MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Mille jaoks?

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Mille jaoks?   15/6/2015, 18:52

Terekest, köik see pere! Wink Mingit hirmsat romaani ma siia algusesse kirjutama ei hakka, aga nägu te isegi näete, olen ka mina löpuks ometi julguse kokku vötnud ja jutu otsustanud kirjutada cheers Ma vöin nii palju juba ette öelda, et se on mul yleyldse esimene jutt mis ma kuhugi yles panen ja vanust on kaa veel suhteliselt vähe, nii et ma ei tea mis sellest veel välja tuleb. Aga ma tahtsin ikkagi proovida, kuna kaa mind kirjutamine väga huvitab. Selle ytlen teile kaa, et ma olen suurema osa mu kooli aastatest olnud Eestist ära, ja seal me ka praegu ei ela, nii et kirjavigu vöib siia suhteliselt palju tekkida. Ma olen juba lihtsalt nii ära harjunud vöörkeelega, et eesti keel kipub ununema  Rolling Eyes  Sellest hoolimata tahtsin ma selle juttu ikkagi just oma emakeeles kirjutada. Nägu te ilmselt sellest tekstist akaa juba ru saate, ei saa ma meie arvuti töttu ka köiki täpitähti kasutada, nii et need tuleb nii öelda millegiga alati asendada. Ilmselt see natuke jääb teid häirima, aga sellele ma ei saa kahjuks midagi teha Sad Aga ma loodan et vähemalt keegi mu jutule köigest hoolimata ikkagi pilgu peale viskab ja vöib-olla isegi lugema hakab king Oma jutust ma ytlen nii palju, et see esimene osa tuleb ilmselt suhteliselt lyhike ja igav, aga järgmistest luban huvitavamad teha. Ma yritan teha samas kaa teistest jutudest (vähemalt loodetavasti) erineva jutu. Aga nyyd, mis ma siin siis ikka enam lobisen, lasen teid parem lugema. Seega, nautige esimesest osast Laughing Wink

1.osa
Kylaline

 Istusin vaikides oma toas, laua ääres ja vaatasin pingsalt oma matemaatika vihikut. Kuidas miski yldse sai olla nii raske? Vöib-olla viga oli lihtsalt minus. Teised paistsid seda oskavat, aga mina ei. Mulle oli kohutav piin juba iga matemaatika tund, kontrolltöödest ja koduylessannetest rääkimatagi. Järsku ma kuulsin koputust oma toa ukse peal. Ohkasin vaikselt. Nyyd peab keegi mind siis veel segama kaa, just praegu. "Sisse" ytlesin oma mötetest hoolimata vägagi rahulikult. Juba möne sekundi pärast mu toa uks avanes ja mu vanem vend pistis oma pea uksest sisse. Mu venna nimi oli Karl ja tal oli minust umbes kaks ja pool aastat vanem, aga tihti peeti just teda minust nooremaks, mitte vastupidi. Ilmselt saate te ka temast hiljem veel teada, aga praegu ma jätkan sealt kuhu ma jäin. "Kas sa tahtsid kaa midagi?" kysisin juba järgmisel hetkel, oma venda samal ajal pingsa pilguga vaadates. Mu hääl oli köigest hoolimata ka sellel hetkel rahulik ja leebe. Mu ema ytles tihti, et mina ei suudaks vist yldse kunagi kellegi peale karjuda ega vihaseks saada. Aga see ei olnud tösi. Ma sain vihaseks kyll, isegi tihti, aga ma ei näidanud seda kunagi välja. Ma hoitsin köik tunded enda sees. Vöib-olla see polnud just köige parem asi, vähemalt alati mitte, aga mina arvasin tavaliselt, et nii on lihtsalt parem. "Ei, ma tulin lihtsalt vaatama mida sa siin nii vaikselt teed. Mitu tundi oled juba siin istunud. Arvasin, et äkki on möni mees juba aknast sisse roninud" mu vend kostis, samal ajal kui väike muie mängles ta roosakatel huultel. Ma ei saanud tegelikult isegi täpselt aru mis ta sellega mötles, aga ma ei lasknud sel ennast häirida. Tegelikult mu vennal oligi vahepeal vähe imelik huumor, millest väga paljud aru ei saanudgi. "Väga vaimukas. Aga kui see oligi köik, siis sa vöiksid nyyd lahkuda. Sa ju vaatasid mind juba yle" ytlesin Karlile, oma huult örnalt hammustades.  Selle peale venna nägu läks vähe tösisemaks ja ta jätkas: "Se oli nali, öeke. Tegelikult tulin ma teatama, et sulle on kylaline" Kylaline? Mulle? "Kes?" pärisin ma venna käest. "Ta ootab sind elutoas". See oli köik mis mu vend veel kostis, enne kui ta mu toast juba minekut tegi. Muidugi, et ta ei vöinud mulle isegi öelda kes see oli. Ohkasin vaikselt ja töusin siis yles laua äärest. Ma hakkasin juba oma toast lahkuma, aga millegi pärast ma jäin veel korraks seisma enda peegli ette. Peegel oli nii körge, et ma nägin sellest terve oma keha, ja seda ympritsesid ilusad, puust tehtud, valged raamid. Ma kohendasin natukene oma tumepruune juukseid, mis ma täna hobuse sabasse olin pannud, ja lasin siis oma pilgul maanduda oma riietusel. Mul olid jalas mustad kitsad teksad ja lihtne hall kampsun. Oma jalad olin ma torganud punastesse toasussidesse, mis mu varbaid mönusasti soojendasid. Jälle mu huulte vahelt tuli välja väikene ohe, peale mida ma läksin köigest hoolimata ära peegli eest. Yksköik milline ma välja nägin, nägunii sellel ei olnud mingit vahet.

 Umbes yhe minuti pärast olin ma juba väljunud mu toast. Ma panin ukse vaikselt kinni enda järel ja hakkasin siis köndima alakorruse poole, alla treppidest. Varsti ma olingi juba all, kuid jäin korraks veel seisma elutoa ukse taha. Ma tömbasin sygavalt öhku enda kopsudesse ja avasin siis ukse. Enne ma oma pilku diivanil istuvale inimesele ei töstnud, kui ma olin saanud turvaliselt tuppa sisse ja sulgenud kaa selle ukse. Siis ma töstin löpuks oma argliku pilgu ja vaatasin inimest, kes töepoolest oli vötnud istet meie heledal diivanil. Ma kergitasin natukene oma kulmusid, kui ma nägin kes seal istus. Silleriin. Mida tema siin tegi? Me ju isegi ei tundnud yksteist korralikult. Tegelikult me olime juba kaua yksteist tundnud, aga me ei olnud isegi rääkinud eriti. Ainult natukene, nii nägu naabritega tavaliseltgi, möned viisakad sönad ja köik. Vaatasin veelgi oma pilguga tydrukut. Tal olid punakaspruunikat, veidi lokkis, juuksed ja heledad silmad. Tegelikult ma ei olnud varem kellelgi selliseid silmi näinud. Ma isegi ei osanud täpselt öelda mis värvi need olid, aga need olid töepoolest väga erilised. "Tere Birgit" tydruk lausus löpuks, vedades mind sellega tagasi maa pinnale. Samal ajal oli tydruku kenal näöl söbralik naeratus, mis mind veidi julgemaks tegi. "Tere" mina vastasin talle ja yritasin ka enda näöle mingisuguse naeratuse saada. See mull kyll vist väga hästi välja ei kukkunud. Naeratamine polnud kunagi väga minu jaoks olnud. Silleriin vaatas mind hetke, pead viltu hoides, aga löpuks ta nägu tömbus natuke naerule. "Istud kaa äkki?" kysis ta. "Jah, muidugi" ytlesin ma ja mun nägu oli sellel hetkel ilmselt punane, nägu yks väga kyps tomat. Ma vötsin ruttu istet tugitoolis, kust ma nägin hästi tydrukule otsa vaadata.

  "Niisiis, ilmselt sa juba mötled, et miks ma siin olen. Me ei ole ju väga yksteisega kunagi läbi käinud" Mina ainult noogutasin. "Aga tegelikult oled sa mulle alati väga tore tundunud ja mötlesin, et me vöiks ju vähe rohkem tuttavaks saada. Mis sa sellest arvad?" jätkas Silleriin ja naeratas jälle. See lause vöttis mu algul sönatuks. Tema tahab minuga tuttavaks saada? Kas see tähendab vöimalikku söprust? Ei. Ma raputasin enda meeles oma pead. See ei pruugi ju seda tähendada. "Jaa jah, se oleks tore" suutsin ma ainult öelda, ja see vöttis kaa jube palju aega. Tydruku naeratus läks ainult suuremaks. "Hea et sulle see möte meeldib" ta lausus. Kaa mina naeratasin. Äkki see oli töesti mingi uus algus? Äkki sellega muutub köik paremaks?


Siin see siis nyyd ongi, esimene osa Shocked Ma ei suuda uskuda, et ma seda tegin, kuigi ma sellega väga rahul ei olegi. Lugege siis ikkagi ja kommenteerige muidugi kaa, et kas ikka tahate et ma seda järkaksin.


Viimati muutis seda Mareyle (16/6/2015, 10:08). Kokku muudetud 4 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   15/6/2015, 19:40

Ootaksin mingeid kommentaare kaa, isegi kui on negatiivsed😇
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   15/6/2015, 21:09

Kuigi ma ei tea kas keegi seda isegi lugenud on, ja kas kedagi see huvitab, aga homme yritan ikkagi juba teise osa kirjutada. Eks siis saate kaa ideest paremini aru kui yhe osa pöhjal.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   15/6/2015, 23:25

2.osa
Vestlus

Ma istusin oma toas, akna laua peal ja vaatasin aknast väljä. Praegu oli veel suvi, Augusti löpp  ja kooli alguseni oli veel köigest möni päev aega. Ja väljas oli kaa juba selline ilm, et ega se tavalistest sygis ilmadest väga erinev ei olnudgi. Vihma sadas ja tugev tuul puhus ära köige, mis talle ette jäi. "Birgit?". Mu parima söbranna hääl töi mind taas kord edukalt maa pinnale tagasi, väljä mu mötetest.  Silleriin. Nyyd on sellest umbes kolm aastat, kui me tuttavaks saime. Vöi öigemine, tuttavad olime me juba enne seda, aga siis me saime päriselt söpradeks. Ja ma pean tunnistama, et see on siiani yks parimaid asju mis mu elus juhtunud on. Silleriin on töesti saanud mulle väga väga tähtsaks selle ajaga ja ilmselt kaa mina talle, nii ma vähemalt arvan. Loodan. Ja nii ta on kaa öelnud.

"Issand jumal, Birgit! Kas yldse kuulad mis ma sulle räägin?!" Ma kuulsin jälle Silleriini, nyytseks juba vägagi kärsituks muutunud, häält endale ytlemas. Mina keerasin selle peale oma pilgu tydrukule ja noogutasin talle. Silleriin kergitas oma kulme ebausklikult. "Okei okei, vabandust. Ma töesti ei kuulnud mis sa ytlesid. Aga äkki sa vöiksid korratta?" ma andsin löpuks alla. Silleriin vaatas mind hetke solvunud pilguga, aga puhkes löpuks lihtsalt köva häälega naerma. "Oh sind kyll, alati oma möttetes. Kellest sa see kord unistasid?" mu söbranna kysis väikese muigega. Ma vaatasin teda tydinenud pilguga, aga ka minu nägu muutis varsti naeruseks. "Kas sa siis kordad seda mida sa ennist rääkisid?" kysisin. "Birgit Birgit, ära palun juhi teemat körvale, see teeb olukorra ju veel kahtlasemaks. Mulle sa vöid ju köige rääkida" Silleriin jätkas, samasuguse kavala muigega. Ma vaatasin kuidas tydruk sättis end minu voodil paremasse asendisse, just nägu oleks ta valmis kuulama mingit väga pikka juttu, mida ta ilmselt minult nyyd ootasgi. Aga sellist mina kyll ei kavatsenud rääkima hakkata. Ja mul ei olnudgi ju tegelikult midagi rääkida.  Aga Silleriinile meeldis draama. Tal oli endal kaa praegusel hetkel poiss, meist aasta vanem, aga ka tema oli meiega samas klassis. Tarmo, see oli ta nimi, oli kunagi kolmandas klassis vist jäänud istuma ja selle pärast oligi ta meie klassis. Nad olid Silleriiniga juba päris kaua koos olnud ja nähä oli, et nad töesti armastasid yksteist. Tarmo oli ka minu arust päris normaalne. Tegelikult oli ta yldse, minu venna lisaks, ainuke poiss kellega ma läbi sain. Ei, ärge nyyd arvake, et mina tahaksin oma söbranna poissi yle lyya. Ei, ei ja veel kord ei. Ma ei teeks kunagi midagi sellist. Meie oleme omavahel lihtsalt söbrad ja see sobis köigile kolmele imehästi. Tegelikult mötles Silleriin, et kaa minul oleks viimane aeg endale keegi leida. Ja ta ei väsinud seda mulle kordamast. Isegi kui ta seda otse ei öelnud, ta vähemalt vihjas sellele. See möte tekitas mulle vastikust, aga samas oli see kaa suhteliselt naljakas. Kuidas vöis ta ette kujutada, et mina yldse leiaksin kellegi? Aga ega minul sellest just midagi polnudgi, mul oli hea ka yksinda. Ja ega ma ju päris yksi kaa ei olnud. Mul olid ju Silleriin ja Tarmo ja muidugi kaa terve mu pere. Peale nende mul eriti söpru ei olnudgi, aga mul oli sellest suhteliselt yksköik. Silleriin köhatas. Mu tähelepanu oli jälle temast körvale jäänud ja see vist ärritas teda natuke. "Ma ootan" ta ytles nöudval toonil. Algul ei saanud ma yldse aru millest ta räägib, aga varsti meenus mulle köik. "Ma ei unista mitte kellegist" ma vastasin söbrannale rahulikult. Ta pööritas selle peale oma suuri silmi ja ohkas siis natuke. "Ma ei saa aru, Birgit. Kas sind siis yldse poisid ei huvita?" tydruk päris edasi. "Ei huvita jah" vastasin mina seepeale yksköikselt. Jälle ta ohkas, seekord veel valjumini, kui eelmisel korral. "Aga sa ei kujuta ettegi, kui paljud poisid sindbtegelikult salaja vaatavad. Sull oleks kaa kindlasti juba keegi, kui sa ainult nii töre ei oleks" Silleriin ytles. Töre? "Jah, sa oled töre. Sa ei lase ju kedagi endale ligi. Sul on kogu aeg, kui sa kusagil ringi käid, selline pilk, nägu tahaksid sa sellega iga vastu tuleva inimese ära tappa. Sellepärast keegi lihtsalt ei tulegi sinuga kunagi rääkima" tydruk jätkas, just nägu ta minu mötteid lugedes. Nyyd oli minu kord ohata "Silleriin, kuidas sa aru ei saa. Tegelikult keegi ju isegi ei märkä mind koolis, muust siis rääkimatagi" kostsin mina selle peale. Nii se ju oligi. Silleriin, ja vahest ka Tarmo, olid ainukesed, kes mind yldse nägid. Muudele ma olin ainult tyhi koht. Aga mu söbranna sellest aru ei saanud, kuigi ta ju teadis selle ka ise väga hästi. "Sina ei saa asjast aru, Birgit. Vöib-olla see enne töesti oli nii, aga nyyd asjad on ju muutunud, sina oled muutunud" Silleriin ytles ja keerutas samal ajal oma punakat juuksesalku ymber oma sörme. "Mina ja muutunud? Mida sa silmas pead?" kysisin ma peagi, natukene yllatununa. "Sa oled selle suve jooksul töesti muutunud, armas söber. Su välimus on muutnud, aga väga palju oled sa muutunud ka seest poolt, sinu iseloom" söbranna teavitas mulle. Selle peale ma ei osanud midagi öelda. Mina kyll endas erilisi muutusi märganud ei olnud. Ma olin suve jooksul vöib-olla natuke pikemaks kasvanud ja mu nahk oli örnalt pruunikas, päikese töttu. Ka mu juuksed olid veidi kasvanud ja ma riietusin natuke teistmoodi kui varem, aga see oli kaa köik. "Su välimus on muutnud. Sinust on tulnud töesti väga ilus, mitte et sa ennem kaa kole oleksid olnud, ei. Aga nyyd sa näed palju naiselikum ja lihtsalt teistsugune välja. Ja sa oled kuidagi palju julgem ja enesekindlam kui varem" Silleriin seletas mulle mötlikult. See pani ka mind mötlema. Talle ma aga ytlesin ainult, et se oli lihtsalt yks jama jutt. "Kyll sa seda veel näed, kui kool jälle algab" tydruk oli mulle veel öelnud, enne kui ta koju oli läinud. Silleriin pidi järgmisel päeval veel oma perega koos vanavanemate juurde söitma, seega ei saanud ta väga kaua minu juures viibida, nägu tavaliselt.

Ma kallistasin söbrannat kövasti ja me leppisime, et me saame kokku 1.septembri hommikul, sest tagasi maalt ta tuleb alles Augusti viimasel päeval. Kuigi ma enne arvasingi, et see on jama jutt, mötlesin ma ikka hiljem, juba voodis olles, seda mida Silleriin oli minu kohta öelnud. Kas see oli siis tösi? Kas ma olin töesti muutunud nii palju?


Viimati muutis seda Mareyle (16/6/2015, 11:14). Kokku muudetud 4 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   15/6/2015, 23:30

Täna juba teine osa siis. Ma lihtsalt pidin selle juba nyyd kirjutama, möte hakkas nii hästi jooksma. Aga tekst muidugi on ilmaelt vigu täis ja muud sellist, sest (higi ja pisaratega) kirjutasin selle ja köigele lisaks veel telefoniga. Vahepeal kadus muidugi tekst ära kaa ja siis pidin algusest peale alustama. Nii et vaevaga ma selle kirjutasin ja loodan et vähemalt kellegile see meeldib kaa, kuigi vähe igava vöitu ongi.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Prince Kirameki
Kastanjetid
avatar

Female Postituste arv : 2663
Age : 26
Asukoht : Magnostadt Academy

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   16/6/2015, 00:37

Ma olen praegu liiga väsinud (öö on xD), aga ma püüan homme lugeda ja kommenteerida.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://kaksisoim.tumblr.com/
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   16/6/2015, 00:43

Jep jep. Aga mull tuleb tavaliselt just öösel suured kirjutamishood 😃 Aga tore et keegi ikka midagi vähemalt kommenteerib, siis tuleb ikka tänu kommentaaridele isu juttu jätkata kaa. Homme ma ilmsrlt kirjutan kolmanda osa kaa siia ja kontrollin veel kahe esimese osa kirjavead yle, sest ma olen suht kindel et neid sealt veel suhteliselt palju leidub.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   16/6/2015, 11:54

It´s done, kolmas osa juba  Very Happy Ma sattusin vist ikka väga hoogu selle jutuga ja möte kaa nii hästi jookseb jälle Very Happy  Aga ma loodan siiralt et keegi siis ikka loeb kaa seda Rolling Eyes  Question


3.osa
Muutused



Ma istusin oma toas, aknalaua peal ja vaatasin aknast väljä. Praegu oli veel suvi, augusti löpp  ja kooli alguseni oli veel köigest möni päev aega. Ja väljas oli kaa juba selline ilm, et ega se tavalistest sygisilmadest väga erinev ei olnudki. Vihma sadas ja tugev tuul puhus ära köik, mis talle ette jäi. "Birgit?". Mu parima söbranna hääl töi mind taaskord edukalt maa pinnale tagasi, väljä mu mötetest.  Silleriin. Nyyd on sellest umbes kolm aastat, kui me tuttavaks saime. Vöi öigemini, tuttavad olime me juba enne seda, aga siis me saime päriselt söpradeks. Ja ma pean tunnistama, et see on siiani yks parimaid asju mis mu elus juhtunud on. Silleriin on töesti saanud mulle väga väga tähtsaks selle ajaga ja ilmselt kaa mina talle, nii ma vähemalt arvan. Loodan. Ja nii ta on kaa öelnud.

"Issand jumal, Birgit! Kas yldse kuulad mis ma sulle räägin?!" Ma kuulsin jälle Silleriini, nyydseks juba vägagi kärsituks muutunud, häält endale ytlemas. Mina keerasin selle peale oma pilgu tydrukule ja noogutasin talle. Silleriin kergitas oma kulme ebausklikult. "Okei okei, vabandust. Ma töesti ei kuulnud mis sa ytlesid. Aga äkki sa vöiksid korrata?" ma andsin löpuks alla. Silleriin vaatas mind hetke solvunud pilguga, aga puhkes löpuks lihtsalt köva häälega naerma. "Oh sind kyll, alati oma möttetes. Kellest sa see kord unistasid?" mu söbranna kysis väikese muigega. Ma vaatasin teda tydinenud pilguga, aga ka minu nägu muutus varsti naeruseks. "Kas sa siis kordad seda mida sa ennist rääkisid?" kysisin. "Birgit Birgit, ära palun juhi teemat körvale, see teeb olukorra ju veel kahtlasemaks. Mulle sa vöid ju köige rääkida" Silleriin jätkas, samasuguse kavala muigega. Ma vaatasin kuidas tydruk sättis end minu voodil paremasse asendisse, just nägu oleks ta valmis kuulama mingit väga pikka juttu, mida ta ilmselt minult nyyd ootaski. Aga sellist mina kyll ei kavatsenud rääkima hakkata. Ja mul ei olnudgi ju tegelikult midagi rääkida.  Aga Silleriinile meeldis draama. Tal oli endal kaa praegusel hetkel poiss, meist aasta vanem, aga ka tema oli meiega samas klassis. Tarmo, see oli ta nimi, oli kunagi kolmandas klassis vist jäänud istuma ja selle pärast oligi ta meie klassis. Nad olid Silleriiniga juba päris kaua koos olnud ja nähä oli, et nad töesti armastasid yksteist. Tarmo oli ka minu arust päris normaalne. Tegelikult oli ta yldse, minu venna lisaks, ainuke poiss kellega ma läbi sain. Ei, ärge nyyd arvake, et mina tahaksin oma söbranna poissi yle lyya. Ei, ei ja veel kord ei. Ma ei teeks kunagi midagi sellist. Meie oleme omavahel lihtsalt söbrad ja see sobis köigile kolmele imehästi. Tegelikult mötles Silleriin, et kaa minul oleks viimane aeg endale keegi leida. Ja ta ei väsinud seda mulle kordamast. Isegi kui ta seda otse ei öelnud, ta vähemalt vihjas sellele. See möte tekitas mulle vastikust, aga samas oli see kaa suhteliselt naljakas. Kuidas vöis ta ette kujutada, et mina yldse leiaksin kellegi? Aga ega minul sellest just midagi polnudgi, mul oli hea ka yksinda. Ja ega ma ju päris yksi kaa ei olnud. Mul olid ju Silleriin ja Tarmo ja muidugi kaa terve mu pere. Peale nende mul eriti söpru ei olnudgi, aga mul oli sellest suhteliselt yksköik. Silleriin köhatas. Mu tähelepanu oli jälle temast körvale jäänud ja see vist ärritas teda natuke. "Ma ootan" ta ytles nöudval toonil. Algul ei saanud ma yldse aru millest ta räägib, aga varsti meenus mulle köik. "Ma ei unista mitte kellestki" ma vastasin söbrannale rahulikult. Ta pööritas selle peale oma suuri silmi ja ohkas siis natuke. "Ma ei saa aru, Birgit. Kas sind siis yldse poisid ei huvita?" tydruk päris edasi. "Ei huvita jah" vastasin mina seepeale yksköikselt. Jälle ta ohkas, seekord veel valjumini, kui eelmisel korral. "Aga sa ei kujuta ettegi, kui paljud poisid sind tegelikult salaja vaatavad. Sull oleks ka kindlasti juba keegi, kui sa ainult nii töre ei oleks" Silleriin ytles. Töre? "Jah, sa oled töre. Sa ei lase ju kedagi endale ligi. Sul on kogu aeg, kui sa kusagil ringi käid, selline pilk, nägu tahaksid sa sellega iga vastu tuleva inimese ära tappa. Sellepärast keegi lihtsalt ei tulegi sinuga kunagi rääkima" tydruk jätkas, just nägu minu mötteid lugedes. Nyyd oli minu kord ohata "Silleriin, kuidas sa aru ei saa. Tegelikult keegi ju isegi ei märkä mind koolis, muust siis rääkimatagi" kostsin mina selle peale. Nii se ju oligi. Silleriin, ja vahest ka Tarmo, olid ainukesed, kes mind yldse nägid. Muudele ma olin ainult tyhi koht. Aga mu söbranna sellest aru ei saanud, kuigi ta ju teadis selle ka ise väga hästi. "Sina ei saa asjast aru, Birgit. Vöib-olla see enne töesti oli nii, aga nyyd asjad on ju muutunud, sina oled muutunud" Silleriin ytles ja keerutas samal ajal oma punakat juuksesalku ymber oma sörme. "Mina ja muutunud? Mida sa silmas pead?" kysisin ma peagi, natukene yllatununa. "Sa oled selle suve jooksul töesti muutunud, armas söber. Su välimus on muutnud, aga väga palju oled sa muutunud ka seestpoolt, sinu iseloom" söbranna teavitas mulle. Selle peale ma ei osanud midagi öelda. Mina kyll endas erilisi muutusi märganud ei olnud. Ma olin suve jooksul vöib-olla natuke pikemaks kasvanud ja mu nahk oli örnalt pruunikas, päikese töttu. Ka mu juuksed olid veidi kasvanud ja ma riietusin natuke teistmoodi kui varem, aga see oli kaa köik. "Su välimus on muutnud. Sinust on tulnud töesti väga ilus, mitte et sa ennem kaa kole oleksid olnud, ei. Aga nyyd sa näed palju naiselikum ja lihtsalt teistsugune välja. Ja sa oled kuidagi palju julgem ja enesekindlam kui varem" Silleriin seletas mulle mötlikult. See pani ka mind mötlema. Talle ma aga ytlesin ainult, et se oli lihtsalt yks jama jutt. "Kyll sa seda veel näed, kui kool jälle algab" tydruk oli mulle veel öelnud, enne kui ta koju oli läinud. Silleriin pidi järgmisel päeval veel oma perega koos vanavanemate juurde söitma, seega ei saanud ta väga kaua minu juures viibida, nägu tavaliselt.

Ma kallistasin söbrannat kövasti ja me leppisime, et me saame kokku 1.septembri hommikul, sest tagasi maalt ta tuleb alles Augusti viimasel päeval. Kuigi ma enne arvasingi, et see on jama jutt, mötlesin ma ikka hiljem, juba voodis olles, seda mida Silleriin oli minu kohta öelnud. Kas see oli siis tösi? Kas ma olin töesti muutunud nii palju?


Viimati muutis seda Mareyle (26/7/2015, 15:02). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   16/6/2015, 12:53

Kommentaare sooviks kaa ikka😌
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
NeonFlight
Teise astme kurjuse abiline


Female Postituste arv : 5

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   16/6/2015, 15:34

Mulle see jutt meeldib. Jätka samas vaimus Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   16/6/2015, 15:41

Oi, tänan:-D Tuli kohe parem tuju kaa, kui juba selle yhe kommentaari siia ikkagi sai:-D cheers
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   16/6/2015, 17:43

Vähe sellisem imelikum osa siis seekord Very Happy

4.osa
Igapäevased katsumused



Nii pea kui ma uksest välja jöudsin, nägin ma Silleriini seismas natuke välisuksest eemal. Ta oli koos paari muu meie klassi tydrukuga ja nad rääkisid midagi. Sellest millest nad rääkisid mul aga ei olnud örna aimugi. Nemad mind vist ikkagi veel märganud ei olnud. Aga ma otsustasin siiski minna möneks minutiks nende juurde, nii kauaks kui vahetund löpeb. Parem ikka kui yksi olemine. Ma ei tea kas ka mujal oli nii, aga meie koolis oli vähemalt selline nöme systeem, et iga vahetund tuli veeta öues. Välja arvatud talvel, siis said öpilased ise valida kus nad vahetundidel on. Siis se oligi tegelikult tavaliselt nii, et köik suuremad öpilased istusin koolis sees ja väiksemad möllasid väljas lumega. Ka väga tormiste vöi vihmaste ilmadega tehti sellele reeglile vahepeal erandeid. Tavaliselt me aga pidime ikkagi öue minema.

”No, mis te siin siis räägite?” kysisin mina hetke pärast, kui olin suhteliselt vaikselt tydrukute taha jöudnud hiilida ja keegi mind siiani veel märganud kaa polnud.
”Issand, kuidas ma ehmusin!” Agnes, yks suhteliselt tore ja söbralik blond tydruk, hyyatas.
”Birgitil ongi ju kombeks niimoodi inimeste selja taha hiilida ja neid ehmatada. Ka siis kui need inimesed paha aimamatult millestki räägivad ja veel eriti kui jutt käib temast endast” ytles selle peale Silleriin muiates. Vähemalt see kinnitas, et tai ei olnud ennise pärast solvunud, mis oli muidugi ainult hea asi.
”Minust lobisetegi siis vöi? Äkki räägiksite siis mulle kaa, mis huvitavat on” ytlesin mina, veidike oma kulme samaaegselt kergitades. Nyyd tegi suu lahti ka kolmas kohal seisev tydruk, Saara. Ka tema oli suhteliselt normaalne, nii palju kui ma teda yldse tundsin.
”Sa veel kysid! Sina peaksid hoopis meile midagi seletama. Ja pealegi, köik ju räägivad täna sinust, sa oled päeva, raudselt ka terve nädala, köige populaarsem jututeema siin koolis yldse” ta lausus oma silmi pööritades. Selles ma olin suhteliselt kindel, et selle lausega Saara siiski liialdas, päris nii see asi kaa ei olnud, önneks. See veel puuduks, kui köik töesti minust räägiksid.
”Niisiis, Birgit, räägi meile sellest kutist, kelle peal sa täna oma naiselike vöimeid katsetasid. Ta on ju lihtsalt niii armas” jätkas seekord Agnes, kavalalt naeratades. Ma kergitasin selle peale veelgi rohkem oma kulme.
”Mis asja? Joosepit mötlete vöi? Ma ju lihtsalt istusin ta körval, ja seda kaa ainult selle pärast, et mujal polnud yhtegi vaba kohta” ma ytlesin rahulikult.
”Karini körval oli ju” vihjas Silleriin.
”Ma oleksin kyll vöinud lahkelt oma koha muidugi sulle ohverdada, kui sa selle kuti körval ikka yldse istuda ei tahtnud” Saara ytles naeratades. Teised noogutasid.
”Jätge se rumal loba nyyd järele” jöudsin ma veel öelda, enne kui kella helin päästis mind sellest olukorrast. Ma keerasin ennast käigu pealt ymber ja hakkasin tagasi ukse juurde köndima.
”Birgit on ikka töesti muutunud” See lause jäi mind jälle veidi häirima, eriti selle töttu, et ma isegi ei ole kindel kes neist seda öelnud oli.

Järgmisel tunnil meil oli matemaatika. Minu öudusunenägu ja te ilmselt juba arvate miks. Matemaatika on alati olnud minu jaoks köige jubedam asi yldse. Ma ei ole kunagi sellega hakkama saanud, ma olin juba esimeses klassis sellega hädas. Kui esimeses matemaatika tunnis kysiti, mis on kaks pluss kaks, vastasin mina surmkindlalt, et se on viisteist. Töesti, kuidas keegi saab yldse nii halb sellises asjas olla? Selle töttu ma veetsin tavaliselt oma matemaatika tunnid vihiku äärtesse joonistades ja köike muud möttetut tehes. See oli ka muidugi näha mu hinnetes. Matemaatika oli alati olnud mu tunnistuses ainuke kolm, nende köikide muude viite körval. Kurb lugu, ma tean, aga kui ikka ei oska, siis ei oska.

Kui ma olin tagasi kooli sisse läinud ja meie nagide juurde jöudnud, hakkasin ma aeglaselt oma väliriideid ära vötma. Aeglaselt mitte sellepärast, et ma jälle tundi hiljaks jääda oleksin tahtnud, vaid sellepärast, et ma tahtsin veel nii kaua kui vähegi vöimalik, olla matemaatika klassist eemal. Väga kaua ma aga selle asjaga venitada ei saanud, sest varsti ma juba istusingi matemaatika klassis ja minu öuduseks muidugi veel esireas. Öpetaja oli seekord veel eriti ruttu kohale kaa jöudnud, öppeaasta esimene matemaatika tund ju ikkagi. Ma ohkasin vaikselt, kui meile raamatuid hakati jagama. Nyyd istusin ma veel yksi kaa, sest selles klassis oli lauad niimoodi sätitud, et need olid lihtsalt yksinda rivis yksteise taga. Seega ei saanud kellegi körvale kaa istuda, lootes sellega mingit abi enda elushoidmiseks saada. Mulle see oli töesti matemaatika tundidel väga raske, enda elus hoidmine. Ma oleksin vöinud vabalt lihtsalt igavusest vöi vastikusest surra.

Löpuks olid köigil raamatud, vihikud ees ja ylesanded jagatud. Täna öpetaja lasi meil veel eelmise aasta asju korrata, et näha kui palju meil suve jooksul meelest on läinud ja kas me midagi veel oskame kaa. Mina aga teadsin, et ma neid nägunii ei oska ja otsustasin, et ma ei hakka ennast yldse selle asjaga piinamagi. Ma lihtsalt kannatan selle tunni ära ja viin öpetajale tunni löpus tyhja paberi. Okei, mitte vöib-olla just köige parem valik, aga minu olukorras kyll. Niisiis sättisin ma enda veidi mugavamalt toolile istuma ja jäin igavledes tunni löppu ootama.

Tundi oli järel veel umbes nelikymmend minutit, kui ma tundsin kuidas keegi mind jälle millegagi toksas. Huvitav kyll, juba teine kord täna. Joosep see aga igatahes ei saanud olla, sest tema istus praegu teiselpool klassi. Ma keerasin ennast natuke ymber toolis ja jäin vaatama otsa enda taga istuvale poisile, kes mind, pikk joonlaud käes, löbusalt vaatama oli jäänud. ”Kas oli asja ka, vöi lihtsalt niisama toksid siin teisi? Pakub see sulle suurt löbu?” kysisin ma pahuralt, aga ikkagi nii vaikse häälega, et see loodetavasti öpetajani ei jöuaks. ”Ei, aga muud kaa ju teha pole. See ylesanne on lihtsalt nii nömedalt raske, et ma isegi ei yrita seda teha. Sul vist juba valmis?” Hendrik päris minult, ikka veel käes see sama joonlaud, millega ta mind oli toksanud. ”Ei ole valmis ja ei tule ka olema. Selles ma olen sinuga sama meelt, et see on töesti nöme” ytlesin mina selle peale. Poiss muigas löbustatult. ”Viid tyhja paberi tagasi?” Mina raputasin seepeale oma pead. ”Muidugi mitte, ma kirjutan sinna suurelt oma nime ja klassi esiteks, et öpetaja ikka teaks, et see minu oma on” ytlesin poisile. Vähemalt keegi mötles vist matemaatikast ja ka sellest ylesandest sama moodi nägu minagi. Hendrik jöudis vaid naerda vaikselt, kui kellegi köhatus peatas meie igati huvitava jutuajamise.

”Nägu mina aru saan, on teil mölemal tunnitöö juba valmis. Nii kiiresti? Äkki ma siis vötaksin siit sinu paberi ja loeksin ka teistele ette mis nii andekas tydruk on kirjutanud, kes sellise asja viie minutiga valmis saab” ytles minu ees seisev öpetaja veidi ärritunult ja haaras laualt minu paberi. Ta oli lihtsalt väga kergesti ärrituv inimene. Aga mina isegi ei yritanud teda takistada.
”Birgit Pärn” luges öpetaja valjult minu paberist. Selle peale ma nägin mitut muigavat nägu, aga keegi ei öelnud midagi.
”Ja see on ka köik mis siia on kirjutatud. Huvitav huvitav. Polegi ju veel valmis” jätkas naine.
”Ei ole jah” suutsin mina nyyd vahepeal öelda.
”Äkki preili siis oleks nii kena ja jutustaks järgmine kord kavaleridega alles vahetunnil. Ja nyyd jätkake oma ylessannet, öpilane Pärn” ta löpetas rangelt ja pani mu paberi tagasi lauale. Mina turtsatasin. Ta ju teadis kui halb ma matemaatikas olen ja arvatavasti just selle pärast ta ka oli pahandama hakanud minu, mitte näiteks Hendrikuga.
”Ma arvan, et preili ei ole seekord nii kena ja ei jätka oma ylesannet. Äkki oleks hoopis proua öpetaja nii kena ja viiks selle paberi juba siit ära, sest mina seda ylessannet igatahes teha ei oska” Peab ytlema, et ka ma ise yllatusin selle lause peale päris kövasti. Varem ma ei oleks julgenud isegi möelda, et ma kunagi niimoodi ytleksin. See ei ole ju yldse minu moodi. Ka öpetaja nägi välja selline, nägu ei suudaks ta oma körvu uskuda. Vähehaaval hakkas ta nägu muutuma viha pärast tumepunaseks.
”Direktori juurde, kohe! Välja siit, sina häbitu tydruk! Kuidas sa julged minuga nii rääkida?! Selle eest sa mul siin veel teed yleliigseid tunnitöid nii kaua, kuni sa siit koolist läinud oled!” öpetaja käratas järsku ja näitas oma peenikese sörmega klassi ukse poole. Peab mainima, et ma yllatusin ka sellest, kuidas öpetaja minu sönade peale pölema läks. Ma töusin siisgi rahulikult pysti, vötsin oma koti ja köndisin midagi ytlemata klassist välja. Mind saatsid kymned turtsatused ja ma olen kindel, et see tegi öpetaja veel vihasemaks. Tegelikult mul oli nendest sinna klassi jäävatest öpilastest praegu palju rohkem kahju, kui iseendast. Nemad ju pidid seda öpetajat veel tunni löpuni taluma.


Viimati muutis seda Mareyle (26/7/2015, 15:21). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
NeonFlight
Teise astme kurjuse abiline


Female Postituste arv : 5

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   16/6/2015, 22:32

Suht naljakas osa oli. Eriti see koht kus õps ta dire juurde saatis.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   16/6/2015, 23:02

Noh, siis on ju hästi:'D Vähe löbusama ma ju tegelt yritasingi sellest vahelsuseks teha. Ja se öpetaja on lihtsalt suht närviline:'d Temaga mul oleks kaa edaspidiseks tehelt yks plaan selles jutus, aga eks siis näen kas me selle teoks kaa kunagi teen.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Prince Kirameki
Kastanjetid
avatar

Female Postituste arv : 2663
Age : 26
Asukoht : Magnostadt Academy

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   16/6/2015, 23:24

Ma küsin puhtlingvistilisest huvist, et millises keeles sa praegu õpid? Sinu lauseehitus on sellest keelest väga mõjutatud Very Happy Igal juhul on see kiiduväärt, et sind kirjutamine huvitab ja et sa oma emakeeles kirjutada tahad, seega ma loodan, et sa ei ehmata ära, kui näed, millise vigade paranduse ma sulle siia kirjutanud olen Razz Ma ei mõtle sellega midagi halba, loodan hoopis, et sellest on sulle endale kasu.

Paar asja, mida sa kindlasti tegema peaks: pane kahekõnes iga kõneleja eraldi reale ning liigenda tekst lõikudeks. Teiseks on tähtis see, et eesti keeles käivad otsekõne ja saatelause niimoodi, et tegija ei ole saatelause järel esikohal, hoopis tegusõna on (ehk siis mitte [Tund on ammu alanud” öpetaja ytles], vaid ["Tund on ammu alanud," ütles õpetaja]).

Kui sa kunagi vigu parandama hakkad, siis on need osade kaupa sellised (komad ja jutumärgid jätsin praegu rahule ja võib-olla jäi mul midagi kahe silma vahele ka):

1.

kaa > ka (paranda igal pool)

koduülessannetest > koduülesannetest

hoitsin > hoidsin

saanudgi > saanudki

ümpritsesid > ümbritsesid

hobuse sabasse > hobusesabasse

nägunii > nagunii (paranda igal pool)

väljunud mu toast > väljunud oma toast

nägu > nagu

tavaliseltgi > tavaliseltgi

punakaspruunikat > punakaspruunikad

maa pinnale > maapinnale

näöl > näol

mull > mul

se> see


2.

akna laua peal  > aknalaua peal

Augusti > augusti (kuud väikese tähega)

sügis ilmadest > sügisilmadest

ei olnudgi > ei olnudki (olnudki, polnudki samasugused)

puhus ära kõige > puhus ära kõik

taas kord > taaskord

õigemine > õigemini

nüütseks > nüüdseks

korratta > korrata

ootasgi > ootaski

kellegist > kellestki

ennem > enne (ennem = pigem)

seest pool > seestpoolt


3.

teist moodi > teistmoodi

haikutasin > haigutasin

koolist mitte hilineda > kooli mitte hilineda

riide kapi > riidekapi

ripsmedussi > ripsmedu¹¹i

huulebalsamit > huulepalsamit

koridooris > koridoris

jõutsin > jõudsin

tunnist vähemalt > tundi vähemalt

jõutsime > jõudsime

rapputasime > raputasime

ajaloo õpetaja > ajalooõpetaja

iga üks > igaüks

keerasin juba varsti oma pilgu enda körval istuvasse poissi > poisi peale/poole

kusgil > kuskil

rääkinudgi > rääkinudki

ülessanded > ülesanded

kuhugile > kuhugi

asjasdest > asjadest, asjade peale/pärast

pea-aegu > peaaegu

koridoori > koridori

üksgi > ükski

mõted > mõtted


4.

selle reegliga > sellele reeglile

miste > mis te

millestgi > millestki

sama aegselt > samaaegselt

rautselt > raudselt

oli matemaatikat > oli matemaatika

esimesel matemaatika tunnil > esimeses matemaatika tunnis

mõtetut > mõttetut

tunnist hiljaks > tundi hiljaks

ülessandet > ülesanded

teatsin > teadsin

millegiga > millegagi

kavaljeeridega > kavaleridega

vahitunnil > vahetunnil


Jutu enda kohta on praegu raske midagi öelda, kuna midagi pole veel õieti juhtunud, tundub olevat tavaline koolinoorte elust rääkiv lugu, aga kui sul mõte jookseb, siis jätka seda, sest harjutamine teeb meistriks. Birgit ja tema sõbrannad väga üheksandike moodi praegu ei tundu... aga ehk hakkavad siis tunduma, kui see lugu edasi areneb.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://kaksisoim.tumblr.com/
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   16/6/2015, 23:57

Suur suur aitäh, et viitsisid lugeda ja nii pika kommendaari kirjutada:') Ja see pigem meelitab mind, et sul töesti mu vigade otsimiseks ja parandamiseks jaksu jätkus ja selle eest ma olen töesti tänulik. Kyll ma need vead siis yritan ka parandada ja tulevikus neid vältida.

Ja praegu ma olen siis juba suurema osa oma kooliaastatest Soomes elanud ja selles keeles ka öppinud, kirjutanud ja lugenud. Seda ma tean ka, et tänu sellele on mu eesti keele grammatika väga vigaseks jäänud, millest on tegelt suht kahju. Emakeel ju ikkagi:'d Seda ma ka vöin öelda, et praeguseks on mu soome keel kakindlasti juba igat pidi parem kui eesti keel. Eriti siis just selle kirjutamise suhtes. See aga oli ka ju yks pöhjus miks ma selle jutu alustasin. Mötlesin, et sellest vöiks ka endale kasu olla ja saaks vähe seda keelt kirjutamise viisil kaa meelde tuletada.

Ja jutust ka siis nii palju, et suht selline see ju ongi, sest see on mulle lihtsalt köige lihtsam teema, millest alustada. Samas ma tahaksin ka yritada siia mingil määral tuua selliseid mötteid, mida me enda elus olen palju möelnud ja syndmusi mis ise olen ka läbi elanud.

Birgit ja ta söbrad ongi suht lapsemeelsed:'D Aga kyll nad jutu löpuks juba kypsemateks muutuvad:'d


Igal juhul, veel yks suur aitäh sulle:))


Viimati muutis seda Mareyle (26/7/2015, 15:24). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
NeonFlight
Teise astme kurjuse abiline


Female Postituste arv : 5

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   18/6/2015, 21:55

Kas see jutt edasi ka läheb vä?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   19/6/2015, 08:00

Jätkub ikka:') Viimasel ajal on lihtsalt tegenist olnud. Aga järgmise nädala jooksul jöuan vast ikka uue osa kirjutada ja eelmistest ka need vead ära parandada.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Jette
Kojamees


Female Postituste arv : 26
Age : 19
Asukoht : Eestis

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   6/7/2015, 18:15

Tundub täitsa hea jutt esimese osa põhjal, ma pole jõudnud veel teisi osasid lugeda :) Kindlasti loen läbi, kui rohkem aega on :) Lase aga edasi :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mareyle
Naerupall


Female Postituste arv : 14

PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   26/7/2015, 15:30

Terekest. Esiteks ma vabandan selle yle, et see jutt on mul veidi ununenud. On lihtsalt olnud palju muud tegemist ja igat moodi kiire. Veel ma tahan teile öelda, et märkasin just täna yhe veidi yllatava asja. Ma olen nimelt kuidagi önnestunud kaotama jutu kolmanda osa siit koguni ära ja selle asemel teine osa on siin kaks korda No Ma töesti ei tea kuidas see juhtus, aga ka mujalt ma seda osa enam kätte ei saa ja uuesti ka nägu ei viitsiks kirjutada. Niisiis, ärge palun imestage miks see koht nii imelik on, sest sealt vahelt on ju yks osa puudu Embarassed

Sellegi poolest ma yritan ikkagi seda juttu jätkata ja lähiajal ka uue osa kirjutada.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Mille jaoks?   

Tagasi üles Go down
 
Mille jaoks?
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» MMS
» Kessu14 lühijutt mille nimeks on "Kurbus"
» Oloriesse #6
» Lühijutt mille nimeks on "Koer"
» Õlasalli jaoks sobilikud lõngad

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: