Verega Kaetud

Taaskord kolasin oma blogis ringi ja minu suureks üllatuseks kaevasin mulla alt välja järjekordse teose. Ma ei saa seda päris jutuks lugeda, ega ka luuletuseks. See tekkis mul siis, kui olin näiteringis aktiivne liige. Seega võiks seda võtta ehk kui lühikest monoloogi või etüüdi, mis saigi oma algse inspiratsiooni ühest meie etendusest.
____________________________________________________________________________________________________________


Need verega kaetud sõnad, mis mu kõrva kord sosistasid. Nad rääkisid täiuslikust maailmast, kus keegi ei tee kellelegi liiga. Ei põhjusta teistele piina. Aga ma ei kuulnud selgelt vere punakat kõla neis, küll olin rumal! Kas vabadus saabki siis ainult läbi vere ja kahuriliha sündida? Miks ei või olla teisiti? Miks peavad olema vägivald, reetmine, umbusaldus, petmine, inimkonda nii sügavasti sisse kasvanud. Justkui vana tamme juured. Tammine maa on sellisel juhul see elu. Ja tõesti, see vere kõla sai mulle siis selgeks. Sinu tegelik ilme selle inetu võltsi naeratuse taga. Võlts. Võlts. Kõik üksnes võlts. Ei midagi saa sinu sõnadest uskuda. Ükspuha kui familiaarne, kui kena sa üritad olla mu vastu. Ma tean. Selle välise kihi nimel sa kannatad, aga sel pole mõtet. Lase see olla nagu ta tegelikult on. Kunagi puruneb see peegelpilt. See kaunis nägu. Ja muutub inetuks ja veriseks nagu ta on alati olnud.