TOBEY - 9

Ma olin hommikuti alati kõige lootusrikkam. Uus päev tähendas ju alati uut algust, uut võimalust alustada peaaegu kõigega otsast peale... Mina olin sellega hakkama saanud, küllaltki ruttu. Võib-olla oligi minu uus algus see, mis kõik rivist välja lõi? Tegi kõik veel hullemaks? Tekitas temas üksindustunde? Tunde, et terve maailm on tema vastu? Jah, vahel teda salaja silmitsedes ma mõtlesin ja mõtlesin ning ei suutnud kuidagi eirata endas kasvavat süütunnet, et mina olin tegelikult tema ainuke kindel tugisammas, kes ta kõige kriitilisemal ajal üksinda jättis. Meil polnud ju kedagi peale teineteise. Kui rumal ma olin olnud...

„Hei,“ poetasin talle tervituseks ning saatsin seda naeratusega. Silmadega samal ajal otsimas seda ammu kadunud sädet. Seda sädet, mida ma armastasin, mida ma jumaldasin, mis tekitas mu sees alati sooja tunde, kodu tunde... Aga see oli läinud ning võtnud kaasa mingi osa ka minust. Ma kartsin, kas see säde enam eal tagasi tuleb. Ma ootasin igal hommikul imet, sest ma ei olnud veel alla andnud. Oli paremaid päevi halvemate vahel, kuid ma ootasin endiselt. Otsisin seda sädet tema tühjas pilgus igal hommikul, lootes seda lõpuks tabada.

Ta vedas end vaevaliselt laua taha istuma, kuhu ma olin tema jaoks juba kõik valmis sättinud. Kannus ootas teda kuum kohv, olin teinud mõned võileivad ning sellest oli saanud igahommikune traditsioon.

„Ma teen pannkooke, pole ju kaua neid saanud,“ hüüdsin panni kohal askeldades ning vaatasin vilksamisi ema poole. Ta istus laua taga kuidagi kramplikult- ei puudutanud kohvikruusi, ei sirutanud kätt võileiva järele, vaid vaatas kõigest mööda. Ka minust. Ja sel hetkel ma teadsin, et seda sädet ei näe ma ka täna. Selle asemel näeb tema midagi muud, on kuskil mujal... Ilmselgelt oli ta kusagil kaugel eemal.    

„Ema?“ Ta ei kuulnud mind. Proovisin uuesti: „Ema?“

Viivuks midagi ta näos muutus, ta justkui ärkas oma tardumusest, kuid kõik mis ta tegi oli kerge silmapilgatus. Ei midagi paljut, kuid ilmselt ei mõista keegi mind, kui üritan seletada, mida sellised hetked minuga tegid. Olin saanud piisavalt praktikat, et kuidagi end vaos hoida, et mitte nutma puhkeda, sest sellistel hetkedel ma tundsin, et mul ei ole enam ema ka.

Pannil särises viimane pannkook ning üritades mitte oma emotsioonidesse uppuda, pöörasin ema poole selja ja koristasin taignateo tagajärjed ära.

Vahel mõjutas see kõik mind rohkem, kui mulle meeldinud oleks. Vahel sain liiga palju haiget, kui mu lootused kasvanud olid, kui tundus, et see päev kui sädeme leian on kohe-kohe päral. Ema ees pidin olema tugev, tema pärast ja tema jaoks, justkui selleks, et ta saaks olla selline, kelleks ta muutunud oli. Mina olin enda meelest muutunud tugevamaks. Kindlasti ka iseseisvamaks, sest kui ema närbus, pidin ma suureks kasvama ja vastustuse võtma. Ja mitte vaid enda eest. Ka ema eest.

Libistasin viimase pannkoogi eelmiste peale ning kandsin taldriku lauda. Valasin ema kruusi auravat kohvi ning tõstsin talle ette ühe võileiva ning istusin siis tema vastu. Aeglaselt ärgates võttis ema noa ja lõikas võileiva pisikesteks kildudeks, et need siis üksteise järel suhu pista ja ära süüa. Ta sõi ülivähe. Kui kunagi oli ta hädas 13 kilose ülekaaluga, siis sellest naisest polnud enam midagi järel. Nüüd oli ta minu hinnanguliselt 30 kilo kergemaks jäänud. Kotakad riided tema hapra keha ümber tegid ta palju vanemaks kui ta tegelikult oli. Kui ma poleks teadnud, et ta on 37-aastane, oleksin ma teda vaadates tema vanuseks pakkunud hoopis 57. See kõik oli kohutav, seda kõike oli minu jaoks liiga palju, et seda üksinda taluda. Vahel imestasin, kuidas ma nii edukaltki pinnal püsisin, sest see tegi ikka liiga palju haiget.
 
Jätsin võileivad puutumata ning tõstsin taldrikule ühe pannkoogi, raputasin sellele lusikaga suhkrut peale ning siis võtsin veel teise. Sõin rahulikult, üritades hoida mõtet oma päevaplaani juures. Kooli ajal oli selles mõttes kergem olla, et kooliasjad nõudsid palju aega. Suvel oli keerulisem- kooli polnud, kuid loomulikult sai selle asendada töötegemisega. Seda ma ka tegin, sest emast ei olnud enam töötegijat. Ainuke, mida ta vahepeal tegi, olid mõned õmblustööd. See aga märkimisväärselt sisse ei toonud, mistõttu ma pidin kooli kõrvalt juba tööle minema, et kuidagi tagada piisav hulk raha igaks kuuks.

„Mm, väga hea,“ kiitsin pannkooke. Aimasin juba ette, et ema neid ei puutu. Arvestades pannkookide hulka, oletasin, et neid jätkuks vabalt ülehomseni.
„Tubli tüdruk,“ lausus ema vaevukuulatavalt ning see tundus nii uskumatu. Aja jooksul oleks ta justkui oma kõnevõime kaotanud. Ta ei rääkinud minuga, kui mina üritasin temaga rääkida. Seetõttu olin tänulik iga sõna eest, mis ta mulle ütles. Ta vaikne kiitus mõjus mulle kui tuhandesõnaline kõne ning pani mind taas rohkem lootma.
„Emme,“ sosistasin vaikselt. Kui oleksin seda valjemalt teinud, poleks suutnud oma emotsioone kontrollida. Sellises olukorras, kui ta reageeris, oli seda alati raskem teha.
Ta vaatas mind, pilgus rahu, kuid samas ikka see tühjus. Ometigi mõjus see mulle kuidagi eriliselt, kuni hetkeni kui miski temas jälle muutus ja ta midagi konkreetselt nägemata minust mööda vahtis.

Kui isa veel elas, oli ema särav naine. Eluolu ise muidugi nii särav polnud, kuid kõik püsis koos. Välja arvatud nendel juhtudel, kui isa läks alkoholiga liiale. See kurvastas ema ja mind alati kõige rohkem...

Koristasin natuke kööki, lastes emal rahulikult omas tempos süüa. Muidugi ei kahanenud toidu hulk tema ees, kuid paar korda ma nägin, kuidas ta killukese üht või teist suhu pistis. Seegi hea... Parem kui mitte midagi.

Ema tõusis ning sõnagi lausumata liikus tagasi oma toa poole. Võib-olla on täna selline päev, kui ta näeb elu kirkamates toonides. Teeb end korda ja tegeleb millegiga õues. Päev tõotas tulla imeilus ja soe ning patt oleks istuda sellise ilmaga toas. Seda jõuab terve pimeda talveaja teha.

Koristasin kiirelt laua ära, loputasin meie kasutatud nõud ära ning tõmbasin kiirelt lapiga üle laua. Viskasin lapi kraanikaussi ning heitsin pilgu kellale, mis näitas, et ma oleks pidanud juba paar minutit tagasi minema.

Lippasin esikusse, tõmbasin tennised jalga ning surusin paelad sisse. Võtsin esikutumbalt oma pruuni pisikese õlakoti ja kontrollisin, kas mul on ikka kõik kõige vajalikum olemas- telefon, natuke raha, veepudel ja juuksehari. Haarasin riiulilt päikeseprillid ja võtmed ning väljusin majast.

Kuna ema olukord oli selline nagu see oli, siis teadsin ma umbes kuu peale isa surma, et ma pean endale mingi töö leidma, et me elamisega kuidagi hakkama saaks. Isal oli tulutoov töökoht. Ta teenis hästi. Isegi kui ta alkoholiga liialdas ja sellele palju kulutas, oli meil piisavalt raha, et me ei pidanud puudust tundma. Me ei olnud rikkad, kuid me tulime välja ja see oli kõige olulisem.  

Töökohaga aitas mind väga palju Ella. Ta töötas kohalikus suures poes, mis müüs minu meelest põhimõtteliselt kõike. Kui Ella töötas seal müüjana, siis mina sain tänu temale sinna tööle kui kauba väljapanijana. Kuigi alguses tundus see eriliselt tüütu töö olevat, siis ajapikku hakkas see mulle meeldima. Kõik oli lihtne, vahel olin kolm tundi tööl, vahel pisut rohkem. Tööaeg oli pidevalt erinev, tasu aga hea. Kooli ajal sain käia tööl vaid nädalavahetustel või siis vahel õhtuti, kui neil väga vaja oli kedagi. Seda aga juhtus harva ning kooliskäimise kõrvalt ei teeninud ma kuigi palju.

Töötajate ruumis võtsin kiirelt kapist oma tumeda põlle, millele oli kinnitatud mu nimesilt ning sidusin selle endale ümber. Võtsin kotist oma telefoni ja libistasin selle põlle taskusse ning viskasin siis oma koti kapipõhja. Kinnitasin oma pikad juuksed hobusesabasse ning sulgesin kapiukse. Seadsin sammud laoruumi, et tööülesanded teada saada. Hinnanguliselt tundus, et kõik võtab aega umbes kolm tundi.

Murdsin nimekirja kokku ja seadsin sammud kassade poole, millest vaid kaks töötasid. Ella märkas mind juba eemalt ning viipas mulle, saateks lai naeratus.
„No hei, kullake,“ tervitas ta mind haigutades. „Ma olen megaunine. Magasin sisse ja siis jooksin siia, et lihtsalt siin istuda. Mitte ühtegi inimest siiani!“
Vaatasin üle õla, kus teine müüja lõi ühe vana naise toidukraami läbi.
„Tal on vist natuke paremini läinud.“
„Esimene alles.“ Ella hõõrus ettevaatlikult silmi ning pistis siis mõned soolapähklid suhu. „Hiline hommikusöök,“ selgitas ta. „Kuidas sul ka läinud on?“
„Ikka samamoodi,“ vastasin.
„Emal?“
„Ikka samamoodi,“ vastasin nagu muuseas. Kuid sellest piisas, et Ella aru saaks, et ma ei taha sellest eriti rääkida. „Aga noh, ma hakkan harjuma sellega. Et asjad nii on... Mis seal ikka.“
„Caro...“ poetas Ella üle oma tulipunaseks võõbatud huulte. „Ma ei tahtnud sind kurvastada.“
„Pole midagi, ausalt.“
Ella mõõtis mind pilguga ning märkas alles siis väikest poissi kassa poole tulemas, kui ma kassast paar sammu eemale astusin.
Poiss asetas Coca-cola pudeli ja krõpsupaki lindile ning Ella lõi need läbi.
Andsin talle küll märku, et ma peaks tööga pihta hakkama, kuid Ella tõstis nimetisõrme, et ma veel pisut ootaks.
Kui poiss oli oma ostu eest tasunud ja läinud, läksin Ella juurde tagasi.
„Ma tahan rääkida sulle midagi, mis kindlasti su tuju tõstab.“
„Nii?“
„Sa ei kujuta ettegi, mis mul eile juhtus.“ Ella naeris. „Käisin õhtul jooksmas veel. Suht pime oli.“
„Vabandust, et ma ei tulnud,“ pistsin vahele.
„Ja-jah, jäid heast naljast ilma.“
„Mm, kõlab huvitavalt.“
„No eks ma ise muidugi ehmatasin korralikult, kuid nüüd on see lihtsalt väga naljakas kõik. Jooksin rahulikult järve ääres, kui järsku kõrkjatest üks paljas kutt välja ronis ja me kokku põrkasime.“
„Ja mis edasi sai?“ küsisin naeruselt.
„No ma ikka ehmatasin korralikult. Ta oli täiesti alasti. Ma ei mäletagi, milleks kõigeks ma teda eile sõimasin.“
„Hea, et ma ei tulnud eile jooksma... Oli mingi väga kahtlane tüüp?“
Ella näolt kadus naeratus. „Kusjuures ei olnud tegelikult. Ta ütles, et nad sõpradega tegid midagi, et ta sellepärast oligi alasti. Aga niipalju kui ma hämaras teda nägin, siis ta oli tegelikult päris kena. Ta isegi küsis mu kisamise peale, et kas ta on siis nii kole mees.“
Hakkasin naerma. „Päriselt?“
„Jah, kujutad ette... Ta on paljas, ma saan sealsamas südari ja tal jätkub veel jultumust selliseks küsimuseks.“
„Milline ta oli siis?“ nöökisin Ellat. Ta pööritas silmi ja ohkas: „Ta oli noor- pakun, et minust natuke vanem, pikk, tumedad juuksed, tal oli tugev keha... Ja ta oli paljas. See, mida ma veel nägin, oli ka päris hea. Vilksamisi küll aga ikkagi...“
„Ellllllllllaaaaaa!“ venitasin ja katsin suu käega. Samal ajal kui ma oma naeru kontrollida püüdsin, oli Ella näost punane.
„Kogemata noh,“ vabandas ta naerdes. „Ma ei jäänud jõllitama aga ma nägin seda. Ma kusjuures ohverdasin talle oma rätiku.“
„Okei,“ võtsin end kokku, kui märkasin eemal juhatajat ringi kõndimas. „Tundub, et sul oli põnev õhtu aga ma pean nüüd tööle hakkama. Hiljem näeme siis? Mis kell sa lõpetad täna?“
„Kolmest. Eks ma helistan sulle siis.“
„Teeme nii!“ laususin ja pöördusin minekule. Lippasin kuuendasse suurde vahekäiku, kus alusel valmispandud kaubakastid mind juba ootasid.