MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Kõverpeegli rahvas

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
Bubblegum
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 166
Age : 17
Asukoht : Kodu.

PostitaminePealkiri: Kõverpeegli rahvas    2/1/2016, 21:07

Olen foorumist olnud nii pikka aega, et viimati kirjutasin siia midagi vist 2014 aasta suvel. Leidsin, et aeg on uue jutuga tagasi tulla ja loodan, et meeldib Surprised Esimene osa veel päris jutu sisust aimu kahjuks või õnneks ei anna.

1.


„Mine perse!“ Nende sõnadega lendavad trepikotta kaks tumepruuni kohvrit ja sinine Nike'i spordikott, ning uks lajatatakse mu nina ees kinni. Uskumatu, kui palju tähendusi võivad endas need kaks sõna peita. Praeguses kontekstis tähendas see ilmselt lahkuminekut, kuid ma tean veel miljoneid stsenaariumeid, kus „mine persel“ on mängida suur ja võimas roll. Ja siin ma seisan oma kolme kotiga, mis on täis riideid, hügieenitarbeid ja noh, kõike, mida Mia on pidanud vajalikuks mulle kaasa pakkida, ja olen valmis – tegelikult on valmis siinkohal halb sõna, pigem olen sunnitud – lahkuma kortermajast, mida seitse aastat oma koduks olen pidanud, ja seda kõike teen ma miljonite „mine persete“ saatel, mida mu peas vähemalt tosin Mia häält lausub.
Mõistus annab mulle valida, kas minna ema või Laura juurde. Laura on mu kaksikõde, kes sündis minust täpselt viis koma seitsekümmend viis minutit hiljem ning, kelle mõistus on ilmselt ka samapalju kordi rohkem arenenud. Laurast sai aasta tagasi saatuse tahtel üksikema ja ühtlasi lesk. Nii juhtub, kui su mees on sõdur Iraagis. Kui Lauraga saan ma läbi väga hästi, siis emaga on lood teised. Mu ema pehmelt öeldes vihkab mind. Tema jaoks olen ma tühi koht ja süüdlane selles, et isa meid 17 aastat tagasi maha jättis ning uut elu otsima läks. Ma olevat olnud liiga nõudlik ja püsimatu laps. Mina ise arvan aga, et nõudlik ja püsimatu oli ema ise.
Niisiis leian ma, et parim valik on minna Laura juurde. Ta on mulle teene võlgu ja diivani pakkumine sellises olukorras on parim tasu. Õe korter asub kesklinna piiril Kadriorus, kus tema ja Kaspari käsutuses on kolm tuba. Boheemlaslik Kadrioru korter on Laura kadunud abikaasa Silveri ja tema enda kujundatud ja sisustatud ning peale Silveri surma ei suutnud õeraas oma kodust loobuda.
Seisan külmetades bussipeatuses ja mu alateadvus tunnistab, et peaksin kapist – nüüd juba küll kohvrist – mütsi ja kindad välja otsima. Õnneks saabub oodatud buss mõne hetke pärast ning pean taas tänama Tallinna bussiliiklust, mis enamus ajast isegi Lasnamäel nagu kellavärk toimib. Need bussid pole mulle tegelikult kunagi meeldinud. Vanad, koledad, haisvad, kuid inimesed, kes ühiskaardi hüvesid tallinlastena ära kasutavad, on omamoodi huvitavad ja kummalised. Mulle meeldib neid vaadata bussides, mis eriti ei sümpatiseeri. Kulunud ja räämas Lasnamägi on selliste isikute kõrval igav ja üksluine. Ohkan. Ma pean leidma endale töö, elukoha ja ühtlasi ka uue elu. Vana Hansu asemele pean leidma uue, mis tähendab ka seda, et peale kolme aastat saan ma jälle õpetama hakata.
Kui ma olin väike, meeldis mulle kooli mängida. Ikka nii, et koolipingiks oli kastist meisterdatud laud ja tooliks tilluke taburett. Õpilasteks olid enamasti Laura ja mõned mu parimad ja kenamad kaisukarud, kuid vahel osalesid ka need üksikud sõbrad, kes mul tol ajal olid. Laura vihkas seda mängu südamest. Ta arvas, et enne seitsmendat eluaastat on õppimine vale ning oleks parema meelega õues ukakat või keksu mänginud, aga selle asemel sundisin ma Laurat kodus istuma ja kooli mängima. Võib öelda, et ta ei sallinud sellal mind. Tahtsin juba tillukesena õpetajaks saada. Millalgi oli see periood möödanik, kuni põhikooli lõpuklassini, kus meid kõiki pandi fakti ette, et oleks viimane aeg endale see õige kutsumus leida. Keskkooli lõpus teadsin, et tahan ülikooli minna ja õpetajaks õppida. Mõni aasta hiljem leidsin end seismas klassi ees ja arutlemas Kitzbergi „Libahundi“ üle. Ma olin jõudnud koolipingist klassi eesotsani. Sinna, kus seisavad õpetajad.
Miale mu amet ei meeldinud. Tema arvates oli see nilbe, kuidas ma endast vaid paar aastat noorematele neidudele tunde andsin ja neile eraldi kontsultatsioone tegin. Mia pidas vastu umbes kaks aastat ja käskis mul siis töölt ära tulla. Ta tõi põhjuseks, et käib nagunii tööl ja teenib raha rohkem kui mina ning ütles, et ma võiksin mõne kodusema töö leida ja mul pole enam mõtet elatist teenida, me saame ka tema palgast hakkama. Muidugi teadsin ma, mis tegelik põhjus oli. Ta kartis. Iga naine kardaks, kui noored siresäärsed tüdrukud tema meest päevast päeva nagu lihatükki silmitseks, kuid senimaani ma ei mõistnud, et asi võib nii hull olla. Niisiis pidingi ma töölt ära tulema ning tegelesin kirjutamisega. Ühtegi sobivat töökohta ma ei leidnud ning Mia ei näinud selles probleemi. Ta eelistaski rohkem seda, kui ma kodus olin ja koristasin, sest siis ta teadis, et mingisuguste teiste naistega ma ringi ei tõmba.
Olen märkamatult jõudnud Laura maja ette ja lasen uksekella. Tundub, et tal on tegemist, sest ka peale viiendat kutset pole keegi vastama kiirustanud.
„Halloo?“ kostub järsult kõlarist ning ma võpatan. Naeratan ning lausun oma nime. Hetke pärast käib klõpsatus ja kell hakkab vastikult pinisema, andes teada, et ma võin edasi astuda. Teine korrus, kõige vasakpoolsem uks ja link alla. Esimese asjana märkan pisikest Kasparit, kes kilkab ja mulle vastu jookseb.
„Onu Ans tuli, 'mme!“ lausub ta rõõmsalt. Haaran poisi sülle ning möönan, et ennise pisikese asemel on ta nüüd lihtsalt väike.
„Väikemees, kuidas sul läinud on?“
„Alvasti. Ambaaldjas ei toonud täna üte eulot,“ vastab ta pahuralt ja ma leian, et see on hetk naermiseks. Kaspar ei oska veel korralikult r-tähte öelda ning sõnad, mis sisaldavad h-tähte, ei taha samuti väga hästi välja tulla. Seepärast on seda väikest pahurat inimest meeletult naljakas kuulata ja vaadata.
„Ehk oli tal kiire ja ta unustas? Sina ka unustad vahel nii mõndagi, või mis?“
„Ei! Ambaaldjad ei unusta kunagi mitte midagi!“ käratab väikemees ja lahkub nende sõnadega elutuppa multikaid vaatama.
Astun edasi kööki, kus istub mu õde ning silmitseb mind üllatunud näoga pealaest jalatallani.
„Ma ei osanud sind oodata, Hans. Mis juhtus? Kas Miaga on midagi lahti? Püha jumal, millal ta sulle viimati süüa andis?“ paiskab mu kaksikõde välja kõik küsimused, mis tema peas nende paari sekundi jooksul tekkinud on.
„Ausaltöeldes ei osanud ma isegi täna hommikul oodata, et ma end siit leian. Mia saatis mu pikalt ja ma ei tahtnud ema juurde minna, ma loodan, et see on okei, et ma siia tulin. Aku sai ka tühjaks, ei saanud helistada. Anna andeks!“ Hetke pärast on Laura püsti ja mässib oma käed nutta tihkudes ümber minu. Ma ei saa küll aru, miks. See peaks olema see koht, kus mina valan pisaraid ja halan, kuidas keegi mind ei armasta.
„Mis viga, Laura? Palun, räägi minuga!“ Silitan naise selga ja püüan kuidagi asja lahendada. Ma ei taha, et ta minu pärast nutaks.
„Täna, eelmisel aastal, seisis ukse taga vormiriietuses mees, kes ütles mulle stoilise rahuga, et mu mees hukkus kangelaslikult Iraagis ning, et nad aitavad mul matust korraldada,“ lausub Laura nuuksudes ning vaheldumisi nina ja silmi varrukaotstega kuivatades.
„Ja tead? Ma ei nutnud. Sellel päeval ei nutnud ma mitte kordagi. Ma lootsin, et see on uni või, et mu mees tuleb koju ja ütleb, et ta tegi lihtsalt lolli nalja, et ma rohkem üllatuks, aga pagan võtaks, see kõik oli päriselt ja Silver ei tulnudki koju,“ räägib neidis edasi.
„Kullake...“ Püüan Laurat lohutada, kuid ta segab taas vahele.
„Ma tahan sulle öelda, et sa olid minu jaoks alati olemas. Mäletad? Ma tulin päev hiljem nuttes sinu ukse taha. Ma ei tahtnud kodus olla ja ma ei tahtnud, et Kaspar arvaks, et midagi on valesti. Mul oli sind vaja, et sa aitaksid mul sellest üle saada, Hans, ja sa aitasidki. Ma aitan sinul ka sellest kõigest üle saada! Sa võid magada mu diivanil nii kaua, kui vaja ja rääkida mulle kõigest, mis sind painab, ma tahan sinu jaoks olemas olla! Nõus?“ Ausaltöeldes tunnen suurt kergendust, et Laura mul enda kodus ööbida lubab ja on nõus selles sitas koos minuga olema. Ma ei suudaks seda üksi. Mia võib ju vahel tõesti parajalt vastik inimene olla, kuid temaga koosveedetud aastad olid aastad, mil ma tundsin end õnneliku ja hea inimesena.
Laura ja Mia ei ole kunagi väga hästi läbi saanud. Mia ei olnud eriti vaimustatud sellest, et ma Laurat ja Kasparit vaatamas käisin või viimaste majandusliku olukorra halvenemise tõttu neile pisut elamisraha saatsin. Mial õed-vennad puuduvad ning tema jaoks pole see halb asi, ta on korduvalt mulle üksiklapse hüvesid toonitanud ja rääkinud, kuidas ma olen vist väga õnnetu, et pean sellist taika kandma, aga ei ole. Absoluutselt ei ole. Mulle on alati meeldinud, et mul on minuvanune kaksikõde, keda saab usaldada ja, kes ei mõista mind hukka. Põrgu päralt, Laura oli esimene inimene, kes mu esmasest suudlusest ja vahekorrastki teada sai.
„Vabandust, ma kaotasin enesevalitsuse,“ pomiseb Laura vaikselt oma kampsiku kaelusesse ja istub siis taas laua taha. „Millega sa nüüd hakkama said, Hans?“ Kaksikõde põrnitseb mind küsiva näoga, kuid ma märkan tema ilmes võidurõõmsat muiet.
„Esiteks, ära palun naerma hakka! Teiseks, ma ei kavatse kuulata mingit moraali teemal „Naistele ei tehta nii!“ Ja kolmandaks, kuula mind lõpuni!“ Olen märkamatult silmad sulgenud ning avan vaikselt ühe silma, et näha, kas Laura noogutab või on lihtsalt vait.
„Olgu, nõus. Räägi nüüd!“ lausub naine kannatamatult nagu väike laps, kes jõuluvana tulekut ootab.
„Mulle helistas eile Kaido, mäletad teda? Ütles, et neil on poissmeesteõhtu ja, et olen ka sinna oodatud. Mia ei lubanud mul tegelikult minna, aga ma ütlesin talle, et see on ainult üks õhtu ja tal pole õigust mulle seda keelata. Siis ta muidugi lubas. See värk toimus kõik kuskil klubis, mille nime ma eriti ei mäleta. Me tegime mõned dringid ja noh, nagu ikka poissmeesteõhtul, Taavile tehti sületantsu, pidi tänaval mingeid tüdrukuid musitama ja siis me läksime jälle kluppi. Mäletan häguselt, et mingi tüdruk istus mu kõrvale ja järgmisena mäletan, et ma ärkasin alasti kellegi kõrval ja see keegi ei olnud Mia, vaid mingisugune noor tüdruk, kes oli ilmselt maksimaalselt kahekümne aastane. Ma võtsin oma riided ja läksin koju. Teadsin, et pean Miale sellest rääkima ja rääkisingi. Ta hakkas nutma ja peksis mind, karjus mu peale, et ma olen siga ja sitapea ja saatis mu siis perse. Ma saan tast aru, aga pole kindel, kas temaga jälle koosolemine on see, mida ma tahan.“ Hingan välja, sest olen terve aja hingamata olnud.
„Jaaaaaa sellepärast te lahku läksitegi?“ venitab Laura küsivalt.
„Ma ju just rääkisin, et sellepärast,“ vastan kärsitult ja istun ohates laua taha.
„Okei, ma ei hakka isegi salgama, et mul on su pärast hea meel, sest Mia oli väga häiriv isiksus ja te lihtsalt ei sobinud, aga... Tal on õigus su peale vihane olla ja sa peaksid ta käest vabandust paluma, isegi kui temaga jälle koos ei taha olla. Ta on sind nii pikalt lõa otsas hoidnud, et vähemalt osa sinu noorusest on juba ammu mööda läinud, olgugi et oled alles 24. Praegu on viimane aeg oma elu otsast alustada ja sellega kaugemale välja jõuda kui pelgalt kodulaua taga kirjutamisega. Mõistad?“ Noogutan. Laural on õigus. Laural on alati kõiges õigus ja ma isegi ei kahtle enam selles, et kooselu Miaga pole see, mida ma soovin. Jah, võib-olla oligi meie vahel esialgu armastus ja iha, aga nüüd on sellest saanud vihkamine ja päevad täis tülitsemist. Igal asjal on piir, minu piir lõppeb siin.
„Kas sa arvad, et see on õige, kui ma talle ütlen, et... Et meiega on kõik?“ küsin igaksjuhuks kaksikõelt üle, et asjas kindel olla.
„Jah, muidugi,“ vastab Laura südamlikult naeratades ning ühe käega sõbralikult mu õlga patsutades. Püüan talle vastu naeratada, kuid suudan näole manada vaid valusa grimassi.
„Palju õnne, kullake, sa oled vaba mees ja võid teha mida iganes soovid!“ lausub Laura naerdes. Tõusen oma toolilt, emban õde ning otsustan vaatama minna, millega väike Kaspar nii vaikselt tegeleb.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 25
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    2/1/2016, 22:00

Päriselt on väga vahva vahepeal jälle midagi uut lugeda ja nii tore on näha, et keegi ikka viitsib, saab ja tahab kirjutada. Respekt! (Y)

Mulle avaldas muljet loo pealkiri. Ma ei tea veel, mis siit tulema hakkab ja see ongi see, mis mulle selle loo juures hetkel pinget pakub. Pealkiri ja loo esimene osa nagu ei kajasta eriti midagi nagu sa ise ka ülalpool mainisid. Kuid pealkiri on tõesti kutsuv ja usun, et selle valimisega oled sa omadega juba mäel. Nüüd siis tuleb ka looga tippu jõuda ja ma siiralt loodan, et seda sa ka plaand teha.

Mõnus oli lugeda. Kuidagi sujuv ja kerge, samas oli huvitavaid väljendusviise, mis kirgastasid kirja pandut.

Näiteks võin siinkohal ka mõned lemmikud välja tuua, kui see peaks sulle huvi pakkuma:

...ja seda kõike teen ma miljonite „mine persete“ saatel, mida mu peas vähemalt tosin Mia häält lausub.

...kus „mine persel“ on mängida suur ja võimas roll.

...täpselt viis koma seitsekümmend viis minutit hiljem ning, kelle mõistus on ilmselt ka samapalju kordi rohkem arenenud.

...kui noored siresäärsed tüdrukud tema meest päevast päeva nagu lihatükki silmitseks

Ma loodan, et need näited annavad sulle mingigi aimduse, mida ma kirgastumise all silmas pidasin.

Ja otse loomulikult jään ikka uut osa ka ootama ja loodan, et sellega ei tule väga kaua oodata, et oled ikka usin ja krips kraps kirjutaja. :)

PS: Mulle meeldib su allkiri ka muidu!!  Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Audrey
Queen B ehk ADMIN
avatar

Female Postituste arv : 9448
Age : 25
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    4/1/2016, 18:52

Teretulemast tagasi! Ainult puhas rõõm, kui mõned siia tee tagasi leiavad :)

Aga jutust nüüd... Kuule, sa ikka kirjutad ülihästi Very Happy

Eraldi kiitus LUGEMAKUTSUVA pealkirja eest!

_________________
Üritan tegelt ka viimaks tubli olla ja niisama elust halada: www.autsiblogi.wordpress.com



TEOSTE ''HINGEMATTEV'', ''HABRAS'', ''HABRAS: HAAVATAV'', ''NEED PISIASJAD'', ''NEED PISIASJAD 2''  JA ''TOBEY'' AUTORIÕIGUSED KUULUVAD ALATES TEOSE LOOMISE HETKEST VAID TEOSE AUTORILE KELLEKS ON E.P., PSEUDONÜÜM AUDREY. NIMETATUD TEOSTE KASUTAMINE TEISTE ISIKUTE POOLT ON LUBATUD VAID TEOSE AUTORI LOAL. IGASUGUNE TEOSTE KOPEERIMINE JA SELLE AUTORINA ISEENDA ESITAMINE ON VASTUOLUS AUTORIÕIGUSE SEADUSEGA.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Bubblegum
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 166
Age : 17
Asukoht : Kodu.

PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    6/1/2016, 01:24

Naughty: Väga tore oli su positiivsusest pakatavat vastust lugeda. Ma ei tea veel täpselt, kas ma selle looga ka tippu jõuan - üritan jõuda, aga ei luba midagi -, aga tore, et esialgu vähemalt pealkirjaga sinna jõudnud olen. Very Happy Vahva, et tõid välja need laused ka, mis sulle meeldisid. :)

PS: Mulle meeldib ka mu allkiri!

Audrey: Ma tänan, ma tänan! Very Happy
--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Kahjuks või õnneks on mu aju viimaste päevade jooksul enamvähem lühises olnud ja see on suuresti mõjutanud ka minu võimekust midagi normaalset kirja panna, mis tähendab, et te peate leppima mitte nii väga pika osaga.


2.


„Kas sa leidsid midagi?“ kõlab Laura suust küsimus, millele ma olen paar päeva püüdnud vastust otsida.
„Ei. Keegi ei taha nii noort meesterahvast endale õpetajaks. See pidavat noorte neidude suhtes ebatervislik olema,“ vastan kulmu kortsutades ja prille korralikult ninale lükates.
„Kes sulle nii ütles?“ turtsatab Laura ja heidab mulle altkulmu pilgu.
„Kõik need viis kooli, kuhu ma ainuüksi tänase päeva jooksul helistanud või kirjutanud olen. See on ju tobe!“ tõstan nördinult oma häält ning mõistan alles siis, et Laura on Kaspari äsja raskustega magama saanud. Naine sisistab: „Kuss!“ ja jätkab siis rahuloluga oma toimetusi. Ma olen otsinud, tõepoolest olen. Tallinnas on vähe koole, kuhu keegi emakeeleõpetajat otsib ja, kui otsib, siis ei vasta ma nende nõuetele.
„Ma ei jaksa täna enam, on sul abi vaja või midagi?“ Laura abistamine on vähim, mida ma tema heaks hetkeolukorras teha saan, kuid tundub, et ta on sellega enam kui rahul.
„Ära muretse! Istu lihtsalt siin ja räägime! Kas sa oled Miale juba helistanud?“ tunneb naine huvi ning jätkab spargli tükeldamist.
„Mul oli see tegelikult plaanis, aga ma pole kindel, kas see on see, mida ma tegema peaksin. Äkki oleks targem talle ukse taha minna? Noh, et veenduda, et ta mu ikka lõpuni kuulab.“ Mu hääl väriseb. Ma olen seda kõne edasi lükanud juba päris head mitu päeva ja veendun aina enam ja enam, et Mia iseloomu arvesse võttes teeb see kogu loole ainult halba.
„Hans!“ Tunnen, kuidas Laura mulle spargliga piki pead virutab ning seejärel naerma puhkeb. „Tee see asi lihtsalt ära! Sa pole päevi väljas käinud, nii et ma pooldan tema uksetagust. Räägi temaga ja püüdke asjas selgusele jõuda! Jeekim, ma arvasin, et sa oled Miale ammu helistanud.“ Ja järgmisel hetkel, nagu poleks äsja midagi sellist juhtunud, võtab Laura sahtlist noa ja kapist koorimata kartulid ning alustab nende koorimist.

Seisan jälle siin, kust ma kolm päeva tagasi lahkusin. Pea kohtleb mind tänasel päeval eriti halvasti ning praegugi painavad mind mõtted sellest, kuidas vihane Mia mind panniga surnuks üritab peksta. Mul pole kahjuks õrna aimugi, kuidas sellisest olukorrast pääseda.
Tõstan koputamiseks käe ning väikese kõhklusega löön paar korda vastu ust. Kuulatan ning mu kõrv tuvastab mehehääle, mis uksele aina lähemale jõuab. Ma ei tunne ta samme ning järgmisel hetkel mõistan, et ei oleks tahtnudki neid tunda, sest ukse avab minust märkimisväärselt pikem ja lihaselisem meesterahvas. Mitte küll päris selline vähese arunatukesega musklimees nagu filmides, kuid ilmselt palju puudu ei jää.
„Tere,“ lausub peaaegu musklimägi sõbralikult ning jääb vastust ootama.
„Musi, kes seal on?“ kuulen teises toas tuttavat häält ning kivistun. Kui Mia teda oma „musiks“ kutsub ja see mees siin minu ees poolpaljana seisab, siis see tähendab, et Mia on oma eluga edasi liikunud ja mina ilmselt segasin neid millegi tähtsa ajal. Võib-olla oli see „musi“ tema „musi“ juba enne seda, kui mina teda võõra tüdrukuga petsin.
„Mingi Jumalapakkuja vist!“ vastab „musi“ ja naerab mulle näkku. Nii palju siis sõbralikkusest.
„Tegelikult ei. Ma tahaksin Miaga rääkida, kui tohib,“ pomisen vaikselt, kuid piisavalt kõvasti, et mees mind kuuleks.
„Ja, mis asjus?“ Märkan, kuidas ta pilk armukadedushetkel tumeneb ning nüüd põrnitseb ta mind üsna uudishimulikult ja ärevalt. Mul ei jäeta vastamiseks eriti kaua aega, sest juba kõnnib hommikumantlis õbluke naiskogu välisukse suunas.
„Oskar, mine ja oota mind, ma tulen varsti!“ lausub naine pehmelt Oskarile ning silitab seejärel õrnalt mehe põske. Tundub, et Oskarile on kõik see pisut vastumeelne, kuid kuuletub siiski.
„Mida sa siit tahad, Hans?“ Mia hääl kõlab väsinult ja on täis vastikust ja vihkamist. Mia vihkab mind ja ma ei tea, kas peaksin olema õnnelik või pettunud.  
„Ma tulin vabandust paluma,“ lausun kindlust teeseldes. Mia silmis on segadus ning ta avab oma tillukese suu, et midagi öelda – ja ma arvan, et tean, mida ta öelda tahtis -, kuid jõuan iseenda häälepaelad enne teda avada: „Ei, ei, ma ei tulnud siia selleks, et paluda sult andestust ja luba tagasi siia kolida. Ma tahtsin lihtsalt, et sa näeksid, et ma tunnen end süüdi ja mõistan, et see kõik, mis ma tegin oli vale.“
„Sa... Sa ei taha minuga enam koos olla, Hans?“ sosistab neiu peaaegu et halvatult ning lükkab vaikselt ukse kinni, et Oskar meid ei kuuleks. Ta silmad on veekalkvel ja tundub nagu hakkaks ta siinsamas nutma.
„Asi pole tahtmises, ma lihtsalt leian, et võib-olla oleks meil mõlemal pisut vabadust vaja ja nagu ma näen, siis oma vabaduse oled sa üsna ruttu leidnud. Igapäevased tülid ei vii meid õnneni ja parem lõpetada kogu see asi varem kui hiljem.“
„Kas sa ei armasta mind enam? Hans, palun vaata mulle otsa, kas sa üldse kunagi armastasid mind?“ Ta ei kuulanudki mind. Ta ei vaevunud mind isegi ära kuulama. Milline vastupandamatu rõõm!
„Ma... Kurat küll! Miks sa teed nii? Miks sa mind mitte kunagi ära ei kuula ja oma joru edasi ajad? Ma ei öelnud, et ma sind ei armasta! Miks sinuga nii raske peab olema?“ Peidan oma pea käte vahele ja püüan enda peas asjades selgusele jõuda. Minu vastast kõlavad nuuksed. Ohkan. Tore.
„Anna andeks, ma ei tahtnud sind vihale ajada! Kui sa tahad, siis mine, ma ei hoia sind tagasi, aga tea, et ma armastan sind väga, Hans, ja kui sa peaksid ümber mõtlema, siis ma olen siin.“ Astun naisele sammukese lähemale, et seda nuuksuvat kogu emmata, kuid kogu raputab pead ja avab ukse. Veel hetke silmitseb ta mind kurvalt ning astub seejärel tuppa, jättes mind üksinda trepikotta seisma ja mõtlema, millega ma kõik selle ära olen teeninud.
Peale pikka mõttepausi asutan end minekule. Välja jõudes tervitab mind üsna äratuntav Lasnamäe õhk ja lõhn, mis aastatega tuttavaks on saanud. Täpselt samatuttavaks nagu see vaher seal eemal ja õunapuudekogum laste mänguplatsi kõrval. Ma jään seda kohta igatsema.
Istun bussile ning jälgin aknast järjest rohkem pimenevat taevast. Tänavalambid süttivad põlema ja sama teevad kanalis kihutavate autode esituled. Buss peatub hetkeks, avab oma uksed ning sulgeb need taas, kui ühtki hingelist bussi ei astu. Validaator seisab üle pika aja vaikselt oma kohal ja hea ongi, sest selle kohutav pinin on mind juba närvi ajanud.
Astun bussilt maha Laulupeo peatuses ja jalutan rahulikult oma ajutise elukoha poole, mis peatusest tegelikult väga kaugel ei olegi. Võtan taskust juba eos välja võtmed, mille Laura mulle ajutiselt andis ning painutan hõbedast võtit oma sõrmede vahel, kartmata selle murdumist. Sinine puumaja juba ootab mind kutsuvalt ning ma tunnen, kuidas lihtsalt kogu selle kohutava päeva eest peitu tahaksin pugeda, kasvõi diivanile.
„Kus sa käisid, onu Ans?“ Mind põrnitseb uudishimult paar suuri rohelisi silmi ja ootusärevuses teine samasugune silmapaar, kui tuppa astun.
„Kaspar!“ manitseb Laura oma poega justkui oleks too midagi väga rumalat või kohutavat küsinud.
„Pole hullu, Laura, kõik on okei!“ vastan naeratades ning sasin möödaminnes väikemehe pead.
„Onu, kas sul on kulb?“ küsib Kaspar ootamatult ning ma seisatan. Kükitan hämmastunult tema ette ning loodan, et ta näol on kõrvuni lai naeratus, kuid seda pole. Ta ei teegi nalja.
„Kaspar, miks sa midagi sellist küsid?“ Kaspar on tark laps ja teab, kui kellelgi on midagi halvasti. Mulle ei meeldiks talle valetada.
„Emmel oli selline nägu, kui issi enam koju ei tulnud,“ vastab poiss ja vaatab mind murelikult. Nelja-aastase põnni kohta on ta üllatavalt otsekohene ja mul hakkab tast kahju. Kaspar teab, mis ta isaga juhtus, sest ta seisis oma ema kõrval, kui neile sellest teada anti. Ta räägib tihti, et tahab suurena olla nagu tema issi oli ja, et tahab maailma päästa. Jah, nelja-aastase poisi kohta on ta üllatavalt julge ja sangarlik.
„Ei, Kaspar, ei midagi sellist,“ vastan rüblikule ning võtan ta enda sülle, lootes, et ta väike aju kogu selle vahejuhtumi kiiresti unustab.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 25
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    6/1/2016, 14:09

Uhh...mulle meeldib tulla foorumisse kui siit leiab eest miskit lugeda. No ikka nii meeldib.

Ja no see jutt. See kuidas sa kirjutad. Jutt on ju iseenesest nende kahe osa jooksul enamjaolt vaid kurb olnud või noh vähemalt selle tooniga, aga samas paned sa ikka kuskile vahele oma killukese huumorit ja see on ikka nii mõnus.

Ma vist sain õieti aru, et kindlat käiku sul veel sellele jutule pole? Kuid kas enamvähem ikka tead, mis saama hakkab? Või nüüd kohe nii põmaki improviseeridki?

Ma ei jõua ära oodata. Tahaks juba mingit väikest palakest, mille saab alla neelata ja hakata seedima, mis kuskilt hargnema või toimuma hakkab. Tavaliselt saab selle juba suhteliselt kiiresti, aga see lugu siin, see on nii ükskõikne oma lugejate suhtes praegu. Mitte midagi ei anna välja. Mitte et see mulle nüüd ei meeldiks, aga ma olen nii kannatamatu.

Ootan veel ja veel!!!!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Bubblegum
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 166
Age : 17
Asukoht : Kodu.

PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    12/1/2016, 18:51

Naughty: Otsest kindlat käiku mul jutule tõesti pole või noh, ma tean, mis ma sellest ootan ja, mis siin enamvähem toimuma hakkab, aga mingit kindlat käiku pole.

3.



Punane tuli, kurat, ma jään hiljaks! Palvetan mõttes kõigi teadaolevate jumalate poole ning loodan, et nad aitavad fooritulel roheliseks minna. Tammun jalalt jalale ning silmitsen oma käekella, konstanteerides fakti, et töövestluseni on jäänud veel ainult viis minutit. Milline vapustav esmamulje minust hilinedes jääda võib!
Kõne, mis ma eile võõralt numbrilt sain, oli mulle eneselegi üllatuseks. Mind tervitas majandusjuhataja koolist, kuhu mõni päev tagasi oma CV olin saatnud. Tema meelest on minu resümee hoolimata vähestest kogemustest üsna hea, niisiis kutsus ta mu kohe täna töövestlusele, millele ma enam kui kindlalt hilinen.
Kell on täpselt kümme, kui ma oma higise käe tõstan ja mururohelisele uksele koputan. Ukse kõrval seisab trükitult „Juula Veskimägi“ ning kuskilt sügavalt ajusopist jõuab minuni teadmine, et see on soovitud isiku nimi. Paotan pisut ust ning naeratan keskealisele naisele, kes arvutilaua taga istub ja midagi klõbistab. Temast tulvab rõõmu ja toredust.
„Hans Köster? Te olete väga täpne. Võtke istet!“ lausub ta mind hindavalt ülalt-alla vaadates. Kogu selle aja püsib ta näol siiski ka meeldiv ja soe naeratus.
„Jah, mina isiklikult.“ Püüan kõlada sõbralikult ning istun toolile, millele Juula osutab. Päris pehme teine.
„Te saatsite meile emakeeleõpetaja koha asjus CV, kas pole?“ Noogutan. Ta kaob hetkeks laua alla ning naaseb paberitega, mida meeleheitlikult lappama hakkab. Leidnud sobiva paberi silmitseb ta seda mõne hetke.
„Kas kõik on kombes?“ küsin uudishimulikult, kui minuti pärast naise suu ikka kinni on.
„Jaa, muidugi. Kuna õpetaja, kes ennist gümnaasiumiõpilasi õpetas jäi ootamatult rasedaks, oleks meil hea meel, kui Te nii öelda „meie ridadesse“ astuks.“ Naine kõverdab jutumärke matkides õhus oma sõrmed ning puhkeb seejärel naerma. Tundub, et tegu on toreda inimesega, sest leian end koos temaga naermas.

Esimene tööpäev üle mitme aasta. Rüüpan tassist kohvi ning tunnen ainult rõõmu selle üle, et olen otsustanud vara kohale tulla. Kell pole veel pool kaheksagi ning peale minu on koolimajas veel turvamees ja võib-olla mõni õpetaja, kellega mul siiamaani pole õnnestunud kohtuda. Mis seal ikka, küll jõuab! Minu päev algab üheteistkümnenda klassiga ja lõppeb kümnendaga. Ma loodan, et nad on minu vastu head. Mu käed higistavad. Kurat!
Märkan klassiuksetagusel pingil istumas noormeest ja neidu. Tüdruk on süvenenud raamatusse, mis tundub üsna vana olevat ning poiss tema kõrval keskendub telefonimängule, mis ta nutifoni ekraanil vilgub. Tundub, et nad ei ole eriti suured südamesõbrad. Mõtlen hetke, kas kutsuda nooruk ja noorik klassi, kuid jõuan otsusele, et ehk pole nad üleüldse üheteistkümnendikud ja võib-olla eelistavad nad väljas istuda. Pealegi oleksid nad ise sisse tulnud, kui tahtnud oleksid.
Ma olen neid jõllitama jäänud, kui vahva. Sekundi pärast olen tunnistajaks sellele, kuidas neiu kulmu kipra tõmbab ning poisile midagi ütleb. Tundub, et noormeest öeldu ei huvita ning ta irvitab tüdrukule näkku, mille peale noorik solvunult oma asjad võtab ning klassi poole kõheldes mõne sammu teeb. Olen selle aja peale juba pilgu kõrvale pööranud, kuid püüan silmanurgast tegevust jälgida.
Uks paotub ja tüdruk pistab pea klassi: „Kas võib sisse tulla?“ ta viipab käega kohmetult poisi poole, kes ikka veel ükskõikselt pingil istub ning jätkab ohates, „Reimo seal ei ole just kõige meeldivam pinginaaber, kui eesmärk on lugeda.“
„Kas sa käid üheteistkümnendas?“ küsin noogutades.
„Jah, kahjuks või õnneks küll,“ vastab neiu kõheldes ning ta hääles on kuulda pettumust. Ta vist pole just kõige populaarsem tüdruk. Tundub, et noortele lihtsalt ei meeldi inimesed, kes julgevad oma silmad kauemaks kui mõneks minutiks raamatusse pidama jätta.
„Ma panen su kohe kohalolijana ka kirja. Mis su nimi on?“
„Kõusaar. Ingel Kõusaar.“ Ah et Ingel. Temas tõesti on midagi ingelliku, aga esimese hooga ei suuda ma välja nuputada, mis see midagi on. Ingel asetab oma asjad täpselt minu laua ees oleva laua kõrvale ning istub siis. Ta avab oma raamatu pooleliolevast kohast ja kummardub keskendunult selle kohale. See annab mulle võimaluse teda pisut jälgida.
Neiu juuksed on valged ja helgivad hommikuvalguse käes, mis aknast koos päikesega klassi tulvab. Need ulatuvad talle rinnuni ning on lokkis. Tüdruku silmaalused ja nina on kaetud tedretähnidega ja ta nahk on peaaegu kriitvalge. Ta on riietunud lillelisse pluusi ning sinistesse teksapükstesse ja toolileenil ripub ilmale kohaselt ka soe kudum. Ingel on täpselt nagu kuskilt filmist, lummav ja salapärane. Raputan oma pead ning võtan oma laua taga istet. Ta on mu õpilane, püha Jumal, mitte naine klubist või tänavalt.
Ükshaaval hakkavad õpilased klassi tulema ning viimne kui üks piidleb mind kahtlevalt. Märkan, et klassis on välja kujunenud väiksed grupid, mis kogunevad kindla laua taha. Mõni arutab nädalavahetuse sündmusi, mõni olümpiaadi tulemusi. Siin on rahulik. Kella kaheksani on ainult mõni minut. Võin vabalt juba ukse sulgeda või ehk tuleb veel mõni hilisem õpilane? Ah, küllap ta tuleb siis ise klassi.
Silmitsen kella ning, kui see kaheksa lööb, tõusen oma kohalt ja sama teevad ka kõik need, kelle ees ma seisan. Üheteistkümnes klass ei pea ju ometi tundi alustades seisma.
„Istuge, istuge!“ lausun muiates ning jätkan, „Minu nimi on Hans Köster ja ma olen teie emakeeleõpetaja. Majandusjuhetaja Juula ütles, et õpetaja Mirjam Kasemets tõenäoliselt tagasi ei tule, nii et kahjuks olete te sunnitud leppima minuga. On ka paar asja, mis ma kohe alguses paika tahaksin panna ja loodan tõsiselt, et te nendest nii öelda „reeglitest“ ka kinni peate. Esmalt, ma eelistan, et teietamise asemel te sinatate mind ja ütlete mulle lihtsalt Hans. Teietamine paneb mind lihtsalt vanana tundma. Teiseks, kui teil on probleeme õppimisega või asjadest arusaamisega, siis palun tulge ja rääkige minuga. Kui koostöö meie vahel sujub, siis on teil endil lihtsam asjadest aru saada ja minul lihtsam teid õppimisega aidata. Kas on küsimusi?“ Avastan, et esimese tööpäeva kohta olen ma üllatavalt rahulik. Võib-olla on asi selles, et nad kõik, välja arvatud Ingel, kuulavad mind tähelepanelikult. Preili Kõusaar on siiani oma raamatusse süvenenud ja ei kavatsegi sealt välja tulla.
„Khm, preili Kõusaar, kas Teie ka mind kuulate?“ Viibutan oma käega ta silmade ees ja ta võpatab. Saan oma ennisele hüpoteesile tõestust. Ta tõesti ei ole klassi kõige populaarsem tüdruk, sest hetk hiljem jälgib nii mõnigi teda põlgusega.
„Ma kuulasin,“ pomiseb Ingel ning lükkab raamatu kõrvale. Ta ei vaata mulle otsa ja ma olen kindel, et märkan ta silmades vett. Vaene tüdruk!
Terve ülejäänud tunni hoiab Ingel oma silmad raamatust eemal ning ma lausa tunnen, kuidas temast seetõttu ka närvilisust õhkab. Ma olen võtnud temalt selleks üheks tunniks midagi, mida ta hingab ja tänu millele elab ja ma valetaks, kui ütleksin, et ma oma tegu ei kahetse.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 25
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    12/1/2016, 22:41

Okouuu!!! Hmmm...see Ingel. Mulle tuli kohe meelde, et pidin täna Üheotsapileti järelvaatama. Very Happy Aga tõsisema teema juurde tulles. Ma ei suuda uskuda su profiili. Tõsiselt oled 15?
Ma olen 23 ja tunnen sinu juttu lugedes, et ma ei kirjuta pooltki nii hästi kui sina ja häbi hakkab kohe. Embarassed
Võid kindel olla, et ma olen totaalne fänn nüüd. Sinu ja sinu jutu. Ja kui osad hakkavad edaspidi nii ilusasti regulaarselt siia ilmuma, siis olen ma lausa üüberfänn. :)

Mul nüüd sees kipitab täiega, et kas nüüd see õpetaja elab oma elu raskeks? Armub äkki veel oma õpilasse ära? Teadagi ju, mis saab õpetajast, kes oma õpilasse armub. Ai Ai. Aga samas, uhh kui mega oleks seda lugeda.

Mulle ei meeldi Hansu perekonnanimi. See kõlab nii...umm...ürgaegsena. Very Happy Ja Juula, mis nimi see veel on?? Very Happy

Igaljuhul palju palju edu kirjutamisel. :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
nasicc
Pehme admin
avatar

Female Postituste arv : 5899
Age : 24
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    17/1/2016, 14:25

Oi oi. 😀
Kui Hansule nüüd Ingel meeldima hakkab, siis polnudki Mia liiga paranoiline äkki? Kuigi mehe kodustamine lihtsalt igaks juhuks pole ka kuigi normaalne ja tervislik tegu. 😀
Tegu juba teise looga, mida täna loen, mis algab lahkuminekuga. 😀 Oh well.
Jään uut ootama!
PS. Mulle ka meeldib pealkiri. 😊
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Bubblegum
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 166
Age : 17
Asukoht : Kodu.

PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    19/1/2016, 22:04

Naughty: Ma saan järgmisel nädalal 16 nii et väga kaua seda 15. eluaastat enam järgi pole jäänud. Very Happy Mis puutub nüüd Hansu ja tema õpilasse, siis ma ei ole veel ise ka kindel selles, mida ma nendega ette tahan võtta ehk siis saan ma selle ise ka alles üsna varsti teada Very Happy Ja noh, nende nimedega on nagu on, mul oli tunne, et Juula lihtsalt on Juula - mul vist käis kunagi üks Juula koolis millestki rääkimas - ja, et Hans on Hans Köster. Very Happy Väga hea näha, et sulle mu jutt meeldib ja aitäh :)

Nasicc: Ma ütleks, et Mia paranoia oli õigustatud, aga tõepoolest, mehe kodustamine ettevaatuse nimel pole just kõige targem tegu, arvestades seda, et ka siis suutis Hans teda petta Very Happy


4.


Mind valdab kergendus, kui viimane tund lõppeb ning mõistan, et võin jälle normaalselt hingata. Kell on pool üks ja täna on minu kord väikesele Kasparile lasteaeda järele minna, sest Laura on hilisõhtuni tööl. Kui ma Laura ja Kaspariga koos ei elanud, veetis viimasega aega tuttav lapsehoidja, kellele mu õde hästi tasuda püüdis, et too ka hilisõhtutel poisi järele vaataks, kuid minu tulek tähendas ka seda, et Laura sai lapsehoidjale maksmise asemel hoopis minu väikemehele lasteaeda järgi saata ja ausaltöeldes ei pane ma seda pahaks. Kaspariga on alati tore koos olla!
Pistan läpaka arvutikotti ning kohendan oma triiksärgi kaelust. Põrnitsen aknast vihmast ilma ning leian end nina krimpsutamast. Tundub, et on aeg minna.
Kaspari lasteaed ei ole koolist eriti kaugel ja jõuan sinna umbes kümne minutiga. Lõuna on just lõppenud ja lapsed sätivad end magama. Erand on ainult Kaspar, kes jalgu kõlgutades garderoobipingil istub ja oma käsi põrnitseb. Tal on vist üks nendest halbadest päevadest.
„Hei, Kaspar,“ lausun väikemehele sõbralikult ning tõmban ta ühe käega oma embusesse. Poiss ei ole mulle ikka veel pilkugi heitnud ja tean, et midagi on valesti. Ta teeb alati nii, kui miski teda painab.
„Kaspar, kas kõik on korras?“ küsin murelikult ning kükitan ta ette. Võtan Kaspari käed oma peopesadesse ja ta tõstab pea, et mind vaadata. Kurb on see, et Kaspar ei nuta kunagi, ta lihtsalt vaikib, vahel mõne tunni, vahel päevi. Ta krimpsutab nina ja langetab oma pea taas, et nüüd ilmselt põrandalaaste kokku lugeda. Nii annab Kaspar mõista, et ei, temaga pole midagi kombes.
„Kas asi on issis?“ püüan veelkord ning ta noogutab. Ma oleksin pidanud seda teadma! Kaspar avab korraks suu ning paneb selle jälle kinni ainult selleks, et järgmisel hetkel lausuda sõnad, mis mu südame kohutavalt valusaks teevad: „Omme on issidepäev ja lasteaias on pidu. Kõik teised lapsed tulevad oma issidega, aga mina ei saa. Onu Ans, kas issi ei tulegi kunagi tagasi? Mitte kunagi?“
Väikemehe silmad puurivad küsivalt mu enda silmi ning võtan hetke, et järele mõelda. Laura ei ole siiamaani tahtnud Kasparile öelda, et ta ei näe oma isa enam kunagi, kuid ma leian, et nüüd oleks õige aeg. Poiss mõistataks selle nii või naa ise ära.
„Sinu issi, Kaspar, elab nüüd siin,“ torkan õrnalt oma nimetissõrmega Kaspari rinda sealt, kus ta süda on ja jätkan, „ja ükskõik kui palju ta ka ei tahaks, ei saa ta enam meie kellegi juurde tagasi tulla. Tead, sinu südames on ka vaja kedagi, kes seal rahu valvaks ja hoiaks, täpselt nagu su issi elus olles tegi.“ Kaspar on oma peopesa asetanud torkekohale, justkui ootaks ta, et tunneb niiviisi seal oma isa. Väikemehe näole ilmub vaevumärgatav naeratus, mis muutub järgmisel hetkel hämminguks.
„Kuidas ta sinna äla ma'ub?“ küsib ta ning jääb suu ammuli vastust ootama.
„Ma arvan, et sinu südamesse minnes muutus ta ka pisut väiksemaks,“ vastan naerdes ja patsutan väikemehe pealage.
„Aga onu, kas sina ei ta'aks koos minuga peole tulla?“ Ma ei oodanud sellist küsimust. Veel vähem ootasin ma vastust, mis mu suust järgmisel hetkel väljus: „Muidugi ma tulen, Kaspar!“

„Sa lubasid talle mida?“ Laura mälub hämmastavalt aeglaselt oma toitu ja neelatab siis. Ilmselgelt tegin ma midagi valesti.
„Ma tahtsin Kasparile ainult head meelt teha. Sa oleks pidanud teda nägema, ta istus üksinda pingil, kõlgutas oma pisikesi jalgu ja ei vaadanud mulle kordagi otsa. Noh, tegi seda värki, mida ta teeb, kui hästi kurb on, aga nutta ei taha. Sa oleksid minu nahas olles sama teinud!“ Ma ei tea, kas see, mida ma Kasparile lubasin, on tegelikkuses hea mõte. Mis siis, kui teda hakatakse narrima, sest isa asemel võttis ta kaasa oma onu? Ohkan. Ma ei saa talle enam ära öelda ja ei tahakski.
„Ah et nii hull? Ma vist peaksin temaga rääkima enne kui ta magama jääb? Jah, just, ma lähen!“ lausub Laura laua tagant tõustes ning oma dressipükse siludes. Ta on närvis. Mu õde on kohutavalt närvis, sest ta peab ette võtma vestluse, mis poisi ja ilmselt naiselgi tuju morniks võib teha ja, mille ta plaanis ette võtta alles siis, kui Kaspar on piisavalt vana, et seda päriselt mõista. Mulle tundub, et Kaspar juba mõistabki.
Me kohtusime Silveriga – Laura mehega – põhikoolis. See oli seitsmes klass ja Silver oli just siis Põlvast Tallinnasse kolinud. Naljatasime alati, et maakas suurlinnas. Ta oli üksik ja häbelik poiss, sest kartis kiusamist. Tuleb välja, et tollal – ja võib-olla isegi praegu – oli koolivägivald peamiselt maakohtade teema ning ka Silver sai seda omal nahal tunda. See oli üks põhjustest, miks ta perekond otsustas uuelt lehelt alustada ja Tallinnasse kolida.
Esimesed kuud istus Silver vaikselt oma pingis, liikus ainult siis, kui klassist klassi oli vaja minna või, kui õpetaja vahetunniks õpilased koridori ajas ning ei rääkinud suurt midagi, isegi õpetaja pidi temalt vastuseid minuteid välja pigistama. Silver ei olnud rumal laps. Ta aju peitis endas ka tundmatuid valemeid ning ta teadis tegelikult vastust igale küsimusele. Ei, Silver ei olnud rumal.
Nagu kaksikutele ikka kohane, käisime ka meie Lauraga ühes klassis. Laura vihkas seda, sest ema lubas meil koolis ainult üksteise seltsis liikuda ning käskis ka õpetajatel jälgida, et me kellegagi ei sõbrustaks. Ta tahtis, et meil oleksid klassis kõige paremad hinded ja, et me pööraksime tähelepanu ainult õppimisele. Ema kujutas ette, et meist saavad suurte äride juhid või juristid. See ajab mind siiani naerma. Ainuke asi, mida ta meile keelata ei saanud, oli õe-venna vaheline suhe, mida me Lauraga lõpuks hindama hakkasime. Kõrgelt hindama. Me tegime pahandusi, millest rääkimine toob praegugi naeru suule ja, mida ma ilmselt iial kahetsema ei hakka. Me käisime koos katuseid mööda, tegime koos oma esimese suitsu, käisime koos oma esimesel peol ja nii edasi ja edasi. Ajaveetmine õega ei tundunudki sellel hetkel enam nii hull.
See oli varakevadel, kui me Silveriga lähemalt tuttavaks saime. Ta oli sotsiaalselt imelik inimene, mitte ühtki sõpra või isegi tuttavat. Ta ei naeratanud tundides kordagi, vaid hoidis omaette. Õpilased ei teinud temast välja ja õpetajate jaoks oli ta keskmisest parem õpilane. Meie jaoks oli ta potentsiaalne uus sõber. Me teadsime, et igakord, kui koolikatusele ronisime, oli Silver meil vaikselt kannul. Teda rahustas seltskond, mida talle tema meelest enese teadmata pakkusime ja meid tegi rõõmsaks teadmine, et saime kellelegi abiks olla.
Söögivahetund, pool tundi ja jälle katus, kuid seekord otsustasime Silverile näidata, et teame. Me ei tahtnud, et ta katusel salaja käiks või, et ta tundides üksi oleks. Ta tundus tore poiss ja nagu hiljem välja tuli, siis seda ta ka oli. Ootasime Lauraga redeli kõrval, kui Silver üles jõudis ja ehmunult meid mõlemit silmitses. Tutvustasime endid talle ja meist said head sõbrad. Võiks isegi öelda, et parimad.
Juba siis tekkis Laura ja Silveri vahel midagi, mida oli raske mitte märgata. Aastate möödudes sai neist paar ja mõni päev peale kaheteistkümnenda klassi lõppu sai noorpaar lapse. See oli nende elu pöördepunkt. Silver soetas oma vastsele perele uue kodu, nad tegid remonti, hoolitsesid väikse Kaspari eest ja palusid vahel ka minult abi. Ma aitasin oma õde ja ta meest hea meelega.
Silver rääkis alati, et talle meeldiks oma riiki kaitsta ja hoida. Ta tahtis oma riigi eest seista ja me ei saanud seda mehele pahaks panna, sest oma riiki kaitstes, kaitses ta ka Laurat ja Kasparit. See oli mu õe jaoks väga raske, kui ta mees ennast sõjaväkke kirja pani. Veel raskem oli Laural päeval, mil Silver lennukile läks. Jah, nad Skypesid tihti, saatsid üksteisele kirju, rääkisid telefonitsi, mõned korrad käis mees isegi Eestis Laural ja Kasparil külas, aga lahkus siis taas. Tal puudus luba pikemaks Eestisse jääda, sest mehi suri peaaegu iga päev ja vaid vähesed soovisid Iraaki sõdima minna. Iga mees luges ja, kui siis tuli see päev, kus Laura välisuksele koputas võõras vormiriietuses mees... See päev oli kõikidest nendest päevadest Laura jaoks kõige halvem ja keerulisem. Ma leidsin tema ja Kaspari päev hiljem oma ukse tagant. Laural oli käes spordikott ja Kasparil seljas väike ranits. Ma hoolitsesin oma õe eest samal ajal, kui Mia püüdis Kaspariga käituda ja mängida nii hästi kui suutis. Kaspar oli ainuke laps, kes talle meeldis.
Ma tean, et Laura pole sellest siiamaani veel päris üle saanud, aga ma näen, et ta teeb suuri edusamme ja tean ka seda, et üheskoos aitame me ka väiksel Kasparil isa surmaga paremini hakkama saada, sest see on tema perena meie kohustus.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Naughty
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2306
Age : 25
Asukoht : Harjumaa

PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    21/1/2016, 22:34

Laura pärast on ikka nii kurb. Sad

Alati kui ma selliseid lugusi loen või sellelaadseid filme näen, kus mehed sõjas langevad ja pere kodus ootab ja ootab, aga võimalik, et tagasi ei tule kedagi, siis tikub meel ikka nii kurvaks minema ja mõtted lähevad uitama rajale, et mis siis kui ükspäev peaksin midagi sellist ka ise läbi elama. See oleks ikka jube kohutav. Samas mul on heameel, et Laural on selline toetav vend, kellele toetuda. Poja pärast hoiab ta pea püsti ja Silver kuskil seal, kus iganes ta puhkab, on selle üle kindlasti väga väga uhke.

Vabandan nii emotsionaalse kommentaari eest, aga sellised mõtted siis seekordset osa lugedes mind endasse haarasid.

Ja otse loomulikult oli ka see osa lihtsalt suurepärane. Mulle meedib see, kuidas sa kirjutad. What a Face

Uut osa ootama jäädes Naughty!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Bubblegum
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 166
Age : 17
Asukoht : Kodu.

PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    19/11/2016, 15:01

Naughty: Anna andeks, et ma sulle peaaegu aasta hiljem vastan, aga jah, sellised teemad panevad mindki mõtlema ja teevad kurvaks. Sellepärast on see jutt ka võib-olla natuke masendavam, et mu enda mõtted keerlevad kõige selle kurvema poole ümber. Ja suured tänud ka! Wink


Miskipärast on see jutt mulle kuidagi eriti südamelähedane ja kohe kuidagi ei taha selle kirjutamist lõpetada. Olgugi, et uue osa kirjutamine võttis aega vaat et aasta, siis siin ta siiski on! Rolling Eyes

5.

Minu ja Kaspari lasub vaikus, kui käsikäes lasteaia poole kõnnime. "Kas lips pigistab?" otsustan küsida ning saan vastuseks vaid pearaputuse. Ta on närvis. Mina oleks ka, kui tegu oleks minu lasteaia isadepäevapeoga. Isadepäevapeoga, kuhu lähen oma onuga.  
"Lä'me koju," teatab Kaspar järsult ning pöörab otsa ringi, mind järjekindlalt tagasi kodu poole tirides.  
"Aga me oleme ju peaaegu kohal," vastan poisile vinguval hääletoonil.  
"Lä'me koju, ma ju ütlesin! Ma ei ta'a minna!" Ta laseb mu käe demonstratiivselt lahti ning hetkeks tunnen end kui mahajäetud poiss-sõber mõnes Ameerika filmis. Kaspar istub äärekivil ja silmitseb oma sõrmi, neid samal ajal kohmetult kõverdades.  
"Oeh, tule nüüd, Kaspar!" Müksan mänglevalt poisi õlga, kuid see ei aita. Ta on peale isa surma koguaeg üsna morn. See teeb mind kurvaks!  
"Ma ei julge," pomiseb ta nii vaikselt, et vaid kõrvu teritades olen võimeline teda kuulma.  
"Miks?" Kas Kasparit kiusatakse? Kas tal on lasteaias midagi juhtunud? Kas nad naeravad tema üle?  
"Äkki nad akkavad naerma. Ma ei meeldi neile."  
"Miks sa seda arvad, Kaspar?"  
"Nad naelavad koguaeg minu üle. Isegi, kui ma kukun ja aiget saan. Onju, onu Ans, teiste õnnetuste üle ei to'i naelda. See on kole ja pa'a!" Mu käed tõmbuvad rusikasse ning tunnen valutorget südames. Tahaksin suurest vihast karjuda ja kedagi lüüa, sest see nelja-aastane pisike poiss ei vääri sellist elu.  
"Ei tohi, Kaspar, muidugi ei tohi! Tule, lähme nüüd, ma tahan sinu kasvatajaga rääkida. Sa ei tohiks midagi sellist kannatada, väikemees!" Kaspar noogutab vaikides ning tõuseb püsti. Aitan tal viigipüksid asfaltimustusest puhtaks pühkida, et ta seejärel järsu liigutusega oma käte vahele haarata ning asetan mehikese oma kukile istuma. Naeratan, kui pisipoisi kurgust väike kiljatus väljub ning ta lõginal naerma puhkeb.  
Peale paariminutilist jalutuskäiku oleme kohal. Märkan, kuidas teised isad oma poegade ja tütardega lasteaiauksest sisenevad ning võtan sappa. Nad põrnitsevad meid. Käitu korralikult, Hans!
Lasteaias on palav. Palun Kasparil eemalolevale pingile istuma minna ning näen, kuidas ta mütsi peast võtab. Ahhaa, seal ongi lasteaiakasvataja! Rajan teed läbi rahvamassi tema poole. Ta näeb mind kohe ning manab näole naeratuse.  
"Tere, mina olen Kaspari onu. Mul oleks vaja Teiega vestelda." Kaspari kasvataja on noor ja üsna nägus naisterahvas. Ma olen kuulnud Laurat temast rääkimas ning mu õe sõnutsi on ta väga meeldiv neiu.  
"Lilli. Meeldiv tutvuda!" Ta ulatab oma käe, kuid vaatan sellest mööda. Mul on hetkel temaga millestki palju olulisemast rääkida.  
"Kaspar rääkis, et tal on lasteaias probleeme. Tema üle naerdakse, isegi, kui ta mingilmoel viga saab. Ta ei julenud täna isadepäevapeole minu, oma onuga, tulla, sest kartis, et teda hakatakse mõnitama. Vaadake, Kasparil on aasta jooksul juba üks halb sündmus olnud. Isa surm ei ole talle hästi mõjunud, lasteaiakaaslaste käitumine võib poisi isegi depressioonini viia." Lõpetan oma jutu hingeldades. Närvilisus on minu üle võimust võtnud.  
"Ma olen märganud, et Kasparit lasteaias kiusatakse ning olen sellest ka kiusajatega rääkinud, aga tundub, et see pole aidanud," Lilli jätkab ohates, "Mul on Kaspari isa pärast väga kahju ja püüan täna selle teema taas üles võtta. Ma tõesti loodan, et kõik saab korda! Kas te jääte?"  
"Ma palun teid, püüdke midagi ette võtta! Ma leian, et nelja-aastane laps ei peaks midagi sellist taluma, see on kohutav! Ja ei, me ei jää, Kaspar on üsna masendunud ja see pidu ei teeks talle head," vastan naisele ning hakkan juba lahkuma, kui selja tagant Lilli häält kuulen: "Mul on tõesti kahju!"  
Ohkan ning näen Kasparit pingil, kuhu ta paar minutit tagasi jätsin. Jumal tänatud, et ta ikka veel seal on ja minema pole jooksnud.  
"Tule, lähme!" lausun poisile ning ta tõuseb. Aitan tal mütsi pähe panna ning võtan tema pisikesest käest kinni.  
"Kas me ei jäägi?" küsib ta murelikult, justkui arvates, et see isadepäevapidu on üritus, mida ei tohi keegi kunagi vahele jätta. Jah, ilmselt mõne isa ja lapse jaoks ongi.  
"Ei, Kassu, mul on sulle hoopis üks küsimus. Kas jäätis või pannkoogid?" Muhelen kavalalt ning jään vastust ootama. Väikemehe nägu muutub hetkega mõtlikuks ning ta näole ilmub lai naeratus.  
"Kas mõlemat ei saaks?" küsib Kaspar lootusrikkalt. Kummardun ta kõrva juurde ja sosistan: "Muidugi saab, aga siis pead sa lubama, et emmele ei ütle!"  
Õhtu jooksul teist korda kuulen poissi põnevusest kilkamas ning ta väriseb elevusest üle terve keha. Ta on nagu täiesti teine laps. Täpselt selline nagu iga temavanune olema peakski. Rõõmus, naerev ja positiivne.  

Siseneme väiksesse kohvikusse, mida me Miaga vahel külastasime. Seal on vapustavad saiakesed ja veel täiuslikumad pannkoogid. Ma armusin sellesse kohta kohe, kui sellele pilgu heitsin ja olen Miale väga tänulik. Just tema seda kohvikut mulle tutvustas.  
"Millega sa oma pannkooke ja jäätist tahad?" küsin enda kõrval seisvalt poisiklutilt vaikselt.  
"Onu Ans, kas sa siis ei tea, et ma ei oska veel lugeda! Sa pead mulle ütlema, mida ma üldse võtta saan!" vastab ta mulle naerdes. Ka mina naeran.  
"Astelpajusiirupiga, maasikamoosiga, mustikamoosiga ja, mmm, õunamoosiga! Jäätist saad võtta näiteks ¹okolaadisiirupiga ja küpsisepuruga või kummikarudega." Kaspar silmitseb mind suu ammuli ning ma võiksin vanduda, et näen ta suunurkadest ilaniresid alla voolamas.  
"Ma olen paladiisis!" Ta läheb kohutavalt elevile ning hakkab kärsitult üles-alla hüppama ning oma tellimust mulle kiiresti ette vuristama: "Kasmasaaksinõunamoosigapannkoogidjavanillijäätisekõigesellegamissaütlesid?"
Puhken naerma ning noogutan.  
"Kas juua ka?"
"Kas Coca-Colat võib?"  
"Kui sa lubad, et emmele ei ütle!"  
"Luban!"  
Saadan Kaspari meile istekohti otsima ning esitan tellimuse. Kaspari jaoks on selline kohvikuskäik tõeline õnnepäev, sest ta ema söödab talle ainult tervislikku toitu, et poiss terve püsiks ja ma ei mõista teda absoluutselt hukka. Lihtsalt vahel on igaühel midagi magusat vaja ja minul on kombeks seda Kasparile vahetevahel anda, kui me kahekesi kas kinno või linna läheme.  
Kuulen enda taga ust sulgumas ning võpatan, tulles koheselt oma mõtteist välja. Pööran oma pead, et näha, kes ukse juures seisab ning kohkun hetkeks. Ingel Kõusaar isiklikult, täies hiilguses.  
Ta näeb lausa imeline välja.
Märkan, et ta valged lokid tilguvad ning pilgu aknast välja heites, pean tõdema, et vihma on tõepoolest sadama hakanud.  
Ingel kõnnib lähemale ning jahmub, kui mu ära tunneb.  
"Tere!" pomiseb ta vaevukuuldavalt ning jääb mu selja taha seisma. Miks ta nii häbelik peab olema?  
"Tere, Ingel! Sind polnud täna koolis, kas midagi juhtus?" Ma ei keeruta. Teda päris kindlasti polnudki koolis, vähemalt minu tunnis mitte ning ma tunnen muret.  
"Midagi ei juhtunud," vastab neiu ohates ning sobrab oma mantlitaskus, et sealt mõned rahatähed välja võtta. Ta näeb välja nii habras.  
"Kindel?"  
"Jah, ma olin lihtsalt liiga... väsinud. Jah, just, väsinud, et kooli tulla. Vabandust! Mu isa kirjutab Tei-sulle meili." Muigan, kui kuulen väikest sõnavääratust, kuid ei ütle selle kohta midagi. Noogutan põgusalt. Teenindaja on kandiku koos tellitud asjadega letile asetanud ning libistan selle eest ära, et Ingel tellida saaks. Tüdruk võtab endale kakao, kaks kohupiimasaiakest ja kaks viineripirukat.  
"Kas sa oled siin üksi?" otsustan küsida.
"Jah, ma tulin ainult korraks." Ta vaatab välja ja krimpsutab kulmu. Paduvihm.  
"Kindel, et sa hetkel välja tahad minna? Seal ei tundu just väga meeldiv olevat." Naeratan kohmetult.  
"Sa võiksid meie juurde istuda." Viipan käega laua poole, mille Kaspar meile valinud on. Ingli põsed lähevad tomatikarva, kui ta mult küsib: "Kas see on su... Laps?"  
Enne kui arugi saan olen valjuhäälselt naerma hakanud ning tunnen silmanurgast pisaraid voolamas.  
"Vabandust! Ei, see on mu õelaps, ma elan praegu nende juures ja tõin väikse Kaspari välja sööma." Pühin triiksärgivarrukaga silmi ning köhin oma hääle puhtaks.  
"Ma ei tea. Kas tema oleks sellega okei?" küsib Ingel kõhklevalt.  
"Sa meeldid talle, usu mind! Kas vajad abi?" Ingel raputab pead ning tundub kahevahel olevat.  
"Äkki keegi näeb meid ja arvab, et me oleme koos ja, et su õelaps on meie poeg!" Neiu silmad suurenevad. Muhelen.  
"Ingel, siin pole kedagi ja pealegi ei tee me ju midagi keelatut. Me ainult istume ühes lauas ja sööme. Või tahad sa hoopis üksi istuda? Kui nii, siis olgu pealegi, ma ei sega sind."  
"Oota. Ma ei taha üksi istuda!" lausub ta ettevaatlikult ja haarab siis letilt oma asjad. Märkan ta näol imepisikest naeratusevarju ning mõistan siis, et see on esimene kord, kui teda naeratamas näen.  
Kaspar on imestunud, kui Ingel samuti meie juurde istub.  
"Kes see on?" küsib Kaspar Inglit põrnitsedes ning samal ajal enda pannkooke tükkideks lõigates. Või noh, püüdes neid tükkideks lõigata. Nelja-aastase kohta on ta küll tark, kuid noa käsitlemine valmistab talle ikka veel raskusi. Köhatan ja vaatan Inglile vabandavalt otsa. Kaspar võib vahel väga järsk olla.  
"Kaspar, see on Ingel. Ingel, Kaspar." Ingel naeratab väikemehele kohmetult, kuid Kaspari ilme jääb muutumatuks.  
"Kas Ingel on su tüdluk?" Väikemees kõlab isegi natuke ähvardavalt. Ta pole ometigi mu peale vihane?  
Kaspar on üksiklaps ja seetõttu ka harjunud palju tähelepanu saama. Tema seltskond koosneb alati minust või Laurast või lapsehoidjast. Väga tihti ka minust ja Laurast koos.  
Kaspari ema ei ole suur sõbrannataja. Ta ei käi väljas, veel vähem kutsub Laura endale sõpru külla. Seepärast pole Kaspar eriti võõraste inimestega harjunud ja muutub üsna armukadedaks, kui kellegagi tähelepanu jagama peab.  
"Ei, Ingel on mu õpilane, Kaspar. Kas sa tahad, et ma aitaksin sul pannkooki katki lõigata?" Kaspar ulatab mulle oma noa ja kahvli ning ma asun asja kallale.  
"Kas ma tohin su juukseid katsuda?" kostub äkki Kaspari suust. Ma pean naeru kinni hoidma, sest kui Inglile pilgu heidan, on ta väga segaduses.  
"Ee, olgu, jah, muidugi."  
Poisiklutt tõuseb oma toolilt ja kõnnib ümber laua Ingli juurde. Ingel küürutab madalamale ning Kaspar silitab õrnalt oma väikse kämblaga neiu juukseid.  
"Pehmed," tõdeb poiss ning istub rahulolevalt tagasi oma toolile.  
Tundub, et Ingel meeldib talle ja ma olen õnnelik, sest see tüdruk meeldib mulle ka.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Bubblegum
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 166
Age : 17
Asukoht : Kodu.

PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    30/4/2017, 22:03

6.


Ingel



Ma jalutan mööda niisket asfaltit kodu poole, põrnitsedes enda ees kõndivaid inimesi. Tänane päev oli teistsugune ja huvitav. Ma poleks kunagi arvanud, et kohvikusse saiakesi ostma minnes kohtun seal oma õpetajaga, kellesse salamisi kiindunud olen. Samas poleks ma paar päeva tagasi ka arvanud, et hommikul kooli minnes vaatab mulle asendusõpetaja asemel vastu imekaunis paar smaragdrohelisi silmi. Sa oled nii sees, tüdruk!

Naeratan, kui meenutan, kuidas Hans oma õepojaga suhtles ja teda pidevalt naerma suutis ajada. Ma tunnistan, et võisin pisut kohmetu olla, aga liiga sotsiaalsed olukorrad teevad minuga nii ja tänane oli seda kindlasti.

Ma olen jõudnud sihtkohta. Kodu, mis enam absoluutselt sellena ei tundu. Hall Audi seisab maja ees, mis tähendab, et isa on kodus. Oeh.

Astun majauksest sisse ning kuulatan hetkeks. Isa on vist köögis, sest sealt tuleb pannkoogilõhna. Täna on ilmselt üks nendest harvadest headest päevadest.

„Ma olen kodus!“ hüüatan oma saapaid jalast libistades.

„Köögis, Ingel!“ vastab isa.

Kööki astudes tabab mind ühtaegu armas ja naljakas vaatepilt. Ma pole oma isa põllega juba aastaid näinud, aga nüüd seisab ta seal, punane Selveri põll ees ja silmitseb mind naeratades. Turtsatan.

„Kas ma mõjun koomiliselt?“ küsib isa murelikult ning mul hakkab tast pisut kahju. Ta võib tihti küll täielik sitapea olla, aga sellised hetked on kordumatud ja neid kavatsen ma selle katuse all elades nautida.

„Ei, see on lihtsalt midagi, mida iga päev ei näe. Kas sa teed pannkooke?“ Põrnitsen pannil särisevat tainast ja mõistan, et mul on õigus. Esimesed koogid on nagu ikka aia taha läinud ja ootavad suvalisel taldrikul oma järjekorda. Märkan taldriku kõrval morsikannu ja naeratan. Tavaliselt täidab kannu kohta viskipudel.

„Kas sulle sobib, kui me täna koos lõunat sööme? Mul on vaja sinuga rääkida,“ lausub isa kohmetult.

„Muidugi. Mis viga?“ Hoolimata kõigest halvast armastan ma seda meest südamest.

„Istu lauda, pannkoogid ongi valmis.“ Ta võtab kapist kaks tumesinist taldrikut ja asetab need lauale. Seejärel võtab isa pliidi kõrvalt taldriku pannkoogihunnikuga ja tõstab selle söögilaua keskele. Pannkoogid on kuldpruuniks küpsenud ja näevad maitsvad välja. Ma olen unustanud, kui hästi mu isa tegelikult kokata oskab.

Määrin oma pannkooki ohtralt õunamoosiga ja asun sööma.

„Ingel… Ma tahtsin eilse pärast vabandada.“ Ta ei vaata mulle otsa. Ma tunnen end ebamugavalt.

„…ja kõigi muude kordade pärast ka?“ Püüan nalja teha, aga põrun täielikult. Naeruturtsatuse asemel väljub mu suust ainult piinlik oie.

„Ingel! Ma ei taha sind kunagi lüüa, aga sa ei anna mulle muud valikut. Sa tead, mis juhtub, kui mind ärritada,“ vastab isa ning lõpetab oma koogi mugimise. Ta põrnitseb mind ning märkan, et ta silmis pole enam naeruvilksatustki, vaid tärkav viha.

„Ma ei mõista. Eile sain ma peksa, sest pesin oma hambaid liiga suure veesurvega. Esmaspäeval selle eest, et nõusid liiga kõvasti masinasse panin. Kas sa ei arva, et äkki on asi sinus ja sinu väikeses probleemis? Kas sa ei mõista, et võib-olla jood sa liiga palju?“ Jätan need küsimused õhku rippuma ja otsustan laua tagant lahkuda. Mul on kõrini. Ta ei tunnista endale, et peale ema surma on temast saanud alkohoolik.

„Kuidas palun? Kas sa vihjad sellele, et ma olen joodik?“ Tunnen oma randmel tugevat haaret ja võpatan. Ta pole mulle kunagi kainena haiget teinud, aga see on valus.

„Ei, ma vihjan sellele, et sul on probleem. Palun lase lahti, sa teed mulle haiget!“ Mu käsi vabaneb järsult tema haardest ning näen, et ta suur kämmal on sellele tugevad sõrmejäljed jätnud.

„Ema vihkaks sind, kui ta siin oleks,“ sosistan vaevukuuldavalt, täpselt nii valjult, et isa mind kuuleks.

„Aga siis on ju tore, et teda siin pole, või mis?“ vastab mehekogu mu ees võidukalt. Ta silmad põlevad ja nendes peitub raev, mis tahab kohutavalt välja saada. Ma loodan ainult, et ta veel midagi võtnud pole, sest vastasel juhul ei jõua ma ka homme kooli. Mul on eilsestki veel kõik kehaosad valusad.

„Tead, mis? Ema surm teeb ka mulle kohutavalt haiget, täpselt samamoodi nagu sulle. Meie vahe on aga selles, et mina suudan ennast talitseda ja elada teadmisega, et teda meie kõrval pole. Kui sa arvad, et selline käitumine ema tagasi toob, siis sa eksid sügavalt. Kasva suureks, isa!“ lausun veel viimased sõnad ja kõnnin vihaste sammudega trepist üles. Ma ei karda oma isa. Ma tean, et ta pole tänase päeva jooksul promilligi tarbinud. Uskuge mind, kui elad koos inimesega, kes juba kaks aastat iga päev pudeli viskit joob, siis saad sellest aru.

Isa ei järgne mulle ja ma olen selle üle õnnelik. Ehk suutsin teda veenda? Vaevalt.

Sisenen oma tuppa, sulgen ukse ja langen vastu seda istuma. Mu silmad on vesised ja ilma mingisuguse hoiatuseta voolavad pisarad mööda mu põski alla. Nuuksatan vaikselt.

„Ma igatsen sind, emme!“ lausun peopesi näo ette pannes. „Ma igatsen sind nii väga!“

Kui ma olin 12 avastati mu emal ajukasvaja. Tollal oli see veel healoomuline ja head kirurgid suutsid selle mu ema ajust eemaldada. Aastakese saime rahulikult elada ja nautida kõiki hüvesid, mis elu meile sellal pakkus. Isa veetis suure osa ajast kodus, sest ta kartis ema kaotada ning nii saime olla õnnelik perekond. Meie õnn lõppes, kui ema taas peavalusid tundma hakkas ja arstile läks. Talle öeldi, et nad võivad küll opereerida proovida, kuid nad ei saa lubada, et see õnneks läheb või, et nad teda sealsamas operatsioonilaual tagasi kinni ei lapi ja sama targalt koju ei saada.

Tuli välja, et kasvaja oli levinud üle terve aju, mistõttu oli seda võimatu välja opereerida. Me saime veel koos olla ainult kaks aastat enne kui mu ema lihtsalt hääbus.

Ta surm ei olnud ootamatu. See ei tulnud selgest taevast ja ma arvasin, et isa on selleks valmistunud, täpselt nagu mina olin. Ma kinnitasin endale iga päev, et mu emal on seal, kuhu ta läheb, palju parem ja õnnelikum elu. Valuvaba elu. Täpselt selline elu, millisest ta juba ammu unistanud oli. Ma usun, et tal ongi.

Kui ema suri, siis muutus isa täielikult. Alguses ei ilmunud ta lihtsalt koju ja veetis päevad-ööd tööl. Samal ajal püüdsin mina leinaga omamoodi hakkama saada. Jah, see oli raske, aga ma teadsin, et ema surm juhtub ja seepärast tundsin end ka pisut paremini. Vahel nägin ema unes ja rääkisin temaga. Ta ütles mulle, et on õnnelik ning loodab, et isa saab sellest üle. Ma ei tea siiamaani, kas see oli pelgalt uni või oli ta seal päriselt, aga peale seda tundsin ma end õnnelikuna. Jah, mu emme ei olnud koos minuga füüsiliselt, aga vaimselt oli ta alati seal.

Mõni kuu hiljem hakkas isa järjest enam alkoholi tarbima, mis viis selleni, et iga pisemgi asi ärritas teda. Kui ma kogemata liiga kõvasti hingasin, lõi ta mulle lahtise käega vastu nina ja käskis vait jääda. Kui paar minutit liiga hilja koju tulin peksis ta mu vaeseomaks. Selline hakkas mu elu olema igapäevaselt ja on siiamaani. Mul on kahju, et nii on läinud ja ma mõistan, et isalgi on oma viis, kuidas leinaga hakkama saada. Kurb on mõelda, et ta ei mõista, kui palju haiget ta sellise leinamisega tegelikult minule teinud on.

Ohkan. Homme on jälle uus päev ja mina olen turvaliselt oma toas luku taga. See tähendab, et isa ei saa siia sisse. Panen selga oma pingviinidega ööriided ja otsustan magama jääda. Homme on uus päev!

Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Kõverpeegli rahvas    

Tagasi üles Go down
 
Kõverpeegli rahvas
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: