MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalPealehtOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Öölind

Go down 
2 posters
AutorTeade
Avis-raa
Naljatila
Avis-raa


Female Postituste arv : 87
Age : 25
Asukoht : Pärapõrgu

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Öölind   Öölind Icon_minitime19/1/2015, 23:22

Oli saabunud öö, kurjuse ning tõelise vabaduse aeg, kus ei kehtinud piirid ega seadused. Taevas ei ujunud pilved ning öö oli selgematest selgem nagu kristallselge vesi. Tähed, mis rippusid taevas särasid heledamalt kui päike päeval, ehtisid süsimusta taevast. Peale tähtede valgustas öös täiskuu, mis oli helekollane ja lapik nagu pannkook.
Öö oli nii sünge ja vaikne, kuigi vahest kostus mägedest, kas hundi ulgumine või metsast öökulli huilged. Nad peegeldasid öö ürgset jõudu, millel olid inimesed lasknud unustuste hõlma vajuda.
Tänavate hirmutav vaikus tulenes inimeste puudumisest, kes olid varjunud majadesse või onnikestesse, et mitte jalgu jääda patrullile, või vähemalt seda nad väitsid, kuigi südames nad kartsid öö hiilgust. Ainsad, peale patrulli, kes majade vahel sibasid olid hiired ja rotid, kes otsisid sööki, mida slummis ei leidunud.
Peale näriliste kõndis öös veel keegi. Tema ümber tantsiskles tuul, kes tiirles ta ees ja hüppas siis käia taha. Liigutustest tekkinud iilid, tõstsid maast üles lehed ja need lendlesid mööda tänavat. Tuul jälgis inimest, kes ei kartnud ööd.
See lihast ja luust olend kandis violetset sametist keebi, mille alla tuul puges ning seda kergitas. Keebiga oli ühendatud kapuuts, mis oli tõmmatud üle pea, varjamaks kandja nägu sel pimedal tunnil. Keebi alt oli vilksamisi näha mingisugust läikivat metallist eset, millele kuuvalgus laskus.
Keebikandjal oli tuulega vana sõber ning teda ajas muigama, kuidas iidvana loodus oli nii lapsik ja mänglev nagu väike laps, kuid ta polnud slummi tänavatel, et lõbustada ennast tuule jälgimisega. Ei, ta oli sunnitud minema tänavatele palju räpasema asja pärast.
Vahet ei ole, kas ülesanne on puhas või must, kuid käske tuleb täita, seda teadis keebikandja kristalselt. Parema meelega oleks ta täna õhtul viibinud kultuuriüritusel kui slummi tänavatel, mis lehkasid lootusetuse ja eluheitluse järgi.
Lagunenud maju ja väikesi onnikesi tuli ette aina harvemini. Meeleheide oli õhust kadumas, mis oli iseloomulik slummi tänavatele. Keebikandja ei tundnud enam oma saabaste all mutta mattunud munakive, mis olid ammu teedele paigaldatud. Linn ja slumm olid jäänud seljataha ning ees seisis iidne mets, mis kõrgus keebikandja kohal.
Metsast kostusid huiked, mis kriipisid hinge ja süstisid naha alla hirmu. Kuuvalgus tungis vaevaliselt läbi suurte ja vanade puude, mis seisid metsloomadele justkui kilbiks välismaailma jubeduste eest.
Keebikandja seisatas hetkeks ning kogus julgust. Enda meelehärmiks pidi ta tõdema, et mets tõesti hirmutas teda, kuid see hirm, mis pulbitses ta soontes ei saanud olla täna takistuseks. Ta hingas sügavalt sisse ja asus liikuma. Nõtkelt sammudes lipsas ta metsa.
Maas vedelevad kuivad oksad murdusid ning lõikasid läbi vaikuse. Iga heli muutis keebikandja ettevaatlikumaks. Alateadlikult kõndis ta aina aeglasemalt, et lükata edasi räpast tööotsa, mis ootas täitmist. Ta teadis, et ta sai vaid viivitada, kuna ülesande täitmata jätmise puhul ta ei saaks vastumürki. Vastumürki, mis päästaks ta jubedast saatusest, mis pidi kujutama endast seda, et ta pidi hingama igaviku pluss üks päev. Ta ei saaks liigutada, rääkida, kuid tajuks maailma sama teravalt nagu hetkel.
See mõte pani keebikandjat nägu krimpsutama ning ta kiirendas sammu. Ta pressis end läbi puude ja okste, mille külge takerdus ta keep või kapuuts ning mis sundis tooma kuuldavale paar krõbedamat sõna.
Üks hetk ta märkas, et seisab lagendiku piiril. Lagendikule oli ehitatud väike jahionnike, mis oli nüüdseks juba peaaegu lagunenud. Korstnakivid olid löönud katusesse augud, mis muutsid poole katusest vett läbilaskvaks.
Ebakindlalt kõndis ta maja poole, mis oli keset lagendikku, kuid ta sisimas soovis põgeneda. Jõudes maja ette astus ta verandale. Puulauad täid kuuldavale kääksumisi ja oigamisi, kui keebikandja sammus ukseni, mis pidanuks inimesi onni sisemusest eemale hoidma. Uks vajus kriuksudes lahti, meenutades sureva kassi viimaseid häälitsusi, ning ootas külalislahkelt kutsuvalt kõiki onni.
Keebikandja suule ilmus vallatu muie ning ta sisenes. Sekundiga täitus ta nina kopitusest tuleneva haisuga, mis pani teda ebameeldivusest nina krimpsutama. Siiski see lehk polnud kõige hullem siin onnis.
Seinal asetses trofeena alles hoitud metssea pea, mis pidanuks ilutsema puust aluses, kuid selle asemel tõi esile okserefleksi. Sea karv oli pulstunud ning hallitanud. Üks elutu silm oli peast välja mädanenud aastatega, aga ega teinegi sellest saatusest kaugel polnud, kuna sealt turritasid välja ussid, kes nautisid õhtusöögiks surnud loomajäänuseid.
Ümber pöörates taipas ta, et see polnud ainuke topis siin ruumis, sest järsku vaatas temaga tõtt klaasistunud silmadega põder, kuhu ussid rajasid käike , ning kelle välja rippuval keelel, elutses hallituse rohekad laigud.
Külmakõhuga keebikandjal võttis vaatepilt seest õõnsaks ning ta neelatas. Vaadates surnud loomast mööda märkas ta, et teises toas põles tuli. Kergendunult ohates sammus ta valguse poole, kuigi ta ei soovinud.
Tuba, mida valgustas vaid hele küünlaleek, oli kõhetu ning ebameeldiv. Sellel toal puudus hing. Seinteks olid puulauad, mis ei hoidnud sooja ja lasid külma tuppa, mis muutis kamina olemasolu toas ebavajalikuks. Nii-öelda seintel rippusid tuhmunud maalid ning järgmised hallitavad trofeed. Enamjaolt oli siiski tuba tühi. Ruumis oli vaid aknalaual seisev küünal ja akna juures põrandal oli kiiktool, milles kiikus elegantses mustas ülikonnas vanem meesterahvas.
Keebikandja viibutas sõrme ning hetkeks leek tõusis kõrgustesse. Niimoodi püsis see mõnikümmend sekundit, tantsiskles ja muutus. Järsku leegi jõud rauges. Keebikandja ohkas ja sammus kiiktoolis oleva mehe poole.
Mees oli keskmise kehaehituse ja heleda nahaga, mis poleks nagu kunagi päikest näinud. Ta kandis peas ronkmusta kaabut, mille alt turritasid välja hallid juuksed. Näost peegeldusid aastat, mida ta enda õlgadel kandis. Sügavad kortsud olid uuristanud vaod laubale ning silmanurkadesse. Tema kivihallid terased silmad vaatasid aknast välja öhe ning tema hallisegused kulmud raamisid silmi. Kahe silma vahel olev nina oli pulksirge ega polnud kunagi murdunud.
Vanamees lõpetas vaatamise kaugustesse ja suunas pilgu tulijale. Ta naeratas vaevaliselt ning sõnas tasase kurva tooniga: „Siin sa siis oledki. Ma pole sind sajandeid näinud ning meie taas kohtumisel tahad sa mu peajagu lühemaks teha?“ Naer kostus üle surmvaikse toa, kuid siis osutas mees küünlale. „Sa suudaksid ikka maha põletada slumme ja ajada sellega valitsust närvi?“
Aeglaselt istus keebikandja aknalauale. „Ma pole küll väga roostes, kuid ma ei usu, et suudaksin seda. Võib-olla saaksin sellega hakkama, kuid siis viskaksin sussid püsti. Usu või ei, aga mul pole soovi su pead eraldada kehast.“ Ta hingas sügavalt sisse ja ristitas käed rinnale.
Kulmu kortsutus ilmus mehe näole ning ta kiigutas end mõtlikult toolil. „Miks sa siis sured, kui peaksid seda tegema?“ küsis ta süngelt ja mõõtis keebikandjat pealaest jalatallani. „Palun ära ütle, et sa töötad mässuliste jaoks.“
Keebikandja lõi pilgu maha ja sõnas tasakesi: „Liiga kaua olen juba nende jaoks töötanud. Mul pole mingit tahtmist nendega tegemist teha, kuid pean, kuna tänu nendele ei jäänud ma vanglasse kopitama.“ Vaevaliselt tõusis ta püsti ja silmitses aknast välja. „Nad süstisid mulle mingisugust lahust, mis muudab surematu põhimõtteliselt elavakssurnuks. Ma hingan, tajun ümbrust, kuid ei saa end liigutada ega rääkida. Pluss mul kaovad võimed“
„Ma saan aru, mida sa mõtled. Neid juhtumeid on olnud viimase pooletuhande aastaga vaid mõned, kuid enda sellisesse olukorda viimiseks kulub seitsekümmend aastat kuni sajand. Sa peaksid süstima igapäev mingisuguseid uimasteid, suitsetama ja jooma, et su keha hakkaks üles ütlema,“ lausus mees ning tõusis kohmakalt püsti. „Mis sa arvaksid, kui me jätkaks oma jutuajamist väljas? Ilus öö on.“
Käed langesid vabalt kõrvale ning ta tõusis püsti mehe kutse peale. Hetkeks ta kummardus ja puhus ära küünla, mille tagajärjena tõusis õhku keerlev suitsuspiraal, mis lõpuks harjus õhus ja jättis maha endast maha vingugaasihaisu.
Vanamees hakkas rahulikult liikuma esiku poole, kus oli rida mädanevaid topiseid, ning keebikandja järgnes talle. Nad läbisid esiku ja väljusid ukseavast, mida oleks pidanud katma uks, mis ootas lahkelt külaliste tulekut ning minekut.
Üle kääksuvate verandalaudade minnes, istus vanake lõpuks trepijalamile ning tõi kuuldavale raske ohke. Tema kõrvale võttis isted ka keebikandja, kelle pilk triivis kaugusesse, puude vahele, kus terendas vaid pilkanepimedus.
Vaikus oli kõrvulukustav, kuid seda murdis ainult hundi ulgumine. Nad ei vahetanud mõned minutid mitte ühtegi sõna, vaid võtsid aja enda jaoks, et imetleda ilu, mida pakub öö. See oli keelatud vili.
Vastu tahtmist jõudis keebikandjale kohale reaalsus ning ta pööras ära pilgu puudelt. „See lahus on nende üks uuemaid leiutisi meditsiinis. Valitsus isegi ei tea sellest. See kiirendab kogu protsessi aastani, kui ma ei kasutaks võimeid, aga kui kasutan siis jääb mulle üks kuni kolm kuud,“ lausus ta süngelt ja hammustas huulde.
Vanamees pööras pilgu kõrvalistujale ning silmitses teda. „Millal seda sulle süstiti?“
„Vähem kui nädal tagasi,“ sõnas ta vaikselt, kuid ta sõnad kostusid öös nagu karjumisena. „Siiski on üks aga. Mulle öeldi, et kui teen kõik nii nagu kästakse, siis probleeme ei teki ja saan vastumürki. See süst pidi hoidma mind kontrolli all ja et ma ei põgeneks.“
Mees noogutas jutu peale ja ütles: „Loodan, et sa saad vastumürki, sest maailmal oleks kahju sinusugust kaotada. Sa oled ju siiski haruldus. Peale sinu on ju veel ainult üks, kes suudab elemente kontrollida.“
Keebikandja näole ilmus mõru muie ning ta kallutas pead. „Elementide kontrollimine on needus, kõik tahavad sind enda tallaaluseks,“ teatas ta teravalt ja tõmbas kapuutsi peast. „Ma vist polegi sind tänanud selle eest, et õpetasid mulle kõiki saladusi surematutest, Ramon.“
Mehe suunurgad tõusid ning ta näole tegi endale koha üks tagasihoidlik naeratus, mis oli täis soojust. „Sa ei ole mind tänanud, aga ega ma ei ootagi seda teilt või veel vähem sinult, kuna sa olid esimene, kes taipas, et surematus on needus,“ lausus mees sõbralikult, sest ta sõnad ei olnud mõeldud halvaga. „Sa tead seda, et mu mentor, üks esimesi surematuid, nägi ajasoppe ja minevikust tulevikuni kõike, mida see mehike pilve peal tahtis, et ta näeks. Üks hetk ta taipas, et ainuke asi, mida sellise andega surematud ei näe on nende enda surm. Siiski ta silmas minu surmakuupäeva, aga seda ma ei osanud arvata, et mu tapab üks parimaid õpilasi, kelle olen ise üleskasvatanud. Elu on kahtlane, igavik on täis irooniat.“
„Tean, samas ma tean, et ta pärandas oma ande siseringi hulka, mitte ei lasknud sel raisku minna,“ sõnas ta tõsiselt ning vaatas Ramonile sügavalt silma. „Sa eks ju tead, et ma ei taha sind tappa ning sooviksin, et meie taas kohtumine oleks toimunud natukene teistel põhjustel ja ehk ka viisakamas kohas.“
Keebikandja mentor noogutas pead ning ta tõusis püsti. „Saatust saad vaid muuta kui seda tead, aga sina ei tea seda, järelikult pole sul võimu saatust muuta,“ sõnas mees ja võttis väärikalt kaabu peast. „Tänast on jäänud ainult mõnikümmend minutit. Kas sa ei peaks alustama sellega, miks sa siia tulid?“
„Ma ei sooviks seda teha, nii paljust on vaja sinuga rääkida,“ sõnas keebikandja raskelt, kuid tõi siiski aeglaselt keebi varjust välja hõbedase teraga mõõga, mis helkis kuuvalguses, lummates oma graveeringute ja detailidega meeli.
Mehe suule ilmus naeratus ning ta viipas keebikandjale, et too tõuseks. „Sa tunned mind, eks? Ma arvan, et sajanditega oled sa mõistnud, et ma pole mingisugune lauajalg, kes lahkuks maailmast asju ette valmistamata. Oh, mul on olnud sajandeid aega, et planeerida asju, mida läheb sul või kellelgi vaja,“ teatas mees enesekindlalt ning surus kaabu kõhule ja kummardas viisakalt.
Keebikandja näole sigines väike südamlik naeratus, mis oli omane inimestele. „Sa oled imeline, Ramon,“ sõnas ta tasakesi ja tõusis püsti nõtkusega, mis oli omane kassidele. „Sa oled ja olid mu mentor, kuid sinusugused õpetajad teavad oma hoolealuste surmaaegu, aga kuna sa pole neist juttu teinud, siis ma eeldan, et sa hoiaksid need enda teada.“
Oli vaevu märgata väikest noogutust, mille mees sooritas ja sõnas: „Ükski olend ei peaks teadma kellegi surmakuupäeva, see on veel suurem needus, kui elada igavesti. Teades, millal keegi sureb, siis ei oskagi selle inimesega suhelda ning oled tema seltsis alati morbiidne.“ Mees vaatas taevasse, kus rippusid helkjas tähed.
„Ma tänan sind, et sa olid mu mentoriks ning andsid mulle võimaluse elu näha,“ sõnas keebikandja ja noogutas tänulikult. „Kas korraldame su surmamist traditsiooniliselt või mustalt ja kiirelt?“
Mees kortsutas kulmu ning ta näolihased peegeldasid pahameelt, mis tekkis räpase surma pakkumisest. „Ma olen vana ja väärikas, lase mul kõndida surmale vastu nii nagu ma olen selle ära teeninud,“ sõnas ta enesekindlalt ning turtsakalt. Ta laskus vaevaliselt ühele põlvele ning kostus luude raksumine.
Hetkeks lõi keebikandja mõõga mulda kinni ning sulges silmad. Ta tundis läbi teraviku maad ja musta mulda, mis andsid talle jõudu, et viia täide saatuse otsus. Sõrmed põimusid kindlalt ümber mõõga käepideme.
Aeglaselt avas keebikandja silmad ja sõnas otsustavalt: „Tänasel päeval, kannan ma suurt koormat. Vastutust hinge eest, mis mul on õigus võtta või jätta. Kahjuks on tund tume, kuigi kuu terendab taevas. Hetk on sume, mil otsuse täide viin.“ Keebikandja tõmbas maast mõõga, mis pritsis mulletükke, kuid see ei heidutanud kumbagi. „Viimaseid sõnu?“
Ramon tõi kuuldavale naeruturtsatuse ning tõstis hetkeks pilgu maast, kuhu pidanuks ta ise langema. „Harjumatu on sind näha viisaka ja kombeid austavana. Mäletan, et kui pidin sind kunagi õpetama, siis sa olid jonnakam kui eesel,“ lausus mentor vanu aegu meelde tuletades, kuid ühtäkki muutus ta tõsiseks. „Pea meeles, et igavik on needus, kui pead jalutama sel rajal üksi.“
„Ma tean, aga andesta mulle, et pean seda tegema,“ lausus keebikandja, kuid ta sõnad kandusid tuulde, mida ei saanud ta enam tagasi. Ta märkas mehe noogutust ning tõstis mõõga kõrgele.
Hämaras öös oli vaikus, kõik püsis liikumatuna nagu oleks praegune maal, kuid siis lõhestas keebikandja hetkelise illusiooni. Mõõk vuhises läbi õhu, lõigates silmale nähtamatut, mis asendus lõpuks lihast ja luust olendi kaelaga, mille teravik läbistas hetkega.
Pea kukkus pinnale, kust oli tõmmatud välja mõõk. Sekundiks püsis keha veel põlvili, kuid langes siis nagu oli ta ees maandunud pea.
Isegi pimeduses, mida rõhutas kõhe mets ning surmatud inimolend, paistis, kuidas veri voolab elutust kehast. Rubiinpunasele elumahlale langes kuuhelk, mis pani pärlendama vere, kui see valgus kehast välja.
Keebikandja langetas pea kommete pärast ning seisis surnukeha juures minut, et mälestada oma mentorit, kelle ta ise oli surmanud. Lõpetades hetkelise leinamise tõmbas ta taas pähe kapuutsi, mis varjas tema nägu. Kiire liigutusega tõmbas ta verise mõõga vastu keepi puhtaks.
Tema kurbust täis pilk peatus onnikesel ja siis jälle laibal. Ükshetk ta tabas end noogutamas ning liigutas oma nimetissõrme onnist kuni tema surnud mentorini. Kulus natukene aega, kuid tuli süttis. See levis onnist surnukehani. Mõlemad mattusid leekidesse, kuid käitusid neid erinevalt. Puulauad praksusid ja krigisesid, isegi tules, kuid Ramoni kehaosaliselt kehalt sulas vaid nahk ning kärssasid riided ja vähesed juuksed.
„Sul on õigus, olen teadnud seda sajandeid, et surematus on needus. Ma ei sooviks seda ka ma kõige hullemale vaenlasele,“ sõnas keebikandja ja kummardas, et viimast korda austust avaldada. Selga sirgu ajades pööras ta metsa poole, kuhu ta jalad teda hakkasid kandma ning temast jäi maha onnike ja õpetaja, keda neelasid tulekeeled.
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime20/1/2015, 12:51

Pean kiitma selle jutu pealkirja. Väga ilus  Very Happy
Mulle kohutavalt meeldisid need kirjeldused, mida sa siin kasutanud oled. Loovad silme ette väga selge pildi.  Wink
Veel meeldis mulle jutu tempo. Sa pole kiirustanud oma tegevusega, vaid oled võtnud aega, et midagi ei jääks rääkimata. Tekitas väga rahuliku tunde.
Silmasin päris mitut täheviga, ja ka mõnda kahtlast sõna, kuid olen kindel, et need on vaid lohakusest.
Ootan uut osa! :)
Tagasi üles Go down
Avis-raa
Naljatila
Avis-raa


Female Postituste arv : 87
Age : 25
Asukoht : Pärapõrgu

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime20/1/2015, 18:28

On küll lohakusest, pean ausalt ütlema. Mulle ei meeldi enda jutte lugeda, kui ma ei saa neid algusest lõpuni lugeda Very Happy
Tagasi üles Go down
Avis-raa
Naljatila
Avis-raa


Female Postituste arv : 87
Age : 25
Asukoht : Pärapõrgu

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime31/1/2015, 21:11

Loss paiknes mägede turvalises varjus, jäädes märkamatuks, väljaarvatud, kui teada, kus ehitis paikneb. See oli seal püsinud sajandeid ning mägedes möllavad tuuled ja lumetormid olid kõvasti retsinud uhket lossi.
Eelnevalt nimetatud ehitises paiknes palju ruume, nii suuri kui ka tibatillukesi, salajasi ja kõigile teadaolevaid tube. Ühes salajasemas ruumis toimus hetkel koosolek, mis oli sama vana kui loss.
Toaseinad olid ehitatud paasist, mis jättis lihtsa, kuid vanamoodsa mulje. Seinu katsid erinevad, värvilised ja tuhmid maalid, mis kujutasid enamasti isikuid. Maalide vahelt paistsid aknad, mis andsid võimaluse imetleda mäestikku ning vaatepildi muutis kauniks see, et mägede tipud kandsid lumemütse. Toas polnud ainult maale, seal leidus ka iidne kivist kamin, mis põles, andes soojust ja valgust, muutes ruumi hubasemaks. Lisaks leidus veel eebenipuust laud, mille taga olid kaheksa tooli, tähtsam koht seisis tühjana.
Kõhetu pikk mees seisis püsti, laud laiumas ta ees, mille taga istusid inimesed, kes kuulasid teda hoolega, noogutades viisakusest ning tehes märkmeid. Mees kandis seljas ülikonda, mis oli õmmeldud tumesinisest riidest, materjalist, mis oli kaunim kui tähed taevas. Hõbehallid juuksed olid kammitud laitmatult üle pea, kuid see ei takistanud üksikutel juuksekarvadel vajuda soengust välja. Tuhakarva vunts oli pügatud peenikeseks ning teravaks, mis andis näole kurjakuulutava ja tõsise ilme. Silmad olid sinisehallisegused nagu meri enne tormi.
Inimesed, kes istusid toolidel kuulasid hoolikalt ta juttu, jälgisid teraselt ta liigutusi ning võpatasid, kui mees virutas rusikaga vastu lauda, mida juhtus isegi mitu korda. Need inimesed olid erinevad, kuid enamus neist olid siiski vanad, aga ei saanud öelda, et ainult nemad olid elukogenud. Kõik siit ruumist olid saanud elult sajandite vältel õppetunde, lihtsalt mõni oli teeninud neid rohkem ära kui teine.
„Ramon on surnud!“ nähvas mees vihaselt sel koosolekut juba mitmendat korda, kusjuures ta tõstis häält vaid siis, kui miski puudutas Ramonit, ta venda. „Ma tahan teada, kes seda tegi, kes kurat tappis ta ja pani põlema peaaegu pool metsa! Teile, krantsid, teadmiseks, kes seda veel ei olnud märganud, et mõõk on varastatud ja kuna see on ainuke asi, millega saab surematut tappa, siis juhuslikult oli just sellega eraldatud Ramoni söestunud pea veelgi söestunumast kehast!“
Peale mehe vihapurset oli mõned sekundid vaikust, kuna keegi ei julgenud mehele midagi öelda. Mida ikka öelda mehele, kes on leinast hullumas. Mehele, kes kaotas oma ainsa elavasugulase. Sellisele ei tule öelda midagi. Soovitada ehk head raamatut ja ilusat rannajoont, kui oleks suvi.
Vaikus hakkas meeli nüristama ja mu kannatus katkes. „Nicholas, keegi siit ei ole süüdi su venna surmas!“ sisistasin teravalt ja heitsin mehele mürgise pilgu. „Sa tahad, et me aitaksime sind, kuid keegi ei plaani siit sind aidata, kui sa karjud meie peale. Lein on vastik, kuid midagi pole teha.“ Tundsin ennast hetkel nagu psühhopaadina, keda absoluutselt ei huvita teiste inimeste tunded. Paar pilku langesid minule, mis karjusid, et olin öelnud midagi äärmiselt kohatut.
Nicholase silmis lahvatas leeke, kuid seekord ei virutanud ta vastu lauda, vaid surus käelaba rusikasse ja krigistas hambaid. „Kas sa ei mõista probleemi? Asi on nimelt selles, et mingi hull on varastanud mõõga, ja seda muide järelevalve alt, ning nüüd käib ta ringi, raiudes surematutel päid otsast,“ lausus ta läbi hammaste ja istus lõpuks tühjale kohale. Sõrmed põimusid ja ta langetas pea nendele.
„Kas pea eraldamine kehast polegi mitte surematu jaoks õnnistus?“ küsisin pahuralt, kavatsemata oma jonni lõpetada. Vihkasin siin olekut, see oli minu vabaduse piiramine. Võisin Nõukogu jaoks teha kõike, väljaarvatud istuda koosolekutel, mille eestvedajal, minu ülemusel, puudus enesevalitsus. Kahjuks pean tõdema, et minagi polnud sellest süüst päris puhas, kuid eks ikka pada sõimab katelt.
Nicholase kõrval paremal pool istus üks vanem meesterahvas. Ta polnud nii vana nagu seda oli Nicholas, kuid siiski oli tema pähkelpruunidesse juustesse siginenud kivihalle karvu, mida siiski oli märgata vaid hoolikalt vaatamise. Ta jume oli hele, valge nagu marmor, mis jättis tunde, et ta kas vihkab päikest või ei tooda ta keha melaniini. Tikksirge nina eraldas kahte taevasinist silma, mida raamisid mustad tihedad ripsmed. Mehe näojooned olid teravad, muutes ta näoilme karmiks ja seda isegi siis kui ta naeratas.
Mees köhatas valjusti, tõmmates endale kõikide ruumis viibijate tähelepanu, ja sõnas enesekindlalt, kuid rahulikult: „Preili ja härra, palun mitte minna tülli, sel kurval tunnil, mil kõigi südames varitseb lein. Elysia, ära ole nii temperamentne ja ülbe. Sina, Nicholas, arvesta teistega, usu või ei, aga ka meil on tunded.“
Mehed ja naised ta ümber noogutasid vaikselt nõustudes ning vahetasid mõningaid pilke enne, kui keegi midagi veel ütleb. Nad olid lambad, nõustusid sellega, mida keegi neist, tavaliselt Nicholas, ütles.
„Vabandust,“ pomises Nicolas teeseldud viisakusega ja silus juukseid, „aga me peaksime siiski arutama mõningaid asju. Kuidas sai keegi varastada mõõga, mis on ööpäevase järelevalve all?“ Ta ilme muutus murelikuks. Alateadlikult hakkas ta oma peenikesi vuntse näppima, oodates samal ajal teiste arvamusi.
Ohkasin raskelt ja nihelesin oma toolil nagu piinapingis, millel ootan kannatamatult lõppu. „Keegi omadest või siis lülitati kaamerad välja ja manipuleeriti turvameeste mäludega, volaa,“ ütlesin turtsakalt ja manasin näole võltsi naeratuse.
„See ei pruugi nii lihtne olla,“ lausus meid lepitada üritanud mees ja kallutas pead. Pole eriti surematuid, kes suudaksid mäluga manipuleerida. Ma tean ainult ühte, Nicholast, aga ma ei taha uskuda, et ta võttis mõõga, et raiuda maha enda venna pea.
Nicholas pööritas silmi ja turtsatas pahuralt. „Ta oli m vend ja ma ei tapaks enda veresugulast,“ teatas ta teravalt ja saatis mehele kurja pilgu. „Collin, sa eksid. Üks on veel, vähemalt siin piirkonnas. Adren. Väljaarvatud juhul, kui keegi meist ei varja keldris selle talendiga surematut.“
Mehe pilk libises minule ja ma võpatasin Adreni nime peale. Miski mu sees tõmbus krampi seda nime kuuldes. Soovisin põgeneda, kaduda siit ruumist nii kaugele, kui võimalik oli. Nicholas ei lõpetanud mu jälgimist, vaid puuris sügavamale mu silmadesse. Tundsin, kuidas mu hingel kooritakse riided seljast ning ta visatakse alati miljoni teise hinge ette, kes said teada ta nõrkused ja tugevused, anded ja pahed.
„Ma ei tea temast midagi,“ laususin külmalt ja manasin näole ilmetu maski, mis pidi varjama mu tundeid, kuid nende tagasi hoidmisega nägin ilmatuma suurt vaeva. „Ta on jah üks väheseid siit kandist, kes suudaks inimeste mõistusega niimoodi manipuleerida, et panna neid asju unustama, aga siis linnas leidub ka teisi surematuid, kes suudavad mõistusega manipuleerida ja äkki nad on end arendanud.“
Suu avanes ja vormis huuled ringi nagu tahaks ta ohata. „Mind ei huvita, kas sa valdad infot mis ta teeb või kellega ta magab, kuid sa oleksid ainuke, kes suudaks ta ära rääkida, et ta aitaks taastada turvameeste mälu. Tänaseks õhtuks on välja uuritud, kus ta elab ja sa saad minna temaga vestlema sel teemal.“
Tõusin püsti ja raputasin pead peaaegu märkamatult. „Ta ei ole nõus minuga rääkima, ta vihkab mind,“ laususin endamisi kergelt hüsteerilise alatooniga. Rääkimine Adreniga täitis mind hirmu ja ängistusega. See mõte piinas mu hinge, kraapis ning järis seda mõnuga. Mälestused jooksid üle mu tunnete, trampides nende peal jalgadega ja sülitasid lõpetuseks nagu lisaks koogi tippu kirsi, mis oli punasem kui veri.
„Istu,“ sisistas Collin läbi hammaste ning vibutas kiiresti näppu, mille tulemusena ma põntsatasin tagasi toolile. „Ma ütlesin, et hoia oma keevaverelist iseloomu natuke tagasi. Arvesta teistega – seda ütlesid sa ka Nicholasele.“ Mees vaatas mind hoolikalt ning ohkas.
Õel muie ronis hetkeks Nicholase näole, ta nautis, kui keegi mind paika pani, kuid ise ei talunud ta silmaotsaski, kui keegi teda õpetas. „Elysia ja Collin jäävad siia, teised lahkuge. Oh, Erin, palun lase kellelgi välja uurida Adreni asukoht. Sellega on kiire,“ kamandas Nicholas osavalt ja nõiatus seljatoele.
Lühike blondiin mu kõrval tõusis püsti. Ta oli sale, kuid mitte kondine, just selline kes meestele peale läheb. Must pliiatsseelik kattis ta reisi, ülakeha varjas pidulik valge triiksärk, mis muutis ta viisakaks, kuid samal ajal ka seksikaks. Naise näojooned olid pehmed ja keset nägu oli nöbinina. Nende kombinatsioon võlus ta armsaks ja süütuks tüdrukuks. Tema sinised silmad piidlesid mind ja siis ta kummardas.
„Lubad, et räägid pärast, mis nad tahtsid, eks?“ sosistas ta uudishimulikult. „Sa raudselt jääd siia Ramoni mõrva üksikasjade pärast.“ Häälest oli kuulda erutust. See oli imekspandav, et peale kahte sajandit oli selle naise uudishimu säilinud.
Noogutasin vastuseks, kuid lisasin siiski: „Surnutest pole ilus rääkida, nad on ära teeninud oma puhkuse, kuid millegi pärast tahetakse nende mineku asjaolud läbi ja lõhki arutada. Ei mingit austust koolnute vastu. Mine nüüd, saame mingi hetk linnas kokku.“
Blondiin ajas selja sirgu ja naeratas mulle armsalt. Paari kiirema sammuga sulandus ta teiste hulka, kes lahkusid ruumist aeglaselt nagu lambad, keda karjatatakse karjamaale rohtu sööma.
Ruumi jäime ainult mina, Collin ja Nicholas. Viimane tõusis püsti ja kõndis akna juurde, mida ümbritsesid maalid. Kohmakalt istus ta kivist aknalauale ja kombas taskust sigarettide järele. Nõukogus ei tolereeritud suitsetamist või joomist, kuid meest see ei huvitanud. Ta tõmbas pakist ühe sigaretti ja vaatas mulle otsa.
„Kas sa saaksid aidata mind, Elysia?“ küsis ta ja osutas suus rippuvale nikotiinipulgakesele, millest ta sõltuvuses oli.
Pööritasin silmi ja keskendusin sigaretile, mis sekundi pärast hõõguma süttis. „Suitsetamine mürgitab su keha ning meie ei sure, kuid jääme igavesti lage vahtima,“ tegin terava märkuse, mille peale sain veel mürgisema pilgu Nicholaselt. „Miks sa teised ära saatsid?“
Collin hõõrus silmi ja langetas see järel käed eebenipuust lauale. „Te olete talumatud isiksused,“ pomises ta vahekommentaariks ning tõusis siis ka püsti. Aeglaselt liikus ta minu juurde ja maandus istuma kõrval olevale toolile.
„Lihtsalt järgnev jutt pole kõigi jaoks mõeldud. Tegelikult ongi see ainult sinu jaoks mõeldud,“ lausus Nicholas tõsiselt ja tõmbas mahvi enda hõõguvast sigaretist. Õrnalt lõi ta pöidlaga vastu filtrit ja tuhk lendas aknalauale. Seejärel tõusis ta püsti ja sammus minu ning Collini poole. Kiire liigutusega tõmbas ta laua alt raske puust tooli ning vajus Collini vastu istuma.
„Vabandust, Elysia, kuid su õde põgenes täna hommikul, kui ta oli linna poole teel,“ sõnas Collin siiralt ning silmitses mind kahetsustundega. Esimest korda igaviku jooksul, ei rikkunud range olek mehe kahjutunnet täis nägu.
Kortsutasin kulmu, kuna ma ei mõistnud hetkel toimuvat. „Mida kuradit? Kust ta põgenes? Kas teda hoiti kinni või ta lihtsalt lasi jalga nagu tavaliselt?“ pärisin mitmeid küsimusi järjest. Raputasin pead ning hakkasin alateadlikult küüsi närima. Mu õde oli meister kadumises ning ta ei öelnud kunagi millal ta tuleb või läheb, kuigi ta töötas Nõukogus.
Collin pilgutas uskumatult silmi ja ta karm olek oli sekundiga tagasi. „Nicholas!“ röögatas ta vihaselt ning vaatas tõtt sigaretti pahviva mehega. „Kuramus küll, sa pole Elysiale rääkinud, mis toimunud on vahepeal! Sa arvad, et tal pole õigus teada, millega ta õde hakkama sai! Kes kurat pani määras su juhiks Nicholas?“ Mees hingas paar korda sügavalt sisse ja välja, kuid ta viha ei kustunud.
Nicholas kallutas pead ja raputas ükskõikselt tuhka. „Ma määrasin end ise juhiks – vastus su küsimusele,“ teatas mees tuimalt ning silmitses mind altkulmu. „Mul on siiralt kahju, Elysia, aga su õde põgenes valvurite järelevalve alt, kui nad toimetasid teda siia. Ta vahistati nädal tagasi, siit viiekümnekilomeetri kaugusel asuvas linnas, kui ta mõrvas süütu inimese, ilma et see inimene oleks talle ohtlik olnud, ning seal linnas olevad valvurid said sellest teada ja vahistasid ta. Üleeile saatsime käsu ta siia toimetada, kuid eile lõunal põgenes ta, kui oli linnast vaid viiekilomeetri kaugusel. Valvuritel, kes teda transporteerisid, on mälu kaotus.“
Vajusin ehmunult tooliseljatoele ja suutsin ainult öelda: „Vägev, ma isegi pole üllatunud, et ta niimoodi käitus.“ Noogutasin pead mõtlikult. Tegelikult üks asi pani mind imestama. Miks mu õde oli tapnud inimese, kes ei kujutanud talle ohtu? See käis ta põhimõtete vastu, sest ta oli kiindunud oma töösse.
Kortsutasin kulmu ja silmitsesin Nicholast, kes vahtis mulle ilmetult otsa ning tõmbas oma suitsu. „Sa ütlesid, et turvamehed ei mäletanud midagi? Samas neil, kes valvavad seda mõõka, on mälukaotus. Sulle ei tundu, et neil kahel on mingi seos? Rhea võis teha kellegagi koostööd, kes suudab mäluga manipuleerida,“ ladusin oma teooria ette, ise naeratades oma geniaalsuse üle. „Aa, kuramus küll.“
Collin vaatas mind üllatunult mind ja küsis ettevaatlikult: „Meenus sulle midagi? Sind tõesti ei üllata, et Rhea niimoodi käitus?“
„Mhm,“ mõmisesin, „nimelt, et siin lähedal on vaid kaks surematut, kes suudaksid inimestega manipuleerida. Adren ja Nicholas. Nicholas ei tapaks oma venda ja jääb järele vaid…“ Vakatasin. …Adren.
„Adren,“ nõustus Collin minuga, „ta saaks sellise otsaga hakkama, kuid raske on uskuda, et ta oma mentorit aitaks tappa…“
Nicholas plaksutas käsi ja lasi sigaretil rippuda huulte vahel. „Braavo, nüüd jõuate äkki ka teie minuga ühele meelele, et Elysia peaks külastama Adrenit,“ lausus Nicolas üleolevat ning vaatas Collinit, kes pööritas mehe jutu peale silmi.
„Suitseta ja räägi vähem, Nicholas,“ pomises Collin, vaadates hapu näoga oma kolleegi, kes noomituse peale kustutas suitsu vastu tumedat lauda, mille peale Collin köhatas pahaselt paar korda. „Muretse endale tuhatoos või midagi, aga ära kustuta sigarette vastu lauda, mis on sama vana kui sina. Näita natuke austust üles.“ Mehe toon oli salvav, kuid see ei huvitanud Nicholast.
„Ole rahulik, küll ma ostan selle kuradima tuhatoosi, siis kui vaja,“ sõnas mees vastuseks ja asetas koni lauale. Ta mõõtis pilguga tema ja Collini vahemaad. Aeglaselt asetas ta pöidla ja nimetissõrme koni juurde ning andis sellele nipsu. Sigaretijäänuk maandus Collini valgel triiksärgil, jättes sinna õrna tuhapleki. Nicholas kehitas õlgu ja vaatas süütult mehele silma, kes isegi teist nägu ei teinud.
„Äkki hakkaksite käituma vastavalt oma eale,“ soovitasin tusaselt ja tõusin püsti, kuna olin liiga kaua istunud ning tundsin, kuidas iga sekundiga lähevad lihased rohkem krampi. Oh seda imelist tunnet, kui sain lihaseid sirutada. Tunne oli selline nagu keegi oleks minusse just elujõudu juurde süstinud.
Nicholas vaatas mind altkulmu ja vastas mürgiselt: „Kui ma teaksin, kuidas kuussada aastat vanad laibad käituvad siis kindlasti. Oi, tuli meelde! Nad ei käitugi kuidagi, Elysia, sest nad on lagunenud ega hinga enam, sellepärast kutsutaksegi neid laipadeks! Mõistad?“
Ma ei vaadanud isegi enda seljataga lõugavat meest, vaid silmitsesin maale, mis rippusid juba sajandeid neil seintel. „Jah, ma mõistan,“ teatasin hoolimatult ja silmitsesin maali, millel oli kujutatud Ramonit. „Millal ma pean Adreni juurde minema?“
„Nicholas, kas sul ei ole paremaid asju millega tegeleda? Küsida kelleltki, kas on juba välja uuritud Adreni asukoht?“ küsis Collin äärmiselt viisakalt tagamõttega ning naeratas võltsilt Nicholasele, kes tõusis tusaselt püsti.
Ta tegi puhtast viisakusest graatsilise kummarduse ja sõnas üleolevalt: „Vähemalt saangi nüüd suitsetada nii, et keegi mulle närvidele ei käi selles osas.“ Nõtkelt ajas ta selja püsti, kohendas ülikonda ja sammus uhke puust ukse poole, kuid ta peatus järsku. „Saame kahe tunni pärast kokku kiriku ees. Annan sulle Adreni andmed ja teavitan sind su õe osas, kui midagi selgub.“ Sõnad hajumas õhus, avas ta imetlusväärse puustukse ja astus välja. Uks vajus valjult kinni, jättes ruumi kajama kumeda kolksatuse.
Collin köhatas paar korda, tõustes püsti. „Nicholas on võimatu ja jäärapäine, kuid ta oskab juhtida, seda peab nüüd küll nentima,“ lausus ta eneseuhkust maha surudes ning lonkis minu kõrvale. Austusest Ramoni vastu noogutas ta ja pani peopesad üksteise peale.
Raputasin pead ja pöörasin end Collini poole. „See eest on ta empaatiavõime alla keskmise,“ pomisesin turtsakalt ja ristitasin käed rinnale. „Sa mujale ei taha siit minna?
Mehe nägu tõmbus krimpsu ja ta lausus vaikselt: „Ma ütlen vaid paar sõna ning siis oled sa vaba minema sinna kuhu soovid. Ramon oli pandud põlema pärast seda, kui ta saadeti viimasele teekonnale. Tikkudega oleks suhteliselt tüütu ja raske panna metsavälu põlema.“
Kortsutasin kulmu ja tundsin, kuidas keha pingesse tõmbab. „Sa viitad sellele, et mu õde siiski tappis Ramoni? Sa arvad, et ta on võimeline tapma enda mentorit? Meest, kes kasvatas üles meid kolme?“ küsisin vihaselt, kuna mulle ei suutnud pähe mahtuda, et mu õde seostatakse Ramoni surmaga. „Okei, sul on õigus, võib-olla ta tõesti on suuteline selleks, kui teda motiveerida.“
Collin noogutas nõustumisemärgiks. „Siin pole üks või kaks inimest mängus, vaid rohkem, kuna puuduvad jäljed ja asi on korralikult läbi mõeldud,“ ütles ta ettevaatlikult ja vaatas oma siniste silmadega minu omadesse. „Ära usalda kedagi Nõukogus, miski on siin mäda olnud juba pikemat aega, aga ma arvan, et sa oled sellest aru saanud. Sa ei ole idioot. Oled vaba minema.“
Süda peksles vastu rinnakorvi ning minus valitses hirm, mida mulle pidevalt naha vahele juurde süstiti. „Mis siis, kui sina oled sellega seotud? Sina oled osa mädanevast süsteemist siin?“
„Keegi pole öelnud, et mina pole seotud selle pehkiva olukorraga siin. Äkki minu pärast siin valitsebki selline segadus?“ päris ta pigem endalt kui minult. „Ära usalda kedagi, isegi mitte mind. Igal ühel on siin nõrkused, mida võidakse ükshetk kasutada selle nimel, et saavutada eesmärk, mida tahetakse ellu viia. Ma jään sind valvama, lubasin Ramonile, et hoian silma peal sul, su õel ja su vennal, kes ilmselgelt seda ei vaja enam, kuigi ma ei mõista, kuidas peaksin suutma sinu järele valvata, sest sa oled hullem põrguline kui su vend.“ Ta naeratas nukralt ja surus õrnalt huuled vastu mu laupa.
Sulgesin silmad. Tunnetasin oma südame lagunemist miljoniks tükiks. Mu süda oli olnud klaasist ja nüüd järele jäänud klaasitükis torkisid mu sisemust.
Astusin sammu Collini poole, kelle käevarred põimusid mu ümber ja hoidsid mind nüüd oma kindlas embuses. Toetasin pead mehe rinnakule. Pisarad, mis sätendasid nagu pärlid, said minust võitu ja veeresid põskedele.
„Ma kaitsen sind, Elysia, teiste ja su enda eest,“ sosistas mees mulle kõrva, kuid ta sõnad hajusid silpideks, tähtedeks ja siis olematuteks.
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime1/2/2015, 14:27

Väga-väga huvitav  Very Happy
Ma pole vist surematutest siin lugenudki... Nagu ma aru saan on igal ühel mingi võime? Lahe!  Very Happy
Nõukogu? Surematute ühing? Igatahes midagi köitvat  Very Happy
Elysia on väga ilus nimi. Aga tal on üsna muutlik iseloom, mulle tundub...
See, kes eessõnas oma mentori tappis oli siis Elysia õde...  Suspect
Nicholas ei meeldi mulle väga. Ta on kahtlane  Suspect
Collin tundub esialgu üsna normaalne... võiks isegi öelda, et tore  Very Happy
Komavigu märkasin, ja mõned lohakusvead olid ka, aga usun, et ka minu jutust võib selliseid leida  Wink Sõnastus tundus mõnes kohas natuke kohmakas, aga küll see ajapikku paraneb :)
Tõsiselt huvitav jutt!
Ootan kiiremas korras uut!  Wink
Tagasi üles Go down
Avis-raa
Naljatila
Avis-raa


Female Postituste arv : 87
Age : 25
Asukoht : Pärapõrgu

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime1/2/2015, 19:06

Elysia loomisel sain inspiratsiooni endast.
Õnneks või kahjuks ei saagi kõik tegelased olla ühesugused pühakud, muidu oleks igav Very Happy
Uue osaga võib aega minna, kuna tavaliselt on see üks osa 5 A4.
Aga, see on tore, kui meeldib :)
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime1/2/2015, 20:06

Väga paljud kirjanikud tuletavad oma tegelasi endast või oma lähedastest...
Ega kõik ei peagi toredad olema, mulle meeldib, kui on unikaalsed karakterid :)
Siis on sul ju päris pikad osad... mul küll nii pikad pole  Embarassed
Meeldib tõesti  Very Happy
Tagasi üles Go down
Avis-raa
Naljatila
Avis-raa


Female Postituste arv : 87
Age : 25
Asukoht : Pärapõrgu

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime18/4/2015, 23:18

Kirik kõrgus mu kohal. Punakaspruunid kivid küündisid madalamate pilvede piirini, nii et kahte kellatorni embasid vatitupsud pilvises taevas, mis kiskus vihmale. Torne oli renoveeritud, kelli oli välja vahetatud ning selle tulemusena oli kaduma hakanud kiriku esialgne ilu. Klaasi oli kititud ning see polnud enam endine.
Rasked eebenipuust uksed, mis olid tumedamad kui mõne patuse hing, avanesid aeglaselt ja vaevaliselt. Inimesed, kes sisenesid pühakotta, tundusid nende kõrval sipelgatena, kes nad ju tegelikult olidki. Uste kohale oli ehitatud hiiglaslik vitraa¾, mille värvid ülendasid meeli, ja mille keerukas muster oli pead pööritav. Värvide rohke aken oli üks väheseid esialgseid asju, mis oli säilinud kiriku ehitamisest.
Pühakoda ümbritses kaunis aed. Paremal ja kiriku taga laius hekkidest labürint, mis viis välja kas mägedesse või jõeni. See on inimeste ja noorte armunute lõbuks alles jäätud, kuid kunagi hukati seal inimesi. Vangid lasti rägastikku ja kümme minutit hiljem vabastati verekoerad, kes olid maiad liha järele.
Vasakule jäid pühadeteenrite magamiskohad, mis ei olnud sakraalne nagu arvati olevat. Sajandite jooksul oli seal olnud hulganisti hunte lamba nahas. Neis voodites olid maganud pedofiilid, mõrvarid ja sulid, kuid neid peeti austusväärsemateks kui inimest, kes tegi rasket tööd ja elas vagalt. Kokkuvõttes, loeb vaid see, mis kirjutatakse hauakivile, kui maetakse põrm.
Muigasin endamisi, sest ma ei saa kunagi magada igavest und puusärgis, olles 6 jalga mulla alla. Mu kalmul ei seisa kivi, mis ütleks, et ma olin püha ja elasin hästi, seal poleks kirjas inimesi, kes mind mälestaks.
Õige jah, kui mind oleks võimalik tappa, siis küündiks järjekord lõpmatuseni ja tagasi, aga keegi ei mäletaks mind isikuna, kes aitas paljusi kunagi ammu.
Ohkasin raskelt ja vajusin kiriku parema külje alla pingile istuma. Varjus oli jahe ja päikese käes soe kevadinetuuleke, tundus nüüd jäisena. Vilus oli hea vaadata inimesi, kes sagisid ringi nagu sipelgad tööpostil. Neil oli alati kiire, kuid ma mõistsin neid. Surelike elu oli lühike ja nad pidid mahutama seitsmekümne aasta sisse sünnitamise, töö, enesearendamise ja armastamise. Nende hetk on üürike, kuid minu oma igavene.
Päike hakkas vaikselt silmapiirile vajuma, maalides taeva rubiinpunaseks, lavendellillaks ja erkroosaks, segades kõrgustesse tumesinist. Vaikselt kustuva päikese ümber paiknesid kaunimad lillad värvid, mida inimmõistus suutis ette kujutada. Madalale laskunud gaasikera, muutis puud öömustaks ning pikaks venitatud varjud roomasid maapinnal.
Taamalt lähenes üks mees kirikule, kes kandis tumesinist ülikonda, mis istus talle valatult ning kandis ees toonitatud klaasidega prille. Paremas käes suitses sigar ja vasem hoidis kinni ronkmustast portfellist, mis paistis olevat pärisnahast. Nicholas.
Ohkasin raskelt ja hakkasin püsti tõusma, kuid vajusin tagasi istuma. Ei, ma ei kavatse selle mao auks püsti tõusta. Krigistasin hambaid, meenutades tema lõunast käitumist, mis oli isekas ja üleolev. Ega sa ise polnud parem, ütles mu mõistus, mille peale pööritasin silmi.
„Elysia, kullake," sõnas Nicholas ja istus väärikalt mu kõrvale, „kaua sa oled siin oodanud juba?" Rahulikult asetas ta tumeda kohvri enda kõrvale kivist pingile. Ta võttis üles viisikese, mida vilistas osavalt, samal ajal avades portfelli.
Silmitsesin loojuvat päikest ja jäin hetkeks mõttesse. „Pooltundi või kakskümmend minutit. Siin on kerge unustada end," laususin vaikselt ja hõõrusin õlavarsi, et peletada külma, mis nokitses mu kallal. Kevad oli salakaval ning meelitas inimesi soojaga, kuid üks hetk lasi külma tuule valla, mille tõttu inimesed haigestusid.
Nicholas tõi nobedalt lagedale mõned paberid ja lehvitas nendega minu ees. „Info su kalli Adreni kohta," ütles ta teravalt ja viskas paberid mulle sülle. „Ta elab hetkel suhteliselt lähedal müürile, kuid slummi poolel."
Veri mu soontes tardus ja ma silmitsesin vaikides dokumente. „Ta on slummis, kuigi on selle kandi üks rikkamaid?" pärisin tasakesi ja silmitsesin pilti Adrenist, kuid mulle vaatas vastu võõras inimene, kelle taevasiniste silmade all rippusid kotid, auku vajunud põsed rõhutasid koljut ja öömustad juuksed olid sorakil. Raske oli teda ära tunda, kuna viimane kord, kui teda nägin kandis ta elegantseid riideid ning nägu oli elurõõmus.
„Kes tahaks elada oma kunagise armastuse läheduses? Sa elad ju siiski siin pool müüri," sõnas mees ja asetas sigari huultele. Aeglaselt tõmbas ta suure mahvi ja puhus tossu välja.
Kortsutasin kulmu ja lasin sirvisin kiirelt pabereid. „Siin on kahesaja aasta jagu materjali, miks? Mul oli vaja teada ainult kus ta elab," heitsin mehele ette. „Mis temaga juhtunud on?" osutasin Adreni näo poole. Keeruline oli pöörata pilku sellelt pildilt, sest mind häiris teadmine, et temaga on midagi valesti.
Mees rullis sigarit oma nimetissõrme ja pöidla vahel ning sõnas endale iseloomuliku kalkusega: „See, kes lõpetab slummis saab kiirelt puusärgi selga või komistab mingisuguse narkootikumi otsa. Ta on morfiinik."
Oigasin. „Adren on kasutu siis ju," pomisesin tusaselt ja panin pea põlvedele. „Mürgid muudavad keha kasutuks lõpuks ja kui ta on morfiini süstinud juba aastakümneid, siis läheb nädalaid, et ta võimed hakkaksid endast märku andma."
„Sa oled kohutavalt loll," turtsus Nicholas ja rebis ühe lehe. „Loe seda, siis saad teada, miks ma otsisin tema kohta nii palju materjali ning miks ta mulle huvi pakub." Ta asutas mingile reale ning viskas paberi mulle tagasi.
Caecilius'e suguvõsa ehitas linna, kiriku ja valitusehoone. Kõigi kohta on teada legende, kuid kõige vähem tuntakse jutustusi pühakoja kohta, mille lugu on surematute jaoks paeluvam, kui surelike jaoks... Lasin silmadega lõigu üle, kuid mu pilk peatus äkitselt ühel lausel. ...eliksiir, mis võimaldab surematul surra vanadusse. Raputasin pead ning lugesin hoolikalt terve lõigu läbi, kuigi valgus hakkas kaduma ja sõnu oli keeruline näha.
„Kust kuramuse nimel sa selle teksti välja võlusid?" küsisin hüsteerilise alatooniga. „See ei saa olla võimalik, seda ei saa olemas olla!" Tõusin kärmelt püsti ja katsin peapesaga suu. Raputasin uskumatult pead.
Ma ei suuda uskuda midagi, mille kohta on mulle öeldud aastasadu, et see on võimatu. Sa oled sa inimeste jaoks võimatu. Igavene elu on nende jaoks utoopia, sõnas mu mõistus, mille peale krigistasin hambaid.
Silmitsesin kirikut, värvilist vitraa¾i, mis kahvatus öös. Pimedus mässis end ümber kivist ehitise, ahistades kive ja kõrguvat kellatorni. Need kivid varjasid midagi, mis võimaldasid normaalset elu ja surma.
„See on hea sigar. Ramonist jäid maha. Tal oli omapärane, kallis, kuid siiski ideaalne maitse veinide ja sigarite osas," sõnas mees, ülistades oma kadunud venda, ja tõmbas viimase mahvi enne, kui viskas jäänuki kividele ning selle ära kustutas. „Surematute kroonikast, kindlasti oled sellisest toredast asjast kuulnud. Igatahes keegi oli välja rebinud need lehed ja sokutanud need Adreni kausta vahele, mis kogus riiulil tolmu. Lasin Lolal need arvutisse toksida ja välja printida. Hiljem kustutasin ta mälu. Ainult mina ja sina teame sellest eliksiirist."
Kummardasin ja võtsin paberid enda kätte. „Adren oleks sellest mulle rääkinud. Ma olin ta naine nelisada aastat!" nähvasin pahaselt, kuid mitte Nicholasele, pigem tervele maailmale. „Adren on kasutu, järelikult ta ei saanud valvurite mälu kustutada. Me oleme tupikus."
„Su õde on siiski jooksus. Uus surm ja oleme su õel jälil," sõnas Nicholas rahulikult ning silmitses kuud, mis vinnas enda taevasse mägede tagant. „Adren on meile kasulik. Ta teab rohkem asju kui meie kaks, kuna ta oli Ramoni üks lemmikuid. Ramon õpetas talle oskusi, millest meil pole aimugi."
„Ilmselgelt," pomisesin pahaselt ja lugesin pabereid. „Sa oled kindel, et võin ta leida pubist?"
Nicolas noogutas enesekindlalt, kuid lisas siiski: „Tal on varsti diileriga kokkusaamine seal. Peaksime mingi hetk sinna liikuma, kui tahame kummagi neist tabada. Adren on sõltlane, ära seda unusta. Saad ta annuse ja kontrollidki teda. Mitte midagi rasket." Mees tõusis püsti ja sättis pintsakut. „Aa, ilmu homme tööle ka. Paar kütti keelduvad Nõukoguga koostööd tegemast. Mõtlesin, et saad aidata äkki."
Pööritasin silmi ja voltisin paberid pooleks. „Mis mul muud üle jääb? Keegi peab räpast tööd ka tegema," sõnasin sarkasmiga ja panin dokumendid hõlmataskusse. „Otsige mu õde üles ja kui ta peaks kellegagi koostööd tegema, siis vahistage ka kaasosaline."
„Kes sinust bossi tegi?"
Kehitasin õlgu ja vaatasin taevast, kus nüüdseks rippus säravvalge kuu. „Mina," sõnasin napilt, „aga ma pean nüüd minema. Ära mind homme hommikul vara oota, kuna kui ma pean täna tegelema morfiinikuga, siis võin ma unest suu puhtaks pühkida, aga ma vajan und." Minust õhkus pahameelt. Uni oli vaid ettekääne, et pääseda tööst, või noh lükata edasi seda. Tõsi oli see, et Adreniga tuleb keeruline öö.
Nicholas muigas ja tõi portfellist lagedale suitsupaki, kust ta urgitses välja ühe sigareti. „Ühe mehe kaisust teise embustesse?" küsis ta kavalalt ja süütas suitsu.
Kortsutasin kulmu ja hakkasin kõndima, kuid Nicholas järgnes mulle. „Mida sa mõtled?" küsisin ärritunult ja tundsin, kuidas tuul mind endasse mässis ning siis jälle minema tantsiskles. Rahu. Pidin säilitama tavapärase südamelöökide sageduse, sest muidu kaotan kontrolli ja lähimad majad ning kohad võivad hävida.
Hingasin sügavalt sisse ja keerasin vasakule. Tee lookles pimedusse, mida piirasid kahekorruselised majad, ajas hirmu naha vahele. Valgus kadus aeglaselt, tänavad muutusid räpasemateks. Haisev ümbrus andis märku linnaosa muutumisest.
„Sina ja Collin," lausus Nicholas teeseldud ükskõiksusega ja tõmbas enda sigaretti, „...mida kuradit?" Äkitselt jäi ta seisma ja krigistas vihaselt hambaid. Tema sigarett oli kustunud, juuksed sorakil näos ning tilkusid.
Kergitasin kulme ja vaatasin imestunult Nicholast. „Juhtus midagi või?" pärisin muiates ja silmitsesin meest, kes viskas nipsuga enda kustunud suitsu maha. Mind valdas imeline kahjurõõm ning tõttöelda ma nautisin seda.
Kiire liigutusega lükkas mees juuksed silme eest. „Mind valati just millegagi üle," sisistas ta läbi hammaste ja nuusutas enda ülikonda. „Kuradima solgivesi. Kas annab veel hullemaks minna?" Ta võdistas end. Iga liigutus oli täis tülgastust, mis tulenes märjast näost ja pintsakust.
„Jah, näiteks sind valatakse üle väljaheidetega ja sa pead veetma järgnevad kakskümmend minutit minuga, et ma saaks Adreni diileri kätte," lausisin mänglevalt ja astusin seisva Nicholase poole. Minu nägu lähenes ta näole, kuniks me huuli lahutas vaid paar haledat ja tähtsusetud sentimeetrit.
Õhustik meie vahel oli pingeline. Ta huuled lähenesid minu omadele ja soe hingeõhk kõditas mu nägu. Mõttetutest sentimeetritest said millimeetrid ning lõpuks võisin neid tajuda enda huulte vastas.
Põikasin pea kõrvale ja sosistasin talle kõrva: „Collin on kõike muud kui mu armuke. Adren on keegi, keda kunagi armastasin. Ma ei jookse ühe mehe juurest teise embustesse, selge?" Muigasin ja vaatasin mehele silma. „Kindlasti ei suudle ma meest, kes valati just solgiveega üle." Asetasin hetkeks nimetissõrme mehe huultele, kuid raputasin siis pead ja langetasin käe. Pöörasin Nicholasele selja ja hakkasin astuma.
Öö ahistas me hingi ja tundeid, mis tahtsid saada väljendatud. Sisse hingatav õhk muututus aina tihedamaks ning põletas kopse. Iga hetkega oli seda rohkem tunda ja tekkis tahtmine proovida lõigata noaga õhku.
Nicholas sammus mu kõrval ning isegi läbi pimeduse oli võimalik näha ja tajuda ta muiet. „Ma arvan, et mulle oleks see ebamugavam kui sulle," sõnas ta lõbusalt ning silmitses ümbrust. „Kaua siit baarini on? Ma ei tunne seda kanti eriti."
„Paar sammu veel," pomisesin ning seisatasin. Minu ees kõrgus kahekorruseline maja nagu teised ehitised siinkandis. Üksik tänavapost valgustas maja, mille puust lauad olid võõbatud lubjaga valgeks ning tuhmunud ajaga. Akende ees seisid trellis, mis selles naabruskonnas oli tavaline, kuna keegi ei soovinud, et keegi slummist lööks öösel aknad sisse. Tuul kiigutas silti millel seisis vildakalt kirjutatud Punane Hobune, mis oligi baari nimi.
Ohkasin raskelt ja krimpsutasin nägu. „Plaan on järgmine. Röövime diilerit, jätame ta ellu ja siis sa kustutad selle mehe mälu ning ta läheb minema. Sobib? Tead sa milline see mees välja näeb?" pärisin sadaüks küsimust korraga.
„Oot oot oot," pomises Nicholas ja asetas käed mu õlgadele. „Rääkides röövimisest, siis sa ärandad tõenäoliselt ka morfiini. Kas see poleks aus, kui saaksin poole morfiini kogusest?"
Tema hingeõhk kõditas mu kukalt. „Sa ei saa midagi," nähvasin pahaselt ning surusin pea õlgade vahele. „Kas sa siis ei mõista, et mul läheb seda vaja, et Adren minuga koostööd teeks? Mida Nõukogu arvaks sellest, et sa kasutad igat võimalikku juhust, et olla mingis eufoorilises seisundis?"
„Muide, ma isegi pole maininud, et diiler mees on," sõnas ta kavalalt ning lähenes mulle märkamatult, „aga sellest soost on ta siiski jah. Kas ma tean milline ta välja näeb? Jah, ehk, võib-olla."
Oigasin tüdimusest ning müksasin Nicholast küünarnukiga ribidesse. „Kao mu vastast minema! Sa haised," märkisin tusaselt, niheledes mehest eemale. „Sa ei oska teemasid vältida, Nicholas." Tundsin, kuidas üksikud vihmapiisad tabasid mu nägu.
Ilmselt tajus neid ka Nicholas, kes tõmbas kapuutsi üle mu pea. „Mine kitu Nõukogule... aa, ei oota nüüd. Nõukogu olen ju mina," sõnas mees üleolevalt ning võttis käed mu õlgadelt. „Collinit ega kedagi teist ei huvita see, mida ma teen, Elysia. Veerand morfiinist ning sa võid homme tulla tööle, millal iganes sa soovid."
„Sa ei jäta mind enne rahule..."
„Tasa," nähvas mees, „ja vaata vasakule. Näed seda kuju, kes kõnnib siiapoole? See on diiler. Meil on vaja ta varjulisse kohta viia. Liiga ajuvaba oleks teda keset tänavat röövida."
Mu pilk triivis kaugustesse, kust lähenes üks mees. Ta kõndis küürakil ja vaatas maha, lootes, et keegi teda ära ei tunne. Raske oli näha ta nägu, sest seda varjas lohvakas kapuuts. Olles baarist kahekümne meetri kaugusel, eemaldas ta kapuutsi.
„Kindel, et tema?" küsisin üle. Nägin Nicholase noogutust. Andsin mehele märku, et ta püsiks varjudes ega liiguks.
Kiire liigutusega tõmbasin kapuutsi peast ning sörkisin aeglaselt mehe poole. Manasin näole hirmunud ilme ja peatusin diileri ees. Hingasin paar korda kiirelt sisse ning nuuksatasin.
„Palun," sõnasin kartlikult mehele silma vaadates, „Kas te aitaksite mind? Mu õde on lõksus. Laetalad lagunesid ning palk kukkus ta haprale jalale. Mulle tundub, et jalaluu murdus, kuna ta karjus valust, kui seda puudutasin. Üritasin tala liigutada, kuid see püsis paigal nagu kalju. Te paistate olevat piisavalt tugev, et aidata mu õde." Mööda mu põske veeresid kaks pisarat, mis pärlendasid kuukuma käes.
Mehe ilme läks mossi ning niheles ebamugavuse käes. „Ma ei tea, kas saan," lausus ta aeglaselt silmitsedes kõrtsi, „kuna mu sõber ootab mind juba tõenäoliselt."
Raputasin pead ja ristitasin käed rinnale. „Otsin siis kellegi, kellele inimelud midagi loevad," sõnasin mürgiselt. Lasin pisaratel voolata üle põskede, kuid siiski pühkisin need ära, kui tundsin, et mu nägu liiga niiskeks muutub.
Pöörasin mehele selja ja sammusin temast eemale. Äkitselt haaras keegi mu õlast ning veri tardus mu soontes.
„Ma aitan teid," sõnas diiler ja sammus mu ette, võtmata kätt minult. „Oskate näidata, kus teie õde on?" Tema silmis peegeldus mure.
See liigutas mu südant ning endalegi vastumeelselt pidin tunnistama, et võib-olla on see mees võimeline muutma mu arvamust inimestest, mis on kõigi poolt ära rikutud. „Tulge, järgnege mulle," laususin vaikselt ning noogutasin tänutäheks. Miski pitsitas minus, kuna kui see mees minule järgneb, siis talitan ta halvimal juhul surma.
Hakkasin kõndima pimeda tänava poole, kus ootas mind ja diilerit Nicholas. Mu sammud olid aeglased ja vaiksed, nii tasased, et öös oli neid vaevu kuulda, kuna mehe tatsumine oli minu omast valjem. Sukeldusin varjudesse, tundes kergendust ja pöörasin end ümber.
Mees kortsutas kulmu, mind vaadates. „Miks sa seisma jäid?"
„Kas sa tead meest, kes kutsub end Adreniks?" küsisin külmalt ja kallutasin natukene pead. „Mainin juba praegu, et valetada pole mõtet. Räägi tõtt ning saad kiiremini minema." Tean juba ette, et mees plaanib valetada. Nad kõik teevad seda esimesel korral, kuna arvavad, et ma ei tea tõde ja loodavad mind üle kavaldada. Ükski pole mulle kohe ausalt kõike ära rääkinud, aga millegi pärast lootsin südames, et see mees on erand.
„Ma ei tea kellest te räägite," piuksatas mees hirmunult ja limpsas keelega üle huulte.
Eksisin. Mees oli selline nagu kõik teised. Kõik inimesed on sarnased. Inimloomus on neile sisse kodeeritud ja keegi ei saa selle puhul midagi ette võtta. Saab, aga ära tapetud mõistuse ja kehaga olend pole enam inimene, vaid inimvare.
Järsku surus varjudes olev Nicholas kiire liigutusega mehe põlvili ja surus terava ning läikiva noa diileri unearterile, tekitades mehe kaelale pinnapealse haava. „Naine palus teil rääkida tõtt. Järgmine kord kuulake neid, kes nii ütlevad, siis läheb vestlus kergemalt," teatas Nicholas tõsiselt ning muigas. Vilksamisi oli kuuvalguses näha tema säravvalgeid hambaid, mis paistsid silma pimeduses.
Mees värises hirmust ja sosistas midagi. Võib-olla ta palvetas, lootes pääsemist. Äkki hoopis needis meid, kuna mängisime tema eluga. Inimesi on erinevaid, igal ühel on erinev tegutsemiseviis ja -muster.
Ohkasin raskelt silmi pööritades ja köhatasin seejärel. „See oli kontrollküsimus, härra," ütlesin vaikselt ja kuulsin oma sõnu olematuks muutumas, „aga te põrusite selles ja muutsite enda olukorra hullemaks. Ma tean, et te müüte morfiini, legaalselt ja illegaalselt. Te olete äritsenud seda ainet mehele, kellel on tumedad juuksed ning sinised silmad, Adrenile."
Mees lõpetas meeleheitlikult sosistamise ja vaatas maha, kuid sellest hoolimata oli võimalik märgata, kuidas pisar ta silmanurgas pärlendas. „Ma tunnen seda inimest. Olen müünud talle morfiini," lausus mees ärevalt ja vaatas siis mulle otsa. „Palun ärge andke mind võimudele. Ma ausalt ei taha, et mind saadetakse saarele asumisele."
Nicholas turtsatas ning oli näha, et ta hoiab end tagasi, et mitte suruda nuga mehele arterisse. „Surelikud," sisistas ta salvavalt, „alati kardavad, et keegi saab nende tumedatele saladustele järele ning siis tõmmatakse nad oksa. Siiski, nad palvetavad ja neavad, aga ei usu kurjust ega headust, kui see nende ees seisab."
„Lõpeta," nähvasin rutakalt Nicholasele, kuid pöörasin siis uuesti tähelepanu mehele. „Mis su nimi on?"
„Carl."
Noogutasin vastuse peale. „Kas Adren ootab sind pubis?"
Mees lõi pilgu uuesti maha huuli närides. „Jah," lausus ta tasakesi, „või noh me pidime seal kokku saama, kui teda seal veel ei ole, siis peaks ta varsti saabuma sinna." Mees täpsustas kiirelt ning neelatas.
„Ta tahab sinult osta morfiini, kui te kokku saate?" pärisin mehelt, kes noogutas mulle vastuseks. Ohkasin selle peale ja tundsin, kuidas miski pitsitas mu südames. Surusin huuled kokku ning toetasin end vastu majaseina, silmitsedes meest, kes põlvitas mu ees.
„Adren tellis minult nelja doosi jagu," sõnas mees abivalmilt ning pööras pilgu minule, „sellest jätkub talle kaheks päevaks."
Pressisin hambad kokku, et mitte karjuda, ja vaatasin Nicholast. „Mida ma peale hakkan? Saadame Carli sinna ja ma jälitan Adrenit, kui ta koju läheb?" küsisin endalegi üllatuseks kahtlevalt. Ma olin endas alati kindel. Teadsin mida teha, aga praegu oli mu pea tühi.
„Me ei saada seda meest sinna. Adren märkaks kaelal olevat. Ta küsib Carlilt mis juhtus ja kui mees ei mäleta, mis toimus, siis Adren hakkab kahtlustama. Ta võib olla narkar, aga ta ei ole idioot," selgitas Nicholas ja tõmbas noa mehe kaelast eemale.
„Hea küll. Ma lähen pubisse. Istun pimedasse nurka ja passin seal," sõnasin tusaselt ning nohisesin enda ette, kuid lõpetasin kiiresti tujutsemise ja pöördusin mehe poole. „Anna mull see morfiin, mille sa pidid Adrenile müüma."
Mees vaatas mind, hämming peegeldumas temas silmadest. „Sa tead ka, kui palju maksab Laborist pärit puhas morfiin mustal turul!" pahvatas mees vihaselt, kuid jäi siis mind hirmunult silmitsema.
Nicholas hakkas nuga mehe kaela poole suunama, kuid raputasin siis pead. Lükkasin end seinast eemale ja astusin mehe ette. Kükitasin ja sirutasin käe mehe hõlmataskusse. Tõin sealt välja kotikese, rahakoti ja suitsupaki. Viimase peale krimpsutasin nägu ning viskasin selle Nicholasele, kes püüdis paki kinni.
Tõusin püsti. Libistasin sujuvalt kotikese oma taskusse, kuid rahakoti mitte. Viimase avasin ükskõikselt, kuid kui märkasin pilte lastest, siis pidin teesklema, et mind ei huvita kaks imearmsat tirtsu.
Tõin rahakotist välja paar kortsus raha tähte, mis andsid kokku suurema summa ja sõnasin: „Kui ma pean oma uneajast tööl olema, siis vähemalt olgu mul lõbus." Viskasin kukru mehe ette ning vaatasin Nicholast. „Jäta ta ellu, ta on isa. Peksa, kui soovid, ning muuda mälu. Ürita jätta mulje, et meest rööviti, mis on tegelikult tõsi ju."
Nicholas noogutas ja eemaldas noa mehe kaelalt. Ta koogitses suitsupakist sigareti ja pani selle ette. Viibates suitsule proovis ta mulle märku anda, et süütaksin selle.
Turtsatasin ning viibutasin kätt. „Ma olengi sul, et suitsu põlema saada?" küsisin irooniliselt ja muigasin varjatult.
Mees tõmbas sügava sõõmu. „Meh, sa oled mu alluv, vahest ka sõber, aga jah, enamuse ajast kasutan ma sind tõesti suitsu süütamiseks," vastas ta suitsu välja puhudes ning ka tema suule libises pisike naeratus. „Ära väga täis joo ennast, sest sa pead öösel Adrenit jälitama ning hommikul tööle saabuma."
Raputasin pead ja hakkasin pubi poole kõndima. „Ma ütlesin, et ma ei kavatse hommikul kedagi piinama hakata. Oota mind lõunaks, kui sa ei soovi, et oksendaksin halvast enesetundest su kütid täis."
Tagasi üles Go down
Vaimude Tund
Posija
Vaimude Tund


Female Postituste arv : 488
Age : 25
Asukoht : kirjutab

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime22/4/2015, 21:44

Oii, uus osa! Very Happy
Ma ei pääsenud varem foorumisse, kuid nüüd lugesin selle osa läbi, ning pean tunnistama, et see on superhea :)
Vigu oli varasemaga võrreldes palju vähem, ehk siis peaaegu ei olnudki :)
Ma tean, et olen seda ka eelmistes kommentaarides maininud, kuid ma tõsiselt naudin sinu kirjeldusi. Ma otseses mõttes nautisin tervet seda osa. Tempo on mõnusalt aeglane, osa on hea pikk, kirjeldused on imelised ja tegevustik on väga põnev. Lisaks veel ka mõned sellised kohad, mis lihtsalt ajavad muigvele. Loodan, et jääd siia foorumisse pikaks-pikaks ajaks, kuna potentsiaal on tõesti meeletu :)
See morfiiniku-teema ajas mind miskipärast naerma. Mis teha, morfiinist sõltuvuses olemine kõlab lihtsalt naljakalt Very Happy
Eliksiir, mis laseb surematud surra vanadusse? Kõlab vingelt! Very Happy Loodan, et see jääb veel pikemaks ajaks saladuseks, sest mulle väga meeldib, kui kirjutaja mind põnevusega piinab Very Happy See on ilmselt üks jutu põhiliinidest?
Elysia oli Adreni naine tervelt nelisada aastat? Shocked Miks siis enam ei ole? Adren jättis lihtsalt iga päev räpased nõud ja mustad sokid mööda maja vedelema ning Elysial viskas üle? Laughing Okey, tegelikult olen ma kindel, et sellest tuleb veel juttu, nii et ma parem ei päri Very Happy
Kusjuures Nicholas on päris huvitav tüüp Wink Juttudes mulle tavaliselt meeldivad sellised. Vürtsitavad natuke lugemist või nii... Wink Ja mul oli ikka väga naljakas kui sa ta solgiveega üle valasid. Tundus nagu oleksin korraks keskaega sattunud Laughing
See koht, kus nad diileriga tegelesid meenutas mulle natuke actionfilmi... aga paremat Wink Selline põnevus tekkis kohe sisse kui seda lugesin. Sa oskad seda asja päris hästi... Wink
Agajahh... Ma ei tea, kas mul midagi mainimata ka jäi, kuna ei viitsinud oma kommentaari üle lugeda, kuid igal juhul ootan uut osa Very Happy Huviga Very Happy
Tagasi üles Go down
Avis-raa
Naljatila
Avis-raa


Female Postituste arv : 87
Age : 25
Asukoht : Pärapõrgu

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime25/4/2015, 18:39

Suur suur aitäh nende ilusate sõnade eest :) Kirjutasin jah seda osa väga kaua, kuna puudus motivatsioon Sad Üritan uue osa kiiremini valmis kirjutada.
Tagasi üles Go down
Avis-raa
Naljatila
Avis-raa


Female Postituste arv : 87
Age : 25
Asukoht : Pärapõrgu

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime30/4/2015, 20:54

Külmavärinad sibasid üle mu keha. Lihased tõmbusid krampi. Küüned olid juba ära näritud. Mõte töötas lünklikult. Tahan oksendada, kuid ei suuda. Pole midagi, mida oksendada. Jalalihas tõmbus uuesti krampi. Küünenahk oli verele näritud.
Ma istusin Punase Hobuse pubi akna ääres ja ootasin pingsalt Carli. Vihkasin ennast selle eest, et kasutasin sõpra morfiini saamise eesmärgil, kuid mul on omad vead ning see on üks nendest. Ilma selleta olin hale vari elust. Sellega koos olin peaaegu inimvare, kes saab kaugelt vaadata elu imelist kuma, mis särab koidikul taamal.
Pöörasin vastumeelselt pilgu tänavalt ning jäin silmitsema pubi, kus olin käinud juba aastaid. See koht polnud ei rikaste ega ka väga vaeste koht, kuigi asus aguli lähedal. Omanik oli pirtsakas klientuuri suhtes.
Seest oli siin nagu igas teiseski pubis. Kriuksuv puust põrand, mis on pidanud taluma kõike – kaklustest kuni intiimsete intsidentideni. Uksest paremale jäi baarilett, mille taga kapil võis leiduda igasuguseid erinevaid jooke, meelemürke, mis täitsid tühjust inimestes.
Vasakule jäid päevi näinud toolid ja lauad. Teoorias pidi siin olema ka väike tantsuplats, kuid see likvideeriti seoses kaklustega. Seintel rippusid kellegi hädised kunstiteosed, millele ei pööratud kunagi tähelepanu.
Baariletist edasi oli vana ja hädine trepp, mis viis teisele korrusele, kus prostituudid lõbustasid mehi, harva ka vastupidi. Trepi ülemistel astmetel istus alati üks väike tüdruk. Tihtilugu kui ta juhtus mind silmitsema, siis naeratasin talle. Ta naeratas alati vastu. Tema heledad lokkis kiharad vajusid õlgadele, sügavrohelised silmad olid täis rõõmu ja õnne, roosad huuled olid alati vormitud pisikeseks lapselikuks naeratuseks. Tema valgemummuline punane kleit oli küll natukene must, kuid see ei häirinud tirtsu.
Tänagi naeratas see väike tüdruk mulle ning vaevaliselt kinkisin talle muige vastu.
Ohkasin raskelt ja lasin hetkeks silma looja, kuid silmad avanesid taas kiirelt, kui kõlas ukse avanemine. Silmitsesin uksest sisenejat ja pettusin, kui taipasin, et tulijaks ei ole Carl, vaid hoopis mingisugune naine, kes suundus otsejoones baarileti poole.
Surusin huuled kriipsuks ning jõllitasin üksnes viskiklaasi enda ees, mis oli poolenisti tühjaks joodud. Viski ei pakkunud mulle rahuldust, see oli kõigest hädine alternatiiv muule. Tegelikult ainult morfiinile. Vihkasin endale tunnistada, et sõltun sellest valgest pulbrist ning et see tapab mu keha aeglaselt, kuid mitte piisavalt, et ma sureks.
Ma pole alati olnud sõltlane, kes müüks oma hinge paari tunni õndsuse eest, aga pärast Elysia lahkumist hakkas mu mõistus vaikselt üles ütlema. Aastad laastasid mind, rebisid ribadeks ning fileerisid professionaalselt. Pidasin vastu peaaegu poolteist sajandit enne, kui murdusin ning mu hingedeemonid said mu kätte.
Mürgitasin end kõige võimalikuga, aga miski ei tapnud mind. Vähemalt minu keha mitte. Hing, see oli juba ammu surnud ja maha müüdud. Äritsesin selle maha uimastitele, alkoholile, tubakale ja prostituutidele.
Tõstsin klaasi üles ning mu tuulest räsitud huuled puudutasid serva, mis maitses viski järgi. Kibe vedelik tungis mu suhu. Meeled tuhmusid hetkeks, kuid teravnesid taas. Panin klaasi tagasi lauale, lipsates keelega üle huulte.
Minu ette kõndis paljastavas kleidis tumedate lokkis juustega naine. Ta naeratas laialt, põskedes olid armsad põselohud ning ülahuule kohal pisike sõnnimärk. Kakaopruunid silmad piidlesid mind pingsalt, punaseks võõbatud huuled sosistasid mingi sõna, millele ma ei keskendunud. Naine kandis tumesinist kleiti, mis oli häirivalt kehasse, kuid rõhutas tema kurve. Kleit muutis neiu jume veelgi heledamaks, kui see oli, kuid naine ei lasknud end sellest häirida.
„Sa eksju lubad mul siia istuda,“ ütles naine enesekindlalt ja istus minu vastas olevale toolile.
„Ole lahke,“ vastasin külmalt ning lonksasin närviliselt viskit, „ tunne end mugavalt, Katherine.“
Naine muigas ning libistas käega juuksed kõrva taha. „Sa ootad siin kedagi,“ teatas Katherine ning osutas oma nimetissõrmega mulle, „ja midagi. On mul õigus?“ Esimene küsimus ja seegi oli ainult esitatud sellepärast, et upitada oma ego.
Naeratasin mürgiselt ja sõnasin sarkastiliselt: „Jah, kallis Katherine, on küll.“ Tegin klaasile põhja peale ning krimpsutasin maitse peale nägu, kuna see polnud mu lemmik jook just. „Ja sina jahid siin kliente.“
„Ma ei tea, millest sa räägid,“ teatas naine süütult ja limpsas keelega üle huulte, kuid siis kehitas ta õlgu. „Mul on raha vaja. Omanik poleks eriti õnnelik ka, kui ma täna midagi ei teeniks. Oled sa potentsiaalne klient täna?“
Üritasin muiet tagasi hoida ning vaatasin kõrvale. „Mul on täna tegemist.“
„Sa valetad!“ teatas naine süüdimatult ja kallutas pead. „Ainuke asi, mida sa ootad on su morfiin ning see saabub tunni jooksul, aga enne seda ja pärast on sul aega küllaga.“ Katherine hääletoon oli nii mesine ja meelitav, aga see oligi tema töö, mehi voodisse saada.
„Morfiin aitab unustada ja mul on asju, mida on vaja mõteist eemale peletada,“ sõnasin rahulikult ega vaevanud varjama asjaolu, et tahan saada eemale siit maailmast. „Mind on huvitanud juba pikka aega üks küsimus. Miks sa üldse töötad sellises kohas? Ma mõtlen, et sa oled väärt paremat.“ Kallutasin pead, oodates Katherine vastust.
Oma ea kohta töötas Katherine väga vales kohas, kuna enamus naiste vanus küündis üle neljakümne eluaasta. Ta oli napilt üle kahekümne aasta vana ja võis saada iga mehe ja töökoha, mida soovis, kuid ometigi töötas ta siin. Polnud palju naisi, kelle keha on sama võluv nagu mõistus.
Naise näolt kadus naeratus nagu tina tuhka. Tema ilusad põselohud olid läinud, põsed olid siledad. Silmad tundusid kuidagi kurvavõitu. Tusasus ei sobinud talle, tema puhul oli see võõras või sugulane, kes käis korra aastas külas.
Katherine näris rahutult enda punaseks võõbatud huuli. „Me ei saa valida enda saatust ja minu võimuses pole muuta tulevikku. Saan ainult vooluga kaasa minna ja teha head nägu, nagu ma alati teen,“ ütles ta tõsiselt mulle silma vaadates.
Noogutasin. Neiul oli õigus. Ta jõudis selle järelduseni kahekümne aastaga, aga mul läks selleks aega tervelt viissajandit.
Katherine morbiidsus oli omamoodi lummav ja põnev. Teadsin, et see on tema tegelik pale, mille ta peidab iga päev maski taha, et ometi keegi seda ei näeks. Aastatega on ta selles osavaks muutunud – keegi ei oska arvata, et noor naine, kes on täis elurõõmu ja kihistab kogu aeg, on sisimas selline.
Ma ei saanud üle ega ümber tõsiasjast, et naine meenutas mulle Elysiat, kes oli ka nii rõõmus, kuid samas nii paheline. Tean, et vale on võrrelda kahte inimest, sest keegi ei ole sarnane kellegagi.
Need kaks naist, kes olid sarnased erinesid siiski üksteisest väga palju. Elysia oleks saanud vihaseks Katherine lause peale, et saatust ei saa ümber kirjutada. Tema arust kirjutab igaüks oma loo ise ning liigutab nuppe oma soovi järgi.
„Adren,“ sosistas Katherine kulmu kortsutades ning müksas mind jalaga õrnalt, „ära unusta end.“
Miski aheldas mind taas teraskettidega reaalsuse külge, nende kõlin ergastas mu meeli. „Ah? Vabandust, ma kipun unistama ja mõttesse vajuma vahetevahel.“ See oli poolik tõde. Kaotan ajataju ja enda siis, kui võõrutusnähud hakkavad pihta.
Katherinel polnud vaja sõnu, et mõista mind. Tema pilgus väljendus ainult kaastunnet ja mure, kuid ta jättis need enda teada nagu mina tõe. Ta oli inimestega juba piisavalt kaua töötanud, et valed läbi näha.
„Ma arvan, et peaksin minema tagasi raha teenima,“ teatas ta aeglaselt ning vaatas üle oma vasaku õla baariletti poole, kus omanik puhastas klaase ja vaatas Katherine altkulmu, „kui sina just ei taha mind aidata selles osas.“ Tema hääl muutus võrgutavaks. Pilku minule pöörates manas ta näole tillukese naeratuse ning põselohud ilmusid taas näole.
„Kas ma võin sulle joogi välja teha?“ küsisin üpriski süütult ja üritasin suunurki ülespoole suunata, kuid asjatult, sest minu ilme jäi ikkagi hädiseks ning väsinuks.
Naine tegi käega kerge viipe ja pani siis nimetissõrme enda suule. „Ma ei tohiks töö ajal juua, sa tead,“ lausus ta meelitavalt, „aga ma olen sinuga nõus rüüpama midagi, kui sa kaalud mu pakkumist.“ Tema sõrm libises aeglaselt üle lõua, kaela ja peatus dekoltee ülemisel serval.
Muigasin lõbustatult ja tõusin püsti. Aeglase ja alkoholist pehme sammuga kõndisin ma baariletini. Nõjatusin leti najale, naeratades laialt kõrtsmikule, kes mind altkulmu piidles.
„Kuule, ma tean, et sa soovid mulle müüa veel kaks klaasi viskit.“ Mu hääletoon oli rõõmus, kuigi sisemas ma piinlesin, ning keel läks s-tähtede peal sõlme. Mul oli kõrgendatud meeleolu, seda suuresti tänu alkoholikogusele, mis mu veres ringles.
„Siis võib-olla kui sa jätad mu tüdruku rahule ning saad kohe maksta, võlgu ma sulle ei anna,“ teatas mees klaasi nühkides, pööramata pilku minule. Lõpuks ta ohkas ja pani klaasi letile, teise tõstis esimese kõrvale. Seinariiulilt krahmas ta viskipudeli, mida ta hetkeks silmitses, kuid kehitas siis õlgu ja avas pudeli. Vilunult kallas ta mõlemad klaasid pooltäis ning sulges siis taas klaaspudeli.
Panin käe taskusse, et leida raha, kuid mu sõrmed takerdusid millegi jäiselt külma asja taha. Ettevaatlikult tõin käe taskust välja ning silmitsesin leitut. Kaunis hõbedast uur, mida katsid keerulised graveeringud, mis põimusid lõpuks okkaliseks roosiks. Silitasin pöidlaga uuri. Mäletan, kuidas Elysia kinkis selle mulle mingiks sünnipäevaks mitu sajandit tagasi, see võis olla mõni aasta enne tema lahkumist. Uuri avades kostus alati tasane balletimuusika ning ülemise kaane siseküljele oli maalitud pilt temast, sellepärast ma avasingi uuri nii vähe kui võimalik, sest igakord seda tehes pussitas keegi mu südant.
Äkitselt tundsin, kuidas ese mu peopesas hakkas soojenema. Algul muutus see leigeks, seejärel soojaks ning siis juba kuumaks. Kogu mu tähelepanu oli koondunud uurile, kuid siis tajusin, kuidas tuul minu ümber õrnalt puhus. Teadsin seda kohta piisavalt hästi, veendumaks selles, et tuul ei tohiks läbi tõmmata, väljaarvatud juhul, kui aken on lahti.
Süda, mis pumpas usinalt verd, jättis nüüd löögi vahele. Kärmelt libistasin uuri tagasi taskusse ja hingasin sügavalt. Proovisin leida raha, mille ka avastasin, kui olin juba poolminutit otsinud. Panin raha kiiresti letile, vaadates pooltühja klaasi andsin kõrtsmikule märku, et ta valaks juurde ühte klaasi.
Klaas täitus peaaegu ääreni. Noogutasin tänulikult ja võtsin mõlemad klaasid ning liikusin uneledes laua poole.
Mõtted täitsid mu pea, olek kainenes ning pulss kiirenes. Need on võõrutusnähud, korrutasin endale, kuigi olin kindel, et nii intensiivsed need pole siiani olnud. Mul oli uut doosi vaja, kiiresti, sest muidu kaotan ma enda üle kontrolli.
Panin klaasid lauale ja ohkasin sügavalt. Tajusin Katherine pilku endal ja sellepärast manasin ka endale võltsnaeratuse huulile. Tõin taskust välja suitsupaki. Seda tehes hoidsin hinge kinni, et jumala eest mitte puudutada uuri. See õnnestus.
Katherine lonksas daamilikult enda viskit ja lausus siis tasaselt: „Sa peaksid teadma, et omanikule ei meeldi, kui sa sees suitsetad.“ Tema vaoshoitud hääles oli kuulda kerget etteheidet, mida ta üritas võimalikult viisakalt mulle edasi anda.
Kehitasin ainult õlgu selle peale ja süütasin sigareti. „Talle ei sobi ka see, et ma räägin sinuga maailmaasjadest ja teen sulle jooke välja,“ sõnasin muiates ja rüüpasin viskit. Endalegi üllatuseks panin tähele, et bänd on hakanud mängima ja kergitasin kulme.
„Ma tean seda ilmet. Sul mõlgub midagi mõttes.“
„Sa tantsida ei tahaks?“ Ning aidata mul unustada halb enesetunne ja võõrutusnähud, mis piinavad mind halastamatult.
Katherine suule ilmus pisike naeratus ning ta jõi viskit. „Sa mõjud mulle kohutavalt, paned mind hülgama mu töökohustused, teed mulle viski välja ja vestled minuga,“ ütles ta kombekalt ja libistas mööda klaasiserva.
Manasin näole grimassi ja vaatasin unistavalt bändi poole. „Üks tants,“ lunisin ma teda, vaadates naisele silma, „ja siis me oleme vabad nagu linnud öös.“ Raputasin sigareti tuhka põrandale ning asetasin siis selle oma huultele, täites kopsud tossuga.
„Sa oled sõnadega osav.“
„Aga mitte piisavalt, et sind ära rääkida,“ vastasin Katherinele suitsu välja puhudes. Kustutasin hõõguva sigareti vastu lauda, olgugi, et üle poole oli veel alles.
„Mina olen eliit, kõrgklass, mida saab veenda ainult kullast sõnadega,“ lausus neiu ja lõpetas enda joogi. „Pean nüüd kahjuks vabandama ja lahkuma, kuna ma olen sinuga liiga kauaks vestlema jäänud ning töö unarusse jätnud.“ Ta tõusis graatsiliselt püsti, lükkas tooli laua alla ja silus hoolikalt oma kleiti.
Piidlesin neidu ja ohkasin seejärel. „Mine üles, ma tulen sulle paari minuti pärast järele,“ sõnasin järele andes, „lõpetan viski ära.“ Heitsin pilgu korra klaasile, millest veerand oli täidetud pruuni vedelikuga.
Naine noogutas ja pööras mulle selja. Elegantsel sammul liugles ta üle baari põranda trepini, siis heitis ta pilgu minule. Ta vaatas mind hetke anuvalt, kuid tippis siis kiirustamata trepist üles. Astmed ei ragisenud, kui ta astus, kuna ta oli piisavalt kerge, et hääletult teisele korrusele minna.
Suunurgad vajusid alla ja tundsin kummalist kergendust. Mõneks minutiks ei pidanud ma teesklema naeratamist ning sain nautida kvaliteetaega endaga. Turtsatasin kumedalt. Mis nauding see on, kui vaevlen iseenda deemonite küüsis, kes närivad mu hinge? Uut doosi, uut doosi, me tahame uut doosi ja siis vaikime, kuni sul – meil – jälle uut vaja on, sosistasid nad iga hetkega aina valjemalt.
Kuhu Carl jäi? Ta oleks pidanud ammu siin olema. See muutis mind natukene murelikuks. Veidikene, kuna mu sõltuvus on isekas ja teda ei huvita see, mis teistega toimub.
Trummeldasin näppudega laual, rüübates viskit, mis ei põletanud enam mu keelt, kuna olin alkoholiga maitsemeele julmalt ära tapnud. Viski muutis olemise taas mõnusalt uimaseks ning tiris reaalsusest eemale. Mulle see sobis.
Jõin klaasi ahnelt tühjaks ja tõusin siis ettevaatlikult püsti. Aeglaselt lonkisin üle toa trepini, millest läksin peaaegu märkamatult üles.
Ei kuskilt ilmus trepi juurde väike tüdruk, kes enne oli trepil istunud. Tema huuled olid surutud kriipsuks ning ta piidles mind oma roheliste silmadega altkulmu. Ta oli oma punase valgete mummudega kleidi vahetanud halli öösärgi vastu.
„Miks sa ostad inimesi?“ päris tüdruk minult surmtõsiselt ning ta kallutas oma heledat peanuppu paremale.
Tüdruku lause võttis mind sõnatuks, kuid toibudes hakkasin mõistma, mida tüdruk oli minult küsinud. „Miks sa üldse arvad, et ma inimesi ostan?“ küsisin vastu. Mu hääletoon värises kohkumusest. Lootsin, et tüdruk seda ei märka, kuid olin kindel, et ta oli juba mu ebakindlust tähele pannud.
„Sa maksad inimesele, kui sa tahad temaga astuda seksuaalvahekorda.“
Selle tüdruku sõnastus kohutas mind. Hingasin sügavalt sisse ja astusin viimaselt astmelt teisele korrusele. Nõjatusin seina najale, ristitades käed rinnale ning närisin huult. Miks see väike tüdruk tuli üldse minuga rääkima, mõlgutasin mõtteis.
„Esiteks, pole ma kellelegi maksnud millegi eest…“
„Sa maksid mu isale viski eest, mida all jõid koos Katherinega,“ segas tüdruk kiiresti vahele. Tema olek oli üleolev ja nipsakas. Ta paistis nautivat minu nurka surumist. Nimetissõrmega lükkas ta juuksesalgu kõrva taha ning keskendus siis uuesti minule.
Pööritasin silmi kõige peale, mis praegu toimus, ja sõnasin seejärel: „Plika, kas ma tohiksin enda õhtut jätkata? Tegelikult peaksid sina juba ammu magama voodis magusat und.“
Tüdruk raputas pead. „Inimesi ei osteta ega müüda. Palun jäta lihtsalt Katherine sinna tuppa, mine trepist alla ja välju siit pubist. Elusolendeid ei saa lihtsalt osta,“ ütles ta anuvalt ja vaatas mulle silma. „Sa võid olla küll viimane joodik siin maailmas, kuid ma olen kindel, et isegi sina mõistad mis on õige ja mis on vale.“
„Sa oled… kui vana? Kaksteist äkki? Palun, ära tule mulle õpetama, kuidas elada ja mida ma tohin ja ei tohi teha,“ sisistasin mürgiselt ning lükkasin end seinast eemale. „Mine magama, su isa saab muidu pahaseks.“
Kõndisin rutakalt minema. Jalutasin toani, mille uks oli irvakile jäetud ning lükkasin selle lahti. Tuba oli pisikene ning seal oli ainult voodi ja kapp, mitte midagi erilist. Voodi oli kahekohaline. Sellel lamas külili kleidis – minu üllatuseks – Katherine, kes naeratas taevalikult.
Mu suunurgad tõusid vaevumärgatavalt. Sulgesin ukse, mis oli minust pärani lahti jäänud, ning jalutasin voodini. Mu peas tiirlesid küll mõtted uuest doosist ja tüdruku jutust, kuid ma ei hoolinud neist.
Katherine kõrvale pikali heites kadusid ahelad mu ümbert. Sattusin uude maailma, kus kõik oli rahulikum, kus keegi ei piinanud mind. Leidsin aeglaselt üles naise suu, mida suudlesin hellalt. Meie huuled sulasid ühte, tema omad olid pehmed, minu omad räsitud ja ära näritud.
Õrnalt eemaldasid mu näpud tema kleiti, suu paitas kaela. Ma ostsin selle naise tänaseks ööks. Homme viskan ta ära.
Nii see läkski. Tema tegi oma tööd. Mina nautisin hetke, kus olin teises maailmas ja tundsin lähedust. Hiljem panin ma riidesse ja jätsin talle raha. Maksin kauba eest. Ta jäi magama. Mina lahkusin.
Sukeldusin öisesse tänavasse, kus kedagi ei liikunud. Selles rajoonis ei olnud keelutundi, kuid agulis oli. Pidin ettevaatlikult koju liikuma ja lootma, et värava juures on vahis Carli vend, kes mind agulisse laseb.
Öö oli vaikne, ainult tuul puhus. See tantsiskles minu ümber, kuid ei tulnud piisavalt lähedale, et mind puudutada. Kõik, mis öös pesitsesid, olid minu sõbrad. Ma ei kartnud pimedust, hoopis valgus hirmutas mind.
Tagasi üles Go down
Avis-raa
Naljatila
Avis-raa


Female Postituste arv : 87
Age : 25
Asukoht : Pärapõrgu

Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime9/5/2015, 22:53

Kesköö oli ammu möödas, vaikselt hiilis aina lähemale koidik. Kõige pimedam aega on ikka enne päikesetõusu, ütleb vanarahvas. Inimesed otsivad lohutust sellest, et millelegi halvale või süngele järgneb alati midagi head ning heledat.
Keebikandjat absoluutselt ei huvitanud, mis järgneb pimedusele, kuna tal oli ka targematele asjadele mõelda. Pealegi sobis see talle ideaalselt, et ainult tähed valgustavad tumedat taevast, mis laiub hirmuäratavalt silmapiirini.
Eilne oli viinud ta agulisse, tänane viib ta rikkamasse linnaossa. Surematud olid uhked olendid. Aeg oli andnud neile kombed ja raha, nad olid pimestatud asjade ilust ning enesevõimust. Ainult vähesed olid suutnud jääda algse eesmärgi juurde, vaadata, et maailmas püsiks tasakaal inimeste ja deemonite vahel.
Keebikandja ohkas raskelt. Teda sunniti tapma või õigemini ta pidi elusid võtma, et ellu jääda. Praegu poleks olnud isegi vaja motivatsiooni, et surematuid mõrvata, kuna mõte sellest kuidas nad kõik on muutunud, ajas südame pahaks.
Ta peatus hetkeks katedraali juures, mida ümbritses kaunis park. Hetkeks tundis ta süüd oma tegude pärast. Üritades unustada valu, mida ta on põhjustanud, pussitas miski ta südant ning ta ei suutnud vastu panna soovile astuda korra kirikust läbi.
Aeglaselt sammus ta kirikuukseni, kuid seisatas siis ja heitis pilgu taevasse. Koidikuni oli aega umbes poolteist tundi. Kümme minutit kirikus ei tohiks mu plaane segamini lüüa, mõtles ta endamisi ja avas siis ukse. Kirik oli alati avatud, sest see oli varjupaik kõige halva eest või vähemalt pidi olema.
Keebikandjale tulvas näkku jaheda õhuvoog, mis ergutas ta meeli. Sisse astudes sulges ta tasakesi ukse ning nautis hetkeks kõrvulukustavat vaikust, mis oli meeli ülendavalt võimas. Sisenejale ei meenunud, millal ta viimati oli sellist vaikust kogenud.
Ta ajas selja sirgu ja kõndis altari poole. Mõlemale poole jäid üle lakitud tammepuust pingid, seintel rippusid maalid pühakutest ja reliikviad. Siin puudusid asjad, mis oleksid andnud elulisust edasi, mida kirik pidanuks just rõhutama, kuid keegi ei hoolinudki sellest, et see koht oli elutu.
Altarini jõudes ta peatus. Mälestused tulvasid ta mõtteisse. Esimene armulaud, kus ta ajas oma valgele kleidile punast veini ning mille peale ütles tema õde, et see on halb enne. Tema venna pulm, kus nad armununa lubasid aidata üksteist kõiges, kuid vend müüsin enda ja oma naise hinge võimu eest.
Imeline suguvõsa, mõtles keebikandja ja naeratas süngelt.
Miski kiheles tema kehas ning ta ajas pea kuklasse. Kihelus muutus hullemaks. Keebikandja surus käed rusikasse, tundis, kuidas küüned lõikavad ta nahka ning pööras end tusaselt ümber.
Endalegi üllatuseks ta nägi esireas istumas hallika habemega kiilakat meest, kes piidles teda altkulmu ja luges mingisugust kaitset või palvet. Isegi pimeduses oli näha mehe taevasiniseid silmi, mida ümbritsesid kurrud. Tema tikksirge nina, kandiline lõug ja kergelt aukus põsed muutsid tema ilme karmiks. Ta kandis päevi näinud musta vormirõivastust.
Keebikandja tõi kuuldavale naeruturtsatuse. „Kas te teete nalja mulle?“ esitas ta retoorilise küsimuse ja võttis kapuutsi peast. Ta lasi suule ilmuda õelal irvel ja paljastas enda lumivalged hambad.
Mehe tõsidusse segunes natukene kohkumust ning ta kortsutas kulmu. „Kuidas sa üldse said siia siseneda?“ päris ta vastu. Ettevaatlikult tõstis ta musti oma nimetissõrme ning osutas sellega keebikandja näo poole.
Keebikandja manas näole küsiva ilme ja kallutas pead. „Kas miski oleks pidanud mind takistama siia sisenemast?“ Nende lühike vestlus koosneski ainult küsimustest, kuna iga esitatud lase tekitas aina uusi mõtteid.
„Sinu silmad,“ lausus preester vaikselt, „need on kollaka varjundiga. Sellepärast ma küsingi, kuidas sa sisse said.“
Äkitselt raputas keebikandja pead ja vastas kiiresti: „See on võimatu. Ma ei ole deemon. Ma talun kirikus olemist…“ Tema lause jäi poolikuks, sest ta tundis uuesti kihelust. „Ma ei ole deemon.“ Jäi ta endale kindlaks siiski.
„Inimestel pole kollakavarjundiga silmad,“ sõnas preester ja tõusis püsti, „nii et õhku jääb rippuma küsimus, kes sa siis oled.“
Keebikandja ei vastanud sellele küsimusele, vaid lonkis altari taha ning silmitses seejärel preestrit. „Ma olen keegi, kes tuli öösel kirikusse, et oma patte lunastada ja neid on mul rohkem kui küllalt,“ teatas ta ülbe noodiga.
Mees muigas kergelt altari ette kõndides ja võttis siis sellelt karika. „Tavaliselt olen mina see, kes seal pool seisab,“ lausus ta sõbralikult ega heitunud keebikandjale ette isetegevust. „Sa oled surematu, eksju? Ainult nemad käituvad nii üleolevalt ja on eneseuhkust täis.“
„Minu arust ei peaks inimesed surematutest teadma. Viimane kord kui me sattusime avalikuse ette läks see üpriski halvasti. Jah, preester, teil on õigus. Ma olen surematu.“
„Ma olen preester ja töökohustused näevad ette, et ma pean teadma teist ja deemonitest,“ ütles mees rahulikult ja pani siis karika tagasi oma kohale. „Miks sul on raske uskuda, et su silmad on kollakavarjundiga?“
Keebikandja silmadest peegeldus kerge mure, kuid ta ei soovinud seda preestrile näidata. „Mu silmad on sellised nagu varem. Lisaks ma olen surematu. Keegi ei saa olla samaaegselt deemon ja surematu.“ Ta pani käe hõlma alla ja tõi nähtavale ühe hõbemündi, mille ta asetas hoolikalt altarile.
„Sa oled vanema aja surematu, vähesed tunnevad seda kommet, maksta hõbemündiga oma pattude eest,“ märkis mees üllatunult ning võttis mündi. „Surematud on muutunud deemoniks, vastupidiseid juhuseid pole küll olnud, aga siiski peaks leiduma mingi vahepealne olek.“ Ta pani mündi karikasse ja tõstis siis selle altari keskele.
Keebikandja kergitas kulme ja asetas käe altarile, mis oli tema näppude all sile ja jahe. „Ainult üks surematu on muutunud deemoniks ning see oli ka minu vend, kellel ma isiklikult raiusin pea otsast,“ sõnas keebikandja külmalt. „Ainuke kelleks ma saan hetkel muutuda on elavsurnu.“
Tuul tantsiskles vallatult tema ja preestri ümber. See ulus katedraalis, tekitades preestris kõheda tunde, kuid keebikandja ainult muigas selle peale, sest tema oli tuulega harjunud.
„Sul läigib midagi hõlma all, kas see võib olla terav ese? Preestrina ei ole lubatud mul kanda relvi,“ selgitas ta rutakalt. „Sa oled siis see surematu. Ma olen sinust kuulnud. Ramon rääkis tavaliselt mulle oma õpilastest, kui siin käis. Kuidas vanamehel üldse läheb? Ta pole siin ammu käinud.“ Preester raputas mornilt pead selle peale, kui mainis, et Ramon pole teda külastanud.
Vaikus sigines nende vahele, kuid lõpuks otsustas keebikandja tuua mantli alt välja läikiva objekti ning asetas selle altarile. „Kui sa sellega kavatsed mu peopesa lõigata, siis unusta see parem kohe ära,“ teatas keebikandja konkreetselt, kuid surus äkitselt suu kriipsuks. „Ramon ei ole enam meie hulgas.“
Hetkega jättis preester oma toimetused sinna paika ja silmitses kohkunult keebikandjat. „Ta on surematu, sa tead, mida see tähendab? Surematuks olemise põhimõte ongi see, et sa ei sure…“ Mees katkestas enda jutu ja silmitses mõõka, mille keebikandja oli altarile tõstnud. „Aaa, või siis niimoodi, hea küll. Ramon mainis, et sa oled kahepalgeline ja võimatu, kuid oma mentori tapmine on juba midagi sellist, mille eest ei andestata.“
Keebikandja pööritas silmi selle jutu peale ja pressis siis läbi hammaste: „Ma ei taha lunastust selle patu eest. Kannan hea meelega seda ahelat endaga igavesti. Mul on vaja andestust tegudele, mida ma olen teinud ja mida ma tõenäoliselt sooritan lähitulevikus.“
„Ära soorita neid tegusid, millele sa soovid andestust,“ soovitas mees ja võttis mõõga, mille keebikandja oli altarile asetanud. „See ongi mõõk, mis tapab ka surematu.“ Ta libistas aupaklikult sõrmedega mööda tera ja noogutas endamisi. Preester tõstis pilgu esemelt, andes sellega keebikandjale märku, et ta oma käe ulataks.
Aeglaselt sirutas keebikandja käe preestri poole ja surus huuled kokku. „Sa ei kujuta ette, kui valus on haav, mis on tehtud selle mõõgaga,“ pressis ta läbi hammaste. „Tee see lihtsalt kiiresti ära.“ Ta pööras pilgu kõrvale ning teeskles, et silmitseb maale, mis kaunistasid seinu.
Preester turtsatas ja haaras keebikandja käest kinni. „Te surematud olete nii haprad ikka. Te ei pruugi tunda valu sajandeid, kuid kui selleks on hetk, siis jooksete te sama jalge vahel minema nagu koerad,“ turtsatas mees pahaselt ning vaatas lunastuse tahtjat alt kulmu. „Õige lunastus saadaksegi läbi valu.“ Aeglaselt surus ta keebikandja peopesa altarile. Ta tõstis mõõga kõrgele ja tegi selle teravikuga nahale sisselõike, mis ei paistnud eriti sügav olevat, kuid millest immitses üllatavalt palju verd.
Keebikandja hingas läbi hammaste ja sisistas mürgiseid sõnu, mida poleks tohtinud pühakojas mainida. Ta tõstis oma käe altarilt peekri kohale ning pigistas siis selle rusikasse. Karikasse nõrgus tumepunast verd. Mõne sekundiga mattus hõbemünt vere alla. Hetkeks mil pool peekrist oli täitunud jäi vere nire väiksemaks.
Sügavalt hingates sirutas keebikandja oma sõrmed pikaks. Ta oigas valust. Rahulikult keeras ta peopesa teistpidi ja silmitses seda siis. Erkroosa arm jooksis diagonaalis üle ta peopesa. Mõne päevaga pidi see muutuma natukene heledamaks ning kuuga kaduma. Lõpuks jääb sellest järele ainult inetu arm.
„Püha Vaim, sina annad elu kõigele elavale, paned liikuma kõik olevused oled kõigi asjade juur, pesed nad puhtaks, kustutad nende vead, parandad nende haavad, sina meie tõeline elu, helendav, imeline, äratad südame selle igimuistsest unest,“ sosistas preester tasakesi ja tema sõrmed põimusid ümber karika. „Püha Isa, ma olen sinu alandlik teener, kõigest väike inimene. Palun täna sinu abi, et anda uus võimalus patusele, kes on talunud valu, et saada lunastust. Puhasta patuse hing, kes on oma verd valanud sinu peekrisse, ja pese puhtaks tema hing…“
Keebikandja hammustas valust huulde. Ta tundis, kuidas miski kiheles tema sees, pussitades kopse ja südant. Miski piinas teda, rebis ta sisemust ribadeks. Äkitselt tõmbus keebikandja kõht krampi ning ta tõmbus kössi.
„Palun lõpeta see,“ anus ta vaevalikult, „kui sa ei soovi, et ma su pea võrra lühemaks teeks.“ Tema hääletoon muutus vaenulikuks ning silmis lõõmas viha ja tuli, mis andis keebikandja silmadele erkkollase varjundi tuhmi asemel. Suust valgus välja peenike verenire, mis voolas lõuale.
Preester tundis, kuidas ta süda jätab löögi vahele ja ta lõpetas. „Vaene hing,“ lausus ta kurvalt, „sa oled neetud.“ Ta vangutas pead. Sõrmed vabanesid peekri ümbert ning ta võttis oma peopesade vahele keebikandja käe, mis hoidis altari äärest kõvasti kinni.
Õhku ahmides raputas keebikandja pead. Üle tema kogu keha jooksid külmavärinad ning lihased tõmbusid krampi. Tal oli halb olla, lunastus oli talle mõjunud vastupidi ning ta nõrgaks teinud. Võib-olla oligi see Jumala tahe? Mis lollust ma nüüd ajan, mõtles keebikandja endamisi ja ohkas raskelt. Preestri käed olid soojad ja ta tajus, kuidas energia temasse kandus.
„On sul juhtunud viimasel ajal midagi sellist, mis oleks võinud sinus esile kutsuda tumeda osa?“ päris preester tasakesi ja silitas keebikandja kätt. „Surematuks saadakse, kuid deemoniks saamiseks peab olema sinus see pool varjul. Deemonilik pool on retsessiivne tunnus, mis lööb välja ainult juhul, kui mõlemal vanemal on see veres, aga selle vallandamiseks on vaja mingisugust võimsat tegurit.“
Keebikandja põrnitses preestrit altkulmu ja teatas siis nipsakalt: „Just praegu juhtus. Nimelt üritati mind just maha tappa.“ Äkitselt ta leebus. „Mulle süstiti mürki, mis muudab ajaga mu keha elutuks, kuid mõistus töötab ikka. Ma ei tapnud Ramonit niisama, vaid mul kästi ta mõrvata. Teenin mässulisi, kuna jäin neile kunagi teene võlgu, ning nad andis mulle tööotsa – kõrvaldada teelt isikud, kus segavad nende plaane. Hea küll, ma ei hakka pikalt kõike lahti seletama, kuid iga kord, kui kasutan enda andeid, siis tunnen, kuidas osa minust sureb.“
Preestri silmist peegeldus ehmatus ning ta lasi keebikandja peopesast lahti. „Ma arvan, et see mürk võis sinus tõesti vallandada deemonliku poole,“ lausus ta lühidalt.
„See ei võinud, vaid tegigi seda.“
„Sa alles ei uskunud, et sinus on üldse selline pool,“ märkis preester, „aga sündmused muudavad ka ateisti usklikuks.“
Keebikandja lõõmavad silmad hakkasid vaikselt omandama endist kollakat helki ning nahk muutus taas jumekamaks. „Ma ei taha uskuda, aga ma pean,“ sõnas ta külmalt. „Kui keegi laseks mul valida, kas olen deemon või igavesti elavsurnu, siis ma valiksin viimase. Olen piisavalt näinud oma venna tegusid.“
„Keegi pole öelnud, et sa ei saa veeta igaviku lukustatuna enda kehasse.“ Mehe hääletoon oli tõsine ning pööras pilgu maha. „Oh küll, ma olen olnud enda ametis juba aastakümneid, kuid iga päevaga saan teada uusi asju. Kas sa palun tuleksid minu juurde mõni teine öö. Üritan otsida midagi vanadest raamatutest ja loodan, et mul on õnne.“
Tasakesi tõi keebikandja kuuldele õnnetu ohke, kuid noogutas siis mõistvalt. „Mul ongi tegelikult tarvis edasi liikuda,“ teatas ta nagu muuseas, „aga ma üritan mingi öö siia tulla.“ Ta ajas selja sirgu ja tõmbas kapuutsi pähe, nii et kapuutsiserv varjas tema kollakad silmad.
Preester tõstis altarilt mõõga ning ulatas selle keebikandjale. „Lähed saadad kellegi viimasele teekonnale?“
„Keegi ei tohiks elada igavesti.“
„Sa ei tee seda sellepärast, et tahad õiglust majja tuua, vaid soovid vastumürki saada, on mul õigus?“ päris preester altkulmu vaadates.
Keebikandja näris mõtlikult huult ning pani mõõga hõlma alla. „Inimene ongi isekas olend,“ lausus ta lõpuks ning ajas selja sirgu. „Ma ei saa inimloomust muuta. Olen surematu ainult ja saan valvata selle üle, et inimesed ja deemonid elaksid tasakaalus.“
„Sa ei saa muuta inimloomust, aga enda väärtusi oled sa küll võimeline ümber kujundama,“ sõnas preester ja suskas nimetissõrmega õrnalt keebikandja rindkere sinna, kus pidanuks asuma süda. „Sa võid olla inimene, deemon või surematu, aga kuidas sa plaanid tasakaalu hoida, kui lõpuks kaalukauss kaldub ühele poolele kolmest?“
„Sinnani on mul veel aega,“ lausus keebikandja muretult. „Ma peaksin nüüd vist tõesti minema hakkama. Olen siia liiga kauaks jäänud. Tulen varsti tagasi.“ Ta noogutas hüvastijätuks ning pööras siis ennast ümber ja sammus ukse poole.
Jõuliselt lükkas ta ukse lahti ja astus välja. Koidiku eelne jahedus pani ta õlgu väristama. Keebikandja lasi uksel kinni vajuda. Kiirel sammul põikas ta mööda tänavaid, üritades enda mõtete eest ära joosta.
Teda painasid preestri sõnad. Need ussitasid tema mõistust, ajades keebikandja meeleheitele. Tema ainuke soov oli hetkel see, et ta poleks kirikusse sisenenud. Sinna minek oli olnud viga.
Keebikandja sisenes rikkamasse linnaossa, kus kõrgusid uhked ehitised. Edasi tuli vanalinn, kus majad maksid hingehinda. Ta armastas seda kanti, kuna oli siin üles kasvanud. Iga sammuga meenusid talle mälestused, kus ta oli kõndinud samu radu, aga loomulikult teise eesmärgiga.
Järsku peatus ta ühe kivimaja ees. Ta sammus ukse juurde ning üritas seda avada. Uks oli lukus, mida oligi arvata. Keebikandja ohkas sügavalt ja uuris lukku.
Lukk oli metallist, tõenäoliselt rauast. See tundus olevat vastupidav varaste suhtes, kuid keebikandja teadis, et ta pole tavaline hulkur, kes soovid sisse murda. Ta koondas tähelepanu lukule ning surus käe rusikasse.
Aeglaselt, kuid silmamärkavalt, hakkas lukk roostetama. Mõne minutiga kattus see täiesti pronksikarva kattega. Lukk oli kaitsetu keebikandja ees, kui ta selle puudutades puruks muutis.
Keebikandja tundis, kuidas tema pea kergelt valutama hakkas ning ta hammustas huult. Valu ja muud ebameeldivused, mis segavad öist tegutsemist, on üleliigsed, eriti täna.
Ta sisenes koridori nagu kunagi, kui ta oli siin käinud. Maja, kuhu ta sisenes oli talle väga tuttav ning ta tundis siin end kui kodus. Need pildid seintel olid tema maalitud ja neisse oli sisse punutud tema hing.
Kooruv värv seintel jättis mulje nagu oleks see koht hüljatud, kuid keebikandja teadis, et tegelikult käib siin majas väga tihe elu. Ta ei pidanud seda isegi nägema, vaid tajus elusolendeid, kes siin ringi sibasid.
Keebikandja jõudis ühe toani, mida valgustas ainult taevas särav kuu, mille kiired tungisid tuppa. Tuba oli tühi, kui väljaarvata üks tugitool keset tuba. Toolil istus keegi naine, kes oli keebikandja poole seljaga. Hämaras oli raske eristada naise kontuuri, kuid keebikandja tabas ära pokaali naise käes, kuhu sisse koondusid üksikud kuukiired.
„Ja nüüd sa siis käidki ringi ning tapad kõiki,“ sõnas naine külmalt ja rüüpas veini.
„Su väide on ebakorrektne,“ teatas keebikandja ja tõi hõlma alt välja läikiva mõõga, „sest ma olen praeguseks tapnud ainult ühe surematu. Hea küll, varsti on neid kaks, aga ärme sellele suuremat tähelepanu pööra.“
Naine asetas tühja pokaali maha ja tõusis siis püsti. „Mul on häbi, et arvasin sinust hästi kunagi,“ sõnas naine põlastusega ja sülitas maha, et ilmestada oma lauset. „Mida sa üritad selle ilusa läikiva ogaga? Mind ära tappa? Edu sellega.“
Keebikandja pööritas silmi ja vaatas tungivalt naisele otsa. „Ma ei ürita sind teise ilma saata, vaid teen seda kindlasti. On see selge?“
„Su silmad…“ sosistas naine vaikselt, „kuidas?“
„Kui aus olla, siis ma ei tea ise ka. Loodus mõtles, et on tore vingepusse minu kallal teha.“ Keebikandja võttis kapuutsi peast ja lasi sellel seljale kukkuda. „Pealegi pole sa esimene, kes täna seda mainib, kirikuõpetaja täheldas sama.“
„Loodus ei tee sinuga nalja, vaid sa ise oledki üks vingerpuss, viga või mutant. Võin nimetada sind, kuidas tahan, aga mõte jääb samaks.“
„Vabanda mind, aga ma ei soovi kuulata sinu sõimu või arvamust,“ sõnas keebikandja tuimalt. „Ma arvan, et on aeg see öö nüüd selja taha jätta.“ Ta silmad lõid lõõmama. Nõtkelt sammus ta naise poole ja tõstis mõõga.
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Öölind Empty
PostitaminePealkiri: Re: Öölind   Öölind Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Öölind
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Fantaasia-
Hüppa: