Veendumus (3)

Pealkiri: Veendumus (3) 22/1/2016, 15:30

Ma olen viimasel ajal väga palju Jane Austeni raamatuid lugenud Laughing

Ma ei tea veel, mis sellest välja tuleb, aga algus on igal juhul tehtud.
***

Miss Everdene’ilt Mrs. Northwoodile

London

Mu kallis õde, pean veel enne, kui sa selle kirja läbi loed, tungivalt paluma, et sa mulle kohe vastuse kirjutaksid ja selle tagasi saadaksid, kuna olen sattunud kitsikusse, millest suuremat on raske ette kujutada.

Nagu sa tead, oleme Kelly ja mina kolmandat nädalat külas meie ema armsa sõbranna leedi Veronica juures, kes meist kuidagi lahkuda ei taha ja naudib meie seltskonda väga, kuigi minu meelest oleks meil olnud ammu aeg tagasi Churchilli sõita. Kui asjad lähevad nii, nagu nad minevat tunduvad, siis laskub mõni nendest punakuubedest, kes iga balli ajal Kelly ümber keerleb, varsti ühele põlvele ja ma kahtlen sügavalt, et sellel rumalal vasikal oleks oidu talle ära öelda. Ma olen veendunud, et ta ei mõtle sugugi, ei, pole isegi võimeline mõtlema selle peale, et temasugusel tüdrukul ei ole sobilik siduda ennast lihtsa sõjaväelasega, kellel pole sadat naelagi hinge taga! Mis loeb mehe ilus näolapp, kui ees ootavad rasked aastad täis vaesust ja kannatusi? Aga mitte Kellyst ei tahtnud ma sulle kirjutada, seda tead sa juba isegi, kui palju ta mulle muret valmistab. Asi on kaugelt hullem, kui sa ette oskad kujutada, nüüd pean ma muretsema ka Edwardi pärast, kuna võrreldes Edwardi tulevikuga tundub Kelly oma nagu lust ja lillepidu!

Olime äsja koos leedi Veronicaga ja lord Williamiga lauda istunud, kui ootamatult saabus Edward ühes oma sõprade Mr. Denveri ja Mr. de Lacey’ga, ilma et oleks meile oma tulekust teada andnud. Edward ja Mr. Denver olid ülevas meeleolus, ilmselgelt liigsest pudeli põhja vaatamisest, ja iga teise külalise oleks leedi Veronica selle eest välja viskanud, sest et ta purjus inimesi sugugi ei talu, aga nagu sa tead, on Edward alati tema lemmik olnud, nii et ta võttis Edwardi ja tema sõbrad lahkelt vastu ning päris nendelt, millega me nende külaskäigu au ära oleme teeninud. Siis kuulsimegi me kõik seda, mille pärast mu süda sees lõhkeda tahab!

Edward teatas pehmel keelel, et on otsustanud ühes Mr. Denveri ja Mr. de Lacey’ga ülikooli pooleli jätta ja Aafrikasse misjonäriks minna! Saad sa aru, Edward ja misjonäriks! Tema, kes ta pühapäeviti kirikusse minnes iga jumalateenistuse ajal magama jääb ja kellel ainult õigusteaduse peale annet on! Ma vaatasin õudust täis pilguga kõigile lauas istujaile otsa ja nägin oma suureks meelehärmiks, et keegi ei võtnud Edwardit tõsiselt. Nad pidasid seda tema järjekordseks kapriisiks, aga midagi Edwardi silmades ütles mulle, et tegemist ei ole pelgalt kapriisiga ja et ta kavatseb teha seda, mida ütleb. Mul tuli ka endal tahtmine lasta valada oma veiniklaasi rohkem märjukest kui paslik, kuid nägin siis samasugust õudust täis pilku nagu mu enda silmis vaatavat mulle vastu Mr. de Lacey silmadest. Näis, nagu poleks ta Edwardi plaanist mitte midagi teadnud ja tundis ennast häirituna, et see plaan teda puudutas, aga ta ei öelnud midagi. Ta oli terve ülejäänud õhtu vaikne, samal ajal kui Edward ja Mr. Denver, kelle eesnimi tundub samuti Edward olevat, kõikidele oma suurejoonelistest plaanidest rääkisid, ja ma ei kahtle hetkegi, et oma peas olid nad selleks hetkeks juba terve Aafrika ristiusustanud. Mr. de Lacey kuulas neid vaikides, vangutas aeg-ajalt pead ning rüüpas samuti punast veini, kuid erinevalt oma kahest sõbrast oli ta silmanähtavalt kaine ja jättis mulle üsna mõistliku mulje, osaliselt ka seetõttu, et mulle meenus, et kohtasin paar kuud tagasi tema ema, kes on väga auväärne daam.

Tõenäoliselt ei ole sa Mr. de Lacey’ga varem kokku puutunud, nii et siinkohal pean sobivaks teda pisut kirjeldada. Erinevalt Edwardist, kellel on kahvatu nahk, heledad juuksed ja sinised silmad, on Mr. de Lacey sootuks teistsuguse väljanägemisega. Tal on tervisest pakatav pruun jume, süsimustad juuksed ja tumepruunid silmad, mis võiksid teha temast täiuslikkuse kehastuse, kui need ei oleks nii külmad, et ajavad igaühele, kes neisse vaatab, hirmu nahka. Temast õhkus täiskasvanulikkust, mida ma Edwardi juures kunagi täheldanud ei ole, ja mulle jääb mõistetamatuks, kuidas on Edward suutnud leida endale nii tasakaaluka sõbra, kui Mr. Denver on oma käitumise poolest täpselt samasugune nagu Edward. Mingil hetkel hakkas mul lausa piinlik vaadata, kuidas Edward ja Mr. Denver ainult jaurasid ja lasid kogu aeg endale veini juurde kallata, samal ajal kui Mr. de Lacey nägi välja nii, nagu oleks ta parema meelega kuskil mujal, neist kahest võimalikult kaugel, ning mulle sai selgeks, et Mr. de Lacey’l pole mingit kavatsust Edwardi ja Mr. Denveriga Aafrikasse kaasa minna, kuid ometi ei öelnud ta seda neile kordagi, mis hakkas mulle väga kahtlane tunduma.

Ühel hetkel saabus uksehoidja, kes teatas, et Mr. de Lacey’le on kiri, ning ta tõusis lauast, vabandas meie ees ning läks uksest välja, et oma kirja lugeda. Kasutades juhust, et kõik olid hõivatud Edwardi jutu kuulamisega ning Kelly Mr. Denverile silmi tegi, järgnesin ma Mr. de Lacey’le esikusse, kus talle juba mantlit selga aidati.

„Kas te lähete ära?“ küsisin ma temalt.

„Kahjuks küll,“ vastas ta, „mul on kiireid asjatoimetusi.“

Ma andsin uksehoidjale ja ülemteenrile käega märku lahkuda ning kui olin veendunud, et keegi ei kuule meid, pöördusin ma Mr. de Lacey poole.

„Te peate Edwardi peatama, ta ei tohi Aafrikasse minna! See on liiga ohtlik!“

Mr. de Lacey köhatas. „Mida ma teie meelest tegema peaksin, miss...“

„Everdene, Edwina Everdene.“

„Miss Everdene, mina olen viimane inimene, keda Edward kuulab, nii et kui te tahate teda peatada, peate seda ise tegema“

Tema pilk oli veelgi külmem ja ma tundsin, nagu oleks minu südamesse löödud tuhat nuga, aga ma ei kaotanud julgust, vaid haarasin selle noormehe käed oma pihku, et teda tema abi vajalikkuses veenda.

„Kuidas te võite seda öelda, kui Everdene’i perekonna naised on valmis oma õnne teie kätte usaldama?“

Neid ridu lugedes pead sa mind ilmselt väga häbematuks ja autuks, aga ma kinnitan sulle, et soovisin vaid rõhutada seda, et kui Edward Aafrikas õnnetul kombel surma peaks saama, pärib meie onupoeg John kogu meie perekonna varanduse ja me satume tema armu alla. Kahjuks ei teadnud Mr. de Lacey, kui väga me kõik Johnist sõltuvusse sattumist kardame, ning tõmbas oma käed järsult ära.

„Head õhtut,“ soovis ta mulle, heites neid sõnu öeldes mulle pilgu, mis ütles selgesti, et ma olin langenud tema silmis labase karjatüdruku tasemele, kes soovis end tema käte vahele heita, ning läks uksest välja.

Mul ei ole rohkem sõnu, et väljendada seda, mida ma praegu tunnen, ja mu mõtted on liiga segased, et enam ridagi paberile panna, nii et ma jään ootama sinu nõuandeid selle kohta, mida ette võtta.

Kallistan ja suudlen

Sinu Edwina

Pealkiri: Re: Veendumus (3) 25/1/2016, 12:44

Mina ootan huviga, mis edasi saama hakkab. Täpselt nagu loekski raamatut. Nii hea.

Pealkiri: Re: Veendumus (3) 25/1/2016, 13:34

Mulle jättis ka suurepärase mulje. Ega meiegi veel aimu ei saanud, mis edasi saama hakkab, aga ootame siin siis suure huviga.

Mulle meeldib kogu see sõnavara. Minujaoks oli palju selliseid sõnu, mida vähemalt minu tutvusring igapäevaselt ei kasuta. Kuid seda lugedes jäi mulle mulje, et jutt ei hakka ka päris meie ajas olema vaid kuskil varasemas. Või ma eksin?

Igaljuhul kiitus, et kirjutad ja meile põnevat lugemist pakud!

Pealkiri: Re: Veendumus (3) 27/1/2016, 21:02

Aitäh teile tagasiside eest Very Happy

Olen uut osa juba alustanud, aga täna seda ilmselt valmis ei saa.
Tegevus toimub 18. sajandi lõpus või 19. sajandi alguses - ma pole veel otsustanud - ja kuna tegemist on sellise ajastuga, on ka sõnavara natuke vanaaegsem Very Happy

Pealkiri: Re: Veendumus (3) 3/2/2016, 14:26

Evelynilt Edwinale

Reading

Mu armas, pean sinu ees kogu südamest vabandama, et mu vastus viibis, ja loodan, et sa ei ole veel hakanud ärevusest küüsi närima. Olin valmis kohe, kui su kirja läbi lugesin, sinu juurde sõitma, kuid George’i podagra on viimastel päevadel halvenenud ning ma ei saa teda üksi jätta, nii et sa pead leppima pelga kirjaga ja seegi võib tulla liiga hilja, et sulle minu nõust kasu oleks. Tunnistan sulle ausalt, et olin George’i tujudega nii hõivatud, et paber ja kirjasulg seisid puutumatuna minu toas laual ning kui Mr. Thorne ei oleks enne Londonisse sõitmist oma tõllaga meie juures peatunud ja küsinud, ega kellelgi meist Londonisse asja ei ole, ei oleks ma veel praegugi sulle vastamiseks aega leidnud.
Mr. Thorne on just selline naaber, keda igaüks endale soovida võib, ja ma olen väga õnnelik, et George ja mina saame elada sellise mehe läheduses, kuigi ma ei saa salata, et mõnikord valmistavad pilgud, millega ta mind vaatab, kui George ei näe, mulle piinlikkust. Mul tekib siis tunne, et olen teinud midagi keelatut, kuigi kahtlemata pole see võimalik, sest ma ei teeks kunagi teise mehega midagi sündsusetut, isegi kui see mees on selline dändi nagu Mr. Thorne. Sul võib tekkida küsimus, kuidas saab dändi olla selline naaber, keda igaüks endale soovida võib, eriti kui ta suudab panna korraliku abielunaise häbi pärast punastama, aga ma kinnitan sulle, et kui Jumal annaks mulle võimaluse George’ile ja mulle naabreid valida, valiksin ma just Mr. Thorne’i.
See, mida sa mulle Kelly kohta kirjutasid, valmistab mulle sama palju muret kui sulle, arvestades seda, kui tundeline Kelly on, aga olen sinuga nõus, et pole pakilisemat probleemi kui see, millega te Edwardi pärast silmitsi seisate. Kui ma oleksin koos teiega – kui vaid George nii haige ei oleks, oleksin ma kõhklemata Mr. Thorne’i tõlda istunud ja koos temaga Londonisse sõitnud! – , asetaksin kindlasti talle käe otsaesisele ja katsuksin, ega tal palavikku ei ole, sest ainult palavikust vaevatu võib niimoodi jampsida nagu Edward sinu kirja järgi otsustades jampsis. Aafrikasse misjonäriks? Tule taevas appi! George ja Mr. Thorne leiavad mõlemad, et see on puhas hullumeelsus ja seda tuleb ravida. Mille muu kui puhta hullumeelsusega seletada seda, et meie ainuke vend korraga oma nooremad õed, kes ei ole veel tanu alla saanud, kõrvale heidab, et sõita Mustale Mandrile, kus võib nii kergesti elu kaotada? Kahjuks ei piisa sellest, et ma emaüsast enne teda väljusin, minu kaksikvenna muutmiseks, kuna ta on samavõrra põikpäine kui sina oled tormakas.
Ma olen sind korduvalt tormakuse eest hoiatanud ja praegu on lord de Lacey – tema isa on Lochbottomi krahv ning lord de Lacey’le kuulub vikonditiitel! – aumehelik käitumine ainus, mis sind ja tervet meie perekonda häbist päästa võib, kuid sinu õnneks on lord de Lacey tuntud mehena, kes armastab õiglust ja laidab ebaõiglust, kus aga seda näeb, eks selle pärast õpib ta ka õigusteadust. Kuulsin seda kõike Mr. Thorne’i käest, kes kasvas üles Marlboroughs ja kes oli enda jutu järgi lapsepõlves lausa lord de Lacey südamesõber, aga kuna Mr. Thorne’il on kombeks liialdada, ei usu ma sugugi kõike, mida ta räägib. See, et tema ja lord de Lacey on omavahel tuttavad, peab siiski olema tõsi, sest Thorne’ide perekonna valdused piirnesid de Lacey’de perekonna omadega. See oli enne seda, kui Mr. Thorne’i isa jahil õnnetult surma sai ja pärandas oma pojale ainult võlad, nii et Mr. Throne pidi müüma maha nii oma perekonna mõisa kui oma isa kallid jahikoerad, kellest tema vaene isa eluilmaski loobunud ei oleks! Sellest on nüüd neli aastat, kui Mr. Thorne Waverly Parki maha müüs ja viimase nelja aasta jooksul ei ole lord de Lacey’t kordagi näinud, aga George ja Mr. Thorne oletavad mõlemad, et neli aastat ei ole piisavalt pikk aeg, et inimest tundmatuseni muuta. Toetudes sellele, mida Mr. Thorne mulle lord de Lacey kohta rääkis, olen ma veendunud, et sul õnnestub lord de Lacey’le oma kavatsusi selgitada ning tuua ta mõistmiseni, et tegemist oli arusaamatusega, ja lord de Lacey juures heas kirjas olemine võib tuua meie perekonnale rohkem kasu kui see, et Edward Johni pika ninaga jätab. Mr. Thorne’il puuduvad andmed, kui palju Lochbottom de Lacey’dele sisse toob, aga et see on nii suur mõis, peab see summa olema vähemalt 20 000 naela aastas. Kuna lord de Lacey on ainus laps – ükski tema õdedest ja vendadest ei elanud lapseiga üle – , pärib ta selle kõik, kui krahv de Lacey ühel päeval sureb, ning nagu iga mees, kellest saab tulevikus suure varanduse pärija, vajab ka tema oma kõrvale naist, kes aitab tal seda rasket koormat kanda.
Ma loodan kogu südamest, et selleks ajaks, kui sinu vastus minuni jõuab, oled sa leidnud võimaluse lord de Lacey’ga uuesti kohtuda ning et teie halvasti alanud tutvusest võrsuvad kõige südamlikumad tunded, mis ühe mehe ja naise vahel olla võivad.
Tervita minu poolt Kellyt ja Edwardit ning ütle neile, et ma armastan neid väga ning tulen neid vaatama niipea, kui George’i tervis lubab.

Sind igatsev õde Evelyn

P.S. Kas annad mulle andeks, et ma kõik George’ile ja Mr. Thorne’ile ära rääkisin?

P.S.2. Sellise tulevikuga mees nagu lord de Lacey ei hakkaks iial koos Edwardiga Aafrikasse sõitma, ükskõik kui lähedane Edward talle ka poleks, ning sellest, et ta ei ole seda veel Edwardile selgitanud, võib välja lugeda, et tal on selleks omad põhjused.

Pealkiri: Re: Veendumus (3) 3/2/2016, 20:09

Ma tunnen ennast nüüd täieliku pubekana, et ma sulle nüüd siia niimoodi kirjutan, aga tõega ma pean.

KUIDAS SA SEDASI KIRJUTADA OSKAD??

Mul praegu selline tunne nagu loeks...ma ei teagi mida. Oma vanaema kirju!

Mis siin ikka, tuleb tunnistada, et mulle kohutavalt meeldib. Nii tihedat teksti kaldkirjas lugeda on muidugi veidi raske, aga ilmselt on see vajalik.

Kui ma seda juttu loen, jooksevad silme eest läbi isa vanast kapist leitud must-valged pildid, mida mulle väiksena hullult meeldis uurida ja sorteerida. Küsida pildil olevate inimeste kohta veidraid küsimus ja kuulda lugusi, mida mulle nende kohta osati rääkida. Sinu lugu tuletas mulle meelde, et sellised pildid peaksid siiani kuskil maamajas alles olema ja nüüd tekkis mul küll huvi neid jälle vaadata.

Pealkiri: Re: Veendumus (3) 16/2/2016, 23:16

Mulle meeldib ka vanu mustvalgeid pilte vaadata, aga seda, kes nendel piltidel on, teab veel ainult minu vanaema, ja kui teda ühel päeval enam ei ole... Siis on need kõigest pildid, mille taga ei ole enam mingit lugu.

Mulle on kirjutamisel suurimaks eeskujuks Jane Austen, kelle stiili ma jäljendada püüan. Ega see kerge ei ole, selle loo kirjutamine võtab rohkem aega kui mõne teise loo kirjutamine Razz

Mingi aeg kavatsen ma ka teiste 18. ja 19. sajandi kuulsate naiskirjanikega tutvust teha.

Võtsin kaldkirja ära, kas nüüd on parem?
***
Twigilt Francescale

London

Minu viimasest kirjast sinule ja Billile on möödas juba kaheksateist päeva. Ma tean, et just kaheksateist, sest täpselt nii palju on möödunud päevast, kui Mr. Everdene, keda ma selles kirjas edaspidi Edwardiks nimetan, seda tema tungival nõudmisel, õhtul minu toa uksele koputas ning ütles, et tahab mind tänada. Edward ja mina võtsime kõrtsis paar klaasi viskit, sellist, nagu ka sina armastad. Kuna Edward oli sellel õhtul väga helde käega, läksin ma pisut liiale ning avastasin ühel hetkel, et Mr. Denver on meiega liitunud ja me ei ole enam kõrtsis, vaid ühes nendest asutustest, kus korralikud noormehed, keda on üsna vähe alles jäänud, ei käi, ning et ma olen kaotanud kaardimängus nii suure summa raha, et ei ole võimeline seda korraga välja maksma. Edward andis minu võla tasumiseks ära oma kullast uuri ning et ma langesin selle vahejuhtumi tõttu melanhooliasse, ei pöördunud Edward tagasi oma tuppa, vaid põetas mind terve öö, aga ära arva, et ta on selle pärast hea samariitlane, vastupidi. Minu jampsimine külvas tema hinge uudishimu seemne, mis hakkas seal idanema, ning kui ma lõpuks vastu hommikut magama jäin, soris Edward läbi minu lauasahtlid ja luges läbi kõik kirjad, mis sa mulle saatnud olid, ning minu suurimad hirmud läksid täide.
Edward teab sinu ja Billi kohta ning kuna ta ei ole pooltki nii rumal nagu Mr. Denver, keda pole tõenäoliselt ülikoolist ainult selle pärast välja visatud, et tema vanemad on ühed ülikooli heldemad patroonid, ei olnud tal raske ära arvata, et kui mina kaotan kõik, juhtub sama ka sinu ja Billiga ning et see poiss on minu nõrk koht. Sa tead väga hästi, kui väga ma vihkan enda teiste ees alandamist, aga ometi laskusin ma Edwardi ees põlvili, samamoodi nagu Edward oli teinud nädal varem minu ees, ja anusin, et ta ei räägiks sellest kellelegi. Ma pakkusin tema vaikimise hinnaks tuhat naela aastas, aga Edwardi kiituseks peab ütlema, et tal on üks voorus, mida ma poleks osanud ühelt alamaadli hulka kuuluvalt noormehelt oodata. Raha ei tähenda Edwardile midagi, nii et teda ei saa ära osta, ning ükskõik kui palju ma ka ei anunud, keeldus Edward seda raha vastu võtmast ning nimetas oma vaikimise hinnaks midagi sellist, mis täidab minu südame kirjeldamatu valuga iga kord, kui ma sellele mõtlen, ning see peab olema kaugelt suurem valu kui see, mida sina Billi sünnitades tundsid.
Edward on endiselt mässumeelne ning otsib ikka veel võimalust, kuidas kõik Mr. Everdene’i juuksed halliks ajada, ning ta on otsustanud, et tema, Mr. Denver ja mina astume augustis Campione pardale ning sõidame sellega Kaplinna, kust liigume edasi Aafrika sisemaale, et seal aafriklasi ristiusustada. Edward tegi mulle ettepaneku tema ja Mr. Denveriga kaasa minna juba paar päeva enne seda, kui juhtus see, millest kirjutasin sulle oma eelmises kirjas, ning kui tookord keeldusin ma sellest hullumeelsest plaanist, siis nüüd pole mul selleks enam võimalust, nii et ma pean tegema seda, mida Edward tahab, jätma kõik ning minema koos nendega üle mere.
Paganate hingedest, mille Edward ettekäändeks tõi, ei hooli ta halligi, ma olen veendunud, et niipea, kui Mr. Everdene järele annab, pühib Edward Aafrika tolmu oma jalgadelt, aga kuna tegemist on väga ohtliku kohaga, kus valgeid suure umbusuga vastu võetakse, võib juhtuda, et meid kõiki saadetakse tagasi koju kirstus. Milline häda! Ma ei taha minna, sest see tähendaks teist lahkumist, aga kui ma ei lähe, ei saa ma teid enam majanduslikult toetada, nii et mul ei ole valikut! Kui ma elusana tagasi ei tule, ära lase mind surnuaeda matta, vaid sängita mind hoopis selle hõbepaju alla, mille ladvas turnides ma kunagi ammu oma käeluu murdsin. Kas sa mäletad veel seda paju? Mata mind selle alla ning kui Bill on piisavalt vana, räägi ka talle seda lugu, et ta saaks mind tundma õppida isegi siis, kui mind enam ei ole.
Pärast seda, kui ta oli Mr. Denverile teada andnud, et ma olen nõus nendega koos Aafrikasse tulema, tegi Edward visiidi leedi Veronica Beauforti juurde, kes võõrustab hetkel kahte Edwardi kolmest õest, ning kuna mina ja Mr. Denver pidime juures viibima, kui ta oma õdedele oma plaanid teatavaks teeb, avanes mul võimalus nii vanima kui noorima Miss Everdene’iga tutvuda. Peab ütlema, et kiidusõnu mul nende kohta kahjuks öelda ei ole. Miss Kelly Everdene on vaevu lapsekingadest välja saanud ja oleks pidanud veel mõneks aastaks nendesse jääma, sest kuigi tal on käsil esimene Londoni hooaeg, piisas mul vaid paari minuti jagu tema ja Mr. Denveri vestlust kuulata, kuni sai selgeks, et ta suhtub Londoni elusse nagu laps, kes esimest korda elus laadale viiakse, mitte nagu noor naine, kellel seisavad ees võimalused, mida ei pruugi teist korda elus enam tulla ja millest tuleb kinni haarata. Miss Edwina Everdene seevastu pole enam ammu mingi debütant, vaid peaks vanuse poolest juba ammu vanapiigatanu pähe panema ning mind hämmastas, et leedi Veronica ei ole veel käskinud tal seda teha. Õhtusöögilauas lasi vanem Miss Everdene mul alguses arvata, et Edwardi kavatsused on tema jaoks sama mõistusevastased kui minu jaoks ning ma olin valmis andestama selle, et ta ei katnud oma juukseid nagu kord ja kohus, aga kui me üürikesteks hetkedeks üksi jäime, paljastas ta mulle oma kerglased kombed, käitudes viisil, mida ma sulle kirjeldama ei hakka, kuna selle kirja valedesse kätesse sattumine võib riivata tema au, ning meile kõigile on parem, kui kuulujutud Miss Everdene’i kohta Edwardi kõrvu ei jõua. Edwardi keskmise õega, kes abiellus kaks aastat tagasi ning on nüüd Mrs. Northwood, ma sellel õhtul ei kohtunud, aga ma olen veendunud, et kui üldse mõnel Everdene’i perekonna naisel mingit klassi on, siis peab see olema tema, kuna ma olen Mr. Northwoodiga varem kohtunud ja ta jättis mulle äärmiselt meeldiva mulje.
Loodan teid mõlemaid varsti näha ja palvetan kogu südamest, et see ei oleks viimane kord.

Sinu Twig (Philippe de Lacey)

Pealkiri: Re: Veendumus (3) 23/2/2016, 23:33

Nüüd oli tunduvalt parem lugeda.

Samas tekkisid nüüd mul hoopis teistsugused probleemid. Mul hakkavad nimed kõik vussi minema. Kes on kes ja kes kellele kirjutab. Peab vist otsast peale tähelepanelikumalt lugema.

Ja siis veel küsimus, et kas terve lugu hakkabki kirjavahetusena toimuma?

Muidu endiselt meeldib ja väga.

Pealkiri: Re: Veendumus (3) 29/2/2016, 19:31

Esialgu on mul kolm tegelast, kes kirjutavad, võib-olla tuleb mõni veel juurde, aga neid ei ole palju. Teised tegelased, kellest vahepeal möödaminnes juttu on, võivad küll sassi minna Laughing

Terve lugu toimub kirjavahetusena... ja praegu ei oska ma öelda, millal järgmine kiri tuleb. 19. sajandil liikus post aeglaselt Wink