Üks võimalus.

suht kahtlane ja arusaamatu, aga nojah.
üheosaline, seda peaks kaa mainima vist.

*

1 võimalus.
1 kuradi võimalus.
1 võimalus, mis oleks võinud kõike muuta.
1 võimalus, mis muutiski.
1 võimalus, ja vaikus..
Me seisime sillal. Ta naeratas mulle oma säravaimat naeratust. Naeratust, mis oli vaid mulle mõeldud. Mulle ja mitte kellelegi teisele. Naeratust, millest see kõik oli alguse saanud. Naeratust, millesse armusin ma esimesel korral, kui seda nägin. Meie käed olid tihedalt kokku põimitud. Ta avas suu, et midagi öelda, kuid ma katkestasin selle ürituse kiirelt. Tema küsiv pilk tundus sel hetkel veel müstilisem, kui tookord, kolm kuud tagasi, kui me siin samas sillal kohtusime. Raputasin vaid pead ning vaatasin külma pilguga vett, mis meist paar meetrit allpool kutsuvalt sillerdas. Ta tahtis vastuseid. See oli ütlematagi selge. Ta tahtis vastuseid, kuid neid ta ei saanud. Polnud määratud saama. Ei tohtinud saada.
Naeratus tema näol tuhmus aegamisi. Ta teadis, et midagi on valesti. Ta aimas seda. Juba ammu. Juba mitme nädala eest. Kuid siis suutsin ma ta kahtlused hajutada. Enam mitte. Ma ei suutnud. Lihtsalt ei suutnud. See ei võinud enam nii jätkuda. Pigistasin õrnalt ta kätt ning lasin sellest siis lahti. Vaatasin veel hetkeks talle täiesti seletamatu pilguga otsa ning keerasin selja. Ta silmade pilk jäi mulle igaveseks meelde. Ta ei nutnud, ei. Ta ei teinud seda kunagi. Ta ei suutnud. Kuid ta oli sisemiselt surnud. Jälle. Ma teadsin seda. Ma armastasin teda. Siiani. Ma armastasin teda, kuid mitte rohkem, kui oma venda. Tema poleks nii teinud. Tema.. ta poleks iialgi nii teinud. Tema poleks oma armastatut nii jätnud. Õigupoolest seda sama tüdrukut.
Kuid mis see enam loeb. Nüüd teda enam pole. On vaid sillal seisev tüdruk, koos lapsega keda ta ootab. Minu lapsega. ja on vaid venna haud ning süü. Tüdruku süü. Lapse süü. KÕIGI süü !
Kõlas pauk.
Ta vaatas mulle ehmunult otsa. Enne veel, kui tema keha igaveseks meie järve, MEIE järve kukkus, tekkis tema näole üks pisar. Üks ainus kõrvetav pisar, mis rääkis enda eest. Kuskilt kostus karjatus. Jooksusammud. Nägin üht kogu sillapoole tormamas.
"mina tapsin ta," laususin vaikselt ning vaatasin tema õe poole. "mina tapsin."
Üks võimalus ja kõik võib muutuda.
Üks võimalus ja sa kaotad kõik.
Üks võimalus ja.. kõik. läbi.
Üks võimalus ja ma ei kahetse.
ei kahetse..

*

hmm.. see on väga armas ja sügavmõtteline kirjandusteos, mille sa lõid, selles peitub dragöödia, armastuse domineeriv sadistlikus, mis tuumapommina hävitab kõik, mis selle ümber jääb, kauaks. kui kauaks? väga kauaks

Okei, unustage see möla ära teglt suuuht.. romantiline, tapmine küll vähe aga muuu tekst ON romantiline kui see oleks mingi pikk jutt siis lmselt sellist loba kaua lugeda ei tahaks, kuid nimudi on täitsa äge

Tead mis? Ma ei saanud mitte midagi aru Hommikul loen uuesti, praegu olen liiga unine

Õhh.. Lihtsalt sõnatu..

Oota nagu...Miks ta oma poisi tappis? Ma olen endiselt liiga juhm, et aru saada Muidu superhead kirjeldused ja väga tundeline tekst...:)

A.. nüüd ma sain õieti aru.
Tääitsa.. segane- Mnjaah..

No ka mina mõistan nüüd Hirmuäratav, ent suurepärane..

omg, kui hea.