MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Amatóx

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Amatóx   17/5/2017, 16:53

Siin ei käi küll kedagi, kuid äkki keegi siiski käib ja leiab aega seda lugeda. Oleksin super tänulik, kui saaks tagasisidet neilt, kes siiski leiavad aega seda lugeda :)

„Will...“ kostus mehe nimi Ane huulilt, kui ta taipas, mis toimus. Hirm ning paanika vohasid temast üle hävitava jõuga. Ta ei tahtnud lahkuda. See ei saanud lõppeda, mitte nii!
„Ma armastan sind,“ sosistas William, pannes õrnalt oma käed neidise põskedele, sundides teda endala silma vaatama. Need erkrohelised silmad, millesse oli neidis kõige esimesena armunud. See mõte muutis Ane silmad vesiseks. „Ära nuta, palun,“ palus mees piinatult. Ane teadis, et too püüab olla tugev, kuid nähes mu pisaraid...
„Ma ei saa,“ vastas Rosane õnnetult.
„See ei ole veel läbi. Ma luban, et see ei ole läbi,“ lubas William kindlal toonil, ent neidis ei suutnud seda uskuda. Nad polnud leidnud viisi ajarattast mööda viilimiseks, mis tähendas, et neid hakkas eraldama julm ja möödapääsmatu aeg, lüües nende vahele sadade aastate seina.


Esimene


Sellest oli möödas kolm aastat. Missiooni, milleks oli minevikku reisimine ja kahe olulise vereliini päästmine ning nende jätku tagamine, oli saatnud edu ja kodu, mida Ane terve oma elu teadnud oli, oli tundmatuseni muutunud. Nende maailma ei varjutanud pimeduse jõud, vaid valitses harmoonia ning rahu. Ainsana jäi seda mäletama Ane, sest teiste jaoks ei ole iial eksisteerinud julma sõda ning pimedust. Vahest soovis seda unustada ka Ane olgugi, et see tähendaks seda, et ta unustab ka mehe, kes oli muutnud ta elu – äratanud temas magavad tunded, mille olemasolust polnud neidis isegi teadlik olnud.

„Taaskord mõtteis ma näen, mileedi,“ kostus nooruki kõrvu tögav hääl. Ta tõstis pilgu aknalt noorele pruunijuukselise mehele, kes nüüd uksepiidale vajunult teda silmitses.
„Ja kaua sina mind jälginud oled?“ muigas Ane ja astus aknast eemale, lähenedes heledast puidust kirjutuslauale.
„Piisavalt kaua, et teada millele mõtled,“ kostis Xander ning lükkas end piidalt lahti. „Sellest on möödas kaua aega. Sa peaksid laskma mälestustel minna,“ lisas ta juurde.
„Ah, selleks sa tulidki siis? Et mulle uuesti sama loengut pidada?“ küsis printsess pead vangutades, ent hoidis pilku kindlalt enda ees.
„Ma ei räägiks seda, kui selleks põhjust poleks, aga sa raiskad oma elu, hoides kinni millestki, mida ei juhtu kunagi.“ See oli karmilt öeldud, kuid tõde see kahjuks olematuks ei teinud.
Ane oli usaldanud Xandrile ning Maribelile, oma lähedasemale sõbrannale, karmi reaalsuse, millega Ane oli pidanud võitlema. Samuti lisandus sinna romantika mineviku kuningaga, kes lubas leida viisi, et nad saaksid taas kokku, ent senini polnud midagi muutunud. Ane oli endiselt omas ajas ning William... oli nüüdseks ammu surnud. Vähemalt üürikutest sai nooruk lugeda tolle elukäiku, nii valus kui see ka polnud.

„Xander…“
„Ma tean,“ ei lasknud noormees Anel öelda sama asja, mida ta alati öelnud oli. „Aga ta läks oma eluga edasi. Ta tegi seda täpselt nii nagu sa tal palusid.“
„Arvad, et ma ei tea seda?“ küsis Ane keerates end nüüd mehe poole. „Ma olin see, kes talle seda ütles! Ma olin see, kes käskis tal hakata mõtlema kui kuningas; kes meenutas talle, et ta elu ei ole tema enda oma! Ma olin see, kes ütles, et tal pole luksust endale elada või mõelda, mis talle parem on, mis talle kallim on.“
„Nüüd on sul aeg iseennast kuulda võtta,“ sõnas Xander tõsisel toonil. „Ka sinu seisus ei võimalda seda luksust, et sa saad mõelda endale ja saata teised kuradile.“
„Ma olen täitnud oma kohuseid!“
„Tõesti? Kus on su abikaasa? Kus on järglased, kes liini edasi viivad peale su surma?“ Need küsimused olid kui pussnoad, lõigates läbi ka luust.
„Sa ei ole keegi, kes võib mulle selliseid asju ette heita!“ läks Ane kaitsesse.
„Ma olen su sõber, kes hoolib sinust,“ tuli noormehe suust koheselt vastus, millele Ane ei suutnud vastu vaielda. Nad olid sõbrad, olgugi et too oli siin kui Ane ihukaitsja.
Enne, kui Ane midagi sellele vastata jõudis kostusid sammud ja siis juba koputus ning ukse.
„Kui te ei soovi publikut, siis ma soovitaksin vaiksemaks võtta,“ lausus Maribel tehes seejärel Ane poole pöördudes kniksu.

„Näed, sellised on õiged kombed,“ ütles Ane Xanderile, kes selle peale vaid silmi pööritas, võtmata Ane kommentaari tõsiselt. Sedasi juhtus, kui olid kellegagi põhimõtteliselt hällist üles kasvanud. Ehk see oligi põhjus, miks Xander suutis koputada Ane südametunnistusele.
„Su vend ootab sind trooniruumis,“ lisas Maribel ja Ane kuulis kuidas Xander naerma hakkas, pannes Ane raskelt ohkama. Ta sõbrad olid liiga mugavateks muutunud tema ümber. Kuninga juures näitasid nad välja aupaklikust.
„Bel, sa ei saa kõnelda sellise familiaarsusega, kui räägid mu vennast,“ ütles Ane.
„Ma vabandan, Tema majesteet ootab Teid trooniruumis, mileedi,“ parandas Bel end, kuid isegi kui toon näitas välja lugupidamist, siis ta muigel suu ja lõbustatud pilk näitasid kõike muud.
„Te kaks olete võimatud,“ raputas Ane pead. „Kas sa tead miks ta mind näha tahab sellisel kella ajal?“ uuris neidis järgmiseks visates kiire pilgu kullaga üle valatud ning kaunite nikerdustega lauakellale.
„Ei, kuid ta tuli mõni hetk tagasi nõupidamiselt, kuhu olid kokku kutsutud kõigi kaheksa perekonna esindajat,“ vastas Maribel.

See oli miski, mis tõmbas nii Ane kui Xanderi tõsiseks. Ane ei teadnud sellest koosolekust midagi, mis ei olnud kuigi suur üllatus, kuid kaheksa perekonna esindaja kohalolek oli. Neid ei kutsutud kunagi sedasi kokku. Seda tehti vaid kordadel, kui valitseja pidi langetama otsuse, mis mõjutas tervet riiki.
„Ära minu otsa vaata, see on uudis ka minule,“ lausus Xander, kui Ane küsiva pilgu talle saatis.
„Ilmselt seepärast, et te räägiksite mulle sellest…“ pomiseses Ane, aga milleks selline salatsemine? Mis küsimustes olid nad kokku kogunenud? Mida olid nad arutanud, peale mida kutsuti kohale Ane- printsess, kellel polnud otseselt mingit asja kuninga tegemistes?
„Hakkame minema. Kuningat ei tasu pikalt ootama jätta,“ sõnas ihukaitsja ja astus Anele lähemale. „Ära muretse, kui meid ähvardaks oht, siis teaksin ma sellest juba,“ lisas noormees lugedes justkui printsessi mõtteid. See oli üks asi, mis Anele muret valmistas.
„Mitte siis, kui Alaric mind muretsemisest säästa tahtis.“
„Ei, ta kohus on informeerida kõiki, kes on trooniga lähedalt seotud ja sina oled trooni pärimise järjekorras teine. Kui meil oleks oht, siis oleksid sa esimeste seas, kes sellest kuuleb, nagu ka mina ja sa tead, et ma ei hoia sinu eest saladusi,“ rääkis Xander, võttes siis Ane käes ja pigistas seda õrnalt.
„Ta informeeriski ja mina olen järgmine,“ lausus Ane, kelle kõhus hakkas keerama. Tal oli halb olla, kuid põgeneda ta ei saanud.

„Hei, kuule, sa ei tea seda. Mine räägi temaga. Ära piina end asjadega, mis ei pruugi olla tegelikud põhjused,“ sekkus nüüd Bel, kes senini vaikivalt neid kuulanud oli.
Ane noogutas raskustundega ja lasi seejärel Xanderil end troonisaali saata. Teekond sinna võttis umbes kümme minutit ja kogu selle aja oli nende vahel vaikus. Ane oli rõõmus, et ta ei pidanud rääkima hetkel. Mõtted painasid teda, kuid mitte ainult teda, vaid ka Xanderit. Miks polnud teda teavitatud sellise tähtsa nõupidamise toimumisest? Kõik kaheksa perekonnapead ühes kohas oli väga riskantne, isegi siis kui neil kestis rahu. Alati leidus kedagi, kes ootas ideaalset võimalust rünnakuks.
Rasked uksed avanesid ning Ane kõndis sirge ja enesekindla hoiakuga saali. „Vabanda, et ootama pidid,“ vabandas Ane venna ees, tehes seejärel kerge kummarduse ning kniksu.
„Pole midagi,“ lausus vend väsinult ja astus õele vastu. Midagi oli valesti, seda oli mehe silmist kohe näha, kui Ane neisse vaatas. „Palun jäta meid,“ saatis kuningas viisaka käsu Xanderile, kes korraks Ane poole vaatas ja seejärel kerge kummarduse tegi ning lahkus, jättes Ane vennaga täiesti üksi.
„Ma kuulsin su nõupidamisest,“ alustas Ane hoides veel muretut tooni. „Kuidas see läks?“
„See läks kergemalt, kui olin oodanud,“ vastas Alaric, ent see ei teinud ta enesetunnet paremaks. See püsis endiselt rõhustatud olekus.

„Ja tänase nõupidamise teema oli?“ uuris Ane edasi, kui mõistis, et vend ei hakka sellest ise rääkima.
„Sina,“ tuli vastus, pannes Aned sammu tagasi tegema.
„Mina?“ küsis printsess segadusse minnes. Mida oli ta nüüd teinud?  „Millises konstekstis olin mina selle koosoleku teemas?“ tahtis Ane teada, kuid ta süda hakkas iga sekundiga rohkem valutama. Kuidas polnud ta sellele varem tulnud? Kui tegemist polnud sõjaga, siis pidi see olema…
„Täna arutasime sinu tulevikku ning võimaliku liidu loomist.“ Ane tundis kuidas värv ta näost haihtus. Muidugi oli ammu teada, et see teema oli tulemas, kuid mitte nii äkitselt. „Ma ei teavitanud sind selles, kuna ma teadsin su reaktsiooni ning ma tean, et su sõbrad, kes peaksid tegelikult suud kinni hoidma, oleksid sulle sellest rääkinud ja sa oleksid hakanud koheselt mind ümber veenma nagu oled sa seda teinud kahel eelmisel korral.“
Selles oli kuningal õigus kuid sellest hooolimata tundis Ane end reedetuna. „Sul polnud õigust selliseid asju arutada ilma minu-“
„Mul on igasugune õigus ja mitte ainult seda, Rosane, see on ka mu kohustus,“ katkestas Alaric karmil toonil. See oli Ane jaoks kummaline, kuna nad polnud vennaga kunagi niivõrd ametlikult rääkinud, kohe kindlasti mitte siis, kui nad kahekesi olid. Vend polnud iial nii karm ja vankumatu olnud. „Anna andeks,“ ohkas kuningas nähes kuidas õe silmad helkima lõid. „Mul pole valikut. Ma sain seda venitada, kuid mitte enam. Su vanus ja seisus ei luba rohkem seda teha,“ püüdis Alaric otsust tüdruku jaoks leevendada, ent seda see ei teinud. Ane süda lõhenes ja pudenes koost.
„Ma olen printsess, kuid ma ei ole see, kes valitseja on. Sina oled see ja sa pole abielus, isegi mitte kihlatud!“ Paratamatult tõusis Ane hääl seda öeldes. See, mis toimus, oli täielik ebaõiglus!
„Ma mõistan su pahameelt…“ alustas kuningas, kuid Ane raputas pead.
„Ei, sa ei mõista,“ sosistas nooruk õnnetult. „Ma ei saa abielluda, Ric. Ma ei taha olla kogu oma elu abielus inimesega, keda ma ei armasta. Ma ei suuda!“
„Sa ei ole esimene ega viimane, kes sedasi abiellub,“ jäi vend aga endale kindlaks. „Sa tead, kuidas süsteem on. Sa oled kasvanud selle järgi.“
’Ei! Ei ole!’ oleks Ane soovinud öelda selle peale, kuid ei teinud seda. Alaric ei teadnud Ane ajas reisimise kohapealt midagi ja nooruk soovis, et see nii ka jääb. Ent see ei muutnud teatud asju. Ane ei kasvanud üles sellises ühiskonnas, kus sundabielud olid levinud. Need olid muidugi olemas, kuid aastaid kestev sõjaline  olukord hajutas piirid. Või tegelikult polnud ju kellegagi isegi võimalik abielluda! Ane ei pidanud muretsema korraldatud abielu pärast.

„Kes on…“ alustas Ane aga sõnad jäid kurku kinni. Ta ei tahtnud teada.
„Lunam ja Topazius. Mõlemas perekonnas on sobiv kanditaat,“ mõistis kuningas õe küsimust.
Topaziuse nime kuulmine pani Ane südame kiiremini põksuma. William oli selle liini kunagine esindaja – kuningas, kes oli minevikus Ane südame röövinud ega andnud seda enam tagasi. Mees, kelle pärast oli Ane võidelnud kolm aastat vennaga, et too ei paneks teda mehele.
„Nii et…?“
„Sul on kaks nädalat aega teha valik nende kahe vahel. Sügisballil pead sa teatama oma väljavalitu.“
„Kaks nädalat? Sa tahad, et ma valin kahe nädalaga välja inimese, kellega ma pean terve oma neetud elu elama?!“ nõudis tüdruk vihastades.
„See on aeg, mille me leppisime koosolekul kokku,“ lausus kuningas kerge noogutusega. „Rosane, see ei olnud minu valik, kuid mu käed on seotud. Ma ei saa mässata ja omatahtmist läbi pressida.“
„Miks ei saa? Sa oled ju kuningas, kurat võtku!“
„Keelekasutus!“ Alaricu toon oli lõikav, pannes Ane vaikima. „See, et ma olen hetkel valitseja, ei tähenda, et ma saan kõike teha. See ei käi sedasi.“
Kibedustundega pidi Ane tõdema, et ta vennal oli õigus. See kogu olukord oli kohutavalt selle moodi, mis Williamiga oli. See vestlus oli peaaegu identne. Williamil oli religioon, millest ta kinni ihkas hoida, mis omakorda takistas abiellumist ja nüüd oli Ane samas punktis. Ta süda kuulus mehele, kes elas minevikus ja ta ei tahtnud sellest lahti lasta. Aga ta pidi. Alaricul oli õigus – see oli ta kohus. Nad kõik olid kohustatud selleks.
„Mõlemad noormehed saabuvad homme õhtuks siia ja viibivad siin kuni ballini,“ lausus kuningas, kuid Ane vaevu kuulis seda enam. Tal polnud mingit vabandust ega põhjust, mida esitada, et seda otsust ümber lükata.

„Mu süda kuulub juba kellelegi,“ teatas Rosane viimaks piinatult, mispeale vend talle kaastundliku ent teadliku pilgu saatis.
„Mida sa arvad miks ma andsin sulle senini aega?“ tuli vastus ja Ane põsele veeres üksik pisar. „Kui ta oleks vastanud su tunnetele, siis oleks ta siin aga teda pole ja sa pead liikuma edasi oma eluga,“ jätkas Alaric astudes siis õe juurde. „Mul on kahju, kuid mu otsus jääb.“
Selle otsuse peale noogutas Ane tuimalt. "Kas see on kõik?" küsis ta järgmiseks.
"Ei, me peame veel mõnest asjast rääkima aga praegu ma arvan, et ma lasen sul minna. Me jõuame sellest ka hiljem rääkida," vastas vend ja ootamata rohkemat keeras neidis kannapealt ümber ning lahkus saalist kiiretel sammudel, mis meenutasid pigem jooksmist, kui kõndimist.
"Rosane?" kuulis Ane oma nime, kuid ta ei peatunud. "Rosane! Mis juhtus?" tahtis Xander teada, kui oli neidisele järgi jõudnud.
"Kas sa teadsid sellest?" küsis tüdruk äkitselt seisma jäädes ning noormehe poole vaadates. Tema toon seda küsides oli süüdistav.
"Teadsin mida?" ei mõistnud Xander küsimust.
"Seda, et kahe nädala pärast pean valima endale kihlatu!" vastas Ane ahastunult. Raske oli hoida hääletooni vaos.
Xanderi silmad seda kuuldes läksid suureks ning kohkunuks. "Ane..."
"Sellepärast sa rääkisidki mulle sellest, eks? Sa püüdsid mind veenda. Sa rääkisid kuid mulle sellel teemal..."
"Mul olid kahtlused aga ma ei teadnud midagi kindlalt," tunnistas Xander lõpuks.
"Noh, nüüd teame siis kindlalt," neelatas tüdruk ning hakkas oma ruumide poole liikuma. "Ära tule mulle järgi," keelas ta sõpra-ihukaitsjat, kes hakkas talle järgi tulema. Ta peatus koheselt, kui Ane sõnu kuulis. Nad võisid sõbrad olla, kuid noormees teenis endiselt Aned ja tema perekonda ning siinkohal pidi Xander säilitama formaalsuse ja kuuletuma.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 905
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Amatóx   31/5/2017, 15:27

Mulle muidugi meeldib. Ja need nimed on huvitavad. Ane eriti :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Herbts
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 202
Asukoht : Tähistaeva all...

PostitaminePealkiri: Re: Amatóx   16/8/2017, 14:46

Nii huvitav ja ainult üks osa senini Sad
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://sidrunisiirup.blogspot.com
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Amatóx   17/8/2017, 23:18

Heia, jah, sorry. Mul oli suhteliselt raske periood, kus ma kaotasin igasuguse motivatsiooni aga päike on piilima hakanud taas ning ma luban, et siia tuleb osi juurde, kui tõesti lugejaid on :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Amatóx   

Tagasi üles Go down
 
Amatóx
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Everleigh looming-
Hüppa: