1.osa- Killuke minevikust
Oli vast kõige päiksepaistelisem suvepäev, selle suve kõige palavam. Päike säras helesinises taevas, valgete pilvetupsude keskel ja aina soojendas ümbritsevat loodust. Väljas oli tapvalt palav, ligi 30 kraadi. Polnud isegi tuult, mis oleks natukenegi järve ääres olevaid inimesi jahutanud. Ainus leevendus kuumuse vastu oli järvevesi.
Nii olidki paljud inimesed tulnud seda imelist ilma järve äärde nautima. Naised ja neidu päevitasid lõõskava päikses käes, määrisid aeg-ajalt endale kaitseks päikesekreemi peale ja lamasid teki peal rahulolevalt edasi. Vahepeal pidid nad ennast jahedas järvevees jahutamas käima.
Kohas, kus vesi oli liiga sügav, teisel pool järve kallast, püüdsid mehed õngedega kala. Mõnel neist isegi näkkas paari korral, kuid enamustel sai enne kannatus otsa ja nii istusidki paljud mehed kaldast eemal, puude varjus, jõid külma õlut ja rääkisid omavahel meeste jutte. Kuid rohkem elu oli muidugi seal, kus olid lapsed ja naised.
Kaks väikest tüdrukut, kaksikõed, mängisid järvekaldal. Üks neist püüdis musti pisikesi konnakulleseid, kes pesitsesid madalas vees, rohukõrte sees. Teine piiga ehitas suu naerul liivalosse. Iga viieteist minuti tagant läksid kaksikud sügavamasse vette, kuni vesi neile põlvedeni ulatus ja siis võtsid nad üksteise kätest kinni, lugesid armsa peenikese häälega kolmeni ning sukeldusid paariks sekundiks vee alla. Pinnale tagasi tulles ahmisid tüdrukud oma väikeste suudega õhku ja naersid laginal.
„Elisabeth ja Emily!“ Hüüdis nais hääl kaksikuid kaldalt, suure, vana, endiselt elujõulise tammepuu alt. Naine oli noor, kõige rohkem kakskümmend viis aastat vana, sale ja keskmist kasvu, blondide, õlgadeni ulatuvate krussis juustega. Tüdrukud pöörasid pead naise suunas ja jooksid läbi vee kaldale, tammepuu alla. Puu varjus oli palju jahedam kui päikese käes.
„Emme, kas me lähme ära?“ Küsis Emily vaadates oma suurte roheliste silmadega emale otsa. Emily ei öelnud midagi, aga ometigi sai naine aru, mida laps talle öelda tahab.
„Me peame nüüd minema.“ Vastas naine kindlalt, kuid leebelt. Lapsed teadsin, et mingisugust vastu vaidlemist ei tule. Ema juba panigi hoogsalt asju kokku. Kaksikud ohkasid kui ühest suust ja vahetasid lillad trikood valgete kleitide vastu. Jalga panid nad pruunid rihmikud. Üheskoos voltisid nad rohelise teki kokku, panid mänguasjad kotti ning alles siis suundusid parkla poole, mis asus paarsada meetrit järvest eemal.
Parklas ootas neid musta värvi, viie kohaline auto. Niipea kui tüdrukud autosse said, end turvavöödega kinni panid ja auto vaikselt sõitma hakkas, vajusid Elisabethi ja Emily rasked silmalaud kinni. Eks nad olid alles väikesed, kõigest viie aastased ning kogu see palavus ja vees sulistamine oli mõlemad ära väsitanud.
Tunni aja pärast Emily ja Elisabeth ärkasid. Auto oli seisma jäänud ühe vana kollase maja ees, millel oli musta värvi, veidike sammaldunud katus. Maja ümbritses üsnagi uue välimusega, pruuni värvi, puidust aed. Aia sees lippasid ringi kaks väikest karvast koera, kes olid nüüdseks värava juurde tulnud ja haukusid võõraste peale. Kutsad ei paistnud kurjad olevad, sest nad liputasid saba. Emily, Elisabeth ja Marie väljusid autost, kaksikud lonkisid arglikult ema sabas värava poole.
„Kus me oleme?“ Küsis Elisabeth, ikka veel oma uniseid silmi nühkides ja krabas ema käest kinni, sest ta pelgas natuke haukuvaid koeri. Ema naeratas lastele ning avas samal ajal kriuksuva värava. Ta pidi kasutama natuke jõudu, et see lahti lükata. Koerad lõpetasid haukumise ja asusid nüüd saabuvat rahvast nuusutama. Elisabethi nägu täitis hirm.
„See on tädi Milda kodu, me tulime talle külla.“ Vastas ema lühidalt.
„Emme, ma kardan neid kutsusid!“ Ütles Elisbeth hirmunud häälel, pigistas ema kätt tugevamalt. Viimaks takerdus ema jala külge. Mariel polnud enam võimalk liikuda ja oli sunnitud lapse sülle võtma. Elisabeth põimis oma peenikesed käed ümber ema kaela ning jäi suurte silmadega koeri jälgima.
„Mina ei karda!“ Teatas Emily ja tegi koertele pai. Üks koer limpsis Emily kätt, tehes tüdruku käele kõdi, mille tulemusena tüdruk naerma hakkas.
„Beth, sa ei pea neid kutsasid kartma, vaata, nad on sõbralikud.“ Lausus Emily nii siiralt kui suutis ja kõndis ema järel mööda teerada majani. Lähemalt vaadates oli märgata,, et maja aknaraamid on vanad ning värvi koorub siit -sealt maha. Enne kui ema uksele koputada jõudis, avanes uks ja välja astus küürus seljaga, umbes seitsmekümne aasta vanune naisterahvas. Tal oli kortsuline nägu, hallid pikad juuksed, üllatavalt pikad ja terved, mitte mingisugused hõrdedad karvakesed pea laes. Naine kandis kuldse tooniga täiesti ümaraid prille, seljas oli tal lühikeste varukatega erepunane, põlvedeni ulatuv kleit, mille alumist äärt kaunistas valge niidiga heegeldatud pits. Naise silmad lõid Mariet ja tema lapsi nähes särama.
„Ma juba ootasin teid. Nii hea, et te tulite. Küll kolmekesi..., aga mis te siin seisate lapsukesed, tulge sisse. Väljas on täna nii palav!“ Sädistas tädi Milda hoogsalt ja juhatas külalised majja sisse. Koerad jäid ukse taha, neid tädi Milda sisse ei lasknud. Maja oli seest, nagu iga teine vana maja. Vanaegse sisustusega. Esimeseks ruumiks oli köök, esikut kui sellist ei olnud. Köök oli avar, valgete seinadega ja halli külma kivipõrandaga. Köögi keskel oli suur ümmargune vakstuga laud, laua ümber oli palju puidust toole, laes rippus oran¾ valgete täppidega lamp. Ühel pool seina oli ahi ja pliit. Teisel pool seina olid vanaaegsed köögikapid ja riiulid. Riiulitel oli igasugu toiduaineid , purkides üksteise järel, ära sildistadud, et ikka teaks, kus mingi asi asub.
„Siin on kõik samamoodi nagu ma mäletan.“ Lausus Marie nostalgiat tundes. Ta naeratas veel kord Mildale, pani siis Elisabethi sülest maha ja läks tädikest kallistama. Tal oli nii hea meel üle pikka aja oma tädi juures olla. Milda oli Marie ootamatust kallistusest nii liigutatud, et tal üks pisar silmanurgast alla voolas.
„Oh lapsuke, pole sind nii ammu näinud. Tead, istuge teie siia laua äärde, ma keedan meile piparmündi teed ja kohvi. Tegin ka õunakooki. Saame kooki süüa, teed juua ja pärast kohvipaksu pealt tuleviku ennustada.“ Rääkis Milda õhinal ja pühkis põskedele voolanud pisarad peopesadega ära. Marie ainult noogutas ja tundis ennast millegipärast kohmetult. Ta pani lapsed laua äärde istuma ja jäi tegutsevat Mildat jälgima.
„Saan ehk kuidagi aidata?“ Pakkus Marie oma abi, sest talle tundus niisama laua ääres istumine ebamugav. Võttes arvesse seda, et seitsmekümne aastane naine niimoodi köögis ringi rapsib.
„Sa võid sahvrist koogi ära tuua ja tüdrukutele salapaigast kommi anda, kui sa veel mäletad, kus see salapaik on.“
Muidugi mäletas Marie kus sahver asus. Veelgi paremini oli tal meeles salapaik, kus oli hunnikute viisi komme ja muud magusat. Elisabethi ja Emily silmad lõid sõna komm kuuldes särama.
„Tahame kommi, tahame kommi!“ Hõiskasid nad ning nihelesid toolidel. Marie tõi esialgu sahvrist välja koogi ja siis viis tüdrukud teise tuppa. Diivanite ja tugitoolide, teleka ja muude mööbliesemete järgi sai aru, et tegemist on elutoaga. Marie jäi seisma ühe tumeda puidust seinakapi ees. Kapil oli kaks ust. Üks all ja teine üleval. Ta avas alumise ukse. Pilt mis lastele evanes oli justkui unenägu. Nii palju maiustusi, mõlemal vajusid suud lahti.
„Kas me võime kõik ära süüa?“ küsis Elisabeth silmad säramas.
„Kui te jaksate.“
„Jaksame!“ Lausus Emily elevusest üles-alla hüpates. Ema ei piinanud rohkem oma lapsi ja lubas neid kapist võtta mida nad tahtsid. Elisabeth ja Emily kuhjasid komme, ¹okolladi ja küpsiseid seelikute sisse ja sibasid kööki tagasi. Milda oli juba laua katnud, taldrikud ja lusikat lauale asetanud.
„Oi kui palju komme teil on.“ Ütles Milda kui märkas tüdrukute saabumist kööki. Tüdrukud olid kommidest nii lummatud, et ei kuulnudki teda. Nad istusid tagasi oma kohtadele, kallasid kommid sahinal lauale ja hakkasid nosima.
„Täpselt nagu mina omal ajal.“ Meenutas Marie kohvi tassi valades.
„Seda ma mäletan jah, olid samasugune . No vaata neid armsakesi, mis nende nimed olidki?“
„Elisabeth ja Emily. Kuid me hüüame neid hellitavalt Bethiks ja Emmaks.“
„Sina olid meil ju omal ajal Mari.“
„Ja olin, mind nimetati päris kaua Mariks, alles siis kui kaksteist sain hakati minu õiget nime kasutama.“ Lisas Marie ja tundis sees sooja tunnet. Ilmselgelt oli see kuumast kohvist, aga võimalik ka, et ta tundis lapsepõlve soojust, tunnet, mis oli aastaid tagasi meelest läinud ja nüüd jälle ellu ärganud.
Nad sõid mustikatega kaunistatud õunakooki ja jutustasid Mariega. Neil oli nii palju rääkida. Polnud ju teineteist näinud peaaegu viis aastat. Mariel oli rohkesti tegemist peale kaksikute sündi ja tädi ei olnud enam esimeses nooruses. Ta oli tihti haige ja eelsitas püsida oma armsas kodus. Koduseks muutus Milda peale abikaasa Alfredi surma. Milda ütles ükskord, et tunneb Alfredi hinge ikka veel selles majas ning et ta soovib olla kodus, oma mehe juures.
Peale jutustamist jõid nad kohvi. Milda oli tüdrukutele portselan tassidesse kohvi teinud. Kui tassid tühjaks joodud, hakkas Milda kohvipaksu pealt tuleviku ennustama. Marie mäletamist mööda oli Milda ennustamisega tegelenud aastakümneid, Esialgu suguvõsa ringis, aga hiljem ka oma küla elanikele. Nii mõnigi ennustus oli täide läinud ja nii Milda populaarsust koguski. Lõpuks tundsid teda külas kõik. Nüüd vanemaks jäädes ei võtnud ta enam külalisi vastu ning ennustamine jäi tahaplaanile. Täna aga soovis ta tüdrukutele ennustada.
„Mul on kohe selline tunne, et ma pean ennustama.“ Ütles Milda. Tema hääles oli rohkem tõsidust kui tavaliselt. Marie jäi korraks mõtlema, et kas ikka tasub. Millegipärast tekitasid igasugused üleloomulikud asjad Maries judinaid.
„Ära nüüd pelga tütrekene ega ma midagi halba sealt ei tule.“ Proovis Milda Mariet veenda, sest talle tundus, Marie on selle vastu.
„No kui sa nii ütled tädi Milda. Kui sa nii ütled...“ Vajus Marie mõttesse.
Kõigepealt võttis Milda ette Elisabethi. Ta uuris ja puuris tass põhjas olevat musta kohvipaksu, kallutas seda küljelt küljele, pomises omaette midagi. Elisabeth vaatas Mildat imelikult ning püüdis aru saada mida tädi teeb. Viimaks lõpetas Milda kohvipaksu vaatamise ning võttis Elisabethi käe oma soojadesse, natuke kuivadesse kätesse.
„Sa reisid palju ja tood oma perele palju uhkust. Kuid vaata ette, kellele sa oma südame usaldad.“
Mariet läbisid külmavärinad. Nii palju kui tema teadis, polnud tädi Milda kunagi mingisugust jama suust välja ajanud. Elisabeth ei pannud tädi räägitut eriti tähele, esiteks oli ta veel liiga väike, et tädi keerulist juttu mõista ja teiseks mõtles ta laual olevatele kommidele. Mariet pani see aga natuke muretsema.
Kätte jõudis Emily kord. Välja arvatud Elisabethist, oli Emily ennustusvärgist haaratud ja ootas nüüd kannatamatult tädi ennustust. Seekord läks Mildal kauem aega. Ta kortsutas kulmu, vaatles kohvipaksu mitu korda, suunas pilgu uuesti Emilyle. Marie muutus närviliseks.
„Mis sa näed tädi Milda?“ Tahtis Emily vastust teda. Ka Marie oli kannatust kaotamas ja tahtis juba teada saada, miks tädi nii imelik on.
„Kas midagi on valesti, mida sa näed?“ Põrnitses Marie Mildat. Milda vaikis, vaadates Marie vesistesse silmadesse. Hetke pärast pööras ta silmad maha
„Mida sa näed!?“ Kõrgenes Marie hääl märgataval. Ta krabas Milda käe oma käest kinni ja puuris oma silmad sügavale Milda silmadesse.
„Traagiline saatus.“ Sosistas Milda nii vaikselt, et Marie teda ei kuulnud.
„Mis sa ütlesid?“ Kõlas Marie hääles paanikat.
„Sinu tütart ootavad ees suured katsumused, proovilepanekud. Kuid ta saab hakkama. Ta päästab palju inimelusid, ohverdades oma elu.“ Sosistas Milda Mariale kõrva. Tüdrukud teda ei kuulnud.
Pealkiri: Surnute saar 
24/4/2015, 12:00
Soov on, aga esmalt kirjutan oma teise jutu valmis, sest sellega rohkem mõtteid. Ma ei tea, kas oled märganud seda, pealkiri on põrguline. Igatahes võid seda lugeda