2019

KAKSKÜMMEND KUUS
Teel

Autor: Jack Kerouac
Lehekülgi: 344
Kokku: 9545
Sisu: Road-movie laadis panoraamromaan Teise maailmasõja järgsetest Ameerika Ühendriikidest. Romaani minajutustaja Sal räägib oma lihtsat ja realistlikku lugu kõnekeelsel ja ladnal moel – „nagu torust tuleb”.
Romaani tegelaste käegalöömismeeleolu on tingitud sellest, et neil pole – peamiselt mõtlemisvõime tõttu – lihtsalt võimalik tõsiselt võtta jampsi, mis nende ümber toimub. Nii ongi nad teadlikult luuserid, ja kuigi nad ehk suudaksid käituda normaalsete ühiskonnaliikmetena, ei saa nad seda teha, olles valgusega löödud... Teel olemine on neile ainus võimalus olla sõltumatu kivinenud ühiskonnast, kus moraali üritati võltsmoralistlikult lausa viktoriaanlikuks muuta.
Arvamus: Päris ausalt öeldes ei paigutaks ma seda raamatut kohe kindlasti mitte kirjanduslikult väärtuslike teoste hulka, aga ma saan aru, miks paljud seda teevad. Klassika hulka ei saa kuuluda ainult sügavamõttelised, nii mõneski mõttes aegumatud romaanid, mis paljusid inimesi kas on mõjutanud või mõjutavad, vaid midagi, mis esindab iga stiili, mis kunagi populaarne on olnud. Ja kui see raamat oli sisuliselt minu jaoks vaid lehekülgede kaupa tühjust- või autori enda sõnu kasutades ,,jampsi''-, koosnedes ainult sõitmisest, pidutsemisest, rahaprobleemidest ja üleüldisest mõttetust ringitõmblemisest ning kajastades peategelase tänapäeva mõistes ilmselt üsna rassistlikke ja seksistlikke vaateid, on sellel tähtis koht ,,biitnike põlvkonna'' esindajana, keda sisuliselt iseloomustaski lihtsalt boheemlus ja eneseotsimine, mis on muidugi ka paljude noorte jaoks väga aktuaalne teema.
Mul ei ole mõtet laskuda sellesse, kui väga mind häiris see, kuidas kõik raamatu naistegelased olid sisuliselt vormitud ja ilmetud kujud, kellel just peategelase meelest ei olnud muud funktsiooni kui kas mehi rahuldada või neile närvidele käia, sest nagu ma juba mainisin, siis aeg oli teine ja samuti ka mõtlemisviis.
Samamoodi ei tarvitse mul ka kirjutamisstiili üle haliseda, sest teose tooni arvestades, ei pidanudki see ilmselt kaunilt seatud sõnadega olema ja ju selline ,,nagu torust tuleb'' laadis kirjutamine iseloomustab selle žanri raamatuid ideaalselt.
Igatahes on selle raamatu näol kindlasti tegu oma stiili tähtsa esindajaga, aga nähtavasti ei olnud ma just sihtgrupp.
Punktid: 6/10

KAKSKÜMMEND SEITSE
Mälumees

Autor: David Baldacci
Lehekülgi: 487
Kokku: 10 032
Sisu: "Amos Deckeri elu muutus igaveseks – kaks korda.
Esimest korda juhtus see jalgpalliväljakul. Ta oli suur ja pikka kasvu atleet ning oma kodulinna Burlingtoni ajaloos ainuke, kellest sai profisportlane. Kuid tema karjäär lõppes veel enne, kui jõudis alata. Juba esimeses mängus jooksis ta teise mängijaga õnnetult kokku ja saadud peatraumal oli uskumatu kõrvalmõju – ta ei suuda enam midagi unustada.
Teist korda toimus see peaaegu kakskümmend aastat hiljem. Töötades nüüd politseiuurijana, naasis Decker ühel õhtul varitsuselt ja astus otse õudusunenäkku – tema abikaasa, väike tütar ja abikaasa vend olid jõhkralt mõrvatud.
Perekonna kaotus, nende mõrtsuka isiku ja kuriteo motiivi mõistatuslikkus ning suutmatus sellest kohutavast õhtust ühtki pisiasja unustada – see kõik jättis Deckerisse sügava jälje ja maailm tema ümber hakkas kokku varisema. Mees lahkus politseist, tegi eradetektiivina juhutöid, kaotas kodu ja sattus tänavale.
Rohkem kui aasta möödudes annab üks mees ennast politseile üles, võttes mõrvad omaks. Samal ajal tabab Burlingtoni õudust äratav tragöödia ja Decker kutsutakse appi juhtumit uurima. Decker näeb selles ühtlasi võimalust välja selgitada, mis tema perekonnaga mõrvaõhtul tegelikult
juhtus. Vapustava tõe päevavalgele toomiseks on tal vaja kasutada oma erakordseid andeid ja trotsida nendega kaasas käivat taaka. Ta peab uuesti läbi elama sündmusi, mida ta tahaks unustada. Ohver, mille ta lõpuks tooma peab, võib olla väga suur.
Arvamus: Üliinimlike võimetega, traagilise sündmuse läbi elanud ja seetõttu endassetõmbunud ja pehmelt öeldes ebasümpaatse olekuga peategelane- kõlab nagu klišee klišee otsa, eks? Aga põneva ja ootamatute pööretega loo lootuses olin ma nõus selles osas silma kinni pigistama. Krimiromaanide puhul on mul selles osas natukene leebemad kriteeriumid, aga seda ainult juhul, kui need mind ka päriselt positiivselt üllatada ja millegi geniaalsega välja tulla suudavad, see raamat oli aga üsnagi pettumustvalmistav.
Aga kõigest õiges järjekorras. Alustuseks häiris mind kirjutamisstiil, mis ei tundunud just otseselt halb, aga lihtsalt kuidagi veider, kuigi selles osas on muidugi väga mugav tõlget süüdistada. Tegelased üleüldiselt olid kõik väga tuhmid ja ilmetud, ma ei tea, kas autor oli seda teinud teadlikult, et Amos veel paremini silma paistaks ja säraks või selle pärast, et kogu ta kujutlusvõime oli ühe tegelase loomise peale juba ära kulutatud. Lisaks sellele jäid neil sageli üsna ilmselged järeldused tegemata ning kohati läks isegi Deckeril nende taipamiseks liiga kaua aega.
Mis puutub kogu loo põhipuänti, siis ma ei tea, ma ootasin vist midagi natuke teistsugust. Lootsin seda klassikalist paljastust, kus süüdlaseks osutub keegi, keda lugeja on alguses usaldama pandud, kuid oli selge, et seda ei juhtu, seega üks ootamatu pöörde võimalus oli ära rikutud. Ja motiiv oli pehmelt öeldes lahja ning mul oli ausalt öeldes päris keeruline ette kujutada, et keegi võib selle pärast nii palju koletuid mõrvu toime panna, aga noh, kiitused autorile, sest seda ei suutnud ma tõesti ära arvata ja selliseid lahendusi pole ma ka eriti varasemates krimiromaanides näinud. Hoolimata kõigest oli siiski tegemist sellise mõnusa, lihtsa lugemisega ja kohati oli isegi täiesti huvitav.
Punktid: 6/10

KAKSKÜMMEND KAHEKSA
Tänavakass Bob

Autor: James Bowen
Lehekülgi: 280
Kokku: 10 312
Sisu: Kui sotsiaalkorteris elav James Bowen oma elukoha koridorist ruuge tänavakassi leidis, ei osanud ta aimatagi, millise muutuse see tema ellu toob. James elas ühe päeva korraga, teenides leivaraha tänavamuusikuna, ja viimane asi, mida ta oma ellu vajas, oli lemmikloom. Kahtlustele vaatamata ei suutnud James äärmiselt arukat roostekarva kõutsi hätta jätta, ta võttis kassi oma hoole alla ja ristis ta Bobiks. Lühikese aja jooksul said neist kahest lahutamatud teekaaslased. Nende ühine rännak läbi eripalgeliste, naljakate ja vahel ka ohtlike seikluste aitas mõlemal terveneda varasema elu hingehaavadest. Üle ilma kuulsust kogunud „Tänavakass Bob“ jõuab lõpuks oma liigutava looga ka Eesti lugejateni.
Arvamus: Mul pole kunagi kassi olnud, aga nii palju, kui ma olen nendega kokku puutunud, oli mul kohati keeruline siin kirjeldatud sündmusi uskuda. Kas tõesti õpivad kassid täiesti ise ja omal initsiatiivil tualettpoti käimisel ära? Kas nad tõesti üritavad oma omanikku nii järjekindlalt ja meeleheitlikult jälitada (kuigi antud juhul ma võin sellest isegi mingil määral aru saada, sest endise tänavakassina oli tal kindlasti hirm, et ka tema uus omanik võib ta hüljata). Aga samamoodi on selge see, et Bob paistabki olevat vist üks miljonist, sest ega muidu ta nii kuulus poleks.
Mulle meeldis tegelikult, et Bob tahtis ise Jamesiga kaasa tulla ja et viimane ei üritanud teda rohkem teenimise nimel ekspluateerida, sest selliseid inimesi, kes seda teeksid, on vist küllalt. Tegelikult on üsna üllatav, et Bob kohe nii meeletult menukaks osutus, et inimesed kohe tiheda summana Jamesi ümbritsesid ja teda filmisid, kuigi ju siin vist mängis rolli ka see, kui vahvalt Bobile Jamesi õlal istuda meeldis ning tema ilus välimus ja see, et ta salli kandis, tulid ka kindlalt kasuks.
Mis puutub kirjutamisse, siis, jah, oli selgelt aru saada, et selles autori põhitalent ei seisne, aga kuna ta suutis sündmused ja kogu jutu ikkagi üsna ladusalt edasi anda, siis väga selle üle kurta pole mõtet.
Igatahes oli tegemist väga armsa ja südantsoojendava lugemisega, lausa hämmastav, kui väga üks kass tegelikult inimese elu muuta võib. Ma tegelikult usun, et nii Bobil kui ka Jamesil vedas tohutult, et nad üksteist kohtasid.
Punktid: 7/10

KAKSKÜMMEND ÜHEKSA
Eesti rahva appikarje. ,,Võsareporteri lugu

Autor: Peeter Võsa
Lehekülgi: 183
Kokku: 10 494
Sisu: „Võsareporter“ oli aastatel 2006–2012 eetris olnud saatesari, kus saatejuht Peeter Võsa tegeles inimeste abistamisega ning tähelepanu juhtimisega ühiskonna valupunktidele.
Kiirelt Eesti vaadatuimaks saateks tõusnud „Võsareporter“ oli telesaade, mis ei pidanud end paremaks inimestest, kelle juures käidi ja keda ekraanil näidati. Pidevalt elu pahupoolega tegelnud saate suurim saavutus oligi tegelikult see, et asju nimetati õigete nimedega ja kõike näidati valehäbita. Sellised me olemegi. Selline ongi meie tegelik elu.
Arvamus: ,,Võsareporterit'' olen ka mina üksjagu vaadanud, tegemist oli kindlasti omamoodi huvitava saatega, kohati oli üsna keeruline uskuda, milliseid inimesi ikka Eestis leidub.
Selle raamatu näol on aga minu silmis tegemist üsna räpase trikiga endiste vaatajate rahakotti kergendada ja, piinlik tunnistada, aga üks lõksu langejatest olin ka mina. Raamatu eest, mis ei anna isegi 200 lehekülge kokku, 20 eurot küsida on ka üsna kvaliteetse teose puhul röövimine päise päeva ajal, aga kui tegemist on raamatuga, mis koosneb sisuliselt erinevate ,,Võsareporteri'' episoodide kokkuvõtetega kooliõpilase esseedest, on tegu väga alatu kuritööga.
Võib olla olen ma ise rumal, aga ma nagu lootsin siit raamatust leida põnevaid lugusid võtete ajal toimunu kohta, mida kaamerate ees ei näidatud, ja natuke ka mõne tuntuma tegelase edasise käekäigu kohta, tõsi, paarilt leheküljelt ma seda ka leidsin, aga siiski kõvasti vähem, kui oleks olla võinud.
Kui see kõrvale jätta, siis tegelikult tegi ,,Võsareporter'' väga õiget asja, näidates, mis on saanud inimestest, kelle riik on täiesti hooletusse jätnud. Muidugi see, kas nad tegid seda üllastel põhjustel, on väga küsitav, kuid hoolimata sellest on hea, et selline ühiskonnakriitiline saade -ja nüüd ka raamat- olemas on. Kui sellest ka mingit muud kasu pole, siis vähemalt pakkus see parajal hulgal meelelahutust ning kindlasti pani ka paljud mõtlema, kui väga neil võrreldes mõne teisega vedanud on. Võsa oskab ka väga hästi ja ladusalt kirjutada, jutt jooksis tal väga hästi ning seetõttu läks ka raamat ise kiiresti ning seda oli hoolimata eelmainitust mõnus lugeda tegelikult.
Punktid: 7/10

KOLMKÜMMEND
Bobi maailm

Autor: James Bowen
Lehekülgi: 263
Kokku: 10 757
Sisu: „Suurt osa maakerast on tabanud Bobi-palavik. Sarja esimene raamat „Tänavakass Bob” vallutas inimeste südamed ja puges sügavale nende hinge. Tänu sellele on püsinud ruuge kassi lugu üle aasta tema kodulinna Londoni raamatumüügi edetabelite tipus.
Bob on Jamesile igal sammul toeks oma huumori, vapruse ja intelligentsiga, juhtides sõbra tähelepanu kõige olulisematele tõdedele sõprusest, usaldusest ja lojaalsusest. Rasketel ja isegi eluohtlikel hetkedel on ta oma peremehele nii kaitseingliks kui ka elupäästjaks.
Kui James kirjutas nende kohtumisest ja sõprusest raamatu, õppis Bob lugejatega kohtumisteks n-ö viit viskama, aga James teab, et nii see kui ka kõik ülejäänud trikid ei ole võrreldavad nende oluliste õppetundidega, mida on saanud tema sellelt uskumatult tänavatargalt kassilt.“
Arvamus: Täpselt samamoodi nagu esimene osa, oli see ka väga mõnus ja kerge lugemine, ning tõesti, kindlasti ka mõtlemapanev. Aga nagu ikka sageli sarja teise osaga kipub olema, siis päris nii sügavat ja jalustrabavat muljet see ei jätnud; nüüd oli juba teada, kui eriline kass Bob ikka on, kuid see osa veenis ilmselt ka kõige skeptilisemaid lugejaid selles, kui erakordne Bobi ja Jamesi vaheline side tegelikult on. Muidugi oli ka selles raamatus põhiroll Bobil, aga samas mulle meeldis see, et tähelepanu pöörati ka nii öelda eluheitikutele ning sellele, kui keeruline on neil oma olukorrast välja rabeleda, mida selline allakäik endast tegelikult kujutab, ja kuidas ülejäänud maailm neist sageli mööda vaatama kipub.
Veel oli väga vahva see, et siin räägiti ka esimese raamatu kirjutamisest ja ilmumisest, kõike seda, mis sellega kaasnes, oli väga huvitav lugeda. Mulle valmistas väga head meelt ka see, kui populaarseks see koheselt osutus, aga samas selles osas ei ole midagi imestada ka. Võib öelda, et kindlasti täpselt sama armas raamat nagu esimene osagi.
Punktid: 8/10

KOLMKÜMMEND ÜKS
Öövahtkond

Autor: Terry Pratchett
Lehekülgi: 360
Kokku: 11117
Sisu: Sam Vimes püüab vahistada psühhopaadist mõrtsukat, kuid satub hoopis äikesest tingitud ajanihke tõttu omaenda noorusaja Ankh-Morporkisse. See on linn, mida valitseb paranoiline patriits ja kus võimutsevad sadistidest eriteenistuse töötajad. Samil tuleb kanda hoolt selle eest, et tema noorem mina ellu jääks ning kehastada seersant Keeli, meest, kes oli talle nooruses õpetanud suurema osa tarkustest, mis teda hilisemas elus aitasid ja ta iseloomu kujundasid. Lisaks tuleb tal hakkama saada ülestõusuga, mille kulgu ta samuti juba ette teab. Kuid ajalool on alati varuks üllatusi ning nagu ajamungad ütlevad, leiab see ikka mingi tee oma sängi pöördumiseks.
Arvamus: Ma pole kunagi varem Pratchetti raamatute otsa sattunud ja ma ei teagi, kuidas see minusuguse keskmisest suurema lugemusega inimese puhul üldse võimalik on. Paraku tuli aga välja, et enamasti on ta kirjutanud sarju ja kuna mind huvitanud sarja esimest raamatut otseloomulikult saada ei olnud, pidin alustama sellest, kuid kuuldavasti polnud selles tegelikult erilist probleemi ja loost arusaamist ei pidanud see häirima. Ja tõsi, tõesti tundsin ma ainult õige natuke segadust, ning muidugi tekkis mul, nagu ikka, kohati raskusi tegelase nime ja näo kokkuviimisega. Samamoodi oleks olnud hulgaliselt põnevam, kui ma oleksin nende tegelaste seiklustega ka varasemalt kursis olnud, aga mida muud sinna ikka parata.
Mulle tohutult meeldis Pratchetti kirjutamisstiil, see meenutas Kivirähki ja Douglas Adamsi oma, ning seetõttu ma usun, et ei vaja täpsemat seletamist. Üleüldiselt oli kogu raamat väga kaasahaarav, ja kuigi mulle kohati tundus, et sündmused toimusid liiga kiiresti ja jooksid üksteisele liiga selga, nii et ma pidin teatud kohti mitu korda üle lugema, oli see ikkagi väga nauditav. Veel poleks ma osanud oodata, et Vimesi tegelaskuju mulle nii muljet võib avaldada. Muidugi arvestades seda, et ta oli äärmiselt tark, leidlik, vapper ja viskas vahel ka nalja, mis on põhimõtteliselt nagu minu krüptoniit, siis pole siin midagi nii väga imestada. Ja mind üllatas positiivses mõttes ka see, kui palju tarku ja filosoofilisi ning tsiteeritavaid mõtteid siin leidus.
Igatahes on mul äärmiselt hea meel, et ma selle raamatu läbi lugesin ja selle autori enda jaoks avastasin, sest see oli tõesti kuld.
Punktid: 9/10