MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
Mine lehele : 1, 2  Next
AutorTeade
Mezilane
Pipar
avatar

Female Postituste arv : 1381
Age : 19
Asukoht : Eesti

PostitaminePealkiri: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   18/7/2014, 13:44

Kui mul tulevad pähe kummalised mõtted siis ma need ka kirja panen ja loodan, et keegi seda ka loeb.
Mainin lihtsalt ära, et see on üks takistus, miks Alexandrale nii vähe osi on tulnud, kuid ma ei jäta kumbagi juttu pooleli ning Alexandra loo järgmiseks kevadeks ära lõpetada.
Tagasiside ei teeks paha ja kellele ei meeldi siit lugeda, siis minu wattpadis (leiate MezilaneM nime alt) on see ka üleval.


1 osa

Minu tagaaias kasvas üks pihlakas. Puu pole veel kuigi suur, et saanuks võistelda vanade ja marjarikkatega, kuid see oli üks väike killuke minu minevikust ja lapsepõlve õnnelikust osast. Jõin selle nimel lonksu kuuma kohvi.
Tulin akna eest ära ja lükkasin hallikat tooni kardinad sellele pooleldi ette,  et tibake hommikuvalgust mu väikesesse magamistuppa ära mahuks.
Varem elasin ma siin majas koos oma vanaema ja oma suure suguvõsaga. Meie katuse alla oli ära mahtunud nii noored tädid ja onud, kui ka vanatädid ja nõod. Kõik mahtusid ära, noored magasid kõrgematel korrustel ja vanatädi Bess kõige alumisel, ilma, et ta unerahu oleks häiritud noorte kilgete poolt. Need olid rõõmsad ajad.
Keerasin end katuse aluses väikeses toas ringi. Mu voodi oli paigast nihkunud ja oli nüüd viltu keset tuba, voodikate suvaliselt peale visatud. Riidekapi ukse vahelt turritas välja hommikumantli vöö ots, mu kirjutuslaud oli täpses korras, kuid tolmulapi polnud selle pind juba ammu tunda saanud.
Mulle meeldis see tuba sellisena nagu ta oli. Kergelt segamini ja lohakas. See sobis valgete kõledate seinte vahele hästi ja tegi selle mõne nurga juurest vaadetes isegi stiilseks.  Vana ja suur kirst, oli ainuke, mis mu kauni toa ära rikkus, kuigi selle sisse oli kogunenud aja jooksul terve mu väike raamatukogu.
Varem oli kirst kabinetis ning vanaema viskas sinna sisse oma kirju ja postkaarte ja muud pudinaid, mida ta ei teadnud kuhu panna. Alati ta pilgutas mulle, pärast mõne nööbi sinna viskamist, salaja silma ja naeratas oma pehmet naeratust.
Seda naeratust polnud ma juba ammu näinud. Viimane kord oli see enne seda kui mu viimane ja noorim tädi teatas välja kolimisest. Maja oli tühjaks jäänud. Vanatädid olid hooldekodudes, tädid – onud kaugele kolinud ja nõod läinud ju ühes nendega. Pisikesse majja oli jäänud ainult mu vanaema, kes igatses neid õitsevaid aegu ja unustas end sinna. Unustab veel praegugi.
Ohkasin ja mu ema ilmus ukse juurde: „Liia, vanaema tukastab ja ma lähen natukeseks auru välja laskma. Isa on koos Robertiga linnas ja see tähendab, et...“
„Et mina ja Liilia peame jälgima, et vanaemaga midagi ei juhtuks,“ lõpetasin lause oma ema eest, kes naeratas nõrgalt ja kadus siis vaateväljalt.
Ma teadsin, et mu emal oli raske. Ta pidi loobuma kõigest: oma töökohast, pooleldi oma lapsepuhukusest ja  enda hoolitsemisest. Ta oli vapper, et suutis endiselt kasvatada Liiliat ja mind ning jagada oma tähelepanu oma laste ja ema vahel. Isa aitas teda nii palju kui suutis. Ta tegi esimest korda elus süüa ja hakkas seda isegi nautima, kuigi mitu korda oli ta väitnud vastupidist.  Isa viis meid hommikuti kooli, aitas tubade koristamisel ning õpetas meid kui vaja.
Ohkasin taas ja pidasin targemaks oma toast väljuda ning alla vanaema juurde minna, enne kui ta üles ärkab ja segadusse satub. Norskamine oli juba katkenud. Kõndisin kitsast valgeks võõbatud trepist alla ja sealt oma korda veel laiemast ning ilusamast trepist alla.
Alla jõudes keerasin end esiku juurest paremale elutuppa, mis oli vägagi tumedates toonides. Vanaema tugitool, kus ta tavaliselt istus ja tukastas,  oli lahti ning tema pidevast istumisest ja magamisest seal oli jäänud sisse kühm, kuid teda ennast polnud näha. Seevastu köögist kostis vispeldamist ja keegi oli pannud raadio mängima.
Seadsin oma sammud sinna ning lükkasin topeltuksed lahti ja seal ta oli, minu vanaema. Ta keerutas oma puusi samal ajal ümisedes ning taignasse jahu lisades.
„Vanaema,“ laususin ja toetasin end vastu uksepiita, „vanaema?“
Vana naine keeras äkitselt oma kortsulise näo minu poole ja silmitses oma heledate silmadega mind.
„Oi kullake, sa oled õmblemise selgeks õppinud!“ hüüatas ta, „ja oma juuksed ära värvinud. Isa selle peale küll hea pilguga ei vaata. Mis  sul, rumalukesel, arus oli?“
Ma pole oma juukseid kunagi värvinud. Need on loomulikult pikad ja süsimustad, sama tooni, mis mu isalgi. Ja õmblusmasinat oskan ma ainult suurepäraselt rikkuda, seda väitis kunagi isegi mu kodunduseõpetaja.
„Vanaema, ma ei ole Stella,“ laususin aegamisi, rahulikul hääletoonil, et mitte teda segadusse ajada, „ma olen Liia, Stella tütar, mäletad? Sa lugesid mulle väikesena alati Vennade Grimmide muinasjutte. Minu lemmik oli „Väike merineitsi“.“
„Mhmh, tule nüüd siia, Stella. Aita mul kook lõpuni teha ja siis läheme koos üles tukkuma,“ ütles ta, viipas oma vaba käega siia ja ise vispeldades hoogsalt jahust massi, „nad lasevad 1976 ikka väga kummalist muusikat. Järsku on kõik valjult hakanud sellisel teemal laulma ja rääkima.  Väga ebameeldiv,“ ta mõtles hetke, „ ja kummaline.“
1976 aastal oli mu ema olnud neljane ja nagu ka tänagi, oli tema suurimaks kireks magusa söögi tegemine.
Vanaema lisas taignale veel jahu ja hakkas gaasiballooni otsima. Hoides üht kätt plekkkausi peal ja teisega kobades gaasiballooni.
„Vanaema,“ sõnasin, „meil ei ole enam gaasiballooni.“
„Võimatu,“ vangutas naine pead, „alles eile oli olemas.“ Ta jätkas olematu otsimisega.
„Vanaema, tule ära,“ vastasin ja üritasin ta sõrmi vabastada plekkkausi küljest, mida ta teha ei tahtnud. Ta nägu tõusis nähtavale, kole grimass üle selle.
„Sa jäta mind rahule! Vaata, mis sa oma eluga oled teinud! Värvisid oma juuksed ära! Sinu isa paneb mind ja sind ennast selle eest maksma,“ karjus ta üle terve maja, „ära tule mind siia õpetama, kui mina tean, et meil on gaasiballoon siis mina seda ka tean!“
Ta rebis mu käest kausi ära ja virutas selle vastu seina, nii et tainas alla voolas. Seejärel marssis ta toast välja, käed puusas ja lõi topeltuksed enda järel kinni. Tõmbasin need tema järel lahti, kuid ta oli juba oma toolil, istus ja sirutas käe oma kudumistöö juurde.
„Palun mine oma tuppa,“ lausus ta rahulikult, „ma ei jaksa praegu sinuga veel kakelda.“
„Vanaema, kas sa jäätist tahad?“ tuli mulle esimesena pähe. Olin seda lauset kasutanud juba päris mitu korda kui ta närviline on. See on ta alati maha rahustanud.
„Ei, mitte praegu, kullake. Mul on kuidagi külm. Kas sa akna saaksid kinni panna?“ küsis ta ja tõmbas pitsilise kampsuni tugevamalt õlgadele.
„Loomulikult,“ naeratasin ja kuulsin, kuidas Liilia alla astus ja meist mööda kõndis, ise seejuures ümisedes ühte tuntud Slipknoti lugu, mida ta väga armastas.
Sulgesin elutoa akna ja tegin vanaemale ettepaneku vaadata väljas pihlakat, mille me kunagi kahekesi olime istutanud, kui ma veel väike olin.
„Tore, ma tulen ja vaatan ka seda puud, mida teie kahekesi istutasite, samal ajal, kui mina üksinda maja kõige soojemas toas põdesin tuulerõugeid ja mitte keegi minu juures ei tohtinud olla,“ lausus Liilia mürgiselt.
„Lähme siis,“ vastas vanaema, naeratas pehmelt ja võttis Liilia käe alt kinni, „sa oled hämmastavalt oma ema nägu, Liilia. Kuigi sul on su isa huuled.“
Ja nad kõndisid koos ees, mina taga järgi jalutamas. Lükkasin elutoa ukse enda järel kinni ja jätsin välisukse praokile, et pärast ei peaks jändama ukselingiga, mis alati ähvardas ära tulla kui seda valesti enda poole tõmmata.
„Auuuu, vaadake seda tagumikku, ta lausa paluks, et seda lüüakse!“ karjuti kaugemalt  kui ma kummardasin, et ema king seina ja ukse vahele panna. Tõusin kiirelt püsti ja silmitsesin aia peale toetavaid külakutte, kellega mul palju kokkupuuteid pole varem olnud. Küll aga Liilial on neid olnud, tänu sellele, et ta on koolielus väga aktiivne.
„Jah sina, taluplika kaks, kes sa vabalt nii tapvalt lühikestes riietes ringi lased,“ pommitas kutt edasi ja irvitas. Tal olid ilusad, kergelt punnis põsed, mis lausa karjusid, et sinna on lubatud üks ilus sinikas. Enne kui tahtsin juba minna ja anda paar lööki, otsustasin, et parem on neid eirata.
„Ja kuhu sa nüüd lähed, kas me tohime sisse tulla ja taluplikat ühte näha, tema tagumik on sinu omast veidi väiksem?“ lasi kutt edasi. Ta noris lausa seda sinikat välja. Hoidsin hinge kinni ja keskendusin ühe jala teise jala ette panemiseks ja üritasin eirata nende tähelepanu katseid, kuid kihk midagi salvavat öelda oli endiselt alles.
See asemel jõudsin üsna pea pihlaka juurde, kus juures Liilia ja vanaema juba seisid ning puu karvaseid lehti näppisid. Kõndisin oma õe kõrvale, kelle pilk oli suunatud tänavale, kus poisid just möödusid.
„Miks nad seda teevad?“ sosistas ta mulle, „meil ei ole ju midagi viga. Me pole ei halvemad ega paremad teistest noortest, kes koolis käivad.“
„Nad otsivad väljakutset,“ laususin ja vaatasin kergelt viltu kasvavat puud, „mida meie aga ei paku, pakub kindlasti järgmine või ülejärgmine nooruk, kellel kops üle maksa läheb.“
„Ja siis nad saavad kõhutäie naerda ja nende sõbrad narrivad neid kuni Maa on üleuputatud.“
„Mis te sosistate seal, lapsekesed. Üks soss – soss- soss muudkui käib,“ naeris vanaema, „te oleks nagu viiesed jälle ja räägite oma salajutte.“
Sel hetkel oli mu vanaema täiesti tema ise. Seda ei juhtunud küll harva, kuid hetk, mil see juhtus, tõi kaasa kergendustunde ja hiljem veidi suurema nördimuse kui ta silmades olev elusära jälle kustuma hakkas.
„Ei midagi, vanaema, lihtsalt rääkisime ömm... faktidest pihlaka kohta, mida me oleme bioloogias õppinud,“ pomisesin vastuseks ja vanaema naeris hetkeks.
„Lähme vaatame, kas Robert ja teie isa on juba tagasi,“ ütles ta ja hakkas ees maja poole minema. Ta ei olnud kunagi isa päriselt omaks võtnud. Võib – olla on asi selles, et ta lootis, et ema abiellub kohaliku mehega, kellega ema aastaid oli kurameerinud.
Vanaema vanad kõrvad olid endiselt hea kuulmisega, sest isa istus elutoas, ees värske ajaleht ja Robert värvis hoogsalt tema juures oma värviraamatusse.
Vanaema kõndis Roberti juurde ning kükitas laua juurde, kus poiss istus.  Seejärel võttis naine kätte sinise pliiatsi: „Kas ma ka tohin värvida sinuga, pisikene?“
Robert tõstis oma väikest pead ja naeratas lihtsalt vanaemale enne kui pomises midagi jah-sarnast. Vanaema naeratas ka ning pani sinise pliiatsi karu mütsi peale ja hakkas seda hoogsate liigutustega värvima, nii, et sinist läks ka mustadest piirjoontest üle.
„Ära tee!“ karjatas Robert. Ta oli oma värviraamatusse väga kiindunud ja seisis alati piirjoonte sees. Talle ei meeldinud kui keegi seda sodis. See ajas ta vihasemaks kui see kui tal ei lubata kommi võtta.
Vanaema ehmatas see ja ta potsatas pehme vaiba peale. Isa tõstis pilgu oma ajalehelt ja jäi samuti vanaema silmitsema. Liilia kiirustas memme juurde ja aitas ta püsti, mille järel vana naine lihtsalt silmitsevalt tuba vaatas ja pööras end seejärel teiste poole: „Mida te kõik vaatate nüüd? Tegelege oma asjadega. Kuidas selle jäätisega nüüd jäi, Stellake?“
Ja just sedasi ta kadus. Piisas pisemaski muutusest või ootamatust asjast ja ta lihtsalt unustas selle ning kustus. Sõnatult jõllitasin vanaema poole, kes nüüd suundus oma tooli juurde, istus ja võttis kudumistöö näppu ja silmas siis uuesti mind: „Mine juba, ma tahan jäätist!“
Liigutasin end paigalt. Liilia hakkas hoogsalt Roberti värviraamatut kustutama, isa oli võtnud ühe pliiatsi ning hakkas nüüd ristsõna lahendama, jättes sudoku emale ja Robert oli leidnud juba uue mänguasja millega mängida. Kõik käitusid nagu see oleks tavaline, et mind peetakse Stellaks ning seda, et mu vanaema ei tunne ei inimesi ega kedagi ära ning on unustanud end minevikku.
Avasin külmkapi ja võtsin sealt ¹okolaadi jäätise ning jalutasin taas elutuppa. Sõnatult ulatasin jäätise vanaema, kes tänas mind. Seejärel vastasin, et lähen natukeseks jalutama ja olen õhtusöögi ajaks tagasi. Lõin välisukse enda järel kinni ning jooksin metsa poole.
Meie maja ümbritsev männimets on mind alati rahustanud ja tekitanud tunde, et ligidal on lainetav meri, kuigi tegelikult jäi see siit väga kaugele. Omal jalal tuleb päris pikk maa kõndida ka järveni, nii et suvitamisvõimalused on siinkandis üsna kehvad.
Tatsasin kiirelt värava juurde, avasin selle ja lõin enda järel pauguga kinni. Seejärel jooksin natuke aega mööda väravaäärt esimeste puudeni ja aeglustasin sammu. Alustasin kiire kõnniga minemist metsa sisse ja vältisin hoolikalt juba tihti edasi-tagasi sibatud noorte teid, kes kasutavad metsa ära kattena, et keegi neid suitsetamas või joomas ei näeks.
Sügavamal metsas hakkas ümbritsevate majade ja autode müra kustuma, kuni vaibus täielikult ja kuulda oli ainult lindude laulu ning okste kriginat mu sandaalide all. Seisatasin hetke ja otsisin sobivat puud, kuhu otsa ronida. Kusagil metsa keskel on selle jaoks täpselt sobiv puu.
Enne kui jõudsin oma pea üles tõsta kuulsin murduvate okste kriginat ja pöördusin ringi. Valmistusin ilvese või karu rünnakuks, kuid ainuke, kes puude vahelt  välja ilmus oli jobu, kes enne minule ja mu õele oli vaimselt haiget teinud.
„Oi näe, kes siin on,“ irvitas ta, seejärel pani käed rinnal vaheti, „mida sa siin teed?“
„See ei ole absoluutselt sinu asi, mida ma siin teen või miks ma siin olen,“ laususin lihtsalt ja kõndisin eemale, teades, et ta hakkab mulle nagunii järgi käima. Kahjuks ei ole metsas koolitundidesse kutsuvat kella.
„Oota nüüd, talutüdruk,“ naeris ta, „ma olin lihtsalt uudishimulik. Aga ikkagi, kas sa ei peaks mitte lehmi lüpsma või sigu tapma, et õhtuks midagi süüa oleks.“
Keerasin end ümber ja lahvatasin vihast, ma ei tahtnud tema eest minema kõndida või joosta, lõppude lõpuks on metsas käimine kõigile lubatud.
„Sulle teadmiseks, ajutu inimene, peaksid sa googeldama seda, milline on talu ja milline on lihtsalt tavaline maja. Kõik elamuhooned, mis ei asu aleviku, linna või mis iganes koha keskel ei ole talud,“ võtsin ühe hingetõmbega kokku.
„Rahu, rahu, tiigrike, ei pea olema nii kirglik,“ naeris ta ainult.
„Sinusugustel puudub mõtlemisvõime, tead sa seda? Teil on justkui üks tühi auk seal peas, täis arvutimänge ja ilmselt ka sinu puhul,“ ma naeratasin salvavalt, „pornot.“
„Kuidas vanaemal läheb?“
See lõi mind hoobilt elemendist välja. Kuidas ta vanaemast teadis? Mitte keegi ei teadnud, et vanaemal oli alzheimer. Enamik tema tuttavaid ja vanemaid inimesi alevikus teadsid, et ta on haige, kuid keegi ei teadnud, mida ta põeb. Välja arvatud, meie enda pere ja sugulased.
„Kuidas palun?“ kokutasin vastu.
„No teie vanaema on ju mingi veidrik. Ükskord nägin teda pid¾aamas kell viis õhtul ajas kuiva pesu üles riputamas.“
Ilmselgelt ta ei teadnud siiski, millega memm igapäev vastu seisab.
„Mis sul pole suvel mitte midagi muud teha kui ainult mind ja minu õe kohta õelusi pilduda ja meie aia taga passida? Sa teed inimestel tuju sitaks, sa käitud kõigiga nii nagu nad oleksid paber, mida saab katki rebida ja siis prügikasti visata. Sulle teadmiseks, Robin, paberil on teravad ääred.“
„Rahune maha,“ lõugas Robin vastu, „ma ei räägi mitte midagi muud, mis poleks tõsi ja kurat, pärast kolme aastat siin elamist, sa ikka veel ei tea, et ma olen su naaber!“
„Mu naaber või mitte, sa ei hooli grammigi sellest, kuidas mu vanaema end tunneb ja sa pead oma fakte üle kontrollima, enne kui neid inimestele näkku viskad. Sa teed inimestele haiget, lihtsalt sellepärast, et sulle ei meeldi nad sellisena nagu nad on. Sa oled üks kurjus, sinus pole headust!“
Selle järel kõndisin ma eemale ning pöörasin äkitselt ümber: „Muuseas, Robin, saa ahistad kõiki, keda sa kiusad vaimselt. Mõtlesin, et sul oleks targem teada seda tulevases elus enne kui sa veelgi suurema rumalusega oled hakkama saanud. Ma ei kahtlegi, et see tuleb.“
Jätkasin hoogsa kõndimisega, jättes üllatunud ja kakluse kaotanud poisi endale järele vaatama. Elus esimest korda olin ma, loodetavasti, suutnud kellelegi selgeks teha kui sitt inimene ta on. See tegi mind millegi pärast meeletult rõõmsaks, teadmata, et olin ise kedagi oma sõnadega haavanud.


Viimati muutis seda Mezilane (26/8/2014, 17:35). Kokku muudetud 2 korda
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Unicorn
Roosa udupilv
avatar

Female Postituste arv : 650
Age : 18
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   18/7/2014, 15:48

Aaah see on nii põnev. Üsna palju kirjavigu jäid silma, ent sisu on vapustav. Tegelaskujud tunduvad ka väga huvitavad :) 

Jään uut osa ootama! :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mezilane
Pipar
avatar

Female Postituste arv : 1381
Age : 19
Asukoht : Eesti

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   18/7/2014, 16:44

Oi, aitäh sulle! Kummaline, sest ma kontrollisin vead küll üle ja sõbranna leidis neid ka ja parandasin ka need ära, kuid ilmselt midagi jäi meil kahel kahe silma vahele.

Tore, et uut ootad :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Unicorn
Roosa udupilv
avatar

Female Postituste arv : 650
Age : 18
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   18/7/2014, 18:04

Need olid sellised hästi pisikesed näpuvead, mis võivadki kahe silma vahele jääda nagu nt: See asemel jõudsin üsna pea... Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
shine
Helmut
avatar

Female Postituste arv : 905
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   21/7/2014, 14:43

Ma lugesin selle üks päev läbi, aga unustasin kommenteerida nagu alati  Very Happy 

Igatahes mulle meeldis, eriti pealkiri. See vanaema tundub ka päris põnev tegelane.

Ootan uut:)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
C0oozz
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 56

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   23/7/2014, 23:39

Mul on selline tunne, et see jutt on varsti üks mu lemmikutest :) Igatahes sa pead seda kiiremas korras kindlasti jätkama. Ja ma tõsiselt tahan juba teada mis Robiniga edasi juhtub jne Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mezilane
Pipar
avatar

Female Postituste arv : 1381
Age : 19
Asukoht : Eesti

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   28/7/2014, 11:58

shine: Vanaema on siin kõva äss :) shine ära muretse, mina sinu jutte loen ka, aga see kommenteerimise asi ununeb alati ära :). Tore, et uut ootad Very Happy

C0oozz: Eks ma üritan siis kiiremas korras jätkata. Ja tore, et see varsti su üks lemmikutest on :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Cilen
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2005
Age : 19
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   2/8/2014, 19:41

Oh.
Ütlen ausalt, et kui ma varem selle osa pikkust nägin, siis ma väga ei viitsinud lugeda. Aga täna lugesin. Ja sealt ka see oh.

Very Happy

Igatahes mulle tõsiselt meeldib selle jutu pealkiri. Öeldakse ikka, et pikad pealkirjad on lohisevad, aga olgem ausad, ega need ühesõnalised siis alati paremadki ole. Nii et mulle väga meeldib.
Peategelane on ka tore. Kange tüdruk. Ma loodan, et tema ja Robini vahel tekib suur armuleek. (Okei, see kõlas küll veidralt) Very Happy

Mmm... ja vanaema meeldib mulle ka. Ja ma arvan, et sa kirjutad väga väga hästi. Kõik vanad olijad kirjutavad siin hästi.

Ja otseloomulikult ootan ma uut osa. Kui ma alati olen öelnud, et ootan ikka pikka osa, siis viimasel ajal on mul nende pikkadega probleeme. Niisiis ma ootan keskmist. Very Happy

Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mezilane
Pipar
avatar

Female Postituste arv : 1381
Age : 19
Asukoht : Eesti

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   3/8/2014, 10:48

Ma alguses ei plaaninud seda juttu veel üles pannagi, kuid siis kui see valmis sai, mõtlesin ümber ja sellepärast ka see pikk osa.
Minu meelest ei ütle ühesõnalised peakirjad midagi erilist, kui just pole midagi sellist eriti tabavat, mis lugema kutsub.
Peategelane on tehtud selle järgi, milline mina tahaksin olla. Ütleme nii, et ta on natuke mind ja teine osa on see, kes mina tahaksin olla. Tema ja Robini vahel peab midagi juhtuma küll, sellega ma nõustun :).
Haa, selle keskmise osa kohta ei tea ma veel midagi, kuid tore, et uut ootad. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Milky Orange ^^
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 311
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   3/8/2014, 16:50

Mina igatahes ootan uut, põnev on. Mulle väga meeldib see, milline vanaema on. Sest .. Ma tälselt ei teagi miks, aga minu jaoks annab see nii palju juurde. See kõlas vist väga imelikult, kuid igatahes olen lugeja ning ootan uut. (:
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cilen
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2005
Age : 19
Asukoht : Tartu

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   3/8/2014, 17:44

See ei kõlanud imelikult. Ses suhtes, et haige vanamema on ju üks suur omaette teema selles jutus. Very Happy Ja ka mulle meeldib ta, kuigi ma vist juba mainisin seda. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mezilane
Pipar
avatar

Female Postituste arv : 1381
Age : 19
Asukoht : Eesti

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   4/8/2014, 21:22

Milky Orange: Tore, et uut ootad! Vanaema, nagu Cilen ütles, on omaette teema. See ei kõla üldse imelikult. Väga meeldiv, et loed Very Happy.

Cilen: Sa tõesti mainisid, et sulle meeldib vanaema :).
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Mezilane
Pipar
avatar

Female Postituste arv : 1381
Age : 19
Asukoht : Eesti

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   26/8/2014, 17:35

Heio!
Suve viimane nädal, mis? Päris kurb, et suvel siiski polnud kohutavalt palju aega, et kirjutada, aga seda osa olen juba kuu aega kirjutanud, et sellesse eriti pilvisesse ja vihmasesse teisipäeva tuua natuke päikest... siis Robin on tagasi. Aga ärge lootkegi, et asi nii lihtne on...

NB! Mulle väga meeldiks kui keegi saaks konkreetselt mu vigu välja tuua, sest kuigi ma lugesin teksti üle, olen üsna kindel, et suurem osa jäi ikkagi sisse! Ja kui keegi oskab seletada, kuidas teatud vigu vältida siis õpetussõnad on väga teretulnud :).

Jaaaaa... võite nüüd lugema hakata Very Happy. Ajaa, ma loodan, et ma ei ajanud Robini ja Roberti nimesid segamini. afro

2 osa

Järgmisel päeval ootas mind ees tavapärane kaos. Vanaema istus laua taga ja üritas kirjutada armastuskirja minu vanaisale, kes oli surnud juba enne minu sündi, Liilia oli läinud Robertiga mänguväljakule, isa oli tööl ja ema luges vahelduseks aias raamatut. Mina aga olin taaskord vanaemaga kahekesi ja vastasin küsimustele jah-ei vastustega.
Vanaema mühatas järsult ja lausus siis: „Käekiri on nii loetamatuks läinud pärast seda kui hakkasin poes tööle.  Mitte midagi ei saa aru.“ Ta võttis kirja kätte, kortsutas selle siis ümmarguseks palliks ja viskas hooletult enda selja taha, kus oli kogunenud juba palju selliseid pallikesi.
„Mis sa arvad, mida ma kirjutama peaksin?“ küsis ta siis, pani sulepea kõrvale ja vaatas mulle küsivalt otsa. Ta oli oma pikad hallid juuksed pannud täna taha hobusesabaks kokku ja kandis seljas pid¾aamapluusi ning ema vanu teksaseid. Suurepärane, hiljem tuleb maha pidada komejant mu vanaema riietumise üle.
„Seda, mida su süda sulle ütleb,“ pomisesin hoopiski, toetasin pea kätele ja sulgesin silmad. Kui asend oleks natuke mugavam, oleks mul võimalik isegi tukastada. Kui ma ainult julgeksin.
„Selles asi ongi, ma ei tea, mida mu süda mulle ütleb. Olen kindel, et see teine tüdruk on talle selle kolme tunniga kirjutanud juba tuhat armastuskirja, sest ta on nii... armunud,“ sõnas memm pahaselt.
Vanaema alzheimer ei jätnud mitte ühtegi mälestust varjule, olgu see siis meeldiv või ebameeldiv. Praegusel juhul liigitaksin mälestuse meeldivate juurde, sest teine tüdruk ei olnud mitte kunagi, ealeski, vanaisale tähelepanuavaldusi teinud. Ebameeldiv oleks kuulda uuesti lugu selle kohta, kuidas nad vanaisaga paljalt järves ujumas käisid. Nimekiri olukordadest, mida lapselapsed teada ei soovi ega tohiks, on meeletult pikk.
„Vanaema, see teine tüdruk on ju kihlatud.“
„Kas see tähendab, et ta ei või oma meelt muuta ja minu armsakese järgi minna? See poleks esimene kord kui temasugused tüdrukud meelt muudavad. Ajab ainult raha taga, vot selles olen mina absoluutselt kindel!“ lajatas vanaema rusikaga vastu lauda.
„Kas sa natuke kirjutamisest pead puhata ei tahaks ja kududa? Sulle võivad paremad mõtted pähe tulla ja siis sa ei peaks enam paberimäge enda selja taha ehitama?“
Ta patsutas mu pead ja ütles: „Sa rumaluke, hiljem pole enam aega ju, on vaja tööd teha ja end tema tulekuks korda teha ja siis kurameerida, kuni ta selle teise tüdruku olemasolu unustab!“
Seejärel ta naeratas ja pilgutas mulle silma ning asus uuesti kirja kirjutama. Muutsin veidi oma asendit ja avasin raamatu. Võin sellel ajal, kui teine siin Juliat mängib, midagi kasulikku teha ja lõpuks alustada oma kohustusliku kirjandusega.
Raamatu õhukesed lehed ja trükivärv mõjusid mulle nagu erguti. Tõmbasin raamatu endale lähemale ja alustasin lugemisega. Mõne minuti pärast olin sunnitud raamatu uuesti kinni panema, sest tähed ujusid mu silme ees. Vanaema voltis juba paarilauselist kirja kokku ja pani selle kuldsesse ümbrikusse, mille ema talle varem oli andnud.
Seejärel ulatas ta mulle ümbrikku ja ütles: „Sa võid selle nüüd posti panna. Ma lähen nüüd aeda ja lähen korjan marjad ära.“ Ta viskas sulepea hooletult käest.
„Ma tulen sinuga kaasa,“ vastasin ja tõusin. Panin raamatu korralikult lauale, ümbrikku selle sisse ja võtsin vanaema käevangu. Koos väljusime majast ja tatsusime läbi kastemärja muru vana võrkkiige juurde, kus lamas mu ema. Ta üks jalg oli üle  kiige ääre ja muru sees, andes sellel hoogu. Ta hoidis raamatut õhus mõlema käega ja luges süvenenult. Hetkeks nägin, kuidas ta silmad põnevusest suureks läksid ja peaaegu tundsin, kuidas naise süda sees kõvemini põksuma hakkas.
Meie lähenemist nähes, pani ta raamatu kinni ja tõusis püsti ning ootas kuni me memmega temani jõudsime. Vana naine ümises nüüd endamisi ja ema juurde jõudes ütles ta uhke näoga: „Sa meenutad mulle hirmsal kombel minu tütart.“
Ema ainult noogutas selle peale ja pöördus siis minu poole: „Kas sa saad ise täna poes ära käia? Jäätisevarud on selle kuuma pärast otsas ja paar muud asja ka. Ma panin nimekirja esikusse ning sa tead, kust raha saab.“
„Selge see, ma käin kohe ära,“ noogutasin.
Seejärel astusin kaugemale, mulle tundus nagu oleksin just vanaema nagu lapse lasteaeda viinud ja kasvatajale üle andnud. Enamus ajast olin üritanud end veenda, et see on kõik  unenägu, et ma ei kolinud kolm aastat tagasi siia, jätnud maha kõik, mis mul varem oli ning mu vanaema ei ole haige. Ainult, et unenägu osutus tõeks.
Sammusin majja, kõndisin elutuppa ja võtsin puidust kummuti sahtlist plastkarbi ja sealt seest paar suuremat rahatähte. Vaatasin korra paremale ja seejärel vasakule ning pühkisin märjad jalad karvase vaiba sisse puhtaks.
Haarasin oma käekoti, mis vedeles elutoa nurgas, paks sang püsti, et sellest mugavam oleks kinni haarata ja õlale visata. Esikusse tagasi jõudes tõmbasin tagant poolt välja oma tolmused mustast riidest kingad, mis on ajaga laiaks veninud. Astusin uksest välja, lõin selle jõuliselt kinni ning alustasin oma teekonda aleviku keskusesse.
Poole tee peale, pärast seda kui kruusatee vahetus tunduvalt mugavamaks asfaldiks, tajusin, kuidas minust paremal olevas metsas, mida piirab eest võsa, käib läbi suur ragin. Jäin seisma, oodates sealt välja jooksvat jänest, kuid selle asemel paistis välja hoopis must pealagi.
Kui sain aru kellega tegemist on ohkasin ja jätkasin teekonda, poiss polnud mind enne märganudki kui nüüd. Ta tõstis oma pea ja tihedate kulmude alt paistis noormehe üllatunud nägu.
„Hei,“ pomises ta ning ma keerasin selja ja alustasin taas jalg jala ette panemist. Kuulsin enda tagant raginat ja vihast vandumist ning seejärel rasket sammumist. Süda puperdas sees, seekord mul polnud tuju ega viitsimist temaga tegeleda.
Kõndisin natuke kiiremini kui alguses ja tundsin, kuidas kõhus pistab, üldiselt oleksin ma selle peale tempo maha võtnud, kuid mul polnud mingit tuju kaks päeva järjest saada nõelata sama herilase käest. Kahjuks polnud poisil mitte ainult pikemad jalad, vaid oli ta ka kiirem. Robin haaras mu käest ja enne kui jõudsin selle välja vingerdada, oli ta võtnud oma teise käega üsna valusasti mu õlast kinni.
„Mida?“ nähvatasin üsna valjult ringi pöörates. Vali vist mõjutas teda, sest hetkeks poiss tardus paigale, kuni tema aeglane aju järgi jõudis.
„Hei, mis sul viga on?“ küsis ta aeglaselt, rõhutades iga sõna.
Nüüd oli minu kord tarduda. Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtles või olid need lihtsad tühipaljad sõnad? Kogusin end hetke ja vastasin siis: „Ei tea, mis mul viga on, sina oled see, kes üritab mu kätt kehast eemaldada.“
Robin lasi lahti ja vaatas mulle sügavalt silma. Hetkeks unustasin, kes ta oli ja jäin ta ¹okolaadipruune silmi imetlema. Aga ainult hetkeks, sest siis tulin mõistusele. Õnneks oli minus natuke viisakust, et teda tänada.
„Noh, mida sa tahtsid siis?“ küsisin taas natuke ülbemalt ja astusin edasi, ma ei kavatsenud seista pool päeva keset teed, kus polnud jalakäijateed.
Robin kõndis mu kõrval, käed lühikeste pükste taskus ja nägu jalgu silmitsemas.
„Sa... mulle... haiget,“ pobises ta enda ette. Kui ma oleksin ka päriselt halb inimene olnud, oleksin praegu midagi nähvanud, aga ma ei olnud seda.
„Kuidas palun?“ küsisin nii viisakalt kui vähegi võimalik.
„Sa tegid mulle eile haiget, oma käitumisega,“ ta vaikis hetkeks, „oma sõnadega.“
„Ja kas sa ootad, et ma paluksin vabandust?“
„Jah, see on täpselt see, mida ma ootan. Vabandust tüdrukult, kelle õe enesekindluse ma olen, tema sõnade järgi, hävitanud.“ Ta lasi oma pea veelgi norgu. Mõistsin, et tal on häbi oma käitumise pärast. Äkki oli võimalik teda veel parandada?
Peatusin  ja vaatasin talle otsa.  Taas tema silmadesse, mis päikesesse vaadates on veidi kissis ja toob pruuni värvi hästi välja. Kui ma oleksin üks neist tavalistest tüdrukutest, kelle elu on muretu ja lihtne siis sulaksin tema ees nagu küünlavaha.
„Ma palun vabandust ainult siis kui sa palud minu õe käest vabandust ja ühtlasi ka minu käest, sest sa olid eile, mitte ainult minu vastu õel, vaid ka mu vanaema vastu,“ lausun vaikselt ja seejärel lisan, „ma ei tea sind. Ma ei tea, miks sa inimesi kiusad, mis naudingut see sulle pakub, kuid ma tean, et neile ei meeldi kui neid koheldakse kui prügi.“
Robini silmadesse ilmus sära ja ta naeratas malbelt. Seejärel köhis ta kurgu puhtaks ja vaatas mulle otsa: „Ma palun, kogu oma südamest vabandust, et kohtlesin sind eile nagu prügi ja palun vabandust, et ma rääkisin seda, mis minu meelest oli tõsi.“
Ta mõtles hetke: „Mis minu meelest on endiselt tõsi.“
Malbe naeratus muutus irveks ja seejärel kargasid võsast välja veel neli – viis poissi, kõigil irve näol, mõned neist isegi naermas. Minu üle. Lööksin nad kõik mulda, kui mul oleks selleks ainult tugevust, oskusi ja võimalusi.
Krimpsutasin nägu ja heitsin Robinile oma ülimalt solvunud ning vihase ilme. Justkui mitte kusagilt ma andsin talle kõrvakiilu, enda esimese. Kummalisel kombel olin ma seda pilti varem ette kujutanud. Aga koolis ja tema seisis sügavas häbis, keset koridori ja mu käsi ei õhetanud ka ootamatust raskest löögist.
„Jobu,“ karjatasin ma, „kui sa tahtsid, et ma tunneksin end süüdi, murust madalamana või muuta mind väikeseks inimeseks siis sulle teadmiseks, see ei õnnestunud! See ei õnnestu sul kunagi, mitte kunagi! Kuigi palju õnne, sa suutsid mind minutiks veenda, et sa võid veel isegi normaalne inimene olla. Võta seda kui kuldmedalit!“
„Nägemist, talutüdruk,“ ütles ta mürgiselt ja lehvitas mulle hüvastijätuks nagu väikesele lapsele. Mina muidugi ei teadnud, et ta silmades olid pisarad.
Seejärel kiirustasin minema, poiste naermine mulle peas järgi kostumas. Neist ohutusse kaugusele jõudes puhkesin nutma. Ta oli esimene inimene, kes tegi mulle haiget. Esimene, kes suutis mind panna tundma väikese ja tühise inimesena hallist massist. Peale selle olin ma end põhjalikult häbistanud, kuigi valjult ei tunnistaks ma seda kunagi. Kuigi naeruväärsem oli see, et nad olid kogu seda üritust kavandanud, et mind häbistada.
*
Järgmisel nädalal vältisin hoolega oma kodust lahkumist, isegi aias kõndimist, sest ei soovinud temaga kohtuda, nende kõigiga kohtuda. Hakkasin muutuma oma õeks, kes majast väljudes käis alati kiirelt ühest punktist teise ja väljus ainult siis kui vaja oli. Minust oli saamas paranoiline inimene.
Möödumas oli ka teine nädal kuni otsustasin, et nüüd aitab. Ma ei anna nii kiiresti alla. Pole kunagi andnud ega kavatse ka. Ja kui näen neid järgmine kord möödumas siis kõnnin rahulikult edasi, sirge seljaga ja kui mõnitusi kuuldes hammustan.
Sedasi otsustanud, väljusin ma kolmapäeva lõuna paiku koos oma väikevennaga majast. Jätsin memme Liilia ja ema hoolde ning suundusin pargi poole. Millegi pärast on kõik head asjad alati kaugel, aleviku teises servas. Kummalisel kombel on kogu aleviku peale kaks mänguplatsi, üks pargis ja teine kõigest 200 meetri kaugusel sellest. Meie suundusime pargi omasse, sest sealsel väljakul oli aed ees ning Robert ei saanud kusagile ära joosta.
Robertilt kõvasti käest hoides hakkasime jalutama. Tal oli ka pisike seljakott, täis tähtsaid ja vajalikke asju nagu kühvel ja ämber. Kui olime möödunud poest, olin juba üsna kindel, et ¹ansid nendega kokku saada vähenesid märgatavalt. Aga ei, nagu välk selgest taevast, kõndis Robin minu poole, kui esimesed sammud pargis tegime.
Robert, olles viisakalt kasvatatud poiss, teretas teda kõva häälega. Robin ei saanud teda mitte kuulda, aga sellegi poolest kõndis poiss meist mööda. Üsna kiiresti ka. Ta polnud ümbritsetud sõpradest. Imelik oli see, et ta mitte viisakas tere ütlemine tegi haiget.
„Liia,“ küsis mu vend valjusti, sikutades mu kätt, „miks ta tere vastu ei öelnud? Teised küll ütlevad.“
„Seda selle pärast, et ta on ebaviisakas,“ vastasin oma vennale ja vaatasin tagasi. Poisil olid laiad õlad ning ta peaaegu, et jooksis meist kaugemale.
„Miks?“ päris Robert edasi.
„Kuna talle ei ole kombeid õpetatud, mis tähendab seda, et meie peame olema viisakamad ja kombekamad kui tema,“ pomisesin ma. Ausalt öeldes ei saanud ma aru, miks ma üritasin oma vennale neid asju selgeks teha kui ma ise polnud ka suurema osa ajast viisakas ega kombekas. Ma enamasti ei ütle tere ega head päevagi, kui poodi lähen või väljun. Ometi tean kassapidajat juba päris kaua.
Mida kuradit ma tegin? Kas ma praegu kaitsen Robinit oma venna eest? Ma peaksin oma venda Robini eest kaitsma. Jumal tänatud, et ma oma mõtteid valjult välja ei ütle.
„Miks sa talle tere ütlesid?“ küsin hoopiski uudishimulikult. Robert tavaliselt võõrastele nägudele tere ei ütle. Ainult nendele, kellega keegi pereliikmetest on seisma jäänud ja rääkinud.
„Sest Kaisa on ta õde,“ vastas vend lihtsalt ja lippas muretult mänguväljakule.
Ma ei saanud mitte midagi aru. Kas ma olin tõesti nii tähelepanematu, et ei teadnud, et Robin on minu naaber ja tal on väike õde? Millal asjad küll nii käest läksid, et ma jõudnud enam oma ümbrusest kaugemale vaadata?
Istusin pingile, panin käed üksteise peale kokku ja sulgesin silmad. Kas on palju palutud, et elu lihtsamaks läheks?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
kiku979
Juubilar
avatar

Female Postituste arv : 168
Age : 18
Asukoht : in Paradise called Fid¾i

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   6/9/2014, 17:53

väga hea on :))
See Robin on jube kahtlane oma käitumisega, käitub teistega sitasti ja siis ise solvub kui temaga käitutakse hah mida
Aga uut! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mezilane
Pipar
avatar

Female Postituste arv : 1381
Age : 19
Asukoht : Eesti

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   6/9/2014, 19:55

Vau, keegi avastas, et ma uue osa üles panin Very Happy.

Robin ongi kahtlane. Aga äkki tal on selleks ka põhjust? Wink

Vb kuu lõpus saad, praegu jube kiire (kõik see gümna värk jne).
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   13/9/2014, 12:35

Lahee
Vanaema on väga huvitav ja lisab jutule vürtsi Very Happy
Hmm... Robiniga on mul omad teooriad Wink
Uut tahan ka!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mezilane
Pipar
avatar

Female Postituste arv : 1381
Age : 19
Asukoht : Eesti

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   13/9/2014, 18:20

Tore, et sulle meeldib Very Happy, hetkel on küll käed jalad tööd täis, kuid järgmisel nädalavahetusel pole mingeid plaane, nii et saan lõpuks kirjutada :).
Tahaks väga su teooriaid kuulda, sest isegi teen neid palju rendeer
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   13/10/2014, 01:44

Ma tahaks teada, millist järgmist nädalavahetust sa mõtlesid Very Happy
Täpselt kuu on möödas juba...
Oma teooriad ei avalda enne uut osa Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   7/12/2014, 00:09

Kuule, uut ka saab juba või?
*läheb kaikaga mezitarusid torkima* Very Happy  
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   9/1/2015, 13:55

Sad
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Unicorn
Roosa udupilv
avatar

Female Postituste arv : 650
Age : 18
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   9/1/2015, 18:59

Jõudsin ka lõpuks loetud ja südamest loodan, et siia ühel hetkel uus osa ka siiski lekib :) 

Mulje jäi mulle endale veidi segaseks, aga uut osa loen siiski väga hea meelega :)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mezilane
Pipar
avatar

Female Postituste arv : 1381
Age : 19
Asukoht : Eesti

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   9/1/2015, 20:18

Omg, inimesed, te panete mind punastama Embarassed I have no time to write, please don't kill me, aga kuna mind järgmine nädal Eestis pole siis maybe tuleb inspiratsioon ka kusagilt lõpuks Very Happy ja maybe leiab aega ka lõpuks siis kirjutada.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Unicorn
Roosa udupilv
avatar

Female Postituste arv : 650
Age : 18
Asukoht : Pärnu

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   9/1/2015, 20:44

No tuleb ise omale aega teha! Very Happy 

Ja vaata, et kuhjaga inspiratsiooni kaasa võtad, saad ehk mulle ka jagada Very Happy 

Seni jään pikisilmi uut osa ootama Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Vaimude Tund
Posija
avatar

Female Postituste arv : 488
Age : 19
Asukoht : kirjutab

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   10/1/2015, 04:53

JESS! *jätab mezitarud rahule*  Very Happy
Eks ma siis ooootan

Aga vaata siis, et kirjutad ka vaikselt. Loodan, et ei pea siia alla veel kahte kommentaari tekitama  Very Happy
Tuletan sulle meelde, et see on liiga hea jutt, mida pooleli jätta  Wink
Palun!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Mezilane
Pipar
avatar

Female Postituste arv : 1381
Age : 19
Asukoht : Eesti

PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   17/1/2015, 15:18

Näete jõudsin tagasi ja mõtlesin välja, mis Robin selline on, aga kirjutamisega tuleb oodata, mu õpetajad otsustasid, et teevad mulle VÄGA PALJU "kingitusi".
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.wattpad.com/user/MezilaneM
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)   

Tagasi üles Go down
 
Mu tagaaias kasvab üks pihlakas (2)
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 2Mine lehele : 1, 2  Next
 Similar topics
-
» Bee 2010.

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Jutud :: Armastus-
Hüppa: