MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 2017

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: 2017   20/3/2017, 16:05

ÜKS
Tants lohedega. I osa

Autor: George R.R. Martin
Lehekülgi: 607
Kokku: 607
Sisu: Pärast suurt lahingut ripub Seitsme Kuningriigi tulevik juuksekarva otsas. Olukorda pingestavad aina uued ohud kõigist suundadest. Idas valitseb Daenerys Targaryen, Targaryenite Koja viimane järeltulija, oma kolme lohega linna üle, mis on rajatud tolmule ja laipadele. Tal on tuhandeid vaenlasi, ent on ka neid, kes on otsustanud temaga liituda. Sealhulgas need, kellel on kuninganna leidmiseks oma varjatud põhjused. Ka Tyrion Lannister, kelle pea eest on Westeroses suur hulk raha välja käidud, suundub Daeneryse juurde. Tema värsked liitlased sellel rännakul ei pruugi küll olla need, kellena nad näida püüavad, kuid nende lojaalsus kuulub sellele, kelle võimuses on teha lõpp Daeneryse nõudele tõusta Raudtroonile.
Põhja pool kõrgub jääst ja kivist ehitatud mammutmüür, mis on niisama tugev kui selle kaitsjad. Just seal seisab Jon Snow, Öise Vahtkonna 998. ülempealik, vastamisi oma kõige võimsamate vaenlastega. Neid leidub nii vahtkonna sees kui ka müüri taga, jäiste olendite maal.
Kõikjal üle maa süttivad tulised konfliktid. Liitlasi reedetakse ja suurel hulgal lindpriidel ja preestritel, sõdalastel ja soenditel, aadlikel ja orjadel tuleb silmitsi seista pealtnäha ületamatute takistustega. Mõned neist äparduvad, teised aga võidavad. Taoline rahutu aeg, mil saatus põimub poliitikaga, viib paratamatult välja aegade suurima tantsuni.
„Tants lohedega“ on George R. R. Martini eepilise „Jää ja tule laul“ sarja viies osa. „Jää ja tule laulude“ raamatute põhjal on valminud suurejooneline telesari „Troonide mäng“.
Arvamus: Otseloomulikult meeldis mulle see raamat väga, ehk isegi rohkem kui eelmine, sest siin oli valdavalt juttu just minu lemmiktegelastest. Isegi mõned peatükid natuke kõrvalistematest isikutest osutusid tegelikult väga kaasahaaravaks. Muidugi oli ka neid, kellest ma puudust tundsin, nagu näiteks Jaime ja Arya. Aga üldiselt ei saa tegelaste valiku üle nuriseda. Eks alguses oli ikka raske uuesti kõigega harjuda, vahe viimase raamatuga on üsna suureks veninud ja telesari pea natuke segamini ajanud. Ma ei tea, kas viga on minus, aga kohati on mul üsna keeruline Martini kirjutamisstiili sisse elada. Ei saaks just öelda, et ta kirjutaks raskestiloetavalt, aga keskendumist nõuab see rohkem kui näiteks mingi keskmine noorteromaan. Muidugi, kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis võib olla asi hoopis selles, et ma tahan nendest raamatutest ikka viimast võtta, igale väiksemalegi detailile keskendumine on oluline. Aga noh, mida aeg edasi, seda libedamalt kõik läks.
Loo sisse oli mahtunud ka hulgaliselt ootamatuid paljastusi, mis mind väga positiivselt üllatasid, sest telesari on ajas kõvasti edasi liikunud ning vähemalt praeguse hetkeni neis mingeid suuri erinevusi polnudki.
Ja ma lihtsalt tunnen, et ma pean lausa välja ütlema, et hoolimata kõigest meeldib Jorah mulle ikka väga. Temas on midagi nii seksikat.
Nojah, ja muret teeb mulle muidugi veel see, et selles raamatupooles on Martin enda kohta kuidagi ebatavaliselt lahke ja leebe olnud, mis tähendab, et kui ta ükskord järgmise raamatu avalduda suvatseb, siis midagi eriti positiivset sealt vist loota ei maksa.
Aga ega's midagi, nüüd tuleb end uuesti ootamise lainele sättida. Lihtsalt vahemärkusena mainin, et ma ei ütle ühtegi halba sõna tõlke ilmumise kohta. Ma täitsa usun, et raamatu tõlkimine on raske ja aeganõudev töö, kui seda tahta hoolega ja hästi teha. Ning see tõlge on lihtsalt suurepärane, igati originaali vääriline.
Punktid: 9/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   9/4/2017, 18:48

KAKS
Suletud uste taga

Autor: B. A. Paris
Lehekülgi: 272
Kokku: 879
Sisu: Kõik teavad mõnd sellist paari nagu Jack ja Grace. Jack on hea välimusega ja jõukas, Grace sarmikas ja väljapeetud. Tahes-tahtmata hakkavad nad teile meeldima. Te tahaksite Grace´i paremini tundma õppida. Aga see pole lihtne. Sest taipate, et nad ei ole hetkegi lahus. Mõni peab seda kindlasti tõeliseks armastuseks. Teises jälle tekitab küsimusi, miks Grace iial telefonile ei vasta. Ega käi lõunatamas ilma Jackita. Ja miks on ühe toa akende ees trellid. Mõnikord on täiuslik abielu täiuslik vale. „Suletud uste taga“ on Prantsuse-Iiri taustaga B. A. Parise esimene romaan, mida on ilmumisest saadik saatnud suur rahvusvaheline menu - raamatut on tõlgitud juba 33 keelde. B. A. Paris kasvas üles Inglismaal ja kolis seejärel Prantsusmaale. Koos abikaasaga elavad nad endiselt seal ja neil on viis tütart.
Arvamus: See raamat läks kohe väga kiiresti. Peamiselt oli põhjus ilmselt autori üsna lihtsas kirjutamisstiiliis-mis mulle tegelikult eriti ei meeldinud-, kuid ka loo kaasahaaravusel oli kindlasti oma osa.
Ausalt öeldes tekitas see raamat minus ikka päris tugevat vastikust, kui ma oleks padufeminist, poleks ma seda tõenäoliselt üldse lugeda suutnudki. Kusjuures eriti häiris mind just Grace'i rumalus ja naiivsus. Muidugi võis asi olla selles, et mina juba teadsin, mis edasi juhtuma hakkab, kuid juba alguses oli üsna palju selgeid ohumärke. No mina oleksin küll natuke kahtlustav, kui mees, kellega ma pool aastat tagasi kohtusin-ükskõik kui võluva ja täiuslikuna ta ka tundub- juba abielluda tahab ja pulmaööl üldse kuhugi ära kaob. Ma hästi ei tahaks uskuda, et armastus nii pime on. Võib- olla sellepärast jätiski Grace mulle pigem sellise lihtsameelse inimese mulje. Muidugi aitas sellele kaasa ka raamatu üleüldine kirjutamisstiil, mis nagu ma juba ennist mainisin, polnud just kõige intelligentsem.
Aga üleüldiselt mulle selle raamatu idee muidugi meeldis. Selline uus koduvägivalla versioon oli väga loominguline ja tegelikult pani mõtlema, et ka pealtnäha täiuslikul ja kadestamisväärsel perekonnal on sageli tumedmad saladused kui meil endil.
Ja miks mul on selline tunne, et selle raamatu autor on ''Viiekümnest halli varjundist'' üsna tugevat inspiratsiooni saanud? Very Happy
Punktid: 7/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   1/7/2017, 22:52

KOLM
Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused

Autor: Mark Twain
Lehekülgi: 496
Kokku: 1375
Sisu: "Tom Sawyeri seiklused" kirjeldab Mississippi kaldal asuva unise väikelinna St. Petersburgi idülli, mille Tom Sawyer oma sõpradega põhjalikult pea peale pöörab. "Huckleberry Finni seiklusi" peetakse esimeseks tõeliseks Ameerika romaaniks ja Mark Twaini parimaks kirjatööks. Ernest Hemingway ütles omal ajal: "Enne seda raamatut polnud midagi. Midagi nii head pole ka pärast seda nähtud."
Arvamus: Jälle üks klassika, mis mul lapsepõlves lugemata jäi. Eks see ikka selline pisut naiivne ja lihtne oli, aga kuna oma olemuselt on tegu ikkagi lasteraamatuga, siis midagi muud ei tasunudki oodata. Kusjuures muidugi õnnestus mul selle sisu Oliver Twisti omaga segi ajada, nii et ma olin päris segaduses, kui tuli välja, et Tom ei elanudki orbudekodus Very Happy. Aga seda põnevam oli muidugi lugeda. Tom oli ikka üks igati vahva poiss, kohati küll natuke krutskeid täis, kuid kindlasti mitte paha inimene. Kusjuures mind tegelikult üllatas, et ta oli võrreldes Huckiga isegi vapram ja pealehakkajam. Mina oleksin pakkunud, et selliste omadustega on pigem poiss, kes on sisuliselt kogu oma elu üksipäini elanud ja hakkama saanud.
Mis puutub Huckleberry Finni osasse, siis see oli kuidagi...täiskasvanulikum. Et kui Tomi seiklusi oli lihtsalt põnev ja kohati ka naljakas lugeda, siis see tõi ''mängu'' ikkagi ka tõsisemaid teemasi, nagu näiteks moraali. Alustades sulide aitamisest ja lõpetades rassismiga. See viimane on tegelikult täiesti omaette teema ning kindlasti üks põhjuseid, miks ma arvan, et see teos oli oma ajast ees. Muidugi hakati Põhja osariikides sellel ajal juba tasapisi mõistma, et orjapidamine on vale, kuid suhtumine mustanahalistesse ei olnud kindlasti mitte hea. Ma ei julge küll öelda, et Hucki arvamus nendest kajastas ka autori oma, kuid oli nii positiivne, et hoolimata eelarvamustest, mis olid talle ikka üsna sügavalt sisse ''tambitud'', suutis ta siiski näha inimese nahavärvist mööda, et Jim oli siiski väga väga hea inimene ja vääris igati päästmist.
Nagu ma juba mainisin, oli tegemist vahva lugemisega. Hucki plaanid olid väga geniaalsed ja huvitavad. Põnevus oli ka kogu aeg üleval, sest ma tegelikult eriti ei osanud oodata, mis täpsemalt juhtub ning seetõttu oli see lõpupoole olnud pööre minu jaoks üsna ootamatu, kuid samas ka väga rõõmustav.
Punktid: 8/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   21/7/2017, 00:19

NELI
Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat

Autor: Indrek Hargla
Lehekülgi: 558
Kokku: 1933
Sisu: „Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat“ on kuues raamat Indrek Hargla ajalooliste kriminaalromaanide tsüklis, kus kuritegusid lahendab Tallinna apteeker Melchior Wakenstede.
Romaani sündmused toimuvad Issanda aastal 1433, kui äsja on tööd alustanud esimene linnakool ja Tallinnat on tabanud ränk tulekahju. Apteeker Melchior ootab kannatamatult sõnumeid pojalt, kes Lübeckis ametit õpib, aga ta saab temalt üpris kummalise läkituse. Poeg kirjutab, et Tallinnasse on tulnud mees, keda hüütakse Gotlandi kuradiks ja kes võib ohustada Melchiori elu. Kes ta on, miks ta Melchiori vihkab või mida ta Tallinnas teeb, seda poeg ei tea. Samal ajal palub surev kaupmees Duseborgh Melchioril lahendada ühe vana veretöö saladus. Duseborgh oli aidanud kedagi tappa ja ta vannutab oma surivoodil Melchiori, et too aitaks õiglusel võidule pääseda, aga nii, et süütud ei kannataks. Ainsaks vihjeks on surija kummalised viimased sõnad ja kuus hõbedast sõlge. Ja vaevalt jõuab Melchior välja uurida, kust need sõled pärit on, kui vanade pattude viirastused varjusurmast ärkavad. Kurjus ründab uuesti. Üsna pea veendub Melchior, et Gotlandi kurat on tõesti Tallinnas ja on oma järgmiseks ohvriks valinud Melchiori enda.
Romaani teine tegevusliin toimub Lübeckis, kus Melchiori pojast on saamas salamõrtsukate vennaskonna liige, ta võitleb oma armastuse eest ja jahib suguvõsa needuse saladust.
Arvamus: Oh, ma ei teagi, millest alustada. Iseenesest oli kogu lugu põnev ja kaasahaarav nagu ikka. Eks see sari näitab minu meelest suurepäraselt, kui palju vaeva on autor kirjutamisega näinud. Kõik need teadmised ajaloost, usust, arstiteadusest, apteekrikunstist jne. Pluss veel täiesti huvitav ja hea mõrvamüsteerium ning tegelased, kellele kaasa elada. Ma kujutan ette, et see on ikka meeletu töö, eriti arvestades seda, et kogu seal leiduv informatsioon on ilmselt üsna tõetruu.
Kui nüüd miinustest rääkida, siis oli see raamat halvem kui eelmine. Lõpplahendus ei olnud ¹okeeriv, pigem oli see üsna läbinähtav, eriti, mis puutub süüdlastesse. Samuti oli kuidagi ...ebameeldiv ja kurb lugeda, kuidas Melchior aina kehvemaks ja ta mõistus aina töntsimaks jääb. Muidugi ma saan aru, et see on täiesti loomulik asjade käik, aga kuna mul on absoluutne nõrkus geeniuste ja üliintelligentsete tegelaste suhtes -kes Melchior kahtlemata kunagi ka oli- oli seda kuidagi eriti halb taluda.
Ja mis puutub nooremasse Melchiorisse, siis tema liin mind endiselt eriti ei huvita. See on küll täiesti loetav, aga ma ei tea, tema tegelaskujus pole minu jaoks midagi eriti paeluvat.
See arvamus jäi kuidagi nii negatiivselt kõlama, aga eks nii juba kord on, et midagi laita on alati lihtsam kui kiita.  Laughing Ei, aga tegelikult- kui kõik see kõrvale jätta, oli tegemist siiski väga hea raamatuga.
Punktid 7/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   24/7/2017, 22:45

VIIS
Shatter Me

Autor: Tahereh Mafi
Lehekülgi: 356
Kokku: 2289
Sisu: The last time she did, it was an accident, but The Reestablishment locked her up for murder. No one knows why Juliette’s touch is fatal. As long as she doesn’t hurt anyone else, no one really cares. The world is too busy crumbling to pieces to pay attention to a 17-year-old girl. Diseases are destroying the population, food is hard to find, birds don’t fly anymore, and the clouds are the wrong color.
The Reestablishment said their way was the only way to fix things, so they threw Juliette in a cell. Now so many people are dead that the survivors are whispering war– and The Reestablishment has changed its mind. Maybe Juliette is more than a tortured soul stuffed into a poisonous body. Maybe she’s exactly what they need right now.
Arvamus: Kui mul vahe peal lugemiseks eriti aega polnud, avastasin enda jaoks raamatu-youtuberid ning sealt jäi mulle silma just seesama raamat. Idee tundus põnev olevat ning lisaks olevat seal ka üks meestegelane, kellesse kõik armusid ja sellest huvi tekkimiseks täiesti piisas.
Siit tuleb nüüd järeldus, mille ma oleksin pidanud juba ammu tegema: minu puhul tuleb raamatutesse ''sukelduda'' nii, et ma tean nende kohta võimalikult vähe, et mul poleks absoluutselt mitte mingisuguseid ootusi. Sest muidu ma lihtsalt pettun. Kohe väga tugevalt pettun.
Muidugi oli tegemist düstoopiaromaaniga. Muidugi valitses mingi uus kahtlane ja karm kord, mis meenutas mulle millegipärast natuke Orwelli teost ''1984''. No ja otseloomulikult oli ka siin raamatus armukolmnurk.
Mis puutub tegelastesse, siis nendes polnud mitte midagi uut. Absoluutselt igat tegelast olen ma vähemalt kümnes eri raamatus kohanud. Ja lisaks tundus mulle, et neis polnud nagu ühte kindlat omadust välja arendatud. Või oli neil kõigil lihtsalt lõhestunud isiksuse sündroom. Juliette polnud mitte mingit moodi meeldejääv, kui välja arvata see, et tal oli surmav puudutus. Ja Adam..Lisaks sellele, et ta oli nii tavaline ja tüüpiline, tekitas ta minus kuidagi...kahtlase tunde. Ma ei tea, kuidas või miks, aga temaga oleks nagu midagi mäda, aga see võib olla ka puhas minu ettekujutus. No ja mis puutub Warnerisse, siis nendest tegelastest oli ta kindlasti kõige õnnestunum, tema oli ainus, kes suutis minus natukenegi huvi tekitada.
Kirjutamine mulle ka eriti  ei meeldinud, kõik läks kuidagi liiga kiiresti, kirjeldustele oli üsna vähe rõhku pandud. Ajapikku harjusin ma sellega aga enam-vähem ära. Millegipärast meenutas see mulle kohati ''Kaklusklubi''.
Kli¹eesid oli kohutavalt palju, samuti ka võltse, imalaid, romantikast nõretavaid stseene, mida oli kohati lausa piinlik lugeda.
Kuid hoolimata kõigest oli raamat siiski piisavalt kaasahaarav, et ma tahaksin ka järgmisi osi lugeda. Eks üsna suur osa on siin siiski ainuüksi Warneril, kui tõele au anda.
Ning üks hea asi sellist tüüpi raamatute juures, kus peategelane on natuke ''teistmoodi'', mida ma varem vist maininud pole, on see, et see paneb meid mõtlema. Aktsepteerima. Hoolima. Nägema ''hirmutavast'' või imelikust pealispinnast sügavamale. Sest vähemalt mina mõtlesin lugemise ajal küll, et kui mina Juliette klassiõde oleksin, ei hoiaks ma temast niimoodi eemale.
Oh, miks ma ei võinud selle sarja neli aastat tagasi avastada?
Punktid: 6/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   28/7/2017, 23:37

KUUS
451° Farenheiti

Lehekülgi: 143
Kokku: 2432
Sisu: Süsteem oli lihtne ja kõigile mõistetav. Raamatud tuli põletada. Koos majadega, kus neid peideti. Guy Montag oli tuletõrjuja juba kümme aastat ega olnud kunagi kahelnud südaöiste pogrommide vajalikkuses. Ta oli nautinud vaatepilti, kuidas paber leekides hävib. Ta ei kahelnud milleski, kuni kohtus 17-aastase tüdrukuga, kes rääkis kaugest minevikust, kus keegi veel midagi ei kartnud. Siis kohtus mees professoriga, kes rääkis talle tulevikust, kus inimesed võivad ise mõelda. Äkki mõistis Guy Montag, mida on tarvis teha.
Arvamus: Peaaegu alati, kui ma selliseid natuke ..intelligentsemaid raamatuid loen, on mul mingi seletamatu hirm, et äkki ma ei mõista kõike, mis autor on öelda tahtnud ja sellest tulenevalt loen ma neid alati kuidagi kramplikumalt, et jumala eest midagi kaduma ei läheks. Ja nii ma teen selle  enda jaoks paratamatult raskemaks.
Aga muidu kui see minu kiiks kõrvale jätta, siis oli täiesti nauditav ja hea lugemine. Näiteks väga huvitav oligi see, et tuletõrjujate töö oli tule kustutamise asemel hoopis raamatuid ja neid varjanud maju põletada.
Iseenesest polnud sisus minu jaoks midagi enneolematut, sest seda düstoopiat olen ma ikka kõriauguni saanud. Millegipärast meenutas ka see raamat mulle Orwelli ''1984''- ja ning tõsi, mõningaid sarnasusi võib neil märgata küll, alustades kasvõi sellest, et nende düstoopiaromaanide hulgas, mis mina lugenud olen, moodustavad nad täiesti eraldi rühma. Ning kindlasti oli sellel oma osa selles, miks ''451 Farenheiti'' mulle meeldis. Mis puutub aga loo ja peategelase arengusse, oli see kõik väga loogiline, ehk isegi ettearvatav.
Ma ütleks, et see teos oli nagu ood raamatutele- olgugi, et sisukirjeldusest seda kohe järeldada ei saanud, tuletas see lugejatele meelde, kui kasulikud ja kui hädavajalikud nad normaalse elu elamiseks on.
Punktid: 8/10


Viimati muutis seda MyMystery (30/7/2017, 21:30). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   30/7/2017, 21:28

SEITSE
Unravel Me

Autor: Tahereh Mafi
Lehekülgi: 482
Kokku: 2914
Sisu: The New York Times bestselling sequel to the groundbreaking dystopian novel Shatter Me! Kami Garcia, coauthor of the #1 New York Times bestselling Beautiful Creatures series, says Unravel Me is "dangerous, sexy, romantic, and intense. I dare you to stop reading."
Juliette is still haunted by her deadly touch. But now that she has teamed up with other rebels with powers of their own, she´ll be able to fight back against The Reestablishment to save her broken world. With the help of these new allies, she´ll also finally learn the secret behind Adam´s—and Warner´s—immunity to her killer skin.
Arvamus: Olgugi, et ka selles raamatus oli vähemalt mitukümmend asja, mis mind häirisid, on see võrreldes esimese osaga üsna suur edasiminek, eriti just tegelaste osas. Kõige suurema arengu tegi Kenji, kes alguses oli lihtsalt üks mõttetu, üleliia lõbus ning labaseid ja kohatuid nalju tegev tegelane- keda leidub absoluutselt igas raamatus- kuid siin oli ta juba palju mõistlikum, täiskasvanulikum ja üldse elutargem. Juliette arenes selles suhtes, et mul hakkas temast paar korda isegi kahju, kuigi enamasti ajas ta oma ülereageerimise ja mõtlematu, emotsioonidest juhitud käitumisega mind lihtsalt närvi. Warner oli huvitav ja äge nagu ikka, kuigi ega temas nüüd midagi jahmatavalt uut pole. Aga mulle meeldivadki sellised karmid, targad, vääritimõistetud tegelased. Ainus taandareneja oli Adam, kes muutus veel haledamaks, kuigi ma eriti ei uskunud, et see üldse veel võimalik saab olla.
Ja mis puutub kirjutamisstiili, siis kui esimeses raamatus tundus see mulle huvitav ja omapärane, siis nüüd oli liiga luuleline, liiga metafoore täis tuubitud. Üldse olid kõik tegelased -eesotsas muidugi Juliette'ga- liiga melodramaatiliselt ülereageerivad, nii et kohati ajas lausa naerma. Lisaks oli kogu raamat enamasti ka nii ettearvatav, et valus hakkas.
Kui nüüd heade külgede juurde minna, siis ma ausalt ei mäleta, millal ma viimati lugesin raamatut, mis oli nii põnev, et seda oli peaaegu võimatu käest panna. Autor oskas hästi pinget kerida. Olgugi, et mitmed asjad selle sarja juures vajaksid natuke kõpitsemist, on see väga hea märk, ning vähemalt praegu võin ma öelda, et ei kahetse, et selle sarja ette võtsin.
Punktid: 8/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   7/8/2017, 20:59

KAHEKSA
Võõramaalane. I raamat

Autor: Diana Gabaldon
Lehekülgi: 446
Kokku: 3360
Sisu: Aasta 1945. Briti armees õena teeninud Claire Randall on teenistusest vabanenud ja veedab oma abikaasaga - kellest sõda ta pikaks ajaks lahutas - romantiliste ©oti mägede vahel teisi mesinädalaid. Paraku satub Claire pahaaimamatult üht iidset, Stonehenge´i-taolist kiviringi uudistades tagasi minevikku. Ühtäkki on ta kistud intriigide, röövkäikude ja klannivaenuste keerisesse aastal... 1743. Ja mitte ainult seda. Peagi on kaheks kistud ka tema süda - kahe täiesti erineva mehe vahel, keda lahutab kakssada aastat. Diana Gabaldon on sündinud 1952. aastal Ameerikas Arizona osariigis. Isa poolt inglise-ameerika, ema poolt mehhiko ameerika päritolu Diana õppis zooloogiat, merebioloogiat ja ökoloogiat. Temast sai teadlane ja Arizona Ülikooli õppejõud. Kuid 1988. aastal otsustas ta puhtalt huvist, "kuidas see käib", kirjutada romaani
Arvamus: Ka selle raamatu avastasin tänu raamatu-youtuberitele. Nagu arvata oli, nautisin väga, kohutavalt põnev oli, eriti siis, kui Jaime välja ilmus.  Very Happy  Tema karakter on kuidagi nii lahe ja teistsugune-selline pisut tahumatu ja karm, kuid samas ka kuidagi muretu. Ja see kõik tegi ta nii neetult seksikaks. Ka teised tegelased olid muidugi üsna hästi õnnestunud.
Veel meeldis mulle see, et kogu raamat oli kuidagi nii humoorikalt kirjutatud, et ma avastasin ennast üsna tihti lugemise ajal naeratamast, naerda sain muidugi ka päris korralikult. Ma ei teagi, kas autor oligi niimoodi plaaninud, aga minu silmis tõstis see selle raamatu väärtust veel kõrgemale.
Mind millegipärast häirib, et ma ei suuda selle raamatu ¾anrit määratleda. Ma ei ütleks, et ta päris ajalooromaaniks küündib, selleks on seal liiga palju sellise ''naisteka'' elemente. Samas ei suudaks ma seda ka ''naistekaks'' nimetada, sest selleks meeldis raamat mulle liiga palju. Ja kui sellest veel telesari tehti, siis peaks see ju ikkagi midagi enamat olema? Pealegi ma ei usu, et Lauri Vahtre nii madalale langeks, et selliseid raamatuid tõlgib.  Laughing
Nii väga tahaks juba järgmist osa lugeda.
Punktid: 9/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   11/8/2017, 21:11

ÜHEKSA
Ignite Me

Autor: Tahereh Mafi
Lehekülgi: 410
Kokku: 3770
Sisu: The heart-stopping conclusion to the New York Times bestselling Shatter Me series, which Ransom Riggs, author of Miss Peregrine's Home for Peculiar Children and Hollow City, called "a thrilling, high-stakes saga of self-discovery and forbidden love."
With Omega Point destroyed, Juliette doesn't know if the rebels, her friends, or even Adam are alive. But that won't keep her from trying to take down The Reestablishment once and for all. Now she must rely on Warner, the handsome commander of Sector 45. The one person she never thought she could trust. The same person who saved her life. He promises to help Juliette master her powers and save their dying world . . . but that's not all he wants with her.
Arvamus: Alguses polnud see raamat üldse nii halb, nagu ma olin kartnud. Oli isegi paar sündmust, mis tulid mulle positiivse üllatusena. Warner oli nii lahe ja mulle ausalt korraks tundus, et ma võin temasse isegi ära armuda. Aga siis hakkas see kemplemine, nutt ja hala pihta, et kuidas ta ikka ei suuda muutuda ning Juliette ei tohi temaga liiga sõbralikult käituda, sest see lihtsalt murraks tema vaese südame. Ja mida edasi raamat läks, seda vastikult tundelisemaks ta läks. Ilma ilustamata- kolmveerandi sellest raamatust moodustasid suhted-küll Juliette ja Keni, Juliette ja Adami, Juliette ja Warneri, Adami ja kõigi teiste jne vahelised. Kusjuures kõik oli lihtsalt üks mõttetult ülepaisutatud draama. Täiesti ausalt. Sellist düstoopia-triloogia viimast raamatut pole ma varem näinud ja ma ei teagi, kas see on hea või halb. Muidugi ega ma ei viitsiks ka eriti lugeda lehekülgede kaupa mingist märulist ja võitlusest, aga noh vaevalt neljakümnest leheküljest üsna olulise probleemi lahendamiseks jääb pisut väheseks, või mis?
Ja kuna ma ei taha negatiivsel toonil lõpetada, mainin ära, et kõige parem asi selle raamatu juures oli kahtlemata Juliette areng. Võrreldes esimese raamatuga oli see hiiglaslik, kuid samas täiesti põhjendatud ja loogiline. Ta hakkas mulle isegi meeldima, kuigi mul on enamasti tegelaste suhtes üsna kõrged standardid. Very Happy
Punktid: 7/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   19/8/2017, 00:08

KÜMME
The Gentleman's Guide to Vice and Virtue

Autor: Mackenzi Lee
Lehekülgi: 512
Kokku: 4282
Sisu: A hilarious and swashbuckling teen historical fiction novel, named one of summer's 20 must-read books by Entertainment Weekly! A New York Times bestseller! A young bisexual British lord embarks on an unforgettable Grand Tour of Europe with his best friend/secret crush. An 18th-century romantic adventure for the modern age written by This Monstrous Thing author Mackenzi Lee-Simon vs. the Homo Sapiens Agenda meets the 1700s.Henry "Monty" Montague doesn't care that his roguish passions are far from suitable for the gentleman he was born to be. But as Monty embarks on his grand tour of Europe, his quests for pleasure and vice are in danger of coming to an end. Not only does his father expect him to take over the family's estate upon his return, but Monty is also nursing an impossible crush on his best friend and traveling companion, Percy.So Monty vows to make this yearlong escapade one last hedonistic hurrah and flirt with Percy from Paris to Rome. But when one of Monty's reckless decisions turns their trip abroad into a harrowing manhunt, it calls into question everything he knows, including his relationship with the boy he adores.Witty, dazzling, and intriguing at every turn, The Gentleman's Guide to Vice and Virtue is an irresistible romp that explores the undeniably fine lines between friendship and love.5 starred reviews and #1 pick on the summer 2017 Kids' Indie Next List!
Arvamus: Üllataval kombel pole minu kätte sattunud kuigi palju raamatuid, mis kujutavad samasoolisi paare-eriti selliseid, mille tegevus leiab aset mitu sajandit tagasi ning kus homoseksuaalsus on taunitavam- ja kuna see teema on minu jaoks üsna intrigeeriv, otsustasingi selle läbi lugeda. Tegelikult kõlan ma endale seda tunnistades natuke halva inimesena, ehk sellepärast, et see, mis on minu jaoks lihtsalt põnev ja huvitav lugemine, on mõne teise reaalne mure. Aga mulle lihtsalt meeldivad raamatud, kus kahe inimese armastust takistavad mingid tõelised probleemid, mitte välja mõeldud, mõttetu ja tegelikult üsna kergesti välditav pläga.
Aga nüüd raamatu juurde- mul oli kuidagi raske sisse elada. Millegipärast häiris mind see, et Montyl olid juba algusest peale Percy vastu tunded. Lisaks oli raamatus nii mõnigi selline sõna, mille tähendust ma ei teadnud (juba pealkirja pidin osaliselt sõnaraamatu abiga ära tõlkima). Õnneks pikapeale harjusin ära. Üldiselt läks kogu raamat kuidagi väga kiiresti, pidevalt toimus midagi. Ja väga palju oli toredaid tegelasi, eriti Felicity.  Kusjuures Monty meenutas mulle jubedalt Dorian Grayd.
Mis puutub Percy ja Monty suhtesse, siis lugedes arvasin, et mina oleks nii mõndagi nende vahel toimuvat pisut teistmoodi eelistanud, kuid nüüd tagantjärele mõeldes, olen ma tegelikult väga rahul. Kõik oli lihtne ja loogiline ning mis kõige tähtsam-mitte üleliia romantilisusest ja imalusest nõretav.
Ja mulle meeldis tohutult veel see, et autor oli raamatu lõppu lisanud ka väikese nupukese, kus kirjutas, kuidas kõik sisus puudutatu tol ajal päriselt oli. Mul oli juba varem selline tunne, et kaheksateiskümnendal sajandil oli meeste vaheline sõprus natuke romantilisem kui praegu- ja seda peeti normaalseks- ning hea oli sellele kinnitust saada.
Punktid: 9/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   22/8/2017, 20:40

ÜKSTEIST
Roheliste Viilkatuste Anne

Autor: Lucy Maud Montgomery
Lehekülgi: 391
Kokku: 4673
Sisu: Kui õde-venda Marilla ja Matthew Cuthbert otsustavad võtta vaeslaste varjupaigast endale talutöödele abiks poisi, pole neil aimugi, kuidas kogemata kombel Rohelistesse Viilkatustesse saadetud punapäine tüdrukunääps nende elu pea peale pöörab.
Romantiline lugu tundlikust ja kärme keelega Anne Shirleyst, kelle päikeseline loomus ja äärmiselt elav kujutlusvõime toovad talle niihästi hulganisti sõpru kui ka paksu pahandust.
Raamatu järgi on tehtud näidend ja muusikal, vändatud film ja teleseriaal ning multifilm.
Arvamus: Veel üks klassika, mis mul lapsepõlves lugemata jäi. Kuidagi hästi armas ja südamlik raamat oli, kohe nii südamlik, et mul oleks paaris kohas äärepealt pisar silma tulnud.
Üleüldiselt läbiski see raamat kuidagi huvitava transformatsiooni, alguses oli kõik kuidagi nii hea ja lihtne- lihtsalt loe ja naudi ning imesta Anne piiramatut fantaasiat, aga lõpu poole, kui Marilla ja Matthew hakkasid kehvemaks jääma ja Anne kasvas suuremaks, omandas see vähemalt minu jaoks kuidagi negatiivse maigu. Isegi kui lõpp oli enam-vähem õnnelik, ei suutnud mina seda halba tunnet endalt enam maha raputada. Ehk sellepärast, et mitte kunagi hiljem ei saa meie elus olema enam nii kerget ja lõbusat aega nagu seda on lapsepõlv?
Sellist inimest nagu Anne oleks päris põnev päriselus ka tunda, aga nagu ma olen juba aru saanud, siis neid kõige vahvamaid, erilisemaid ja meeldejäävamaid tegelasi pole lihtsalt olemas. Eks ilmselt sellepärast nad nii vahvad, erilised ja meeldejäävad ongi.
Ja kirjeldused...need olid lihtsalt hunnitud. Juba ainuüksi nende pärast tahaksin ma nüüd väga Prints Edwardi saarele minna.
Ma olen väga õnnelik, et kas selle raamatu lõpus oli tõlkija märkus. Sest vastasel juhul poleks ma osanud arvatagi, et Anne'i lugu jätkub veel seitsmes raamatus.
Punktid: 8/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   28/8/2017, 20:34

KAKSTEIST
I'll give you the sun

Autor: Jandy Nelson
Lehekülgi: 431
Kokku: 5104
Sisu: A story of first love, family, loss, and betrayal told from different points in time, and in separate voices, by artists Jude and her twin brother Noah. Jude and her twin brother, Noah, are incredibly close. At thirteen, isolated Noah draws constantly and is falling in love with the charismatic boy next door, while daredevil Jude cliff-dives and wears red-red lipstick and does the talking for both of them. But three years later, Jude and Noah are barely speaking. Something has happened to wreck the twins in different and dramatic ways ... until Jude meets a cocky, broken, beautiful boy, as well as someone else--an even more unpredictable new force in her life. The early years are Noah's story to tell. The later years are Jude's. What the twins don't realize is that they each have only half the story, and if they could just find their way back to one another, they'd have a chance to remake their world.
Arvamus: Alguses suhtusin sellesse raamatusse üsna üleolevalt, et ah, jälle mingi tüüpiline, naiivne ja mõttetu noorteromaan, mis on küll põnev ja kaasahaarav lugemine, aga sellega ka asi piirdub. Mul oli õigus..ja ei olnud ka.
Jude oli selline tüüpiline peategelane, kes on palju kanantanud ning seetõttu õnnetu, katki ja üksik, aga samas see ebausk ja aeg-ajalt esinev mõttetu lobisemine tegid ta kuidagi eriliseks. Samamoodi Oscar oli no nii tüüpiline paha poiss, kui üldse olla saab, tegi selliseid sarkastilisi vahemärkusi, kandis nahktagi, sõitis mootorrataga, nõjatus seinade vastu jne, kuid siiski oli temas midagi, mis tegi teda teistest kuidagi erilisemaks. Ka Noahis polnud eriti midagi uut, aga samas ta joonistas pidevalt oma peas pilte ja see oli lihtsalt nii lahe.
Ainsad asjad, mis mind konkreetselt häirisid olid need tobedad metafoorid. Varem ma poleks neid ehk eriti tähele pannudki, aga peale Shatter Me triloogia lugemist on need mulle nagu pinnuks silmas.
Väga hea lugu oli, palju parem, kui ma oleks osanud arvata. See puudutas mind, kuigi ma ei tundnud mingi tegelase ega ka situatsiooniga erilist seotust. See pani mind üsna ohtralt pisaraid valama, kuid otseselt midagi kohutavalt traagilist seal ei juhtunud. See polnud midagi nii erilist, kuid peale lõpetamist tekkis mul kohe tahtmine seda uuesti lugema hakata. Ühesõnaga, ma ausalt ei tea, miks osa raamatuid niimoodi südamesse poevad, aga sellel siin on seal alatiseks kindel koht olemas.
Punktid: 10/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   31/8/2017, 21:28

KOLMTEIST
Kuu kroonikad 1: Cinder

Autor: Marissa Meyer
Lehekülgi: 398
Kokku: 5502
Sisu: Keelatud tunded. Surmav katk. Maa saatus on üheainsa tüdruku kätes...
Cinder on Uus-Pekingi parim mehaanik ja ühtlasi küborg. Kasuema häbistab teda igal võimalusel ja süüdistab teda kasuõe ootamatus haiguses. Kui tema elu põimub aga ootamatult võluva prints Kai omaga, kistakse ta sündmuste keerisesse, kus tuleb ühtviisi tegeleda kurja kuninganna nurjatute plaanide ja omaenda mäslevate tunnetega.
Cinder peab valima kohuse ja vabaduse, ustavuse ja reetmise vahel. Maa tuleviku kaitsmiseks peab ta paljastama oma mineviku sügavaimadki saladused.
See pole säärane muinasjutt, millist teie armas vanaema jutustas. Ometi ei unusta te seda iialgi.
„Kuukroonikad“ on Marissa Meyeri viiest raamatust koosnev sari, kus uue futuristliku võtme saavad tuntud muinasjutud Tuhkatriinust, Punamütsikesest, Rapuntslist ja Lumivalgekesest.
Arvamus: Kuna ma olen selle raamatu kohta üsna palju positiivset kuulnud, mõtlesin, et võiksin selle ka ise üle lugeda. See mõte kestis täpselt nii kaua, kuni selle sisututvustust nägin. Alamast klassist tüdruk ja rikas prints- kõlab tuttavalt, eks? Ometi sattus see ikkagi minu kätte ja miks mitte siis võimalust kasutada?
Mu ootused olid mõistagi üsna madalad ja see raamat vastas neile igati. Oli küll üsna huvitav ja lihtne lugemine, kuid kohe kindlasti midagi enamat. Mitte üheski tegelases polnud midagi erilist ega silmapaistvat, millest oli muidugi kahju, sest nagu mina olen aru saanud, siis kasvõi üks hästiõnnestunud tegelane annab sarjale kohutavalt palju juurde.
Mis puutub sisusse, siis kõik oli väga ettearvatav, ilmselt sellepärast, et ma olen nii paljusid sarnase pöördega lugusid lugenud.
Muidugi iseenesest see klassikalistest muinasjuttudest eeskuju võtmine ja nende adapteerimine uue maailmaga on täiesti põnev idee, aga paraku oli selles raamatus nii palju tüüpilise düstoopia-noorteromaani elemente, et need varjutasid selle üsna täielikult.
Punktid: 5/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   14/9/2017, 20:57

NELITEIST
Carry On

Autor: Rainbow Rowell
Lehekülgi: 522
Kokku: 6024
Sisu: Simon Snow just wants to relax and savour his last year at the Watford School of Magicks, but no one will let him. His girlfriend broke up with him, his best friend is a pest and his mentor keeps trying to hide him away in the mountains where maybe he'll be safe. Simon can't even enjoy the fact that his room-mate and longtime nemesis is missing, because he can't stop worrying about the evil git. Plus there are ghosts. And vampires. And actual evil things trying to shut Simon down. When you're the most powerful magician the world has ever known, you never get to relax and savour anything. Based on the characters Simon and Baz who featured in Rainbow Rowell's bestselling Fangirl, Carry On is a ghost story, a love story, a mystery and a melodrama. It has just as much kissing and talking as you'd expect from a Rainbow Rowell story - but far, far more monsters.
Arvamus: Olgugi, et ma teadsin suurepäraselt, et tegu on millegi fanfictioni sarnasega, häirisid mind need liigsed sarnasused ,,Harry Potteriga'' kohutavalt. Arvan, et oleksin talunud rohkem seda, kui tegu oleks olnud ,,Harry Potterist'' pärit tegelastega või tegevus oleks vähemalt Sigatüükaski toimunud. Sest antud juhul oli nagu tegu fanfictioniga ja ei olnud ka- ja see ajas mu nii segadusse.
Simoni ja Bazi suhe- mis oli peamine põhjus, miks ma selle raamatu kätte võtsin- tundus kuidagi... ebausutav. Ma poleks ilmselt arugi saanud, et neil üksteise vastu natuke õrnemad tunded on, kui nad poleks seda ise üsna otse öelnud. Tõsi, Simonil oli raamatu alguses küll mingi veider kinnisidee Bazi suhtes, aga ausalt öeldes otseselt armastusega ma seda seostada poleks küll osanud. No ja lisaks liiga kiiresti läks see vihavaenlastest poiss-sõpradeks teema.
Ja üleüldse ei tekkinud mul Simoni vastu erilist sümpaatiat. On kindel tarkuse piir, millest peategelane peab üle olema, et ta mulle meeldiks- Simonil jäi sellest aga üsna palju puudu.
Kui see kõik aga kõrvale jätta, oli siiski tegemist üsna hea raamatuga. Kirjutatud oli see hästi, lugu kulges hoogsalt ja põnevalt ning olgugi, et autor polnud ilmselgelt üritanud neid tüüpilisi ja kulunud raamatute kli¹eesid natukenegi vähendada, leidus seal isegi paar (minu jaoks) uut elementi.
Punktid: 7/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   4/10/2017, 23:10

VIISTEIST

Autor: Rainbow Rowell
Lehekülgi: 474
Kokku: 6498
Sisu: Cath and Wren are identical twins, and until recently they did absolutely everything together. Now they're off to university and Wren's decided she doesn't want to be one half of a pair any more - she wants to dance, meet boys, go to parties and let loose. It's not so easy for Cath. She's horribly shy and has always buried herself in the fan fiction she writes, where she always knows exactly what to say and can write a romance far more intense than anything she's experienced in real life.
Without Wren, Cath is completely on her own and totally outside her comfort zone. She's got a surly room-mate with a charming, always-around boyfriend, a fiction-writing professor who thinks fan fiction is the end of the civilized world, a handsome classmate who only wants to talk about words . . . And she can't stop worrying about her dad, who's loving and fragile and has never really been alone.
Now Cath has to decide whether she's ready to open her heart to new people and new experiences, and she's realizing that there's more to learn about love than she ever thought possible . . .
Arvamus: Sõnal fangirl on minu jaoks alati kuidagi negatiivne alatoon olnud. Paratamatult kerkib mulle silme ette mingi 12-aastane kiljuv tüdruk, kes oma lemmiknäitlejat nähes hulluks läheb, ning peamiselt sellel põhjusel polegi ma seda raamatut kätte võtnud. Kui ma aga täpsemalt uurisin, millega tegu, tekkis mul huvi see ka ise läbi lugeda ning võib öelda, et ma ei kahetse seda mitte karvavõrdki.
Väga siiras ja mõnus lugemine oli. Idee oli uus ja hea. Eks muidugi on varem ka kirjutajatest raamatuid kirjutatuid, kuid Rowell muutis selle kõik väga tänapäevaseks ja aktuaalseks.
Tegelased olid väga andekalt loodud. Nii suurt sarnasust kui Cathiga pole ma vist tükk aega ühegi teise tegelasega tundnud, mis on natuke tobe, sest autor oli ilmselgelt üritanud ta luua selliseks, kellega hästi paljud lugejad ennast samastada saaksid. Sest nagu me kõik teame, on lugejad enamasti ju sellised tagasihoidlikud, pisut häbelikud ja eelistavad üksiolemist seltskonnale. Levi oli muidugi ka nii armas. Ma poleks osanud isegi arvata, et ta mulle meeldima hakkab, sest temas polnud selliseid jooni, mis meestegelased minu jaoks tavaliselt meeldivaks muudavad. Aga võib olla just see uudsus mõjuski mulle nii. Muidugi kiitused Rowellile, et suutis Levi teistest noorteromaanide meespeategelastest nii erinevaks muuta, mis on ikka üsna keeruline.
See kõlab nüüd väga ebaloogiliselt, aga mulle meeldis Cathi kirjutamisstiil millegipärast rohkem kui Rowelli oma, kuigi ega sellel ka midagi viga polnud. Aga see, et ta suudab mitmes selgelt eristatavas stiilis nii veenvalt kirjutada, on autorile muidugi veel üks plusspunkt.
Punktid: 9/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   27/10/2017, 22:39

KUUSTEIST
One Of Us Is Lying

Autor: Karen M.McManus
Lehekülgi: 361
Kokku: 6859
Sisu: One of Us Is Lying is the story of what happens when five strangers walk into detention and only four walk out alive. Everyone is a suspect, and everyone has something to hide. Pay close attention and you might solve this. On Monday afternoon, five students at Bayview High walk into detention. Bronwyn, the brain, is Yale-bound and never breaks a rule. Addy, the beauty, is the picture-perfect homecoming princess. Nate, the criminal, is already on probation for dealing. Cooper, the athlete, is the all-star baseball pitcher. And Simon, the outcast, is the creator of Bayview High’s notorious gossip app.
Only, Simon never makes it out of that classroom. Before the end of detention Simon's dead. And according to investigators, his death wasn’t an accident. On Monday, he died. But on Tuesday, he’d planned to post juicy reveals about all four of his high-profile classmates, which makes all four of them suspects in his murder. Or are they the perfect patsies for a killer who’s still on the loose?
Everyone has secrets, right? What really matters is how far you would go to protect them.
Arvamus: Kuna nii ,,Breakfast Club'' kui ka ,,Pretty Little Liars'', mis on sellele raamatule üsna tugevalt inspiratsiooni andnud, mulle väga meeldivad, tekkis mul üsna suur huvi seda lugeda. Kuigi tõele au andes, intrigeeris mind veel rohkem see, et tegu olevat raamatuga, kus üks jutustajatest on ebausaldusväärne ning sellest tõotas tulla üks väga põnev mõttemäng.
Mis mulle veel meeldis oli see, et lisaks mõrvamüsteeriumile koorus lahti ka üsna mitu tänapäeval aktuaalset probleemi. Eeskätt pean silmas kõikjaleulatuvat meediat ja seda, kuidas see meie arvamusi konkreetsetest isikutest või asutustest mõjutab. Kuidas mõrva kahtlusalusest võib saada peaaegu et seksisümbol ja kuidas kellegi ,,kapist välja toomine'' muudab seni rahva poolehoidu omanud politsei kõigi põlualuseks. Otseloomulikult pole selline teguviis õige, aga see, et antud teatega lagedale tulnud saatejuht oli ise ka gei ja võttis seetõttu kogu seda situatsiooni isiklikumalt ning sellega suurendas rahva viha politsei vastu, näitab seda, kui suur võim meedial ikka on.
Seda, et tegelased olid kohutavalt stereotüüpsed, ma kahjuks vist ette heita ei saa, sest see olevat taotluslik olnud, ning samuti olin ma sellega enne lugemist juba arvestanud.
Ühesõnaga oli väga meeldiv ja huvitav lugemine, kuni selgus, kes on süüdlane.
Spoiler:
 
Peale tema isiku avaldamist muutus kogu raamat igavaks ja kui poleks mingi naeruväärselt väike arv lehekülgi jäänud, oleksin selle tõenäoliselt pooleli jätnud. Sest midagi peale ''põneva'' mõrvamüsteeriumi see raamat ei pakkunud. Ükski tegelane mulle meeldima ei hakanud, kui ehk Cooper välja arvata.
Punktid: 5/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   6/11/2017, 13:00

SEITSETEIST
The Color Purple

Autor: Alice Walker
Lehekülgi: 283
Kokku: 7142
Sisu: The Color Purple is a 1982 epistolary novel by American author Alice Walker which won the 1983 Pulitzer Prize for Fiction and the National Book Award for Fiction. It was later adapted into a film and musical of the same name.
Taking place mostly in rural Georgia, the story focuses on the life of women of color in the southern United States in the 1930s, addressing numerous issues including their exceedingly low position in American social culture. The novel has been the frequent target of censors and appears on the American Library Association list of the 100 Most Frequently Challenged Books of 2000-2009 at number seventeen because of the sometimes explicit content, particularly in terms of violence
Arvamus: Ma tegelikult olen natuke üllatunud, et sellist klassikat pole veel eesti keelde tõlgitud ja samuti oli mul seda siit üsna keeruline kätte saada. Aga see selleks.
Mulle tohutult meeldis, isegi rohkem, kui ma arvata oleksin osanud. Celie kirjutas sellises natuke harimatute mustanahaliste murrakus, millest polnud eriti keeruline aru saada ja mis samas andis kogu loole sellist toorust ja tõelisust juurde.
Raamat käsitles nii paljusid probleeme, millest osa on kahjuks ka mõnel pool tänapäevalgi aktuaalsed. Peamiselt pean silmas just mustanahaliste naiste väärkohtlemist ja seda, kuidas nad ise sellega rahul olid. Eriti hull oli olukord Aafrikas, kus kui ma õigesti mäletan, oli selline stigma, et naine leiab endale eesmärgi alles siis, kui ta mehele läheb. Ja see kõik tegi mind nii vihaseks.
Samas meeldis mulle tohutult veel see, et kohati oli antud inimestele, keda raamatu alguses kõik vihkasid, selline hingeline tagapõhi ja ,,uus võimalus''. Pean silmas just, seda kuidas Mr---, kellega Celie vägisi abielluma pidi ja kes alguses ikka väga vastik oli, end lõpuks parandas ning nad hiljem Celiega paremini läbi saama hakkasid ning selle käigus tuli välja, et tema käitumises on süüdi lihtsalt üks õnnetu armastus.
Ei saa mainimata jätta ka jumalat, sest selles raamatus oli tal tegelastele tohutult suur mõju ning kindlasti oli Celie arengus oluline ka see, et ta hakkas jumalat nägema mitte lihtsalt ühe valge mehena, kes tumedanahaliste naiste palveid kuulda ei võta, vaid kellegina, kes on kõiges ning soovib, et me märkaksime väikseid ilusid ja rõõme. Tuleb tunnistada, et koos Celiega hakkasin minagi mõtlema jumalast nii, nagu ma pole temast kunagi varem mõelnud.
Muidugi oli loogiline arvata, et teose lõpuks on Celie iseseisvam ja julgeb enda eest seista, kuid selle lõpplahenduseni viis pikk ja keerukas tee ning ilma olulise positiivse mõju -Shugita- poleks ta seda ilmselt saavutanud.
Mul lihtsalt ei jätku sõnu kiitmaks, kui hea raamat see oli.
Punktid: 10/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
MyMystery
Särasilme ideemasin
avatar

Female Postituste arv : 1089
Age : 21
Asukoht : Mars

PostitaminePealkiri: Re: 2017   10/11/2017, 22:59

KAHEKSATEIST
History Is All You Left Me

Autor: Adam Silvera
Lehekülgi: 292
Kokku: 7434
Sisu: From the New York Times bestselling author of More Happy Than Not comes an explosive examination of grief, mental illness, and the devastating consequences of refusing to let go of the past.
When Griffin's first love and ex-boyfriend, Theo, dies in a drowning accident, his universe implodes. Even though Theo had moved to California for college and started seeing Jackson, Griffin never doubted Theo would come back to him when the time was right. But now, the future he's been imagining for himself has gone far off course.
To make things worse, the only person who truly understands his heartache is Jackson. But no matter how much they open up to each other, Griffin's downward spiral continues. He's losing himself in his obsessive compulsions and destructive choices, and the secrets he's been keeping are tearing him apart.
If Griffin is ever to rebuild his future, he must first confront his history, every last heartbreaking piece in the puzzle of his life.
Arvamus: See on seda tüüpi raamat, mida pole võimalik täiesti kuivade silmadega lugeda; see toob meieni leina eheda ja karmi palge ning paneb mõtlema, kui kuradi ebaõiglane elu ikka mõnikord olla võib. Olgugi, et ma oleksin end idee poolest saanud ette valmistada, et üks(tore) peategelane sureb, tegi see olukorra hoopis veel hullemaks: olin endale juba alguses lubanud, et ei kiindu Theosse, ning muidugi nagu kiuste kiindusin temasse lausa kahekordselt, mille tulemusena oli mul isegi tema ja Griffi õnnelikke mälestusi lugedes selline kibemagus tunne nagu mul rebitaks südamest tükke välja. Ühelt poolt oli mul tohutult hea meel, et Theo ja Griffi   vanemad ja kõik teised olulised inimesed nende suhet aktsepteerisid, aga samas seda rohkem kahju mul nendest peale Theo surma oli.
Üks põhjus, miks ma seda raamatut lugesin oli veel ka see, et peategelasel oli OCD, mida ma vist varasemalt raamatutes küll kohanud pole. Ma ütleks, et autor oli osanud seda üsna usutavalt edasi anda- mulle kohati isegi tundus, et see omadus oli ka üks põhjusi, miks Theo oli endiselt Griffi jaoks nagu kinnisidee ja tal läks  kõvasti aega, et temast natukenegi lahti lasta.
Mõnevõrra ja ehk pisut negatiivse üllatusena tulid mulle Wade ja Griffi tunded üksteise vastu. See tundus kuidagi....ebaõiglane? Theo suhtes, kuigi nagu raamatus ka mõista anti, siis ta polnud Griffiga alati just kõige hoolivam. Samas Wade pani Griffi juures ka selliseid väikseid asju tähele ning selle asemel, et tema OCD-ga kohaneda, hakkas seda Griffist ,,välja juurima". Ehk pikemas perspektiivis oleks nendest kindlasti palju parem paar saanud. Ja veel oli tore, et nad ei kiirustanud selle suhtesse asumisega, vaid ikka austasid Theod. Nii et tegelikult mul polegi mingit reaalset põhjust nende vastu olla.
Punktid: 9/10
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: 2017   

Tagasi üles Go down
 
2017
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» Tellimustööd

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Võistlused :: Enim loetud raamatuid aastas :: MyMystery-
Hüppa: