end kannatajana tunda ega hakanudki oma õde õigustama. Ta toetas mind, mitte teda, kuigi armastava vennana oleks ta pidanud võib-olla just seda tegema.
Ma teadsin alati, et Alex on õiglane, kuid ma ei tulnud kunagi selle peale, et NII õiglane.

Sellega oli meie lühike vestlus läbi. Me kondasime tänaval, haarasime ühest putkast kaasa paar jooki - ei, ma ei vihja varastamisele, kuigi selline mulje võib jääda küll - ning passisime viimaks tükk aega ühe müügileti juures, mille omanik, hambutu ja kortsu tõmbunud kergelt pilusilmne vanamees T-särke äris. Ühte känkrasse tõmbunud organit - loomulikult südant ja sugugi mitte seda organit, mis asub allpool vööd - kõvaks tehes ostsin ma kaks särki ka ära, ühe endale ja teise tigedale Karlisele, mis siis, et ta oli selle kõike muud kui ära teeninud. Just selle pärast valisingi ma välja kergelt provokatiivse särgi, et see kingitus teda mingil juhul rõõmsaks ei teeks.
Karlise T-särgil seisab: TAKE ME DRUNK I’M HOME. Minu särk on seevastu kõvasti kenam. Sellele on kirjutatud: I WAS AN ATHEIST UNTIL I REALISED I WAS GOD. Mis Alexisse puutub, siis tema endale särki ei ostnud. „Majanduskriis,“ ütles ta napilt ja sellega oli meie osturetk lõppenud.

Hotelli poole tagasi kõmpides murdsin ma pead selle üle, kas Karels ikka veel puu all magab ja kas Karlis on ikka veel vihane, süüdistades mind kurat teab milles. Karelsiga tundus kõik korras olevat: ta oli puu alt läinud. Loodetavasti tegi ta seda siiski omal jalal, mitte ei lasknud sõõrikute järgi haisevatel kreeka võmmidel end minema vedada. Vaevalt et puu all magamine avaliku korra rikkumisena kirja läheb, kuna siesta ajal langeb kreeklasi nii või teisiti nagu loogu ning vahel koguni kõnniteele.
Enne, kui ma oma hotellituppa sisse astusin, koputasin ma igaks juhuks uksele ning pistsin siis pea ettevaatlikult uksepraost sisse, et veenduda, et minu suunas mingeid raskeid esemeid ei lenda. Alles siis, kui ma olin veendunud, et Karlis rahulikult voodil istub ja ei kavatsegi mu kolu tellisega lömastada, julgesin ma sisse astuda.
Karlis kössitas voodil, hoidis ühe käega laubal jääkotti ning sirvis teise käega mingit raamatut, silmad närviliselt üles-alla hüplemas. „Hei, Karlis, ma tõin sulle...“ laususin ma lähemale astudes, kuid tardusin siis paigale nagu Loti kivist naine.

Väike must raamat, mida Karlis sirvis, tundus mulle kahtlaselt tuttav ning mu süda jättis löögi vahele, kui ma taipasin, millega tegu.
Ei, see ei olnud Death Note.
See oli minu päevik, minu VIHA PÄEV.

Weeeh, üüberhea osa! Jumalast mõnus oli lugeda! MHM!! OMG! MA tahan teada, mis nüüd saab! OI MA TAHAN SEDA TEADA!

Death Note! Siis oleksid asjad küll väha pahaks muutunud, kui TEMA oleks Death Note saanud! Õgh, mulle ikka meeldivad peategelane ja Karlis. Nagu tõega! Üüberhea ja armas, naljakas. xD Ma loodan, et ma ei jätnud kõigile mööduvatele pereliikmetele oma naermisega imelikku muljet.

EDASIEDASIEDASI, MA ARMASTAN SEDA!!

Ma ei tea, kas Karlise reaktsioon jäi lahjaks või mitte, aga ma ei suutnud midagi paremat välja mõelda
**
24. juuli, Dies Irae

Esiteks pean ma vabandama, et olen terve lehekülje märjaks tilgutanud. Ei, ma ei ole nutnud, vahest vaid ühe süütu pisara. Lihtsalt...jääkott, mida ma oma ninal hoian, lekib pisut, mis ongi põhjustanud selle lehekülje ebatavalise niiskuseastme. Teadmiseks kõigile, kes selles mingil põhjusel kahelnud on: vesi märgab paberit ja teeb seda pagana hästi. Kui soovite kunagi olla targem kui 5B, siis kirjutage see endale kõrva taha või keele peale, et see mingil juhul ei ununeks.
Võimalik, et see on minu viimane sissekanne või kes teab, äkki eelviimane. Või siis eel-eelviimane. Või...ah, kurat sellega. Eks vaatame, mida tulevik toob. Veab, kui ma sellegi sissekande lõpuni suudan kirjutada. Paber on märg ja tint on laiali läinud...tundub, nagu teeks saatus kõik, et takistada mind päevikukirjutamist jätkamast.

Hetkel, kui ma märkasin, et Karlis mu päevikut sirvib, jättis mu süda vahele vähemalt miljon lööki. Minu salajane päevik, kuhu ma enda mürgihambaid vajaduse korral tühjaks pigistasin, oli korraga kellegi teise haardes...inimese haardes, kes seda kõige vähem lugeda oleks tohtinud.
„Karlis,“ ütlesin ma nii rahulikult kui suutsin, „anna see palun minu kätte.“ Näete, ma olin vahelduseks isegi viisakas. Kahjuks Karlis minu viisakusele ei reageerinud. Ta vaid vaatas mulle otsa ning kinkis mulle ühe põlgliku pilgu. „Ja miks ma veel seda peaksin tegema, Christoph?.“ Ta irvitas õelalt. „Ma lihtsalt ei saa lugemist pooleli jätta. Sinu päevik, kas tead...see on isegi huvitavam kui see väike nilbe raamat, mille ma sinult kevadel pihta panin ning lausa pööraselt palju erutavam kui „Krēsla“ või „Jauns mēness“*. Sa ei kujuta ettegi, Christoph, kui meeldiv on avastada, et sa oled iga näruse lehekülje peale kirja pannud, kui väga sa mind armastad.“ Ta sirvis lehekülgi ning hakkas mulle suvalisi lauseid ette lugema. „Kui ma oleks Karlis, kannaksin ma peas paberkotti, sest mitte miski ei suuda peita sellist lätlaslikku inetust.“ Järgmine lehekülg. „Kõigist minu sugulasvärdjatest on Karlis kõige hullem ja mul on siiralt kahju, et temast ei saanud kaevu kinni panemise tagajärjel uut transvestiidist Sadakot - Sadako iseloom on Karlise omaga võrreldes liigagi meeldiv.“ Ta keeras lehekülge ning lauseid, mida ta mulle ette luges, oli veel veel veel, rohkemgi kui selles Anaconda rõvedas laulus, mida ma kõrvaotsastki ei salli.
Karlis vaatas mulle otsa ning ta näol peegeldus mingi emotsioon, millest ma esialgu aru ei saanud. Tundus, nagu kavatseks ta naerma puhkeda, kuid ta mõlemad suunurgad olid allapoole vajunud ning tema silmades puudus igasugune rõõm. Ta nägi välja...

Kuri. Ei, isegi mitte kuri. Haavunud, ülimalt haavunud. Ja mina olin selles süüdi.

Karlis asetas mu päeviku voodile ning tõusis püsti. „Kui sul midagi selle vastu ei ole, lähen ma ja poon end nurga taga üles. Muidugi, miks peakski sul midagi selle vastu olema? Sa ju vihkad mind!“ Paari kiire sammuga oli ta juba ukse juures ning üritas minust mööda trügida, kuid ma takistasin teda. „Sa oled jälle nii dramaatiline,“ ütlesin ma. „Kas sa juba ükskord suureks ei kavatse kasvada? Niimoodi nagu sina vinguvad ainult naised ja vanurid!“ Karlis vaatas mulle surmava pilguga otsa. „Sellisel juhul palun vabandust, et ma ei ole EI naine EGA vanur, sest ma ei kavatsegi vingumist lõpetada!“ Ta avas ukse, et selle vahelt välja pugeda ja minu silma alt kaduda, kuid ma ei kavatsenudki lasta sel sündida ja tõmbasin kogu oma jõudu kokku võttes ukse kinni.
Paraku ei märganud ma sugugi, et Karlise käsi on ukse vahel ning kui ma selle avastasin ja uksest lahti lasksin, tõmbas Karlis oma käe nii rutakalt ukse vahelt ära, et uks mulle vastu nägu paiskus ja mu pikali lõi.

Ma ütlen otse välja, et kaotasin paariks minutiks teadvuse. Kui ma toibusin, kummardus Karlis minu kohale ja põrnitses mind nii lähedalt, et mind tabas tõsine klaustrofoobiahoog - või lihtsalt seletamatu kramp, kes seda teab - ning ma laksasin talle käega nina pihta. Karlis, kes hetkeks minu pärast üsna mures tundus olevat, tegi vaid sekundiga läbi kiire digimuutumise, muutudes lõugu laksutavaks metallkarlismoniks ning ei jäänud mulle vastust võlgu. Oma väärikuse tõttu ei hakka ma meie kaklust kirjeldama, sest see oleks liiga võigas. Ma ei hakka rääkima kõigist rusikahoopidest, torgetest, jalalöökidest ja vandesõnadest, mida me omavahel vahetasime, sest meie mõlema emad upuksid seda kuuldes - või lugedes - silmavette ja matused on selleks liiga kallid. See oli hullem kui Gehenna, see oli tõeline purgaa(ja kui selles sõnas kirjavigu peaks esinema, siis vabandan siiralt. Õigekiri pole kunagi mu tugevam külg olnud).
Ühel hetkel aga olime me sunnitud teineteise peksmise, mille tagajärjel me mõlemad täiesti armetud välja nägime, jätma ja jõud ühendama, sest täiesti ootamatult ilmus meie ühine vaenlane, Leeza. Või õigemini, tulevane vaenlane, sest oma ilmumise hetkel oli ta veel meie sõber. Vaenlane sai temast paar valel ajal vales kohas sooritatud sõnavõttu hiljem.

Igatahes, tagasi hetke, mil Leeza uksest sisse astus ja mina ja Karlis üsna kompromiteerivas poosis - minu käed Karlise randmeid väänamas ning minu põlv ühe tema väga delikaatse kehaosa vastas, et takistada teda rabelemast - põrandal lebasime. Külje pealt nägi see kõik kindlasti hoopis teistmoodi välja ja ma ei mõtle sugugi paremale. Seda ei teinud ka Leeza.
„Oh my god, what are you doing?“ küsis ta ja kergitas oma värskelt pügamisest punetavaid kulme, põrnitsedes meid šokeeritult, näol kerge puna.
Nii mina kui Karlis üritasime päästa mis päästa andis, et Leeza mingil juhul teada ei saaks, et me üksteist klohmisime ega ei räägiks sellest Kadrile, et takistada kogu lugu Alexi kõrvu jõudmast - ühine eesmärk ühendab ka kõige suuremad vihamehed. Kahjuks ei tulnud sellest midagi head, sest minu ja Karlise põhjendused meie tegevuse kohta ei ühtinud. „We were wrestling!“ hüüatasin ma just sel hetkel, kui Karlis teatas: „He was giving me a massage!“ Hästi, Karlis, hästi, minu täiesti normaalne vabandus jäigi sinu oma kõrval pisut lahjaks.

Leeza kulmud kerkisid veel paar sentimeetrit ja kadusid ta juuksepiiri sisse, nagu ma neid varemgi tegemas olin näinud. „I doesn't look like a massage to me,“ pomises ta, „and it doesn't look like a wrestling, either. It seems to me that...“ Ta tõmbus näost veel punasemaks, kui ta juba oli, meenutades küpset suvist aedvilja. Ainult roheline vars oli veel täiuslikkusest puudu. „Are you trying to strengthen your brotherly bonds and practice some new sex positions? I know, Tristan, that you're quite depressed because of what happened between you and Caddy, but...“
Great, Alexander the Great. Leeza näis tõsimeeli arvavat, et Kadrist lahkuminek viis mu nii meeleheitele, et mind tabas ootamatu omasooiharuspuhang ning ma püüdsin sel hetkel, kui ta sisse astus, vaest Karlist ära vägistada või midagi sellist.
„I knew from the very beginning that something was going on between you two,“ lausus Leeza teadval toonil. „You are sleeping in the same bed, after all...“
Sel hetkel läks Karlise närv mustaks. „Hey, you know what?“ küsis ta ning vaatas Leezale tigedalt otsa. „Go screw yourself, you fucking frigid american witch!“

Leeza huuled tõmbusid nii tihedaks kriipsuks, et hetkeks näis, nagu oleks ta suu asemel mänguautomaadi mündipilu(ja mitte mõni muu pilu). „What american witch?“ suutis ta viimaks küsida. „I'm from London!“ „I don't care!“ Karlis rabeles mu lõdvenenud haardest lahti, tõusis püsti ja marssis Leeza juurde, kes kohkunult taganes. Karlis nägi nimelt välja miljon korda vihasem kui Shrek, kes kuulis, et Fiona temalt last ootab. „I don't care whether you come from crappy states or stinky England! Just...I don't know, get the fuck out of this room or I'll strangle you before you can utter another shitty syllable about me and Krister!“
Leeza kahvatas, olles Karlise vihasest näoilmest ilmselgelt surmani kohkunud, ning surus käed keha ligi. „Maybe I should just...“ „Get out,“ lõpetas Karlis ta lause enne, kui Leeza seda ise teha jõudis. „And stay out.“ Leeza kinkis talle ühe heitunud pilgu ning marssis ukse poole. Möödus üks sekund, kõige rohkem poolteist ja läinud ta oligi.

„Elvis has left the building,“ pomises Karlis, sülitas põrandale suutäie verd - ja kuigi ma lubasin mitte detailidesse laskuda, siis ma lihtsalt pidin seda mainima - ning vaatas mulle otsa. Ja sel hetkel...sel hetkel taipasin ma, et Karlis oli teinud midagi, mida ta oli viimati teinud peaaegu kümme aastat tagasi. Ta oli nimetanud mind Kristeriks, mitte Christophiks.
„Sa nimetasid mind nimepidi,“ ütlesin ma äärimiselt pahviks lööduna, kartes, et Karlis oli meie tüli tulemusena kogu oma kaine mõistuse minetanud. „Sa nimetasid...“ „...sind Kristeriks.“ Karlis masseeris oma meelekohti. „Jah, ma tean.“ „Miks?“ küsisin ma. „Selle pärast, et...“ Karlis hammustas huulde. „Selle pärast, et ma tean, et sa vihkad, kui sind Christophiks nimetatakse. Võib-olla vihkad sa ka mind just seetõttu, et ma sulle nii tobeda hüüdnime välja olen mõelnud.“ Ta istus voodile ning oigas vaikselt - mitu hoopi, millega ma teda õnnistasin, olid üsna kõvad. Kaela ragistades võtsin ka mina voodil istet. „Ma ei vihka sind,“ ütlesin ma, kuigi see nõudis minult eneseületamist, kuna Karlisele tunnistada, et ma teda ei vihka, oli minu arvates sama hea kui talle armastust avaldada. Kumbki variant ei tekitanud minus erilist põnevust. „Sa võid küll olla minu kõige vastikum sugulane ja ma ei liialda sugugi, kui seda ütlen, aga ma tõesti...ei vihka sind.“ Karlis noogutas. „Hea seegi, sest hetkeks olin ma sinus üsna pettunud. Kuigi sa seda ei usu, Krister, oled sa alati olnud üks minu parimatest sõpradest. Sina oled ainus, kes mind algusest lõpuni mõistab.“

Kuigi ma ei mõistnud pooltki sellest, mida Karlis mulle öelda tahtis, lohutas mind teadmine, et ta ei kavatsenudki minust ära pöörduda, kuigi tal oleks selleks täielik õigus olnud. Ma mõtlen, kes ikka suudaks kannatada välja kedagi, kes tema kohta pidevalt negatiivses ülivõrdes omadussõnu kasutab? Olgu, mina suudaksin, aga kas ka mõni teine, ei ole teada. Võimalik, et maailmas ongi vaid kaks nii pika kannatusega inimest: mina ja Karlis.
Poetasin ühe heldimuspisara, mis võis muidugi olla põhujustatud sellest, et Karlis mulle kogemata küünega silma oli torganud, ning ajasin käed laiali, et teda kallistada, kuid Karlis tõmbus minust kiiresti eemale, näol vastikusegrimass. „Hoia eemale, Christoph,“ lausus ta, muutudes kiiresti tagasi vanaks iseendaks. „Su nina jookseb verd ning ma ei kavatsegi seda enda T-särgi peale saada.“ „Kui minul on ninaverejooks, siis on sinul ajuverejooks!“ sain ma vihaseks ning oleksin Karlisele hea meelega veel ühe laksu kirja pannud, kuid hoidsin end tagasi, meenutades endale, et Karlis oli mind äsja oma parimaks sõbraks nimetanud. Ja parimaid sõpru ju ei lööda, või kuidas? Isegi kui nad kutsuvad sind su pärisnimega vaid paar korda kümnendis.

Siin ma siis nüüd istungi, pastakas sõrmede vahel ning päevik põlvedel. Kes oleks arvanud, et üks väike kahjutu raamat, poole kahjutum kui pask, mida kirjutab wannabe-filosoof OSHO, nii palju kahju võib teha? Mu keel on paistes, näol on mitu plekki, mis homseks kindlasti siniseks tõmbuvad, mu ribid valutavad ja kõhus keerab, rääkimata sellest, et mu nina on nii kartulistunud, et paistetuse alandamiseks pean ma sellel jääkotti hoidma. Aga kogu see kaklus oli vaeva väärt. Me läksime Karlisega tülli, me leppisime ära ning see on kõik, mis loeb. Ning kui meid homme meie väikesel Albaania reisil maha ei lööda, avaneb meil ehk võimalus kogu protseduuri korrata ning pärast seda elame me õnnelikult elu lõpuni, soovitatavalt üks ühel, teine teisel pool Eesti-Läti piiri.



* "Videvik" ja "Noorkuu". Ma tegin veidi research'i, et nende lätikeelsed nimed välja uurida. Autori nimi, muide, on läti keeles Stefanija Meiere

OMGGGG. XD

Tsiteerin: :

Great, Alexander the Great. Leeza näis tõsimeeli arvavat, et Kadrist lahkuminek viis mu nii meeleheitele, et mind tabas ootamatu omasooiharuspuhang ning ma püüdsin sel hetkel, kui ta sisse astus, vaest Karlist ära vägistada või midagi sellist.

HAHA, väga andekas koht. Selline mõnus osa oli! NAGU!! LAHE!! Ta nimetas teda pärisnimepidi. Ja see parimate sõprade värk. Aeh, mulle täiega meeldis see osa. Mitu korda naersin ka sajaga. Superhea lihtsalt. Ma tahan edasi!!

Kaua tehtud käkerdis
**
25. juuli: V for Vendetta, Volume 1


Kui mul palutaks koostada nimekiri oma elu kümnest kõige hullemast päevast, satuks tänane päev kindlasti ülekaalukalt esikohale...või siis vähemalt esiviisikusse. Kes teab, mu tuju võib veel paraneda...rõhk sõnal "võib."

Täpselt kell 8.10 peatus meie hotelli ees buss, et end Albaania ekskursioonile registreerinud idioodid peale võtta. Idioote juhtus olema neli: mina, Karlis, Alex ja Kadri - kes ei olnudki seekord tuppa kopitama jäänud, kuigi ta seda minu poolest vabalt teha oleks võinud - ning kui ma nüüd ausalt ütlen, siis on need, kes sellest imelisest ekskursioonist kurat teab mis põhjustel ilma jäid, ühed kõige õnnelikumad tõprad maamunal.
Ignoreerides seda, kuidas Alex mind kogu aeg trügis ja kuidas Kadri lakkamatult mu õlga käperdas, justkui aitaks see tal mind tagasi saada, ronisin ma bussi ning potsatasin istuma kõige tagumisele pinglile, laibastunud nägudega Karelsi ja Liga kõrvale, kes teineteise seltskonda ilmselgelt jälestusväärseks pidasid. Karels nägi välja peaaegu sama elav kui Demon of the Hidden Mist ning Liga nägu oli täpselt selline, nagu oleks keegi talle hiiglasliku mõõga perse torganud. Selge see, et nad ei olnud ära leppinud ja noh, ega ma seda ei oodanudki. Ma lihtsalt lootsin, et nad on nii palju maha jahtunud, et nende ümber ei hõlju enam surnuaiale omane õhkkond. Kahjuks oli seda liiga palju tahetud ning kui mulle oleks antud valida, kas lasta Laima kommivabriku deemonil end põrgusse lohistada või veeta päev koos Karelsi ja Ligaga, siis teate küll, kumma variandi ma meelsamini valinud oleks - kindlasti esimese.

Kui Karels minu ja Karlise sinikaid ja marrastusi nägi, läksid ta silmad rohkem punni kui kõhukinnisuse käes vaevleval põõsa all kükitaval hundil, kellele Punamütsike ootamatult peale sattus. „What happened to you?“ pahvatas ta. „You look like shit!“ „Yeah, Karels, we love you too,“ kommenteerisin ma, kaevasin kotist välja oma armsa iPodi ning toppisin klapid kõrva, hakates nuppe kruttima ning otsides mõnda meeldivat lugu. „Seriously, what happened?“ ketras Karels edasi. „Nothing much,“ kehitasin ma õlgu. „We just fell down the stairs.“ Karels kortsutas kulmu, nagu Leezagi eelmisel päeval teinud oli. „Both of you?“ Vastasin talle noogutusega. „Yeah, both of us. Is it really so hard to believe?“ Alex, kes meid hommikul vaid põgusalt tervitanud oli, kihistas naerda. „It’s too stupid to believe,“ ütles ta Karelsile. „I know Krister is clumsy, but even he wouldn’t fell down the stairs that easily...well, unless he's drunk.“ Mida ma olingi, kuigi juba mitu päeva tagasi ning ma ei kavatsenudki seda Alexile mainida. Ta ei suhtu alkoholi joomisesse just kõige soojemalt. Kui ma end esimest ja viimast korda tema nähes täis tõmbasin, libistas ta järgmisel päeval mulle pihku paberilipiku anonüümsete alkohoolikute tugigrupi telefoninumbriga ning ma ei tahtnud, et see piinlik hetk enam kunagi korduks.

Karels muigas mu näoilmet nähes - mis nägi arvatavasti välja nii, nagu kaaluksin ma tõsiselt oksele hakkamist - ning küsis Karliselt midagi, millest ma aru ei saanud. Karlis tõmbus turri, krabas ühe minu kõrvaklapi ning asus oma venda ignoreerima, kõrvades tümpsumas ühe kena slaavi poisi kena eurolooke, mille Mink minu suurest hädakisast hoolimata mu tränapulgale salvestas ning mida mingil kummalisel põhjusel kustutada ei saanud.

Pärast lühikest sõitu maandusime me Kerkyra sadamas ja juba varsti pärast seda kimasime me laevaga Albaania poole. Või kas ikka kimasime? Laevareisi pikkuseks oli kavandatud 1 h 20 min, kuid tundus, nagu kestnuks see vähemalt kolm tundi, kui mitte kolm päeva. Tähtis oli see, et pärast päikese käes kõrbemist jõudsime me viimaks kohale ning maabusime Albaania sadamalinna Sarandese(millele eelnes veel üks kummaline nimi, mis kõlas nagu Hagijas), terve riigi kõige tsiviliseerutuima linna sadamas. Ja siinkohal hakkan ma seda tsiviliseeritust lahti mõtestama, sest tõepoolest, kui ma seda ei teeks, võiks kellelegi Albaania kohta vale arusaam jääda. Nimelt tähendab Albaania mõistes tsiviliseeritus saastatud vett, kus ujumine endastki mõista keelatud on, kaubanduskeskuste puudumist, liiklusmärkide mitteeksisteerimist ning kõrguvaid paneelmaju, mille ehitamine on nii jõhkralt pooleli jäänud, et kui Ülemiste Vanake elaks Albaanias, saaks ta selle paiga üle ujutada ehk alles ülejärgmisel milleeniumil. Või siis milleeniumil pärast seda, vahel pole. Kaua-kaua aega kuluks Ülemiste Vanakesel.

Meie ekskursiooni algus venis rohkem kui pool tundi, kuna mingi idoot oli oma auto keset peatänavat seisma jätnud, et lähedalasuvasse pitsaärisse sisse põigata(nii palju, kui Karlis mulle meie giidi Ieva juttu suvatses tõlkida, sain ma aru, et see nähtus pole sugugi ebatavaline), ning mu närvid olid üles ütlemas - palju ei puudunud, et ma oleksin bussist maha roninud ja jalgsi meie sihtkoha poole hakanud kõmpima. Selleks oli mingi totakas söögikoht, kus pidi suures rootsi lauas serveeritama häid Albaania toite - ja mis mõttes Albaanial Rootsiga pistmist on? Need ei ole ju ometigi mingid sõprusriigid? Ma küsisin selle kohta Karlise käest, kuid ta suvatses vaid mu avalduse peale naerda ning toppis endale suhu suure hunniku kartulikrõpse, mille paki ta paar minutit varem avanud oli ning mida ta nüüd üle terve bussi tagaosa ja ühtlasi ka üle minu ja Karelsi pudistas. Ja ta pudistas palju, koguni nii palju, et ma siiamaani oma püskitaskutest puru võiksin leida, kui tahaksin. Aga tegelikult ei peaks ma sugugi jahuma Karlisest ja krõpsusöömisest, sest see pole sugugi Thema # 1.

Mina polnud ainuke, kellel bussis kükitamisest ja liikluse jätkumise ootamisest villand sai. Oo ei, loomulikult polnud ma ainus. Tegelikult tundus mulle, et tervel bussil oli korraga villand, sest iga viimane kui reisija niheles oma koha peal ning heitis keset teed seisva auto suunas põletavaid pilke. Ilmselt soovisid nad kõik salaja selle omanikule nõgesetõbe ja mao ülihappesust, kuigi välja ei öelnud seda keegi. Üleüldse, kui paari paksu perse vastu tooli hõõrdumine ja Karlise matsutamine välja arvata, oli bussis üsna vaikne. Ja siis...
„Tule eest,“ kähvas Kadri ja ronis minust mööda, marssides otsustavalt bussi ukse poole, mille juht avanud oli, et bussi pisut Albaania kõige tsiviliseerituma linna värsket(loe:saastatud)õhku lasta. „Mul on kõrini. Ma hakkan jalgsi minema. Kohtume restorani ees, kui te kunagi liikuma pääsete.“ Ta juuksed lehvisid tuules, kui ta bussist välja astus ja mööda tolmust tänavat kõmpima hakkas, ning läinud ta oligi. Kahjuks koos linna kaardiga, nii et keegi meist ei oleks saanud talle järele joosta, isegi kui me tahtnud oleksime. Ja ärge mind nüüd tuimaks tükiks pidage, aga tõsiselt, mina ei tahtnud.

Möödus ligikaudu veerand tundi, enne kui idioodist autoomanik terve bussirahva ja veel umbes saja autojuhi juubelduste ja vihaste vandesõnade saatel oma masinale hääled sisse lõi ja väljalasketorust paksu halli tossu õhku paisates minema kihutas, nii et tee jälle vaba oli ning meie buss liikuma sai hakata. Albanian Kitcheni ette jõudsime me napilt viis minutit hiljem ning nagu kõik minu kaaslased, ootasin ka mina, et Kadri, kellel oli meie ees meeletu edumaa, meid juba restorani ees ootab, kuid paraku polnud teda kuskil näha. Me seadsime end restorani ette pinglile istuma, samal ajal kui kõik meie ülejäänud bussikaaslased näljasel ilmel rootsi laua poole tormasid, ning ootasime, tehes igaüks aega omamoodi parajaks. Liga viilis küüsi, Karels mängis tennisepalliga, loopides seda ühest käest teise, Karlis vilistas lõbusalt mingit läti rahvaviisikest ning Alex kortsutas kulmu. See oli üsna hirmuäratav.

Minutid möödusid märkamatult ning peagi valgus meie rahulolev ja täissöönud turistibande söögikohast välja ning asus rõõmsameelselt tagasi bussi poole tatsuma. Viimasena väljus restoranist Ieva, kes meile sõbralikult viipas. „Time to go,“ lausus ta naeratades, ning me kargasime üheaegselt püsti, kõigil peas keerlemas sama kõhust õõnsaks võttev mõte.

Juba oli aeg lahkuda ning me polnud veel Albaania roogi isegi mitte maitsta jõudnud.

Ei, siiski mitte see mõte.

Kadri oli kadunud.

Ten Days I Hate About You ehk Krister Kirschbaumi elu kümme kõige hullemat päeva kronoloogilises järjekorras

(See below)

1. 04.10.1993 - Kristeri esimene sünnipäev, mille käigus purjus vanaisa ta äärepealt kraanikaussi oleks uputanud
2. 24.12.1995 - Krister lakkas Jõuluvanasse uskumast, kui tilluke Mink Jõuluvana habeme küljest rebis ja paljastas selle taha peitunud turske naabrimehe
3. 17.11.1996 - Esimene kohtumine Karlis Krauklisega
4. 22.05.1999 - (Data deleted)
5. ??.??.2003 - Piinlik vahejuhtum Karlise ja kaevuga, mille käigus tõotas Karlis esimest korda, et ei taha Kristerit enam kunagi näha
6. 03.08.2005 - Esimene kokkupuude alkoholiga (Vana Tallinn 40% vol) ja selle tagajärjed
7. 21.06.2008 - Põhikooli lõpupidu (Further details needed)
8. 02.04.2009 - Kristeri vanemate lahutusplaan
9. 22.07.2009 - Kadri’s betrayal (Further details needed)
10. 25.07.2009 - Kadri’s disappearence (Further details needed)

...
(End of list)

Kriitikat ja kommentaare palun
**
25. juuli: V for Vendetta, Volume 2


Ja nii suri Kadri. Tema laip leiti pärast kolm tundi kestnud ulatuslikku politseioperatsiooni ühest kõrvaltänava prügikastist. See oli lihtsalt jube. Tema sisikond oli välja kistud ning kõik majaseinad olid verd täis. Laip oli nii moondunud, et selles võis veel vaevalt Kadrit ära tunda. Mõrvar võttis kaasa kõik, mis võtta andis, alustades rahakotist ja lõpetades riietega, nii et ainus asi, mille abil Kadrit tuvastada sai, oli kooli sõrmus, mille sisse oli graveeritud tema nimi...

Tegelikult...tegelikult see päris nii ei olnud...või noh, tegelikult ei olnud see ÜLDSE nii. Lühidalt - seda ei juhtunud, kuigi oleks võinud juhtuda. Ja jumal tänatud, et ei juhtunud, sest vastasel juhul peaksin ma tagasisõidul lennukis laiba kõrval istuma, mis pole minu arvates sugugi meeldiv väljavaade.
Kui paar üleliigset valest tulvil rida välja arvata, ei saa ma kuidagi eitada, et asi oli tõsine esimesest minutist viimaseni. Kadri kadus tõepoolest ning kuigi kaduma läinud asjad tihti igaveseks haihtuvad, leisime me ta siiski üles ja ühes tükis. See on aga juba täiesti omaette lugu. Tegelikult ei tahaks ma sellest rääkida, sest miks raisata nii palju leheruumi ja tinti inimese peale, kes mulle sügava pettumuse valmistas? Tegelikult ei tahaks ma ka oma pettumusest pikemalt jahuda, sest ka see oleks raiskamine...kuid mis tähtsust on pisikesel raiskamisel, kui majanduskriis nii või teisti aknast sisse murrab ja Eesti krooni peagi devalveerima asutakse?

Niipea, kui me taipasime, et Kadri kadunud on, algas paanika. Liga torkas endale viiliga küüne alla, Karels pillas oma tennisepalli maha ja see veeres trepist alla, Karlist tabas nii vägev köhahoog, et tundus, nagu kavatseks ta lämbuda ning Alexi näost kadus viimnegi värv. Ta krabas Ieva käsivarrest, mis, nagu ma märkasin, oli küllaltki lihaseline, ning vaatas talle paluvate silmadega otsa. „We can’t go yet. My sister seems to be missing. What if something has happened to her and she’s been robber or raped or killed or something worse...surely you can wait for her a little longer, can’t you?“ Ieva raputas end tuimalt Alexi haardest lahti ning naeratas murelikult, kuid võltsilt - ma olen elus juba küllalt võltsnaeratusi näinud, et neid õigetest eristada. Viimased, pean ma kahjuks ütlema, on minu arvates õige harvaks nähtuseks muutunud. „I’m so sorry to hear that and I understand that you’re worried, but I have a large group of people to look after and I’m afraid we can’t wait for her.“
„But something might have...“ „If you wish, you can go and search for her on your own,“ lausus Ieva naeratades. „I bet she’s just a little lost and you’ll find her in no time. Go search for her and we’ll meet you in the port in six hours. If you haven’t found her by then, I’ll make sure to contact the police.“ Ta lehvitas meile ning asutas end minekule. „Have fun.“

HAVE FUN? Kui seadus ja primaarsed inimõigused nagu õigus elule mind takistanud ei oleks, oleksin ma selle naise ära kägistanud või siis aidanud Alexil seda teha - ta nägi sel hetkel piisavalt vihane välja. Have fun? Keegi on kadunud, aga mis mul sellest, teie laske käia ja lõbutsege tema otsingutel? Kui ma koju tagasi jõuan, hoolitsen ma selle eest, et tal tööluba ära võetakse ja et ta Lätist pagendatakse. Fucking ignorant bitch, I say. „Milline mõrd,“ lausus Karlis, tundudes minuga nõustuvat, ja matkis Ieva kõndimismaneeri, tippides varvastel trepist alla. „Ta tundub peaaegu sama rahuldamatu kui sina, Christoph. Otsime Kadri üles, nii saad sa enda mure ehk kiiremini lahendatud.“ Ma pooleldi ootasin, et Alex teda selle peale lööb, kuid Alex kõmpis kõigest Karlisele järele ning koos sööstsid nad valjusti Kadri nime hõigates üle tänava. Palju sellest hõikamisest kasu ei olnud, pigem tuli sellest kahju(või nii me esmapilgul arvasime). Nimelt haakisid end meie ostingutiimile sappa kolm 10-15 aastast müümisega tegelevat poisiklutti(täpsustan igaks juhuks, et mitte enesemüümisega), kellel oli korraga tekkinud vastupandamatu soov müüa meile kõigile odavaid Ameerika sigarette ja roosasid pärlikette. Ma kaalusin peaaegu ühe ostmist, sest Karlisele sobivad roosad asjad üsna hästi ning talle sellise kingituse tegemine oleks andnud mulle hea võimaluse tema kallal nokkida, kuid enne, kui ma oma plaani teoks jõudsin teha, astus Liga vahele ning virutas ühe hirmuäratava käelöögiga kõik poisid pikali, nii et nad üksteise kõrvale maha potsatasid ning nende tagumike alt kerkisid õhku tillukesed tolmupilved. Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et Liga nii ohtlik on, kuigi, kui arvestada seda, et ta Karlist kingaga näkku viskas, siis oleksin ma võinud seda oletada.

„Leave us alone!“ kriiskas Liga. „We have no money and we want to buy nothing from you!“ „Bat u arr turistas und wi ar vhery pour,“ seletas vanim poistest vigases inglise keeles. „Turistas oleis hav muni!“ „Well, we have no muni!“ kurjustas Liga. „And we’re not gonna give you any!“ Kui te minu arvamust teada tahate, oli ta vaeste lastega liiga karm ning ma otsustasin sekkuda. „Hey, little boy,“ ütlesin ma sõbralikult sellele räpase näoga tattninale, kes minust ilmselt kuigi palju vanem ei olnud, „you want to earn some money, don’t you?“ Poiss noogutas otsekohe agaralt ning tema silmad lõid maniakaalselt särama. Ma tõmbasin taskust välja viieeurose. „I’m gonna give it to you if you give me some information.“ „Informeison?“ vaatas poiss mind uskumatult. „That’s right, information.“ Palju ei puudunud, et ta suu raha nägemisest vett oleks hakanud jooksma. Mis teha, riigis, kus keskmine palk on 100 pluss veel midagi dollarit, ei ole selle üle midagi imestada. Ma kaevasin rahakotist välja Kadri pildi - ärge kritiseerige mind, ma ei olnud jõudnud seda veel põlema süüdata, kuna bensiin on Korful kallis - ning näitasin seda järgemööda kõigile poistele. „Have you seen this girl around? She looks a little less hotter than she’s on the picture, but...“ „Ies, ai hav sin hea,“ vastas poiss ning osutas käega ühe lahtise sisehoovi suunas. „Si woas beak...beak tier.“ Midagi rohkem ütlemata surusin ma viieeurose talle pihku ja tormasin sisehoovi, millele ta osutas. Milline tore poiss, õnnistagu teda Jumal või Allah või kellesse iganes need albaanod(mitte ajada segi albiinodega, kes on teatavasti natuke valgemad ja natuke vähem usklikud)usuvad.

Kulus vaid hetk, enne kui ma Kadrit märkasin, ja kahjuks märkasin ma ka kahte suurt kappi, kes tema ümber tiirutasid ja kuidagi eriti kiimas välja nägid. Noh, mitte küll ehk selle sõna kõige nilbemas tähenduses...igal juhul püüdis üks neist sel hetkel, kui ma hoovi astusin, Kadrit suudelda. Minu sees plahvatas midagi(võib-olla mingi elund, näiteks musta sapi katel)ning ma olin valmis mõlemat kutti korralikult loputama, kuid see osutus mittevajalikuks. Miks? Alexi pärast. Veel enne, kui ma reageerida jõudsin, oli ta pisut rohkem ahistava olekuga kutile selja taha hiilinud ja koputas talle õlale. „Hey mister,“ lausus ta ja vedas suule peaaegu hullumeelse naeratuse. „She’s my sister.“ (La Vie Boheme)

Ta tegi ühe korraliku karatestiilis jalalöögi veel enne, kui ma silmigi pilgutada jõudsin, ning tema õnnetu ohver, kellele see kõik muidugi paras oli, prantsatas näoli maha, nii et ta suust pritsis verd. Ja ta ei saanud ainult ühte hoopi vaid koguni mitu, sest tappev Liga sööstis Alexile appi ja koos tümitasid nad vaese tüübi, kes ilmselt ainult natuke krõpsu tahtis teha, vaeseomaks. Ma ei usuks, kui ei oleks oma silmaga näinud.
Ahjaa, teine kutt põgenes ning kuigi ma teda meeleldi taga oleks hakanud ajama, ei saanud ma seda teha, sest Kadri maandus minu käte vahel, röövides minult igasuguse keskendumisvõime. „Oh, Krister,“ nuuksus ta, silmad märjad, „see oli nii kohutav. Ma eksisin ära, läksin neilt teed küsima ja nad juhtisid mu siia...ma kartsin, et nad tapavad mu ja et ma ei näe sind enam kunagi...“ „Noh, kah asi,“ vastasin ma ning tõukasin Kadri külmalt endast eemale. „Nagu oleksin ma keegi, keda sa näha peaksid tahtma. Sa vahetasid mu ju lõppude lõpuks kellegi teise vastu välja, või kuidas? Nii et parem ära aja mulle udu - ma tean, et olin viimane inimene, kelle peale sa mõtlesid.“ Ja selle peale sain ma kaks kõrvakiilu: ühe Kadrilt ja teise Alexilt. „Sa oled lihtsalt uskumatu,“ sõnas Alex tõsiselt, haaras Kadri käest ning talutas ta sisehoovist välja, pühkides tema pisarad oma pikkade saledate sõrmedega ära. Pisarad, mille hoopis mina Kadri ootuste kohaselt ära oleksin pidanud pühkima. Suur asi, millest probleemi tekitada.

Ma ei suutnud Alexi käitumist mõista. Alles oli ta mulle peaaegu selge sõnaga mõista andnud, et minu ja Kadri lahkuminekus kuulub süü Kadrile ning nüüd lõi ta mulle noa selga...piltlikult, sest päris veristamiseks asi ju siiski ei läinud. „Kas ma ütlesin midagi valesti?“ pärisin ma Karliselt, kes veel ainsana minu kõrval seisis, kui teised juba Alexile järgnesid ja minema kiirustasid. Karlis muigas. „Paljugi. Kas tead, et valel ajal ei ole tõe rääkimisest just eriti palju kasu? Selliseid asju õpetatakse muuhulgas ka etiketitundides, aga sina, Christoph, oled need vist viimseni vahele jätnud.“ Ma tahtsin talle midagi krõbedat öelda, kuid kuuldes maas lebava läbipeksut mehe vaikset oiet, otsustasin ma selle hilisemaks jätta ning kõndisin Karlisele selga pöörates minema, juureldes pingeliselt selle üle, kas saab veel hullemaks minna. Praegu pole veel läinud, kuid kes teab, sest kõik, mis algab halvasti, lõppeb veel halvemini.

Me veetsime sadamas konutades kuus lõbusat tundi, samal ajal kui meie reisikaaslased Butterit või muu sellise nimega pärapõrgut külastasid ning kui ma viimaks viie euro jagu vaesemana ja tõsise alaväärsuskompleksi võrra rikkamana tagasi Ionian Suni nimelisele laevale ronisin, oli mul tõsine soov laev hoopiski Ionian Helliks ristida ning kogu kupatus õhku lasta. Et pisut oma närve rahustada, panin ma Karelsi laeva peldikusse kinni, kuid ta sai välja ja ähvardas mind tappa, mistõttu sain ma endale juurde veel ühe vaenlase. Alex ei ole minuga terve õhtu jooksul sõnagi rääkinud - ja kuigi Kadril mulle ilmselt palju öelda oleks, ei ole mul mingit isu teda kuulata - ning ka Karels suhtub nüüd minusse vastikusega, mis siis, et tema arvamus mind eriti ei loksuta. Ma ei imestaks, kui ka Liga ja Karlis mind varsti vihkama hakkavad. Ma olen küll juba viimased kümme aastat vaikselt kahtlustanud, et Karlis mind vihkab, kuid kui ta seda tõepoolest teha otsustaks, oleks see kurb, sest noh, ta nimetas mind eile ikkagi oma parimaks sõbraks ja nii edasi. Ei, ma ei muutu sentimentaalseks ja kui, siis vaid õige pisut.

Huvitav, kas Paleokastritsa kloostri mungad oleksid valmis minu, vaese ühiskonnast ära tõugatud noormehe enda hulka võtma, kui ma paljajalu nende palge ette marsin? Pean oma reisijuhist järele vaatama.

Sa oled geniaalne, tead seda?
Ülihea, päriselt.
Uut tahan ka. (:

Mulle ka meeldis. Mõnusalt pikk ja värki, edasi tahaks juba. Sul läheb siia uue osa postitamisega alati mingi milion aastat või nii. xD
Aga igatahes jah. Naljakas oli. Kadri mulle ei meeldi.

Tegelikult...pole ma selle osaga rahul Aga vaevalt et ma seda kuidagi parandada oskan. See lugu hakkab varsti lõppema, ma üritan kuidagi veel mõned osad pastakast välja pigistada ja otsad kokku tõmmata
**
26.07


Minu palverännakuideest - kui seda niimoodi nimetada - ei saanud suuremat nahka ja sugugi mitte selle pärast, et mul ind otsa sai või ma ümber mõtlesin. Need kaks tegurit, mida ma mainisin, ei olnud minu suurepärase plaani ebaõnnestumise juures sugugi peamisteks faktoriteks. Minu plaani rikkuvaks faktoriks sai hoopis üks isik; isik, kelle nimes on viis tähte ning kes kuulub minu armsa naaberriigi ridadesse, kuigi viimasel ajal kipub see mul kergesti meelest minema, sest hiljutise päevadejoru jooksul olen ma näinud teda rohkem kui oma lihaseid vanemaid ning seda nii riietega kui ilma(olgu, viimane oli siiski nali. Kui see nali ei oleks, oleksin ma ilmselt pimedaks jäänud ega oleks praegu võimeline ridagi kirjutama).
Jah, te arvate õigesti: inimene, kellest ma räägin, on Karlis.

Vastik, vastik, vastik. Kui ma end hommikul riidesse panin ja toast väljuma valmistusin, teeskles see idioot, et magab, ning kui ma ukseni jõudsin ja uksenupust valmistusin haarama, ehmatas ta mu mind kõnetades poolsurnuks. „Sa unustasid oma rahakoti lauale,“ mainis ta süütult, kuigi oli selge, et ta hoidis suurte raskustega naeru tagasi ning minu turtsaka ilme nägemine valmistas talle ainult lõbu. Noh, ja kindlasti oli ka see, et tal õigus oli, tema jaoks omajagu tujutõstev. „Mis mul sellest rahakotist?“ nähvasin ma ebasõbralikult. „Ma kavatsen marssida paljajalu paljajalu saare kõige kõrgemasse tippu ning trotsida leekivat päikest ja kõrvetavat kuumust...“ Muidugi ei olnud ma sugugi kindel, et klooster saare kõige kõrgema tipu otsas asub, kuid igatahes kõlas see hästi. „Ja söösta otseteed püha linna vabastama, või kuidas, tormakas kauboi?“ irvitas Karlis ja ronis voodist välja, kratsides oma kaelal olevaid sääsehammustusi, mis sarnanesid mingil kummalisel kombel kahtlaselt maasikatele. „Sa oled nii umbes tuhat aastat miinus paar sajandit hiljaks jäänud. Laste ristisõda toimus aastal 1212, nii et kui lootsid kergelt rüütliks saada, siis oled sa veidi ajast maas.“ „Kus otsast Laste ristisõjal minu rännakuga mingit pistmist on?“ ei saanud ma aru. Tundus, et ka Karlis ei saanud. „Ega vist ei ole küll,“ tunnistas ta, „aga ma pidin ometi midagi ütlema, et takistada sind paljajalu kõndimast. Asfalt on arvatavasti nii kuum, et sa kõrvetad oma vaesed õrnad jalad ära.“ Ma keeldusin millelegi nii rumalale vastamast ja viskasin Karlist ta enda sokiga, mis oli kummaliselt ligane, nagu oleks sellesse valatud terve liiter higi.

Hommikulauas oli palju uusi nägusid, mis tähendas seda, et ilmselt saabus mõni uus punt turiste. Ma märkasin Leezat ja Kadrit üle salatitaldriku midagi arutamas, kuid ei pööranud neile suuremat tähelepanu. Tänan väga, kuid mulle aitab naistest(ja ma oleks tänulik, kui te kohe vasakule ei mõtleks). Hetkel on Alex keegi, kellest mulle ei aitaks, seda sellel põhjusel, et mul on temaga mõned sotid selgeks tegemata. Ma pole temaga eilsest saati rääkinud ning mu on karvane tunne, et ta väldib mind. Miks muidu pidi ta hommikusöögi vahele jätma? Äkki magas ta lihtsalt sisse...kuid miks pidi ta kõigist hommikutest just sellelsamal närusel hommikul sisse magama, eriti arvestades seda, et ta tavaliselt mitte kunagi sisse ei maga? Ta on minu peale vihane ja ma ei saa aru, miks. Jah, olgu, ma olen juba aru saanud, et ütlesin valel ajal vales kohas valesid asju(ja ma mainin veelkord, et vihkan sügavalt, kui Karlisel on õigus on), kuid see ei ole ju ometi põhjus, miks oma parimat sõpra ootamatult vältima hakata. Tõelised mehed nii ei tee...kuid Alex ei olegi veel mees. Enne, kui ta 18 saab ja oma süütusest vabaneb, keeldun ma kategooriliselt tema mehelikku eksistentsi tunnistamast ning ma olen üsna veendunud, et kuigi mitte selle esimesega, siis selle viimasega läheb tal kindlasti veel aastaid, kui mitte aastakümneid. Alex ei tea isegi seda, milline tähendus on tähel S sõnas SEKS, samamoodi nagu mina ei ole veel aru saanud, millist rolli mängib täht K sõnas KRISTLUS.

Hommikusöögi jätsin ma vahele ning marssisin otseteed tänavale, ning asfalt oli tõepoolest mu paljaste jalgade all kuum nagu söed otse põrgust. Ma krigistasin hambaid ja kõndisin edasi, trotsides kuuma teekatte põletust, kui kellegi hüüe mind pead pöörama ja seisma sundis jääma. See, kes mind hüüdis, oli Karlis ning kahtlemata oleksin ma teda ignoreerinud, kui tema käes poleks olnud minu tossupaar, mis mõjus nagu taeva kingitus. „Kavatsed ikka veel paljajalu kõndida?“ küsis Karlis kerge muigega, kui ma oma tossud tema käest ära kiskusin ning kiiresti jalga pistsin. „Tundub, et ma pean mõned prioriteedid ümber hindama,“ olin ma sunnitud tunnistama. „Tundub, et...“ Kuid Karlis ei lasknud mul lõpetada. Ta krabas mu käsivarrest ning tiris mind mu häälekat protesteerimist eirates ja kogu oma jõudu rakendades bussipeatuse poole, kus seisis sinine liinibuss. Ta lükkas mu bussi ja surus mu kahesele pingile istuma veel enne, kui ma toimuvast arugi suutsin saada ning sekund hiljem sulges buss juba oma uksed ning asus teele kes teab kuhu.

„Mida kuradit sa enda arust tegid?“ küsisin ma teravalt, kui Karlis, olles rahu ise, minu kõrvale istuma potsatas ning hõivas aknaaluse koha, mida ma ise eelistanud oleksin. „Just seda, mida sa arvad. Ma vedasin su bussi peale.“ „Ja milleks?“ „Ma vastan sulle hiljem,“ lausus Karlis ja tõstis ühe jala üle põlve. „Praegu pead sa aga midagi tegema.“ Ta osutas punapäisele ja armsa olemisega igavas sinises T-särgis ja veelgi igavamates mustades pükstes olevale noorele naisele, kes meie kõrval seisis, käsi ootusärevalt välja sirutatud, ning mu kulmud kerkisid. „Maksa talle,“ sõnas Karlis, kellele mu kimbatus mõistmatuks jäi. „Ma ei kavatsegi mingile kerjusele kõlisevat poetada!“ sisistasin ma ebaviisakalt ning sain Karlise käest tigeda hoobi otse lagipähe. „Idioot!“ ütles ta. „See naine on konduktor ja ta ootab, et sa tema käest piletid ostaksid!“ Muidugi, kuidas ma varem selle peale ei tulnud? Ma naeratasin naisele oma kõige imepärasemat naeratust ja märkasin, et ta on isegi päris kena. Piisavalt kena, et temalt mitte silmi ära saada. „How much are the tickets?“ pärisin ma. „1.10,“ vastas ta ning uuris mind. „You aren’t a local boy, are you? You have an interesting accent. Where are you coming from?“ „Estonia,“ vastasin ma, olles veendunud, et näitsikul pole aimugi, millises Euroopa osas Eesti asub, rääkimata sellest, millisel mandril see on. Tema vastust oodates kaevasin ma 2.20 oma rahakotist välja ja pistsin selle talle pihku, tehes sellest, et ma ka Karlise pileti eest maksma pidin, üllatavalt vähe kära.

„Estonia?“ päris naine viimaks pika mõtlemise peale ning ulatas mulle kaks halli piletit. „Really? Didn’t you win Eurovision in 2001? I totally loved your song!“ Ning ta hakkas vaikselt „Everybody’t“ vilistama. „God bless Eurovision,“ pomises Karlis ning hakkas ühe eestlaste lemmikviisi meeliülendavat kõla ignoreerides ümisema lookest „London Bridge is falling down,“ mis on juhtumisi ka mu tavatelefoni helinaks ja mida ma üsnagi jälestan, eriti seetõttu, et peaaegu alati olen mina see, kes kodus toru peab tõstma, kuna mu vanemad end põrmugi liigutada ei viitsi. „London Bridge is falling down, falling down, falling down. London Bridge is falling down, my fair lady,“ laulis Karlis vaikselt, kuid tema „bridge“ kõlas kahtlaselt nagu „bitch“ ning „fair lady’st“ sai kummalisel kombel „fat lady.“
Esialgu arvasin ma, et konduktor pole Karlisele sugugi meele järele, kuid ma eksisin: ta meeldis talle isegi väga. Või siis väga-väga. Väga-väga tähendab Karlise puhul seda, et ta asub tegutsema, et saaki võrku püüda. Suurema osa ajast ebaõnnestunult. Ei läinud Karlisel ka seekord hästi ja tema katse endale tüdrukut sebida läks aia taha. Ja mispärast? Tema juuksevärvi tõttu. Ja liiga kiire tegutsemise tõttu. Olgu, põhjuseks olid mõlemad korraga, aga rohkem siiski esimene. Parajasti sel hetkel, kui me arutasime konduktoriga – kelle nimi, muide, oli Melina – kreeka teatri ajatuid klassikuid(üsna ühepoolne vestlus, peaks mainima), pahvatas Karlis välja: „Hey, what time will you finish your work? We could go out and grab something to eat.“

Melina kortsutas kulmu ja uuris Karlist pealaest jalatallani, püüdes ilmselt tema vanust ära arvata. „I’m sorry,“ ütles ta viimaks, „but I don’t date blondes, especially when they’re still wearing diapers.“ Ma ei suutnud end tagasi hoida ning purskasin kontrollimatult naerma, mille peale pool bussitäis rahvast mulle tigeda pilgu heitis. Karlis keeldus mulle otsa vaatamast, põrnitsedes ainiti Melinat, kes talle nii jõhkralt ära oli öelnud, ning müksas mind viimaks õlaga. „Tõbras,“ lausus ta ning tõmbus mossi. „Kas su vanemad ei õpetanud sulle, et teiste õnnetuse üle ei tohi naerda?“ Oleksin talle meeleldi öelnud, et mu vanemad õpetasid mulle palju muud, näiteks hooraliitelisi sõimusõnu, kuid enne, kui ma oma lause sõnastada jõudsin, krabas ta taas mu käsivarrest ning tiris mu bussist maha. Ja siis läksime me baari.

Olgu, tegelikult ei olnud tegemist baariga. Koht, kuhu Karlis mind vedas, oli midagi poe ja baari vahepealset ning seal müüdi ja degusteeriti nii maiustusi kui ka alkoholi. Viimast ei oleks loomulikult kumbki meist manustada tohtinud ning selle vastu oli ka majakese seinal rippuv silt, mis teatas, et alkoholi tarbimine on keelatud alla kaheksateistkümneaastastel ja üle kaheksakümne aastastel(säh teile, veinimaiad vanaisad), kuid kui me nägime meest, kelle ülesandeks oli kassas istuda ja valvet pidada, õue suitsupausile minemas, ei suutnud me kuidagi võimalust kasutamata jätta. Me tegime pähe maailma kõige täiskasvanulikumad näod, millega me hakkama suutsime saada(arvatavasti nägime me sealjuures välja nagu idioodid), ning asusime degusteerimislaual oleva joogi –ja kommivalikuga tutvust tegema. Müüja suitsupaus polnud sugugi lühike ning selle ajaga, kui ta kolm pläru järjest ära tõmbas, olime me jõudnud ära proovida väikese koguse jooki vähemalt kaheteistkümnest eri sordist ning mu pluusi rinnaesine kleepus tuhksuhkrust. Karlisel oli veidi suhkrut põse peale ning ma tahtsin talle juba soovitada, et ta otsiks mõne koera, kes selle ära võiks lakkuda, kui meesmüüja tagasi tuli ning peab ütlema, et tal ei olnud sugugi hea meel meid näha.

„Ya!“ hüüatas ta. „How old you? How old?“ „I’m...“ puterdasin ma, kui ta degusteerimistopsid minu ja Karlise käest ära kiskus. „I’m thirty!“ Vabandage väga, aga see oli esimene vanus, mis mulle pähe tuli. Thirty, flirty and thriving, just nagu Jennifer Garner filmis „Üleöö 30.“ Mina, muidugi, ei kanna 30-aastaselt rinnahoidjat. „The hell ya ar!“ vastas mees minu väidetavat vanust kuuldes. „You fiftean? Sixtean?“ „Seventeen!“ käratasin ma vihaselt ja osutasin Karlisele – kui juba välja andmiseks läks, siis parem mõlemad korraga. „He’s sixteen! Don’t try to tell me that we look about the same age!“ Mees muheles. „Well, the law states that u mast not trink when u’r not eighttean. What shall I do with u tou?“ „We’ll just leave,“ lausus Karlis ning püüdis suhkrut oma näolt ära pühkida. „This place is too full of shit for us to stay here any longer! These wines don’t even taste like alcohol! It’s more like you’re selling a moose piss in here!“ Mehe silmad läksid põlema ja palju puudus, et me oleksime pea ees uksest välja lennanud. Karlis ikka oskab õigel ajal õigeid asju öelda ja toote solvamine müüja kuuldes on kindlasti parima aja ja kommentaari suhte musternäidis. Ma kahtlen, et leidub üldse kedagi, kellele selline samm meeldiks. Kui ma kunagi täiesti juhuslikult McDondald’sisse koristajatööle peaksin sattuma, peksaksin ma arvatavasti mopiga kõik neid, kes julgevad peldiku puhtuseastme kohta vinguda.

Karlis ei öelnud terve meie tagasisõidu jooksul ainsatki sõna ning vaikis isegi siis, kui konduktor, kes oli seekord filminäitlejalikult valgendatud hammastega keskealine meesterahvas, talle kogemata küünarnukiga vastu pead kopsas ja seejärel tema ees järgmised kümme minutit vabandas. Alles siis, kui me viimaks bussist maha saime, avas ta suu, kuid oli võimeline vaid öökima. Selge pilt, miks ta terve bussisõidu jooksul nii vaikne oli: tal oli süda paha ning ta tegi kõik, et avalikult oksendamisest hoiduda. Kui aus olla, siis ei tundnud ka mina end miskipärast eriti hästi, kuid küllap on see tavaline, kui topid enda suu täis liiga magusaid maiustusi ning loputad need alla rohke veiniga. Selleks ajaks, kui me hotelli tagasi jõudsime, oli Karlis juba näost roheliseks tõmbunud ning niipea, kui me tuppa sisenesime, sööstis ta peldikusse ning tõi kuuldavale rea helisid, mida ma teie söögiisu säilitamise huvides kirjeldama ei hakka. Pigem kirjeldan ma oma viimast meeleheitlikku katset enne õhtu saabumist Alexiga jutu peale saada.

Ma suundusin tema ja Kadri toa juurde ning prõmmisin mitu minutit järjest uksele, kuid keegi ei tulnud avama ning nii ei jäänud mul muud üle, kui noruspäi(kuigi ma harva oma pead norgu lasen) oma tuppa tagasi kobida. Võib-olla olid nad toas ja ignoreerisid mind, võib-olla olid nad hoopiski õue läinud ja veetsid tunduvalt lõbusamalt aega kui mina seda teinud olin. Üks kahest ja ei mingit kolmandat varianti. Kumb võimalus tõenäolisem oli, ma ei mõelnud, sest tundsin end ukse taha jätmise pärast liiga depressiivselt, masendunult ja frustreeritult.

„Karlis, mille kuradi pärast me üldse täna õue ronisime?“ pärisin ma, mõeldes kõigile neile asjadele, mida ma ilma Karliseta teha oleksin jõudnud. Vastuse asemel kuulsin ma vaid Karlise öökimist ning nii ei jäänud mul muud üle, kui käega lüüa. Ma ronisin voodisse, kuulates, kuidas Karlis peldikupotile oma pärastlõunast jutustab, ning hakkasin mõttes homseks ärasõiduks kohvrit pakkima. Ühtegi suveniiri pole ma veel ostnud, kuid milleks mulle need, kui ma saan endaga koju viia palju meeldivaid mälestusi halbadest elamustest.

Haha, hea nagu tavaliselt. Tõega, mulle meeldib!
Su kirjastiil on mõnusalt hoogne ja MITTE ÜHTEGI igavat hetke pole.
Ma mõtlesin küll vasakule. :D:D:D
Edasi tahaks

Ülihea. Lihtsalt super. Nõuan uut osa. =)

27. juuli, kõigest mõni päev enne augusti algust


Onu August vaatas august kas on kätte jõudnud august, Karlis aga hüppas kaugust ja sai surma suurest paugust.

Olgu, see kõik on üks suur nali, ei ole siin ei Augusti, kaugust ega ka pauku. Karlis on, aga tema on kogu aeg igal pool, nii et sellest pole mõtet üldse rääkida.
Tänasesse päeva on mahtunud rohkem pläma kui ühe keskmise Keskerakondlase kartulikotti. Eriti pläma oli minu arvates Kadri ja Leeza pisaraterohke hüvastijätt. No tõesti, kui palju võib üks tüdruk nutta taga kedagi, keda ta alles nädal aega tundnud on? Oleksime nende vesistajate pärast äärepealt bussistki maha jäänud, kuid õnneks suutis Alex nad teineteisest eemale rebida ning me ei pidanudki jalgsi lennujaama marssima, pagas pea peal nagu veepuudust kannatavate Aafrika naiste saviämbrid. Me saime sõita suurepärase konditsioneeriga bussis ja nautida veel viimaseid Korfu vaateid. Tee ääres jäi mulle silma kohe kaks surnuaeda. Ilmselt surrakse Kreekas väga palju, aga „Minu pere ja muud loomad“ sellest ei kirjuta.

Turvakontroll oli täna täiesti omaette ooper ning lennujaama turvaväravad piiksusid mitu korda minutis. Nii ka siis, kui meie kamp läbi turvavärava läks. Undamist põhjustasid nii minu päikeseprillide metallraamid kui ka Karlise püksitaskusse ununenud kempsužetoonid(jumal teab, milleks tal neid veel vaja oli. Ma ei näinud teda meie reisi ajal kordagi avalikku peldikut kasutamas), erilise üllatuse põhjustas aga hoopis Karels. Kui värav juba kolmandat korda uluma pistis ning turske turvatöötaja Karelsit läbi valmistus kobama, võttis Karels sisse mingi kummalise poosi(äkki pidi see seksikas olema, ma ei tea)ning tõmbas oma särginööbid raksuga lahti, paljastades oma nibus tolkneva needi. No andke andeks! Ma arvasin, et terves meie suguvõsas kehtib needistamisvastane poliitika! Teisalt, võib-olla kaotas see kehtivuse, kui Karels kaheksateist sai...kuigi ei oleks tohtinud. Karels on viimane inimene, kellele nibuneet sobib. Ennem suudaksin ma teda keeleneediga ette kujutada. Võib-olla lisaks see tema ilmetule suule vähemalt grammijagu võlu. Paljude töllmokkadega on see imet teinud, nii et miks ei võiks see ka Karelsi peal töötada?

Mitu väravasabas seisvat tüdrukut huilgasid, kui Karelsi paljastatud ülakeha nägid. Kahju neist, ilmselt ei osanud nad kuidagi arvata, milline surnuaed tema suus valitseb.
Pärast turvakontrolli rohkem vahejuhtumeid ei esinenud, kui välja arvata see, kuidas Karlis Karelsi peale karjus. Ma ei saanud ainsastki sõnast aru, kuni Karlis ühel hetkel oma armsast emakeelest loobus ning eesti keeles ropendama kukkus, ladudes üheainsa sekundi jooksul välja rohkem roppe sõnu, kui mu väike õde Mink seda teha suudab. Ma ei hakka nende sõnade loetelu ära tooma, kuid võib öelda, et need kõlasid mu kõrvadele peaaegu nagu muusika. Kellele siis ei meeldiks inimese anatoomia? Ma võiksin inimese anatoomiast pikalt rääkida, kuid selle peale kuluks liiga palju pastakat ja mul on hetkel tindiga üsnagi nutused lood. Kuidas saaksidki need paremad olla, kui ma olen terve selle võrratu reisi ajal ainult ühe pastakaga kirjutanud? Mu tint on sinine, muide. Ma lihtsalt pidin seda mainima, et keegi kogemata ei arvaks, et ma mustaga kirjutan. Must värv on küll tase, kuid mitte igas olukorras. Oi, kuidas mu isa rõõmustaks, kui teaks, et ma seda ütlen, kuid kahjuks ei saa ta seda kunagi teada ning jääb mind mu elupäevade lõpuni emoks pidama, hoolimata sellest, et ta isegi selle sõna tähendusest korralikult aru ei saa.

Saatuse vingerpussina jäin ma lennukis kahe naise vahele ja sugugi mitte võileiva mõistes. Oo ei, minust ühel pool istus depressiivne läti beib ja teisel pool naturaalselt kortsus kulmudega eesti tibi. Nad mõlemad põrnitsesid mind hävitava pilguga. Jah, olgu, ma saan aru, et Kadril on põhjust minu peale tige olla, eriti pärast kõiki neid toredaid ja tõeseid asju, mida ma talle ütlesin, kuid Liga? No andke andeks. Tegelikult, kui järele mõelda, siis võib-olla polnudki tema jaoks asi otseselt minus. Küllap oli asi lihtsalt selles, et ma olen mees ja hetkel on Ligal meeste vastu mõningane allergia. Ma ootan põnevusega, millal Liga allergia permanentseks muutub, et saaksin hakata talle tüdruksõpra otsima.

Lennu kümnendal minutil tormas Karlis, kelle näolapp selleks ajaks juba üsna roheliseks oli muutunud, täiskiirusel peldikusse ning nii jäi tema istekoht vabaks. Ma ei kaotanud hetkegi ning potsatasin tema toolile, otse Alexi kõrvale, kes tuima pilguga oma põlvi põrnitses. „Alex,“ koputasin ma ta õlale, kuid mingit reaktsiooni ei järgnenud. „Miks sa mind vältinud oled?“ Alex vaatas mulle otsa ning ta ilme oli äärmiselt uimane. „Vabandust?“ „Ma tahan teada, miks sa mind väldid,“ kordasin ma oma küsimust. Alex pilgutas silmi. „Väldin sind?“ Ma noogutasin. „Mida sa siis enda arvates teed? Ma koputasin eile umbes sada korda su ukse peale, aga sa ei teinud lahti! Sa ignoreerid mind!“ „Ära aja jama,“ vastas Alex. „Mina ja ignoreerin sind? Milline loll mõte!“ „Aga...“ Ma ei saanud enam millestki aru. „Milles siis asi on?“ Alex oli näost peaaegu valge. „Kas me võiksime selle jutu jätta? Mul on niigi piisavalt muresid. Mu läpakas läks katki ja ma olen püüdnud seda juba viimased kaks päeva tööle saada! Sa ei kujuta ette, kui raske on nii pisikesel saarel sobivaid varuosi leida...“

See seletas kõik. Alex ei olnud minu peale vihane olnudki ja kui oligi, siis oli ta viha möödunud kõigest sekunditega. Ta ei ignoreerinud mind tahtlikult, oo ei. Ta ignoreeris mind kogemata, sest ta läpakas läks katki ja ütleme ausalt, et Alexi jaoks on see suurim võimalik tragöödia, mis meie väikesel planeedil aset võib leida. See seletas tõepoolest kõik. Vana hea Alex, masinad on talle alati sõpradest tähtsamad olnud ning mul tekkis ähmane mõte, et suurema tõenäosusega päästaks ta laevahukust 150 giga oma elu kui kellegi, kelle kere kaalub 150 kilo.

Karlis jäi peldikusse terveks lennureisi ajaks ehk siis vähemalt kolmeks tunniks ning põhjustas sellega palju pahast nurinat teiste reisijate poolt, kes ei saanud minna oma põit tühjendama. Karels kavatses juba püsti tõusta ja Karlise kemmergust välja tirida, et teda natuke klobida, kui ta viimaks ise välja tuli, kahjuks endiselt näost haiglane. „Toidumürgitus,“ ütles ta ning nägi välja nii, nagu kavatseks ta kohe oma jaki kapuutsi sisse oksendada. „Veinimürgitus,“ pomisesin ma teravalt, kuigi tegelikult on üsna ebatõenäoline, et Karlise kehas oleks veel alkoholi, mis teda mürgitada võiks.

Edasistest sündmustest pole kahjuks pooltki nii põnev rääkida, kui ma tahaksin. Lennuk maandus Riia lennujaamas ega kukkunudki alla ning lennujaama parklas ootas meid Karlise ja Karelsi isa Kristavs ning sõidutas meid enda elamisse, mis asub aadressil Pernavas Iela 134. Siin me siis nüüd kõik oleme ja siia me mõneks ajaks ka jääme. Ja miks? Tänu oma armsatele vanematele, kes ei suutnud kuidagi kokkuleppele jõuda, kumb neist meile õieti järele peaks sõitma, kükitame me siin veel kaks päeva, kuni Kristinal, minu hirmuärataval tädil, vaba päev on ning ta meid ise Tallinnasse sõidutab. Mu vanemad lihtsalt pole normaalsed. Nad jätavad minu ja mu sõbrad vedelema nagu mingi prügi, rääkimata sellest, et ma pean veel kaks ööd Karlisega tuba jagama. Mitte et ta toal eriti viga oleks, aga ausalt öelda on siin pagana lärmakas, tundub peaaegu, nagu loobiks keegi kividega vastu majaseina ja jgldrjgljfdsvöldofjvkldjdvlkijdfvklfjahe8q...

See lõpp on veider. Niisiis, ma ootan uut osa.

Ja mulle endiselt üliväga meeldib.

Trallalalalaa, mina armastan seda juttu endiselt, väga häid naljakaid kohti on sees ja üldse on huvitav ja värki!
Edasi tahan täiega, lõpp oli jumala kahtlane aga lahe ja ma tahan hullult teada, mis nüüd saab.

Oeeeeeeeh, kui kaua ma seda juttu kirjutanud ei ole
**
27 ja 2/2 juulit ehk Concussion A La Mode


Väriseb latt kui sulanud tatt, vaeseke on läbi nagu Läti raha. Kroonigi kurss on kui saldejums, kuid külmutatud on, ei tilgu maha...

Paar nädalat tagasi juhtusin ma lugema üht huvitavat vandenõuteooriatest kõnelevat raamatut, mis väitis, et ameeriklased on sõlminud marslastega salajase lepingu, mis annab nende valdusesse relvad, mida kasutatakse inimeste ajude veeldamiseks. Ma ei taha küll vaeste amerikaanode aupaistet röövida, kuid ma kahtlustan, et sarnase lepingu on marslastega sõlminud ka lätlased, sest praegusel hetkel koosneb mu aju umbes 93% ulatuses vedelikust.

Täna kell 16.38 päeval kohaliku aja järgi tabas mu pead marslaste relva(see oli maskeeritud tavaliseks halliks kiviks)tohutu purustusjõud, mis lõi mu rivist välja tervelt kümneks minutiks. Kui ma pärast rasket pähe saadud lööki ja kerget uinakut oma silmad avasin, pidin ma peaaegu südamerabaduse tõttu teise ilma minema, sest Karlis oli minu kohale kummardunud ning ma taipasin, et ta kavatseb hakata mulle kunstlikku hingamist tegema. Ma reageerisin hetkegi kaotamata lähenevale ohule ning virutasin talle jalaga. Paraku ei olnud mul aega vaadata, kuhu mu jalg täpselt maandub ning nii juhtuski, et ma virutasin oma agressiivse löögi otse Karlise süütute munade pihta. „Aitäh, Christoph,“ sisises ta läbi hammaste, püüdes kõigest väest mitte plika kombel kiljuma hakata. „Lihtsat liigutav, kui hellalt sa mind enda eest muretsemise pärast tänad.“
Umbes kolmteist minutit pärast minu minestamist ja kolm minutit pärast minu virgumist istusime me mõlemad köögi laua taga ning ravisime jääkottidega oma sõjahaavu. Mu pea lõhkus metsikult ja ega Karlisgi väga lõbus välja ei näinud. Noh, antud olukorda arvestades oleks see ka ime olnud. Kui mu löök talle mingit mõju ei oleks avaldanud, oleks ta võinud kohe naiskodukaitsesse astuda, juhul kui ta nendega veel liitunud ei ole. Ma võiksin peaaegu vanduda, et nägin enda spordikotti tema kappi visates riidepuul rippuvat lillemustriga öösärki.

Kui keegi veel aru ei ole saanud, siis põhjustas minu teadvusekaotuse läbi lahtise akna sisse lennanud looduslik Läti paekivikamakas, mille saatis teele ühe kohmaka Läti poisi erakordselt kohmakas käsi. See kohmakas poiss, kes minu ja Karlisega koos köögis istus ja meid erakordse piinlikustundega põrnitses, oli katastroofi-Gustavs, sünninimega Gustavs...mis ta perekonnanimi nüüd oligi. Gustavs Mingisugune. Nagu selgus, oli katastroofi-Gustavs, kes Karlise koju jõudmisest kuulnud oli, püüdnud Karlist õue meelitada ning tema tähelepanu köitmiseks kive vastu aknalaua serva loopinud. Nii palju, kui ma tema jutust aru sain, oli tegemist mingi signaaliga. Mul tekkis sügav huvi selle vastu, ega nad Karlisega omavahel suheldes morsekoodi ei kasuta, nagu tegid peategelased ühes vampiiriraamatus(jah, ma armastan vampiiriraamatuid, eriti selliseid, kus vampiirid ei sädele nagu mingid ilueedid, vaid rebivad suurima mõnuga inimesi lõhki ning muudavad nad zombideks), kuid olin liiga ametis katastroofi-Gustavsi peale vihane olemisega. Morsekood või mitte, üks oli kindel: kivide viskamise käigus oli üks kivi otsustanud oma trajektoorilt lahkuda ning rammis kogu oma uhkuses mu kohati pehmet kolpa, mis põhjustas ajutise teadvusekaotuse ja kerge verejooksu, mille tõttu pidin ma oma pea ühe külje kinni plaasterdama. Palju ei puudunud, et ma oleksin pidanud kinni plaasterdama ka oma õlad, sest vaevalt olin ma enda asukoha tuvastanud, kui katastroofi-Gustavs, paanikas nagu ta oli, mu õlgadest haaras ja minu ees vabandas, miljon korda kärjest. Karlis, muide, ei ole minu ees kunagi nii palju vabandanud. Selles suhtes on katastroofi-Gustavs viks ja viisakas nagu üks õige poiss kunagi.

Katastroofi-Gustavs on Karlise parim sõber ning ta on sama kohmakas, kui Karlise kõik klassikaaslased kokku. Teel kööki õnnestus tal ümber ajada Karlise ema lillevaas ning ta isa pooltäis kohvitass ning ainus, mis tal üle jäi, oli vabandada. Ja uuesti. Ja uuesti. Aaaaaaaaaaaaah! Katastroof missugune. Seal me siis lõpuks kolmekesi istusime, Karlise ema köögis. Katastroofi-Gustavs hoidis käes veeklaasi ning ma märkasin, et ta käed värisevad. Ilmselt ei olnud ta kunagi varem kellelegi kehavigastusi tekitanud ning ma kujutan ette, et see võis talle šokeerivalt mõjuda. Mina olin ka oma esimesel korral šokeeritud. Kaheksandas klassis viskasin ma kogemata kehalise kasvatuse tunnis ühe klassivenna sõrmeluu korvpalliga pooleks. No kurat, ta püüdis nii sitasti, et süü oli suuremas osas tema enda oma, kuid see ei loksutanud eriti kedagi. Ma pidin temaga traumapunkti kaasa minema ja terve järgmise aasta kaebas ta valude üle oma käes ja vaatas mulle etteheitvalt otsa, emo nagu ta oli. Aga no tõesti...kes käskis tal nii sitasti püüda? Kes käskis katastroofi-Gustavsil kive vastu aknalauda loopida? Ma ei kavatsenud talt seda küsida, kuna oletasin, et selles võib süüdistada ilmselt Karlist, ning tõstsin enda pea peale suure jääkoti, mis mu tuikavat kuppu pisut rahustas. Ka Karlis oli sunnitud jääkoti teenuseid kasutama, kuid erinevalt minust oli ta sunnitud selle oma munade peale asetama. Ma kujutan ette, et ta varustus külmus nii mikroskoopiliseks, et järgmised kümme aastat pole seda näha. Samas, kes teab, võib-olla pole seda kunagi näha olnud. Siiamaani pole ma Karlist veel ilma aluspesuta näinud, nii et ma ei oska tema kehalisele arengule mingit hinnangut anda.

Vaikuses möödus ligikaudu viisteist minutit, enne kui mu armas tädi Kristina, kes äsja töölt koju oli jõudnud, ootamatult kööki sisse sadas ja surmani kohkus. Ta oli plaaninud tervitada kampa rõõmsaid reisiselle, kuid selle asemel vaatasid talle köögist vastu äärmiselt endast väljas olev katastroofi-Gustavs ning kaks laipa. „Issand, poisid, mis teiega juhtus?“ hüüatas Kristina kohkunult. Ma naeratasin virilalt. „Ei midagi,“ ütlesin ma tõtakalt, et vältida košmaari tekkimist. „Mul on kõigest ee...kerge peavalu.“ „Pigem on sul üks kuradi ajupõrutus,“ salvas Karlis, tõusis püsti ning viskas oma jääkoti tigedalt lauale. „Ma lähen teen ühe väikese lõunauinaku,“ ütles ta otseselt ei kellelegi. „Kui tahad, võid minuga liituda, eeldusel et ma pärast seda haiglas ei lõpeta.“
Ma otsustasin Karlise ettepanekust keelduda, sest lõunauinakud pole mulle kunagi meeldinud ning lisaks sellele kõlas Karlise ettepanek väga perversselt. Olles veendunud, et mu peast enam verd ei immitse, tegin ma katastroofi-Gustavsile ettepaneku pisut õues jalutada ning hakkasime kõndima paari tänava kaugusel asuva jäätiseputka poole.

Olles veendunud, et katastroofi-Gustavs on oma vabandamistungi ammendanud, julgesin ma temaga pisut juttu teha. „So...“ alustasin ma äärmiselt arukalt. „How long have you and Karlis known each other?“ „For two years,“ vastas katastroofi-Gustavs oma terava Lõuna-Läti aktsendiga(mitte et ma teaksin, kas selline asi nagu Lõuna-Läti aktsent üldse olemas on ja kui, siis kas see erineb millegi poolest Põhja-Läti aktsendist). „I used to study in Plavinas, but we had to move because of...err...my father’s work. He’s a chemist and...err...well, you know how these things usually are. Anyway, we moved to Riga two years ago and I started going to the same school and same class as Karlis.“ Ta ohkas. „To be honest, Karlis is the only person in my class who has ever wanted to be my friend. All the other sudents just treat me like I am a disaster, but Karlis is not like that. He always says that...how should I err...put it...he always says that you choose a friend by his heart, not by how many dishes he breaks when he comes to visit. He is a truly kind person.“ Lahke? Karlis ja lahke? Mul tekkis tõsine tahtmine uurida, ega katastroofi-Gustav ometi kogemata kellestki teisest ei jahu.
„You are lucky to be his friend,“ jätkas katastroofi-Gustav oma monoloogi. „I’m not sure if you’re aware of that, but Karlis thinks very highly of you.“

Ma ei suutnud end takistada ja kukkisin valjusti keset tänavat hirnuma, kuid rahunesin üsna kiiresti maha, kui mulle meenus, mida Karlis mulle pärast seda, kui me teineteist paar päeva tagasi armutult läbi klobisime, öelnud oli. Ta oli öelnud, et ma olen ainus, kes teda tõeliselt mõistab ning et ta peab mind alati üheks oma parimatest sõpradest. Seni olin ma seda ainult naljaks pidanud, kuid kuuldes katastroofi-Gustavi käest, kui kõrgelt Karlis mind hindab, hakkasin ma mõtlema, et kurat teab, äkki oli Karlis minu vastu sel päeval täiesti aus. See kõlab küll ulmeliselt aga kes kurat ikka aru saab, millal Karlis tõtt räägib ja millal ei.
Ma tegin näo, nagu oleks mind naeruhoo asemel tabanud hoopis köhahoog ning pakkusin katrastroofi-Gustavsile, et võin talle jäätist osta. Sellega ei olnud katastroofi-Gustavs absoluutselt nõus. Ta ütles, et tal ei ole õigust minult midagi vastu võtta ja et hoopis tema on see, kes peaks mulle jäätist ostma. Mis seal siis ikka, ma ei leidnud selle üle kurtmiseks mingit põhjust. Katastroofi-Gustavile ma jäätist ei ostnud ja endale ka mitte, küll aga Karlisele. Ma ostsin talle ühe kahtlase väljanägemisega valge jääpulga, otsustades, et kui ta tahab, võib ta selle endale suhu toppida ja kui ei, siis ehk kuskile mujale.

Katastroofi-Gustavs saatis mu tagasi Karlise majani, vabandas seejärel, et peab jooksma koju oma väikest õde hoidma ning tegi täpselt seda, mida lubas – jooksis. Nii kõmpisingi ma üksi majja sisse. Kadri, Alex ja Karels, nagu ma märkasin, istusid tagaaias aiatoolides, kuid ma ei hakanud nende juurde minema ning marssisin otseteed Karlise tuppa. „Säh, võta,“ ütlesin ma ja viskasin Karlisele jäätisepulga, lootes, et suudan saada andestust tema ühe tundliku kehaosa vigastamise eest, kuid nagu öeldakse: kõik, mis algab halvasti, lõpeb veel halvemini. Jäätisepulk tabas otse Karlise lätlasenina ning järgmisel hetkel voolas sellest välja punane verenire.

Karlis ei öelnud midagi. Ta tõusis lihtsalt püsti ja lukustas end vannituppa ning jäätis, mis üksiku ja hüljatuna tema voodile vedelema oli jäänud, muudki sulas ja sulas.
Tee katastroofini on sillutatud parimate kavatsustega.

Ma kardan, et see jutt hakkab varsti kuskil kõvaketta nurgas tolmu koguma, sest ma suutsin selle jutu järgmise osa mingisse kahtlasesse kausta ära kaotada ja kes teab, kas ma viitsingi selle uuesti kirja panna